Ratas: Paldiski - Tallinn

Nagu laupäeval sai koos Kajaga otsustatud - läheme pühapäeval matkasõidule Paldiski - Tallinn, püüdega järgida Nissani maratoni rada. Eelmisel aastal oli see 63 km pikk ja sellise arvestusega saigi plaan tehtud.

Ootamatult aga selgus, et rada on veidi ümber tehtud ja nüüd on pikkuseks 73 km. Ette rutates võin aga kohe siinkohal öelda, et meie sõitsime läbi 90 km.

Aga algusest veel niipalju, et rongipilet on imeodav - vaid 16 kr ! Soovitan, sõitke rongiga.
Jalgratturid Paldiski rongisJa teine tore asi: kuna 3 nädala pärast on seesama Nissan maratoni võistlus, siis selgus et lisaks meile sõitis sama rongiga Paldiski poole veel suur-suur hulk rattureid, kes läksid rajaga tutvuma/trenni tegema. See tegi kohe hinge soojaks ja meele rõõmsaks :-)

Kõik jalgratturid rajal

Esimesed 13-14 km sõitsimegi koos suure pundiga siis aga tulid esimesed liiva-alad, järsemad laskumised ja tõusud - mistõttu me Kajaga võtsime oma tempo.
Rattaketti parandamasKohe aga jõudsime ühele poisile järele, kellel oli kett pooleks läinud - ega midagi, kuna mul ketivõti kaasas ja kasutamisoskus samuti olemas - aitasin tal keti ära parandada. Vastutasuks selle 15 min hindamatu väärtusega töö eest saime 2 banaani. Kuna aga kett oli siiski väga pikalt kõveraks läinud, purunes see tal ca 5 km pärast taas. Siis enam parandama ei hakanud ja juhatasime ta oma tõukerattaga Paldiskisse tagasi.

Kaja rattaga sõitmas

Vahepeal aga selgus, et me ei olnudki kõige viimased, vaid meile jõudis järgi üks neljane punt veel, kes oli jõudnud samal ajal rattakummi parandada kui meie ketiga tegelesime.

Kuna aga meie tempod olid erinevad, siis läksime Kajaga neil eest ära ja jätkasime matka Tallinna poole kahekesi.

Kõige suurem eksimine oli kusagil Keila-joa kandis, kus me keerasime liiga vara ära ning sattusime ühele hirmus lahmakale nõukogude ajal edukalt toiminud sõjaväeüksuse territooriumile. Lõpuks tiirutades jõudsime taas Keila-joale :-)

Edasi läks taas ladusalt - Väänas läksime taas "õige" maratoni raja peale ning kui lõpuks Paldiski maanteele jõudsime, ei hakanud enam läbi Nõmme sõitma (nagu maratoni rada ette oleks näinud), vaid kütsime otse mööda suurt teed otse koju.

Igatahes praegu mul pepu valutab sellest pikast sõidust - alustasime kell 12 ning koju jõudsin õhtul kella 19:00 paiku. Ja muidugi tuleb Kaja kiita, kes kogu selle sõidu sama vapralt vastu pidas.

Tänast sõitu võis küll juba väikeseks trenniks nimetada. Kui mitte jalgade siis sadulasistumise trenniks küll. See viimane on muide ülivajalik Roheliste Rattaretkele mõeldes.

xDream 2005 kevad

minut enne xdream startixDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.

 

Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.

 

No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.

Kontrollpunkti võtmine

Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.

Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.

 

Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.

Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J

 

Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.

 

Kaja sööb lõunatNüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.

 

Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.

Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.

Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J

 

Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.

Oi oi kui hea viineripirukasu
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse,   ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.

Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.

 

Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.

 

segased@emt pjedestaalilVõitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.

 

Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.

 

Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.

36h kestvusvõistlus

Täna ilmus matkaspordi kestvusvõistluse juhend:

http://www.matkasport.ee/pages/FERRINO36hmatkasport2005uldjuhend!OpenDocument

Tegin siis kohe segased@emt tiimile ettepaneku ka sellel võistlusel osaleda - ma ise küll väga tahan. Sellel võistlusel olen osalenud 2 korda ja iga kord on järjest raskem ja hullem olnud, kuid seda enam tahan ma seal uuesti võistelda...

