Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Fogo, tulega saar

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

 
Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.
Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.
 
Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.
Sal, Cape Verde
Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.
 
Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.
 
Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.
Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.
 

Fogo, suure tulega saar

 
Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.
Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.
Fogo Cape Verde running holiday
Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.
 

Suurte ämblike kuningriik

 
Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.
 
Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.
 
Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.
 

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

 
Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.
 
Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.
1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.
 
Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.
 
Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?
 
Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.
 

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

 
Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.
Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.
 

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

 
Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.
 
Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.
Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!
Fogo Cape Verde running holiday
Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.
 
Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.
 

4 päev, puhkus Mosteiros

 
Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.
Fogo Cape Verde running holiday
Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.
Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.
 

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

 
Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.
 
Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.
 

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

 
Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.
 
Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.
 
Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.

Kaljuronimise pilguga Ameerikast

Viibisime Kajaga viimase nädala puhtalt Yosemite NP-s (National Park). Peamiselt rock climbing, kuid sekka ka mõni öine hiking mägedes.

Kaja Lurking Fear vahejaamas köit üle õla sebimas

Viibisime kõrgustes kust vaadataes veel vaevu inimesi eraldas.

Ronisime kõikvõimalikes kaljuronimise tehnikates:

  • terve kehaga kaljupraos
  • käed-jalad kaljupraos
  • käelabad ja varbad juhtimas
  • vaid näpud ja varbaotsad mõnda prakku mahtumas
  • peaaegu siledat seina konksude abil

Central Pillar of Frenzy

Kui sein muutus siledaks, nagu näiteks selline ronimine:

siledal seinal

Siis tuli appi võtta hooking, ehk konksude abil ronimine:

Konksuga ronimine

Ja kaljuronimise siseseinal ronija peab vabas looduses ikka otsast peale algama.

Varustust ligi 26 kg - selge ülekaal

Kerge pilguheit kaasavõetavale varustusele:

Varustusega Ameerikasse

Metallikola kokku 9 kg.

·         38 karabiini

·         25 ekspressi

·         8 kaljunaela + Haamer (ei võta kaasa)

·         240cm slingid x 2

·         160cm sling x 1

·         120cm slingid x 7

·         60cm slingid x 9

·         Slingiredelid x 2

·         Jalasling

·         Camalot x 7

·         Tricam x 2

·         Suured klemmid x 8

·         Keskmised klemmid x 6

·         Väikesed klemmid x 5

·         Klemmi konks

·         Petzl Stop

·         Šumar x 2

·         Kaheksa x 2

·         Shell

·         Camp Lift x 2

·         Tibloc x 2

·         Minitraxion

·         Rullik

·         Kiiver x 2

·         Talgikotid x 2

·         Haaravad x 4

·         Vöösüsteemid x 2

·         55m köis 8,1 mm

·         15m köis 6mm

Siia lisandub meid osaliselt juba USA-s eesootav varustus (ebay.com teened), kuid alpinismi poodi tuleb ikkagi lisaks minna.

Muide, USA-s maksavad asjad ühikuliselt sama palju kui euroopas. Näiteks kui USA hind on $50 - siis euroopas maksab samuti 50, ainult et EUR-i.

PARTNER

Põhja-Aafrika kõrgeim tipp - selle talve plaan

Põhja-Aafirka loodeosas asub  riik nimega Maroko, kus omakorda asub Atlase mäestik ja seal tipp nimega Jebel Toubkal 4167m.

Kohe-kohe jaanuaris kui Marokos on südatalv, on meil Kajaga plaan teha talvine tõus Jebel Toubkali tippu.

Maroko, Marrakesh ja Jebel Toubkal

Maroko keskel on ainulaadse arhitektuuriga linn Marrakesh, millest vaevalt 100km kaugusel see mägi Toubkal asubki.

Jebel Toubkal

Talv Marokos. Marrakeshis võib olla sooja vaid 8-13 kraadi (eelmine aasta), kuid võib olla ka 18-25 kraadi (paar aastat tagasi).

Mägedes on muidugi vastavalt külmem. Lumepiir algab Atlase mäestikus 2500 pealt.

Ajakava.
Meie saabume lennukiga 17.jaanuari hommikul Marrakeshi ning sealt edasi võtame suuna kohe Jebel Toubkali peale.
Kuni Imlili asulani saab autoga, siis sinnani ka esimese päevaga läheme.

