täna on muidugi ju Volbriöö ehk Nõidade öö

Siinkohal jutustan ühe lühikese loo, mis juhtus mõned aastad tagasi Haapsalus - täpselt samal öösel.

Nimelt olime terve perega seal tuttavate juures külas, et minna volbriööl Haapsalu lossivaremete juurde vaatama tulekujude põletamis-tseremooniat jms vägevat - näiteks Suurt Nõidade rongkäiku.

Kuna Ramses oli siis väga väike alles - veidi üle aastane (või kahe ??), ei hakanud teda südaöösel üles ajama ning jätsime ta suurde majja üksi magama. Ta oli ennegi niimoodi üksi maganud. Ise aga liitusime Suure Nõidade rongkäiguga ja läksime lossihoovi.

Sealt tagasi jõudnudlt muidugi läksime rahuliku südamega selle voodi juurde kuhu Ramsese jätsime - JA -

keda pole, see on Ramses !!!

Kõik hakkasid siis ümber vaatama, alguses lähemad kohad - voodist välja veerenud, ukse taha roomanud jnejne. Aga ei midagi. Järjest laiendasime oma otsimishaaret, laps jäi magama teisel korrusel ning maja hallis on trepp mis viib alla keldrini välja.

Varsti jooksid kõik juba mööda maja ringi ja otsisid paaniliselt last. Tõmmati lahti kõik WC uksed, käidi keldris, vaadati kappidesse - jube - see aeg tundus juba üüratult pikk, ja õudne. Ja kusagilt ei kosta ka nutuhäält - inimesed vaatasid jube teineteisele otsa selliste murelike nägudega ja ei osanud enam suurt midagi teha. Lauasahtleid ometi pole mõtet ju lahti tõmmata ...

Pooljuhuslikult avasin ma veel ühe toaukse, mis asus kahe korruse vahepeal - see oli majaperemehe kabinet-magamistuba. Selle uks oli kõvasti kinni, nii et mingeid kahtlusi sellele toale ei langenud, aga ohh, seal ta oligi.
Ta magas majaperemehe pehmes voodis, tema teki ja linade vahel.

See öö oli täpselt nõidade öö !

Hilisem seletus ja legend juhtumi kohta: tõenäoliselt jäi Suurest Nõidade rongkäigust mõni väiksem nõid millegipärast maha ning ju ta siis kolistas üksi mööda pimedaid maju ringi. Jõudnud meie majani ja nähes seal üht pisikest poissi magamas, arvas ta just kohane olevat väikest nõiavempu visata. ja nii ta Ramsese sinna teise tuppa ära nõiduski.

Sellised Waltburgi ööd.

Täna öösel kell pool 12 lastega Raekoja platsil käies kohtasime ka mitmeid nõidasid ja rääkisime kogu tee tondi-, vaimu- ja kollijutte.

Toimus üks väga lahe lastepidu

Mõeldud tehtud.

Tegime koos lastega ühe vägeva karaoke ja diskotralli. Suurelt ekraanilt said kõik lapsed karaoket laulda, mis oli igati lahe.
Kutsele saigi kirjutatud, et tule karaoke ja diskopeole ja võta kaasa 1) esinemise riided, 2) pidzaama, 3) magamiskott ööbimiseks

Oi missugune meeletu trall meil siin käis. Kohale tuli 15 last vanuses 6-9 aastat.

Karaoke piletite sorteerimine
Siin toimub karaoke piletite sorteerimine.

Karaoke laulmine
Siin laulavad Kreete ja Miriam Koerakese laulu.

Igal peol peab ka korralik ilutulestik olema
Kuidas siis muidu, ilutulestik peab ikka igal korralikul peaol olema :-)

Eksklusiivne jäätise õhtukokteil
Ja nüüd said kõik endale eksklusiivse jäätise õhtukokteili kõrre, vihmavarju ja apelsinilõiguga. Ja selles mõnusas ringis räägiti anektoote ja tondijutte - tegemist oli enne magamajäämist vaikse pooltunniga.

Asemete tegemine ja voodisse minek
Siin on lõpuks kell 23:30 ja kõik on endale asemed teinud ja toimub veel tondijuttude rääkimine. Magama jäädakse lõpuks kella 00:30 paiku.

Pidu oli aga tõeliselt äge, lapsed viskasid toa ja endid igasugu serpentiine täis, disko ajal möllati nii, et ma imestasin et naabrid koputama ei tulnud. Lisaks ostsin ma kõikidele lastele peoviled, millega sai sisustatud 5 min meeletut vilekoori. Kujutate ette kui 15 last piuhub täiest jõust korraga vilesid ...

Ülikõva pidu oli :-) Hommikul peeti padjasõda kuni ühel padjal suled välja lendasid siis käskisin lõpetada.
Ja lahkudes küsiti kas toimub ka aastal 2006 karaoke pidu, ma lubasin et toimub.

 

Miks saab kull alati püütava kätte ?

