Suusaninad Halti tipus kokku

Kilpisjärvi on „viimane lahke maja“ Soomes, kui on edasiminekut põhja poole.

Piirkond on mägine ning matkamarsruute saab sealt väga mitmeid luua. Mäed on üldjuhul lauged, kuid neid on tihedalt ja pidevalt tuleb üles-alla liikuda.

Põhja-Soome mäed

Mulle isiklikult meeldib selline stiil nagu meie väikesel matkaseltskonnal, et asjad lähevad paika iseenesest ja jooksvalt ilma suurema planeerimiseta. Üldkontseptsioon on lihtne – käia suuskadel Halti peal, kuid marsruut, päevateekonnad jms joonistub välja töö käigus. Ja mulle meeldib, et see meile sobib.

Tean mitmeid inimesi kes langevad erilisse stressi kui neil pole ette teada täpselt millises kohas nad ööbivad, kuhu liiguvad ja mida teevad.

Juba ammu teada tõde, et ellu ei jää mitte need, kes on suured, võimsad ja otseses sõltuvuses teistest, vaid ellu jäävad need kes suudavad kohanduda vastavalt olukorrale, olla dünaamilised ja muidugi kiired. Nagu meie matkagrupp. Kiired, sportlikud, vastupidavad.

Põhja-Soomes on palju vabakasutusega matkaonne, need on nagu meie RMK majad, kuid oluliselt paremini varustatud. Näiteks igas majas on korralik ahi, puud valmis, gaas koos pliidiga söögitegijate ootel, söögi esmatarbe nõud, voodilavatsid ja muidugi ka hari-kühvel, et enda järel maja korda jätta.

Lund oli väga palju, kohalikud ise nimetasid seda viimase saja aasta kõige ohtrama lumega talveks. Majade juures oli aru saada kui mitme meetrine oli lumekiht. Ja kui oleks olnud plaan näiteks jaanipäeval Põhja-Soome minna, siis oleks võinud suusad kaasa võtta.

Lumeolud olid Lapimaal ohtrad

Ilm oli meie sealviibimise nädala jooksul võrratu. Paistis päikest, suusatasime lühikese varrukaga, oli tõeliselt külma, oli väga tugevat tuult, lumetuisku, imelisi vaateid, valget pimedust. Teiste sõnadega, loodus tutvustas enda iseloomu kõikides võimalikes paledes.

Halti tippu minek oli läbi tuisu ja tormi. Näha oli vaid mõned meetrid enda ette ning tiputähise ja raamat kuhu sisse kanda tipuskäimise fakt, leidsime ainult tänud GPS-le. Tänu meeletule tormile polnud võimalik ka fotokat kusagile asetada, seega kasutasime võimalust päikseprilli peegelduselt kogu grupp ühele pildile saada.

20140329143302_dscf0147

Lumetorm ja päikeseprillid? Jah, kuna päevasel ajal on väga ere, tekib lumetormis niinimetatud valge pimedus ja prillid võimaldavad paremini aimata maastiku kontuure, mida muidu silmade kissitamise tõttu ei näeks. Valge pimedus on nähtus, kus sarnaselt pimedale pimedusele mitte midagi näha pole. Ainult et musta asemel on valge. Ma pole aga näiteks kunagi olnud punases või rohelises pimeduses? Kui maa on valge, ees ja taga valge, taevas valge, on ainuke võimalus suunda hoida kas kompassi või GPS-i abil. Probleem on aga laskumised kuna pole näha kas mägi on tasane, läheb sujuvalt või on järsak.

Ohtlik, väljakutsuv, tundmatu, ärev, põnev.

Lapimaa päev

Pool matka läbisime mööda märgitud saaniradasid, kus lumi on üldjuhul kõvaks sõidetud ja edasiliikumise tempo igati hea. Palju põnevam on aga off-track ehk siis ise olla see kes raja loob ja üle mägede tundmatusse liigub. Seal on ka tempo hoopis midagi muud, regulaarselt tuleb vahetada nö. rajalükkajat. Sõltumata sellest, et matkasuusad on laiad, metallkantidega ja jäigad, vajuvad need inimese ja üle 24kg kaaluva seljakoti raskuse all sügavale läbi lume.

