Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Esialgselt planeeritud 50h ja 328km pikkune võistlus (50h ja 328km tulemas on- Adventure Race Slovenia) osutus tegelikkuses hulga lühemaks ja kiiremaks.

Team VAUDE Estonia (Siiri Mere, Reigo Luurmees, Sven Liivand, Leivo Sepp)

Enne starti tehti kõikide tiimidega intervjuud, meie ütlesime oma tutvustuses et “we like bad weather” – “so, you are waiting tomorrow” – “yes!”.

Ilm Ljubljanas ning stardipäeval oli 30 kraadi kuid järgmisel päeval pidi kallama vihma ning olema 10-15 kraadi. Kuna me pole mägede inimesed, erinevalt sloveenlastest, tsehhidest, poolakatest, prantslastest jne, pidime leidma endale tugevuse, mis muudab teised nõrgemaks – ning selleks oligi halb ilm.

Alljärgnevalt panen kirja ülevaate tegemistest, vigadest, vahetusaladest, kõik ajad on minutitäpsusega GPS-trackist. Kui märgin aega, siis need väljendavad kulunud aega stardist.

Kõik kaardid olid mõõtkavas 1:50 000, seega kohati üllatusterohked.

Kaasas pidime terve võistluse jooksul kandma kiivrit ja jooksutosse. Ehk, trekkingu ajal oli kiiver kotis, rattasõidu ajal olid tossud kotis. Rattakingad olid ainukesed, mida sai koos rattaga jätta.

START

Start anti Ljubljana linnast, kõrgusel 300m. Ma nimetan alljärgnevalt olulisemates kohtades kõrguseid juurde kuna see omab ääretult suurt tähtsust selliste võistluste juures.

Kogu punt pani väikseid tänavaid mööda jooksma kuni jõuti esimeste tõusudeni, seal võeti tempo maha, kuna pole võimalik joosta sellises kuumuses mitusada meetrit mäkke. Otsustasime algul teiste järgi võtta ja ise mitte leiutama hakata, kuna tegemist ikkagi pealinna küljega ning ilmselt kohalikud teavad täpselt kuhu liikuda.

Võta näpust, siin tegime kohe oma esimese vea, nimelt 25 minutil avastasime ennast koos paljude teistega vale künka otsast, lülitasime sisse GPS-i, olime natuke aega peata kuid kohe lugesime ennast ka õigesse punkti välja. Viga kokku 3min.

Järgmises punktis anti uued detailsed orienteerumiskaardid (1:10 000) ning jagasime tiimi kaheks: Reigo-Leivo ja Siiri-Sven, esimestel pikem rada, teistel lühem.

ESIMENE TÕUS

4. punkti minek oli tõus otse 900m peale. Tuletan siinkohal meelde, et päike lõõmas, kuumust oli ca 30 kraadi ning ilm oli täiesti tuuletu, seega vedelikku kulus jõudsalt kuid üles saime. Ei lasknud ennast kordagi häirida ka sellest, et nii mõnedki tiimid panid päris hea tempoga meist tõusul mööda.

Üleval pidi võtma spetsiaalse pitsati ning ühele kaardile templi lööma, seejärel väike puhkus ning allaminek (tippu jõudsime 2:04 -  3min puhkust ja lahkusime 2:07).

Nüüd ootas ees laskumine ratta vahetusalasse, mis asus 370m peal.

RATAS

Jõudsime 2:43, vahetasime püksid (jaa, me kõik vahetasime jooksu ning pehmendusega rattapükse). Lahkusime ratta-alast 2:50, seega 7min vahetusalas. Vahetusalas olime 6-7. positsioonil.

Kaarditööd tehes olime välja valinud marsruudi, ette rutates pean ütlema, et see polnud kõige parem, kuid me maandasime selle valikuga oma riske. Nimelt polnud meil teedeklasside kohta eriti palju aimu ning seetõttu olime valinud tee, mis on kindlapeale hea, kuid teeb ringi. Tagantjärele infoga oleksime teise ja otsesema valiku teinud.

Seega, kõigepealt oli tõus 370m pealt 680m peale, seejärel tagasi laskumine 400 m peale, et uuesti tõusta üles, kuid nüüd juba 1100m peale.
Esimene tõus oli suhteliselt lauge ning puhkust ei vajanud, kuid teine tõus läks päris järsuks kätte ära ning kokku tegime puhkepeatusi 16 min ulatuses.

NB! rattamaailmas olla vaikselt sisse tulemas suundumus, et esimese kolme hammasratta asemel on kaks, et peaks piisama küll ja eks ikka kaalu kokkuhoidmise pärast.  Siin Sloveenias aga sõitsime mäest üles eest kõige väiksema ning tagant kõige suuremaga, ehk siis minu jaoks on sellistel võistlustel väga selgelt vaja ees kolme hammakat (ehk ka kõige väiksemat).