Lauluväljakul uisutamas ja kulli mängimas

Nagu tavaliselt, lapsed jäävad lauluväljakule uisutama ja mina lähen Pirita tee kõrvale sileda rattatee peale kiiret sõitu tegema. Tagasi tulles aga on mul alati kohustus nendega kulli mängida.

See on iseenesest väga tore kohustus, sest sellega õpivad lapsed hästi kiireid ja järske pöördeid tegema, peatuma, kiirendama, kukkuma jne. Mäng on see, mis paneb lapsed unustama selle et neil uisud jalas on ning loob neile illusiooni, et selline veerev liikumine ongi see kõige õigem ja nad õpivad enesele teadmata suurepäraselt oma uiske valitsema.

Aga miks on piiratud alal kulli eest raske ära joosta - isegi kui sa temast kiirem oled ? Uiskudel kulli mängides mõtisklesin selle üle. Paralleliks tõin ka ühe eriti totra arvutimängu, kus pidi ruudulisel väljal ühe laevaga teiste laevade eest ära sõitma.

Kullimängu (või ruudulisel väljal laeva tagaajamise) fenomen seisneb tegelikult selles, et eest ära jooksja teeb igasuguseid kaari ja sikk-sakke (nagu jänes koera eest ära joostes) - aga kull ei tee neid sikk-sakke järele (ei lase end eksitada) vaid jookseb otse ja palju väiksemate keeramisraadiustega, mistõttu kullil on ALATI lühem maa joosta-taga ajada. Siin peitubki fenomen, miks isegi aeglasem jooksja saab kulli mängides kiirema jooksja kätte.

xDream 2005 kevad

minut enne xdream startixDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.

 

Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.

 

No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.

Kontrollpunkti võtmine

Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.

Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.

 

Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.

Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J

 

Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.

 

Kaja sööb lõunatNüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.

 

Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.

Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.

Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J

 

Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.

Oi oi kui hea viineripirukasu
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse,   ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.

Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.

 

Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.

 

segased@emt pjedestaalilVõitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.

 

Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.

 

Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.

Heliformaadid: SACD, DVD-A, CD

Hulgaliselt kolmetähelisi lühendeid:

  1. CD - seda teavad kõik.
  2. DVD-A -> DVD Audio
  3. SACD -> Super Audio CD

Kaks viimast on aga sisuliselt DVD-plaadile pandud ülihea kvaliteediga muusika (mitte film ega muusikavideo).

Sisuliselt on DVD-A ja SACD omavahel konkurendid, mõlemad plaadid (heliformaadid) võimaldavad praktiliselt samasugust kvaliteeti, kuid ometi on tegemist erinevate formaatidega. St. ostes DVD-mängijat, pane tähele et see võimaldaks mängida mõlemat formaati.

Konkurents, näe.

Selleks aga et kõike seda kliendi lollitamist pea peale keerata, on tekkimas siia uus konkurent. Nimelt on prototüübina olemas juba 27 Gb plaat (DVD-A ja SACD on 4,7Gb), mida mängib sinine laserkiir. Kui nüüd see uus plaadiformaat on välja tulnud - mis siis juhtub DVD-A ja SACD-ga ? On need siis väljasurnud isendid või viiakse nende tehnoloogia üle uuele 27Gb kandjale ?

Loe siit, seal alguses on ka väga huvitav tabel nende heliformaatide võrdlemiseks: http://www.audioholics.com/techtips/specsformats/CurrentFormatTrends2.php

Ja mis veel olulist on SACD ja DVD-A seoses. Nimelt ei saa kummastki DVD formaadist teha piraatkoopiaid. Uskumatu - aga seda pole siiani viitsitud lahti häkkida. Tavalisi DVD-filme saab - aga heliplaate mitte. Arvatavasti häkkerid väga aktiivselt ei tegutse ka selles suunas, kuna selle lahti muukimisel tekiks 5Gb muusikat, mis MP3 formaadis oleks ca 100Mb. Kes see ikka hakkab 5Gb üle interneti tõmbama....

JK klubisse Argentina ja Aconcagua juttu puhuma

Täna kella 18:00-ks kogunes Vene tänavale JK alpiklubi rahvas, kus Aconcagua ekspedistiooni liikmed näitasid pilte ja rääkisid ekspeditsioonist, mäel käimisest, tipu vallutamisest, kuid ka kõigest muust, Iquazust (maailma suurim juga), Mendozast, Buenos Airesest ja elust üldse Argentiinas.

Lisaks jutu rääkimisele pakkusime kõikidele soovijatele ka Matet, mis on Argentiina ja kogu Lõuna-Ameerika ergastav rahvusjook.

Kohe selgusid ka erinevad koolkonnad Mate-valmistamisel. Nimelt minule selgitati Argentiinas, et kui Matele on vesi peale valatud, siis bombillat enam ei liigutata. Kuid Airile oli Peet Pullisaar näidanud just seda, et peale vee kallamist peaks seal nüüd millegipärast bombillat liigutama.