Enne matka käis põhjalik arutelu, kas võtta seljakotid või spetsiaalsed matkakelgud, kuid lõppeks jäime ikka seljakottide juurde, kui kiire ja dünaamiline liikumismeetod. Nägime ka mitmeid kelgu-inimesi, kaasa arvatud üks eestlastest koosnev matkagrupp.

Läbi lume sahiseva

Varustuse kõige olulisem komponent on muidugi suusad. Kahed suusad olid meil alt kalasaba stiilis pidamisega mis võimaldab edukalt ka tõuse võtta. Minu suusad olid täiesti siledad, seega nendega oli selgelt kohustusliku varustusena kaasas nahad, mis on erilised suusa põhja alla kleebitavad ribad ning ühes suunas olevad mikrokiud võimaldavad libiseda suusal vaid ühes suunas. Tagasilibisemist praktiliselt pole. Kuid ka edasilibisemine on takistatud kuna nahk algab otse suusaninast ja laskumistel pidi siiski kõvasti tööd tegema, et sõpradel kannul püsida. Kuid kokkuvõtteks on neist väga palju abi ja ilma oleks suisa võimatu olnud.

Parematel suuskadel on spetsiaalne võimalus panna nahk alla vaid pidamisalale jättes libisemisalad vabaks. Selline variant peaks olema veel kõige sobilikum – kombinatsioon heast pidamisest ja libisemisest.

Teine oluline varustuse osa on saapad mis peavad taluma äärmuslikku külma ning jala sooja hoidma. Suusakepid peavad olema alt suure rõngaga, soovitavalt pikendatud kinnihoidmisalaga käele ning tavalise rihmaga, mitte sellise superägeda pesaga mis on kasutusel enamikel murdmaa suusakeppidel. Matkates äärmuslikes tingimustes on vaja sooje sulgkindaid ning isegi kui need toppida läbi rihmasüsteemi, hakkavad käed kergesti külmetama kuna soojapidavad kihid surutakse kokku. Seetõttu on matkasuusal vajalik tavaline rihm ja käsi sealt nii-öelda otse läbi. Nagu väikesed lapsed.

Hea kui suusakepid on muudetava pikkusega, kuid sellisel juhul peab olema kindel mehhanismi töökindluses äärmuslikes külmunud ja jäätunud olekus.

marsruut

1. päev 22km
2. päev 26 km
3. päev 20 km
4. päev 33 km
5. päev 20 km

Kokku 120 km

Fotod Assar Jõepeara

22-26. märts 2014
Leivo, Taavi, Assar

Kajakitel Soome ja tagasi

Augustis välja pakutud idee sõita kajakitega Soome ja tagasi leidis kohe minu tegevustes koha, kuna Soome lahe ületus on pikalt meeles mõlkunud ja koos proffidega on seda hea teha.

Hommik Naissaarel

Plaan siis selline, et reede õhtul Tilgu sadamast Naissaarele, seal ööbida ning laupäeval Soome ja pühapäeval tagasi. Etteruttavalt ütlen, et täpselt nii ka edenesime.

Kuna reedel alustasime peale tööpäeva siis juba enne Naissaarele jõudmist oli väljas kottpime. Selgus, et igaühel on oma ööbimise eelistus kaasas, nimelt siis kaks telki ja kaks rippvoodit puude vahele kinnitamiseks. Hommikune ärkamine vahetult enne päikesetõusu andis ilusa värvide mängu merelt.

Olles Naissaare vaevalt selja taha jätnud, tundsin oma sisemuses tunnet, mida võiks nimetada hirmuks või kartuseks tundmatuse ees. Jälgisin ennast kõrvaltvaatajana ning vaatasin, et ohoh mida tunnet mu keha valdas? Olen palju nii kõrgustes, kaljuseintel, ohtlikes, hirmutavates kui ka tundmatutes situatsioonides viibinud ja arvasin et mul pole enam midagi uut kogeda. Olen ka varasemalt kajakit rannast lahti lükates tundmatusse sõitnud, kasvõi näiteks põhja-Norras Barentsi merel eelmisel aastal. Seda põnevam oli ennast kõrvalt vaadata ja avastada endas hirmutunne. Püüdsin selle kõditava-äreva tunde enne lahtumist meelde jätta. Naissaar oli selle tundmuse ajal vaevalt paarisaja meetri kaugusel selja taga – tõsiselt. Sisuliselt ju lausa käega katsuda.