Tippu jõudsime 5:54 ning puhkasime enne laskumist 6 min, seega koos tõusul tehtud puhkepeatustega kokku 22min niisama passimist! Praegu ma mõtlen, et miks pidi enne laskumist üleval puhkama, laskumine on ju ise puhkus ning sealt oleks võinud kohe edasi kütta.

Igatahes olime positsioonil 10-11, seega puhtalt oma rajavalikuga (ringi minekuga) olime kaotanud 4-5 kohta.

ULMELISED KIIRUSED – 80km/h

See on nii minu kui ka meie tiimis kõikide isiklik kiirusrekord rattaga. See tempo on nii uskumatult kiire - seda oli võimas, ohtlik ja ekstreemne, kui ratas tormab mäest alla. Minul isiklikult olid all Racing Ralph tubeless, rõhuga 2,5 ees-taga. Seega siledama kummiga oleks võinud veelgi kiirema hoo saavutada.

Seal muide oligi üks kohalik FS-mees (full suspension ehk täisamort ehk esimene ja tagumine amort), kes lihtsalt sõitis mäest üles, et siis funnida ning meeletu kiirusega alla tulla. Mina julgesingi peaasjalikult tema eeskujul sellist tempot lasta kuna tee oli siiski kergelt kurviline ja meie jaoks tundmatu.

KAJAK

Vahetusalasse 360m peal jõudsime 7:33, vahetasime riided, pakkisime asjad ning jõele saime 7:42. Ehk siis vahetusalas kulus 9 min.

Kajaki keskel oli GPS-orienteerumine. Maabusime 8:30, vahetusalas kulus kokku 20min. Selle aja jooksul: panime punktid GPS-i sisse, kandsime punktid kaardile (oluliselt lihtsam orienteeruda), vahetasime GPS-l patareid, Reigo-Leivo andsid kogu oma varustuse (seljakotid) Sveni-Siiri kätte, kes võisid otse järgmisesse kajaki algusesse minna.

Reigo ja Leivo tegid GPS-orienteerumise ligi 10km pikkuse raja. Kõige hullem ja kiirust pärssivamana oli siin asjaolu, et ühes kottidega olime ära andnud ka oma joogitagavarad. Sest nüüd oli see siin siiski tagasi tõmbuvas leitsakus suhteliselt piinarikas jooks.

Tagasi uude kajaki algusesse jõudsime 10:34, lonks juua ning 10:37 olime taas kajakiga vee peal. Vahetusala 3 min.

TREKKING

Kajaki lõppedes ootas meid nö. suurem vahetusala koos kastidega. Söögi, joogi, varustuse, riietega. Olime kõrgusel 330m.

Kajakilt maabusime 10:57 ja kastide juurest edasi liikusime 11:21. Seega vahetusalas kokku 24 min.

Siia vahetusalasse jäid muide esimesed 4 tiimi kes katkestasid ning põhjuseks oli päev otsa kestnud kuum päike.

Vahetusala tegevused: ronimisvarustuse lisamine kotti, matkakeppide võtmine (esimese trekkingu tegime ilma keppideta), söömine, sokkide vahetus, öiste/soojemate riiete kaasavõtmine, söögivarude täiendamine, pea- ja rattatulede kaasahaaramine. Kokkuvõttes: seljakott sai tunduvalt raskem ja mahukam kui see oli varem.

Trekkingul müttasime koos ühe Sloveenia tiimiga. varsti aga tegime kingapaela peatuse, et nad eest ära läheksid ja mitte meie järel ei liiguks. Pimedas metsas on võimalik väga lihtsal moel suuri vigu teha ning etterutates pean ütlema, et need samad sloveenlased üksi jäädes kohe tegidki, sest rohkem me neid ei näinud :-)

Kuid ega ka meil ilma vigadeta läinud, ühe teeotsa leidmisega tegime 4min viga ja ühe tõusu alguse otsimisega tegime 11min viga.

KÖIETÖÖ

Ronimispunkti jõudsime 14:05 ning lahkusime sealt 14:15, olime 625m kõrgusel. Ma olen selle 10 min väga rahul – selle ajaga saime peale vööd, joosta mööda treppe 35-40m torni ja sealt alla laskuda.

Olime 6. positsioonil. Ette rutates pean ütlema, et seesama positsioon saatiski meid võistluse lõpuni.

Mäe otsast laskumisel tuli ka üks kaardilugemise mõttepeatus, kus otsustasime jätkata mööda “punast rada”, risti üle suurema tee. Kuid selle mõtlemiseks kulus aega 6min.

RATAS 2

Jõudsime alla linna 310m nö baaskõrgusele ajaga 15:28, jätkasime 15:42. Vahetusalas kulunud aeg 14 min. See oli joogivarude täiendamine, pükste vahetamine, kaardi seadmine.

Vihma hakkas sadama, ronisime ratastega mäkke ning jõudnud 665m peale lisasime enne laskumisele asudes riideid. Kuni sinnamaani olime lühikeste käistega. Riiete vahetus mäe otsas 9 min. Nüüd laskumine alla 430m peale.

