Ratastega Paldiskist Tallinnasse - hooaja avamine !

8:35 väljub Balti-Jaamast rong, pilet maksab 18 krooni ja natuke rohkem kui tunni aja pärast oledki Paldiskis.

Täpselt nii algas meie tänane rattasõit Paldiskist Tallinna suunal.

Paldiski rongijaamas

Paldiski majadMajad on ääre-Paldiskis ikka samasugused lobudikud nagu varem, kohati on võibolla ainult veidi hullemaks muutunud.

Need on siis tegelikult vanad vene sõjaväe kasarmud, milledest pole kellelgi sooja ega külma - las vedelevad-lagunevad.

 

 

Paldiski poolsaare tippu jõudnult tegime muidugi taas peatuse. Käisime selle vana sõjaväe vaatetorni juures.

Valvetorn

ValvetornSee valvetorn on küll omal ajal väga huvitava otstarbega olnud.

Nimelt seal üleval istusid ohvitserid, kes jälgisid Pakri saari - selle lõhe suund on täpselt Pakri saarte peale - jälgisid seda kuidas lennukitel pommitati mingeid seatud sihtmärke. Sihtmärgid olid nii maal kui meres.

Selle torni kõrval ja ümber on mitmed maaalused käigud - mõned isegi nii sünged ja pimedad et sinna pole julgenud ka koos vanemaga lapsed minna. Ega ma ei soovita ka igasugusesse käiku minna suvaliselt minna - ma tean kohti kus on olemasoleva käigu all veel teine tasand - ning kunagi ei tea kus pimedas koridoris see võib sind tabada.

Leivo panga serval uurimas

Hiljem turnisime muidugi ka panga serval, kuid sealt lahkudes õnnestus haarata klaasikild rattasse - nii läks täie ette kaasavõetud varukumm jms abivahendid.

Ratrtakummi parandamas

NB! 1. Võta alati tagavara kumm kaasa 2. Enne uue kummi panekut kontrolli alati VÄLISKUMM seestpoolt üle.

Leitud ojaNeed on lihtsad kogemused - näiteks praegugi - klaasikillu leidsime nii, et keerasime väliskummi tagurpidi ja vaatasime selle hoolega üle. Kui me poleks seda teinud, oleks meie uus kumm kohe esimese meetriga samamoodi purunenud.

Edasi sõitsime mööda Paldiski poolsaare teid, mis kohati olid suisa vesised - nii et mõlemad saime ka oma varbad märjaks.

Märjad varbad

Tegime peatuse Treppojal ja imetlesime sealset veterohkust.

Treppoja

Jõudsime Laulasmaa randa - tegime lõuna peatuse - läbitud oli juba 35 km - pepu valutas ja kõht oli tühi. Samuti tõdesime mõlemad milline tore nauding on tegelikult binokliga linde uurida - ja mõistsime oma arust ka linnuvaatlejate indu. Binokli aga kinkisid mulle sünnipäevaks minu eelmised töökaaslased - suur tänu hea binokli eest.

Uurime binokliga linde

Jõudsime oma reisiga muidugi läbi Keila-Joa - kus pidime ju ikka sealt läbi minema, veerohkust imetlema ning pilti tegema.

Keila Joal ratastega

Suure kivi peal turnimasTurnisime ka ühe suure kivi otsas.

See oli ühe ütlemata toreda tee peal, mis viis otse Tabasalust Harku järve äärde. Seda meil just vaja oligi, sest siis saime keerata veel Astangult läbi ning oma silmadega üle vaadata kuidas sealne olukord on.

On küll.

Jubedam kui Kole.

Astangul ratastega

Niisama vaadates on Astangu nagu Astangu ikka - homme kell 11 tulevad siia juba JK alpinismiklubi ronijad peale.

Aga ümbruskond on ikka õudne laga küll. See on täiesti masendav millist prahti siia igalt poolt tassitakse.

