Tallinn Ironman võit aasta 2020 tippsündmus

Äärmiselt habras on piir, mis eraldab (üle)treeninguid vigastusest.

Olen kõrvaltvaatajana näinud kuidas piiri ületamise järel pole kõige valusam hoop mitte see, et tekib füüsiline vigastus, vaid hoopis inimese mentaalne aheldatus ja spordil põhineva aktiivse elukvaliteedi langus.

Kui kevadel maailm lukku läks, ületan ka mina selle nii hapra piiri ja põlve ümber olevad sidemed on valulikud. Kuna puhkust andvad planeeritud matkad ja jooksmised mägedes langesid ära, uhan neid jaburaid Hiiu-Õismäe sirgeid siin kodumaa pinnal nii ühte kui teistpidi. Ja kui siis ühel hetkel mõistan, et nüüd olen liiga teinud, on juba hilja. Sõpradele aga olin lubanud, et 5. septembril olen oma parimas vormis ning Tallinn Ironman tiimis jooksen maratoni ajaga 2:45. Eesmärk on suurel võistlusel poodiumile jõuda. Tallinn Ironman 2020 Wade Stokes, Evgeni Nikolaevski, Leivo Sepp

Mai kuu, võimalused on head.

Neli kuud on aega, kui nüüd ennast vaikselt tagasi rajale upitan, siis on lubatud maratoni aeg võimalik. Ei suuda aga normaalselt joosta. Tegelen mingite jaburate 100km pikkuste sirgeltjoone jooksudega, mis aga rohkem metsas ragistamise ja matkamise moodi välja näevad. Täiesti kasutu. Kiiremad ja pikemad jooksud on valusad.

Sirgeltjoone jooks läbi Eesti

Juuni, peaks jooksma hakkama!

Mõtlen, kui nüüd veel alustada, siis kolme kuuga peaks siiski olema võimalik selline treenitus saavutada, et maraton ajaga 2:45 joosta. Aga jooksutrenni ei lähe. Selle asemel teen hoopis tandemrattaga poolele Eestile tiiru peale ja sõidan kajakiga merel. Täitsa kasutu. Jooksmine endiselt vastunäidustatud.

Kajakiga merel

Juuli, kas äkki nüüd trenni?

Kaks kuud on aega. Annan endale aru, et viimased kaks kuud pole ma midagi teinud, et maratoni jaoks vajalikku jooksuvastupidavust saavutada. Kui nüüd viimaks jooksutrenni lähen, siis see on see lihtsalt ime kui kahe kuu pärast olen võimeline maratoni kiirelt jooksma. Ei hakanud jooksma, ei läinud trenni. Võtsin hoopis seljakoti ja läksin Alpidesse mägedesse matkama. Lubasin, et kui tagasi olen, siis kindlasti hakkan trenni tegema. Hoian pöialt, et ka jalad korda saaksid selleks ajaks.

Kõlan iseendale nagu tavaline iganädalane lubadus joodikul, et järgmisest nädalast alates hakkan korralikuks.

Alpides matkamas

August!

Aega on üks kuu. Enam pole midagi mõelda. Pikki vastupidavusjookse pole teinud, tempojookse pole teinud, ainult alternatiivsed tegevused. Nüüd loen aega nädalates ja ma isegi ei julge iitsatada tiimikaaslastele, et jooksjaks nelja nädalaga ei saa. Augusti alguses teen taas alternatiivseid tegevusi ja aerutan kajakiga nädalavahetuseks Vaindloo saarele ja tagasi.

Ok. Ajan end jooksma, valus pole. Hoopis hea on! Jooksmine meeldib!

Nüüd mõtlen läbi, et kuidas nelja nädalaga kõige õigem oleks valmistuda. Lihtne, alguses on vaja kiirus taasluua lühematel distantsidel ja hiljem on tarvis taastada kiiruslik vastupidavus pikkadel distantsidel. Panen end kirja erinevatele 5-9km pikkustele külavõistlustele ja jõuan suhteliselt sagedasti oma vanuseklassis poodiumile. Süda peab harjuma kõrge intensiivsusega, et mul oleks võimsuse reserv maratoniks. Pikki jookse siiski veel teha ei suuda. Kolm nädalat enne maratoni teen esimese pika jooksu ja olen pärast 30km pikkust (tempo 4:17) treeningjooksu ülihaledas seisus. See on vaid 3-e tunni maratoni tempo. Sellise käegakatsutava enesetunde pealt on väga raske ette kujutada end jooksmas maratoni keskmise tempoga 4:00 ja alla selle.

Kolm nädalat enne maratoni suudan Kõrvemaa 15km metsajooksul edestada oma vanuseklassi jooksjaid ja lõpetada M40 esimesena.

Kaks nädalat enne maratoni jooksen Triathlon Estonia raames poolmaratoni ajaga 1:20 ja see on üllatavalt lihtne. Saavutame tiimina ülekaaluka võidu. Enesetunne on super hea.

Triathlon Estonia ülekaalukas võit

Nädal enne maratoni sõidame Timmoga kaheses kajakis Eesti Mereaerutamise meistrivõistlustel 4. koha peale.

Viimane nädal on tavapärane puhkus ja lihtsad jooksud. Loon endale illusiooni, et olen vormis.

Tallinn Ironman maraton 2:49

Maratoni suudan joosta ajaga 2:49 (keskmine tempo 4:00). Jooks on kuni 30km-ni lihtne kuid viimased kilomeetrid tulevad väga raskelt. Alates 30+km algab maraton ning siin on edukad need, kellel on treeningpagasis ka pikad jooksud, minul neid seekord pole. Mind hoiab elusana vaid pilt sellest, kuidas ma keeran lõpuks punasele vaibale ja jooksen viimase 100m.

Tallinn Ironman finišisirge

Läbi. Olen elus. Võit.

Finišile järgneb jooksja köögipool mida avalikkus ei näe. Olen läbi, totaalselt tühi, suures angaaris, külmal kivipõrandal, pikali kägaras, pea käib ringi, süda on paha, kõht valutab, jalad tuikavad, kristallid virvendavad silme ees. Keegi küsib hoolitsevalt “kas kõik on korras”, ma isegi ei suuda vastata. Leban, leban, leban.
Läbimärg. Külm. Kivipõrand. Hakkan tasahilju tajuma suurt angaari ning kolmandal katsel keeran end jalgele.

Mingis mõistatuslikus unenäos ajan oma asjad korda, saan vahetusriided, ajame tiimiga juttu ja püüan süüa. Ei, see pole ikka mina. Kaja võtab auto juhtimise ning mul kõrvalistmel hakkab maailm taaskord kokku kukkuma. Sulgen silmad ja soovin, et kogu universum mu ümber tarduks.

Viimaks kodus. Kõik. Selle aasta tippsündmus sai just mööda. Pingelangus ja vastutus hajub vaikselt. Maksimaalne tulemus tehtud. Võit.

UNISTAMA PEAB SUURELT.

VISUALISEERIMINE ON EDU ALUS.

Füüsiline võimekus toob starti, kuid mentaalne tugevus tagab eduka finiši.

Järgmisel päeval seisame tiimina Tallinn Ironman poodiumi kõrgeimal astmel. Aitäh tiimile, Wade Stokes ja Evgeni Nikolaevski.

Tallinn Ironman 2020, winner team, Leivo Sepp, Wade Stokes, Evgeni Nikolaevski

111km sirgjooneliselt läbi Eestimaa: loovus, valu ja mentaalne äng

Piirangud kui loovuse alus

Sirgjoonejooksul tuleb liikuda joonlauaga kaardile tõmmatud 200m laiuses koridoris ja see on väljakutse. Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine. See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106km pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101km 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54km pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks.

Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200km märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja.

Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõik marjad, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40 tunnine väljakutse on esmakordne.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

„Eile nägin ma Eestimaad“

Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad reaalse tähenduse, läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: „eile tunnetasin ma Eestimaad“ oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuleb füüsiliselt läbi elada.

Nuhtlev mets ja õppetunnid

Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale.

Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul on algusest peale tunne, et mets nuhtleb ja peksab mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutuvad minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haaravad riietest ja samblasse peitunud juurikad loobivad mulle sealt kaikaid kodaratesse.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Mets paneb mulle „jala taha“, kaotan tasakaalu ja maas võtab mind „hellitavalt“ vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutan käed ette ja need vajuvad maandudes märga solukasse. Ajan end püsti, oigan vaikselt omaette ja rõõmustan siiski nende õppetundide üle.

Ma olen kui väike laps kes õpib uuesti kõndima. Mets on erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus saab karistatud füüsiliselt. Ma pean õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendab seda, et pean meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pean olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks.

Ma hakkan nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandan vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viivad loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega.

Mentaalne äng

Mets hakkab mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks. Kuid ei osanud ma oodata metsa lõppematud varalaegast minu õpetamisel.

Kui alguses tulevad rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, mis on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks maha kukkunud risti-rästi puud, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Mida edasi, seda sagedamini pakub mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need on järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandub mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pean end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg on 26 minutit, tabab mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin sama ajaga kuus kilomeetrit.

Füüsiline valu

Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on parim ÜKE-treener. Igal sammul painutan, sirutan, kummardan, ronin, hüppan ja turnin edasi kasutades selleks kogu oma keha. Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte jalalihased, vaid kogu keha tunneb end kui küla käest peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus.

111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Mitte ükski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100km sellist looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda.

Astun heinamaale ja unistan kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega, enne kui suudan heinamaal jõuda 6min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on 4min/km…

Teise päikesetõusu aegu

Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootab läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit.

111 km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Kui liikvele lähen, on aeg veel nii varajane, et haned alles paljajalu käivad. Ees ootab paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootab lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega.

Hommikupäike limpsab üle puudelatvade ja jõuan täiesti ootamatult 2m kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks. Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist.

Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111km peal oli valus? Ei. Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Minu jaoks on oluline, et olen selle retke planeerinud.

Siia punkti jõudsin piire nihutades ja suurelt unistades.

Kõrged sihid ja elusam elu!


111km sirgjoonejooks läbi Eestimaa

Võit, Haanja Ultra 100

#1 koht Haanja Ultra100, ehk Võru keeles kipõmb miis.

Haanja Ultra100 poodium, 2. Tauno Riibak, 1. Leivo Sepp, 3. Alar Abram

Võistluse nimi annab hästi edasi sisu, joosta tuleb 100km Rõuge-Haanja vahelisel mägisel maastikul kus tõusumeetreid kokku ligi 2300m+.

Kohal on tugevamatest jooksjatest varasem võitja Cris Poll, lisaks viimasel hetkel kirja saanud Tauno Riibak ja mitmekülgse taustaga orienteeruja ning multisportlane Alar Abram. Tõotab tulla huvitav jooks. 10km pikkune ring on sel aastal uus, seega pole varasemat võrdlusbaasi tempovaliku osas. Mina lähen stardist igatahes minema teadmisega, et 9 tunni pärast on võistlusele joon alla tõmmatud. See teeb keskmiseks ringiajaks 54 min. Pealambid küdema, sobiv tempo jalgadesse ja nelik joondus kenasti minu valiku järgi. Läksin kohe stardist ette, kuna Ööbikuoru treppidel ükshaaval liikumine tähendab tagumistele automaatselt vahe sisse tekkimist ja kasutut kiirendust punti tagasi jõudmiseks. Ultras on oluline aga ühtlane liikumine.

Haanja Ultra 100

Raja esimene pool kulgeb tõusvas joones mööda kruusateid. Kujutan ette kuidas need pikad tõusud lõpupoole jalast elumahlad välja imevad. Krõbistame sügavas ööpimeduses veel värskeid jalgu kui korraga kõik koos, ehmatusest peaaegu et õhku hüppame. Vaikus on asendunud hetkeliselt sadade koerte valjuhäälse klähvimisega ning lambivalguses peegeldub mustavast pimedusest hõõguvate Baskerville’de silmade allee. Muidugi on nad aedikus, muidugi on nad ketiga kinni aga ehmatus on ikka. Sellist pilti olen varasemalt Põhja-Kanadas Yukonil näinud kus ka sarnased kelgukoerte kasvandused.