Kajakiga merel

Ees oli tundmatu tühjus ja tunne nagu oleks seal olematu Ameerika, mille kohta ju arvatigi kunagi et kas seda üldse ongi olemas?
Igatahes GPS näitas lähima punktini, Soome Porkkala majakani Kallbädani saarel, vaevalt 30 km mis samuti pole midagi uut, sest elus on ette tulnud ka 60km pikkuseid kajakipäevi.

Peale paari kilomeetrit oli kõik juba tavaline: meri, lained, kajak, aerutamine ja tühi lõpmatuseni laiuv silmapiir. Kuid siiski mitte päris tühi, nimelt õige pea hakkasid paistma suurte laevade siluetid. Soome lahel on teatavasti laevakoridorid ning parempoolne liiklus. Kummagi koridori laius on ca 2km ning nende vahel nö. ohutussaar ehk puhvertsoon.

Ja suured laevad on merel kiired, kui silmapiiril paistab lähenevat üüratu alus siis tasub juba mõelda tema läbilaskmisele kuna nad on kohal 15 minutiga. Selle ajaga jõuab kajakiga vaid poolteist kilomeetrit edasi. Seega, mööduvale laevale tuleb turvaliselt külje alla jõuda ning kohe laeva tagant üle koridori põrutada.

Puhvertsoonis väike puhkus, laevapassimine ning siis hooga üle teise laevakoridori. Sealt alates aga hakkas juba esimest korda Soome maa, või täpsemalt öeldes 20km kaugusel asuva Porkkala majaka tipp paistma.

Porkkala majakas

Porkkala majaka juures

Porkkala tuletorn on võimas. Mida lähemale, seda kolossaalsemaks ja võimsamaks see muutus. Tornivaht tuli välja ning juhatas meid abajasse kus randuda ning esimese asjana selgitas, et me asume hülgekaitse alal ning et tegelikult on antud majakale keelatud tulla lähemale kui 0,5 meremiili. Aga et meie kajakitega oleme vägagi teretulnud jalga puhkama pikast teekonnast. Samuti oskas ta kohe tähelepanu pöörata sellele, et kindlasti soovime muuhulgas ka tualetti külastada, mis oli muidugi igati õige.

Porkkala majaka juures

Päike siras ning koorisime oma kuivakad seljast kuumale kivile. Majakavaht oskas väga hästi meie olukorda mõista, kuna tuli välja, et ta on ka ise kajakisõitja. Tema 12 aastase tööstaaži juures antud majaka vahina oleme aga esimesed eestlased kes sedakaudu kajakitega tema juurde randunud.
Arutasime ka ööbimise võimalusi ning ta näitas meile kaardilt ühte 10km kaugusel asuvat Träskon nimelist saart kuhu võime telkida. Lähemad saared on sõjaväe käes ning nendel maabumine ei oleks kohe üldse mitte teretulnud.

Majakavaht võimaldas meil ka majaka tippu ronida, et ilusast Soome ranniku vaatest osa saada.

Ööbisime soovitatud saarel ning pühapäeval tagasi aerutades võtsime suuna otse Naissaarele ja majaka juurest teistkordne läbiminek oleks tähendanud väikest lisanurka.

Tagasisõit peaaegu 60 km kestis tänu kergele vastutuulele ja koos peatusega Naissaarel ligi 10 tundi.

Pühapäeva õhtuks siis täiskoosseisus terve meeskonnaga Eestimaa pinnal tagasi. Meeled rõõmsad, tervis korras ja kõigil ilmselge rahulolu suurest mereületusest. See oli meist igaühele esimest korda üle Soome lahe edasi-tagasi sõita.

Indrek Ülar Jüri Leivo

soome ja tagasi kaart

Kogu ületus edasi-tagasi kokku 118 km.

5-7. september 2014
Leivo, Ülar, Jüri, Indrek

Õnne ja vabadusehüüe

Ma lendasin ja inimesed vaatasid.

Ning see oli tuul, mis mu nägu kuditas ja juukseid sasis.

