Piirangud kui loovuse alus
Sirgjoonejooksul tuleb liikuda joonlauaga kaardile tõmmatud 200m laiuses koridoris ja see on väljakutse. Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine. See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust.
19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106km pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101km 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54km pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks.
Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200km märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja.
Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõik marjad, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40 tunnine väljakutse on esmakordne.
„Eile nägin ma Eestimaad“
Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad reaalse tähenduse, läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: „eile tunnetasin ma Eestimaad“ oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuleb füüsiliselt läbi elada.
Nuhtlev mets ja õppetunnid
Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale.
Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul on algusest peale tunne, et mets nuhtleb ja peksab mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutuvad minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haaravad riietest ja samblasse peitunud juurikad loobivad mulle sealt kaikaid kodaratesse.
Mets paneb mulle „jala taha“, kaotan tasakaalu ja maas võtab mind „hellitavalt“ vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutan käed ette ja need vajuvad maandudes märga solukasse. Ajan end püsti, oigan vaikselt omaette ja rõõmustan siiski nende õppetundide üle.
Ma olen kui väike laps kes õpib uuesti kõndima. Mets on erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus saab karistatud füüsiliselt. Ma pean õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendab seda, et pean meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pean olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks.
Ma hakkan nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandan vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viivad loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega.
Mentaalne äng
Mets hakkab mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks. Kuid ei osanud ma oodata metsa lõppematud varalaegast minu õpetamisel.
Kui alguses tulevad rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, mis on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks maha kukkunud risti-rästi puud, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada.
Mida edasi, seda sagedamini pakub mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need on järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandub mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pean end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg on 26 minutit, tabab mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin sama ajaga kuus kilomeetrit.
Füüsiline valu
Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on parim ÜKE-treener. Igal sammul painutan, sirutan, kummardan, ronin, hüppan ja turnin edasi kasutades selleks kogu oma keha. Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte jalalihased, vaid kogu keha tunneb end kui küla käest peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus.
Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Mitte ükski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100km sellist looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda.
Astun heinamaale ja unistan kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega, enne kui suudan heinamaal jõuda 6min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on 4min/km…
Teise päikesetõusu aegu
Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootab läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit.
Kui liikvele lähen, on aeg veel nii varajane, et haned alles paljajalu käivad. Ees ootab paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootab lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega.
Hommikupäike limpsab üle puudelatvade ja jõuan täiesti ootamatult 2m kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks. Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist.
Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111km peal oli valus? Ei. Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Minu jaoks on oluline, et olen selle retke planeerinud.
https://www.strava.com/activities/3383310407
Siia punkti jõudsin piire nihutades ja suurelt unistades.
Kõrged sihid ja elusam elu!