4,5 km järel jätame hüvasti kruusakaga ning keerame metsasinglile, lamp läheb täisvõimsusel tööle ning jätkan ikka meie grupi tempo juhtimist. See 4km pikkune metsasinglite osa ongi selle raja kõige lahedam osa, seda ootan kõikidel ringidel ning erinevalt kruusakast ei teki siin ka võistluse lõpus tüdimust.

Kuidas toimida edaspidi joogipunktis?

Esimene ring 53 minutit. Kraban geeli järgmisele ringile kaasa ja nüüd oleme koos Tauno ja Alariga joogileti ääres kust juua saada ei õnnestu. Jooksjad, esimesed kindlasti, soovivad letilt joogi haarata, sisse kallata ning peatumata edasi minna. Isegi 10-20 sekundine viivitus, mis tundub ühe 10h pikkuse ultra juures täiesti mõttetu aeg, tähendab ikkagi seda, et gruppi tagasi jõudmiseks on tarvis teha palju tööd. Korraldaja andis omalt poolt tagantjärele kaks soovitust, mida tasub siis järgnevatel Haanja100-del järgida 1) enne võistlust tuleb teenindajaga kokku leppida, et letil täisvalatud joogitopse oleks ja 2) tavaliselt on esiotsa jooksjatel oma support-inimene. Crisil on support olemas, seega tema juba 50m edumaaga kui meie alles joogileti äärest ilma jooki saamata teele saame.

Joogipunktis Leivo Sepp

Pealambid lendavad jooksu pealt varustusekasti, püüame Crisi Ööbikuoru treppidel kinni ning liigume taas kogu tiimiga edasi. Tempo on taas minu hoida ning kruusakal võib sekundi täpsusega mõõta meie teise, kolmanda kui ka neljanda ringi vaheaegu ja ringiajad täpselt 53 minutit.

Kruusakalt metsa keeramise kohas on vahejoogipunkt ja see väärib igati kiitust. Alati on leti peal 5-6 topsi valmis valatud erinevate jookidega. Lihtsalt haara joogitops või kaks, minimaalse peatuse ja väga sõbraliku teenindusega koht. Teenindaja pakkus lisaks sooja saia, kohupiima kooki vms. head paremat mida pilditu jooksja enam ise ei märganud. Hea on see, et siin toimis joogisüsteem kenasti vaatamata varasema kokkuleppe puudumisele.

Haanja Ultra100 Leivo Sepp

Taas oleme lemmikul metsasinglil kus iga ringiga muutusid mudased kohad järjest keerukamaks ning nõlvadelt võib välja lugeda, et nii mõnigi jooksja on siin pepu peal liugu lasknud.

Teisel ringil läheb järsematel ja tehnilistel laskumistel Alar ette ja näitab klassi, et kuidas orienteerujad sellist olukorda võtavad. Ma ei hakka temaga kaasa minema, sest nii algusfaasis tundub see liigse energiana.

Neljandal ringil oleme kaotanud Tauno ja viiendal ringile minnes kaotame ka Alari. Kuna põhijoogipunkt töötab ikka sama ebaefektiivselt nagu alguses, jooma aga peab, kulub siin alati kasutult aega ja viiendale ringile minnes on Cris seetõttu suisa 100m edumaa teinud. Kuna ta oli ees, siis kruusakal hoiab tempot tema üleval. See tundub mulle pisut kiire aga hoian siiski sabas. Olles täheldanud eelmisel ringil kui tihti ta hingab, on praegune tempo talle kindlasti liiast. Ja siis see juhtubki, ta hakkab kruusakal olevaid tõuse kõndima. Tipin tõusul ette ja lasen allamägejooksul tempo vaiksemaks. Metsa keerates on selge, et Cris enam minu tempoga lõpuni ei tule.

Haanja Ultra100

Olen üksi.

Hoian pulsi vahemikus 140-145 ja lihtsalt vaatan, et milline tempo selle peale kujuneb. Kuna antud pulsivahemik vastab minu siledamaa jooksutempole 4:35 min/km, siis arutluskäik on lihtne, kas mu tänased konkurendid suudavad 100km joosta 4:35 effortiga, kuigi metsas tähendab see mõnes kohas reaalselt tempot 7:20?

Ringiajad langevad ja viimased neli venivad juba mõni minut üle tunni. Järgmisteks aastateks on see jooksjatele hea alusinfo, et kuidas uutes tingimustes kohe alguses optimaalsem tempo valida.

Viimane ring.

Kuigi joon vahepunktis korralikult ja söön kaks kohupiimakooki, hakkab ometi metsavahel pilt hägustuma. Liigun päikesevirvendavas metsateel, pea on tühi ja kipun tuikuma. Tajun vaid, et puud vilksatavad kahelt poolt mööda, nägemise horisont on käeulatuses ja kogu maailm väriseb hallikates toonides mu ümber. Pingutan, et tuikuva jalaga sammu pidada ja kõik singlite kurvid täiskiirusel välja võtta. Pigistan geelituubi tühjaks, hoian magusat vedeliku suus ja tasapisi saan tagasi olukorra peremeheks. Suus hoides muide, imenduvad suhkur ja süsivesikud keele kaudu väga efektiivselt otse kehasse. Pole tarvis kohe alla neelata.

Haanja Ultra100 Leivo Sepp

Finiš.

Ivar riputab kaela lõpetaja medali ja liigun vaevu koolimajja.

Põrandale varisedes kaon hetkega siit maailmast. Tajun vaid ühel hetkel läbi oma koomaune, kuidas Ivar koridorinurga külmal põrandal lebavale liikumatule kogule osutab ja ütleb kellelegi, et "see on võitja".

Aeg 9:44, kipõmb miis!

Haanja Ultra100 koomaots

UTMB on 170km ring ümber Mont Blanci mäe

UTMB tähistab ümber Mount Blanci mäemassiivi kulgevat rada. See on rada pikkusega 170km ja 10 000 tõusumeetrit.

Hea turunduse tulemusena on just see rada maailma kõige populaarsemaks ultrajooksu võistluseks saanud. See pole sugugi kõige raskem, pikem, ilusam, kuid ilmselt mängib oma rolli ka see, et start ja finiš asuvad maailma matkapealinnas Chamonix’s. Alpikellade kõlinal elavad siin mägedes ka lehmad, kes tänu ilusatele vaadetele toodavad parimat juustu.

UTMB rajal

UTMB oli mu käesoleva aasta A-kategooria võistlus, mis tähendab et plaanisin kogu oma aasta tegevuse allutada sellele. Kahjuks aga see võistlus 2020 aastal ei toimunud.

Siiski olen täna, 7. juulil 2020a UTMB stardis, kuid seljakoti ja Kajaga. Meil tuleb seitsmepäevane jalgsimatk ning iga sammu saadab mõte kuidas see kõik võistluse käigus 24 tunniga tuleb teha. Online tracking: https://track.ekstreem.ee/?id=UTMB168km

UTMB 1 päev – 25km.

UTMB start

Esimesed kilomeetrid stardist lähevad kergelt allamäge ning kujutan ette kuidas siin oleks hea soojenduseks 3:45 tempoga joosta. Seljakottide ja matkasaabastega aga lihtsalt astume. Kaljuronijate koha juurest keerame metsateele, mis viib meid järgmisse väga armsasse väikekülla nimega Les Houches. See on meile tuttav küla juba varasematest kordadest, siit oleme muuhulgas ka Mont Blanci tipumatka teinud. Peale küla algab võistluse esimene arvestatav tõus. Kivine 4x4 autotee keerutab mäkke ja mõned tõusunurgad on siin sellised, kus võistluse käigus kõndima tuleb hakata. Ületame mäekuru ja algab laskumine, väga järsk, kuid õige pea muutub siiski mõnusalt kiirelt joostavaks teeks. Sekka satuvad metsarajad maha langenud puudega ning mõnes hooldamata kohas pidime isegi ronima ja roomama. Vaated on uuelaadsed ja fantastilised, nüüd laskume juba uude orgu, silmale avanevad uued mäed ja uued tasandikud küladega. All külas ootab võistluse ajal söögi ja joogipunkt ning külast väljudes keerab rada taas metsa vahele ja hakkab taas tasapisi läbi metsa ülespoole kruvima.

UTMB rajal

Kuna Euroopas üldiselt ei või telkida või võib seda teha üle 2400m kõrgusel, siis tuli leida varjuline ja inimsilmale varjatud koht. Õnneks on satelliitkaardid nii head, et selle järgi planeerides oli võimalik leida ühes jõekäärus kena koht, mida kinnitas ka paikvaatlus.

UTMB rajal

UTMB päev 2, 25-50km

Matkapäevad oleme jagatud 25km pikkusteks lõikudeks. Esimesed tänased kilomeetrid vaheldusid metsatee ja asfaldiga ning liikumine oli lihtne vaatamata pidevale üles-alla tõusumeetrite kogumisele. Kuigi päev oli alles noor, ootas meid nüüd selle raja pikim 10km pikkune tõus ühes 1400m tõusumeetriga. Tõusta absoluutkõrgusel 1000m pealt 2400m peale, on väljakutse ja mida kõrgemale jõudsime, seda tehnilisemaks muutus rada. Kui viimaks tundus, et oleme juba tipus, tuli tõusta veel 160m. Inimesele, kes pole mägedes käinud, võib tunduda 106m suhteliselt väikese numbrina. Kui see aga tõusumeetriteks panna, on tegemist üsna arvestatava tegevusega. UTMB rajal

Ja nüüd laskumine, õnneks mitte nii tehniline kui tõus. Aga väga pikk, oi-oi kui pikk sellegipoolest. Laagrisse jõudes suutsime välja võtta vaid matid, harutada jalast saapad, et siis lihtsalt pool tundi lebada. Saapaid jalast võttes lootsin, et ainult need valutavad aga võta näpust, jalatallad kah valutasid.

Telkimiskohaks sai täna ametliku laagrikoha kõrval, üle jõe olev heinamaa. See oligi väiksema eelarvega matkajatele ette nähtud.

UTMB päev 3, 50-75km

Öeldakse ju, et päevad pole vennad. Nii tõi kolmas päev meile 1900m tõusumeetrit ja see tähendas veel raskemat päeva kui eelmine. Rada tõuseb alguses väga mõnusa nurgaga kus võistluse ajal hea vaikselt sörki lasta. Tõus muutub aga järsumaks ning annab aimu, et minna on veel omajagu. Hommikune 1000m tõus on siiski seekord oodatust lihtsam. Oleme taas jõudnud 2500m kõrgusele ja ikka selleks, et uuesti 400m laskumise järel teist korda 2500 peale tõusta. See teine tõus on juba väga tehniline ja nõudlik.

UTMB rajal

Suured kivid, lumevaalud, järsu tõusuga karjamaa jms. mägedele kohased loodusvormid. Ka laskumine selle järel on pikk ja nõudlik. All on aga paar kilomeetrit täiesti sirget teed, mille lõpetab aga ootamatu kitsas singel-track otse üles 500 tõusumeetriga. Oleme ületanud piiri ning jõudnud Itaaliasse. Pean ütlema, et see Itaaliapoolne rajalõik on UTMB ringi arvestades üks ilusamaid. Hingematvad vaated nii Mont Blanci mäemassiivile, liustikele ja piki orgu edasi-tagasi nii kaugele kui silm ulatub.

UTMB rajal

Täna jooksis meist mööda üks mees, kes enda sõnul alustas Chamonix’st et jõuda päeva lõpuks Cormajouri Teeb sellise 80km ja 5000m+ treeningpäeva. Kadedaks teeb. Ma oleksin tahtnud  temaga koos joosta.

