IRONMAN Tallinn 2019 ehk neli värvilist patsikummi Kajale

IRONMAN on kindlaks määratud rutiinidega võistlus ning teades oma treenituse taset on võimalik üsna täpselt prognoosida finišiaeg.

  • Ujumine 3,8 km / 1:42
  • Ratas 180 km / 5:47
  • Jooks 42,2 km / 3:37

Ironmani spetsiifiline ettevalmistus on sel aastal olnud jooksu poolele kaldu ning seetõttu prognoosisin oma aja sarnaselt eelmisele aastale 11-12 tunni vahele ja realiseerus 11h 19min (3.08.2019).

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Ironman ujumise stardipauk Harku järve kaldal

Treeningute põhjal ennustasin ujumise vahemikku 1:30-1:40.

Enne vette minekut limpsisin prillid kenasti keelega üle, et vähendada udu tekkimise võimalust - ja oligi minu start.

IRONMAN Tallinn 2019 swim - Leivo Sepp

Astusin vette ja avastasin üllatusega, et seal kus teised juba ujusid, polnud vesi isegi mitte munadeni ning ma ei näinud mingit põhjust siin horisontaalselt kätega vehkima hakata. Kõndisin rahulikult edasi koos ujujatega. See pidu muidugi lõppes.

Kinnitasin endale, et alustan rahulikult, nagu see oleks mu tavaline treeningujumine Valdeku järves ja kõik saab korda. Väljun pooleteise tunni pärast veest ja edasi toimub kõik kindla maa peal. Kahjuks nii libedalt ja optimistlikult taaskord ei läinud.

Peale esimest viite kroolitõmmet tundsin, kuidas mu keha kangestus, hingamine läks lukku ja ajus tekkis hapnikupuudusest tingitud esimene paanikahoog. Teadsin kohe, mis selle vastu aitab: tuleb keerata selili ja oodata, kuni aju saab piisavalt hapnikku ja keha sellest paralüseerinud olekust välja tuleb. Seda ujumisstiili võib meritäheks või ka lihtsalt tähekeseks nimetada.

Rand on veel siinsamas ja võiksin ju proovida isegi jalgu põhja panna. Siiski ei hakka seda proovima. Esimese kajakiga turvajani on veel kena hulk maad ja ma asun ujumisega teisele katsele. Häästi rahulikult, hingan ilusti sisse, keeran pead, liigutan kätt ja hingan välja… See lihtne tegevus näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti: teen ühe kiire õhku sisse kõõksuva ampsu ning siis üritan seda kramplikult vee all välja puhuda. No täitsa lõpp, või ei, hoopis täiesti algus.

Kõõks - puhh, kõõks – puhh… No ei lähe mitte! Olen taas paanikahooga tähekeses. Esimene kajakimees on juba päris lähedal ning tunnen ta ära, see on Martin Pedai – kaaslane eelmise aasta maailma pikimalt kajakimaratonilt Yukon River Quest. Ta sõidutaks mind kindlasti sõbra poolest rõõmuga kaldale või kuhu tarvis, aga ma ei hüüa talle isegi tere. Ausalt öeldes on lihtsalt piinlik, kui sõber mind nii abitus olukorras trehvaks. Möödun temast oma stiiliga ikka nii, et viis tõmmet ja siis turvalisse tähekesse.

Tean küll, et siit pääsemiseks tuleb – nii nagu rahvatriatlonitel õpetatakse - „hoog maha võtta ja käsi kõrgele püsti tõsta“. Aga mõtlen sellele, et kui ma Tallinna lahel eelmisel aastal hakkama sain, siis siit Harku järvest ma küll enne 3,8 km ujumist välja ei roni.

Aga nüüd lisandub mu ujumisele veel üks äärmiselt ebamugav nüanss. Nimelt läheb kõhus käima protsess, mis tahab kindla peale välja tulla. Oh õudust. Kui kasutatud kalipsosid müüakse klausliga „sisse pole lastud“, tähendab see midagi hoopis leebemat kui see, mis minul plaanis.