See kõik algas aga tavalisest jooksust. Tee viis mäest alla ning sõbrad olid kohe mu järel, mõne meetri jagu tagapool. Ma keskendusin jooksutarkusele, et mäest alla tuleb pikem samm võtta, tuleb rohkem õhus püsida ja lasta end kanda.

Pikendasin iga sammu – üks jalapikkus, kaks jalapikkust, varsti juba poolteist sammu ning siis juba kaks. Sõprade sammud tundusid kuidagi erakordselt lühikesed enda omadega võrreldes, teised justkui vaid tippisid. Nad peaksid vaatama minu pealt ja õppima – ikka pikemaks-pikemaks. Tee viis mäest alla ning vastupuhuv tuul isegi lihtsustas pikemaid samme. Ma tundsin kergust oma kehas, toetasin veel mõne korra vanast harjumusest jala maha, kui tabasin end tundelt, et tegelikult polegi seda vaja. Proovisin niigi pika sammu vahele jätta, teise ja kohe kolmanda – sirutasin käed kõrvale ja tundsin kuidas tuul mind edasi kandis. Mu kehal polnud kaalu, jalad otsisid veel maad, mida polnud enam või õigemini milleni mu jalad ei ulatanud – MA LENDASIN!

Ma lendasin, esialgu küll madalalt, kuid mu keha valdas täielik õnne- ja heaolutunne.

Kergus, kaalutus, vabadus, lihtsus ja lendamise ilu haarasid mind endasse, tõusin kõrgemale, julgemalt, edasi, graatsilisemalt. Mitte liiga kõrgele ei tõusnud, püsisin sealsamas mõne meetri kõrgusel. Ees paistis kalju ning sealt läbiviiv jalakäijate tunnel, lendasin selle suunas. Sisse, mõnus tuul üle juuste vedamas ning oli tegemist, et mitte vastu lage põrkuda.

Tunnelist väljudes olin taas vaba, inimesed ümberringi jalutasid, pead kuklas, ning imestasid. Sama ka minu poolt imestada nende üle – lendamine on ju nii lihtne, tõuka ennast vaid maast lahti ja oledki vaba.

Õnne- ja vabadusetunne andis mulle võime kõike armastada, ümberringi oli vaid heaolu.

Ma tundsin kogu maailma enda ümber, piiritut armastust ja nende tunnetega uinusin taas sügavamasse unne.

lenda

27. september 2014, Sarajevo

Piiri Peal, Tallinn 80

Kirjeldus

Võistluse eesmärk on aru saada Tallinna linna suurusest, liikudes selle piiri peal. Raja pikkus on 80 km, millest 20 km sõidetakse kajakiga Viimsist Tabasallu ning 60 km rattaga mööda maapiiri Viimsisse tagasi.

Välja jääb Tallinnale kuuluv Aegna ning mõned üksikud kohad, kus füüsiliselt pole võimalik liikuda piiri peal.

Tiimid

Tiimid on kaheliikmelised ja tulemuste arvestus on kõikidele tiimikooslustele ühine.

 

Rajaskeem

Piiri Peal

Raja kirjeldus kajak

Start on Viimsis kell 6:00 hommikul kajakitega. Esialgne kurss hoida Paljassaare tippu, sõites ümber tipu on järgmine kurss Paljassaare läänetippu, seejärel hoida kurss Kakumäe neeme tippu, sõita ümber selle ja lõpetada Tabasalus. Viimane kurss on hoida Tabasalu pankrannikust pisut vasakule, roostiku vahele Apametsa peakraavi suudmesse. Kajak on mõeldud ilma vahepeatuseta, kuid soovi korral saab Paljassaare või Kakumäe neeme tipus jala maha panna.

Piiri Peal kajak

NB! Kajakietapil turvapaate pole. Osalejaid teavitatakse päev varem, kas tuule- ja laineolud lubavad kajakiotsa teha.

Raja kirjeldus vahetusala

Vahetusalas tuleb kajak tassida ratasteni (mitte lohistada).

NB! Vahetusalasse ühtegi isiklikku asja maha jätta ei saa! Kõik isiklikud asjad, mis olid stardis kaasas või varasemalt vahetusalasse valmis toodud, tuleb sealt ratastega lahkudes kaasa võtta.