Järgmisel päeval plaanime tõusta Imlilist 1650m kuni Neltner hütini 3207m, mis ongi ainuke vahepeatus enne Toubkali tippu. Kui ilm on hea ning enesetunne samuti korras, siis võib üritada kohe järgmisel päeval tippu minekut. Kui aga meie organismid vajavad kohanemist, siis aklimatiseerume seal Neltneri hütis kuni tunneme et oleme valmis tippu minema.

Varustus.
Toubkali talviseks tõusuks on vajalikud kassid ja kirka, samuti soojad riided ja korralikud saapad. Soovitatakse ka matkakeppe, aga me ilmselt neid ei võta ruumi ja kaalu kokkuhoiu mõttes. Atlase mäestikus võib esineda talvel ka torme, kuid üldjuhul on need lühikese kestusega.

Eelarve.
Lennukipiletid edasi-tagasi (Riia - London - Marrakesh) + transport kahe Londoni lennujaama (Stansted ja Luton) vahel = 2000kr.
Elamine - keskpärane hotell 100 dirhamit, päeva söök 60-80 dirhamit. See on kokku 250kr päev. Transport mäe juurde ja tagasi - ca 1000 kr. Muud suveniirid ja "fotomaksud" - ka 1000kr. Minimaalne eelarve koos lennupiletitega - 5500kr.

Matterhorn - 4478m

Matterhorn 4478m Hörnli ridgeParim aeg juuli lõpp-august (eelistatum).

Esmavallutus: Edward Whymper July 14, 1865

http://www.zermatt.ch/

 

Kõige tüüpilisem Matterhornile minek toimub Šveitsi poolel asuvast väikesest Zermati linnakesest. Hörnli ribi pealt 95% tõusudest. Äärmiselt ohtlik.

 

Zermatti sisse autoga sõita ei saa, vaid see tuleb 5-6 km kaugusele tasulisse parklasse jätta. Kohale saab takso, bussi või rongiga, kusjuures kogu varustus tuleb siis samuti kaasa võtta.

 

Zermatist (1603m) käivad tõstukid päris kõrgele (Schwarzsee 2584m), kuid sellele vaatamata tuleb baaslaagri e. Hörnli hütini (3260m) veel hulk maad jalgsi käia. Muidugi võib ka kogu tee jalgsi minna, kuid see on juba siis kahepäevane rännak. Poole tiputee peal on ka teine hütt - Solvay (4003m).

 

Matterhornile tõusmine on väga tõsine ettevõtmine. Ettevalmistus peab olema väga hea. Peamiselt on Matterhornil tegemist tõsise kaljumarsruudiga, kuid tipu lähedal on ka lume- ja jääolud sellised, et kaasas peavad olema kassid ning kirka.

 

Tegemist ON karmi mäega ning kui ikka ronida ei oska, pole mõtet sinna minna. Ma olen näinud kuidas keset ööd lendavad helikopterid mööda mäge ning korjavad sealt prozektorite valguses ära eksinud inimesi. Inimesed, kes on jõudnud kohani kust ei pääse enam ei üles ega alla. Kuid arvesta et Šveitsis maksab sinu äratoomine helikopteri ikka väga korraliku hinna. Hiljem maksad aasta otsa oma ühte helikopteri reisi kinni.

 

Üles minnakse 4-5 tunniga, sama palju aega arvesta kindlasti ka allatulekuks. Kohalikud giidid kasutavad ronimisel suhet 1:1. See tähendab seda, et ühe giidi kohta on üks ronija. Sellega vähendatakse riske ning on suurem tõenäosus inimestel tippu jõuda. Meie seda ei kasuta, kuna privaatse giidi hind on 10 000 kr. 

 

Meie plaan. Läheme mäele juba sellise eelarvestusega, et võib olla peab jääma mäele ööseks. Hea kui jõuame Solvay hütti, kuid kunagi ei tea milliseks muutub äkitselt ilm.