Martin saab kajakist ilmselt pikka aega vaadelda, kuidas üks raudmees on esimese 200m jooksul enamuse ajast tähekeses. Kuidas võiks olla võimalik sellise stiiliga ujuda 3,8 km ettenähtud ajaraames? Haa, salarelv – ainult mina tean, et ükskord läheb mu olukord paremaks ja saan hakata edasi liikuma. Ja siis panen teile kõigile pika puuga, nii et pruun jutt taga.

Lähebki paremaks. Paanikahood vaibuvad ja ka kõht peab kuidagi vastu. Möödun esimesest 300m kaugusel olevast poist.

Vesi on Harku järves erakordselt läbipaistmatu. Ujudes ei näe isegi enda kätt, kuigi see vaid 20-30 cm kauguselt silme eest läbi käib. Tagumises järveosas on hõljukmuda ning seal musta värvi läbipaistmatuses ujudes tunnen end kui mõnes õõvas kohas, kuhu vabatahtlikult ei läheks.

Prillid lähevad alguses küll uduseks, kuid vähemalt ei hakka vett sisse tulema. Võrreldes möödunud aastaga, kui prillid olid pilgeni vett täis, olen kõvasti paremas seisus. Udune prill annab aga ujumistrajektoorile palju avarama mõiste. Kui orienteerumiseks pea veest välja tõstan, pean seda keerama ja kallutama nagu kana, kes üritab ühe silmaga tera tuvastada ja teisega kukke jälgida. Udustes prillides on paar üksikut sihikut, mida kasutan periskoobina, leidmaks ujumisrada tähistavaid poisid ja teisi ujujaid.

Möödub terve igavik.

Päike tuleb välja, meel läheb rõõmsamaks, teisi ujujaid enam näha pole ja ilmselgelt olen ma jälle viimane. Tagumise poi juures tunnen ära järgmise kajakiga turvaja, kelleks on tiimikaaslane Andres Kaju. Temaga koos oleme võitnud maailma pikima 715 km jõemaratoni. Nüüd aga olen valmis end kasvõi poi alt läbi suruma, et saaksin sellest kohast kiiremini mööda.

Lõpuks olen taas Martini juures, kes ikka truult ujujaid samal kohal turvab ja rannaribani on jäänud viimased turvalised 200m. Ujumise aeg 1:42 on eelmise aastaga võrreldes 20 minutit kiirem, kuid kõikide mind tabanud hädade tõttu siiski oodatust aeglasem.

Vahetus ja ratas

Vean kalipso seljast ning torman vetsude poole. Peale mõningast ustega kinni-lahti paugutamist leian ka paberiga koha. Kiire protsess ja edasi.

Kiiver pähe, kingad jalga, võileivad tasku, geelituub hambusse ja juba jooksengi ratta suunas.

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo Sepp

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo SeppSõtkun kerge pedaaliga Harku mäest üles ja imestan esimeste aeglaste ratturite üle, kellest kohe mööduma hakkan. Harutan paberist koduse juustusaia-pehmiku ning nosin seda mõnusal allatuulelõigul, pea käte vahel. Vaatan, kuidas vastu tulevad vilkuritega mootorrataste saatel esimesed ratturid ja imestan taaskord, et nii rahulikult tulevad. Kui ma aga hiljem ise samas kohas vastu tuult pedaale tallan ning nemad ketaste unnates kiirusega 50km/h vastu sõidavad, saan kõigest aru ja katsun ennast lihtsalt veelgi madalamaks ja voolujoonelisemaks litsuda.

Söön teise ja ka kolmanda koduse võiku ning viimane 30km pikkune vastutuule ots suunaga Tallinna poole ongi käes.

Ratta aeg praktiliselt sama mis eelmine aasta: 5:47. See vastab täpselt sellele, kui palju (no õigemini vähe) ma treeningutel rattale rõhku olen pannud.

