Kogu tõde maratoniks ettevalmistamisel

Võibolla veel parem pealkiri oleks “Maratonijooksja piibel” või “Täielik maratonijooksja käsiraamat”.

Alljärgnevalt vaatlen maratoni jooksutreeninguid viisil nagu ma olen mõistnud seda targemaid analüüsides, raamatuid lugedes ja proffide treeningplaane vaadeldes.

Seni, kuni pole teemasse süvenenud, tundub et erinevaid jooksutreeninguid on täpselt nii palju kui on inimesi kus igaüks mõtleb välja mingi talle omase viisi nende tegemiseks. Nii ka mina, tegin ja jooksin täpselt nii nagu juhtus või sõbrad saunas rääkisid. Pikalt – lühidalt – kiiresti – aeglaselt jne.

Aga selgub, et jooksutreeninguid on siiski suhteliselt piiritletud hulk. Võib öelda, et erinevaid jooksu treeningu tüüpe on kokku 8. Koos variatsioonidega on neid muidugi palju rohkem, mis omakorda sõltuvad sellest, kas treenitakse 5km, 10km, 21km või maratoni (42km) jooksuks.

MILLIST TRENNI TEHA ?

Jooksutreeningute liigid

Alljärgnev loetelu on järjekorras rasketest treeningutest kergemateni.

Treeningu nimi Kirjeldus HR % max HRR % LT HR %
VO2max läve tõstmine
/ lõigud
Trenni pikkus 12-16km
Algab 3-4km soojendus
Lõigud 5-6 x 600-1600m
Lõikude vahe 50-90% lõigu kestusest
Lõpetuseks 1-2 km taastumiseks ja laktaadi välja juhtimiseks lihastest
lõigud
93-95%

vahed
74-84%
lõigud
91-94%

vahed
65-78%
lõigud
104-106 %

vahed
82%
Laktaadiläve tõstmine
/ lõigud

(sobib paremini lühemate distantside 10km, 21km ettevalmistuseks)
Trenni pikkus 12-16km
Algab 3-4km soojendus
Lõigud 2-5 x 1000-3000m
Lõikude vahe 500-800m
Lõpetuseks 1-2 km taastumiseks ja laktaadi välja juhtimiseks lihastest
lõigud
90-91%

vahed
74-84%
lõigud
87-88%

vahed
65-78%
lõigud
100-101 %

vahed
82%
Laktaadiläve tõstmine
/ tempojooks

(sobib paremini maratoni ettevalmistuseks)
Trenni pikkus 12-16km
Algus 3-4km soojendus
Tempojooks 6-8km
Lõpetuseks 1-2 km taastumiseks ja laktaadi välja juhtimiseks lihastest
tempo
90-91%

vahed
74-84%
tempo
87-88%

vahed
65-78%
tempo
100-101 %

vahed
82%
Pikk jooks
/ pool maratoni tempoga
Trenni pikkus 26-32 km
Alustada –20% maratoni tempost.
Poole jooksu peal jõuda järkjärgult maratoni temponi, millega lõpuni joosta.
Alustada
74%

lõpetada
88%
Alustada
65%

lõpetada
84%
Alustada
80%

lõpetada
96%
Keskmine või pikk jooks
/ tõusvas tempos
Keskmine jooks 17 – 25 km
Pikk jooks 26 – 35km
Alustada –20% maratoni tempost.
Järkjärgult tõsta tempot ning viimased 8km –10% maratoni tempost.
Alustada
74%

lõpetada
84%
Alustada
65%

lõpetada
78%
Alustada
80%

lõpetada
89%
Aeroobne või taastav jooks
/ lühikesed lõigud
Trenni pikkus 10-16 km
Algus 3-4km soojendus
Lõigud 6-10 x 100m
60m kiirendad maksimaalse kiiruseni ja 30m hoiad kiirust.
Lõikude vahe 100-200m
Vahe on ette nähtud täielikuks taastumiseks, lõik peab tulema puhanult.
Lõpetuseks 1-2 km
70-81% 62-75% 77-82%
Aeroobne jooks
/ tõusvas tempos
Lühike jooks 12 – 16km
Alustada –25% maratoni tempost.
Järkjärgult tõsta tempot kuni lõpuks -15% maratoni tempost.
Alustada
70%

lõpetada
81%
Alustada
62%

lõpetada
75%
Alustada
77%

lõpetada
82%
Taastav jooks
/ puhkus
Lühike jooks 6-10 km
kogu jooks aeglaselt, vähemalt –25% maratoni tempost
65-76% 60-70% 70-80%

Ülalolev jooksutreeningute liigitamine aga ei anna meile jätkuvalt mingit aimu selle kohta, kui palju, millist trenni ja kuidas teha.

Samuti on tabelis kolm veergu pulsside kohta, no kas saab veel keerulisemaks minna? HRmax, HRR, LT HR? Miks mul neid nii palju vaja on?

Üks asi mida soovitan siit kõrva taha panna, et mida pikem on treening, seda tempokamalt tuleb seda sooritada.

Mida lühem trenn, seda aeglasemalt (vt. taastav treening) sooritad.

