Winter Xdream 2016, 17. jaanuaril üllatas tõeliselt mahuka lumekogusega.
Et kui nädal enne võistlust oli veel juhendist lugeda eeldatav võitja aeg siis võistluspäevaks oli see kadunud 
Selle võistluse vorm on selline, et tuleb etteantud aja (4h) jooksul võtta maksimaalselt palju punkte. Ja veel paar nädalat tagasi olid rajameistrid kindlad, et kõik punktid võetakse ära. Mis aga tegelikkus oli – võtmata ei jäänud mitte 1-2 punkti, vaid ikka hulgi. http://www.xdream.ee/tul/16_wx_saku/web/results.htm
Meie tiim ACE/Salomon: Timmo Tammemäe, Rait Pallo ja Leivo Sepp, panustas seekord fät-rataste ja jooksu peale. Lund oli maastikul sedavõrd palju, et sisuliselt sai ka fättidega sõita ainult teedel, seega ma ütleks kokkuvõttes et suurt vahet polnud, kas meil olid fätid või oleksime tavaratastega tulnud. Tavarattaid oleks olnud kergem läbi metsa vedada.
Raske / kerge?
Võib öelda et pigem raske. Ratastega oli küll kerge sõita, välja arvata see, et Hawaiist saadud rendifät oli S-suurusega ning see tähendas minu meelest ainult seda, et sadulatoru oli äärmiselt lühike ning põlved käisid nagu lasterattaga sõites kõhu alla kokku. Kuid jooksuotsad olid pigem rasked – põlvini lumerajad, kus jala hüppeliiges sai korralikku treeningu. Iga samm on libastumine, iga samm on tasakaaluhoidmine, iga samm vajus sisse, regulaarselt tuli mööduda kaasvõistlejatest – mis tähendas automaatselt lisakoormust paksus ilma jäljeta lumes kiirendamist ja möödumist.
See on nagu kunagine Poola üherealine teedevõrgustik. Kohalikud Fiatid ja rekkad liikusid seal ilusti ühes reas ja äärmiselt optimaalse kütusekuluga. Ning siis eralduvad sellest hallist massist mõned tüübid, kelle jaoks kütusekulu pole oluline ja kes igal võimalikul juhul vajutavad gaasi põhja.
Foto: Meelis Toom