 

Jooksule, jooksule

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppLõpuks ometi, jooksmine, mu lemmikala! Jalas Carbon Hokad, lähen naeratus näol, mõnusa enesetunde ja kerge 4:30 min/km rütmiga liikvele.

Kõik aga, mis ratta peal nositud, tuleb seitsmendal kilomeetril uuesti ringlusse lasta. Kolistan taas plastmassist ustega, kuni leian paberiga koha. Seinal ripub täiesti uus rull. Hakkan kohe paralleelselt ka rulliga tegelema, et õigel momendil vajalik tükk paberit käepärast oleks. See aga on mingi uut tüüpi rull, mis ei avane mitte mingil viisil! Rullil olid juba enne sügavad ärritunud karu küünejäljed ja ma jätkan seda, et saada valge paber lõpuks veerema. Veidralt keeruline ülesanne.

Järgmistel ringidel aga on sellevõrra lihtsam, sest ma tean juba ette, kus on paberit, mis ka kenasti lahti veereb.

Jooks läbi vanalinna mulle meeldib. Meeldib nii rahva kaasaelamine kui ka paljusid teisi jooksjaid häirinud munakivid. Vabaduse platsi ja Lennusadama vahet peame neli korda jooksma, ilma kilomeetreid lugeva kellata oleks küll sassi läinud.

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppIgal ringil sain ümber käe värvilise patsikummi ja otsustan mõttes need Kajale kinkida. Punane – kollane – roheline… ootan, et viimase ringi patsikumm tuleks oranž või valge, aga tuleb jälle punane. Kajale siis kaks punast, roheline ja kollane patsikumm Ironmani võistluselt teenitud.

Sõbrad Assar ja Alari elavad raja kõrval elavalt kaasa ning saadavad mind uuele ringile üle Lennusadama territooriumi kaikuva Ruja lauluga „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina“.

Kaja hüüab mulle iga natukese aja tagant ergutavaid lauseid stiilis „Sa oled juba siin …“ ja mina hüüan vastu, kui mitu värvilist patsikummi mul tema jaoks on.

Jooksuaeg 3:37. Ootus oli kõrgemal, kuid ilmselgelt pole ma taastunud nädal tagasi joostud Rogaini MM-st ja lõpuringil oli väljakutse isegi tempo 5min/km.

Fotod Kaja, Assar ning Sportfoto. Triatloni vorm on tulivärske väljalase Tartu firmalt Moomoo. Jalas Carbon Hokad ning ratas Cervelo koos varustusega ATSpordist.

 

Respect kõikidele, kes selle katsumuse läbi teevad! See on pööraselt raske.

Kuigi finišis teatan resoluutselt, et täispikale mina enam ei lähe, siis õhtuks juba korrigeerin ennast ja tänaseks on otsusel ka selge eesmärk.

Täispikale Ironmanile lähen edaspidi vaid siis, kui lõpetan selle alla 10 tunni.

Pilguheit ettevalmistusperioodile

Ettevalmistus 3,8 km ujumiseks

Ujumise ettevalmistus Ironman triatloniks algas kaks nädalat enne starti, kui käisin kolm korda Valdeku järves ujumas, et järele proovida millise aja ja enesetundega suudan vees 4 km läbida. Esimesel korra järel olin täiesti uimane ning ebamugavad prillid põhjustasid valulikud ja punetavad vanainimesekortsud silmade alla.

Järgmisel päeval kasutasin teisi prille, mis ei pigistanud küll näole rante, aga ajasid seevastu kogu aeg vett sisse. Üldine enesetunne läks ka üha kehvemaks: põhjuseks kõhtu klumpsav vesi ja ebameeldiv ning varajasele külmetushaigusele viitav krudimine ninasõõrmetes.