Nimetatud omadus ei kehti muidugi VO2max ja laktaadi läve tõstmise lõigutrennide kohta, kuid nende osakaal on nagunii treeningplaanis väike.

KUI PALJU ja MIDA TEHA ?

Pikad trennid on sinu maratonijooksu baas. Nende pealt jooksedki maratoni.

Vaata alljärgnevaid suhteid ning hinda oma nädalane kilometraaž, ja selle põhjal võid juba vabalt ise oma treeningu kava hakata sättima.

Treeningute suhted

Pavel Loskutovi trennide suhted on järgmised:

  • 89% baasmahu treeningud, tempoga kuni –10% maratoni tempost
  • 10% segareziimi treeninguid (aeroobne/anaeroobne) st. maratoni tempo piirkonna ja laktaadiläve tõstmise lõigud/tempojooksud
  • 1% anaeroobse tsooni treeninguid, VO2max lõigutrennid

Pavel LoskutovSoovitan võtta Loskutovi näide aluseks ja selle põhjal edasi liikuda.

Tee nüüd endale väga lihtne arvutus.

Kui sinu nädalane treeningu kilometraaž on 100km, siis sinna saad mahutada parasjagu ühe laktaadiläve lõigutrenni/tempojooksu või aegajalt asendad selle trenni VO2max lõikudega. Kogu ülejäänud treening on selgelt allpool anaeroobset läve.

Kui Sinu nädalane kilometraaž on 50km. Siis tee lõigutrenn üle nädala. Muus osas teed ainult mahutreeninguid.

KUIDAS TEHA ?

Joosta oskab igaüks, kuid natuke on vaja ka mõtestada ja õigesti teha. Seetõttu toon kuidas tegemise kohta välja kõige tüüpilisemad vead, mida tehakse.

Taastavad jooksud ehk puhkused.

Neid üritatakse liiga kiiresti joosta. Võta neid väga rahulikult, seal pole oluline ei tempo säilitamine, tõstmine vms. vigur. Lihtsalt jookse sellise tundega et peale jooksu tunned ennast tugevamini kui enne jooksu. Kui oled peale taastavat jooksu väsinud – siis jooksid ilmselgelt liiga kiiresti Naeratus

Keskmised ja pikad jooksud.

Peamine viga mis siin tehakse on vale tempo jaotamine. Alustatakse kiirelt (sest ollakse just kodust välja astutud ja ollakse puhanud) ning trenni edenedes tuleb peale väsimus ning siis järkjärgult tempo langeb. See on vale.

Pikad jooksud tuleb alustada tempoga millega sa lähed oma taastavaid jookse tegema ning seejärel hakkad järkjärgult kiirust suurendama kuni jõuad –10%-ni oma maratoni kiirusest.

See õpetab Sinu mõistust jooksu kontrollima. Mitte jalad ei ütle Sulle kuidas joosta, vaid Sina ütled oma jalgadele kuidas nemad peavad jooksma.

Laktaadiläve trennid

Peamine viga on siin trenni segamini ajamine VO2max treeninguga. Laktaadiläve tõstmise treeningu eesmärk on joosta täpselt oma laktaadilävel või õige pisut üle selle. See võimaldab efektiivselt Sinu organismil toime tulla olukorraga kus laktaat juba koguneb lihastesse ja organism peab parasjagu vaeva nägema selle ära toimetamisega.

Kui neid lõike teha liiga kiiresti, ei jõua organism laktaati ära toimetada, treeningu efektiivsus kaob, tempo langeb, tekib väsimus ja treening muutub kasutuks.

Kui neid lõike aga teha liiga aeglaselt, ei jõua laktaati koguneda ning organismil pole midagi mida lihastest eemaldada. Jälle kasutu treening.

Antud treeningu juures on kõige olulisem jälgida täpselt oma pulssi. See on sinu laktaadiläve indikaator ja antud treeningu juhtija.

Teine viga selle trenni puhul ongi see, et püütakse kramplikult mingist tempost kinni hoida – EI – tempo pole oluline, tähtis on laktaadilävi ja selles osas on pulss kõige täpsem tagasiside.

VO2max treeningud

Selle treeningu veana võib välja tuua, et lased oma pulsil vajuda sinna laktaadiläve trenni peale. Selle lubamisel muutub antud trenn mingiks ebamääraseks segatreeninguks ja ei teeni oma algset eesmärki.

Nii nagu laktaadiläve trenni puhul, nii ka VO2max treeningute puhul on kõige olulisem jälgida oma pulssi ja mitte jooksukiirust.

PULSITSOONIDEST, MIS ON MIS ?

Mis asjad on lühendid HR max, HRR ja LT HR.

HR max on maksimaalne pulss mida su süda on võimeline tegema. Täiesti individuaalne. Selle saab teada maksimaalse pingutuse tulemusena.

Näiteks. Minu isiklik maksimaalne pulss HRmax on 186 lööki/min.

HRR (HR Resting) on südamelöögisagedus kus on arvesse võetud ka Sinu puhkeoleku pulssi. HRR = HR max – HR min.