Raja kirjeldus ratas

Rattas tuleb ette paar kohta, kus piir jookseb kellegi erahoovist või läbi mõne tööstuspargi. Sellisel juhul tuleb minna ringi.

Stardis saavad kõik tiimid kaardid, kuhu on märgitud peale Tallinna piir, samuti on mitmes kohas täpsustused keelualade (tööstuspargid vms.) kohta ja liikumise soovitused. Näiteks on märgitud, kumb jõekallas valida, kui piir läheb keset jõge jms. olulist.

On täiesti OK, kui tiimid kasutavad oma kaarte, telefoni või GPS-seadmeid piiri tuvastamiseks.

Rajal ühtegi söögi- ega joogipunkti pole. Küll aga võib kohata fotograafe.

On arvata, et jalanõudeks sobiksid pigem tossud ja ratastel tavalised pedaalid.

NB! Rajal on raudteelõik ja sellel on käimine/rattaga sõitmine keelatud.

Kontrollpunktid

Rattarajal asuvad foto-kontrollpunktid. St. igal tiimil peab olema telefon koos kaameraga, millega saab enekaid ehk selfiesid teha ning Facebooki äpp ja konto. Kuigi eeldatavalt on kõik ausad Tallinna piiri suhtes, tuleb siiski mitmes kohas igal tiimil teha endast kontroll-selfie ning see kohe üles laadida Facebooki lehele (saab loodud kinnine grupp registreerunutele).

Tüüpiliselt tuleb selfie teha selgelt eristuva ja väljapaistva objekti taustal. Näidispildid saab stardis, samuti on kaardil märgitud pildi tegemise asukoht.

Vahetusala

Iga tiim toob hommikul kell 5:00 oma jalgrattad Tabasalu vahetusalasse. Seal on valve.

Piiri Peal vahetusala

Start / Finiš

Start ja finiš on Viimsis. Parkimist korraldatud ei ole, seega tuleb arvestada kohalike elanikega ning jätta oma auto sellisesse kohta, kus see kellelgi jalus pole.

Piiri Peal Start Finish

Osavõtutasu

Tiimi osavõtutasu on xx EUR (täpsustub).

See on üheselt seotud kajakirendi ja kaardi trükkimisega, ehk number tuleb eeldatavalt väike. Rendist saab kahesed kajakid.

Kui mõni tiim otsustab oma kajakit kasutada (üheseid või kaheseid), siis nende valve ning transport vahetusalast on selle tiimi enda korraldada.

Oma kajaki korral on tiimi osavõtutasu xx EUR (täpsustub). 

Registreerumine

Saada oma tiimi andmed meiliaadressile: piiri.peal@outlook.com

Tiimi nimi, liikme1 ja liikme2 ees- ja perenimi, Facebooki konto nimi (piisab tiimi kohta ühest), märgi, kas soovid rentida kajaki või tuled oma kajakiga.

Täiendav info

Stardis jagatakse koos kaartidega ka veel täiendavat infot raja ja selle läbimise kohta.

Kõik lisaküsimused meiliaadressil piiri.peal@outlook.com

Kes pole Piiril käin’d,
see pole Piiri näin’d.

Soovides parimat,
Ülemiste Vanake

Isa sünnipäev

Rein Sepp 12 aastane 1952Täna 74 aastat tagasi 1940 aastal sündis Põltsamaa kandis poiss, kes sai nimeks Rein.

Poisil läks koolis väga hästi ning just täppisteaduste valdkonnas olid tal parimad saavutused, seetõttu jätkas ta ka ülikoolis teoreetilise füüsika erialal.

Tartu ülikoolis määrati talle heade tulemuste eest tolle aja kohta väga prestiižikas Lenini nimeline stipendium.

Rein Sepp 18 aastane 1958Tema lõputöö 1967 a. oli teemal “Kvantmehaaniline mõõtmise teooria”, mis uuris seda, kuidas on võimalik mikrosüsteemist saada informatsiooni, kasutades mõõtmise kirjeldamiseks kvantteooriat. Selles töös korduvad ka sõnad kvanthüpe, superpositsioon ning on juttu ka looduse täielikust matemaatilisest mudelist.