Kolmandal päeval 4 km distantsi ujuma minnes hingasin välja läbi nina, mis oluliselt vähendas vee tungimist sügavale ninasõõrmeisse ning eelmisel päeval tekkinud haigustunne ei süvenenud. Samuti hakkasin üle saama sellest pidevast ja kasutust veejoomisest. Lõpetamisel olin küll veidi uimane, kuid samas kindel, et oma rahuliku rütmiga ujun 4km kindla peale ära.

Ettevalmistus 180 km rattasõiduks

Kevad-suvel sõidetud pikemad rattaotsad olid kuni 100 km pikkused. Kui aga võistluse käigus on tarvis peaaegu kaks korda nii palju kilomeetreid läbida, siis on selge, et organism ja füüsis pole selleks valmis. Seega teadsin juba ette, et sellise treenituse pealt saab teine rattapool raske olema. Lisaks oli ilmaennustuse põhjal teada, et viimased 30km puhub võistluse ajal tugev vastutuul.

Ettevalmistus 42,2 km maratonijooksuks

Jooksule olen sel aastal kõige rohkem aega panustanud. Ehk isegi liiga palju? Nädal enne Tallinn Ironmani võistlust toimus Kataloonias Rogaini MM, kus jooksime 24 tunni jooksul mägedes 107km, mille käigus kogusime 6500m+ tõusumeetrit. See tõi maailmameistrivõistlustel kaheksanda koha ja organismile tuntava väsimuse, mis nii loetud päevadega üle ei lähe.

IRONMAN Tallinn 2019 - Leivo Sepp

Ironman, I am the ONE

Alljärgneva loo eesmärk on inspireerida teid tegema võimatut.

4. august 2018 toimus Tallinnas täispikk IRONMAN Tallinn võistlus.

Kordame üle, Ironman tähendab järgmisi distsipliine:

  • 3,8km ujumine
  • 180 km rattasõit
  • 42km jooksmine

Tegemist oli mu esimese Ironmaniga ja kogu selle spordi tegemisks kulus aega 11h 51min.

Leivo Sepp Ironman Tallinn

Kuidas siis mul enda arvates läks?

UJUMINE, kuidas on võimalik seda üle 2 tunni teha

Kui meil viimati toimus Microsofti kontori triatlon, mille käigus pidime Trummi välibasseinis 100m ujuma, siis mina läbisin selle distantsi viisil, et lükkasin kätega ees vett kahte lehte laiali ja tegin vesikõndimist.

Andes selgelt endale aru oma erakordsetest ujumisvõimetest, registreerisin ennast samal ajal Tallinna Ironmanile, kus jalad põhja ei ulatu ning ujuma peab 4km.

Ei teagi, täitsa LOLL olin, a võibolla oli täiskuu või mõlemad korraga.

Kui esimest korda basseinis ujumas käisin 2017 detsembris, siis 25m läbimise järel  pidin puhkama enne kui tagasi ujusin. Mõnikord vajasin ka ujumisraja keskel rajapiiret, et mitte ära uppuda. Ma ei suutnud uskuda, et üle 25m kunagi suudan ujuda.

Kui esimest korda avavette, Trapiauku läksin, siis esimese 10m järel läbipaistmatus vees ja taimedega võideldes valdas mind nii kohutav paanika, et olin valmis kõigele käega lööma. Kaja vaatas kaldalt mu armetut võitlust nende veetaimedega, haledat kaldale ronimist ja mu mehelikkusest polnud sel hetkel midagi järel.

Ironman Tallinn: Päästke mind juba ära ja viige kaldale!

Vee temperatuur oli minu kella andmetel 14, kuid paljudel näitas kell ka 13 kraadi. Jalas Sealskin sokid, kalipso all oli eraldi pikkade käistega sooja pesu särk ja peas kaks ujumismütsi. Ma olin ikkagi valmistunud ujumisekspeditsiooniks nagu filmis “Mehed ei nuta”.

