Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra

Ultrajooks Tarahumaradega Mehhikos

3. märts 2019 toimus 17. korda Ultra Caballo Blanco, 80km pikkune ultrajooks ning ühes sellega suur pidu ja festival linnas Urique, mis on Mehhiko üks eraldatumaid paiku Copper Canyonis.
Minu isiklik tulemus sellel jooksul: 56. koht ajaga 11:49, kusjuures startijaid oli üle 1000 inimese.
Neile, kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, ei vaja Caballo Blanco nimi tutvustamist. Raamatu peategelased on Tarahumara indiaanlased, kes rahvusena on maailma parimad ultrajooksjad ja ameeriklane Micah True alias Caballo Blanco, kes nende juures elades aitas organiseerida ultramaratoni ja seda maailmale tutvustada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp

Inimesed ei mahtunud stardikoridori

Koos ultrajooksuga anti start ka 42km pikkusele mägimaratonile, seega stardikoridori pidi mahtuma ligi 1500 inimest. Tarahumarad on aga heas ja otseses mõttes „maalt ning hobusega“ ja nende meelest võinuks jooksma hakata igalt poolt stardiala lähedalt. Kella kuueks planeeritud start oli alles 6:20, kuna korraldajatel võttis aega võistlejate kokku kogumine ja stardikoridori surumine. Üldine valjuhääldist korralduste andmine kellelegi korda ei läinud, Tarahumarad istusid kõnnitee servas või aknalauale toetudes edasi ja igaühele pidi eraldi selgitama. Õnneks oli korraldajaid palju.
Kui lõpuks kõlasid valjuhäälditest hispaaniakeelsed numbrid kümnest üheni ja start läks, oli see nagu plahvatus. Inimesed lendasid kui kahurikuulid mööda Urique kitsast peatänavat otse edasi. Kuna tänaval on paaris kohas üsna kogukad „lamavad politseinikud“, tekkis nii mõnigi jooksjate külakuhi nende tõttu.
1-2km peale starti liitus teeservast meiega veel jooksjaid, kes suuremast stardirüselusest pääsemiseks otsustasid juba varem liikuma hakata. Kiipi ega elektroonilist ajavõttu sellel võistlusel loomulikult pole, stardikordorist alustamist peaks tõestama ainult tund enne starti jagatud käepael. Võidu nimel konkureerivad Tarahumarad alustasid kõik siiski kenasti stardikaare alt.

Lapsed paremalt ja vasakult mööda tuiskamas

Minu enesehinnang sai kohe esimestel kilomeetritel kõva löögi, kui ööpimedus hakkas asenduma valgusega ja oli võimalik paremini inimesi eristada. Kuigi tempo oli sirgetel kiire (4:20 min/km), tuhisesid minust nii paremalt kui vasakult mööda lapsed.
Whaattt!!
Andsin endale aru, et ees ootab 80km rasket ja tehnilist mäge ning mina tempot ei tõsta. Küllap need uisapäisa tormavad lapsed paari kilomeetri pärast jälle minust tahapoole jäävad.
Olles alustanud 500 meetri kõrguselt, tõusime kaljusel, kivisel ja tehniliselt nõudlikul rajal 1300m kõrgusele, seda 10-20km vahemikus. Jätkuvalt aga tabasin ennast mõtlemast, et jooksen koos lastega, kelle maksimaalne distants tüüpiliselt küünib vaid paarisaja meetrini, nagu õunaraksust tulles kurje sõnu pilduva vanamehe eest ära jooksmine. Aga siin olime juba raskel tõusul, mitte õunaraksus, jooksnud ligi 20km ning nad on ikka minu ümber? Kuidas on see võimalik?

Varustus ei oma mitte mingit tähtsust

Kuna kaasjooksjaid nägin vaid selja tagant, põhines minu esmane hinnang vaid selgade vaatlusel. Mida ma siis nägin?
Muidugi nägin palju Tarahumarasid nende traditsioonilises riietuses, milleks on nahkrihmadega jala külge seotud autorehvist valmistatud sandaalid, omalaadne kolmnurkse lõikega valge seelik (meestel!) ja laiade ning lehvivate varrukatega pluus. Kuna riiete pärisnimesid ma lihtsalt ei tea, siis pilt kirjeldab kõike seda paremini. Ja naised kirjudes ning lehvivates kleitides!

Caballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra TarahumaraCaballo Blanco Ultra Tarahumara
Teine osa Tarahumaradest nägid välja nagu tavalised tänavateismelised. Teksapüksid tõmmatud vöökohast kokku 1kg kaaluva raske nahast ja suure metallist pandlaga rihmaga, liiga pikkade püksisäärte räbaldunud servad mööda maad lohisemas. Seljas tavaline triiksärk ning mõnel selle peal ka ebamäärane jakk. Mis aga peamine, jalas polnud isegi mitte traditsioonilised Tarahumara jalanõud, vaid täiesti suvalised plätud, millega plihva-plähva mööda kive joosti. Ühes käes uduse muusikaga AM raadio ning teises tõusudel abistav puuroigas.
Pean siinkohal etteruttavalt ütlema, et alles raja teises pooles, kui teeninduspunktides nägin kaasjooksjate ajast ja päikesest puretud nägusid, mõistsin, et kõik need „lapsed“ olid vaid oma lühikese kasvu tõttu pettekujutlus ning tegelikult olid nad ikka täismehed.
Ja siis mina, bling-bling, täpselt parajad riided, kõik on fit, midagi ei lipenda, jalas kallid Salomoni S-LAB-id. Mõistsin piinliku selgusega, kui mäekõrgune on meie tasemevahe ning kuidas varustus Salomoni bling vs. plähva-plähva ei oma tähtsust. Oluline on sisu.