Kui jooksude tabelis on antud, et HRR järgi peaks pulss olema 77%, siis seda arvutatakse järgmiselt: (HRR * protsendi number)/100 + HR min.

Näiteks. Minu puhkeoleku pulss on 55 l/min. Seega minu HRR = 186-55 = 131

Näiteks. 77% HRR järgi on minu pulss: (131 * 77)/100 + 55 = 156 lööki/min

Leivo koormustestil Vomaxis

LT HR on südamelöögisagedus mis vastab sinu laktaadilävele. Seda saab teada spordivõimekuse testi tehes. See on kõige olulisem info võrrelde HR max või HRR-ga.

Näiteks. Minu LT HR on 173 lööki/min. See on siis arvutuste aluseks ehk see on 100%.

Näiteks. Maratonijooksu pulss on 96% LT HR. Seega minu puhul siis 173 * 0,96 = 166 lööki/min.

Millist pulsiarvutust kasutada ?

Soovitan teha spordivõimekuse test, et teada saada oma laktaadiläve pulss ja kasutada seda. Seega soovitus on kasutada ja trenni teha LT HR järgi, see on füsioloogiliselt kõige täpsem ja isikupärasem.

Kasutatakse igasuguseid imevalemeid HR max määramiseks (näiteks 220-vanus). Aga see kõik on väga suvaline. Ja isegi kui tead mõõtmise tulemusena, mis on sinu HR max pulss, ei ole sellest võetud protsendid kuigi adektvaadsed trenni tegemiseks. Sellest täpsemaks loetakse HRR järgi arvutatud pulsse, kuid ka need on suhteliselt kaudsed numbrid trenni tegemiseks.

Miks ma ei soovita kasutada HR max ja HRR-l põhinevaid protsente?

Aga seetõttu, et erineva treenitusega inimestel on laktaadilävi HR max pulsi suhtes erinevas kohas. Ja kui nüüd võtta HR max ning sellest mingi protsent, võib olla pulsinumber mille järgi treenitakse laktaadiläve suhtes hoopis vales kohas ja inimene kas pingutab ennast üle või jäävad treeningtulemused vastupidi tagasihoidlikuks. Mõlemal juhul on tegemist ebaefektiivse treeninguga.

Näide. Kuidas erinevad arvutused annavad erineva tulemuse.

Laktaadiläve trenni tempojooksu pulss peab asuma laktaadilävel.

HR max järgi peab minu pulss olema 90-91% HR max. 167-169 lööki/min
HRR järgi peab minu pulss olema 87-88% HRR. 169-170 lööki/min
LT HR järgi, ehk kliiniliselt mõõdetud laktaadilävi on 172-173 lööki/min.

Seega, HR max ja HRR järgi tehes oleksin trennis ebaefektiivne, kuna ma ei jõuaks oma laktaadiläveni lihtsalt.

Kuna laktaadilävi iseloomustab organismis toimuvaid väga kindlaid protsesse, on selle järgi pulsi jälgimine ja treeningute tegemine kõige õigem.

Laktaadilävi tähendab seda, et lihastesse koguneb sama palju laktaati kui organism suudab sealt eemaldada – seda nimetatakse siis “haamriks” kui laktaati sinna pikalt koguneb.

Samuti tähendab laktaadilävi seda, et väljahingatava süsihappegaasi kogus on suurem kui sissehingatava hapniku kogus, rahvakeeles on see siis “hapnikuvõlg”.

MIS ASI ON MINU MARATONI TEMPO ?

Arvatakse, et see on tempo millega jaksad sa maratoni läbi joosta. Tundub justkui loogiline?

Aga ei ole nii!

Tegelikkuses on maratoni tempo kiirus, mis vastab sellele kui joosta 4% oma laktaadiläve pulsist allpool ehk siis 96% LT HR-st.

Näide. Minu laktaadilävi on 173, seega maratonijooksu pulss on 166 lööki/minutis. Nüüd siis pole muud kui välja minna, vaadata kui kiiresti sellise pulsiga joosta saab ning ongi teada oma maratonijooksu kiirus ja seeläbi ka lõpuaeg.

Maratonijooksu pulss tähendab piisavat pingutust, kuid teisalt ei kogune lihastesse kunagi niipalju laktaati, et peaks haamri saama või et jooksu ajal hapnikuvõlg tekiks.

KASUTATUD KIRJANDUS

imageAdvanced Marathoning - 2nd Edition

Pavel Loskutovi Bakalaureuse töö

Daniels' Running Formula, 3E

Spordivõimekuse koormustest 2014

Täna, veel paar päeva enne aastavahetust käisin spordiarsti juures koormustesti tegemas.

Eelmised andmed pärinesid 2007 aastast vaata seda artiklit. Eesmärk on natuke targemalt hakata trenni tegema ja selleks on hea teada oma kliinilisi näitajaid.

Koht kus käisin on www.sporttest.ee kus Anu Kaasik teeb koorumsteste sama aparatuuri ja muide ka sama andmebaasiga mida kasutas Vomax kui nad Tallinnas tegutsesid. Seega olid Anul arvutis olemas ka minu 7 aasta vanused andmed ning tänase testi sooritasin sisuliselt samal põhimõttel.