Tööalane karjäär oli tal insenerina Pöögelmani Rein Sepp 20 aastane 1960Elektrotehnika tehases, mida laiem üldsus teab ka kui Nõukogude Liidu salajane elektroonikat ja sõjatehnikat tootnud ettevõte.

Muusika oli tema jaoks olulisel kohal ning puhkpilli orkestris pasunat mängides osales paljudel laulupidudel. Meie, laste sõnavaras, leidus selle jaoks koht “issi tuutu-luututab”.

Rein Sepp 20 aastane 1960Ja kõige keelatumal ajal, 80-ndate alguses, hakkas käima karate trennis. See oli spordiala mida ei tohtinud harrastada seega vormiliselt käis ta mingis võimlemis vms. trennis. Me lastega omavahel rääkisime sellest, et “issi läheb kargama”.

Tal oli kokku 5 last.

Elu lõpupoole andis ta olulise panuse õhuseirejaama loomiseks. Ta kirjutas programme väga spetsiifiliste õhuioonide, Rein Sepplämmastikdioksiidi kontsentratsiooni mõõtmise jms. detektoritest andmete kogumiseks ja analüüsiks, mis töötavad siiani.

Ta elas 54 aastaseks.

Piltidelt on näha, et talle meeldis ka reisida ning kaugeid kohti külastada. Tulenevalt oma erialast, käis ta tihti Venemaa erinevates paikades ringi.

Leidsin tema rattamatka logi aastast 1961, mille käigus 20 aastane isa läbis 10 päeva jooksul 1050 km mööda Eestit.

Lapsepõlvest mäletame teda peast kiila aga suure habemega.

Ja lõpetuseks ka üks värviline perepilt aastast 1978.

Merje Leivo Tiiu Rein Malvi Maris 1978

Tiger Mountain maraton ja 2000 tõusumeetrit

Plaanitud 20km otsa asemel tuli üllatuslikult kokku peaaegu maratoni pikkune (41 km) distants siin 31 kraadises kuumuses. Alustasin Issaquah linnakesest ning läbisin kõik Tiger Mountain tipud. Tõusumeetreid kogunes 2000m ning aega kulus veidi üle 7 tunni, 3.8.2014.

Bus TrailKuidas saab sügavale metsa buss?

Ümberringi on suured ürgpuud ja tihedad põõsad ning üldse on see mäe peal? Kunagi väga ammu aga läks sealt tee ning selle bussiga veeti mäkke metsatöölisi 1950 aastal. Siis aga pargiti see buss teeserva ning kasutati majutusena kuni viimaks 1954 aastal jäeti see täielikult maha.

Kenworth split-level bus Tiger MountainMehed keerasid mootori ja muud paremad asjad välja ning järgneva 60 aasta jooksul ongi bussi ümber korralik mets kasvanud. Originaalis on tegemist 1930 aastal ehitatud Kenworth split-level bussiga.

West TigerTracki kirjeldus mäe tundjatele.

Issaquah - Bus Trail – Nook Trail – Unmaintained trail – West Tiger 3-2-1 TOP

West Tiger on kolmetipuline, jooksin need kõik muidugi läbi.

South TigerBootleg Trail – East Tiger Mountain Trail – East Tiger TOP

East Tiger on kõige kõrgem tipp ning selle on vallutanud FS (Full Suspension) mägirattad. Sealt tipust läheb alla väga vinge MTB track. Seekord siis joostes see track.

Christmas TreeÜks vahva jõulupuu oli keset metsa ära eksinud. Nii nagu bussi olemisest keset metsa oli raske aru saada, on ka seda raske mõista, kuidas saab sügavale metsa mägede vahele tekkida jõulupuu? Igatahes oli see väga tore üllatus. Esimesed märked sellest puust pärinevad aastast 2002. Ja sellele lisatakse jätkuvalt ehteid – asukoht Bootleg Trail.

East Tiger Mtn Trail – Middle Tiger Trail – Middle Tiger TOP

Hidden Ent in the forestTiger Mountain Trail – South Tiger TOP

Middle ja South Tiger tipus käiakse väga vähe, need rajad olid väikesed ning inimesi seal ei kohanud. Küll aga juhatas üks tore puuslik Ent ärapööramiskohas South Tigeri tippu teed.

