Joostes vabanevad endorfiinid ja elame elusmat elu

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Viljandi järvejooks

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Orcas Island 100 miili

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Hoka One One Evo Carbon RocketLõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Ultraweek at Fogo in Cape Verde

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Xdream Paldiski nägudest peegeldub rahulolu

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Istria 100 miili

Naturaalne jooksukogemus Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket

L1031582

 

Lapsepõlv kasteses rohus

Lapsepõlves paljajalu läbi kastese rohu on kõik jooksnud, need naturaalsed hetked on meis talletunud rõõmsate emotsioonidena.

Meil polnud tarvis toestavaid jalanõusid või veel enam, kontsasid kanna alla. Me jooksime nagu olime, rohul, liivas, metsarajal. Kruusateel otsisime astumiseks rohututte, sest väikesed kivikesed olid oi-oi kui teravad.

Lapsepõlv kasteses rohus

Mis on drop?

Jooksutossude drop on kanna ja varba kõrguse vahe. Seda mõõdetakse millimeetrites ning ekstreemsemad näited on 16mm (1,5 cm kõrgune konts) ja kõige naturaalsem on loomulikult 0 mm. Tossude tootjad on pikalt kaldunud kõrgema dropi serva, milleks on keskmiselt 8-12 mm.

On aga tootjaid, kes mõtlevad looduslähedaselt, tuues inimestele tagasi seda naturaalset lapsepõlve jooksutunnetust.

Hoka One One

Hoka One One on üks neist tootjatest, kes pakub keskmiselt 3-5mm dropiga jooksutossusid. Minge vaadake ATSporti, küsige nõu ja proovige jalga. Hoka One One ATSpordis.

Tähelepanu!

Ärge tormake otsima ja ostma 0mm dropiga jooksutosse. Kui täna jooksete 1cm kõrguste „kontsadega“, siis vähendage seda aegamisi, näiteks 4-5 mm peale. Kohe 0mm peale minnes ei võta säärelihased seda vastu ning teil on valus ja halb joosta. Halvimal juhul ei pruugi teie achilleuse kõõlused seda üle elada ning võib tekkida tõsine trauma. Soovitan esialgu liikuda 4-5 mm peale, siiralt!

Minu jaoks on tossude ostmiselt valikukriteeriumiks kolm komponenti: tallamuster, drop ja kaal.

1. Tallamuster on esimene asi, sest see määrab, kus ma nendega jooksen - asfaldil, metsas, kaljudel, mudas, lumes. Iga maastik seab omad nõuded. Carbon Rocket on sileda maa jooksutoss.

Hoka One One Evo Carbon Rocket tald

2. Drop on kohe järgmine tähtis asi, toss jääb ostmata, kui drop on kõrgem kui 4-5mm. Carbon Rocket drop on 1 mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket kaalul3. Kaal on tähtsuselt viimane. Kui ikka toss on mõeldud mägiultra jooksmiseks raskel maastikul, siis on üsna selge, et see kaalub rohkem kui 300g, samas 10km jooksutoss on 200g ringis ja maratoni omad 250-260g. NB! Kaalu puhul räägin ma oma numbrist, mis on keskmiselt 45. Seega väiksema jalaga inimestel on sama toss paarkümmend grammi kergem. Evo Carbon Rocket kaalub kõiges 238g, olles seega väga atraktiivne minu jaoks.

 

Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket on sileda tallaga maanteejooksu tossud, minu number (44,5) kaalub 238g ja drop on 1mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Kogu see nimi iseloomustab evolutsioonilist ja kõrgtehnoloogilist raketiteadust. Evo seondub ralliautodega ja kõigega, mis on edasiminev ja tulevikku vaatav. Carbon, no ilmselgelt kõik teavad, et tegemist on ülikerge ja tugeva materjaliga, mida kasutatakse tippklassi toodetes: jalgrattad, suusakepid ja nüüd miks mitte ka tossud. Rocket – kas tõesti, kohe-kohe lendavad need tossud universumisse? Eks see iseloomustab kiirust, mida sellelt jalanõult oodatakse.

Kogemus

Olen palju aastaid jooksnud 4mm drop jalanõudega, seetõttu oli üsna loogiline samm siit edasi 1mm peale liikumine.

Tänaseks olen ühe keskmise pikkusega tõusvas tempos jooksu (21km) nendega teinud ning jalanõud pälvivad kiitust. Madal drop võimaldab jalal maanduda loomulikumalt, kand ei jää kohmakalt segama. Väike kaal lubab mõnusat tõuget ja kergemat lendu. Samas keskmisest veidi paksem tald võimaldab muretult joosta kõval pinnasel ja pikemaid distantse (kindlasti maraton kui ka pikemad).

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Täna on Evo Carbon Rocketid mu täielik lemmik ning suvised sileda maa trennid ja võistlused saavad nendega tehtud. Kirjutan 200-300 km pärast uuesti, et vaadata kuidas on selle mudeli kestus reaalsetes treening- ja võistlustingimustes. Olen jooksnud tossudega, mille eluiga on kõigest 400km, kuid kõrval on olnud ka 1700km eksemplare.

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Ja nii saabki keha taaselustada mälestuse lapsepõlvisest paljajalu jooksust – kaasaegsetes jooksutossudes.

Maailmalõpu ultrajooks Ushuaia by UTMB

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Ushuaia

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ushuaia by UTMB

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Ushuaia by UTMB mandatory equipment check

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

20190406_163823000_iOS

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp finiš

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Caballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra Tarahumara
Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Caballo Blanco Ultra Tarahumara

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp
Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

20190305_165410187_iOSMedal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Caballo Blanco Ultra Micah True

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Black Canyon Ultra 100k Leivo Sepp

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline Smile

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Black Canyon Ultra 100k

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp