Seekord kõrghooned ja kiirteed pildile ei jäänud.
Neid olen kajastanud jube eelnevatel aastatel:
Sport
Seattle on minu hinnangul võrreldes Tallinnaga oluliselt sportlikum. Kuigi siin on ka ameerikalikult palju hamburgeri-inimesi, näen mina pigem seda mida soovin näha.
Igal hommikul ärkan täpselt kell 6:45 (ise arvasin esimesel korral, et jube vara) ning teen ühe 10-11 km jooksutiiru. Ja guess what?
Elliott Bay äärne jooksurada.
Kell 7:00 kui jooksurajale Elliott Bay äärde jõuan, on seal juba kümnete kaupa jooksjaid, rattureid ja muidu hantlitega tervisekõndijaid. Ja kui te arvate, et ju nad siis 
hommikult teevad kõik oma asjad ära – EI – neid jagub sinna hiliste tundideni. Ja tore on see, et mõned nendest nägudest korduvad juba aastast aastasse – tunnen end nendega nagu oleks juba vana sõber :)
Kui ilm on ilus, nagu näiteks täna (isegi Mount Rainier paistis kätte) siis teen 18-19 paiku õhtul ka 25km uisutiiru.
Kõrvalolev pilt jääb samuti Elliott Bay äärde.
Metroo
Ühistransport kannab siin nime Metro. Ja asub muidugi tavapäraselt maa all. Mis te arvate nüüd, et siin mingid rongi sõidavad? Mkmm, kuna kohalikud tahtsid ikka suurlinna moodi välja näha siis ehitatid nad maa alla asfalt-teed ja panid seal bussid käima ning nimetavad nüüd seda metrooks.
Toodud pildil asub bussijaam (metroo jaam?) kust siis bussid maa alla saavad.
Ratturid
Palju busse liigub ka maa peal ning eranditult kõigil on ees jalgrattahoidja kolmele rattale. Väga positiivne suhtumine.
Ja siinsed ratturid sõidavad enamasti peente kummidega pigem maanteeratta tüüpi ratastega. Seattles asub korraliku mäe otsas, st. ratturid saavad kõvasti igapäevaselt üles-alla sõita.
Siin sajab tihti vihma, seega on poodides müügil pikendusega porikad, mis kaitsevad ka tagasõitjat pritsmete eest.
Tallinnas ehitavad rattapeded endale ise igasugustest käepärastest vahenditest (linoleumist ja vanadest võistlusnumbritest) pikendusi.
Porikatele.
Politsei
Polkareid on näha päris tihti. Ilmselt juba märkasite –aga igaks juhuks ütlen üle, et kõigil politsemasinatel (ja ka paljudel taksodel millegipärast?) on ees päris kobedad rammimisrauad.
Kuigi vaatamata sellele olen mitmel hommikul jooksma minnes näinud tee 
ääres puruks löödud küljeklaasiga autosid. Paar aastat tagasi nägin siin Seattles ühe silla peale pargitud autoderivil järjest sisselöödud küljeklaase – see oli siis muidugi veits sinna mustade rajooni poole.
Toredad on need kolmerattalised politseimasinad, mis parkijaid kontrollivad.
Autod
Ma olen siiralt üllatunud asjaolu üle kui suurel hulgal on siin, Seattles, Toyota Prius mudelit. see on siis nö. roheline elektriauto. Isegi lennujaamast linna tõi meid takso Prius ja linnast on hakanud kaduma suured põrr-põrr-põrr 6-8 liitriste mootoritega elajad.
See on väga oluline märk võrreldes eelmise korraga kui siin käisin.
Ja ma ei tea, kas tegemist on moevooluga, või inimesed tõesti püüavad roheliselt mõelda või on neil kodus “igaks juhuks” alles ka see 8 liitrine V12 mis gaasipedaalile vajutades möirates kohalt lendab.
Üks ilus Cadillac DeVille mis pildile jäi, pole küll kõige vanem mudel, kuid see eest ilusaks tuunitud:
Veljest lähmalt üks pilt. Ja kui autoaknast sisse piiluda siis paistab seal invaliidi tunnus.
Aga ikkagi on tore kohata ka Seattles neid lahtiseid ameerika stiilis suuri sedaane kust kostab välja kõva tümakas ning lõbus seltskond laulab üle tänava.
Sellised muljed seekord.