Itaalias on samuti looduses telkimine lubatud ainult kõrgemal kui 2500m. Meie aga ööbime 2200 peal. Loodame, et saame rahulikult hommikuni magada.

UTMB päev 4, 75-105km

Öös on asju, nagu ütles Mati Unt. Veel enne magama jäämist tuli äkki kop-kop-kop ja itaaliakeelne vidistamine. Ma olin kindel, et nüüd see ongi käes, saame trahvi siis aetakse minema ja üldse mida me öösel peale hakkame siin mägedes? Äkki peame aga alla külla politseisse jalutama ja seal pannakse pokri kuna sularaha meil ka trahvi maksmiseks pole.

UTMB rajal

Õnneks oli asi lihtsam, inglise keeles hakkas mees uurima, et kus telkida saaks kuna siin ei tohi. Me siis juhatasime teda lahkelt 5km edasi kus ka mitmed inimesed oma telke sättisid. Tal oli käsil UTMB-raja tagurpidi läbimise projekt. Kell on saanud öösel 1:00 kui kõige parema une aegu sõidab meist mööda mäemasin. Meie telk oli tema laustuledes ja hoiame lausa hinge kinni, et nüüd saame kindlasti trahvi ja aetakse ära. Õnneks möödus see masin peatumata. Taas magame, korraga kell 2 öösel, klobadi-klobadi jooksusammud ja vonklev pealamp. Pani peatumata mööda. 10 min hiljem kaks paari klobadi-klobadi ja kaks pealampi sähvimas. Panid ka ajuga mööda ning mäest alla Courmayouri suunas. Tundusid kaugelt kandi mehed ja 80km+ pikkust jooksu tegemas.

Ärkame varakult, et siit erakordselt tiheda liiklusega kohast ruttu minekut teha. Pistan pea 6:30 telgist välja ja jälle kaks jooksjat, küsivad kas Courmayoure on kaugel. Vastan, et pange aga siit allamäge edasi ja kohe jõuate. Tüübid olid sellist nägu, et nad on öö otsa jooksnud. Elatakse aga elusat elu siin mägedes!

UTMB rajal

Courmayoure’i laskumisega algas ka meie päev. 1000m tehnilist laskumist suurte puujuurikatega kaetud metsateel. Mõni hetk väga järsk, kuid üldiselt siiski võiks olla üsna kenasti joostav. Pimedas liikumisel peab aga hea valgus olema. Courmayoures teeme “linnatuuri” ja teiselt poolt linna läheme üles järgmise 1000 tõusumeetriga mäe otsa. Algus pisut laugem, kuid nagu ikka, mida edasi, seda järsum ja tehnilisem. Nüüd pikk-pikk jooks 2000m kõrgusel väikeste põksudega. Mööda ühe oru serva vaikses tõusvas joones ja igal hetkel uued fantastilised avarad vaated. Lõpetuseks üks pigem lihtne 500m laskumine millele järgnes kohe 800m+ tõus ja nii ööbime täna 2500m kõrgusel. Enne veel ületame Šveitsi piiri ja ilmateate kohaselt on siia mägedesse lubatud äikesetorm ja muidugi värvilised unenäod.

UTMB rajal

UTMB päev 5, 105-131km

UTMB rajal

Öise tormi elasime kenasti üle, kuid hommikul sadas ohjeldamatult ja avastame end olevat paksu pilve sees. Kella 10 paiku mööduvad meist esimesed tilkuvad matkajad, kellele lehvitame telgist auravate kohvitassidega. 12-ks surume ka oma märja telgi seljakotti ning ees ootas UTMB raja pikim, 20km pikkune laskumine. Sekka mõned üksikud tehnilised elemendid, tasub siia siiski jätta jooksujalga, sest siin on see võimalik. Pilvepiirilt allpool vahetame pikad riided oma tavapärase lühikese vormi vastu.

UTMB rajal

Tee viib läbi armsate vanade Šveitsi külakeste, kus kitsaste tänavate ääres tahumata nurkadega palkmajad ristuvad. Oleme pisut oma plaanist ette jõudmas ja seega haarame järgmisest päevast lisaks ühe 600m+ tõusu ja veidi laskumist. Looduse osas erilist emotsiooni siin pole, kuna rada kulgeb valdavalt metsa sees. Õhtul jõuame napilt enne päikese loojumist ühele mitteametliku telkimiskohale.

UTMB päev 6, 131-155km

Kaja on mu vapper ja ustav abikaasa. Nädalane matk, kus iga päev liigume 25-30km koos 1500-2000 tõusumeetriga, pole sugugi lihtne. Kuid just selline ja sugugi mitte vähem nõudlik on matk kui lasta oma meeled uinutada minu kirjeldusest “jalutuskäik mägedes”. Just see aga juhtus Kajaga. Alles nüüd, kuuendal päeva julges ta tunnistada kui lähedal oli ta olnud teise päeva õhtuks sellele, et matk pooleli jätta.

UTMB rajal

Truu kaaslasena järgneb ta mulle kõikjale ja usaldab mind kõiges. Vaid kahel korral kogu matka vältel juhtus see, et ta väga naiselikult kombel kiljus ja kogu universum ainult tema ümber pöörles. Esimene kord oli siis kui üks koer meie suunas jooksis. Õnneks hammustasin selle situatsiooni kiiresti läbi ja viskusin tema ja koera vahele. Teine oli aga märksa tõsisem juhtum, nimelt oli tarvis kanna tagant kääridega ära lõigata villi lahtine nahk, et sinna korralik compeed plaaster panna. See ülesanne osutus oodatust suuremaks väljakutseks. Lõpuks ütlesin, et ma olen nüüd arst ja ta peab mind kuulama. Peale operatsiooni oli patsient meelemärkuseta ning kandsin ta telki.

UTMB rajal

Tänast matkapäeva meenutavad kaks pikka tõusu ja laskumist ning see oligi kogu päev. Selleks, et meie liikumise tempo enam-vähem tasakaalus oleks, leiab Kaja seljakotist tõusude ajal saia, juustu ja isiklikud riided. Laskumisel annan talle kaks täispuhutavad õhkmatti juurde. Kindluse mõttes. Minu seljakotis siis telk, magamiskotid, lisamatid, tehnika, tagavara vesi ja mu enda riided.

UTMB päev 7, 155-170km

Selle päeva teekond on ka UTMB võistluse viimase mäe ületamine. See tähendab siis võistlejatele veelkord ligi 2200m kõrgusele tõusmist, vaadata üle Chamonix oru, et seejärel juba finiši suunas laskuda. Pean ütlema, et see viimane tõus on kõikidest senistest järsem ning see on väljakutse ka parimatele. Üleval on taas justkui paar eeltippu, enne kui kõrgeimast punktist saame viimaks alla hakata jooksma.

UTMB rajal

Allajooksu tee on hästi joostav, vaid üks lühike lõik on tehniline ja nõuab pisut tähelepanu. Kogu see viimane mägi on sarnaselt Itaalia pool kogetule väga ilusate vaadetega nii Mont Blanci massiivile kui ka tervele orule. Kui alla tulek jääb pimeda peale, siis Chamonix tuled paistavad terve igaviku enne kui need käega katsutavaks muutuvad. Lõpuks joostakse auring läbi kesklinna ja kiriku ees ongi UTMB finiš.

Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku.

Meil on mida meenutada ja elusam elu saadab meid kõikjal.

Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku.

Tandemrattal Eestit avastamas

Koos läbi elatud emotsioonid loovad ühise tuleviku. See on privileeg.

Viiepäevane rattamatk mahtus kenasti kahe väikese rattakoti sisse mis paigutusid piki tandemit. Rattamatk stiilis “fast & light” võimaldas pikemad päevadistantsid ja keerulisema maastiku.

Mineku eel

Tallinna ümbrus on igast suunast palju kordi läbi sõidetud, seega otsustasime alustada Kadrinast. Rongilt maha tulijaid tervitab vana munakivitee ning mõne kilomeetri pärast keeramegi Neeruti mägedele.

See on seikluslik algus mööda kitsast ja keerutavat rada ühele tandemile. Hommikukastene ja libe heinamaa vaheldub metsase teerajaga ning vööni sirgunud alustaimestik riipab meie sokid ja püksid märjaks. Päikeses sätendavad hõbedased kastepärlid ja läbi puude vibreeriv hommikuvalgus hoiab meie meeled ärkvel. See on vajalik, kuna sõit on kiire ning pööramise ja pidurdamisega on tarvis pidevalt tegeleda.

Üle raba

Läbi Porkuni mõisa, kus aknakardina vahel saadab meid tumma pilguga kummituslik mõisaproua, jõuame nõuka-aegsesse Rohu raketibaasi. Oma kaledas üksinduses ja igal sammul entroopiast puretuna muutub ka see paik kunagi olematuks. Senikaua kui aga angaaridel katused peal, leiame siit kunstiteoseid nii Leninist, nõukogude võimu rakettidest kui ka Punasest Väljakust.

Rohu raketibaas

Veereme edasi läbi kunagise suure asunduse, kuid tänaseks mahajäetud Peressaare küla, astume sisse uhkesse koolimaja, mille ette K. Pätsi istutatud tamm on vägagi soliidsesse ikka jõudnud.Peressaare koolimaja

Ilmatuma pika kruusatee sirge, Eestiaja mälestus Sonda-Avinurme-Mustvee raudteest, toob meid peatuma Piilsi raudteejaamas. See Eesti ajal ehitatud hoone püüab pilku eelkõige oma erakordselt sirgelt laotud valgete tellistega. Sellist meistriteost tänapäeva ehituses enam ei kohta. Uus teadmine on et siinkandis asus omapärane nõukogude aegne soldatiküla, kuhu anti elamiseks maad inimestele kes olid tsaariarmees 25 aastat teeninud.

20200620_143847339_iOS

Seda 147 km pikkust päeva meenutavad ka vihm, muda, libedad teerajad ja läbi raba tandemi tassimine.

Mustvees istume õhtupäikese ja tuulega kaetud rannaribal ning mõtiskleme siinse elu-olu peale.

Uue päeva alustame suurejooneline Kalevipoja keskuse külastamisega. Siit võib leida igas suuruses nii Kalevipoja kui ka sortside puust kujusid, kuid ka koha Kääpa jões, kus Kalevipojal oli mõõgaga oma lugu.

Kalevipoja kantsEestis on suur hulk külasid nimega „Metsaküla“, kus alles on mets ja küla läinud. Siit Peipsi äärest leiab aga ühe vastupidise. Siin asub Kirovi uhke kuid mahajäetud valgumarja tehas, kuhu omal ajal toodi iga päev bussidega sadu inimesi tööle. Täna on siin iga võimalik seinapind tänavakunstiga kaetud ja maapind ühtlaselt klaasikildudega. Rattaga tulles lükkame seda käekõrval ning enne puhtale maanteele jõudmist katsume üle kummid, et neisse poleks jäänud ühtegi juhuslikku kildu.

Seitsme kilomeetri pikkune “sibulatee” tervitab meid liivatänavatega. Ajalooliselt on siin alati kihanud aktiivne külaelu. See ilmselt on ka põhjuseks hästi eriilmelisele ja mitmest ajastust kõrvuti pärinevale arhitektuurile.

Seda 145 km pikkust päeva rõõmustasid lisaks nii pikad metsarajad kui ka enne lõppu ootamatu tõdemus Kavastus, et praam on remondis ning peame Moostesse jõudmiseks 15km pikkuse lisaringi Luunja kaudu tegema.

Õhtu ootamatu sündmus Mooste mõisa külalistemajas oli Evgeni ja Tiina ootamatu saabumine. Neil on seal ligidal oma maakoht ning pannkoogi moosiga osutus väga mõnusaks külakostiks.