Testi tegemisel oli vahe ainult selles, et eelmine kord muutus jooksulindi kiirus iga kahe minuti tagant, kuid seekord tuli igal kiirusel kolm minutit joosta. Jooksin 6 – 8 – 10 – 12 – 14 – 16 – 18 km/h.

Minu võimekuse lagi oli 18 km/h joosta 3 minuti vältel. Ilmselgelt sain seal ka oma maksimaalsed tulemused kätte.

“KAS TEIE APARAAT ON RIKKIS?!?” küsisin spordiarstilt.

Anu ütles, et senimaani pole keegi selle üle kurtnud. Ma ütlesin, et ma olen tavaline harrastaja mitte mõni tippsportlane kelle VO2max-d on suurem kui 80.

Aga nii on, arst ütles: VO2max – 84.

Panen siis mõninga olulised andmed siia võrdlusena 2007 aastaga.

  2007 2014
Vanus 35 a 42 a
VO2max 68 ml/min/kg 84 ml/min/kg
Max pulss 196 l/min 186 l/min
Kopsumaht 6,3 l 6,5 l
Keharasv 15,4 % 17,9 %
Aeroobne lävi 144 l/min (10 km/h) 151 l/min (12 km/h)
Anaeroobne lävi 178 l/min (14 km/h) 173 l/min (16 km/h)

Kliiniliste andmete põhjal saab väita, et 7 aastat hiljem ehk täna, on minu kiiruslikud omadused paremad 2 km/h.

Palun jõuluvanalt aastaks 2015, et minu kliinilised andmed realiseeruksid ka reaalsel jooksurajal.

Muraka raba ja Varessaare suusamatk

Kahepäevane suusamatk üle Muraka raba oli täis vaheldusrikkust ja mitmeid erinevaid kogemusi – nii jäätunud kui ka vesiseid.

EMHI ennustuse kohaselt oli Tudu kandis Eestimaa pakseim lumi ja see pidas paika.

Tahtejõu tuurikäigus oli meil teine ööbimine Matsu Talu külalistemajas, mis juba tookord igati sümpaatse mulje jättis. Seetõttu valisime ka seekord selle meie alguse ööbimiskohaks.

Osa Muraka rabast on endale jää peale kaanetanud ja sellel lebas lihtsalt paks lumi. See oli lage ning vaateväli ulatus silmapiirini.

Muraka raba

Mõni osa oli madala ja tiheda männiga kaetud, pidevalt pidi kruttima ennast puude vahel.

Kuid vesi, seda jagus teiseks päevaks ja nii et vähe polnud. Sõna otseses mõttes rühkisime mõnes kohas viisil, kus kummagi jala otsas oli 10kg kaaluv jääga ümbritsetud suusk.

Vot see oli raske. Samas jällegi kõva trenn Veerpalu vahelduva õppimiseks.

Muraka raba

Varessaare matkamaja ootas meid laante ja lumeüksinduses. Teise korruse ahjuga saime sooja tuppa ning uni oli hea. Välja arvatud kohalikud majahiired, kellega ma pool ööd lõputut võitlust pidasin.

See õhtu siin alloleval pildil on vahetatud ürituse vastu “Spordiaasta tähed 2014”, mille iga-aastane kutse jäi meist koju stendile rippuma.

Varessaare matkaonnVaressaare matkamaja

Varessaare Muraka raba

27-28. detsember 2014

1. päev: 20 km ja 6h 30min.
2. päev: 26 km ja 7h 15min.

Jõulud 2014

Algab alati Laura sünnipäeva äratuslaulmise ja lipu heiskamisega.

Palju õnne kallis Laura! 18a.

Laura sünnipäevahommik ja lipu heiskamine

Ja igal aastal eriline Kingituste Jagamise Õhtu.

Kinkide jagamise õhtu

Leivo “tahtejõud” Sepp

“Miks ma seda teen?” küsis endalt retooriliselt üks mu sõidupaariline. Minul oli enda jaoks vastus olemas.

1. Kõige lihtsam asi: toetada rahaliselt Rauno pääsu 2016 aasta paraolümpiale.

2. Pöörane 756 km pikkune jalgrattasõit ümber Eesti kolme päevaga: seda tegin ma selleks, et anda Raunole tahtejõudu ja motivatsiooni aastateks.

Rauno, kui Sul iganes on treeningutel raske ja veel raskem võistlustel, siis mõtle Tahtejõu Tuurileja Sul on taas jõudu edasi liikuda!

Pühapäeva õhtul Hawaii ees Sa korra küll ütlesid, et teed samuti selle Eesti tiiru. Sul pole vaja seda teha!

Sinu eesmärgid ja unistused ulatuvad palju kaugemale kui lihtne rattasõit ümber Eesti!

Edu!

Tahtejõu Tuur Leivo Sepp

Foto Tõnu Tunnel.

Suur aitäh peaorganisaator Priit Salumäe’le. Kuid sügav kummardus kogu saatemeeskonnale, kes igal vajalikul hetkel olemas oli ning jõu ja nõuga abistas.

