Fogo, tulega saar

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

 
Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.
Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.
 
Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.
Sal, Cape Verde
Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.
 
Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.
 
Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.
Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.
 

Fogo, suure tulega saar

 
Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.
Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.
Fogo Cape Verde running holiday
Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.
 

Suurte ämblike kuningriik

 
Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.
 
Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.
 
Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.
 

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

 
Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.
 
Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.
1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.
 
Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.
 
Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?
 
Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.
 

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

 
Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.
Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.
 

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

 
Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.
 
Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.
Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!
Fogo Cape Verde running holiday
Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.
 
Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.
 

4 päev, puhkus Mosteiros

 
Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.
Fogo Cape Verde running holiday
Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.
Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.
 

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

 
Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.
 
Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.
 

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

 
Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.
 
Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.
 
Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.

Wilderness Maraton 43km

Olles selle jooksu nüüd lõpetanud, saan ka targemate nõuannetest aru aga ega ma ikka ei suutnud neid kuulata.

Stardist oli ju kohe vaja “panna” esimeste grupiga kohalt minema, nii et käbid ja okkad aina lendasid taldade alt.

image

Mõni minut peale starti tuli üks “suur must mees” ja pani oma üüratult pikkade jalgaega tümm-tümm-tümm meist kõigist mööda ja rebis ennast kogu seda kampa juhtima. Hiljem finišis selgus, et tegemist oli ka selle jooksu võitjaga, norrakas. Suur must ja tugev mees, kasvanud ja suusatanud kogu elu Norra karmides oludes.

Nii palju oli mul siiski mõistust, et mitte norraka tempoga kaasa minna. Sest tema kaduski paari kilomeetri pärast silmapiirile. Tempo, millega alustasin, oleks sobinud minu tänase võimekuse juures kenasti 30km jooksuks.

Aga keegi oli 30km peale augu kaevanud, vaid minu jaoks, ning ma kukkusin sinna sisse. Nagu Kafkas, lossivalvur võis ukse sulgeda ja minna kui oli selge et maamõõtja sealt enam sisse ei lähe.

Üleni. Sees. Augus.

Silme ees olid värvilised ringid, mis tuli ilmselt sellest et metsahaldjad mängisid hula-rõngastega ja jalgade külge oli keegi märkamatult mulle sukeldujatele nii vajalikud tinaraskused kinnitanud. Hea vähemalt, et lühikese maa matkajad rajal selg ees vastu tulid, selle järgi sain enamvähem paika oma liikumissuuna.

Soodla jõe ääres ehitas Silver puuroigastest silda, nagu karupoeg puhh. Ja minu sammu kohta ütles ta vaid, et seal kuhu ma järgmiseks astun, on väga sügav vesi. Ja tal oli õigus.

imekspandav oli aga see, et arvestades minu olematut tempot, ei jooksnudki minust sadade kaupa kaasvõistlejaid mööda. Aga mul oli ka muidugi hirmuäratav tempo, kõikidest jalutavatest lühikese raja omadest läksin mööda.

Kuna raja teine pool oli päris raske, siis arvutasin endamisi, et huvitav kas jõuan Ramsesele järele või mitte. Tema nimelt alustas ka lühema raja pealt, aga oma 96kg kehakaaluga oli ta teinud muljetavaldavat tempot. 1,5km enne finisit nägingi teda, ergutasin teda lõpuni pingutama ja jooksin finišisse et talle auväärne vastuvõtt korraldada.

Aitäh korraldajatele, kihvt rada ja mõnus elamus. http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Seekord siis 16. koht ajaga 3:46.

Team Salomon S-Lab kevadine minek

Kolm järjestikust nädalavahetust ja enamgi pakkusid elamusi paljudele seikluste otsijatele kel meeldib kaardiga väljas ringi liikuda.

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

Foto: Aldis Toome

Alustama peab kaugemalt kuna juba jaanuaris oli kätte jõudnud kevad 2017. Maa oli must ning Winter Xdream, mis nagu nimigi ütleb peaks olema talvega seotud, muutus aga lihtsalt talviseks rattavõistluseks.

Tiimil ACE Salomon (Timmo Tammemäe, Rait Pallo, Leivo Sepp), polnud ühtegi kõhklust millise vahendiga starti minna – jalgratas. Korra jooksis läbi, et äkki peaks fätiga minema? aga sinnapaika see jäi, kuna Timmol ja Leivol nagunii fätti pole ja lund ei paistnud, läksime peale tavaliste ratastega.