NB! see laskumine oli ka loomulikult kiire, kuid vaheldumisi mööda asfalti ja kruusa, kuid mis põhiline, päris tugevas ja lakkamatus vihmasajus – seega senisest tunduvalt ohtlikumad kurvid laskumistel.

430m pealt algas uuesti tõus ning trekkingu algusesse 910m peale jõudsime 18:22.

TREKKING

Olles jõudnud 18:22 läbimärgadena hommikuhahetuses mäkke, panime endale selga kõik kaasasolnud kuivad ja märjad riided (justnimelt, ka märjad – sest eelnevalt rattaga laskumisele minnes sai mõned märjad asjad kotti topitud). Ronimisvarustuse, kiivri ja kingad jätsime rataste juurde maha (see oli ka ainuke koht kus neid sai maha jätta), ning jätkasime trekkingut 18:44.
Vahetusalas viibisime kokku 22min.

Poolel teel järgmisesse punkti helises telefon, kui mahti sain võtsin välja ja uurisin, et mis riigi algus võiks olla 358. Lõpuks leidsime paberi kust lugesime välja, et tegemist on Sloveeniaga – selge – korraldajad. Kui levisse jõudsime, helistasin tagasi. “Where are you?” – “We are between checkpoints 15 and 16” – “the point 16 and 17 are cancelled, also the swimming and caving stages are cancelled” – “?!?” – “Due to the bad weather, please return to your bikes and continue by bikes to the checkpoint 22”. 

Natuke lobisesime veel, kuid lühikokkuvõte oli umbes selline.
Selleks ajaks olime trekkingul olnud 1h5min ning kõrgusel 1130m.

Trekkingult tagasi jõudsime 20:55.

RATAS

Tagasi rataste juurde jõudnuna kees seal juba kõva külaelu, nimelt kohalik kohvik oli avatud ja suur kamp seiklussportlasi redutas seal soojas ning sõi suppi jõi kuuma kohvi jne. Meie saabusime nagu tulnukad, kuskilt metsast, üleni läbimärjad ja mudased. Nüüd taas – väänasime natuke oma riideid kuivemaks, kugistasime batooni, panime rattakingad jalga ja ütlesime kogu sellele kambale “good bye” ning 21:15 suundusime ratastega taas sellesse meeletusse vihmaorgiasse. Vahetusalas kulust taas 19 min.

Ees ootas laskumine 910 m pealt 530m peale et seejärel taas 740m peale tõusta punktis 22.

FINIŠ

22. punktis teatas meile korraldaja stiilis, et “race are finished due to bad weather and you can go home”. Selleks ajaks oli möödunud stardist 23h56min.

Korraldaja:
Continuing towards CP 15 the night, heavy rain and occasional winds were quickly influincing on performance of the teams that still had the power to continue. Some of the teams wanted to find shelter on mountain hut on the top of Crnivec (CP15/CP18) but unfortunately with no luck. The hut didn't open till 8am. Some of the teams didn't do a circular trekking path from CP 15 to CP 18 but continued on bikes to Logarska valley where their boxes were waiting for them. Some of the teams have already dropped out of the race by this time due to exhaustion and bad weather conditions.

LÕPPSÕNA

Me oleme kindlad, et raja jätkudes oleks meie šansid paremat kohta saavutada ainult paranenud, kuna ilm oli ikka täitsa ära keeranud.

Minu hinnangul olid ainukesed ohtlikud kohad ujumine ja rulluisutamine. Ujumiskohast sõitsime ratastega mööda, see oleks pidanud toimuma jões. Kuid ujumise jaoks ettenähtud lõigust oli saanud mäslev ja tohutu võimsusega kivide vahel allapaiskuv veemass. Selgelt eluohtlik ning nõus et ära jäeti. Teine mõttetu ala oleks olnud rulluisutamine, kuna kogu asfalt oli ühtlaselt kaetud 5cm paksuse voolava veekihiga – no teate, see poleks rulluisutamine olnud.

Tiimina töötasime koos suurepäraselt.

NB! Vahetusalades viibisime kokku 2 tundi.
Tõusumeetreid tuli 4500m ning kokku läbisime 210 km.

http://ars.adventurerace.si/ 

Samal ajal kui kõik vähegi aktiivsemad orienteerujad on Jukola orienteerumisjooksul, pakivad mõned meist asju ja teevad viimaseid spetsiaal-treeninguid ja ettevalmistusi Sloveeniasse sõiduks.

Trekking, ratas, rulluisk, ujumine, rulluisutamine, köiel tõusmine (300m!), laskumine, kajaking/rafting mägijõel, kanjoneering, koopad.

Ilmaennustus linnade kaupa: Velenje, Lesce, Radovljica, Ljubljana
Ilmateade Sloveenia enda kohta tervikuna: http://meteo.arso.gov.si/met/en/
Üldiselt on ilmaga nii, et:
Päeval +22 kuni +26
Öösel +8 kuni +14

Päike tõuseb 5:06 - loojub 20:52
Sisuliselt valge aeg: 4:27 – 21:31
Seega kokku on pimedat aega 7h ööpäevas.