24-26. oktoober 2014

Minu tahtejõud pandi iga päev uuel viisil proovile:

1. päeva väljakutse: –7 kraadi ja 10m/s vastu- ja küljetuul (277 km)
2. päeva väljakutse: 120 km Eestimaa künkakesi (280 km)
3. päeva väljakutse: hommikune väsimus jalgades ning korralik küljetuul Põhja-Eesti pangapealsel (211 km)

Piiri Peal ja Tallinn 80 maismaa osa tehtud

6 kanget startis Tabasalu kandist rajale, millel nimeks “Piiri Peal” ja sisuks liikuda ratastega mööda Tallinna piiri.

Erki Erm
Heiti HallikmaErki ja Heiti ning lisaks Viivi

Silver Eensaar
Erik Aibast
Erik ja Silver

Timmo Tammemäe
Kaidi Keir Kukk
Timmo ja Kaidi

Kiireim tiim Erki esindatuses läbis raja 4:45, Erik-Silver 5:15 ja Timmo-Kaidi 5:30.

Kõik tiimid tegid piirist oma väikese modifikatsiooni. Lõpuajale oleks lisandunud ca tund, kui oleks läbitud ka Pääsküla raba sirge, Ülemiste järve äärne ning mõned muud väiksemad vigurid.

Igatahes ootasin fotokas laskevalmis tiime kohas, mille nimetasin kaardil “kirss tordil”, kuid sinna ei jõudnud ükski tiim. Vaadake pildi pealt kui ilusast kohast ilma jäädi Naeratus
Tallinna piir kirss tordil

Kuid selge on see, et palju ilusaid kohti nähti ja pöidlad olid kõigil püsti nagu Kaidil.Kaidi

Tallinna Piiri peal trajektoorAlgselt oli plaanis ka meri sisse võtta (20 km kajakiga), kuid oktoobrikuine ilm ja veetemperatuur oleks tähendanud liiga suuri riske. Sestap jäi ainult matkamine mööda maapiiri.

Antud kaart on ühe tiimi väljavõte Endomondost, mis oli ka muidu hea võimalus tiimide asukohti reaalajas jälgida.

Ratastega Latgales ehk peaaegu Venemaal

Nelja päevaga kokku 400 km, millest 300 mööda Läti teid ja viimane ots maalilises Lõuna-Eestis mööda Aegviidu-Ähijärve matkarada.

Läti Latgale bussipeatuses

Latgale on Wikipedia andmetel üks Euroopa Liidu vaeseimaid piirkondi ning see on olnud ajalooliselt erinevates kätes, kuid enim siiski Venemaa valduses. Seetõttu kohtasime seal sügavalt vene kultuurile omaseid majapidamisi. Neid võiks lühidalt kirjeldada kui väikesed hurtsikud koos neljast küljest suletud pisikese õuealaga.

Majapidamine vene stiilis

Nii aiad kui väravad olid tihedalt üksteise vastu löödud laudadest, et ometi midagi läbi ei paistaks, värava kohal oli veider viilkatus, mis tuli selgelt tuttav ette vene muinasjuttudest. Puudus vaid sellel istuv kukk, kes iga mööduja peale mitu korda kireks. Kuurid, aidad, laudad, saunad, vetsud jms mis kõik olid aia osadeks, olid eranditult nagu sara, lipp lipi peal, tükk tõrvapappi naelaga kinni löödud, teises kohas jupp kilet või mõni muu parasjagu kätte sattunud „ehitusmaterjal“.

Oli näha, et juba ehituse valmides olid need viltu vajunud ja vajasid koheselt toetamist.

Lipp lipi peal

Astusime sisse juba selgelt mahajäetud majadesse ning saime aimu kuidas seal veel suhteliselt hiljuti elati ja elatakse praegugi. Kahjuks nägid piiriäärsed vene tüüpi majakesed ja neid ümbritsev küll suhteliselt trööstitu välja. Sellist kohta mida Eestis nimetatakse talupidamiseks, seal küll näha polnud.

Külastasime ühes kohas ka piirilõiku, või õigemini ühte piirijärve mille teine kallas kuulus Venemaale. Läti poolel (Euroopa Liidu piir) polnud näha mitte mingisugust taristut ega mehi. Samas üle järve Venemaa poolelt paistsid mingid punasetriibulised suured rakendused, mis meile paistsid kui kurjakuulutavad Sauroni silmad. Üks selline Sauroni silm on ka alltoodud pildil kui hoolega otsida.

Vene piiri ääres Sauroni silmaga

Wikipedia andmetel on Latgale avaldanud 2014 aastal soovi Venemaaga liituda, kuid oma Läti kolleegidega vesteldes ütlesid nemad, et see jutt on küll täielik jama. Kõik inimesed, kaasa arvatud Latgales elavad venelased, mõistavad, mida see nende elujärjele tähendaks ja tegelikkuses seda soovi pole.