Rajal olnud kõige kõvem jooksutiim “Sparta jooksjad” saavutas üldjärjestuses 18. koha. Kuigi rajal oli etappe, kus me liikusime jooksjatega võrdsel kiirusel. Jooksjad lihtsalt jooksid väga nobedalt ja meil oli vaja rattaid üle kivide ja kändude lihtsalt tassida. Ilmselgelt aga oli rajal pikki sileda tee like ning seal võib rattale vastu saada vaid veel kiirem ratas.

Nagu näha, siis esimese koha võttis üldse segatiim, sinna kuuluvad rattaorienteerumise maailmameister ning muidu mehiste rattalihastega sõitjad. Meie tiim jõudis 3 min peale võitjaid, kuid 3. koht oli juba võitjatest juba pea 12 min kaugusel.

Väärikas aasta algus ratastel: meesteklassi 1. koht, 3:23 ja 58km.

https://www.xdream.ee/winter-xdream-info 

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita


ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

Foto: Harry Veide

Nime järgi on tegemist taaskord talvise võistlusega, kuid reaalsus oli see, et tuli lihtsalt 4 tundi joosta. Metsaalused hakkasid välja sulama ning krave ületades ei võinud sugugi kindel olla, kas jää peab või astud läbi. Veel nädal enne võistlust kndsid veel kõik kraavid ja vähegi vesised alad. Tänaseks siis aga pokumaad suhteliselt vesised ja metsateed kaetud jäise sopaliuga.

Pigem on reegel see, et kahesed tiimid on poodiumil, kuna leiab lihtsamini sobiva jooksutempoga kaaslase. Meie siiski trotsisime seda reeglipära ning läksime kolmekesi. Käsitlesime seda võistlust enda jaoks kui pikka 4-tunnine jooksutreening.

Rait oli tulnud just suusahooajalt ning tema enda sõnul on tal jooksusamm selline eelmise sügise jäänuk. Timmo on aga kogu aeg suurepärases vormis. Leivo jooksuvorm ei olnud ka veel talvest korralikult väljunud kuid tiimi abiga suutsime sellegipoolet näidata päris head tulemust.4 tunni jooksul läbisime 39km ning maastik oli kohati päris raske.

Kokkuvõttes tubli 2. koht, 4h ja 39km.

http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-talverogain/info/

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere


Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Foto: Silver?

Nädal peale talverogaini toimus Tallinna Linnarogain. Kuna Timmo on selle peakorraldaja siis tema seekord jooksma ei saanud tulla ning Raidul olid toimetamised ees. Telefonikõne Heitile, kes on ka alati heas vormis, ja saigi selleks korraks kokku tiim Salomon-Seiklushunt (Leivo Sepp, Heiti Hallikma).

Väljavõte finišiprotokollist on justkui keskelt – kõik õige. Esimesed 6 tiimi olid ratturid aga jooksjatel on ikka oma arvestus. Seepärast siis siinkohal näha vaid 3-e esimest jooksutiimi puudutav fragment.

Heitiga koos tubli jooks ning tasuks 3. koht, 3h ja 33km.

http://linnarogain.ee/

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg


Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Foto: Aldis Toome

Tartu Linnarogaini algne mõte oli segavõistkonnana ja Manniga minna, mille peale Assar ütles, et “Leivo, lõpuks ometi on Sul ka mõistus pähe tulnud, iga kord polegi vaja tõmmata”. Kuna Mannil aga tuli ka plaanidesse muudatusi, kirjutasin Arvile Seiklushundist ning tema viis mind seepeale kokku Sander Linnusega.

Selge pilt, iga nädalavahetusega tõuseb jooksu intensiivsus mitte terve sammu jagu vaid kohe mitme pika hüppe võrra edasi.

3. koht ning 3-tunniga jooksime kokku 38 km.

Kui analüüsida, et miks seekord kolmas koht, siis põhjus on väga lihtne, meie planeering ei hõlmanud kõikide punktide võtmist ja seda pole võimalik hakata parandama rajal olles. Esikoht võttis kogu platsi puhtaks ja neil isegi 5 minutit üle. kui võrrelda distantsi ning aega, siis meie jooksutempo oli tegelikut täpselt sama, mis võitjatel.