Esime 200m peal olin kolm korda paanikas ja ujusin meritähte – see tähendab et keerasin selili ja ja lihtsalt lebasin elutult. Mõtted olid stiilis: “päästke mind juba ära ja viige kaldale”.

Päris mitu ujujat muide võttis vaevaks võistluse ajal märgata minu seisukorda ja nõnda küsiti nii inglise kui eesti keeles et kas kõik on korras. EI OLNUD!

Keerasin vahepeal õigeks ja ujusin 10 tõmmet krooli ning siis uuesti selili ja tähekest. Sedasi möödus mu elu kõige pikem 500m. Aga pärast tuli neid veel.

Mis siis juhtus?

Kuna ma hingasin üle kolme tõmbe kordamööda kahele poole, ei saanud ma piisavalt hapnikku ja seetõttu ka paanikahood. Ma polnud treeningutel kunagi ühele poole ehk üle kahe tõmbe hinganud. Ühel selgemal meritähe hetkel sain aru, et mul on kaks võimalust 1) laotun nagu morsk kellegi kajaki peale ja lasen end kaldale toimetada või 2) proovin uutmoodi ujuda – hingates ühele poole.

Ennäe, ühele poole hingates kadus paanika ja hapnikku oli ka piisavalt. Tekkisid aga järgmised probleemid, minu ümber polnud ühtegi ujujat ja prillid olid läbipaistmatud seega olin nagu pime kana ja mul polnud aimugi kuhu peaksin ujuma. Ja suunda ei oska ka ühele poole hingates hoida.

Küll aga oli selge, et paigalseismine on tagasiminek. Ujumisliigutsi tehes toimub vähemalt progress, kas siis edasi või tagasi või merele. Vahepeal tunduski, et näen mereväravaid ning ma lihtsalt lootsin, et ma kuskile avamerele ära ei kaoks.

Ajuti leidis pime kana tera ja siis teise.

Päike kerkis taevasse ja ma muudkui ujusin ning ujusin. Õppisin päikest kompassina kasutama, et selle järgi orienteeruda sadama akvatooriumis. Teisi ujujaid, support kajakeid, SUP-e, puna-kollaseid poisid jms. väikest pudi-padi ma lihtsalt ei näinud.

Ja nii möödus mu elu seal vees. Neetult halva maitsega on meie Tallinna laht, isegi karu ei joo seda.

Kuna teisi ujujaid enam polnud, siis kohtunike vile oli alati mulle mõeldud ja tähendas seda, et liikusin ilmselt täiesti vales suunas.

Korra sattusin sõna otseses mõttes kaldale, suurte kivide otsa. Muidugi oli kohe esmaabi platsis kes oli kindel et ma tahtlikult sinna ujusin ja päästmist vajan.

EI, ma ei vaja PÄÄSTMIST! Tõusin kaldal püsti, uurisin kuhupoole edasi liikuda ja uuesti vette.

Suur aitäh ühele kajakimehele, kes mõistis empaatiliselt mu olukorda ning ta ütles, et sõidab 2 meetri kaugusel mu kõrval ning ma saan tema järgi suunda hoida. Sedasi möödus mu viimane kilomeeter.

Teisel pool kõrval sõitis esmaabi paat, valmis mind päästma ja ilmselgelt üllatunud, et “kes see hull on, et nii kaua siin külmas vees ja päästmist ei vaja”.  Olgu külm või mida iganes, aga nüüd teen ma selle jama igaljuhul läbi. Enam te mind päästa ei saa!

Pean tunnistama, et finiši-sillale ronides tundsin end kui mollusk, kes sinna lihtsalt laiali vajus. Vaarudes ajasin end püsti ja hakkasin litsa-lätsa vahetusala poole jooksma.

Kõhuga, mis merevett täis ja see polnud just mingi energiapomm, pidin jooksuga vetsu tormama, et mitte triibuliste pükstega rattasse minna.

RATTA alas oli järel ainult üks ratas, võtsin selle. Oli minu oma.

Ja ratta esimese 80km jooksul taandus ka kõhuvalu.