Elasime ühes toredas Läti kodumajutuses, saime enda käsutusse saunamajakese koos selle lakas asuvate vooditega. Selline majutus sobis meile ülihästi, igal õhtul oli meile saun köetud ning võisime seal istuda kuni ise ära sauna viilkatuse alla ronisime.

Positiivse poole pealt pean ütlema, et siiski linnade ümbruses olevate majakeste aiad on ilusad ja korras. Seda oli rõõm näha, et silmnähtavalt pigem vaesemasse kihti kuulumine ei tähenda automaatselt koledat majaümbrust.

Lõpetuseks pilt paljudele ilmselt tuttava sõbraliku koeraga Naha külast, Eesti kõige lõunapoolsem majapidamine.

WP_20140830_003 (900x507)

Marsruudid: Aluksne, Ludza, Malta, Naha küla (Lõuna-Eesti).

Marsruudid

Fotod: Assar Jõepera

27-30. august 2014
Leivo, Taavi, Assar

Suusaninad Halti tipus kokku

Kilpisjärvi on „viimane lahke maja“ Soomes, kui on edasiminekut põhja poole.

Piirkond on mägine ning matkamarsruute saab sealt väga mitmeid luua. Mäed on üldjuhul lauged, kuid neid on tihedalt ja pidevalt tuleb üles-alla liikuda.

Põhja-Soome mäed

Mulle isiklikult meeldib selline stiil nagu meie väikesel matkaseltskonnal, et asjad lähevad paika iseenesest ja jooksvalt ilma suurema planeerimiseta. Üldkontseptsioon on lihtne – käia suuskadel Halti peal, kuid marsruut, päevateekonnad jms joonistub välja töö käigus. Ja mulle meeldib, et see meile sobib.

Tean mitmeid inimesi kes langevad erilisse stressi kui neil pole ette teada täpselt millises kohas nad ööbivad, kuhu liiguvad ja mida teevad.

Juba ammu teada tõde, et ellu ei jää mitte need, kes on suured, võimsad ja otseses sõltuvuses teistest, vaid ellu jäävad need kes suudavad kohanduda vastavalt olukorrale, olla dünaamilised ja muidugi kiired. Nagu meie matkagrupp. Kiired, sportlikud, vastupidavad.

Põhja-Soomes on palju vabakasutusega matkaonne, need on nagu meie RMK majad, kuid oluliselt paremini varustatud. Näiteks igas majas on korralik ahi, puud valmis, gaas koos pliidiga söögitegijate ootel, söögi esmatarbe nõud, voodilavatsid ja muidugi ka hari-kühvel, et enda järel maja korda jätta.

Lund oli väga palju, kohalikud ise nimetasid seda viimase saja aasta kõige ohtrama lumega talveks. Majade juures oli aru saada kui mitme meetrine oli lumekiht. Ja kui oleks olnud plaan näiteks jaanipäeval Põhja-Soome minna, siis oleks võinud suusad kaasa võtta.

Lumeolud olid Lapimaal ohtrad

Ilm oli meie sealviibimise nädala jooksul võrratu. Paistis päikest, suusatasime lühikese varrukaga, oli tõeliselt külma, oli väga tugevat tuult, lumetuisku, imelisi vaateid, valget pimedust. Teiste sõnadega, loodus tutvustas enda iseloomu kõikides võimalikes paledes.

Halti tippu minek oli läbi tuisu ja tormi. Näha oli vaid mõned meetrid enda ette ning tiputähise ja raamat kuhu sisse kanda tipuskäimise fakt, leidsime ainult tänud GPS-le. Tänu meeletule tormile polnud võimalik ka fotokat kusagile asetada, seega kasutasime võimalust päikseprilli peegelduselt kogu grupp ühele pildile saada.

20140329143302_dscf0147

Lumetorm ja päikeseprillid? Jah, kuna päevasel ajal on väga ere, tekib lumetormis niinimetatud valge pimedus ja prillid võimaldavad paremini aimata maastiku kontuure, mida muidu silmade kissitamise tõttu ei näeks. Valge pimedus on nähtus, kus sarnaselt pimedale pimedusele mitte midagi näha pole. Ainult et musta asemel on valge. Ma pole aga näiteks kunagi olnud punases või rohelises pimeduses? Kui maa on valge, ees ja taga valge, taevas valge, on ainuke võimalus suunda hoida kas kompassi või GPS-i abil. Probleem on aga laskumised kuna pole näha kas mägi on tasane, läheb sujuvalt või on järsak.

Ohtlik, väljakutsuv, tundmatu, ärev, põnev.

Lapimaa päev

Pool matka läbisime mööda märgitud saaniradasid, kus lumi on üldjuhul kõvaks sõidetud ja edasiliikumise tempo igati hea. Palju põnevam on aga off-track ehk siis ise olla see kes raja loob ja üle mägede tundmatusse liigub. Seal on ka tempo hoopis midagi muud, regulaarselt tuleb vahetada nö. rajalükkajat. Sõltumata sellest, et matkasuusad on laiad, metallkantidega ja jäigad, vajuvad need inimese ja üle 24kg kaaluva seljakoti raskuse all sügavale läbi lume.