  1. juuni

Päeva algus tõi meid Taevaskoja radadele, kus järsud tõusud, laskumised ja kurvilised teed olid kindlasti ühed selle matka kõige emotsionaalsemad hetked Kajale. Suur tühimik haigutas igal laskumisel üle minu pea ning ma pidin leppima, et see ei jää ainult tema teada, vaid hüüatused ja naiselikud kilked juhtisid sellele igal hetkel mu tähelepanu.

Suvine Lõuna-Eesti

Taveskoja koopast viivad kuradi kaevatud otseteed Riiga, Kiievisse ja Himmastesse. Nendesse kohtadesse meil asja polnud, seega liigume edasi mööda teed Viimse Reliikvia radadel ja peatume Otteni sillal. Meenutame meie rahvuslikku kultusfilmi sest just siin peeti kinni tagaajajad.

Värskasse jõudnult on pikk päev seljataga ning otsustame kohalikus teemajas süüa. Seal aga selgub, et keset kõige aktiivsemat lõuna-aega neil süüa pole ja peame tühjade kõhtudega edasi sõitma. Värskast alates järgime Setomaa Külävöö rada, liigume jalga maha panemata üle Venemaa saapasääre ja vaatame Meremäe tornist kui suur on Eestimaa. Õnneks toob see rada meid Obinitsa söögikohta, mis võttis meid vastu suure külalislahkusega ning söögid on siin samuti maitsvad.

Õhtu lõpetame Misso lähistel kenas ööbimiskohas ning jalad meenutavad rõõmuga et 163km pikkune sõidupäev lõpuks õhtusse vajub.

  1. juuni

Sadu kilomeetreid Lõuna-Eesti kruusateid oli täna hommikul jalgades tunda. Ometi istume taas rõõmsalt sadulasse ning alustame vändates päeva. Küll aga tundus täna arusaamatu, et kuidas meie tee aina mäkke tõuseb? Tõde nägime muidugi Haanjas, Suure Munamäe otsas. On ilmselge, et Eesti kõrgeimasse piirkonda jõudmiseks tulebki pidevalt ülesmäge sõita.

See päev annab meile kaasa suvisest kuumusest praksuvad heinamaad, ujumispeatused tumedaveelistes metsajärvedes ja värvilised liblikad kuid ka ligitikkuvad parmud, pliks-plaks.

Suvekuumuses

Viimase päeva 100km libiseme peamiselt asfaldil ja anname korralikult vänta ning jõuamegi enne Viljandi-Tallinn rongile minekut järves ühe mõnusa supluse teha.

Viiepäevaseks matkaks vajalik varustus mahub kenasti kahte raamikotti, vaid sandaalid ja varukumm tuli kinnitada Kaja lenkstangi peale.

Viie päevane ja 672km pikkune tandemimatk Eesti kruusa- ja metsateedel on meie jaoks elusama elu elamine.

Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku!Koos läbielatud emotsioonid loovad ühise tuleviku.

https://track.ekstreem.ee/?id=Jaanipaevrattas

JaanipäevRattasTeekond

WK 570 Commander kahepäevasel matkal

https://www.worldkayaks.com/kayaks/single-sea-kayaks/wk-570-commander/

See kajak on loodud olema sportlik ja suur mahutavus annab võimaluse pikemat ekspeditsiooni ette võtta.

WK 570 Commander Type S

Kahepäevase sõidu järel minu tagasiside antud kajakile.

Haapsalus laadisime kajakid kolmepäevaseks matkaks varustust täis: telk, magamisasjad, söögid, vahetusriided, vesi, tehnika jne. Vaatamata sellele, et kajak ise on plastikust (ja mitte karbonist), on see siiski meeldivalt ja ootamatult kerge isegi koos mitmepäevase matkavarustusega.

Esimene päev aerutasime 14km, et Rukkirahule ööbima jõuda.

WK 570 Commander Type S

Aerutamine on selle paadiga tõeline nauding kuna kokpit on disainitud täpselt aeru trajektoori järgi. Kui tavapäraselt käib sellise laiusega paatidel aer kopsuga kere vastu siis WK570 disain on selline, et aer libiseb super kenasti paadikerest mööda ja sulpsab õiges kohas kergelt vette.

5,7 meetrit annab keskmisest pikema veeliini ja see omakorda on kiirema kajaki eelduseks. Veesõidukite ja muidugi kajakite kohta kehtib selge reegel: mida kiirem, seda ebastabiilsem ja mida stabiilsem, seda aeglasem.

Meri oli sile ja rahulik ning küsimus oli ainult selles kas mees kajaki peal tõmmata jõuab. Paat ise liigub hästi!

Distantsi teisel poolel aga hakkas kiirus langema. Ja põhjuseks osutus kajaki iste. Kasutasin kohe algusest peale istumise all pehmendavat alusmati materjali. Sellest hoolimata (või selle tõttu?) tekkis istmiku ühele poolele närvivalu. Pidin kogu aeg nihelema, rohkem ühe või teise poole peal istuma, kuidagi külg ees, siis jalad sirgu siis jalad konksus jne. Kes seda kogenud see teab, et sellisel juhul on mõttefookus kogu aeg suunatud sinna istumise alla ning kogu energia mis peaks minema edasiliikumisele, jääb kuskile istmikusse kinni.

WK 570 Commander Type S

Teise päeva oli planeeritud 70km ning alustasin ilma alusmatita ja alguses tundus, et see ongi parem. Paari tunni pärast olin aga taas samamoodi nihelemas ning edasiliikumine kulges pidevas istmel pöörlemises. Õnneks liitusid meiega veel paar kajakisõpra ning peale lõunapeatust Kesselaiul vahetasime paadid ning päeva lõpuni sõitsin WK640-ga. Kolmanda päeva matkast pidin loobuma sel samal närvivalu põhjusel.

Istumine on personaalne teema, sõber kes WK570-ga päeva teise poole sõitis ütles, et talle see iste täiega sobib ning kõik oli korras.

Tüürisüsteem on WK570-l võistluspaatidele sarnaselt keskel asuva pulgaga. Selle kohta peab tõesti mugav ütlema. Jalad saab tugeva tõmbe jaoks täie jõuga plaadi vastu suruda ja tüürimise jaoks tuleb neid siis lihtsalt kas paremal või veidi vasakul hoida. Murekoht on siin aga selles, et tüüripulga keskmises asendis on kajaki taga oleval tüüril tuntav vabakäik või rooliloks. See omakorda põhjustab pideva ületüürimise kui merel vähegi lainet mis paati ära kannab. Tüürinöörid said küll hoolikalt pingutatud, kuid midagi tuleb veel teha. NB! Tüürinööride pingutamine on geniaalselt lihtne, see toimub esimesest pagasiluugist mugavate stopperite vahendusel.

Suuna hoidmiseks on paadil integreeritud kompass ja seda omadust hindan alati paatide puhul kõrgelt. On olnud situatsioone kus udu tuleb peale, GPS-tehnika ei tööta (või puudub) ning ainuke moodus õiget suunda hoida on kompass.

Tavaliselt sõidan GPS-i järgi ja kasutan seadet Montana 680 mis on minu hinnangul üks paremaid seadmeid matkade jaoks. Selle puutetundlik ekraani toimib alati, olgu -25 kraadi külma ja sulekindad käes või siis merel kus kõik asjad paratamatult märjaks saavad. Seade kinnitub kajaki külge iminapaga ning ekraan on kenasti suunatud aerutaja poole. Kuna WK570 kokpit on aerutamiseks sobiva disaini tõttu kõrge siis sinna otsa sellist suurt GPS seadet ei saagi panna. See jääb lihtsalt aerule ette. Seega leidsin alternatiivi ja kinnitasin paadile ühe väiksema, jalgrataste jaoks mõeldud kaardiga GPS-seadme. See sobis ideaalselt, kuid sõites selgus et väikselt ekraanilt ei näe normaalselt kaarti ning ekraanile langevad piisad tekitavad GPS-le pidevalt isetegevust. Kui GPS-i vaja, siis siin tuleb mõelda kuidas see kõige paremini teha.

WK570 on disainitud varem ning pisut teiste standardite järgi kui tänased WK paadid. Sellest tulenevalt on kokpiti avaus veidi liiga suur. Tänaseid WK põllesid tuleb meisterlikult sikutada, et peale saada. Pikemaajaliselt lõhub see ilmselt põlle kiiremini ära ja külmade ilmade (külmade näppude) korral võib olla vägagi problemaatiline üldse seda peale saada.

Kokpiti vihmakate, mida kasutan paatide transpordil, on aga täpselt nii väike, et isegi parima tahtmise korral pole seda võimalik peale sikutada.

Pikema sõidu tarbeks puudub sellel mudelil ka päevaluuk, kus oleks väike võileib, fotokas, kindad, buff vms. esmatarbe asjad. See omadus pole siiski kuigi kriitiline, kuna mu tänasel kajakil ka seda pole ning saab sellegipoolest kenasti hakkama.

WK 570 Commander Type S

Kokkuvõtteks.

WK570 on ilmselgelt kena, sihvakas, voolujooneline ja disainitud aerutaja jaoks. Seda vaadates tekib soov sõita ning eristuda teistest. Mõningad iseärasused tal on kuid kindlasti saab need väikse tuuninguga lahendada.

Projektikas. Tandem.

Alustada tuleb olulisimast.

Hawaii pühendunud abiga elas 20-aastane tandem läbi totaalse muutumise.

Projektikas. Tandem.

Tandemiga Laulupeolt 2014

Tandemi eellugu ja hing

2000. aasta kevadel ilmus Rademari poeaknale tandem, küljes röögatu 25 000 kroonine hinnasilt. Nii kallist ratast polnud tol ajal teist leida. Tegin müüjatega juttu ning ka nad ise olid selle eksemplari üle väga uhked. Sellise ulmesummaga minust aga ostjat polnud. Süda tilkus verd, kui kujutasin ette, kuidas keegi teine minu rattaga sealt poest välja sõidab.

2001. aasta kevadel oli ratas poeaknal alles. Hinnasilt sama, müüjad juba teadsid „ahjaa, sa oled see tandemi-mees“.

2002. aasta kevad, ratas poeaknal ja muidugi mina ka: „kas mu ratas on ikka alles?“

2003. aasta kevad, „mu ratas on ikka veel alles!!!“

Siis aga juhtus ime ja ratas hinnati alla. Mina kui teada-tuntud huviline sain nendega hea ja vastuvõetava hinnaga kaubale. Ja rohkem pole Rademar ühtegi tandemit müünud.

Lõpuks ometi: Trek T1000.

Küllap oli Universumis nii ette nähtud, sest ma tundsin kõik need aastad, et seal poeaknal on minu ratas.

Selle ratta olemus on olla kiire: suured 28’’ rattad, peened rehvid ja ees suur 54 hammakas.

Kui sellisega vajutama hakata, siis lihtsamad ratturid ei suuda tuuleski püsida, rääkimata sellest, et keegi mööda läheks. Muidugi tahtis võidusõitja kirg minus kohe sellega rajale minna ja end teistega joonele panna.

Tartu Rattaralli

2004. aasta kevadisele Tartu Rattarallile sain kirja koos Jüri Saarmaga. Käisime mõned korrad harjutamas, et kumma jalaga kohalt ära läheme, kuidas peatume ja kuidas kihutame.

Tandem on ühtlase liikumisega ratas, seal ei tehta „tõusen-püsti-ja-kangutan“ liigutusi. Kõik toimub istudes ning jalas leiduva toore jõuga. Maanteel grupis sõitmisest on alati rohkem tüli kui kasu. Tandemi dünaamika on tavarattast nii erinev - tõusudel aeglasem, laskumistel kiirem.

Gruppidest hoidumine polnud aga lihtne. Meie võimsasse tuulde tahtis sirge peal iga rattur võtta, kuid tõusudel nad möödusid, jättes samal ajal oma veduri karpi.