Varustus:

Tehniline

Riided

Vöösüsteem rinnasidemega

Enesejulgestusotsad

Šumar

Haarav

Kaheksa

Karabiinid 3tk

Sling

Repsakas

Kaljuklambrid 2-3 tk

Jääpuurid 2tk

Köis 50 m (laskumisteks)

Köis 15 m (köies käimiseks)

Kiiver

Pealamp

Kassid

Kirka

 

Saapad, kõva tallaga LaSportiva Nepal Extreme

Seljakott – 40 L

Kindad ronimiseks

Pealiskindad + soojad kindad

Kerge ja õhuke magamiskott

Halti püksid

Soe pesu

Fliis Windstopper

Ilmastikukindel jope GoreTex

Tuulekindel müts

Päikeseprillid

Vett 2 liitrit

Termokile

Bahillid

Elektroonika ja seadmed

Söök, arstiabi

Nonin, hapnikusisalduse mõõtja

Kompass

Kõrgusemõõtja (kell)

Binokkel (väike)

Mobiil / raadiosaatja?

Fotokas

Esmaabi

Söök: kotletiga võileivad, õuna, kurki

Energiabatoonid (kaerapätsikesed)

Nuga Victorinox

Päikesekreem

WC-paber

 

Aklimatiseerumine. Kõrval asuvad üle 4000-sed tipud: Breithorn, Pollux, Rimpfischhorn ja veidi madalam, kuid hea kaljumarsruudiga Riffelhorn.

Samuti tuleks harjutamise mõttes tõusta Matterhornil Solvay hütini ja tagasi.

 

Hommik. Giidid ja grupid väljuvad Hörnli hütist kell 3:30 - 4:00. Tasub nendega koos minna, kuigi on väga pime.

 

Ööbimine. Kas väljas, seina peal või poole mäe peal asuvas Solvay hütis. Muidugi oleks hütis ööbimine tore, kuid pole mingit garantiid äraeksimise kohta.

Kuna Matterhorni näol on tegemist vertikaalse seinaga, on väljas ööbimine äärmiselt keeruline. Selleks tuleb kaljude külge jaam teha ning siis seal rippudes rahulikult unne suigatada.

 

Igaks juhuks:

Air Zermatt

Ambulance service & Heliport:  Tel +41 27 966 86 86

Telephone Hörnlihütte: +41 27 967 2769

 

Lisaks tasub osta helikopteri kindlustus – 300 kr. Hädavajadusel on võimalik siis päästeteenust kasutada ilma, et oma järgmise aasta palga sinna alla paneks.

 

Järgmised 2 nädalat oleme Kajaga seal.

Pühapäevane ronimispäev

Kaja sebib polispasti ehitadaOlime plaaninud tänase päeva ronimise õppimisele kulutada. Tegelikult õigem oleks isegi öelda, et päästetööde tegemise õppimisele. Nimelt kui minna mägedesse, siis väikseses grupis peavad oskama kõik liikmed võrdselt köietööd teha ning oma kaaslasi päästa.

Meie ülesanne oli täna õppida toime tulema olukorraga, kus üks inimene laskub üle kaljuserva alla (ülaltjulgestusega), kuid köiepikkusest ei piisa et astanguni jõuda. See tähendab kokkuvõttes seda, et ülemine kaaslane peab olema suuteline ta üles tagasi tõmbama. Oletame et alumisel pole isiklikku ülesronimise varustust - või ta ei saa seda kasutada mingi saadud vigastuse tõttu. Viimane kirjeldus läheneb juba sellele, et ühtlasi õppisime ka jäälõhest (või väljapääsmatust kaljulõhest) inimese päästmist.

Kumm ripub pangaservaltKoht Paldiski.

Milleks saab veel auto tagavararatast kasutada ? Aga ikka selleks, et oleks midagi kaalukat üle kaljuserva alla visata :-)

Minu auto tagavara rattal oli see esimene kord üldse kui teda kasutati - ja siis veel millisel moel...

Peale mitmekordset kummiga harjutamist oli minu kord üle serva alla minna. Kuid oh häda - seal oli kaljunuki otsas oli siiski liiga väike sakk, mis pidanuks köit õiges kohas hoidma - ja nii me siis panimegi seal kola kokku ja läksime teada-tuntud kohta Türisalu pangale.

Seal kordasime üle kuidas teha polispast jne. Ning mina üle serva alla - mauh. No mitte just mauh :) - aga alla ikkagi.

Leivo Paldiski pangal

Ja läks napilt pool tundi kui ma juba pistsin oma nina taas üle serva - Kaja oli oma töö teinud ja mind 15 meetri sügavusest kaljulõhest või jääpraost oma jõuga välja tõmmanud. No ma paaril korral pisut aitasin. Siis käis Kaja alla ära ja mina tõmbasin ta üles.