Enne matka käis põhjalik arutelu, kas võtta seljakotid või spetsiaalsed matkakelgud, kuid lõppeks jäime ikka seljakottide juurde, kui kiire ja dünaamiline liikumismeetod. Nägime ka mitmeid kelgu-inimesi, kaasa arvatud üks eestlastest koosnev matkagrupp.

Läbi lume sahiseva

Varustuse kõige olulisem komponent on muidugi suusad. Kahed suusad olid meil alt kalasaba stiilis pidamisega mis võimaldab edukalt ka tõuse võtta. Minu suusad olid täiesti siledad, seega nendega oli selgelt kohustusliku varustusena kaasas nahad, mis on erilised suusa põhja alla kleebitavad ribad ning ühes suunas olevad mikrokiud võimaldavad libiseda suusal vaid ühes suunas. Tagasilibisemist praktiliselt pole. Kuid ka edasilibisemine on takistatud kuna nahk algab otse suusaninast ja laskumistel pidi siiski kõvasti tööd tegema, et sõpradel kannul püsida. Kuid kokkuvõtteks on neist väga palju abi ja ilma oleks suisa võimatu olnud.

Parematel suuskadel on spetsiaalne võimalus panna nahk alla vaid pidamisalale jättes libisemisalad vabaks. Selline variant peaks olema veel kõige sobilikum – kombinatsioon heast pidamisest ja libisemisest.

Teine oluline varustuse osa on saapad mis peavad taluma äärmuslikku külma ning jala sooja hoidma. Suusakepid peavad olema alt suure rõngaga, soovitavalt pikendatud kinnihoidmisalaga käele ning tavalise rihmaga, mitte sellise superägeda pesaga mis on kasutusel enamikel murdmaa suusakeppidel. Matkates äärmuslikes tingimustes on vaja sooje sulgkindaid ning isegi kui need toppida läbi rihmasüsteemi, hakkavad käed kergesti külmetama kuna soojapidavad kihid surutakse kokku. Seetõttu on matkasuusal vajalik tavaline rihm ja käsi sealt nii-öelda otse läbi. Nagu väikesed lapsed.

Hea kui suusakepid on muudetava pikkusega, kuid sellisel juhul peab olema kindel mehhanismi töökindluses äärmuslikes külmunud ja jäätunud olekus.

marsruut

1. päev 22km
2. päev 26 km
3. päev 20 km
4. päev 33 km
5. päev 20 km

Kokku 120 km

Fotod Assar Jõepeara

22-26. märts 2014
Leivo, Taavi, Assar

Kuidas me 12 mesilinnumaja ehitasime

Sarajevo selja taha jäetud, sõitsime laupäeval Bosnia Hertsegoviina maakohta kus ehitasime kokku 12 mesilastaru. Väljas täna septembri lõpus +16 kraadi sooja ning päike vahelduva eduga pilve vahelt piilumas.

Mesilased on meie eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega. Seda ühelt poolt loodusele jätkusuutliku elu võimaldamisega tolmutamise teel, kui ka inimestele mee pakkumisega.

Kuidas siis ehitada mesilastele kodu - mesilastaru?

Tarud on kolmekordsed, esimesel korrusel on vahaplaatidega ettevalmistatud kärjed kuid teine ja kolmas korrus tuleb mesilastel ise valmis ehitada, paigas on vaid kärgede raamid.

teampicture

Meie tiim ühes materjalidega.

Tööde järjekord anti ette järgmine: 1. ehitada valmis maja alus, 2. kõigi korruste seinad, 3. kärgede raamid, 4. maja värvida, 5. esimese korruse raamide sisse kärgede paigaldamine.

1. Mesilasmaja alus, näha on mesilaste sisselennu ava seestpoolt.

mesilastaru põhi

2. Mesilasmaja seinad, käsil on siis üks korrus

seinte ehitamine

3. raamide ehitamine

raamide ehitamine

4. maja värvimine

mesilastaru värvimine

6. kärgede sulatamine raamide vahele. See ülesanne oli küige huvitavam. Nimelt kärje raami sisse veeti traat, selle peale paigaldati kärg ning siis surati traadile läbi trafo sisse elektrivool, et see kuumeneks nagu keedukannu spiraal mille tagajärjel kärg sulandus traadiga kokku.

traadidkärgede sulatamine

Ja lisaks mõned erinevad näited mesilinnumajadest. Ja iga maja juurde käis oma lugu, et miks see just selline välja näeb.

tsvetisarajevo 1984demetris

Kajakitel Soome ja tagasi

Augustis välja pakutud idee sõita kajakitega Soome ja tagasi leidis kohe minu tegevustes koha, kuna Soome lahe ületus on pikalt meeles mõlkunud ja koos proffidega on seda hea teha.

Hommik Naissaarel

Plaan siis selline, et reede õhtul Tilgu sadamast Naissaarele, seal ööbida ning laupäeval Soome ja pühapäeval tagasi. Etteruttavalt ütlen, et täpselt nii ka edenesime.