Võistlusrajoon on Triglav narodni park piirkonnast läbi Kamniško Savinjske Alpe ning lõpetame Velenjes.

Eestist kohal tiim: Team VAUDE Estonia (Siiri Mere, Reigo Luurmees, Sven Liivand, Leivo Sepp)

Antud Sloveenia võistlus kuulub sarja ArEuroSeries – European Series in Adventure Racing.

Kui Matkasport oma võistluse pikemaks venitaks, äkki saaks ka sellesse sarja? Oleks päris suursugune, kokku voolaks külalisi ka kaugematest maadest.

Seekordne Eesti pikim 36h seiklusspordi võistlus toimus Saaremaal.

Peamiselt müttasime lääne Saaremaa piirkonnas, sõites seal nii ratta, kanuu kui ka rulluiskudel ning loomulikult oli väga suur rõhk trekkingul.

Võistkonna ekstreem.ee tiimis nagu alati: Leivo Sepp, Kaja Sepp, Alar Jõeste.

Kõige meeldejäävam on ikkagi Vilsandi saarel käimine. Juba ainuüksi sinna minek ja sealt tulek olid omaette toredad ettevõtmised.

Rajal olime 35h 15min ning läbisime kokku 277km. Rulluiskudel ca 13km, rattaga 170km, kanuuga 34km ja jalgsi 60km.

Start. Laupäeva õhtu kell 23.00 Kuressaare lennuväli.

Rulluiskudel Kuressaare lennuväljal. Seal tuli sõita liblika-stiilis kõik lennuvälja otsad risti-põiki mitu korda läbi, seejärel uiskudel Kuressarde, kust edasi jooksuetapile.

Jooks toimus Kuressaare kindluse piirkonnas ning mõned punktid maastikul ja jõudsimegi kanuualasse.

Kanuu toimus Saaremaa sisemeredel, mis on merega ühendatud Nasva jõe vahendusel.

Ratas. Peale kanuud hakkas juba valgeks minema, seega ratastele installeeritud valgusallikaid esimesel ööl polnud sisse vaja lülitadagi.

Jalgsi. Kella 12-13 paiku jõudsime Vilsandi saare piirkonda, kus toimus taas ala-vahetus ning läksime jalgsi saarele ja tegime põhjaliku tiiru peale. Läbi laevakanali minnes oli merekõrgus umbes nabani.

Peale saare külastust taas rattale ning paari tunni pärast saime ka tuled süüdata. Ehk sisuliselt kogu öö laupäev vastu pühapäeva olime rattal.

Võistluskeskusse keerasime pühapäeva hommikul kell 6.00 ning asusime viimasele etapile – jalgsi rogainile ja kogusime viimased 22 punkti.

Finiš. lõpetasime 45min enne kontrollaega (ehk siis ajaga umbes 35h15min).

Saabume parasjagu Vilsandile:

Ettevalmistused

Keemia: Aivo www.freesport.ee käest saime guaraanat, geelid ja batoonid. Igaühele oli 1 guaraana (25ml), 1 geel (+ Leivol 2 tagavarageeli, mis Alarile sobisid), 1 müslibatoon (+ Kajal veel 2 väiksemat,millest Leivo ühe ampsu sai).

Päris söök: Timmu teraleib juustu ja singiga ning juustu ja rakvere kotletiga. Igaühele 3 pooleks lõigatud leiba. Ehk siis 1,5 kahepoolset teraleiva võileiba. 1 Kaja küpseatud viineri- ja kohupiimapirukas igaühele. Peale kanuud ja enne ratast kõigile hommikusöögikohuke. Lisaks igaühe isiklik šokolaadieelistus, Leivol 2 snickersit, Kajal šokolaaditahvlid. Kõigil oli ka üks banaan teibiga ratta küljes.

Jook: rattal spordijoogipulbriga 1 pudel, seljakotis 1pdl (1,5L) soolakat Värska vett, millest olid eelnevalt mullid välja loksutatud. Uiskude juures oli ka igaühele üks Starter Max, kuna uisk aga oli kohe alguses ära, siis tilbendasid need Starteri pudelid meil isegi kuni kanuu-lõpuni kaasas. Enne viimasele rogainile minekut oli igaühele ka üks Red Bull.

Seljakottide kaal: Ma lubasin endal olla jäik ning ütlesin, et üle 5kg seljakotiga keegi rajale ei pääse (koos joogiga muidugi 5kg!). No tegelikult on see piir nii, et naistel 4kg ja meestel 5kg. Tulemus: Kaja seljakott 3,6kg, Alaril 4,8kg ja Leivo 5,7kg.

