Augustis välja pakutud idee sõita kajakitega Soome ja tagasi leidis kohe minu tegevustes koha, kuna Soome lahe ületus on pikalt meeles mõlkunud ja koos proffidega on seda hea teha.
Plaan siis selline, et reede õhtul Tilgu sadamast Naissaarele, seal ööbida ning laupäeval Soome ja pühapäeval tagasi. Etteruttavalt ütlen, et täpselt nii ka edenesime.
Kuna reedel alustasime peale tööpäeva siis juba enne Naissaarele jõudmist oli väljas kottpime. Selgus, et igaühel on oma ööbimise eelistus kaasas, nimelt siis kaks telki ja kaks rippvoodit puude vahele kinnitamiseks. Hommikune ärkamine vahetult enne päikesetõusu andis ilusa värvide mängu merelt.
Olles Naissaare vaevalt selja taha jätnud, tundsin oma sisemuses tunnet, mida võiks nimetada hirmuks või kartuseks tundmatuse ees. Jälgisin ennast kõrvaltvaatajana ning vaatasin, et ohoh mida tunnet mu keha valdas? Olen palju nii kõrgustes, kaljuseintel, ohtlikes, hirmutavates kui ka tundmatutes situatsioonides viibinud ja arvasin et mul pole enam midagi uut kogeda. Olen ka varasemalt kajakit rannast lahti lükates tundmatusse sõitnud, kasvõi näiteks põhja-Norras Barentsi merel eelmisel aastal. Seda põnevam oli ennast kõrvalt vaadata ja avastada endas hirmutunne. Püüdsin selle kõditava-äreva tunde enne lahtumist meelde jätta. Naissaar oli selle tundmuse ajal vaevalt paarisaja meetri kaugusel selja taga – tõsiselt. Sisuliselt ju lausa käega katsuda.
Ees oli tundmatu tühjus ja tunne nagu oleks seal olematu Ameerika, mille kohta ju arvatigi kunagi et kas seda üldse ongi olemas?
Igatahes GPS näitas lähima punktini, Soome Porkkala majakani Kallbädani saarel, vaevalt 30 km mis samuti pole midagi uut, sest elus on ette tulnud ka 60km pikkuseid kajakipäevi.
Peale paari kilomeetrit oli kõik juba tavaline: meri, lained, kajak, aerutamine ja tühi lõpmatuseni laiuv silmapiir. Kuid siiski mitte päris tühi, nimelt õige pea hakkasid paistma suurte laevade siluetid. Soome lahel on teatavasti laevakoridorid ning parempoolne liiklus. Kummagi koridori laius on ca 2km ning nende vahel nö. ohutussaar ehk puhvertsoon.
Ja suured laevad on merel kiired, kui silmapiiril paistab lähenevat üüratu alus siis tasub juba mõelda tema läbilaskmisele kuna nad on kohal 15 minutiga. Selle ajaga jõuab kajakiga vaid poolteist kilomeetrit edasi. Seega, mööduvale laevale tuleb turvaliselt külje alla jõuda ning kohe laeva tagant üle koridori põrutada.
Puhvertsoonis väike puhkus, laevapassimine ning siis hooga üle teise laevakoridori. Sealt alates aga hakkas juba esimest korda Soome maa, või täpsemalt öeldes 20km kaugusel asuva Porkkala majaka tipp paistma.
Porkkala tuletorn on võimas. Mida lähemale, seda kolossaalsemaks ja võimsamaks see muutus. Tornivaht tuli välja ning juhatas meid abajasse kus randuda ning esimese asjana selgitas, et me asume hülgekaitse alal ning et tegelikult on antud majakale keelatud tulla lähemale kui 0,5 meremiili. Aga et meie kajakitega oleme vägagi teretulnud jalga puhkama pikast teekonnast. Samuti oskas ta kohe tähelepanu pöörata sellele, et kindlasti soovime muuhulgas ka tualetti külastada, mis oli muidugi igati õige.
Päike siras ning koorisime oma kuivakad seljast kuumale kivile. Majakavaht oskas väga hästi meie olukorda mõista, kuna tuli välja, et ta on ka ise kajakisõitja. Tema 12 aastase tööstaaži juures antud majaka vahina oleme aga esimesed eestlased kes sedakaudu kajakitega tema juurde randunud.
Arutasime ka ööbimise võimalusi ning ta näitas meile kaardilt ühte 10km kaugusel asuvat Träskon nimelist saart kuhu võime telkida. Lähemad saared on sõjaväe käes ning nendel maabumine ei oleks kohe üldse mitte teretulnud.
Majakavaht võimaldas meil ka majaka tippu ronida, et ilusast Soome ranniku vaatest osa saada.
Ööbisime soovitatud saarel ning pühapäeval tagasi aerutades võtsime suuna otse Naissaarele ja majaka juurest teistkordne läbiminek oleks tähendanud väikest lisanurka.
Tagasisõit peaaegu 60 km kestis tänu kergele vastutuulele ja koos peatusega Naissaarel ligi 10 tundi.
Pühapäeva õhtuks siis täiskoosseisus terve meeskonnaga Eestimaa pinnal tagasi. Meeled rõõmsad, tervis korras ja kõigil ilmselge rahulolu suurest mereületusest. See oli meist igaühele esimest korda üle Soome lahe edasi-tagasi sõita.
Kogu ületus edasi-tagasi kokku 118 km.
5-7. september 2014
Leivo, Ülar, Jüri, Indrek