Siin on 2004 aasta võistluse kirjeldus/läbielamised: http://www.ekstreem.ee/04/36h/

Heliformaadid: SACD, DVD-A, CD

Hulgaliselt kolmetähelisi lühendeid:

  1. CD - seda teavad kõik.
  2. DVD-A -> DVD Audio
  3. SACD -> Super Audio CD

Kaks viimast on aga sisuliselt DVD-plaadile pandud ülihea kvaliteediga muusika (mitte film ega muusikavideo).

Sisuliselt on DVD-A ja SACD omavahel konkurendid, mõlemad plaadid (heliformaadid) võimaldavad praktiliselt samasugust kvaliteeti, kuid ometi on tegemist erinevate formaatidega. St. ostes DVD-mängijat, pane tähele et see võimaldaks mängida mõlemat formaati.

Konkurents, näe.

Selleks aga et kõike seda kliendi lollitamist pea peale keerata, on tekkimas siia uus konkurent. Nimelt on prototüübina olemas juba 27 Gb plaat (DVD-A ja SACD on 4,7Gb), mida mängib sinine laserkiir. Kui nüüd see uus plaadiformaat on välja tulnud - mis siis juhtub DVD-A ja SACD-ga ? On need siis väljasurnud isendid või viiakse nende tehnoloogia üle uuele 27Gb kandjale ?

Loe siit, seal alguses on ka väga huvitav tabel nende heliformaatide võrdlemiseks: http://www.audioholics.com/techtips/specsformats/CurrentFormatTrends2.php

Ja mis veel olulist on SACD ja DVD-A seoses. Nimelt ei saa kummastki DVD formaadist teha piraatkoopiaid. Uskumatu - aga seda pole siiani viitsitud lahti häkkida. Tavalisi DVD-filme saab - aga heliplaate mitte. Arvatavasti häkkerid väga aktiivselt ei tegutse ka selles suunas, kuna selle lahti muukimisel tekiks 5Gb muusikat, mis MP3 formaadis oleks ca 100Mb. Kes see ikka hakkab 5Gb üle interneti tõmbama....

Meeltekadeduseks Iguazu kosed

Iguazu kosedOlid ikka ülivõimsad joad.

Maailma suurim !

Seal kõrval seistes veekohinat kuulates ja langevat vahtu vaadates oli väga kerge tekkima see maagiline tunne, et "nüüd sukelduks oos selle veega siit ülevalt alla..."

Võibolla see tunne ongi see, mis ajab inimesi tünnidesse ronima ning kosest alla sõitma. Vähemalt Niagara kosel püütakse seda pidevalt teha.

Täpselt 2 nädalat tagasi olin ma sealsetes subtroopilistes vihmametsades ning nautisin keskpäevakuumust +40C ...

Mate, Argentina rahvuslik rituaaljook

Yerba Mate (algselt „yerba mahtay”) on iidne ning tervislik inimesi ühendav sõprade jook.

Legendi järgi Paraguaist alguse saanud ning sealt edasi Argentiinasse ning kogu Lõuna-Ameerikasse levinud. Yerba Matet kasvab Argentiinas, Uruguais, Paraguais ja Brasiilia lõunaosas.

 

Ühisest mate-topsist joomine on suure sõprusemärgi avalduseks. See võib olla perekeskne, armastajatevaheline või sõpruskonna sisene – ning seda võib kasutada nii rannas, pargis või muudes avalikes kohtades.

 

Yerba MateReeglid

Võid astuda ükskõik millisele mate-ringile juurde ja endale matet paluda, kuid pead jälgima mõningaid reegleid:

  1. ära küsi Matele suhkrut
  2. ära ütle, et Mate on ebahügieeniline
  3. ära ütle, et Mate on liiga kuum
  4. ära jäta Matet poolikuks
  5. ära tunne piinlikkust, kui lõppev Mate luriseb
  6. ära kisu kellegi käest Mate topsi endale
  7. ära muuda Mate-joomise järjekorda
  8. ära muuda Mate-joomise rütmi ebakorrapäraseks
  9. ära mõista kunagi serveerijat hukka, kuna ta ise esimese Mate joob

 

Seltskonnas ringleb üks mate-tops, kuhu pidevalt uut vett peale valatakse. Ühest pulbrist saab 25-30 jooki.

 

Kui seltskonnas ringleb üks mate-tops, on tähelepanu keskmes see, kelle kätte ta parasjagu on jõudnud. Tema siis räägib või jutustab midagi ning ülejäänud ootavad oma tähetundi.