Riided, varuriided: Leivo: seljas Odlo õhuke soepesu, mis on eest windstopperiga ja tagant hingav, peal ISC koorikjope, jalas brynje soojapesupüksid ja peal õhukesed liibukad, Lorpen sokid ja Salomoni tossud, näppudele Mammuti windstopper sõrmikud ja peas buff. Seljakotis oli varuriietena kaasas vaid tuult pidavad Hestra labakindad, mida kasutasin teisel öisel rattasõidul. Kogu võistluse olin täpselt samade riietega, kordagi midagi ära võtmata või vahetamata. Temperatuuri reguleerimine käis puhtalt lukkude abil.

Probleem nr1. Kõige rohkem nägin ma vaeva sellega, et Kaja ja Alar ei topiks oma kotti igasugu mõttetuid vahetusriideid hunnikute viisi. Ma kartsin neile isegi selga keerata, et kui ma ei vaata siis ikka salaja topivad – igast fliise, vahetuspesu, sokke jne :)

Probleem nr2. Alar on viimane mohikaanlane, kes leiab et ka seiklusspordis on mõistlik kanda pehmendusega rattapükse. Aga olgu selline isiklik asi igaühe enda teha.

VEAD mida tegime rajal. Vigade ajad determineeritud täpselt välja GPS-traili pealt.

• Uisuetapp: Lennuväli oli väga hea, ilmselt lõpetasime suurepärase kohaga, kuid teel Kuressaarde jäi segastel asjaoludel üks punkt vahele (nr. 11). Leivo uiskles edasi-tagasi, kokku viga 7 min.
• Rattaetapi punkt nr 22 roostikus. See pole otseselt viga, aga lihtsalt kulutasime punkti leidmisele aega 8 min. Punkti leidmiseks tuli pigem vasakule hoida.
• Vilsandi saare 2. punkt. See pole ka otseselt viga, aga punkti leidmisele kulus 15min. Punkt leidmiseks tuli pigem paremale hoida kui saare poolt tulla.
• Mere ääres rattaga ülevalt alla, punkt nr xx. Kõige hullem viga ja tüüpiline jama mille pärast viga tuli. Nimelt juhindusin pimeduses eessõitva tiimi järgi ega märganud ühte asjaolu, kuidas üks nende liige põikas metsa punkti võtma ja teisest kohast välja tuli. Sest ainus kord kus me juhindusime punkti leidmisel teisest tiimist – ja kohe niisugune hull viga – 37min.
• Rattapunkt metsas, vare. Seal oli natuke tuhlamist, hakkasin liiga vara seda varet otsima ning tulemuseks 8min viga. Tegelikult pidi edasi sõitma.
• Rogaini punkt – orvand. No mingi ime läbi õnnestus meil seda punkti piirkonnas otsida 20 min.

Seega kokku puhtalt ja ilmselgelt ärahoitavate asjade peale kulus 1h35min.

Kaja kirjeldab oma muljeid: Keen Matkasport 36h - tehtud!
Tiit kirjutab: Keen 36h matkasport 2009 – Saaremaal
Alari pildid: http://users.emt.ee/~alar/36h_2009/

Meestearvestuse järjestus: 1. Medisoft, 2. Vaude, 3. Salomon

Meie tiimil 4. koht segavõistkondade arvestuses, kokku oli 10 segavõistkonda.
Üldarvestuses 9. koht 35 lõpetanud tiimi hulgast.

Tulemused

Tõotas tulla kuum päev. www.xteam.ee

f: Alar Tasa

5 tundi oli kõigile ühe puuga selle võistluse juures, alguses jooks ning siis ratas. Vahetuse pidi tegema 2. ja 3. tunni vahel.

Randy jagas stardimaterjalid, luges oma rahulikul moel sõnad peale, et “mõned teed mis on kaardil pole looduses ja vastupidi” ning “mõned punktid on puu otsas ja teil on vaja kaaslase abi” ja veel “vesi on jõgedes ja järvedes soe, ma varbaga katsusin”.

See kõik andis aimu toredast eelseisvast 5h pikkusest seiklusest.

Koguseime Kajaga kokku 70 punkti. Märkimisväärselt vähe. Jooksus oli selge plaan minimaalselt 4 punkti veel võtta, kuid pidime käivitama plaani B, kuna jooksukumm oli seekord maha jäetud ja otse vahetusalasse jooksma. Ma kujutasin, et 2-3h jooksu on nii vähe et selle jaoks pole pulsitaastusvööd tarvis – aga võta näpust – hea oli et ajalimiidis finišisse saime.

Rattakaart oli paras rogainimise kaart ning punktide leidmine hea õnne küsimus. Aga tore oli, seiklust saab ikka siis kui ise teed.

28 tiimi hulgast olime 15. kohal ja 10 segavõistkonna hulgast 4. kohal. Tulemused.

• Kaja kirjeldab oma kogemust: X-t ehk kuidas Randy meie romantilise nädalavahetuse siiski spordiks muutis
• Kaardid on üleval Medisofti tiimi lehel: Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009
• Tiit kirjutab: XT-Seiklus Pannjärvel

Ja finišis jagati Kadarbiku maitsvaid smuutisid ning suppi.