Muidugi - kui see piirkond pole looduskaitse vms. all, siis oleks pikas perspektiivis päris kasulik siia endale maa osta. Kujutan ette, et 20 aasta pärast hakkavad võrsuma siin esimesed majakesed ning rajatakse kommunikatsioonid jne.

Väga tore päev ratastel. Pepu täiesti haige, läbitud 76 km.

Ultrajooksjad - 24h mehed

On ikka hullud küll.

Eestlane Peeter Vennikas - vana tuntud ultramaratoni jooksja - tuli Kreekas 3. kohale. http://www.stamina.ee/index.php?newsID=296 

Põhiline et joosti mööda 749m ringi, kusjuures iga ringi peale oli 10m tõusu. Minu meelest on ikka eriti nüri sellist ringi joosta 24h järjest.

Aga tulemusest - 201,5 km kokku ja võitjale kaotas 15 ringiga.

Imeline kevadpäev

Nüüd minagi sõbralikus maantekate perekonnas - kui dresscode MNT, siis olen kohal.

Kõik see algas juba eile õhtul kui ma jooksutrennis käisin. 18 km jooksu tegi enesetunde suurepäraseks.

Tänasel ilusal hommikul käisin Hawais ja ostsin mulle reserveeritud ratta ära. Ratas on aasta kasutatud - möödunud aastal sõitis selle rattaga keegi chocolate tiimist. Muidugi koju, sadul ning lenks parajaks ja tiirule. Nii tulidki minu selle hooaja esimesed 36 km - siis väike vahe ja veel üks 25 km.

Igatahes tänud Hawaii müüjale, kes kogu ostuprotsessi meeldivaks suudab teha. Lisaks rattale müüdi mulle niisiis:

  • rattakingad (kuna baigikingad ei sobi)
  • sadulakott
  • tagavara sisekumm
  • kummivahetusheeblid

Ja mis mind ennast veel naerma ajas, mulle suudeti müüa ka rattasokid :-) Spetsiaalsete õhutuskanalite, parema-vasaku jala omad ning muidu ilusad.

Ratas on tõesti väga hea - uskumatult kerge (8 kg), kergem kui originaal, kuna selgus et tal pole mitte originaal-jooksud all - vaid palju paremad - Mavic Ksyrium Elite. Mul on nüüd uus sõber aastateks.

Rafting Jägalal - "Tagumist otsa ei ole enam!"

Käisime Jägala jõel raftingul - vaadake ise videolt mis asjast sai :-)

Vabandan ette pildikvaliteedi pärast (ülevalgustatus), kaamera oli lihtsalt veidi nässus.

Ja andke palun ka tagasisidet kui teil ei õnnestu siit lingilt seda videot vaadata.

http://leivo.ekstreem.ee:8080/2006/rafting.asf 

NB! Ärge üritage endale seda videot kopeerida - ei õnnestu - tegemist on striimiga, vaadata saab ainult "lives".
Bitrate on 512kb/s - nii et alla poolemegase ühenduse saate kätte väga hüpliku asja.

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Virumaa?"

Kindlasti läheme lastega koos - 12.-14.05.2006

http://www.loodusajakiri.ee/loodus/uudised65.html 
Esialgne kavandatud marsruut:

1.päev, reede 12.05.2006 : kokku ca 45 km.
Sonda - Kiviõli - Küttejõu - Püssi - Aidu - Savala - Mehide - Sirtsi - Sirtsi raba - Pohlaru - Mõiste - Uljaste

2.päev, laupäev 13.05.2006 : kokku ca 85 km.
Uljaste - Voorse - Põdri - Viru-Kabala - Ulvi - Rägavere mõis - Vaeküla ülesõit - Koovälja - Ubja - Siberi - Kunda Hiiemägi - Kunda - Malla mõis - Kuura - Iila - Viru-Nigula - Samma Hiis - Pada - Padaorg - Vanaveski - Kalvi

3.päev, pühapäev 14.05.2006 : kokku ca 50 km.
Kalvi - Aseriaru - Aseri - Rannu - Kõrkküla - Liimala - Purtse - Lüganuse - Erra - Kiviõli - Sonda

Kuid - nagu alati - toimub samal pühapäeval Tartu Jooksumaraton.