Tarahumara lapselik jooksustrateegia

Tehnilisemad ja järsumad tõusud võtsin kõndides, samal ajal kui mu kaasjooksjaid, keda sel ajal veel endiselt lasteks pidasin, jooksid tõusudel oma plätudes pikkade, kergete sammudega minust mööda. See oli müstika!
Ootasin kümneid ja kümneid kilomeetreid seda laste jooksulusti vaibumist. Ükskord peavad nad ometi sellise jooksustiiliga tõttu ära kukkuma, nad on ju ka inimesed? Nende liikumine aga väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.
Siiski, küllalt sageli istusid nad korraks raja kõrvale puhkama. Kiiresti joosta, kiiresti puhata, kiiresti edasi – ka see on võrreldav laste käitumisega. Hämmastav oli just nende ülikiire taastumisvõime: tee äärde pealtnäha hingetult mahaistunu tuhises peatselt minust taas mööda, nägu ikka naerul.

Caballo Blanco Ultra Tarahumara

Halastamatu päike ja 40 kraadi

Minu esialgne plaan nägi ette 40km läbimist nelja tunniga. Kuna aga rada oli sel aastal muudetud ning lisandus tehniline ja kõrgusefaktor, olin sinnani jõudes oma esialgsest plaanist juba tunniga maas. Ja oli teada, et raja teine pool on veel kõrgem ja tehnilisem, nii et valmistasin ennast lõpetama kümne tunniga.
Päike lõi päeva ning 40-kraadine kuumus jõudis kohale 50. kilomeetril 1400m kõrgusel. Tarbisin ohtrasti vett, kaasasolnud soolakapsleid ning joogipunktidest haarasin alati mitu magusat ja mahlakat apelsinipoolikut. See võrratu apelsini päikesenektar, magus ja pehme, lausa sulas suus. Lõpetasin nende väikeste päikeste söömise alati magusalt ja veidi tolmuselt kleepuvate kätega.

Tähelepanelikud parameedikud

Sellel laiuskraadil lõõskab päike otse pähe ning täisvõimsusele lülitatuna küpsetas ta mu ajust kirjeldamatult mõttelageda supi. Seda nimetatakse ka päikesepisteks ning tulemuseks on võimatus panna oma keha normaalselt ja koordineeritult edasi liikuma.
Seda märkasid ka teeninduspunktis olevad parameedikud ning püüdsid saada minult selget vastust olukorra kohta. Kahjuks aga ei suutnud ma neile midagi mõistuspärast öelda ning liikusin edasi. Nad aga ei jätnud seda niisama, vaid võtsid raadio teel ühendust järgmise punktiga ning mõistsin, et minu kirjeldus anti edasi. Seega oldi järgmises punktis minu vastuvõtuks juba valmis ja sain kohe aru, et neil on plaan. Milline, jäi siiski selgusetuks, kuid kõige rohkem pelgasin loomulikult, et mind eesli selga tõstetakse ja mäest alla toimetatakse. Seega manasin naeratuse näole, haarasin mõned apelsinid, teatasin parameedikutele, et kõik on korras ja liikusin kindlal sammul edasi.

Tarahumara kodurajad

Võistlus toimub teeradadel ehk singletrackidel, mis on Tarahumarade enda rajatud liikumisteed ühe kodu juurest teise juurde. Siin pole matkaradade võrgustikku, need on kõik reaalsed igapäevased liikumisteed, mis lõpevad kellegi kodus.
Ja taas jookseb üks Tarahumara plihva-plähva sandaalide ja katkiste teksadega minust tõusul mööda ning tema selg kaob kiirelt kaljude ja kuivade, teravaokkaliste põõsaste vahele. See toimub just sellise kergusega, nagu ta liigub iga päev oma kodu ümber.

Kes või mis on pacer

Pacer on kaasajooksja, tempohoidja, psühholoogiline motivaator põhisportlasele. Keeruline head sõna sellele eesti keeles leida, kuid Ameerikas on hästi populaarne, et päris võistlejaga jookseb kaasa sõber, aidates just pikkade ultrate teises pooles võistlejal ärksana püsida. Paceri abi on selgelt psühholoogiline, sest mingit kummiga vedamist või tagant lükkamist ta ei tee. Ka tema positsioon jooksja suhtes pole oluline, näiteks Kilian Jornet kasutas oma kaheksapäevasel jooksul üle Püreneede pacereid, kes pidevalt vahetusid ja üldjuhul jooksid tema taga ja mõnikord ka ees. Üldjuhul jooksu ajal ei lobisetud, vaid keskenduti sooritusele. Seega pacer pole ka selleks, et omada lõputut jutuvada.

