Tänasele 2015 aasta 1.mai Viljandi järvejooksule sõites oli mu kõige sügavam salaplaan joosta esimese saja hulka. See oli nii sügav salaplaan, et ei julgenud seda iitsatada isegi mitte autokaaslastele Kaja, Viivi ja Kirti, kellega kõik ühiselt Viljandisse sõitsime.
Nimelt esimesed 100 saavad graveeritud personaliseeritud medali ja ilusa kollase t-särgi kirjaga “Esimesed 100”.
Viljandi järvejooksu lõplik koht 80 ajaga 44:18 ning keskmine jooksutempo 3:51 min/km.
Kuna mu stardinumber oli 1826, oli kõige esimene ülesanne otsida üles kusagilt määramatusest mees, kes jagab ettepoole stardigruppi pääsemise kleepsusid. Lõpuks oskas keegi mulle näidata, et “näe seal rahva hulgas see sinise jopega mees, tal on neid kleepse”. Läksin siis tema juurde ja ütlesin et sooviksin eestpoolt startida, ega ma väga originaalsem ei osanudki olla. Mees küsis eelmise aasta aja kohta – ütlesin et puudub, siis üle-eelmise – no siis ma panin julmalt valet ning ütlesin 46 min. Selle peale vaatas ta mind sellise näoga, et eks Sa vist praegu luiskad. Ma teatasin talle, et mul on eesmärk esisaja sisse joosta – ta ütles, et sinna tahavad täna vähemalt juba 300 inimest joosta. Selle peale oskasin vaid õlgu kehitada – aga viimaks andis ta mulle kleepsu stardigruppi 300-500.
Hea seegi.
Võisin minna rahulikuma südamega sooja tegema.
Jooks algas väga rahulikult, sest alustuseks on staadionilt vaja välja pääseda. Põhimõtteliselt oli kuni esimese vahefinišini mäe otsas üks keskpärane tunglemine. Peale seda hõrenesid read märgatavalt.
Olin ausalt öeldes üllatunud kui hõredas rivis ma jooksin. Kujutasin seda jooksu ette sellise rahvamassis panemisega – aga ei miskit. Kaks inimest siin, 10m vahet siis kolm inimest jne. Eks ma siis muudkui sikutasin nende väikeste grupikeste abil ettepoole.
Kui järve otsa jõudes näitas neljas kilomeeter tempot 3:30 (allamäge, aga ikkagi) ja keskmine pulss 176, mõtlesin küll et oi-oi-oi, see ju kaugelt üle isikliku laktaadiläve, nii vist kaua ei kesta. Aga hoogu alla ka ei lasknud.
Senikaua kui suudan hingata 2-2 on kõik korras ja suudan joosta. 2-2 tähendab kaks sammu sissehingamine ja kaks sammu väljapuhe.
Alates kaheksandast kilomeetrist unistasin ainult sellest kuidas ma peale finišijoone ületamist pikali kukun ja terve minuti ei tee midagi kui ainult lõõtsutan nagu tühjaks imetud tomat.
Kusagil 9. km peal luges keegi numbreid ning kuulsin numbrit 90. Sain aru, et nüüd ei või enam grammigi järgi anda.
Üheksanda km lõpus näitas tempo 3:52 ja keskmine pulss 178. See tundus täiesti pöörane aga selleks ajaks olid ka kõik suuremad tõusud selja taha jäänud.
Viimane kilomeeter – see kerge tõusuga pikk Viljandi linnatänav – tuli tempoga 3:44 ning keskmise pulsiga 182. Pöörane milleks inimene on võimeline. Suutsin mööduda mõnedest jooksjatest.
Paistab ärakeeramise koht, päästev staadion, seal finišijoon ning pikali kukkunud mina. Alloleval pildil on viimased 25m enne finišit.
Kui Kaja ütles lõpetamise järel, et oleks võinud rohkem pingutada siis ma ütlen ausalt, kõik mis minus vähegi oli, jäi sinna rajale. Ja olles peale finišit veidi aega liikumatult lebanud tonksas keegi mind jalaga, et “elad ikka või?”. Elan-elan. Vägagi elan!
Enesetunne on hiilgav!
Xdreami tiimikaaslased Tõnu Lillelaid lõpetas 16. kohaga ja ajaga 40:09 ning Rait Pallo 65. koht ajaga 43:50. Seega on mul veel arenguruumi 
Ja kuna jooksusport on alles vanas eas mulle külge hakanud siis jooksin muuhulgas täna ka enda 5km (18:50) ja 10km (38:40) elu parimad ajad.
Ja kui kell teatab tavaliselt peale raskemaid treeninguid, et nüüd võid 24 või 28 tundi puhata siis peale Viljandi jooksu ütles kell lihtsalt numbri 3. Ja sinna järele oli kirjutatud väikselt “ööpäeva”.