Öised päästetööde võistlused

Igal aastal korraldab Jaan Künnap märtsikuus öised päästetööde võistlused.

Väga tubli ettevõtmine !

Tegemist on meeskondliku võistlusega, kus vähemalt üks liige peab olema naine. Kogu võistkond on 5 liikmeline.

Mina osalesin esimest korda 2002 aastal, kui tulime Üllar Rosenfelti (Ültsi) juhtimisel 3.kohale.

2003 oli kehva jää-aasta ning võistlused jäid ära.

2004 aastal formeerisin ise võistkonna ühes Kajaga ning tulime suurepärasele 2. kohale.

2005 oli kuidagi väga business-aasta ning võistlusele ei jõudnudki.

2006 - esimene treening on juba tehtud - kuid kindlaliikmelist võiskonda veel pole. Jaan on igal aastal tahtnud võistlust järjest huvitavamaks teha ning sel aastal teeb ta lisaks huvitavamale ka raskemaks. Tõenäoliselt suureneb kaasavõetava kohustusliku varustuse osakaal (tegemist on ju ikkagi päästetöödega), arvatavasti saame palju-palju pikemalt joosta kui seni. See, et raskemaks läheb, mulle meeldib - sest siis langevad ju nõrgad ära :)

Minu hinnangul läheneb see võistlus juba seiklusspordi kategooriasse. Eriti kui saab veel pikemad jooksutrassid ning orienteerumise võiks ka sisse tuua ! Ilmselt rattasõitu ja kanuutamist ei tule sellel võistlusel kunagi - tegemist ikkagi mägede imitatsiooniga, kus on vaja laagrist mõne kilomeetri kaugusel lõhesse kukkunud kannatanu ära transportida. Justnimelt kannatanu - keda tuleb hellalt käsitleda - nagu Jaan ütleb. Vastupidiselt koolnuga - kellega on lihtne - annad lihtsalt jalaga takka ning läheb ise mäest alla :)

Raskusronimise võistlus Nelijärvel

Kell on 9:03 hommikul kui Kaja helistab ja küsib, et kas me ikka läheme - Nelijaärvel peab kohal olema kell 10:00. Mina muidugi magasin.

Kähku üles, riidesse, Kaja juures sain veel hommikukohvi ja paar ampsu süüa ning teele.

Ronijad - rahulik rahvas - kõik oli korras kui me pool üksteist kohale jõudsime. Loosiga õnnestus saada stardi järjekorranumber 3. HALB. Sellistel võistlustel on alati parem viimasena startida. Võistlejaid oli kokku  16 meest ja 4 naist.

Jääronimine Nelijärvel

Jääseinale oli märgitud rada, mida mööda pidi liikuma. Kohati oli ainult ring joonistatud ning sellest väljapoole ei tohi astuda ei kassi ega kirkaga. Aega oli 6 minutit - selle vältel oli võimalik alustada niipalju kordi kui ise soovid - selles mõttes et kui kukud lahti, siis võid otsast alustada - aeg aga jookseb.

Mina sain esimese katsega teise punkti - siis kukkusin lahti - alustasin otsast. Teise katsega sain neljandasse punkti, kuid oh õnnetust - kass tuli jala küljest lahti. Pidin taas katkestama.

Kui nüüd algas minu tähetund - see tähendas seda, et kohtunikud olid nõus aja kinni lööma ning mul lubati kass kinnitada ning kõige viimasena oma järelejäänud ajaga startida. Seda aega oli täpselt 3m 30sek. Mehed ronivad - kõikidest kohale tulnud võistlejatest 4 jõuavad tippu. Esimene ajaga 4:20 ja kõige kiirem - üks proff kaljuronija ajaga 3:00.

Minu kord - aega siis täpselt 3:30. Otsustasin, et parandan oma eelmist tulemust ja lähen kaugemale kui 4. punkt - püüan jõuda ümberhaakimiseni. (Ühes kohas nimelt tuli julgestusköis ümber haakida).

Lähen-lähen, köis haagitakse ümber - see on ka koht kus saab lihtsalt seista ja käsi puhata - st. kõik on siiani puhanud. Mina unustasin ! Köis haagiti ümber ja kohe edasi, kukkusin päris üleval veel jalgadega täiesti lahti, kuid kirkad olid korralikult sees ja ma sain ennast üles tagasi tõmmata käte jõul.

Ning oh seda imet - äkki oli tipp juba siinsamas, kohe käega katsuda ! Ja tegingi ära - tulemuseks oli päeva teine aeg selle raja peal 3:20. Mul jäi veel 10 sekundit varuks.

Seega olin finaalis.

Finaaliks aga tõsteti rada ümber ja teiste võistlejate ronimist pealt vaadata ei tohtinud. Ning rada oli OiOi kui karm. Finaalis jõudsin 12-sse punkti ja seega olin ärasõidu hetkel veel kolmandal kohtal. Kuid startimata olid veel 3 päris kõva kaljuronijat. Igatahes oli ka minust tagapool vähemalt 2 inimest, nii et tulemusega olen igati rahul.

Muudetud 6.02.06 - tulemused on väljas:

Võitis Tallinna Kaljuronimisklubi liige Tõnn Võsu, mina tulin lõpparvestuses 6. kohale. Punktiarvestuse järgi jagan tegelikult 5-6 kohta Tallinna Kaljuronimisklubi Vladimir Galkiniga. Jaan Künnapi klubi liikmete hulgast Martin Lillo järel olin teisel kohal.

Kaja kirjutas samast asjast oma nägemuse.
Foto on Viljari tehtud.

Rannamõisas südaöösel trenni tegemas

Kui olime Kaja õe pere koju viinud siis vahetasime ise riided ning suundusime Rannamõisa ronima. Järgmisel päeval on ju jääseina raskusronimine - vaja veidi harjutada. 

Jõudsime kohale enamvähem südaöösel. Pealampidega, kassid jalas, ronimisvööd peal, köied seljas,karabiinid küljel kõlksumas, kiivrid peas - suundusime järsaku poole. Õues temperatuur -16.

Otsime sobivat kohta köie panekuks - valik käib selle järgi, et millises punktis kõige järsem jääsein oleks ronida. Kinnitame jaama, paigutame köie ning Kaja läheb laskuma. Üleval on väga vinge tuul, nii et seal on isegi päris külm. Sein on tuisuse lumega üleni kaetud, nii et Kaja võtab oma kassidega sellelt süütuse ja liigub allapoole.

Hõikab "all" - mina "selge" - "köis vaba" - "selge".  Panin köie peale ja hõikan taas "hakkan tulema".

Juhin tähelepanu, et jääronimises (ja üldse meeskonnatöös) on selged ja täpsed käsklused ning juhised väga olulised. Eriti pimedas. Pimedas ja üle järsaku serva ei tea mina mis seisus Kaja on, seepärast siis ongi kaks teadet: esimene et jõudis alla ning teine et köis on vaba - see tähendab et mina võin hakata ennast köide panema ning alla minema. 

Seejärel ronisime mõne korra üles-alla, kuid siinkohal tuleb üks ilmselge antireklaami jutt. Nimelt kasutasime me fifi-sid, mida müüakse Redfoxis - kellegi isetehtud asjad. Aga need on tõeliselt nigelad - väga viletsa nurgaga, et kõva jää sisse lüüa. Ja võite arvata, et külm jää ON väga kõva.

Igatahes tõdesime, et tuleb vist hakata samuti kirkadesse investeerima. Korralik kirka aga maksab oioi kui palju - oma 3keegu kanti. Ja neid on kaks tükki vaja...

Lõpetasime kell 01:15 ja kell 2 sain lõpuks magama.