Kuskil eriti kõval vastutuulelõigul tegime Jüriga põiepeatuse. Meie taga olnud kaks soolokat jäid ka kohe seisma. Nagu nad ütlesid: „Meil pole mõtet üksi edasi suruda, ilma teie abita ei jõuaks me nagunii eriti kaugele“.

Tore ja meeleolukas sõit.

Tandem ja Kaja

Kaja on öelnud, et ainuke inimene, kellega ta üldse on nõus kaaluma koos tandemi peale minemast olen mina. Tänan usalduse eest. Oleme koos tuhandeid kilomeetreid üle Eesti liikunud.

Tandemiga

Igipõline küsimus on selles, et kuidas mees ja naine saaksid koos samu asju teha? Ükskõik kui hea ratas Kajal oleks, ei tuleks koossõitmisest midagi välja. Ühe jaoks ebanormaalne kihutamine on teisele „no mida me uimerdame“. Mõni soovitab osta naisele elektrijalgratta, kuid ka see pole lahendus, kui naine ei usalda kaherattalisega nii kiiresti veereda. Ja siis tulebki mängu tandem.

Sama lugu on muide merel, ainuke mõeldav variant koos matkal käia on kahene süst.

Kuidas edasi?

Paar aastat oli mu peas liikunud idee tandemiga uuenduskuur ette võtta. Komponendid olid ajast ja arust, 7-käiguline käiguvahetus on nagu ta on, pidurid vanamoodsad A-tüüpi, ketid välja veninud ja muidu ka kriibitud-kraabitud ilmega. Huvitava faktina tooksin välja, et tagumine käiguvahetus töötas tagurpidi vedruga, st. suuremate hammakate peale hüppas ise ja väiksemate peale pidin suruma.

Nüüd lõpuks see totaalse muutuse plaan realiseerus.

Ideid oli palju, alates sellest, et keti asemel lint panna ning käiguvahetus rummusiseseks viia kuni selleni, et uurisin Priidu käest tema süsinik-tandemi kohta.

Rummusisene käiguvahetus oleks aga täielikult kaotanud tandemi võimsuse. Käikude väikese amplituudi tõttu oleks tõusudel raske kangutamine ja sirgetel käiks jalad nagu karusellis. Lisaks oleks pidanud lindi panekuks raamilõike tegema ja see ei pruugi tandemile hea olla, kuna seal on suured jõud mängus.

Hawaii ulme-süsinik-12kg-tandem oleks aga teistpidi üle võlli. No mina pole Priit ja Kaja pole kaugeltki Kopli. http://priitsalumae.blogspot.com/2017/05/lugu-mustast-hobusest.html

Seega pidin tegema kompromissi ja leidma kesktee.

  • „Priit, kelle poole võiks pöörduda ratta värvimisega?“
  • Priit: „Enn Rohtla.“
  • „Vajaksin ka teie mehhaanikute abi, keskjookse ei saanud kätte ja pärast vaja komponente uuendada.“
  • Priit: „Enn.“

Asi klaar, Priidu konkreetne jutt ei jätnud kahtlustki, kellega edasine koostöö saab olema.

Hawaii Enn

Siiralt, väga isiklik suhtumine ja hingega projekti juures olemine on märksõnad millega iseloomustan selle projektika lugu.

Projektikas. Tandem.

Näiteks kui peale esimest värvimist selgus, et mingid kohad jäid värvi alt välja valendama ja kogu töö tuli topelt teha, siis Enn lihtsalt tegi seda. Raam liivapritsiga teist korda puhtaks ja uuesti värv peale. Vot selline tase!

Projektikas. Tandem.

Ta võlus välja ka selle tandemi spetsiifilise tagajooksu jaoks 10-käigulise kasseti, uued pidurid, valged porikad, valged trossikõrid, valged sadulad, valged käepidemed ja muidugi uued käiguvahetajad ja ketid.

Rehvivalikuna läks mugavuse nimel alla laius 42 (Contact Travel) senise 35 asemel.

Valged Syncros sadulad, taha naistele ja ette meestele mõeldud.

Valged Syncro pehmed ja mugavad käepidemed.

Ratast üle andes oli ajaloospiraal oma ringi ära teinud. 20 aastat tagasi oli Enn see mees Rademaris, kes selle ratta Laki tänaval kokku keeras ja vaateaknale tõstis.

Toredaks teemade vahepõikeks selgus, et oleme Ennuga koos koolis käinud ning teame hästi Vihtra küla ja Eesti rattaäss Rein Taaramäe kodukanti.

Projektikas

See on inspiratsioon.

See on emotsioon ning seda me vajame.

Kõlab uskumatult, aga ligi 20 aastat tagasi tehasest välja veerenud ratas on tänasel päeval ikka veel asjakohane ning lubab endasse investeerida.

Inimene, kes suudab oma tegevuse ja eeskujuga teisi unistama panna, suuremaks olema, rohkem saavutama, on tõeline meister.

Tandem liidab inimesi ja koos läbielatud emotsioonid on kordi väärtuslikumad.

Joostes 101km mööda sirgjoont

Sirgjoonejooksu eellugu

Eesti korraldati esmakordselt võistlus nimega Sirgjoonejooks. Selle eesmärk on liikuda võimalikult pikk distants mööda sirget joont, millest võib kõrvale kalduda kuni 100m. Aitäh Olle Rõuk, et sellise jooksuformaadi siin ellu kutsusid.

Joosta mööda sirget joont tundub esmalt väga lihtne. Ja ongi, kuni sirgeks on tee. Ilmselt igaühel meenub oma kodukandi pikem maantee, rongitee või miks mitte ka sirge kõrgepingeliin. Tallinna lähedal on selleks kindlasti maanteed Pärnu, Tartu ja Peterburi suunal.

Astud aga laia maantee servale ning hakkad jooksma. Õige pea selgub aga, et kõik need autoga sõites noolsirgena näivad maanteed keerutavad kogu aeg ühele kui teisele poole. Eestist leiab mitmeid 20km pikkuseid teelõike, kuid edasine on sood, rabad, metsad, kraavid, raiesmikud, võsad ja jõed. Ja siit algabki võistluse kõige seikluslikum osa.

Stravast on näha minu otseliikumise trajektoor: https://www.strava.com/activities/3324852715

Kunda Tallinn Straigth line challenge

Mina planeerisin oma raja Peterburi maantee järgi ja pikendasin seejärel mõlemat otsa nii kaugele kui võimalik. Ühes otsas tuli Kunda lähistel ette meri ning teises Tallinna lennujaam. Raja pikkuseks näitas 106 km. Uurisin põhjalikult satelliit-kaartide vahendusel joont ning koostasin plaani.

Plaani üks olulisemaid punkte oli minu abikaasa Kaja, kellega leppisime kokku riiete vahetamiste, jõgede ületuste ja söögivarude täiendamiste peatused.

Koidupunaga mere ääres

Äratus öösel kell kolm, kuum kohv autosse ja Kunda poole teele. Varajase koidupunaga läksin mere äärest liikvele ning enne päikesetõusu liikusin tund aega pealambiga.

Sirgjoonejooks Leivo Sepp Kunda lähistel stardis

Üllatuseks teadvustasin, et pealambi võimsus polegi eriti määrav, kuna liikuma peab otse, mistõttu pole parema lambiga lihtsama rajavaliku otsimisel mõtet.

Liikusin kerge sammuga üle põldude ja läbi metsade, kui GPS näitas korraga ees lähenevat laia sinist ala. Olin küll kaardi läbi töötanud, kuid ei suutnud meenutada, et sellise raba peale oleksin pidanud alguses sattuma. Õhk on jahe, puhub tuul, kindad on käes ning liigun kiirelt edasi vesise ala suunal. Ja äkki, nagu noaga lõigatult, vajusid jalad mätastest läbi ning olengi lirtsuvas vees. Külm hiilib ligi ning 100m pärast on varbad kanged ja tundetud. Natuke veel ja juba on ka jalatallad külmast tundetud ja lisaks veel ümmarguseks muutunud. Saan aru, kuidas mu jalad edasi astuvad, kuid maapind on iga sammu all üha ümaram. Kui viimaks märjalt alalt välja jõuan, pean kõvasti tempot tõstma, et tunniajaga jalgadesse tavaline elu tagasi tuleks.

Sirgjoonejooks päike tõuseb

Kunda seikluspark

Kilomeeter enne Kundat tunnen äkitselt tuttavlikku ja võimast eeterlike õlidega täidetud lõhna. Avastan end üleni selle ergastava ja kopse puhastava küüslauguse aroomi keskel. Kiire pilk metsa alla ning nii kaugele kui silm ulatub, kasvab kõikjal erkroheline karulauk. Oma nime on see saanud karude järgi, kes peale talveunest ärkamist tulevad esimese asjana just seda taime sööma.

Karulaugu mets Kunda lähistel

Karu ei kohanud, kuid märkamatult oli päike tõusnud ja mina Kunda jõe kaldal. Satelliitpilte uurides ja kaugusi mõõtes oli selge, et üle suure autosilla minna ei saa. Õnneks on aga täpselt seal kõrval seikluspark üle jõe viivate köieülesannetega. Valisin välja endale sobiva ülesande. Ronisin puu otsa, haarasin kätega ülemisest julgestustrossist ja kõndisin mööda hüplevaid ja kõikuvaid palke üle all mässava ja vahutava Kunda jõe. Olin nagu väike laps, kes kinnitab endale ohtlikus olukorras, et „kui kätega kinni hoida, siis ei saa ju midagi juhtuda“.

Õige pea jõudsin Toolse jõe äärde, kus plaan nägi ette lihtsalt selle läbimist ja umbes puusadeni märjaks saamist. Õnneks oli aga minu rajaga kohakuti üle jõe kukkunud ilmatu pikk puu. Kaks korda mõelda polnud tarvis, sest üle puu kõndides võib õnnestuda ka kuivalt üle saada. Astun palgile, mis alguses kena ja toekas ning hakkan liikuma. Õige pea selgub, et akrobaadi koolitus oleks päris kasulik. Puu paindub keskel sügavale läbi ja hakkab jalge all paremale ning vasakule põiklema. Vehin tasakaalu säilitamiseks kätega, teen paar pikka ja kiiret sammu ning jõuan siiski napilt teisele jõekaldale maha hüpata.

Toolse jõgi

Sõrmed teetassi ümber

Kohtun esimest korda oma saateauto ja abikaasa Kajaga. Soojendan ümber teetassi sõrmi ja mõtlen, kas temperatuur on stardiga võrreldes soojemaks või külmemaks muutunud. Tuul on küll igatahes valjemini puhuma hakanud.

Nüüd ootab mind ees vana ja juba peaaegu kinnikasvanud turbakaevandus. Selliste kohtade eripäraks on alati suur hulk laiu, pehmete kallaste ja põhjatute sügavustega kraave. Kui sellest üle hüppamisel peaksin maanduma keskele, siis pehme turba sisse vajun momentaalselt, kuid välja ronimine võib osutuda väga mudaseks ja vaevaliseks. Nii õnneks ei lähe ja viisteist turbakraavi jäävad kenasti selja taha.

Turbaväljadel

Selja jõgi ja kuivaks jäänud buff

Jooksen muretult üle lageda põllumaa, mida üks isa koos poegadega kividest puhastab. Ikka viisil, et isa liigub traktoriga aeglasel käigul mööda põldu ja poisid kannavad selle kopa sisse ümberkaudseid kive. Möödun neist 20-30 meetri kauguselt ja tunnen lausa füüsiliselt kuidas mind saadab kolm silmapaari ja mõtted stiilis „Kust ta tuleb?“, „Kuhu ta ometi niimoodi läheb?“, „Seal ees pole ju midagi, ainult mets ja lai Selja jõgi?“. Aga täpselt Selja jõe peale mu suund ongi.

Enne veel aga kui jõe äärde jõuan, ületan metsasihi mille sarnast pole ma varem näinud. See on kui kõikide maailma metsasihitde vaarisa, kelle järgi tahaks iga metsasiht joonduda. Ekstra lai, noolsirge ja muidugi korralikult veega täidetud, sisendades aukartust ja lugupidamist.