Tiger MountainTiger Mtn Trail – 15 Mi RR Grade Trail – Hidden Forest Trail – One View Trail – Poo Poo Point Trail – High School Trail – Issaquah.

Väga mõnus treening. Seal on nii palju lahedaid radu, et võid vabalt unustada ennast trenni. Märkad alles kui pimedaks läheb, et peaks hakkama kodu otsima.

Seattle pilvelõhkuja. 20 klaverit ja 120 kitse

Pilvelõhkuja

Seekord püüdsin pildile 1977 valminud Rainier Tower’i, mida kohalikud nimetavad ka kopramajaks. Kõrgudes keset Seattle downtowni on see omapärane insenerilooming, kuna 157m kõrgune pilvelõhkuja seisab kitsal alusel, mis näeb välja nagu kobraste poolt töödeldud puu. http://en.wikipedia.org/wiki/Rainier_Tower

Seattle Rainier Tower

Klaverid

Kuni 17. augustini on Seattle’s ning kohalikus maakonnas King County parkides kokku 20 avalikku klaverit, mis on disainitud kõik erinevate kunstnike poolt. http://pianosintheparks.com/

Väga lahe algatus, nii palju kui mina nägin ei seisnud ükski klaver hetkekski kasutult. Näiteks tuli üks mees jooksult, üleni higine, astus klaveri juurde ja klahvis seal lahedat jazzi. Tõusis ja jooksis edasi.

Seattle ja klaver pargis

Klaveril Seattles

Kitsed

Seattle ja kitsed? Täiesti ootamatult leidsin Seattle kesklinnast kiirtee alt suure hulga kitsesid. Olid teised ilusti võrkaiaga ümbritsetud ning tugevamad leidsid veel põõsaladvast rohelist. Uudisest aga selgus, et 120 kitse on toodud sinna järsu mäekülje puhastamiseks rohelisest võsast. On näha, et nad saavad sellega väga edukalt hakkama.

http://www.king5.com/news/pets-and-animals/Office-workers-stare-down-goats-211633771.html

Seattle ja kitsed

Mount Washington ning jalutuskäik mägedes

“Tegelikult see kõige kergem rada peaks olema kirjelduse kohaselt lihtsam kui see mida me praegu teeme” ütlen Gunnarile kui me ripume käte-jalgadega kusagil kaljuseinal.

liikumine kaljuseinal

Mount Washingtonon 1910 m kõrgune teravatipuline kaljumürakas.

Päeva lõpuks saame ka seda teada, et teisele rajale sattusime juba päris alguses ning sellest tulenevalt tuli ületada erinevaid kaljuseinasid mis ei meenutanud sugugi teerada.

DSCF2657Lumelaamid jäid meist madalamale ja ees olid ainult teravad kaljutipud. Lugesin rajakirjeldust ja see ei läinud mitte üheski momendis kokku tegelikkusega. Selle aga jätsin enda teada, ei hakanud Gunnaris paanikat tekitama stiilis “me oleme vist eksinud”.  Alles siis kui olime ühte tippu jõudnud, kust edasi läks sõna otseses mõttes ainult vertikaalne sein, paistis all kauguses rajakirjeldusega kokkulangev koht. Paras väljakutse oli sinna mööda kasutada olevaid kaljuseinu liikuda.

Gunnar kaljuseinalAlla jõudes vaatasime kella ning ning asusime taasleitud rada mööda uuesti üles, õige tipu poole minekut.

Möödusid kaks rasket tundi kuni lõpuks olime päris tipus. Rajakirjelduses on öeldud, et ärge üle 2-3 inimesega sinna minge, tipp on lihtsalt nii väike. Ja nii oligi, kui Gunnar tipus istus, siis oli tipp hõivatud. Viimased meetrid tipus tuli liikuda piki kitsast harja, kus ei võinud ainustki vale liigutust lubada, sest nii parem kui vasak pool tähendasid ühteviisi 400-500 m vaba langemist. Alljärgneval pildil on Gunnarist paremale saanud pildile ka 4392m kõrgune Mount Rainier.

Mount Washingtoni tipus

edukalt all tagasi Mount Washingtoni pealtTõus oli kogu raja ulatuses väga terav, 3,2 km pikkuse raja peale on kokku 1000 tõusumeetrit.