Kaja ütles hiljem kodus, et sellise tempoga jätkates oleks teie maratoni aeg tulnud 3:15.

http://seiklushunt.ee/rogain/

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Laulasmaa Ultramaraton 2016, II koht

Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.

Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.

2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.

TOSSUD HOKA ONE ONE

HOKA ONE ONE SpeedcoatKui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.

Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.

JOOKS ISE

Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.

Laulasmaa Ultra vihmametsasKaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.

See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.

Laulasmaa Ultra Leivo Sepp

Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.

Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.

Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.

Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.

Laulasmaa Ultra Leivo SeppKui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.

Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.

Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.

Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.

Laulasmaa Ultra Leivo

Treeningplaan ja tegelikkus

Ahto saatis pühapäeval treeningplaani märtsi kuu osas. Ilus kava - esmaspäevast pühapäevani ja nii neli nädalat jutti.

Juba kohe esimesest nädalast alates jäid aga plaanist järele ainult riismed.

Esmaspäevast kolmapäevani olin Prahas ning kõik päevad hommikust õhtuni sisustatud, seega jooksurajale puudus lihtsalt võimalus minna. Jõudsin vaid iga päev tunniks ajaks hotelli aeroobikasaali, et teha ÜKE.

  • Nädala treeningtunnid: 7h
  • Jooksukilomeetrid: 46km

Neljapäeval, tagasi olles, oleks pidanud jooksma minema, kuid õhtune robootikatund Reaalkoolis läks oodatust pikemaks ning seega tuli üldse trennivaba päev. Pole ju ilus oma innustunud õpilastele öelda, et hakake koju minema, kuigi mõnikord on ka seda ette tulnud kui kell juba tõesti 22-le läheneb ja õpilased pole seda nägugi et minema peaks hakkama.

Konsulteerisin Ahtoga, et mis teha, eelkõige tundsin huvi, et kas peaksin pühapäeval tegema treeningtempoga 2h+ jooksu või siis minema 35+ minutiks välja ning võistlustempos 10k jooksma. Ahto ütles, et jookse parem 10k.

Seega kohendatud nädalaplaan oli lihtne, reedel tegin hallis 12x400m ahto lõike, laupäeval jooksin rahuliku tempoga 18km ning pühapäeval 10km võislustempoga Vinni-Rakvere talvejooks.

Reedeseks lõigutrenniks sain kätte ka uued tossud mis SEB Maraton projekti raames igale osalejale ette nähtud. Minu valik oli selgelt kiire võistlustoss, Nike Lunaracer+ 3. Pean kiitma jalanõud, kuna kohe esimest lõiku joostes tundsin just parajal määral vetruvat tagasilööki tossu kannaosas. Soojendusjooksul polnud mingit vahet, aga lõiku joostes, tugevama jalatõukega, oli see hästi tunda. Juba kuuenda lõigu ajal tulid higipiisad näole, kaheksanda ajal hakkas lugemine sassi minema ning kümnenda ajal mõtlesin, et ainult kaks veel.

Pühapäeval oli üllatuslikult palju inimesi Vinni-Rakvere 10km stardis. Headest tuttavatest rajal ka Kait Vahter, Viivi-Anne Soots ja Kirti Rebane.

Jooks kulges kinnitambitud värskel lumel, et kui hoog sees siis oli minek hea ning libedus eriti tunda ei andnud, kui aga tulid pöördekohad, oli vaja aegsasti pidurdada et püsti jääda ning uuel sirgel hoo võtmiseks käisid küll jalad ringi nagu multika tegelastel.

image10km lõpuaeg 37:20 ning M40 arvestuses 1. koht ja üldarvestuses 5. koht. Aasta esimese stardi kohta ütles Ahto "alaverlikult ütleks, et pole paha aga suveks on siit vaja veel paar minutit välja võtta".

Huvitav aga on see, et kui mina jooksen 10k ajaga 37+ minutit siis kell annab minu eeldatavaks 10k ajaks 34:50. Mis saab siis aga kui ma jooksengi 34:50-ga?

imageJa üllatuslikult andis kell selle jooksu peale uue VO2max-i: 61 ning sellega kaasnes ka automaatselt uus maratoni lõpuaeg. Pean ütlema, et kui kell sedaviisi edasi põrutab, siis läheb ise sinna starti.