Metsasiht mille sarnast pole varem kohanud

Jõuan jõekaldale ning tänaste suurte veeolude tõttu hindan laiuseks lausa 15m. Sügavusest pole aimugi, silda ega ka ühtegi puud loomulikult ei paista. Päike on küll väljas, kuid lagedatel puhuv tuul hoiab ilma siiski jahedamapoolse. Igasugune ülepeakaela vette minek tähendaks hiljem mitmeid külmasid kilomeetreid ja kiiret energiakulu. Helistan Kajale ja palun siia tulla, kuna tal on autos kuivakas, mis on meil planeeritud kasutamiseks sügava ja laia Loobu jõe ületamiseks. Ootamise ajal liigun mööda kallast ringi ning arvan nägevat jõe põhja mis polegi teab kui sügaval. Otsin metsast ühe puuroika ja hakkan jõge forsseerima. Algus läheb kenasti ja hoian toki abil ennast veevoolus tasakaalus. Siis aga ulatub jõgi üle puusade, vool viib toki endaga kaasa ning saan aru, et järgmisel hetkel pühitakse ka minu jalad maast lahti. Enne seda jõuan teha jõulisema hüppe vastaskalda suunal ning suplusest üleni märja, kuid õnnelikuna olen siiski jõe teisel kaldal. Turnin mäest üles ja üritan samal ajal telefoni avada, et Kajale helistada. Märgade näppude ja ekraaniga ei tööta aga ükski nutitelefon. Minu ainuke kuiv asi on õnneks buff, sest pea jäi ikka pinnale. Nühin näpud ja telefoni buffiga kuivaks ja püüan edastada Kajale sõnumit: „ületasin just Selja jõe ja jätkame oma varasemalt kokkulepitud plaaniga“. Pidin seda vist viis korda ütlema enne kui ta kehva levi tõttu sellest aru sai. Küll aga sai ta iga kord aru küsimusest „kas Sa kuuled?“, millele ta alati vastas „kuulen küll!“ ja kui ma siis oma sõnumi edastasin, siis saan ikka vastuseks „ei kuule!“.

Meie järgmiseks kokkulepitud kohaks on Vainupea jõgi, et juhul kui see sügavaks osutub, saan seal kuiva särgi selga panna. Puude vahelt välgubki Kaja helesinine sulejope ning seal, Vainupea jõe vastaskaldal ta mind ootabki. Täpselt joone peal. Kaasas kott minu vahetusriietega. Vaatame teineteisele otsa üle jõe ja puhkeme naerma. Vaevalt neli meetrit lai ning veidi üle põlvesügavuse vee pärast selline tohutu ettevalmistus. Ütlesin talle siis lihtsalt, et võta telefon ja filmi minu tulekut läbi selle olematu jõe. Selja jõest on riided ära kuivanud ning siinne kahlamine pole väärt isegi mitte lühikeseks peatuseks. Siiski mõni hetk hiljem 25km-l kui ületan maanteed, me kohtume ja võtan võileiva ampsu ning sooja teed.

Loobu jõel selili kukkunud mardikas

Järgmised 20 km olen taas vaid ise koos loodusega, sest Kajaga kohtume 46. km-l, Loobu jõe ääres. Sellele eelneb aga pikk ja raske rabaetapp kus kilomeetrid venivad nagu pikad suveõhtud meie laiuskraadil.

Märjad metsaalused

Rõõmsal päikeselisel aasal tervitab mind Loobu vastaskaldal Kaja. Tema ülesandeks on visata mulle köieots üle Loobu jõe, mille abil tõmban mina siis enda poolele kuivaka. Üle laia ning kiirevoolulise jõe pole aga köie heitmine sugugi lihtne ning mitmeid kordi viib vool köieotsa endaga allavoolu, enne kui ulatan selle puutokiga endale hiivata. Kiire riietumine ja kuivakott õhkmadratsina punni. Enne vette minekut viskan köieotsa üle jõe tagasi, et kui tarvis, siis tagavaravariandina tõmbab Kaja mind selle abil välja. Tõukan end kaldalt vette - ning peale paari esimest kahlavat tõmmet on veevool mind koos kuivakotiga tagurpidi keeranud ja siplen seal kui rohuliblelt selili kukkunud põrnikas päikese käes, kes end kuidagi õigeks ei saa. Ja nii lähebki käiku jõe ületamise tagavaravariant, mille käigus Kaja mind köie abil teisele kaldale sikutab.

Loobu jõe ületamine

Peterburi maantee kõrval ja peal

Seitse kilomeetrit läbi märga ja rabast metsa olin Valgejõel, kus vahetasin matkatossud maanteetossude vastu, et 5km piki maanteeserva lipata. Sellele järgneb üsna piinarikas 15km. Sirge kulgeb hiiglama suure ja laia Peterburi maantee servas, kuid kordagi sinna peale sattumata. See on uskumatult raske raiesmike, solukate ja muidu märgade metsaalustega pikk ja väsitav teekond.

Raiesmikud

Viimaks hakkan tagasi maantee serva jõudma ning olen kindel, et kohe-kohe saan taas jooksma hakata, kui mu ette kerkib hall müür. See pole ei nõiaudu ega ka lihtsalt õhtuhämaruses paistev viirastus. See on kõige ehtsam energiavõsa, mis koosneb tihedalt üksteisega läbipõimunud pajuvitstest, mille läbimine on erakordselt vaevaline. Iga sammu jaoks lükkan enda ees laiali pajuoksad, mis seejärel kümne küünega minu kehast kinni haaravad ja edasiliikumise võimatuks teevad. Kuid lõpuks saab ka see lõik läbitud ning ees on ootamas minu retke pikim sirge, milleks on 15km piki Peterburi maantee serva.

Tossude vahetamine maanteejooksuks

Päev on lõppemas, päike teisele poole maakera läinud ning kottpimeda, kuid laia kiirtee serval alustan pealambiga jooksmist. Alguse tempo 5:00 min/km on päris positiivne, kuid maantee lõpuosas vajub see siiski 5:30 peale. Suutsin aga vastu seista tugevale kiusatusele vahepeal mõned kõnnisammud teha. Hoidsin jalad jooksutöös ja mõtlesin sellele, et valu leeveneb ju kohe kui teen 96. km-l vahetult enne metsa keeramist peatuse metsatossude vahetuseks.

Öine Peterburi maanteeserv

Joonelt kaldumise riskikoht Kostiveres

Jooksen Kostivere külatulede peale, kuid enne seda tuleb läbida kilomeetrite viisi põldusid ja ületada tihedaid kraave. Kostiveres on minu raja kõige riskantsem koht, sest siin võib juhtuda, et hälbin joonelt kõrvale rohkem kui 100m. Mõõtsin küll kümme korda kaardilt üle, et kas ulatun sillani või pean hakkama üle Jõelähtme jõe ujuma. Mõõtmine näitab silla kauguseks 92-94 meetrit. Kui GPS natuke viltu veab, siis olen üle joone. Teen siis nii, et jooksen selle kõige kaugema nurga üle silla võimalikult kiiresti läbi, et GPSil poleks aega kõrvale ujuda. Ja hilisem kontroll näitaski, et läks õnneks ning vahe keskjoonega jäi 90m.

Viimased kolm takistust

Üle kiirtee müraaia ronimise testEes ootasid veel vaid kolm tõsist takistust: 1) üks eraaed tuli läbida; 2) lai ja kiirevooluline Pirita jõgi ületada ning 3) kiirtee 5m kõrgusest müratõkkeaiast üle ronida.

Eraaia läbimisega olin teinud eelnevalt luuret, et vähemalt selles aias kurja koera pole. Lambi kustutan juba kaugel ära ning pimeduse varjus jõuan aiani. Kui üle aia seespool maandun, jääb jalge alla mingi metallkolakas ja oi appi, missugune kõva kolina ma tekitan! Naabrite koerad hakkavad valjusti haukuma, kogu küla ärkab justkui üles ja mina kui murdvaras olen liikumatult maja hooviprožektori valguses. Lidun siis kiiresti küürus seljaga põõsaste varju peitu ja sealt edasi juba teisele poole maja. Ronin puu otsa ning pikalt sirutuva puuoksa pealt saan üle laia kuuseheki väljapoole aeda hüpata. Kui nüüd pererahvas peaks soolapüssiga tulema, olen mina juba üle põllu lihtsalt pimedasse kaugusse jooksmas. Koerad rahunevad maha ning tagasi vaadates ei ole selles „minu“ majas isegi mitte tulesid põlema pandud.

Pirita jõgi ja sirgelt jooksmise lõpp

Pirita jõeni on seitse kilomeetrit. Põllud, märjad lodused metsatukad, kraavid, võsad, elektrikarjused – ehk tavaline Eesti linnalähedane maastik.

Tavaline Eesti lodumets

Kaja ootab jõekaldal kuivaka, sooja tee ja võileibadega. Erk pealamp reedab tema asukoha juba kaugelt ning selle peale on hea joosta.

Olen olnud rajal 22 tundi ja läbinud looduses 112 km. Lõpuni on veel 6km.

„Kaja, kui Sa väga kõvasti ei aja, siis ma ei ujuks siit jõest üle.“

„Haavatud oled või?“

„See on nii lai ja kiirevooluline ning kui siin kottpimedas peaks midagi viltu minema, näiteks takerdun mõne puujuurika otsa või kuivakott tõmbab mind allavoolu siis ma ei saaks Sulle isegi seda hüüda, et tule mulle mere äärde jõesuudmesse vastu!“

„Mitu kilomeetrit on siiani linnulennult?“

„101km.“ Kuigi mu tegelik kilometraaž on 112 km siis võistluse arvestuslik linnulennult mõõdetud distants on ikkagi 101 km.

„Hästi, kui alla saja oleks olnud, siis oleksid pidanud ujuma.“

„Oh ma tänan, teeme siis lõpupildi ja sõiduta mind palun koju.“

Pirita jõe kaldal lõpupilt

Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus

Käesoleva artikli eesmärk on vaadata üle Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus mille abil saab luua rajale vahepunkte ja näha sportimise ajal kui palju järgmise punktini on veel minna.

JA SEE ON VÄGA COOL OMADUS

Näiteks matkadel tasub märkida mägede tipud, vaatamisväärsused või ka vee täiendamise kohad. Hiljem rajal liikudes on selge ülevaade kui palju maad on järgmise olulise vahepunktini. Ultravõistlusel tasub märkida joogipunktide asukohad, et oleks jooksu ajal kohe selge kui palju on minna. Taliharja Vanakurja võistlusel olid jällegi seibide kogumise kontrollpunktid ja igati hea oli kellal omada ekraanikuva mis näitas kui palju maad on järgmise punktini. Kuigi võistlustel on need punktid hästi näha ja tähistatud, on jooksu ajal igavuse peletamiseks hea numbreid ja oma edenemist jälgida.

Sissejuhatuseks küll. Lõviosa käesolevast artiklist moodustavad aga olulised mõisted: failiformaadid, jooned, punktid, rakendused, sünkroniseerimine. See info lihtsalt lõpupoole neile keda huvitavad detailid.

Alustangi kohe detailse juhendiga selle kohta, kuidas saab tracki koos vahepunktidega kella sisse ning mille kohta kell oskab kuvada vahedistantsi.

Juhend, kuidas vahepunktid kella saab

Kuidas saada kella sisse rada niisuguste punktidega, mille kohta kell kuvab navigeerimise ajal infot, et kui palju sinna vahepunkti on maad.