Kui ma peale starti esimest korda kella vaatasin, oli möödunud 52 minutit ja ma mõtlesin “oh shit, nii me küll lõpuni ei jõua”. Me olime enam-vähem viimased. Mulle ei jõudnud kohale kuidas võib nii aeglaselt liikuda. Aga ilmselt põhjus oli pigem selles, et kui ma siis oleks küsinud Kajalt, et “kuidas vorm on”, oleksin saanud vastuseks “saiavorm”. Rajal me muidugi sellistest asjadest ei räägi, kuna siis me oleksime ilmselt esimese tunni käigus katkestama pidanud.

Nojah, nõnda me siis tiksusime, sirgematel teelõikudel sain sõber kummi välja võtta ning selle abiga kiirendada meie jooksutempot, kuid metsavahel sellest asja pole.

Igatahes päike paistis ja hea oli olla.

Rajal oli sisuliselt 2 etappi, mille käigus võis midagi korda saata. Need olid siis ratta tulip-orienteerumine ja kanuu veehoidla peal. Ja ma pean ütlema, et mõlemaga läks meil suurepäraselt – ehk siis ei jooksnud nagu lambakari “nagu kõik ees, nii meie järel”.

Esiteks ratta tulip. See on selline orienteerumise viis, kus on öeldud legendis stiilis, sõida 60m siis keera paremale metsateele, nüüd sõida 270m ja keera vasakule kruusateele jne. Kuna sellise meetodiga on väga lihtne inimesi lollitada ehk siis mingeid mõttetuid paunasid, haake ja ringe teha, tuleb seda sama skeemi lugeda võimalusel koos kaardiga.

Tulipi algust me siiski välja ei lugenud ja seega tegime ühe väikese tiiru seal stardialas. Edasi tegime ühe metsaraja ning siis olimegi kaardis. Ühel ristmikul kus suur kamp rattureid arutas mida teha, kutsusin Alari kõrvale ja ütlesin talle, et ootame kuni nad ära lähevad. Nad läksidki ja peale seda saime me teises suunas minema sõita. Vältisime lihtsalt ühe äärmiselt tobeda ringi tegemise. Edasi oli vaja keerata miskile raiesmikule ja seal tiirutades lõpuks üle oja kruusateele tagasi jõuda. No ei tahtnud me sinna keerata – seega lugesime kaarti ning ma näitasin näpuga kus järgmine punkt asub – selge pilt. Mööda suurt teed punkti poole ajama.

Ühes kohas kohtusime Jaanuse tiimiga, kes oli just pikalt raiesmiku ja metsaringilt tulnud, meil aga oli oma siht ees ja läksime otse punkti.Järgmine punkt aga oli nr 43 ning Alar, vana orienteeruja teadis kohe, et ühel võistlusel ei sa olla kahte ühesuguse numbriga punkti. Seega oli meil ka teine punkt sisuliselt ilma tulipi legendi lugematagi käes. Viuh tõmbasime sinna kohale.

Ma kujutan ette, et antud lüketega tegime endale üsna mitme tiimi ees edumaa.

Nüüd paar rajale jäävat punkti ja kanuu. vot see oli alguses pähkel, Veehoidlal oli kohutav tuul ja kõrge laine, mistõttu pidi väga targalt otsustama oma trajektoori. Ok, esimesed 2 punkti olid selged, otse üle, mina jooksen punkti ja siis jooksen saare poole ja kohtun enne seda taas Kaja ning Alariga. Seejärel panevad nad mind taas kaldale ja ma jooksen kaldalt kaks punkti ning samal ajal liiguvad kanuuhärjad 66 punkti peale. Sealt veame üle (vahepeal saame ka ühes metsajärves kanuutada :), ning võtame kõige kaugema punkti.

Siis sinka-vonka võtame tuulele ja lainele avatud punnid ära ja lõpuks lisaülesanne. Paarisköite ületamine Alarile ning seejärel jooks saare ühest otsast teise ja tagasi. Tagasi jõudes oli otsus ühene, veame kanuu üle saare ja lähme teiselt poolt vette. Senikaua kuni ülejäänud tiimid seisid mõtlikult ja arutasid kas seda teha või mitte, olime me ilmselt juba tuule- ja lainevaikse vee peal.

Alles tükk aega hiljem ilmusid selja tagant teised, kes olid siiski otsustanud ümber saare mõlada. Nad olid selgelt kõvemad kanuutajad meist, kuid nii kõvad nad ka õnneks polnud, et ümber saare tulekuga meile järgi jõuda.

Nüüd oli vibulaskmine, mul õnnestus 4 lasuga kolm noolt märklauda saada, seega

MISSION COMPLETE.

Kaja pidas terve raja ilusti vastu oma saiavormiga ning hakkas lõpuks ilmselt isegi “soojaks” minema. Ja kuna tempo oli tegelikult suhteliselt madal, püsis ka Alar terve võistluse reibas ja aktiivne.