Peale Rakvere jooksu aga kohtusime Marathon100 tiimiga Pärnus, Hedon Spa-s, kus saime tunda vee hoolitsevat mõju ning maitsva õhtusöögi, et hommikul triksis-traksis olla ja Qvalitas keskusesse koormustestile minna.

Kuidas tuleb 20h trenninädal

Selle aasta mahukaim trenninädal. Tegelikult pole siin midagi keerulist ega ülemäära palju.

  • Treeningtunde kokku 20h
  • Jooksukilomeetreid 63km
  • Lisaks ventti/ÜKE, ratas nii pukil kui õues, ja matkasuusk Keava ning Endla rabas.

Nagu näha, siis võrreldes eelmiste nädalatega on jooksukilomeetrid kokku kuivanud. Kuid seda kvaliteetsemalt püüan neid teha. Oluline on ka madala pulsiga treeningute osakaal, nagu näiteks suusamatkad sõpradega.

Kirjeldan vaid olulisi ehk arendavaid treeninguid.

Lõigutrenn: 3+1+3+1

Kuna väljas ilm jätkuvalt libedapoolne ja kiirete lõikude jooksmiseks ebasobiv (vähemalt minu jaoks), läksin juba teist korda elus sisehalli, et seal oma lõigud ära teha. Tegelikult on aga need trennid saanud mu koduses kõnepruugis endale nimetuse "Ahto lõigud". Seega läksin TSH-sse ahto lõike tegema. 3km soojendusjooks, jooksuharjutused, venitused-sirutused ja siis ringile. Kõige sisemine rada on täpselt 200m, seega hea lihtne arvestust pidada. 3km = 15 ringi. Esimesed 3km tempoga 3:47, siis 400m ehk 2 ringi puhkust ning siis 1km tempoga 3:33. Uuesti 400m puhkust ja järgmine 3km lõik tempoga 3:45 ja lõppu 1km ajaga 3:34. Seega kõik lõigud võrreldava tempoga. 3km lõpuks aga hakkas hallis joostes suu kuivama.

Lõigutrenn: 5x1 + 2x200m

Ja jälle sisehalli ahto lõike tegema. Kõik 1km lõigud keskmise tempoga 3:33 ning puhkeintervalliga 200m (üks ring). Lõppu kaks korda 200m, ehk siis üks ring täiega, nii paju kui tuleb. Vot see oli tõesti lendamise tunne. 31sek ringi peale teeb 200m tempoks 2:35. Ja peale 200m jooksmist kõlkusin nagu räim jooksuringi reelingul. Igatahes sai jalgadesse piimhappe tunde üle pika aja.

Leian, et pean rohkem kiiremaid jookse tegema, muidu jäängi sinna piimhappe eelsesse mugavustsooni lonkima 3:45-ga. Ja nii kui valu tekib siis annan alla.

10km tempojooks

Otsustasin pühapäeval veel ühe 10km tempojooksu teha. Õismäe-Hiiu kergliiklusteel: 5km ülesmäge ja 5km allamäge. Algas ilusti, asfalt kuiv-puhas, hea pidamine, kerged jalanõud mõnus minek. Aga juba 2km peal algas lumesodi ja ebamäärane kuumaastik vahelduva eduga lõpuni. Sellegipoolest hoidsin ülesmäge keskmist 4:14 ning allamäge 3:50. Ülemises otsas puhkepeatust ei teinud, kohe alla tagasi. Seega 10km aeg 40:30 ja keskmine tempo 4:03. Ja pulss oli pigem madal, alles lõpuks ronis tasapisi üle 163-e.

 

Vastlapäeva ja Sõbrapäeva jooksunädal

Iga nädal tuleb oma näoga, Tavalist, keskmist või rutiinset nädalat polegi olnud.

Mõnes mõttes võiks öelda, et tegemist oli puhkenädalaga, kuna kolmapäev ja neljapäev tulid täielikult spordivabad. Elu lihtsalt seadis oma asjad nii, et isegi hommikusi töölesörkimisi ei õnnestunud teha. Enesetunne on suurepärane ja need kaks puhkepäeva kulusid vahepeal marjaks ära.