 

Matet imetakse läbi metallist filter-pulga, mida nimetatakse bombillaks. Lastele serveeritakse matet ka suhkru või piimaga.

 

Üksi juues võid jätta pärast joomist pulbri topsi ja kallata järgmisel päeval uue vee peale.

 

Kuidas teha:

Pane bombilla topsi.

Täida tops 2/3 ulatuses mate pulbriga.

Vala peale umbes 70-kraadine vesi. Kui mullitab, on, nagu argentiinlased ütlevad, „good mate”.

ÄRA LIIGUTA! Bombilla peab olema kogu aeg ühes asendis!

Joo ja naudi koos sõpradega.

 

 

Argentina tervitustega,

Leivo ja Kaja

Kogu tõde Aconcagua varustusest

Järgnev on ülevaade kõigest mis ma kaasa võtan. Seljakoti pakkimisel tegin igast detailist pildi.

Kokanaat: Priimus, pott, termokruus, kahvel lusikas, nuga, välgumihkel, potisang, sool. http://www.primus.se/ 

Kogu kokanaat pakitult:

Isiklik esmaabi: haavaplaaster, rulliplaaster, kõhuhäda tabletid (kinni-lahti), valuvaigistid, aspiriin, C-vitamiin, Panthenol, päikesekreem, huulepulk, niit-nõel, rulliside, elastikside, niisutatud puhastuslapid, välgumihkel.

Isiklik esmaabi pakendatult:

Hügieenipaun: käterätik, hambapasta, hambahari, seep, WC-paber, aluspüksid, taskurätikud, kõrvatropid.

Hügieenipaun pakitult:

Söögiasjad: energiabatoonid, joogipulber, kauss, veenõu, tipujook. http://www.maxim.ee/  http://www.bornsport.com/ http://www.mynthon.ee/ (tipujook on Mynthonilt)

Dokumendid: kollane pass, päris pass, kindlustus, raha veekindlalt, lennukipiletid, kaardid.

Tehnika: videokaamera, videokassetid, tagavara-aku, GPS, pealambid, kompass, taskunuga, Liitium-patareid, prillid, pedomeeter (sammulugeja). http://www.miterassa.ee/ http://www.garmin.com/ http://www.petzl.com/ 
http://www.energizer-eu.net/ http://www.victorinox.com/ http://www.julbo.fr/

Videokott ülaltoodud asjade, raha ja dokumentide jaoks. http://www.lowepro.com/

Kommunikatsioonitehnika: SAT-telefon, PDA, laadijad, päikesepatarei, ühendusjuhtmed. http://www.iridium.com/ http://www.hp.com/

Kindad: aluskindad, sulekindad, pealiskindad, sõrmikud (tagavarakindad).
http://www.hestragloves.com/ http://www.scottusa.com/

Sokid: sünteetilised sokid, soojad sokid, õhukesed sokid. http://www.lorpen.com/

Riided: pikk soe aluspesu. http://www.brynje.no/ http://www.sportful.info/

Riided: lühikesed matkapüksid, t-rärgid. http://www.columbia.com/

Riided: Windstopper fliis, matkapüksid. http://www.thenorthface.com/ http://www.halti.fi/ 

Soojad riided: sulejope, müts, paksud püksid. http://www.thenorthface.com http://www.ilves.ee/

Riided: pealisjope ja müts (üks müts on tegelikult, aga sattus kahele pildile). http://www.thenorthface.com/

Saapad ja bahillid. http://www.lasportiva.it/

Sandaalid. http://www.columbia.com/

Matkakepid ja kassid. http://www.grivel.com/ (pildil on küll campi kassid, kuid tegelikult võtsin Griveli omad)

Magamiskott. McKinley -25C

Magamismatt, telk, telgialus. http://www.ferrino.it/ http://www.thermarest.com/

Seljakott pakitult. http://www.ferrino.it/

Kogu varustus transpordivalmis. http://www.matrixpack.ee/

Katsetused PDA, SAT-telefoni ja internetiga

Nii, toksisime PDA peal valmis väikese kirjajupikese, ning moodustasime ühe pildikese, mida siis proovisime e-mailiga saata etteantud aadressile.

Väga üksikud teist on meili saatnud kiirusega 2400 b/s. Minu kõige aeglasem modem enne SAT-telefoni oli 9600 b/s - see oli aastal 1992 (vist?) ja siis oli see täiesti normaalne kiirus.