Kui me olime õhtusöögi seal keskuses lõpetanud, jõudis ka meie väga hea sõber tiim “hundi jälgedes”. Tõnis, ma pole nii hea sõna- ja laulumeister kui sina aga sel hetkel ma oleksin siiski tahtnud midagi sellist öelda mis teie südamed soojaks teeks. Ja muidugi oled maailma parim pulmaisa!

Lõpetuseks, käesoleva võistluse edu tagasid meile kohad kus tuli mõtiskleda ja arukalt rada teha. Ehk lihtsalt jõuga tõmmates oleks me enam-vähem viimased olnud.

Kaja kirjutab oma saiavormist.
Alari jutt ja pildid.
Medisofti tiimi tegemine võistlusel.
Inglid pajatavad oma tegemistest.

Tulemused ka juba üleval: http://www.xdream.ee/tulemused/09_ardu/tulemused.htm
Tulemusi analüüsides sai selgeks, et alguses võistlesime kohtadel vahemikus 70-80, kuid kahe rattaetapiga – so. tulip ja “võta 4-st punktist 2” möödusime 20-st tiimist. Ja kanuuetapiga jõudsime ette ca 15-st tiimist.

Meie siis segavõistkondade seas 9. koht (kokku 22 tiimi) ja üldarvestuses 37. koht (kokku 90 tiimi). Täitsa keskel nagu alati.

seLaupäeval kell 11:00 anti start järjekordsele võistlusele Icebug 25.

Sedapuhku olin Medisofti tiimis (Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik) ning lõpptulemusena jõudsime suurepärasele 4. kohale.

Rada algas proloogiga, nagu pikkadel võistlustel viimasel ajal kohane. Stardis saime paberi 5 fotoga kohalikest Tudu küla objektidest mis tuli üles leida - surnuaia värav, laululava, vana maja, tuletõrje vaatlustorn ja veskivare.

Peale seda hüpati ratastele ning ees ootasid pikad etapid mööda jäiseid teid. Hmm - jäised polegi hea sõna neid iseloomustamaks - tegemist oli nimelt täiesti kiilasjääs olevate teedega. Kõikidel tiimidel olid naelkummid, ilma milleta poleks rajal midagi teha olnud. Mõni tegi ise endale kodus naelrehvid. Kohe esimestel meetritel oli selge, et soojem müts jäi pähe panemata - võtsin siis sõidu ajal seljakoti kõhu peale, kiivri peast ning tegi mütsivahetuse - selle peale ütles Kaido, et "sellist asja ta näeb küll esimest korda, kui kiilasjääl, kiirusel 30km/h lahtikäsi ja sellisel moel mütsi vahetatakse".

Ratta keskel oli lisaülesanne, Peressaare vana koolimaja katuselt tuli köiega laskuda ning seinale paigaldatud võrgust pidi üles ronima ja ühe lindi tooma.
Tegime oma tiimiga väga head tempot ning olime esimeste seas koos Vaude, ISC ja Kohtal-Järvega .

Suund oli Tudu järve peale kuhu tuli päris karmides oludes rattaga teed lükata - üle raba ja läbi paksu lume. Teel saime toreda elmuse osaliseks - sõitsime rattaga piki jääkaanetanud kraavi.

Trekinguetapile suundumine - oli aru saada, et see ei saa lihtne olema - kaardid olid Google-st väljaprinditud aerofotod - mis teadupärast näevad maastiku osas välja kui lihtsalt rohelised plärakad. Ja tee mis tuli läbida punktideni jõudmiseks, polnud ka mingi meelakkumine - põlvini lumes tuli raba sees jälge lükata.

Morse oli kogu selle võistluse motoks - enamike lisaülesannete juhend oli kirjutatud morses - oh jaa - legendikaardiga anti ka meile muidugi vastav spikker kaasa. Kaido oli väga pedantlikult täpne ja soovis iga tähte üksipulgi kontrollida, mina seevastu püüdsin kõrval sellega tegeleda, et äraarvamise teel kiiremini kogu juhend tõlkida. Sest sõnad olid ju lihtsad - regulaarselt kordusid  "lisaülesanne, võistkond, varustus, trahv" jne.

Seekord oli lisaülesandeks varustuse kontroll - ning pärast seda võiski juba sama trekkingu teisele poolele minna.

Peale trekkingut oli taas ratas, millega jõudsime lõpuks Lavi külasse. Vahepeale jäi üks punkt, kus me tegime paraja apsaka - nimelt Aravuse järve ääres olevasse punkti minekuks valisime ebaoptimaalse tee, mistõttu kaotasime ilmselt mõnele esitiimile kohe ca 10-15 minutit.

Taas trekkingule - sedapuhku siis rohkem orienteerumise valda minev - punktide leidmine meile antud vanaaegse kaarid järgi polnud kohati just kõige lihtsam tegevus - ja siin said taas 4 esitiimi kokku. Ühe punkti piirkonnas tuulasime kümneid minuteid ning metsaalune oli täiesti risti-rästi meie jälgi täis.