Viimased 18km paceriga

Päkesepiste oli minu soorituse kahandanud tasemele, kus mul õnnestus elus esimest korda pacerit kasutada. Üllatus on ilmselge, sest minu paceriks sai mu enda abikaasa Kaja, kes tegi minuga koos viimased 18km. Kaja oli Uriquest mulle neli kilomeetrit vastu jalutanud ning kui me koos linna läbisime, ütlesin, et parem, kui ta minuga ka viimase 14km ringi kaasa teeks. Kaja küll püüdis väita, et tema minuga sammu ei suuda pidada, ent tegelikkus oli vastupidine. Mina oma seisukorras ei suutnud hoopis Kajaga sammu pidada.

Caballo Blanco Ultra Leivo Sepp
Seega lõpetamine oli minu jaoks lihtsalt viimase 14km läbimine, sõltumata tempost. Päike oli endiselt jõuline ning puhkasin igal väikesel tõusukesel kummargil, käed põlvedele toetatuna. Püsti tõustes tekkis mälukaotusega sarnanev olukord ning olin üsna lähedal peapöörituse tõttu ümber kukkumisele. Seega püüdsin vältida neid kummargil olukordi ja Kaja mõttetoel edasi komberdada.
Viimase 5km ajaks oli päike varjud pikaks venitanud ning kui lõpuks mäed sellele lõõskavale halastamatusele varju heitsid, paranes pisitasa ka mu liikumine ning finišeerimine nägi välja nagu ikka ultra lõpus – kerge, liikuv, õhuline, naeratus näol, nagu oleks just naasnud tervistavalt pargijooksult.

20190305_165410187_iOSMedal kaelas, andsin finišis lühi-intervjuu korraldajale, kiitsin rada ja selle tehnilisust ja avaldasin lootust, et see jääb ka edaspidi raskeks, sest Tarahumarade kodurajad ongi sellised.
Minu eesmärk oli joosta Caballo Blanco Ultral koos Tarahumaradega. Koht ega aeg polnud olulised, tähtis oli vaid joosta koos inimestega, kes on „jooksjaks sündinud“. Seda enam ongi hea öelda, et Caballo Blanco 2019 võit jäigi koduradadele – Miguel Lara jooksis finišilindi maha ajaga 7:47.

Lõpetuseks seinamaaling Micah Trues, Uriques.

Ajal, mil maailmas on palju konflikte, oleme meie sügaval kanjonis, et koos kohalikega süüa, elust rõõmu tunda, joosta ja rahu leida.
Micah True

Caballo Blanco Ultra Micah True

Black Canyon Ultra 100k

Black Canyon Ultra 100k toimus 16. veebruar 2019, Arizonas, US-s.
Aeg 10:32, vanuseklassi 12 koht ja üldarvestuses 65 koht.

Black Canyon Ultra 100k Leivo Sepp

Start 1200m kõrgusel, temperatuur +4 kraadi ning sadas vihma

Seega kõik lõdisesid märjast ja külmast, eriti esiotsa jooksjad, kuna nemad olid kohe stardis lühikese särgiga. Ja jooksma hakates läheb esialgu ikka külmemaks, kuna tuul ja vihm pressivad eest otse vastu.
Vahetult enne starti võtsin ka mina jaki pealt ja startisin õhukese Salamoni lühikeste käiste särgiga kuid lisana kasutasin eraldi käiseid.

Stardist võeti kohe tempo 4:20 min/km ja nii läks. Õige pea selgus et see minu paksudele jalgadele sellises kõrguses ootamatult sobimatu on, sest mu lihased vajavad rohkelt hapnikku ja selle puudumisel muutusid jalad tinaraskeks. Mitte ainult kõrgus ei teinud jalgu tinaraskeks, vaid ka vihmast tingitud oranž savi, mis igal sammul jalgade külge kleepus ja sealt sugugi ei eemaldunud.

Tossud võivad ju kerged olla ja polnud vahet millise mustriga on tald – kas krobeline või sile – kõik jooksid ühesuguste ja raskete savi-jalgadega. Kiht-kihilt kleepus seda savi igasse külge üha juurde, kuni kõik jooksjad olid ühesugused, harkis jalgadega.

Iilmselgelt pingutasin esimese poolega üle, merepinnal oleks see tempo sobilik olnud, kuid kogemuse puudumisel kõrgustes jooksmisega sain hea õppetunni. Muidugi olin ma lugenud, et selle raja esimene pool ongi kiire ja teine mägisem ning aeglasem aga kes siis teiste õpetuste järgi teeb ja aeglaselt alustab. Ikka on ju vaja liidergrupiga koos joosta.

Kiire rada on (Desc 2000, Asc 1500), kogu aeg saab kena tempoga joosta, järske tõuse ning tehnilisi lõike praktiliselt ei esine. Seega sobib sellistele peenemate jalgadega ultragurudele.

US on kõige tihedamini ultrajooksudega kaetud riik, mis annab superhead tingimused arenguks. Nii kõrgustes kui ka lauskmaal ja see annab neile suure eelise. Ja seetõttu on US-s palju superhäid ultrajooksjaid.

Asusin jooksu vältel üsna stabiilselt 50 positsioonil, kuid enne lõppu eksisime ühe teise jooksjaga vasakule ning tegime koos korraliku tõusu, kokku 2km pikkuse lisapauna. Sellega kaotasin 10-15 kohta üldarvestuses.

Eesmärk ilma lampi vajamata lõpetada täitus üle ootuste hästi.