Hakkasin kohe hoolega geele sööma, sest sõit tuleb pikk ning jooks ka veel. Lisaks oli taskus neli kodust paksu võiga juustusaia. Need maitsesid hea.

Kallas vihma, oli päikest, oli äikest – ja mitte vähe Smile

Oma esialgsest eesmärist, sõita rattas keskmiselt 190W, jäin ikka üsna kaugele (avg:150W ja IF:0,646). Eesmärgiks sai hoopis alla 6 tunni sõita, mis ka õnnestus.

Leivo Sepp Ironman TallinnJOOKS tuli lõpuks täitsa kenasti, maratoni aeg 3:40

Toitusin regulaarselt kõigest mida laudadel leidus: geelid, spordijook, cola, vesi, soolaleib, suulakurk, banaan, apelsin ja lihtsalt soolavesi.

 

 

Tempo püsis, enesetunne oli hea ja nii saigi minust IRONMAN.

Pildil koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega, kes sai Ironmaniks 10min enne mind. Palju õnne!Leivo Sepp Timmo Tammemäe Ironman Tallinn

Mõned erksamad hetked:

* rattas vaatasin, et üks vanamees käsi välja sirutatud, tahab minuga patsu lüüa, pidasin seda targemaks mitte teha. Ja hea et ei teinud, sest kui temaga kohakuti jõudsin, oli tal peaotäis kirsse ning ta küsis “kas kirsse soovid”. Oioi kui piinlik, kui ma patsu löömisega kõik tema kirsid oleks laiaks löönud.

* ratta lõpp, läbi Stroomi ja pelgulinna. Tee ääres elas üks erakordne vene vant võistlusele kaasa. Röökis kõva ja ilmselgelt purjus häälega “давай-давай”. Aga peamine oli see, et samal ajal lehvitas ta suure kaarega Eesti lippu! KIITUS!

* jooksu alguses hüüdis keegi hea inimene “Leivo, käed käima!”. See oli hea ja vajalik.

* äikesetormi ajal olid rattapunkti tüdrukud kolmekesi ühe pisikese laua alla kobarasse pugenud (armas vaatepilt)

Kaja Sepp Ironman TallinnSõbrad-toetajad. kallis Kaja elas mulle mitmel pool kaasa, Assar hea sõna (“puusad ette!”) ja pildiseeriaga. Ja vanalinnas muidugi Jarek ja Mallor. Rattas nägin ka vilksamisi Tanel Saameret, kuid tema mind ilmselt mitte. Dan, kes jõudis mind Vääna Jõesuus ära oodata ja tee ääres ergutada. Viivi ja Kait, kes olid samuti tulnud jooksurajale hulludele kaasa elama. Yukoni paadiparner Andres Kaju, kes ujus minust täpselt 2x kiiremini, oli rõõmus kui nägi et ma juba jooksurajale jõudsin.. Ja veel paljud tuttavad ning spordisõbrad, kes raja ääres ergutasid ja kaasa ealsid.

 

Kas lähen veel sellele karnevalile: jah.

Joostes üle Sahara kõrbe - Racing the Planet

SaharaEks Sahara kõrb ole mõnest kohast palju laiemgi aga 100 ultramaratonijooksjat üle maailma plaanivad ületada Sahara kõrbe - ürituse nimi Racing the Planet. Start antakse homme - 25.jaanuaril, teepikkus 250 km.

Idee seisneb selles, et 6-7 päevaga läbida Egiptuses Sahara kõrb ilma olulise kõrvalise abita. Kõrvaline abi seisneb ainult selles, et võimaldatakse kohad telkimiseks ja veevarude täiendamiseks - Kord Päevas!

