xDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.
Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.
No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.
Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.
Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.
Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.
Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J
Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.
Nüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.
Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.
Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.
Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J
Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.
u
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse, ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.
Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.
Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.
Võitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.
Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.
Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.