Kuna reedel alustasime peale tööpäeva siis juba enne Naissaarele jõudmist oli väljas kottpime. Selgus, et igaühel on oma ööbimise eelistus kaasas, nimelt siis kaks telki ja kaks rippvoodit puude vahele kinnitamiseks. Hommikune ärkamine vahetult enne päikesetõusu andis ilusa värvide mängu merelt.

Olles Naissaare vaevalt selja taha jätnud, tundsin oma sisemuses tunnet, mida võiks nimetada hirmuks või kartuseks tundmatuse ees. Jälgisin ennast kõrvaltvaatajana ning vaatasin, et ohoh mida tunnet mu keha valdas? Olen palju nii kõrgustes, kaljuseintel, ohtlikes, hirmutavates kui ka tundmatutes situatsioonides viibinud ja arvasin et mul pole enam midagi uut kogeda. Olen ka varasemalt kajakit rannast lahti lükates tundmatusse sõitnud, kasvõi näiteks põhja-Norras Barentsi merel eelmisel aastal. Seda põnevam oli ennast kõrvalt vaadata ja avastada endas hirmutunne. Püüdsin selle kõditava-äreva tunde enne lahtumist meelde jätta. Naissaar oli selle tundmuse ajal vaevalt paarisaja meetri kaugusel selja taga – tõsiselt. Sisuliselt ju lausa käega katsuda.

Kajakiga merel

Ees oli tundmatu tühjus ja tunne nagu oleks seal olematu Ameerika, mille kohta ju arvatigi kunagi et kas seda üldse ongi olemas?
Igatahes GPS näitas lähima punktini, Soome Porkkala majakani Kallbädani saarel, vaevalt 30 km mis samuti pole midagi uut, sest elus on ette tulnud ka 60km pikkuseid kajakipäevi.

Peale paari kilomeetrit oli kõik juba tavaline: meri, lained, kajak, aerutamine ja tühi lõpmatuseni laiuv silmapiir. Kuid siiski mitte päris tühi, nimelt õige pea hakkasid paistma suurte laevade siluetid. Soome lahel on teatavasti laevakoridorid ning parempoolne liiklus. Kummagi koridori laius on ca 2km ning nende vahel nö. ohutussaar ehk puhvertsoon.

Ja suured laevad on merel kiired, kui silmapiiril paistab lähenevat üüratu alus siis tasub juba mõelda tema läbilaskmisele kuna nad on kohal 15 minutiga. Selle ajaga jõuab kajakiga vaid poolteist kilomeetrit edasi. Seega, mööduvale laevale tuleb turvaliselt külje alla jõuda ning kohe laeva tagant üle koridori põrutada.

Puhvertsoonis väike puhkus, laevapassimine ning siis hooga üle teise laevakoridori. Sealt alates aga hakkas juba esimest korda Soome maa, või täpsemalt öeldes 20km kaugusel asuva Porkkala majaka tipp paistma.

Porkkala majakas

Porkkala majaka juures

Porkkala tuletorn on võimas. Mida lähemale, seda kolossaalsemaks ja võimsamaks see muutus. Tornivaht tuli välja ning juhatas meid abajasse kus randuda ning esimese asjana selgitas, et me asume hülgekaitse alal ning et tegelikult on antud majakale keelatud tulla lähemale kui 0,5 meremiili. Aga et meie kajakitega oleme vägagi teretulnud jalga puhkama pikast teekonnast. Samuti oskas ta kohe tähelepanu pöörata sellele, et kindlasti soovime muuhulgas ka tualetti külastada, mis oli muidugi igati õige.

Porkkala majaka juures

Päike siras ning koorisime oma kuivakad seljast kuumale kivile. Majakavaht oskas väga hästi meie olukorda mõista, kuna tuli välja, et ta on ka ise kajakisõitja. Tema 12 aastase tööstaaži juures antud majaka vahina oleme aga esimesed eestlased kes sedakaudu kajakitega tema juurde randunud.
Arutasime ka ööbimise võimalusi ning ta näitas meile kaardilt ühte 10km kaugusel asuvat Träskon nimelist saart kuhu võime telkida. Lähemad saared on sõjaväe käes ning nendel maabumine ei oleks kohe üldse mitte teretulnud.

Majakavaht võimaldas meil ka majaka tippu ronida, et ilusast Soome ranniku vaatest osa saada.

Ööbisime soovitatud saarel ning pühapäeval tagasi aerutades võtsime suuna otse Naissaarele ja majaka juurest teistkordne läbiminek oleks tähendanud väikest lisanurka.

Tagasisõit peaaegu 60 km kestis tänu kergele vastutuulele ja koos peatusega Naissaarel ligi 10 tundi.

Pühapäeva õhtuks siis täiskoosseisus terve meeskonnaga Eestimaa pinnal tagasi. Meeled rõõmsad, tervis korras ja kõigil ilmselge rahulolu suurest mereületusest. See oli meist igaühele esimest korda üle Soome lahe edasi-tagasi sõita.

Indrek Ülar Jüri Leivo

soome ja tagasi kaart

Kogu ületus edasi-tagasi kokku 118 km.

5-7. september 2014
Leivo, Ülar, Jüri, Indrek