St. iga mees peab ise kaasa võtma seljakotiga magamiskoti, 7 päeva söögi, iga päeva joogi, riided, medikamendid ja kõik muu eluks vajaliku, et ületada 7 päevaga maailma suurim kõrb. Söögi osas on nõuded, et vähemalt 0,5 kg ja 2000 calorit sisaldav söök peab iga päeva kohta olema. Samuti tuleb kogu tekkiv trash endaga lõpuni kaasas vedada. Isegi kui telki midagi maha jätta, saad kohe disklafi kuna seda käsitletakse kui "väline abi".

Loo moraal seisneb aga selles, et kogu seda "lõbu" saab endale lubada 2600$ eest - ehk siis 34 000 kr. Selle raha eest saad võistluse korralduse ja peale lõpetamist t-särgi ning medali.

Seiklussportlastele Xdream 2004

Estonian Extreme Event sari jätkab järgmisel aastal uue nime all ja samuti lisandub sarjale neljas etapp. Praegune etappide kava, mis paraku on aldis muutustele, on järgnev:

  • I etapp 23. aprill Kose/Harjumaa
  • II etapp 11. juuni Haanja/Võrumaa
  • III etapp 13. august Nõva/Läänemaa
  • IV etapp 24. september Viljandi

See on esialgne teave korraldajatelt. Need kuupäevad tuleb siis igal-juhul ära broneerida.
Kui sa märkad aega ka väikese küsitluse vastamiseks siis korraldajad paluvad seda teha siin: http://www.xdream.ee/kysitlus.php

Kellele  aga möödunud  hooaeg  juba  kauge  minevikuna  tundub,  siis meelde tuletada  aitab ehk kolmandast  etapist valminud lühifilm. (Varuge kannatust faili avamisel, selle suurus on 43 Mb): http://www.xdream.ee/EXE3.mov Vaatamiseks on vajalik Apple QuickTime Player http://www.apple.com/quicktime/download/

Lisaks loe veel siit: http://www.ekstreem.ee/04/seiklussport/ ja igasuguste võistluste tulemusi näeb sellelt lehelt: http://www.ekstreem.ee/sport

Seiklussportlastele Xdream 2004

Estonian Extreme Event sari jätkab järgmisel aastal uue nime all ja samuti lisandub sarjale neljas etapp. Praegune etappide kava, mis paraku on aldis muutustele, on järgnev:

  • I etapp 23. aprill Kose/Harjumaa
  • II etapp 11. juuni Haanja/Võrumaa
  • III etapp 13. august Nõva/Läänemaa
  • IV etapp 24. september Viljandi

See on esialgne teave korraldajatelt. Need kuupäevad tuleb siis igal-juhul ära broneerida.
Kui sa märkad aega ka väikese küsitluse vastamiseks siis korraldajad paluvad seda teha siin: http://www.xdream.ee/kysitlus.php

Kellele  aga möödunud  hooaeg  juba  kauge  minevikuna  tundub,  siis meelde tuletada  aitab ehk kolmandast  etapist valminud lühifilm. (Varuge kannatust faili avamisel, selle suurus on 43 Mb): http://www.xdream.ee/EXE3.mov Vaatamiseks on vajalik Apple QuickTime Player http://www.apple.com/quicktime/download/

Lisaks loe veel siit: http://www.ekstreem.ee/04/seiklussport/ ja igasuguste võistluste tulemusi näeb sellelt lehelt: http://www.ekstreem.ee/sport

Eestis peetud Ironmani võistlus Pirital

See toimus aastal 1999, ma isegi mäletan seda päeva. Ma sattusin olema Pirital kui nad seal vahetusalas olid. Väga nutune on ikka Eestis võistlust pidada kui starti tuleb 3 inimest ning mehed on nii erineva tasemega, et rajal oled sa sellegipoolest kogu aeg täiesti üksi. Vaata neid hämmastavaid tulemusi.