Finišis küsis üks kaasvõistleja osavõtlikult mu põlve kohta, et oli vist üsna valus kaljule/kividele maanduda. Selle peale ütlesin lihtsalt rõõmsalt, et see oli suur õnn, et ma kukkusin otse kaljudele ning mitte rajaserva, mis oli palistatud suurte Arizona kaktustega. Ma oleksin välja näinud okassiga või tavaline siil kui oleksin rajaserva komistanud. Seega kõik on suhteline Smile

Emotsiooni mõttes oli tore osaleda ühel 700 osavõtjaga US-I ultravõistlusel, rada oli valdavalt singelträkk ja suurte bagidega ässamise rajad - need on superägedad relvad kanjonis turnimiseks. Ütleme nii et Eesti ATV-d on nende kõrval nagu väikesed poisikesed aga eks kõik ongi funktsionaalsest vajadusest lähtuv.

Veidi muidugi kripeldab et kõrge veetaseme tõttu olid korraldajad sunnitud raja ringi tegema ja seega saime vaid korra põlvini, kuid siiski kiirevoolulist ja vahutavat mägijõge ületada. Originaaltrack oleks läbinud ka suuremaid jõgesid, kuid need olid tulvavee tõttu liiga ohtlikuks kuulutatud.

Tulemused: http://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=57827

Black Canyon Ultra 100k

Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Istria 100 miili ultrajooks Horvaatias

Horvaatias on piirkond nimega Istria, kus on nii mägesid kui ka tihe matkaradade võrgustik jalgsi- ja rattamatkajatele. Seal toimub ka 168km pikkune ultrajooks Istria 100 miles.

Istria 100 miles 2018 raja esimene pool on pigem mägine kuid teine ja eriti viimased 30km aga suisa tore ja kergelt mäest alla jooksmine väikeste põksudega.

Istria 100 miles distants on 168km ning tõusumeetreid koguneb 6500m. Seda pidasid endale jõukohaseks 400 jooksjat, kelle hulgast lõpetasin 20. kohal ajaga 24:40, vanuseklassis arvestuses 10. koht.

Istria piirkond

START

Start antakse 168km pikkusele ultrajooksule linnakesest nimega Labin õhtupoolikul kell 17:00. Kuna inimesi on stardis siiski palju ja polnud teada kui kitsaks läheb rada, valisin alguseks pigem eesliini. Peale starti aga oli hulk torpeedosid, kes kõik laksama hakkasid. Päikese käes oli aga 30 kraadi sooja ja on ebamõistlik ennast sellise kuumaga tühjaks tõmmata, et siis öösel miinuskraadidega lumistel mäetippudel energiavaeselt külmetada.

Esimesed 5km tulid kerge 4:50 kuni 5:20 tempoga, mäest alla. Sisse jäi ka üks single-track lõik, mis venitas inimeste rivi pikaks ja seal sain esimest korda tunda mida tähendab Horvaatia maastik. Suured, ebamääraste kujude ja teravate otstega kivid moodustasid jooksuraja. Ja rajaservi palistasid teravad okaspõõsad. Sisuliselt oli jooksmine siis kivilt-kivile hüppamine ning iga samm nõudis täit tähelepanu. Ja ega siis keegi kive ilusaks teeks polnud ladunud, need olid ikka nii et teravad otsad püsti.

Ühel möödumisel sattusin maanduma kannaga kiviteravikule, millest sai alguse minu jalataldade trauma-jada. Tossudeks olid suhteliselt õhukeste taldadega Salomon S-Lab Sense 6 SG ja esimese poolega rajast olid mu jalatallad nii vaeseomaks pekstud, et ajas lausa vihaseks: „k..t millal see jama ükskord lõpeb“. Sain siiski aru, et see kõik lõpeb alles finišis ning kui tahan et jalatallad ei valutaks, pean lihtsalt valu kuskile mujale veeretama.

Esimeses joogipunktis olin 20. positsioonil. Ega muud kui traditsiooniline banaan ja edasi. Teises joogipunktis enamvähem sama positsioon, taas banaan.

Istria 100 miles 2018 Leivo Sepp

LÄBITUD 25km, 3h ja olin täiesti läbi

Minu organism arvas, et banaanid olid siiski liiast.

Detailseks siinkohal ei läheks, küll aga pean ütlema et kõik mis sees, seal ei püsinud ning peale kolmandat-neljandat korda Horvaatia okaspõõsaste vahel käimist olin täiesti tühi.
Tühi nii füüsilises kui läbi ka energeetilises mõttes. Vaatasin ja nutsin kuidas ma ei suutnud joosta mööda ilusat teed mäest alla.

Tühi jah, aga süüa ka ei saanud, sest nii nagu jalatallad valutasid kividest tundis kogu sisemine osa ennast nagu oleks keegi seda vana Riga pesumasinaga pesnud ja siis veel kuivatusrullide vahelt läbi vändanud.

Inimesed möödusid, vaarusin edasi

Vahepeal saabus öö, rada viis Istria kõrgeimatesse tippudesse, kust avanesid tõesti maalilised päikeseloojangu vaated. Vali tuul ning jahenev õhk sundisid selga panema kaasasoleva kileka.
Vahepeal möödusid märkamatult kaks söögi-joogipunkti. Kasutasin neid ainult vee võtmiseks, süüa mu tühjaks pigistatud kõht ei soovinud.

Olin oma nõrkusega langenud positsioonile 36.