Tipp oma ekstreemsusega ei sobi hästi nõrganärvilistele või kõrgust kartvatele inimestele.

Mount Washington võttis ilusa päevase 7,5 tunnise jalutuskäigu.

28.07.2014

Kui mandrimehed Vormsi lingu sisse tõmbasid

Kui mandrimehed Pullapäält oma süstad vette lasid, olid esimesed ratturid juba Vormsi rattapäevale saabunud.

Ling ümber Vormsi

Alustasime 20.juuli 2014, kell 10 hommikul ning sidusime lingu päripäeva ümber Vormsi.

Kui kaks tugevat kajakisõpra panna “Lendavasse Hollandlasse” on tulemuseks väga reibas liikumine. Nende jaoks rahulik tõmme võrdus “Lainetel Tõttaja” jaoks mõnusa keskmise pingutusega. Liikusime külglaines ja  põhja poolt sisenevas Läänemere hoovuses keskmiselt 8-9 km/h.

Sõidu dünaamika.

esimesed 19 km

19 km kuni Vormsi edelanurgani liikusime püsivalt kiirusega 8-9 km/h. Enesetunne kõigil väga hea, aerutamise stiil sportlik ja keegi ei jäänud maha. Sellist sõiduvõimalust tuleb pigem harva ette.

19-26 km

Saxby majaka juures Vormsi lõunapausKohe aga kui Vormsi edelanurga tagant üles põhja poole keerasime, kukkus kiirus 6-7 km/h peale. Läänemeri voolab nimelt ülevalt alla ehk põhjast lõunasse. Oli täitsa veider tunne, kuna sellise pingutuse peale mida me seal sooritasime, näitab spidomeeter tavaliselt hulga suuremaid numbreid. Tund aega sõitu ning 26 km peal tegime Saxby majaka juures lõunapausi.

26-34 km

Peale lõunat olime küll energeetiliselt laetud, kuid kiirus püsis järgmised 8km jooksul ikka vaatamata tugevale pingutusele 6-7 km/h.

34-45 km

Tasapisi aga hakkasid kajakininad keerama tagasisuunale. Sellega seoses tõusis ka kiirus tasapisi 7-8 km/h peale. Minu jaoks oli see päris korralik pingutus.

Kuni sinnamaani olin sõitnud suhteliselt madalat profiili, kuid selleks et sõprade kannul püsida tõstsin aerutamise nurka ning võtsin 20km enne lõppu kasutusele reservlihased, mille olin plaaninud välja võtta 10km enne lõppu.

45-49 km

Voosi kurkVoosi kurku keerates ja Seasaare ning Vormsi vahel oli aga vesi nii madal, et liikusime vaid 5-6 km/h. Selle 4 kilomeetriga taastus mu keha aga täielikult eelnevast pingutusest.

Kahese süvis oli suurem ja nõnda oli seal lihtsam isegi jalutades.

49-56 km

Viimane ots pakkus palju emotsioone. Väljapuhanud oleks oli väga tähtis. Vesi voolas tagant peale, tuul ja seoses sellega tekkiv tagant tulev laine hakkas meid mõnusalt edasi ajama. Kiirus oli lõbusalt üle 9 km/h. Surfilaines muidugi ka mõnusad 11-12 km/h lõigud.

Lõpetasime Pullapää sadamasViimastel kilomeetritel saime võimsa vaatemängu osaliseks, välgud sähvisid ümberringi ning taevast langes suuri jämedaid veepiisku.

56km ümber Vormsi, sõiduaeg kokku 7h 50min.

Aitäh sõbrad. Oli mõnus merepäev!

Pildid Assari fotokast

Tagasiteel helistasime sõbrale kelle jutt kõlas umbes nii “panin nii kõvasti kuni ees enam kedagi polnud ja siis panin veel kõvemini kuni taga enam samuti kedagi polnud”. Ehk siis Alari tugevad ja positiivsed emotsioonid sellest kuidas ta samal ajal Vormsi Rattamratonil rattakunniks sai ning kõikidele teistele ratturitele mütsi pähe tõmbas.

Ja meie samal ajal lingu ümber Vormsi ja seal viibiva Alari tõmbasime Naeratus