Hansa Ironman (Tallinna Meistrivõistlused)

14.08 1999. a. Pirital

Koht Nimi Klubi   Tulemus
         
1. Randma Hardi 1975 21 CC   9.30.05,8
  Ujumine   59.07,7 59.07,7
  Ratas   5.19.13,7 6.18.21,4
  Jooks   3.11.44,4 9.30.05,8
         
2. Haruoja Mart 1948 Triatleet   13.19.42,8
  Ujumine   1.52.15,9 1.52.15,9
  Ratas   6.45.46,4 8.38.02,3
  Jooks   4.41.40,5 13.19.42,8
         
3. Silberg Uno 1946 Triatleet   14.05.41,8
  Ujumine   2.32.53,6 2.32.53,6
  Ratas   6.46.59,2 9.19.52,8
  Jooks   4.45.49,0 14.05.41,8

Vaata ka päevalehe artiklit 1998 a. Hansa Ironmehe kohta http://www.epl.ee/artikkel_38773.html

Eesti parim Ironman

Parim Eestlane on kindlasti Ain-Alar Juhanson, kellel õnnest käesoleval aastal võistelda ironmehe unistuste kohas - Hawail.
Võistlused toimusid eelmisel nädalavahetusel ning Ain-Alar tuli ajaga 9:43 50-le kohale. Võitja aeg sellel rajal oli 8:33 ja piiraeg oli 17 tundi.

Kontrollajaga 17h lõpetas 1579 võistlejat 1728-st.

Paistab et Ain-Alaril on jalgrattasõit kõige parem,
ujumine: aeg 1:04 koht: 527
ratas: aeg 5:04 koht 17
jooks: aeg 3:28 koht 227

See siin on Hawai ujumise etapp. 

Viimased mehed ujuvad 2h, rattaga sõidavad 7,5 h ja maratoni jooksevad 6,5 h - ma olen nüüd küll natuke ennast täis aga ma arvan et need eriti kõvad mehed pole. (Mis siis et ma ise praegu 4km ujumisega kohe kindlsati hakkama ei saa :-)

Eesti parim Ironman

Parim Eestlane on kindlasti Ain-Alar Juhanson, kellel õnnest käesoleval aastal võistelda ironmehe unistuste kohas - Hawail.
Võistlused toimusid eelmisel nädalavahetusel ning Ain-Alar tuli ajaga 9:43 50-le kohale. Võitja aeg sellel rajal oli 8:33 ja piiraeg oli 17 tundi.

Kontrollajaga 17h lõpetas 1579 võistlejat 1728-st.

Paistab et Ain-Alaril on jalgrattasõit kõige parem,
ujumine: aeg 1:04 koht: 527
ratas: aeg 5:04 koht 17
jooks: aeg 3:28 koht 227

See siin on Hawai ujumise etapp. 

Viimased mehed ujuvad 2h, rattaga sõidavad 7,5 h ja maratoni jooksevad 6,5 h - ma olen nüüd küll natuke ennast täis aga ma arvan et need eriti kõvad mehed pole. (Mis siis et ma ise praegu 4km ujumisega kohe kindlsati hakkama ei saa :-)

Milleks selline blog?

Eks nagu nimigi juba ütleb, saab siin kirjeldatud üks lugu kuidas käesolev autor jõudis (või ka mingil põhjusel ei jõudnud) aastal 2008 täispikale Ironmani võistlusele.

Mis seal teha tuleb?

  1. Algab ujumisega - 3,8km
  2. Teiseks jalgratas - 180km
  3. Lõpetuseks maraton - 42km

Ja kui kõige sellega hakkama saad alla 16h, siis oled täitsa kõva mees.

Milleks selline blog?

Eks nagu nimigi juba ütleb, saab siin kirjeldatud üks lugu kuidas käesolev autor jõudis (või ka mingil põhjusel ei jõudnud) aastal 2008 täispikale Ironmani võistlusele.

Mis seal teha tuleb?

  1. Algab ujumisega - 3,8km
  2. Teiseks jalgratas - 180km
  3. Lõpetuseks maraton - 42km

Ja kui kõige sellega hakkama saad alla 16h, siis oled täitsa kõva mees.