LÄBITUD 73km ja taassünni algus

Endalegi märkamatult oli saabunud 73km joogipunkt. Kuna kõht oli nüüd juba väga tühi, võiks öelda et miinus-tühi, ärkas minus Jack Londoni Valgekihv ja taoline talvine näljane ja kõrendiks kuivanud hundi pilk tabas sooja nuudlitega puljongi ja pehme saia.

Sellega hakkas mu olukord paranema ning maastikule tekkisid ka esimesed pehme niiduga lõigud mis mõjusid jalataldadele nagu pehme silitus.

Mu jalad elasid läbi taassünni ning muutusid pehmeks ja roosaks nagu imikul, mida on mõnus vastu põske panna.

Mu kõhus oli üle pika aja midagi sees ja ma tundsin kuidas enesetunde baromeeter vaikselt ülespoole ronis ning esimest korda selle võistluse juures tundsin, et nüüd lõpuks olen mootori käima saanud.

Joostud on 80km, mootor tööle saadud, enesetunne tipp-topp ja varsti pool maad läbitud.

POOL: 88km ja 13h, Red Bull ja pehme sai

Poole peal asuvas punktis ootas mind sinna ette saadetud kott, vajasin oma varustusest ainult uusi sokke, võtsin kella tagant ära lisa-aku ja panin kella käele.

Sõin peotäie keedetud riisi, avastasin et pakutavas joogivalikus on Red Bull, haarasin seda ühe purgi ning pugisin korralikult saia kõrvale. Red Bull on nagu kange Coca-Cola, mis annab energiat ning sai töötab nagu švamm, aidates kõigel sees püsida. Ütlen etteruttavalt, et sellest saigi kogu ülejäänud raja läbiv söök: Red Bull ning ohtralt saia.

Kell oli täpselt nii palju, et päikesetõusuni oli 1h, pakkisin pealambi ja kileka ära ja läksin välja taas lühikese varrukaga.

Oi-oi, väljas oli enne päikesetõusu ikka kargelt külm, rada viis jõgede-kanalite servas millest õhkas tuntavalt külma niiskust juurde. Piirkond oli ümbritsetud mägedega, seega ka tunni aja möödudes kui päike juba mäetippe silitas, jooksin ma jätkuvalt külmades metsavarjudes.

Sooja saamiseks tuli siis lihtsalt kiiremini liikuda, ainuke tõde. Sest hästi ära pakitud kilekat ju ometi ei hakka välja võtma.

Lõpuks ULTRA, 120 km ja naudin jooksmist

Ja siis tuli justkui lugematu arv väikseid 400 meetriseid tõusukesi. Mis kõik aga võtsid oma aja ning oli näha et paljudele inimestele valmistab mäest alla jooksmine raskusi. Eks see nagu oli valus aga nagu ei olnud ka. See oli nagu mõnus valu, mida on meeldiv kogeda. See pole nagu jooksu alguse segitambitud jalatallad, vaid on selline suure pingutuse läbielanud lihaste töö.

Iga alla joostava sammuga tajud oma sitkete lihaste tööd mis hoiavad tasakaalu, viivad mööda kivist mäekülge alla ja mida kiiremini liikuda seda valusamaks ning nauditavamaks muutub tunne. Tekib võitmatuse, igavesti joosta võiva inimese tunne.

See vist ongi Ultra, kui peale 120km jooksmist hakkad nautima mäest alla jooksmist ja sellega kaasnevat valu.

Võidujooks siniste 110km-ga

Mingil hetkel sai punaste (100 miili jooksjate) rada kokku siniste (110km jooksjad) rajaga.
See oli igati positiivne, sest nii tekkis palju kaasvõistleiaid (küll teiselt rajalt) kellest oli võimalik mööda joosta.
Kuna mu „punane“ number oli jooksmise ajal selja taga, siis möödudes „sinistest“, kuulsin selja tagant väga erinevaid ja lõbusaid reaktsioone. Horvaatia keeles siis peamiselt hüüded „braavo“, kuid ka vene keeles tuli igati koduseid väljendeid, nagu ka „oh boze moi“ jms.

Mõni sinine proovis kaasa joosta ja läks ka mööda. Ühed vene keelt kõnelevad jooksjad arutasid omavahel „võtame sellele punasele tuulde ja saame päris hea tempoga finišisse“. Joosta oli jäänud 30km. Ligi 5km kannatasid nad kõik tõusud ja laskumised, kuid jäid siiski minu selja taha oma vaiksema kulgemise juurde.

Finiš

Viimased 20km oli kõik lihtne, puhas jooksuots, kergelt mäest alla.

Lõpp oli mööda pikki sirgeid kus paistsid kaugele teised jooksjad/kõndijad. Lugesin mõttes kilomeetreid, 19-15-10-9-8. Numbrid alla 5-e oli juba nii pisikesed nagu jalutuskäik pargis.
Lõpp oli muidugi valus kuid ikkagi võis selle kohta öelda nauditav valu, mida täiendas kohe-kohe lõppu jõudmise emotsioon.

Kui ma raja keskel arvasin, et peale lõpetamist hakkan nutma – õnnest? saavutusest? lõpetamisest? ülekoormusest? väsimusest? – siis nüüd lõpule nii lähedal olles sellist tunnet enam polnud. Oli lihtsalt hea, puhas ja rõõmus olemine ning mind ootav Kaja.

Olin lõpetanud. Kaja filmis telefoniga minu finišeerumise, mille kohta hiljem öeldi, et see paistis nagu mees tulekski kergelt pargijooksult.