  • Sporditunde tuli 5 päeva peale kokku 12h.
  • Jooksukilomeetreid 93km.
  • TSS (Training Stress Score): 700

Kuna mulle meeldivad igasugu tehnilised mõõtmised, eneseanalüüsid jms, siis kasutan TrainingPeaks veebikeskkonda. Selle taga seisavad mehed, kes on kümneid aastaid teaduslikult uurinud sportlasi ning neid mõõdistanud igas asendis ja välja töötanud meetodid spordivõimekuse analüüsiks.

Laupäeva õhtul tuli külla Ahto Tatter ning Kaja oli mõnusa kišš-kišš (loodetavasti kirjutasin õigesti) piruka küpsetanud. Vaatasime Ahtoga laiemalt otsa minu käesoleva aasta jooksuplaanidele, mida ja kuidas ma hiljuti teinud olen, et kõige selle pinnalt hakata juba konkreetseid edasisi tegevusi planeerima.

Emotsionaalselt aga kõige lahedam jooks tuli pühapäeval, kui käisime koos Silveriga läbi jooksmas Tallinn City Trail tänast varianti http://wilderness.ee/et/ 

Distants 21km ning tõusumeetreid kokku 251m. Väga kihvt kuidas praktiliselt ilma teid ületamata on võimalik kokku panna nii erinevaid kohti läbiv äge trail-run. Alljärgnev on ülevaatlik pilt, kes aga täpsemalt soovib uurida siis siit lingilt saab endale ka GPS-versiooni alla tõmmata: https://ridewithgps.com/routes/12188307 

Tallinn City Trail

Pilk üle Soomaa suurvee

Käesoleva nädala algus oli erakordselt tihe ning ootust täis. Ootust selle suhtes, et kes saab valituks projektis SEB Tallinna Maraton 2016 alla kolme tunni. Viimasesse ringi olid jäänud 4 meest, kelle vahel toimus siis veebihääletus. http://marathon100.com/

Minu eesmärk on joosta sügisel SEB Maraton ajaga 2:45.

See tundub mulle täiesti pöörane eesmärk, kuid hullud asjad ongi lahedad.

Ausalt öeldes hoidsin ma pöialt Lauri Pihlakule, tema ajalised näitajad olid kõige paljulubavamad – ehk tema pealt oleks näinud ilusat arengut.

Aga siinkohal on sobilik aeg öelda SUUR AITÄH kõikidele sõpradele-tuttavatele. Veebihääletuse tulemusena kogusin 309 häält, kui suure eduga ma võitsin, selle kohta mul infot kahjuks pole.

Nüüd järgmise sammuna teeme vereanalüüsi ning siis uurivad arstid meie sportlikku võimekust kliiniliselt ning alles seejärel otsustatakse – kas ikka oleme sobivad kandidaadid projektis jätkama.

Selle nädala treeningud, 1-7 veebruar 2016.

Treeningtunde kokku 14h, jooksu 109km.

Ainukesed sisetreeningud olid esmaspäevane ÜKE ja teisipäevane jooga. Ja selle nädala märksõnaks olid tuharalihased. Nii korralikult pole ammu õnnestunud ÜKE-s harjutusi teha, et ka neljapäeval olid veel tuharalihased valusad.

VO2max 60Nädala lõpetasin pika jooksuotsaga, 32km keskmise tempoga 4:39. Keskmist kiirust tõstis kindlasti jooksu keskel tehtud kiirem 3km lõik tempoga 4:05. keskmist aeglustas aga selgelt Tabasalu pangapealne, mis on ikka lausjää all. Pöörane kui raske on jalgu maast lahti saada. LaSportiva Crossoverid kaaluvad 426g (1), samal ajal minu lemmikud Saucony Kinvara 6 kaaluvad 244g (1).

race predictorSelle nädala lõpetuseks üllatas Garmini kell mind uue numbriga ning pakkus välja, et Running VO2max 60 ning prognoositav maratoni aeg 2:43:12. Kell arvab juba minu vormist päris hästi. Tehnoloogia on tore ja mulle meeldib nende vidinatega mängida.

