Millest ikkagi tuleb see, et võistlustel õpitakse jooksma?
Ma oli enne selles kindel ja järjest rohkem veendunud, et hea tulemus on peas ja mõtlemises kinni. See on ettevalmistus mida ei ole võimalik treeningute jooksurajal saavutada.
Mõtlemist peab õppima kodus, peegli ees.
Näiteks tänane Tartu Linnamaratoni 10km jooks.
3. oktoober 2015, aeg 37:25 ning tasuks 1. koht M40 arvestuses ja üldnimekirjas 15. koht.
Alustasin aeglaselt, et oleks ükskordki arukas jooks.
1 km tempoga 3:34, 2 km mäest üles, seega tempo 3:55 igati rahuldav, 3-5 km hästi laugelt mäest alla 3:37, samuti OK tempo. 6 km peal aga vajus tempo 3:42 peale kuid veel hullemaks läks, 7-9 km tempo 3:52 on juba allapoole igasugust 10km jooksu arvestust, 10 km ehk viimasel tõstsin tempot ning 3:36 oli taas täiesti aktsepteeritav tulemus.
Tagantjärele mõtlen taaskord, miks ma ei pingutanud rohkem 7-9 kilomeetril? Miks lubasin tempol kukkuda? Ka olin väsinud? Kas poleks jäksanud? Kas suurema pingutuse korral oleks enne lõppu haamer tulnud? Või poleks siis lõpuni jõudnud joosta?
Aga rajal on mõistus justkui jalgadesse kukkunud ja hädaldab sealt "me ei jäksa enam", "nii palju on veel, ei või nii kiiresti", "hoia pärastiseks ka midagi".
Jalad, tööle loodrid, vait olla ja edasi teenida!!!
Te olete piisavalt palju trenni näinud, et 1) te EI sure ära kui rohkem pingutate 2) tempot TULEB hoida 3) pole ma veel näinud et teil jalad HAAMER tuleb, näidake mulle ja siis vaatame seda asja 4) te peate MINU sõna kuulama.
Jalad on tugevaks saanud aga mõte pole järgi tulnud. Nüüd on aeg mõtlemisele trenni teha, et olla tugevam kui jalad.