Aeg 24:40 ja 20. koht ning vanuseklassi arvestuses 10. koht, Istria 100 miili.

Youtube, finiši videoklipp: https://youtu.be/_-6R43lHUVs

image

Vaheajad: https://stotinka.hr/eng/race/1407/competitor_checkpoints/182565 

Garmin Connect: https://connect.garmin.com/modern/activity/2607818449 
Istria 100 miles

Orcas Island 100 miili ultramaraton

Tööasjad võimaldasid külastada US läänerannikut seega lisasin oma käigule sealse ultramaratoni Orcas Island 100, 9-10 veebruar 2018. Orcas tähendab mõõkvaala. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html 

Ma pole kunagi varem 160km järjest jooksnud ja eriti veel mägedes, ehk see oli väga suur väljakutse.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Siinkohal on paslik meenutada üht mitme aasta eest tehtud jooksu koos Gunnariga kui käisime Tiigril (Tiger Mountain) ja tegime tol korral koos midagi ennekuulmatut – jooksime mäest alla. Võtta joostes 800m laskumist tähendas tol korral seda, et jalad olid lödid ja terve järgmine nädal ei suutnud kõndida ja see tunne on mul siiani meeles.

FlatRunner olen!

Täna, 2 nädalat enne Orcas Island 100 miili jooksu tegin üksi Tiigril trenni ning jooksin kaks korda nonstop üles-alla. Allajooksu tempot pigistasin korralikult, tagasi hoidmata, ennast säästmata, olgu ma hiljem seetõttu yell-O-fish aga trenn on vaja teha. Käänulisel rajal suutsin tempo viia alla 4 min/km, mis on metsajooksu (trailrunningu) kohta väga kiire. Strava edetabelis sain sellega esikümnesse. Enesetunne peale sellist jooksu oli suurepärane. Jalad korras ning molluski tunnet ei olnudki.

Orcas Island 100

Joostakse neli ringi. Iga 40km ringi kohta 2000 tõusumeetrit. Üks olulisemaid ettevalmistusi sellise jooksu jaoks on mentaalne. Töötasin enda jaoks välja psühholoogilise plaani ehk teisisõnu kodeerisin end mingisugusel viisil seda võistlust läbima.Orcas Island 100 route

Hästi lihtsustatult oli plaan järgmine: 1-2 ringi (0-80km) tulevad lihtsalt ja see on puhas rõõmu jooks, 3 ringile (80-120) minek on raske, sest enesetunde järgi võiks juba lõpetada ning 4 ring (120-160km) tuleb lihtsalt kuidagi tahtejõuga läbida.

Tegelikkus oli aga hoopis teine Smile 

 

1 ring (0-40km) – kõik on uus ja huvitav 4:35

Stardist (camp Moran) minnes on pikk ja lauge 600m tõus, eelnevalt olin lugenud, et see võetakse sttilis kõnd-jooks. Mida tegid aga esimesed 15, muidugi jooksid terve tee, see oli aga väikese tõusunurga tõttu lihtne.

Järgnes 300m laskumine, kuna olin Tiigril tugevaid, tehnilisi ja kiireid laskumisi teinud siis pidin ennast siinkohal kõvasti tagasi hoidma ja sammu lühendama, sest kartsin tõsiselt seda, et mu jalad viimasel ringil lihtsalt lödid on. Vaatamata minu tagasihoidlikkusele jäid nii mõnedki mägedepojad minust maha ja see hirmutas mind veel kõige rohkem – küllap nad on targad ja teavad kuidas joosta.

Esimene aid station, haarasin banaani ning edasi.

Mount Pickett tõus 300m, hea kerge, vahelduva sörgiga ülesminek.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Ja nüüd selle raja kõige emotsioonikam lõik, laskumine 600m Cascade Falls joa ääres. Vesi möllas kord paremal, kord vasakul, jälle üle silla, taas suure vee langemise müha. Vahepealsest aid stationist lihtsalt banaan ja edasi.

Cascade Lake – 3 km tasast teed mööda järve kallast. Järve lõpus ja vahetult enne mõrvartõusu kolmas aid station. Banaan.

Powerline, 600m tõus, tappis mind sellel võistlusel 4 korda. Kui ma eelnevaid tõuse kirjeldasin kui joostavad või lihtsalt kergelt läbitavad, siis see polnud lihtsalt mitte nagu Haanja100 ratturid teavad mõrvar-tõusu, vaid see oli mõrvar-tõusu-grandgrandmother. See ei lõppenud kunagi. Või kui lõppeski siis ainult korraks, et jätkata viimase 300m tõusuga mount Constitutioni tippu.

Külm, tuul, kõle. Ruttu alla. Camp Moranisse.

2. ring (40-80km) – kõige raskem ring 5:40

Selgus ootamatult, et kõige raskem on hoopis teine ring. Valasin Adventure foods pastaroale kuuma vee, haarasin selle näppu ning kiiresti rajale, taas esimesele pikale ja laugele tõusule.

Erinevalt esimesest ringist oli nüüd jooks-kõnd. Poolel mäel jõudsin järele ühele Arizona tüübile, kellega mõnda aega koos kulgesime. Kuna aga soe pasta andis mulle 600 kcal lisaks, siis see oli vaja kohe kuidagi jooksuks realiseerida ja nii ta sinna üksi kulgema jäi.