SAT-telefoniga internetti minek näeb välja järgmine:

Raha hakkab jooksma peale seda, kui Iridiumi gateway on ühendanud kõne tavavõrku (PSTN-i), st. telefonis on kuulda kutsuv toon.
Proovisime meiliga saata teksti ja pilti.

  1. Ühendumine internetiga võtab aega ca 2 minutit
  2. Meili saatmine (32kB) võttis aega 6-7 min ja siis anti timeout
  3. Meiliga rohkem ei proovinud

Järgmiseks proovisime PDA-s oleva FTP-programmiga.

  1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
  2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
  3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
  4. Pildi uploadimine: 4 min ja seejärela timeout

Olime püstihädas. Tänapäeva programmid, serverid ja võrgud pole mõeldud nii aeglaste ühenduste jaoks.

Otsisin internetis ringi ja laeidsin ühe teise ftp-programmi. Selle eelis seisnes selles, et tal sai määrata parameetrit, mis ütleb programmile et tegemist on aeglase ühendusega. Väga vajalik meile. Määrasin kiiruseks 2 kb/s.

  1. Ühendumine internetiga: 2 minutit
  2. Ühendumine FTP-serveriga: 35 sek
  3. Tekstifaili uploadimine: 30 sek
  4. Pildi (7kB) uploadimine: 1-2 min ja voilaa, korras

Natuke kiirustest: SAT-telefoni (Iridium) maksimaalne kiirus on 2400 b/s (bitti/sekundis).

Ühenduse kiirust mõõdetakse bittides.
Failide suurusi aga mõõdetakse baitides.
1 bait (B) on 8 bitti (b).

Võtame tekstifaili 2kB (kilobaiti) ja pildifaili 7kB (kilobaiti) - kokku siis 9kB (kilobaiti) - so 9000 B (baiti).

Niisiis: 9000 x 8 = 72000 bitti. Kuna ühenduse kiirus on 2400 bitti, siis teoreetiliselt peaks ülaltoodud maht kohale jõudma 72000 / 2400 = 30 sekundiga. Reaalses elus võtab see siiski rohkem aega, kuna vahepeal arvutatakse ka mingeid kontrollsummasid ja mõnikord lähevad osad paketid kaduma jnejne. Nii et paneme tambovi otsa ja korrutame vähemalt kahega selle aja.

Aga kirvemeetodil võib siis võtta, et 10 kB andmeid läheb kohale minutiga. Sellele lisandub veel internetiühendus alustamise ja ftp-serveriga ühenduse loomise aeg.

Meilisaatmise tarkvara PDA-le

Ma olen varemgi jaapanlaste tehtud softi kasutanud - ja sellised väikesed asjad on neil ikka tasuta olnud. Nagu nüüdki - otsisin PDA-le uut meilisatmise programmi.

Neid on päris mitu kirjtatatud ja muidugi PDA-l endal on ka sisse ehitatud.

Kõik need lisatarkvarad aga maksavad üldjuhul 10-30$. Leidsin aga ühe jaapanlase tehtud toreda väikese freeware softi ja olen sellega väga rahul.

toote nimi nPOP: http://www.nakka.com/soft/npop/index_eng.html 

Miks PDA enda oma ei sobi ? Aga seepärast, et sellega ei õnnestu meili lihtsalt saata. Selgitan lähemalt - meiliga suhtlemine koosneb kahest poolest - saatmine ja vastuvõtmine.

Vastuvõtmine: pead sisestama kasutajanime ja parooli, seejärel ühendub sinu meiliprogramm serveriga ja küsib kas mulle meile on - kui on siis tõmbab need ära, kui pole siis ei tee rohkem midagi.

Saatmine: pole vaja mingit kasutajanime ega parooli. Meiliprogramm lihtsalt ühendub sinu poolt määratud serveriga ja saadab meili ära.

Nii, PDA sisene meiliprogramm ei võimalda teha AINULT saatmist. Kuid seda on mul vaja. Ta tahab igaljuhul enne tsekkida kas uut meili on - ja kui on sellega edukalt hakkama saanud (sõltumata sellest kas on või pole), alles siis tegeleb saatmisega.

Selle nPOP-ga on aga nii, et mul on vastuvõtmine üldse välja lülitatud, sellega saab ainult saata - see on infomahu ja kiiruse mõttes väga oluline nüanss.