Kaja ehitab polispasti

Muidugi vooris tänase ilusa ilma tõttu seal hulgaliselt turiste, kes kõik uudistasid meie tegevust ja ahhetasid seal serva peal seistes kui kaugel all inimest rippumas märkasid.

Hapnikusisaldus veres SpO2

Milleks mõõta südame pulsisagedust ja vere hapnikusisaldust ?

Mägedes käies satub inimene sellisele kõrgusele, kus õhu koostis on kardinaalselt midagi muud kui mere kõrgusel. Kõige hullem on see, et mida kõrgemale lähed, seda hõredam on hapnik. 10km kõrgusel on hapnikusisaldus juba nii väike, et seal peab inimene vastu alla poole minuti.

Kõrgus Hapnikuprotsent õhus Suhteline hapniku
vähenemine
0 m 21% 100%
3000 m 14% 67%
4500 m 12% 57%
6000 m 10% 48%
8800 m 5% 24%

Kuna hapnikku on vähe, siis tekivad ka verevarustuse häired - kopsud on meil ju selleks, et rikastada läbi kopsu suunduvate kapillaaride kogu organismi verevarustust hapnikuga. Kui aga hapniku ei ole piisavalt, siis tekib üldine füüsiline nõrkus ja aju hapnikuvarustuse nõrga tagajärje tulemuselks on nö akuutne mägihaigus. Need kaks asja kokku - füüsiline nõrkus ja peast-segi-olemine - panevad inimese nägema hallutsinatsioone ning samas on ta võimetu ise liikuma allapoole, et oma olukorda parandada.

Kõige seetõttu polegi inimene ise võimeline hindama oma olukorda adekvaatselt - kas tal on piisavalt jõudu/mõtet kõrgemale ronida või mitte. Siinjuures peab inimesele appi tulema tehnoloogia, milleks on ühed väikesed ja kerged (50g) aparaadid, mis mõõdavad nii pulsisagedust kui ka vere hapnikusisaldust. Aparaat pannakse näpu otsa ning 4-5 sekundiga on tulemus käes (mingeid sisselõikeid ei tehta :-), st. vere hapnikusisalduse mõõtmiseks pole vaja noaga kätte lõigata.

OnyxMilline siis on normaalne hapnikusisaldus veres ?

* Normaalne SpO2 on 95 - 98 %
* 3000m kõrgusel on normaalne SpO2 88-92%
* 4200m kõrgusel SpO2 85%-89%
* 5000m, alguses 75% kuid paari päevaga võiks jõuda üle 80% 
* 7000m peal 59-65%
* Everesti tipp 8848m - seal võib olla SpO2 isegi vaid 40%

Millal on olukord halb ?

Kui SpO2 on 5000m peal alla 70%, siis tuleb Väga Tõsiselt mõelda allapoole mineku peale. Või kui tõesti enesetunne on hea, siis jääda samale kõrgusele aklimatiseeruma, kuid samas peab pidevalt jälgima oma verehapniku taset - ja see peab tõusma.

Millal on olukord kriitiline ?

Öeldakse, et kui on alla 30% siis on ellujäämisvõimalused väikesed. Meie Aconcagua ekspeditsioonil sai mõõdetud Kajal vere hapnikusisalduseks kõige kriitilisematel momentidel 25-35%. Tema elu-edu seisnes ilmselgelt selles, et suudeti äärmiselt kiiresti helikopter organiseerida ning ta alla sõidutada.

NB! mõõtmisest

Mõõta tuleb mitu korda ja seejärel saadud tulemuste keskmine leida. Ka näiteks peale 1,5 liitri vedeliku joomist on sinu hapnikusisaldus veres hoopis midagi muud kui see oli enne.

Mõned lingid tootjatele ja veebilehtedele

Harrel Medical inc: Finger Pulse Oxmeter - SPO Model 5500, $199.00
 http://www.harrellmedical.com/detail.aspx?ID=1849 

Veel mõned: Finger Pulse Oximeter
http://www.miami-med.com/pulse_oximeter.htm 
http://www.nextag.com/pulse-oximeter/search-html
http://www.a2zmed.com/pulse_oximeter.htm
http://www.google.com/search?hl=et&q=%22Digital+Finger+Pulse+Oximeter%22

Kõrgmäestikus juhtuvad muudatused inimeses
http://www.mountaineering.ie/features/general/highaltitude.htm