Ma olen aga ju nagu väike linnupoeg, kohe kui ussike noka vahelt sisse rändab, tuleb kommike tagant välja. Arizona mees läks selle peale mööda.

Kohtusime temaga taas alles Cascade Lake tasandikku joostes, kuigi mu jalad olid juba pehmed ja ei suutnud korralikult ka siledat maad joosta.

Powerline tõusule sain Arizonast mõni minut varem kuna ta jäi aid stationisse chillima. Kui ta aga ennast käima tõmbas, polnud mul midagi teha, ta lihtsalt tuli ja kadus must mööda nagu valge tuul. Powerline’i tõusunurk on selline, et astuda saab ainult päkale. See aga omakorda paneb väga suure koormuse säärelihasele ja kannakõõlustele ning on uus asi flatrunnerile.

Constitutioni otsas saime aga jälle kokku sest talle meeldis igas stationis chillida. Eks vaatame, kuidas me allajooksul konkureerime. Püsisime jah, mõne hetke koos, kuid siis läinud ta oligi, taas nagu valge tuul.

Tagant tulid veel kaks tüüpi joostes ja läksid mööda (kuigi ma ka oma arust jooksin). Rääkisime mõne sõna juttu ning nad ütlesid et jah “running downhill need some practice”. Nojah, seda ma siin võistluse käigus just omandangi.

3. ring (80-120km) – pime nagu öö 6:25

Lamp pähe, vahetasin pikkade käistega õhukese Salomoni särgi grammikese soojema vastu. Kuum vesi guljaššile ning teele.

Nämm-nämm. Adventure food guljašš oli tõesti hea! Marssisin pikka tõusu ja sõin.

Pime tee, pime mets, pime mägi, pime kosk, pimedad puud, pime järv, pime pime. Kõik oli pime. Inimesi ka polnud, minu positsiooni oli 10, tagant polnud ühtegi tulukest paistmas ning need kes ees, olid mõõtmatult kaugel.

Aga raske ka ei olnud, päriselt, vist seetõttu et liikusin oluliselt aeglasemalt kui eelmisel ringil. Ainult pime oli.

Ja pea oli korralikult segi või õigemini sisemine kompass. Kõikides aid stationites oli telk kuhu ma sisse astusin, et banaani võtta või joogipudelit täita. Peale telgist väljumist olin nagu keerukuju ja õues olles ei teadnud ma kunagi kust olin tulnud ja kuhu minema pean. Vaatasin juhmi näoga ringi ja osutasin näpuga kuskile olematusse, mille peale kohtunik alati lahkelt õige suuna kätte andis. Oeh, tänan.

Või tegelikult, killer Powerline oli ikka väga raske, nii raske et Constitutioni tipus jõudsid mulle veel mitu jooksjat järele, mh. üks jaapanlane. Sõin tipu-stationis erakordselt maitsvat küpsetatud juustu.

Pikk allajooks, jaapanlane kogu aeg tihedalt kannul. Mõtlesin, et teen oma jooksu ja tema pärast tempot muutma ei hakka, kui tahab, läheb mööda. Terve neljas ring on veel ees.

4. ring (120km-160km) – see oli võistlus, 5:50

Vahetusalas tegin kiire akuvahetuse, jõin topsi cocat, haarasin kätte mõned pizzalõigud ja läksin kogu rajale head aega ütlema.

Head aega, pikk 10km tõus.

Möödusin ühest ülesrühkijast, rääkisime mõne sõna juttu aga siis tegin paar jooksusammu, et mitte tema temposse kinni jääda. Küll aga omakorda jõudsid enne tõusu lõppu mulle järgi jaapanlane ja üks kohalik mägihunt, kelle sammust oli näha et ta on 100miili jookse varemgi teinud. Ta liikus ebamäärase kõnni-jooksu vahepealse rutiiniga aga väga nobedalt.

Kannatasin mis ma kannatsin aga pizza vajas omale kohta eelmise toidu arvelt. Seega lasin kaasjooksjad metsas kükkides mööda.

Seejärel aga võtsin hoopis kergema enesetundega tempo ja olin varsti jaapanlasel järel. Kuna raja teises pooles tuleb killer Powerline kus ma olen väga aeglane, pidin hakkama juba varakult edu kindlustama. Seega võtsin kasutusele kõik võtted mida teadsin. Kõigepealt esimese.

1. Joosta tõusul kaasvõistlejast mööda !

See võte on psühholoogiliselt väga terav. Ma lõin jaapanlase lihtsalt moraalselt pimedasse metsa. Kui muidu tõusud kõnnitakse, siis ühel neist võtsin ja jooksin tast mööda seni kuni selja taga olev tuluke täpiks muutus. Ja teda ma rohkem ei näinud.

Head aega mount Pickett, head aega Cascade Falls, selle raja kõige ilusam jooksulõik.

Jõudsin järele minust väga valusalt mööda jooksnud kohalikule, kes oma tossusid puhastas. Mind nähes said ta tossud imeväel kohe puhtaks ning sabas ta mul oligi. Varsti olime all järve ääres ning teada on, et mägihundid on tasasel maal õige pisut tagasihoidlikumad, vist. Võtsin kasutusele teise võtte edu kindlustamiseks.