  1. Tee valmis oma rada selles keskkonnas mis kõige rohkem meeldib. RideWithGps, Strava, Garmin jne. ja ekspordi see GPX-failina oma arvutisse.
  2. Impordi oma track Plotaroute’i keskkonda. Kui tegid oma tracki juba siin, siis on kõik korras, midagi pole vaja importida.
  3. Lisa Plotaroute keskkonnas oma trackile Directions / Notes
    1. Marginaal 2020-02-07 195123
  4. Lisa Directions’id oma rajale. NB! Oluline et valid ka igale punktile ikooni, ükskõik millise. Ilma ikoonita need punktid kella ei ilmu.
    1. Marginaal 2020-02-07 195413
  5. Salvesta oma track.
  6. Downloadi oma track FIT-formaadis. Ainult FIT, mitte GPX ega TCX. Download lehel pane Directions ja Turn Warning nulli ja Total Course Pts jäta ka nii nagu on.
    1. Marginaal 2020-02-07 195734
  7. Ühenda kell juhtme abil arvutiga.
  8. Kopeeri äsja Plotaroute’st eksporditud FIT-fail kella sisse “Garmin/New Files” kataloogi. Ükski teine sünkroniseerimise meetod ei võimalda neid vahepunkte kella sisse saada! Kui kedagi huvitab siis oskan veel tehnilisemaks minna ja seda selgitada.
  9. Ühenda kell lahti.
  10. Häälesta kella navigeerimise seadetes uus ekraanipilt ja pane sinna järgmised kolm välja:
    1. Next Waypoint
    2. Distance to Next
    3. Time to Next
  11. Käivita Trail Run (vm spordiala) ja vali Courses alt äsja kella sisse kopeeritud track.
  12. Pane see käima ning siis leiad oma uuelt ekraanilt järgmise pildi. Mina kasutan kaardivaates näiteks selliseid väljasid, Total remaining ja Distantse to Next.
    1. 20200208_030722957_iOS
    2. 20200208_031008288_iOS


Detailid kõiksuguste mõistete kohta mis radade planeerimisega kaasas käivad.


Failiformaadid ja mida nende kohta on oluline teada?

GPX

GPX on avatud formaat, mis kirjeldab GPS punktide ja trackidega seotud infot. Seda on võimalik notepadiga lugeda ja vajadusel muuta. Tegemist on väga mahuka failiga kui näiteks salvestada 10 tunnine võistlus või matkamine. See on kõige tavalisem formaat, mida erinevad keskkonnad pakuvad tracki üles või alla laadimiseks.

FIT

FIT on kaasaegne Garmini välja töötatud formaat, mis pakib info kenasti kokku ning failid on väikesed ja võtavad vähe ruumi. Seda aga enam notepadiga muuta ei saa. Paljud keskkonnad toetavad seda vormingut ning see on eelistatud ja kaasaegne meetod.

TCX

TCX on samuti Garmini vorming, samuti kokkupakitud info ja võtab vähe ruumi aga kasutuses vanemates seadmetes. Seega tänapaeval seda praktiliselt enam tarvis ei lähe.

Radade planeerimisega seotud mõisteid on palju!

Kui alljärgnev pisut segane tundub, siis nii ongi, pole välja töötatud ühtseid mõisteid ning sama asja tähistatakse mitmel erineval viisil. Laias laastus on vajalik aru saada, et joon viib punktist A punkti B ning punkt võib asuda rajal või suvalises kohas.

Alljärgnevast loetelust on kõige olulisem arus saada kahest kontseptsioonist:

  1. mis on tracki ja route’i erinevus ning
  2. mis on waypointi ja course-direction pointi erinevus.

1. Jooned ja rajad

Track

Track on kaardil olev joon, mis tekib väljas liikumise järel. Panen kella käima, teen jooksutiiru ja tulemuseks on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud väikestest punktidest koosnev rada ehk track. Seda nimetatakse ka osades programmides Activity (näiteks Garmin Explore).

Tracki mõistet kasutatakse ka planeerimisel. Näiteks Garmini kell kasutab navigeerimiseks tracke. Seega, kui vastavas programmis ise valmis teha kaardil joon mille järgi navigeerida, siis see on ka track. Kui inimene navigeerib tracki järgi kuid eksib teelt, siis kuvab kell sellekohase teate ja on inimese enda teha õigele rajale tagasi minna. Seega track ei muutu kunagi navigeerimise käigus.

Track võib läbida maastiku ükskõik millisel viisil, kasvõi otse üle mere, läbi maja, üle aia jne.

Route

Nüüd läheb veidi keerulisemaks. Route on rada, mille käigus kaardirakendus leiab ise parima tee punktist A punkti B ja siis juhatab GPS-i kasutaja mööda seda kohale ja kuvab ka TBT info. TBT on Turn-By-Turn. Ehk siis kell kuvab iga pöörde juures info noolega “keera paremale, keera vasakule”.

Kuidas route erineb trackist? Route on sisuliselt kaks punkti (Waypoint/POI), kus ühest punktist teise liikumise joon arvutatakse välja automaatselt. Ja kui inimene eksib rajalt, valib ise teise tee, siis kell arvutab vastavalt sellele teekonna ümber. 

Näiteks: olgu route Mustamäe lõpust minek Telliskivisse. Suure tõenäosusega joonistatakse seejärel joon mööda Sõpruse puiesteed. Kui ma nüüd aga hakkan minema hoopis mööda Mustamäe teed, siis kell saab õige pea sellest aru ja kuvab seejärel info kuidas mööda Mustamäe teed Telliskivisse saab. Route võib vabalt navigeerimise käigus muutuda.

Route joon saab olla ainult radadel, teedel, tänavatel. See joon ei saa minna näiteks üle mere või läbi aia kus navigeerimisinfo puudub, välja arvatud juhul kui on määratud navigeerimiseks sirgjoon.

Course

Course on põhimõtteliselt sama asi mis track. Tegemist on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud punktidest, mis võimaldab kasutajal navigeerida mööda joont.

Activity

Activity on kaardil olev joon, mis tekib väljas liikumise järel. Panen kella käima, teen jooksutiiru ja tulemuseks on suurest hulgast omavahel joonega ühendatud väikestest punktidest koosnev rada ehk Activity.

2. Punktid ja asukohad

Waypoint ehk POI

Tegemist on kaardile suvalisse kohta pandud punktiga, tähistamaks seda asukohta. Waypointil on alati nimi ja võib olla ka teemakohane ikoon. Waypoint võib asuda joone peal (näiliselt), selle lähedal või lihtsalt täiesti suvalises kohas.

Kella abil saab alustada navigeerimist sellesse punkti, mille tulemusena kell otsustab jooksvalt kuidas sinna kõige parem on läheneda. Vaata ka eelmist mõistet Route.

TBT ehk Turn-By-Turn

TBT on info mida kell kuvab kasutajale pöördekohtades. Tüüpiliselt on nendeks kohtadeks ristumine teise tee või rajaga.

Course point

See mõiste on kasutusel Garmini veebikeskkonnas raja planeerimisel. See võimaldab lisada rajale punkte ja tähistada neid vastavalt soovile – jook, söök, esmaabi jne. See on põhimõtteliselt punktitüüp, mis võimaldab kasutajal navigeerimise ajal näha kui palju sinna on minna. Seda tüüpi punkt saab asuda ainult rajal, seda pole võimalik kaardil suvalisse kohta paigutada.

Direction point / Cuesheet

Direction point tähistab sisuliselt sama asja mis Course point, kuid on kasutusel näiteks Plotaroute keskkonnas. Cuesheet, ka sama asi, on kasutusel RideWithGps keskkonnas.

See on punkt, mis saab asuda vaid rajal ning mis võimaldab navigeerimise ajal näha kui palju on sinna maad. Seda tüüpi punkt saab asuda ainult rajal, suvalisse kohta pole võimalik seda kaardil paigutada.

Teatud mööndustega võib öelda, et Direction point (Plotaroute), Course point (Garmini keskkonnad), Cuesheet (RidewithGPS), TBT (keskkondade ülene) on kõik samad asjad.

Rakendused radade tegemiseks ja miks neid nii palju peab olema?

Garmin Basecamp

Basecamp (BC) kasutan üsna aktiivselt, kuna tegemist on offlines töötava rakendusega.

Selle abil panen kella ja ka teistesse GPS seadmetesse kaarte sisse.

Väga kiire sisse-välja suumimine ja hea lihtne organiseerida suurt hulka tracke.

Samuti võimaldab see teha igasuguseid operatsioone: liita tracke, eraldada neid mingist punktist, joonistada uusi tracke. Samuti võimaldab see konverteerimist trackide ja routide vahel.

Garmin Basecamp

Plotaroute

Minu lemmik-lahendus, kuna võimaldab luua tracke millel asuvad Direction pointid ja need võimaldavad kellas navigeerimise ajal näha kui palju on maad järgmise punktini.

Alljärgneval pildil on näha üks track La Palmal, kuhu olen peale kandnud ilusa väljavaatega kohad, tipu, joogipunkti.

Radade enda loomine pole selles keskkonnas just kõige mugavam.

La Palma route


Strava

Strava, minu lemmikrakendus selleks, et vaadata ülemaailmset Heatmapi. Kasutan seda planeerimisel palju, kuna annab üheselt info selle kohta kust inimesed liiguvad. Seda kasutavad miljonid inimesed üle maailma nii joostes, matkates, suusatades kui rattaga sõites ning kõik see info kokku on väga väärtuslik.

Raja planeerimiseks olen seda kasutanud, kuid viimasel ajal pigem mitte.

Strava Heatmap

RideWithGps

RideWithGps on minu hinnangul parim lahendus radade planeerimiseks. Parim tähendab just selles mõttes, et raja loomine on ülimalt mugav, kiire ja ergonoomiline.

Raja loomise lõpetan tavaliselt Plotaroutis selleks, et lisada sinna ka Direction pointid kui on tarvis. Raja enda loomiseks on RideWithGps oluliselt mugavam kui Plotaroute, Teen tavaliselt raja RideWithGps-s, ekspordin selle GPX failina ning seejärel impordin Plotaroute keskkonda. 

RideWithGps

Radade kella sisse panek

Garmin Express

Garmin Express on töölauarakendus ja kell peab olema juhtmega arvuti küljes, selleks et see sünkroniseerida Garmini keskkonnaga.

Garmin Connect

Garmin Connect on mobiilirakendus, mis sünkroniseerib kella Garmini keskkonnaga üle Bluetoothi.

WiFi sünkroniseerimine

WiFi sünkroniseerimine on põhimõtteliselt sama tulemusega kui kui seda teha kas juhtme abil arvuti vahendusel või Bluetoothi kaudu telefoniga.

Failide kopeerimine

Failide kopeerimine on võimalik ka otse Garmini kella sisse “New Files” kataloogi. See on sisuliselt käesoleva lahenduse võtmesõna ja ainuke moodus saavutada sellist tulemust, mis võimaldab navigeerimise ajal näha maad järgmisse vahepunkti.

Kui kell ühendada juhtme abil arvutiga siis exploreris tekib tähtavale kell koos sisuga ning track mida soovime kella panna tuleb kopeerida Garmin nimelise kataloogi all “New Files” kataloogi.

Kokkuvõtteks

Kellade kaardivõimekuse kasvamisega on muutunud mõisted ja vajadused trackide tegemisel ning maailm pole veel sellele ühel viisil järgi jõudnud. Seetõttu tuleb siis aastal 2020 teha käsitööd, et saada omale kella maksimaalselt mõnus track vahepunktidega, kus on ka enamat infot peal kui ainult punktid A ja B ning joon nende vahel.

Oluline moment on siinkohal see, et need Direction pointid kaovad tavapärase sünkroniseerimise käigus ära, seetõttu tuleb just FIT-failina neid kopeerida.

Ja kuigi kella välja nimetus on ”Next Waypoint”, siis tegelikkuses see punkt ei ole Waypoint, vaid on hoopis rajal asuv üksik spetsiaalne nimetust omav trackingu punkt.