Mine võta kinni kumb see nüüd siis õige on ...

Midagi elektroonikahuvilistele !

Nimelt jõudsin ma oma koduga nii kaugele, et mul hakkavad üle jääma mõningad seadmed.

Kunagi aastaid tagasi tegelesin kõrgel asemel elektroonikaga, nii digitaalse kui ka audioga ja seoses sellega sai kogutud aja jooksul märkimisväärne seadmete pagas. Kuid täna on aeg nii kaugel, et sellised asjad ei tule arvatavasti enam mulle leiba teenima, kuid kindlasti leidub inimesi kes selliste seadmete üle oma rõõmu väljendaksid.

Võta ühendust kui mõni nendest seadmetest huvi pakub.

Generaator

Raadio testimise vahend

Sagedusmeeter

Millivoltmeeter B3-41

Millivoltmeeter B3-48

Ostsilloskoop SAGA

Mittelineaarmoonutuse mõõtja

Rannamõisa panga jääseinal ronimas

Jaan kuulutas välja, et on täna jääl ja nii saigi hommikul kogu metallivarustus kotti loobitud ja samuti Rannamõisa sõidetud.

Tervitasime Ültsi, kes juba koos paari sõbraga askeldas seal seinal peal ja julgestas teisi alla. Panime oma köie ka üles, kuid nagu Kaja juba kirjutas, võttis tal mäeveerult allaminek (köie peal kaheksaga laskumine) tublisti aega, kuna talle tundub alati et ripub köie küljes esimest korda ja peab kõvasti kartma.

Hiljem tuletasime meelde ka ülesronimise tehnikat ning selgus et need fiid, mis meil on, ei sobi kohe kuidagi sirge seina peal ronimiseks. Nende nurk on lihtsalt selline ebasobiv, et kui tahad fii sirge seina peal sisse lüüa siis jääb käepide ette ning fii lohiseb lihtsalt mööda seina alla. Peab vist laskma teha sellise fii nagu need Jaanil alati kaasas on.
Tegelikult tahaks kirkadega ronida, kuid need maksavad nii pagana palju  - ca 3500kr tükk. Kaks tükki oleks vaja :-(

Jägala juga lastegaÕhtupoole käisin lastega Jägala juga vaatamas. Pidi olema hirmsasti jääs ja nagu inimesed märkinud, et niipalju jääd polevat seal juba ammust ajast olnud. Suur vesi kohises keskelt alla ja külgede pealt oli natuke ära jäätunud.

Mate, Argentina rahvuslik rituaaljook

Yerba Mate (algselt „yerba mahtay”) on iidne ning tervislik inimesi ühendav sõprade jook.

Legendi järgi Paraguaist alguse saanud ning sealt edasi Argentiinasse ning kogu Lõuna-Ameerikasse levinud. Yerba Matet kasvab Argentiinas, Uruguais, Paraguais ja Brasiilia lõunaosas.

 

Ühisest mate-topsist joomine on suure sõprusemärgi avalduseks. See võib olla perekeskne, armastajatevaheline või sõpruskonna sisene – ning seda võib kasutada nii rannas, pargis või muudes avalikes kohtades.

 

Yerba MateReeglid

Võid astuda ükskõik millisele mate-ringile juurde ja endale matet paluda, kuid pead jälgima mõningaid reegleid:

  1. ära küsi Matele suhkrut
  2. ära ütle, et Mate on ebahügieeniline
  3. ära ütle, et Mate on liiga kuum
  4. ära jäta Matet poolikuks
  5. ära tunne piinlikkust, kui lõppev Mate luriseb
  6. ära kisu kellegi käest Mate topsi endale
  7. ära muuda Mate-joomise järjekorda
  8. ära muuda Mate-joomise rütmi ebakorrapäraseks
  9. ära mõista kunagi serveerijat hukka, kuna ta ise esimese Mate joob

 

Seltskonnas ringleb üks mate-tops, kuhu pidevalt uut vett peale valatakse. Ühest pulbrist saab 25-30 jooki.

 

Kui seltskonnas ringleb üks mate-tops, on tähelepanu keskmes see, kelle kätte ta parasjagu on jõudnud. Tema siis räägib või jutustab midagi ning ülejäänud ootavad oma tähetundi.

 

Matet imetakse läbi metallist filter-pulga, mida nimetatakse bombillaks. Lastele serveeritakse matet ka suhkru või piimaga.

 

Üksi juues võid jätta pärast joomist pulbri topsi ja kallata järgmisel päeval uue vee peale.

 

Kuidas teha:

Pane bombilla topsi.

Täida tops 2/3 ulatuses mate pulbriga.

Vala peale umbes 70-kraadine vesi. Kui mullitab, on, nagu argentiinlased ütlevad, „good mate”.

ÄRA LIIGUTA! Bombilla peab olema kogu aeg ühes asendis!

Joo ja naudi koos sõpradega.

 

 

Argentina tervitustega,

Leivo ja Kaja