Ma lendasin ja inimesed vaatasid.
Ning see oli tuul, mis mu nägu kuditas ja juukseid sasis.
See kõik algas aga tavalisest jooksust. Tee viis mäest alla ning sõbrad olid kohe mu järel, mõne meetri jagu tagapool. Ma keskendusin jooksutarkusele, et mäest alla tuleb pikem samm võtta, tuleb rohkem õhus püsida ja lasta end kanda.
Pikendasin iga sammu – üks jalapikkus, kaks jalapikkust, varsti juba poolteist sammu ning siis juba kaks. Sõprade sammud tundusid kuidagi erakordselt lühikesed enda omadega võrreldes, teised justkui vaid tippisid. Nad peaksid vaatama minu pealt ja õppima – ikka pikemaks-pikemaks. Tee viis mäest alla ning vastupuhuv tuul isegi lihtsustas pikemaid samme. Ma tundsin kergust oma kehas, toetasin veel mõne korra vanast harjumusest jala maha, kui tabasin end tundelt, et tegelikult polegi seda vaja. Proovisin niigi pika sammu vahele jätta, teise ja kohe kolmanda – sirutasin käed kõrvale ja tundsin kuidas tuul mind edasi kandis. Mu kehal polnud kaalu, jalad otsisid veel maad, mida polnud enam või õigemini milleni mu jalad ei ulatanud – MA LENDASIN!
Ma lendasin, esialgu küll madalalt, kuid mu keha valdas täielik õnne- ja heaolutunne.
Kergus, kaalutus, vabadus, lihtsus ja lendamise ilu haarasid mind endasse, tõusin kõrgemale, julgemalt, edasi, graatsilisemalt. Mitte liiga kõrgele ei tõusnud, püsisin sealsamas mõne meetri kõrgusel. Ees paistis kalju ning sealt läbiviiv jalakäijate tunnel, lendasin selle suunas. Sisse, mõnus tuul üle juuste vedamas ning oli tegemist, et mitte vastu lage põrkuda.
Tunnelist väljudes olin taas vaba, inimesed ümberringi jalutasid, pead kuklas, ning imestasid. Sama ka minu poolt imestada nende üle – lendamine on ju nii lihtne, tõuka ennast vaid maast lahti ja oledki vaba.
Õnne- ja vabadusetunne andis mulle võime kõike armastada, ümberringi oli vaid heaolu.
Ma tundsin kogu maailma enda ümber, piiritut armastust ja nende tunnetega uinusin taas sügavamasse unne.
27. september 2014, Sarajevo