2. Joosta tasasel maal kiiresti ja juhtida tempot !

Sellega näitad, et suudad ning tegemist jällegi rohkem psühholoogilise võttega. Ta pidas mu tempole kenasti vastu, kuid enne Powerline’i tõusu jäi aid stationisse social-t tegema. Nüüd oli paras moment võtta edu saavutamiseks kasutusele kolmas võte mida teadsin.

3. Joosta aid stationist kohe minema !

See on kõige lihtsam ja vanem meetod edu saavutamiseks. 20sek vs 2min, neid minuteid on väga raske järgi joosta.

Killer powerline. Head aega ka Sulle! Tapsid mind täpselt neli korda aga ma olen surematu.

Constitutioni tipu läbisin joostes ning kuna see oli viimane ring, siis andsin allamäge korralikult hagu. Mets oli eelmisel ringil olijate tuletäppe täis. Oli ausalt öeldes päris kannustav see viimane pikk laskumine.

Head aega külm ja tuuline Constitution oma miinuskraadide ning kõva tuulega.

Head aega viimane laskumine, mida võisin nüüd täiega nautida ja ennast lõpuni joosta.

Head aega, viimane ring!

Finišeerusin pimedas, vahetult enne päikesetõusu, koguaeg 22:53 ja tasuks 6. koht, 160km ja 8000 tõusumeetrit.

Aga kerge ja lihtne oli minna viimasele ringile, päriselt ka. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tean et see kõlab nüüd mõne jaoks veidralt aga ma oleks edasigi jooksnud. Lihased korras, liigesed töötasid nagu kellavärk ja enesetunne hea. Loodus ilus, päike hakkas tõusma, ma jäin veel paljust ilma.

Tulemused: https://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=47664 

Ultrajooks kui eluviis ning chillimisest

Tüüpiline US-i ultrajooksja: 1) nokats, 2) habe, mida pikem seda parem, eriti hea kui lehvib veel kahte lehte laiali 3) tätokad kätel-jalgadel.

Ultrajooksja jaoks on tegemist social ja chill üritusega, kus muuhugas saab ka joosta. Aid stationites veedetakse aega, peale jooksu tõmmatakse marihuaanat ja muul eluajal elatakse volkswagen bussis. 100 miili on seliste tüüpide jaoks maraton, päris jooksud on Moab 240 miili, Tahoe 200 ja Bigfoot 200, mis kokku moodustavad kuningliku kolmiku.

Ja panin tähele, et need ultratüübid jooksid alati aid stationist aid stationisse, mina seevastu jooksin finišisse. See oli jällegi erinevus mentaalses mõttes, tuues taas välja nende jaoks olulise osa – social communication.

Peale 100 miili jooksu hakkas ka mul tekkima tunne, et olen konditsioonis ja võinuks liikumist jätkata. Nokatsi oleks saanud kelleltki, tätoka ka ainult habemega läheb aega ja see näitab, et oled poisike.

Varustus

Olulised asjad Salomonilt.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Tossud: Salomon S-Lab SG 6. Need on ka mu tavalised Xdreami tossud. Jalanõusid ega sokke võistluse käigus ei vahetanud. US-i tüüpiline ultrajooksja kasutab aga Hoka OneOne’i.

Sokid, madalad CEP-d.

Jalas Salomoni S-Lab pikad liibukad, põlvede kohal jalgratturitele mõeldud tuulekindlad jalatorud.

Seljas õhuke lühikeste käistega särk, selle peal pikkade käistega Salomoni särk. Kolmanda kihina üliõhuke Salomoni kilekas millega oli väga hea temperatuuri reguleerida. Nimelt on sellel rinnakõrgusel üks trukk, millega saab kaks poolt omavahel kokku panna, ehk siis kui lukk lõpuni lahti tõmmata ei lähe kilekas kahte lehte laiali, vaid see trukk hoiab kahte poolt koos, samas aga jookseb tuul sisse.

Jooksuvestina Salomoni S-Lab väike vest, kuhu mahtus täpselt vajaminev varustus:

  • üks pehme joogipudel
  • teise joogipudeli taskusse käis vajadusel jope, kindad, peapael ja banaan
  • kell koos akupangaga (ahjaa, on hea kui kell pole käe peal, sest kiirel riietumisel hakkab see segama)
  • vedel magneesium, üks Sleha-taoline ärataja ja 1 geel
  • igaks juhuk villiplaaster ja valuvaigisti/ibuka tablett
  • joogitops (aid stationites sai juua ainult oma topsiga, mis pidi endal kaasas olema)
  • selja peale laskumiste ajaks BlackDiamond Z carbon jooksukepid

Kilekas käis igal ringil jooksu pealt selga ja seljast ära taskusse paar korda.

Fogo, tulega saar

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

 
Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.
Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.
 
Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.
Sal, Cape Verde
Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.
 
Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.
 
Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.
Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.
 

Fogo, suure tulega saar

 
Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.
Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.
Fogo Cape Verde running holiday
Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.
 

Suurte ämblike kuningriik

 
Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.
 
Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.
 
Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.
 

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

 
Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.
 
Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.
1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.
 
Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.
 
Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?
 
Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.
 

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

 
Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.
Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.
 

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

 
Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.
 
Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.
Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!
Fogo Cape Verde running holiday
Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.
 
Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.
 

4 päev, puhkus Mosteiros

 
Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.
Fogo Cape Verde running holiday
Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.
Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.
 

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

 
Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.
 
Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.
 

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

 
Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.
 
Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.
 
Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.