Üsna pea jõudsime Mõedakule ning selge oli, et suusatada saab. Pean kohe ütlema rajad (nii klasskika kui ka uisujälg) olid viimase peal korras. Kuna aga piirkond on väike, siis läbisime pea kõiki suusaradu korduvalt ja korduvalt. Punktid olid diagonaalis kaardi ühest servast teise. Siin oli ka raja üks parimaid kohti - nimelt veekeetmine ja korraldajate poolt antud puljongikuubikud. Oioi kuidas see maitses hea. Kuuldavasti kallasid seevastu mõned tiimid peale vee keema minekut selle lihtsalt maha.

Kuna me teadsime, et ISC, Vaude ja Kohtla-Järve on kõvad suusaässad, polnud meil mõtet arvata, et nende tempos suudame raja läbida ja seeläbi konkurentsis püsida. Seega lasime kolmikul rahulikult minna. Siin etapil juhtus ka orienteeruja õudusunenägu - nimelt ajasime segamini punktid 6 ja 9 - selle tulemusena edasi-tagasi sõiduga kaotasime taas väärtuslikud 15-20 min.

Suusa järel taas trekkingule ja tagasi rataste juurde (noh muidugi tuli võtta ka mõned rajale jäänud punktid).

Vahetusalas anti meile suur leht matematika ülesannetega ning iga valesti lahendatud ülesande eest pidi palgist saagima ketta. Sellega läks meil kuratlikult kaua - ilmselt oli meil valikuks Väga Halb Saag. Meie pidime neli litrit saagima, kuid see võttis meil koledal kombel aega. Kokku olime seal 1h20min saavutades sellega "parima" tulemuse antud vahetusalas.

Nüüd ratastele ja juba ootaski ees kodutee. Paar punkti ja siis üks väga ehku peale mindav tornipunkt. Teevaliku osas ehku peale, kaardilt polnud aru saada kas mingi must joon on sõidetav või mitte. Otsustasime riskida, oli sõidetav, sealt oli enne meid läinud vaid üks tiim (hiljem selgus, et ISC). Kuid teiste valikuga mööda suurt teed ringi minna võitis selle musta joone kasutamisega ca 45min. Olime oma valikuga väga rahul ning jäi veel vaid viimane minek Tudu külasse.

Ahjaa, selle torni tippu oli vaja ka ratas transportida ning seda ei saanud muul moel kui vähemalt esiratas tuli alt ära võtta - ja see oli ka ainuke koht kus me köit kasutasime. Ratta allatarimine nendest treppidest/luukidest oleks piinarikas olnud - seega köis külge ja ratas üle torniserva alla. Töö kiire ja korralik :-)

See tee oli klaasjää ja kaetud veega - ehk kokkuvõttes oli umbes kümme korda nii libe kui lihtsalt tavaline jää. Jalgsi käies poleks seal ilmselt püsti püsinud. Ratastega liikusime aga antud teel taganttuulega (mis külje pealt puhudes üritas meid pidevalt teelt välja libistada) - nii 15-20 km/h.

Oligi FINIŠ.

Aeg lõpuks 23h ja 45min ning 4. koht. Üldse lõpetas määrustepäraselt 5 tiimi (tiimid kes läbisid kõik punktid ja jõudsid kontrollaja sisse). Ning 5. kohal oli meie hea sõber Mountain Loghome, kes finišeerus ca 1h peale meid.

Meie teepikkused jagunesid: 105km ratast, 34km trekkingut ja 21km suuska. Ja rajameister Tiit Tähnas oli oma ülesannete kõrgusel ning suurepärase raja meile ette valmistunud. Super!

Igatahes suured tänud tiimikaaslastega kellega oli koos hea võistelda.

Pean tunnistama, et minul oli küll alguses päris raske ning energiapuudus kollitas mind hirmsal moel. Kuid seda enam oli väga hea, et Kaido luges meil väga hästi rattakaardi ning orienteerumise- ja suusakaardi töö tegi Kristjan suurepäraselt ära.

Kuid alates kuskil 15 tunnist tundsin, et nüüd lõpuks mootor käima läinud - süüa polnud enam eriti tarvis, jooki oli ka suhteliselt vähe vaja - ning muudkui aga läheb. Ilmselt mida edasi, seda paremaks oleks olukord muutunud - tuues siin paralleeli Poola 5-päevase võistlusega, kus samuti esimesed 20 tundi kuluvad sellele, et mootor käima saada.

Veel toon eraldi välja Kaja, kes sõitis pühapäeval liinibussiga Rakveresse mulle vastu, et seal autojuhtimine üle võtta ja mind turvaliselt koju tuua. Sest juba teel Tudust Rakveresse oli mul raskusi silmade lahti hoidmisega.

______________________________________________________

Kaido Halliku tore jutt võistlusest.
Maret Vaher sama võistluse esikohast.
Aigar Sirel kirjutab samuti võistlusest
Viide Martti tehtud piltidele: Icebug 25h
Tulemused on üleval Matkaspordi lehel: tulemused