 

Kajak jäi seekord katuseleKäisime Taaviga Soomaa suurveel, kuid ürituseks see jäigi, isegi kajak jäi katusele. Nagu omavahel arutasime, et “kuivakad täitsid oma ülesannet hästi, jäid täiesti kuivaks”. Vähemalt kajak “Valged Aerud” sai korra üle kesk-Eesti käia.

Oleme mõlemad kogenud suurvett Soomaal ja tänavune oli siiski väga tagasihoidlik. Looduse rütmi järgi peavad siiski ka tänavu nii loomad kui inimesed käima.

Soomaa üleujutus

Reedel sadas nii ilus valge ja paks lumi maha, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele rattaga välja minna. 2,5 tundi mööda lumiseid metsateid oli kihvt.

Rattaga lumistel metsateedel

Õhus on tunda kevadet

Kuigi täna on alles 31. jaanuar ning peaks rääkima südatalvest, tahaksin küll rääkida juba kevadest. Reede hommik (29.01) oli see päev, tavapärane hommikune 6km jooks tööle, kuid õhus oli kõik teisiti. Ninasõõrmeisse jooksis karge hommikuhõng ning tööle jõudes olin täis värskust ja kevaderõõmu. Jagasin seda tunnet kolleegidega ning oh rõõmu – oli ka teisi kes seda hommikut tundsid.

Postkastis oli juba ootamas kiri sõbralt “see päev mil algab kevad. see on igal aastal. 2016 oli see tänane hommik! Palju õnne! T.

Tore kui Su ümber on inimesi kes märkavad ümbritsevat ja ei rutta nina maas tööle.

Käesoleva nädala pikkus tuli praktiliselt 15 tundi. Jooksu kokku 91km, mida on veidi vähem võrreldes eelmise nädalaga. Jooksukilometraaži peamine mõjutaja oli pühapäevane matk loodusesse koos sõpradega. Kõrvemaal tegime matkasuuskadega 16km pikkuse ringi.

image
Foto: Assar Jõepera

Kolmapäevane keskmise pikkusega jooksu keskel oli ca 10km puhast vesi-jääd. Kitsarööpa tee algusest kuni Hiiu-Õismäe kergliiklustee lõpuni. Tänane pingutus jäisel rajal joosta toob tagasi edaspidi. Tegemist on väga arendava treeninguga nii jalgade tasakaalu arendamise kui ka kogu keha hõlmava pingutusega.

Ärge peljake minna jooksma rasketes tingimustest – lumes, jääs, liivas – see arendab teid oluliselt mitmekülgsemaks ja tugevamaks.

Neljapäevase jooksu keskel võtsin taas sisse mõned lõigud, seekord siis 5x1000 tempoga 3:50.

Reedel käisime Marathon100 raames korraldatava jooksjate projekti raames Lasnamäe Spordihallis proovitreeningul ning välja valiti 4 jooksjat – mina sealhulgas – kelle vahel toimub nüüd veebihääletus.

Palun anna oma hääl minu nimele siin veebilehel: http://marathon100.com/est/uudised/SEB+Tallinna+Maraton.n/vali-oma-lemmik-3-tunni-maratoonar

Tänan! Sõprade abiga sai valmis video "Jooksmine on lahe!" või siis inglise keeles RUN for FUN.

36h ühistreening Võsu kandis

Hommikul tuli täiega vihma ja kolm inimest lipsasid ruttu autosse et "päeva peale" Võsu kandis ilusasse ilma jõuda.

Võsul 36h ühistreening

Võsule jõudes oli ilm jäänud sama ilusaks kui Tallinnast välja sõites.

Teekonnaaken:

Võsu - Rajukari neeme tipp (torni pilt ongi sealt) - Saviloodi tipp - Lahe küla - Natturi küla - Älvi saar (lõunapaus) - Pedassaare neem - Võsule tagasi.

Läbitud teekond

Kokku tuli 4h 15min ja 31 km. Ja oligi tehtud tiir Vergi poolsaarele.

Lahe serrve mööda

Üle suurte kivide

Lisaks veel siin: http://kaja.ekstreem.ee/?ID=2470&s=com

Alari GPS-track: http://users.emt.ee/alar/vosu_track/