See omadus töötab arusaadavalt kõikide Garmini kelladega mis omavad kaardivõimekust. Lisaks toimib see ka nende kelladega, mis oskavad ilma kaardita lihtsalt joont kuvada. Näiteks mudel 935.

Joostes kaks korda läbi Suure Kanjoni

Ameerikas reiside vaatamisväärsuste nimekirja kuulub tüüpiliselt Arizona osariigis asuv maailmakuulus Grand Canyon. Selle servalt avanevad hunnitud vaated ning jalutuskäik rajal, mis lõpuks kanjoni põhja Colorado jõe äärde viib, on igati asjakohane.

Turiste tervitavad kõikjal sildid stiilis “ärge te mingil juhul kaaluge mõtet kanjoni põhja minna, see on nii sügaval, et sealt ei suuda te enam iseseisvalt üles tagasi ronida.” Ja siis tugevamad jalutavad näiteks punkti Skeleton Point, mis viitab naljaga pooleks justkui sellele, et sealt edasi minnes jääb inimesest alles vaid skelett.

Kogu inimkonna eksisteerimise aja on meid paelunud ikka kõrgused, kaugused, sügavused ja muidugi mõista võiduajamised. Näiteks Grand Canyoni põhja jooksid kaks meest tunni ajaga juba 120 aastat tagasi. Kaua väljatulekuks aega läks, see pole teada.

Rim to Rim to Rim (R2R2R)

31. jaanuar 2020 tegin seikluse Suures Kanjonis ja jooksin kaks korda selle põhja. Alustasin lõunakaldalt South Rim 2200m pealt, jooksin alla Colorado jõe äärde kust tõusin edasi kanjoni vastasküljel asuva North Rim kaldale 2600m, et seejärel ots ringi keerata ja kogu teekond teistpidi tagasi teha. Seega läbisin kanjoni põhja kaks korda ja tõusin üles mõlema kalda servale.

Kogudistants on 66km ning tõusumeetreid rohkem kui 3400m+. Aega kulus selleks koos puhkuste ja pildistamistega 9:29.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Ettevalmistused seikluseks

Looduses määrab meie tegevuse edukuse alati ilm. Üks mu sõber näiteks kulutas novembris R2R2R seikluse peale 24 tundi tänu külmale ja tugevale lumetormile. Suvel seevastu tõusevad kanjoni põhjas temperatuurid eluohtlikult üle 40 kraadi, seega tingimused on igal ajal keerulised. Rusikareegel on, et kanjoni serva ja põhja temperatuuride vahe on päeval 15-20 kraadi.

Väga vajalik on tunda iseenda võimekust, et oleks ajaliselt selge kui palju süüa ja juua kaasa võtta. On oluline vahe kas liikuda rajal 10 või 20 tundi. Talvisel perioodil on kanjoni põhjas “vesi kinni keeratud” seega veevarusid sisuliselt täiendada ei saa. Hiljem selgus, et rajal on üks oja ületus ning see vesi oli väga maitsev ja olulise tähtsusega.

Milline rada valida? Põhja pool on üks rada, North Kaibab trail, kuid lõunaküljel on kaks, Bright Angel ja South Kaibab trail. Määravaks sai valiku juures asjaolu, et South Kaibab on rohkem päikesele avatud ning seal on pigem vähe lund.

Kommunikatsioon. Levi seal pole ja kui tarvis peaks olema siis kuidas välismaailmaga kommunikeeruda? Mina kasutan selleks otstarbeks Garmin inReachi, mille abil jõuab minu asukoht kaardile ja internetti ning võimaldab sõnumeid vahetada. Kuna mu satelliidi sõnumite kuumaht on 40tk ja iga seda ületav sõnum maksab, on see teenus avatud ainult lähedastele.

Laskumine külma ja pimedasse tundmatusse

Kell 5 hommikul näitas autotemperatuur –8 kraadi, taevas sirasid tähed ja puudeladvas rippus väike kuusirp. Kott selga, lamp pähe ning esimesed 3,5km joostes mööda maanteed South Kaibab trailhead-i, et jõuda laskumisele viiva matkaraja algusesse.

Külm. Väga külm. Valisin riietuse pigem õhema kuna all tõotas päevaks +16 kraadi sooja. Seega selga läks lühikeste käistega õhuke spordisärk, käised ja peale jooksujakk.

Algas laskumine lumisel ja jäisel rajal. Kuna päeval trambivad seal üles-alla ka ponid, siis ohtlikku kiilasjääd ei esinenud. Jooksen ja mõtlen kuidas üks suur asi algabki mitmest väikesest sammust. Serpentiinid vahelduvad nagu ka see pime, püstloodne, kõhe ja aimatav kuristik, mis haigutab kord paremal ja siis vasakul.

1800m kõrgusel lõppes lumi ning edasine rada oli lihtsalt kivine kuhu oli toestamiseks laotud iga 1,5m järel ristipidine kivirida.

Kõige hullem aga mis juhtuda võib, on kukkumine laskumisel.

Aga siis see juhtus, kukkumine

Olin jooksnud 4km kui korraga jalg takerdus ühe astme taha ning suure hooga sukeldusin pea ees kuskile kaugusse. Tegelikkuses järgmisesse astmesse.

Pikali. Rajal. Proovin, hingata saan, vaatan kella, pulss on ka olemas. Järelikult elus, uhh, hea seegi.

Tõusin püsti. Ei suutnud tasakaalu hoida ja istusin esimesele kivile mis tundus täiesti soe, kuigi temperatuur võis olla –4.

Istusin igaviku. Katsusin end läbi. Põlv marraskil, käsi valus, rind valus ja lõug ka natuke. Otsustasin et olen terve ja liigun edasi. Tõusen, astun kaks sammu ja uuesti kivile. Pea oli segi, pöörane tasakaaluhäire, püsti seista ei saa.

Istun teise igaviku ja kõik kivid tundusid millegipärast soojad. Kell näitas pulsiks 54, seega peaksin olema päris taastunud juba. Ootasin kuni pea sai jooksmiseks täiesti klaariks sest kõndimine pole minu tegevus.

Hiljem selgus, et vaid 2 minutit istusin, nüüd siis tean, ühe igaviku pikkus on 1 minut.

Öiste matkajatega Colorado jõgi

Ületasin pimeduses nähtamatu kuid seevastu hästi kuuldava jõe. Saatsin satelliidi kaudu sõnumi, et olen omadega põhjas ja liigun edasi.

Ja siis tulid mulle ootamatult vastu kolm seljakottide ning punaste lampidega matkajat. Kuidas, mida need inimesed öösel siin kottpimedas kanjonis teevad, matkavad? Et nagu päriselt või?

Selgus saabus kohe. Jõe ääres asuvas väikeses külakeses Phantom Ranger Station saavad mitmepäevased kanjonimatkajad ööbida. Ja nad lihtsalt hakkasid juba enne päikesetõusu ülespoole astuma, et ikka õhtuks kanjonist välja jõuda. Küla oli varajaselt elus, majad valgustatud ja pealampidega inimesed sebisid ringi.

Grand Canyon adventure run: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kilomeetrid kõhedas kanjonis

Rada hakkab vaikselt kohiseva oja kõrval ülespoole tõusma ja aegajalt kuulen oma sammude ja veerevate kivide kummalist kaja. Tajun vaevumärgatava taevatriibu järgi, et jooksen kitsas kuid väga kõrgete kaljuseinte vahelises tunnelilaadses kanjonis.

Eks tagasi jõudes valges nägin selle koha täielikku võlu ja ikoonilisust. Tekkis tunne nagu oleksin sattunud filmimaailma ning sellised kinolinal nähtud võrratud kanjonid ongi päriselt olemas. Telefonikaamerasse mina seda ilu aga püüda ei suutnud.

Tõus 2500m kõrguse North Rim peale

22km pikkune tõus on täis unustamatuid vaateid.

Päikesetõus süütas ereda punakas-kollase leegiga põlema ümberkaudsed mäetipud. Kanjon muutus laiemaks ja rada kandis mind läbi rohelise looduse ikka edasi, põhja suunas. Teadsin, et lõpus pean järsemal nõlval nagunii kõndima, seega siin hoidsin ühtlaselt head jooksurütmi millega võimalikult kaugele jõuaks.

Grand Canyon adventure run : Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Külm kalju võttis taas raja enda hoolde ning kõrgustest avanev vaade muutus iga sammuga üha avaramaks. Püüdsin palju kordi ette aimata kuhu viib rada, sest ees valendas vaid puhas püstloodne kalju ja kus see rada seal olla saab? Aga ometi sai, seinale oli rajatud meetrilaiune käigutee, mis serpentiinina üles ja edasi viis.

Pool pilku ette suunatud ja teine pool üle kuristikuserva ekslemas. See on veider tunne kuidas maailm liigub jooksjaga kaasa mitmel erineval kiirusel. Käega katsutav kaljusein möödub minuga võrdsel kiirusel, kuristik seevastu on hoo maha võtnud ning minu teine külg liigub aegluubis läbi tühjuse.

1800m ja taas lumel

Varjulisemad kohad tõid rajale väikesed lumeviirud. Ponidega siin praegusel aastaajal ei käida ja ka inimesi liigub harva, seetõttu esinesid siin palju keerukamad lume ja libedaolud kui kanjoni lõunaküljel.

Alates 2200m kõrguselt oligi ülespoole vaid järjest pakseneva lumega rada ning kohati oli edasiliikumine täitsa sumpamine. Vana indiaanlasest jäljekütt minus ütles, et viimased jäljed lumel on 2 päeva vanused ja lõkkekohad enam ammugi ei suitsenud.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

North Rim 2525m

Lõpuks üleval. Esimene pool tehtud ajaga 4:45.

Sumpan paksus lumes, leian istumiskoha ja teen pilti. Päike paistab ja kuigi on mõned miinuskraadid rändab jooksujakk kotti, pakin ära pealambi, vahetan ette taskusse uue joogipudeli ja chillin natuke veel.

Grand Canyon adventure run North Rim: Rim to Rim to Rim (R2R2R) 

Ükskõik millise pikkusega rada, olgu selleks siis poolmaraton, maraton või pikem ultrajooks, on õige tempo valik selline kui poole peal tunned nagu poleks veel jooksma hakanudki. Kui seal aga väsimust tunned, midagi valutab või miski hõõrub, siis on kindel et teine poolt kujuneb ainult üheks kannatuste rajaks.

Ma olen värskust täis, jalad on mõnusad ning tahavad hakata juba taas alla jooksma. Ega ma neid siis kinni hoia, andku aga minna.

Tagasitee jõe äärde on pikem

Kuigi rada viib allamäge ning joostes mööduvad kilomeetrid kiirelt, on ometi see teekond uskumatult pikk. Ilm muutub üha soojemaks, käärin käised alla ning jooki läheb rohkem kui ma arvasin. Esimese poole tegin plaanikohaselt poole liitri veega. Tagasiteel vajasin vett aga 2x rohkem ning päästjaks osutus üks oja kust sain pudeli täita.

Grand Canyon adventure run Colorado river: Rim to Rim to Rim (R2R2R)

Kahe tunniga viimane tõus

Läbisin taas rohelised aasad, tunnelkanjoni, küla ja jõudsin teist korda jõe äärde. 60km on juba jalgades, kui tekkis idee proovida, et kas saan siit kanjoni põhjast kahe tunniga välja.

Jalad olid küll väheke tössud aga vedasid siiski mu kenasti üles. Tagasijooks samuti ajaga 4:45.

Emotsionaalne lõpp

Ülev ja ühtlasi õnnelik meeleolu valitses lõpuks tagasi South Rim peale jõudes. Kui keegi oleks Eesti hümni mänginud siis oleks pisar ka silma tulnud. Muidugi olen palju pikemaid ja raskemaid mägiseid jooksuvõistlusi läbinud, kuid käesolev seiklus oli emotsionaalselt täiesti teisest klassist.

Tänu inReachile ja satelliitsidele, said paljud sõbrad reaalajas mu liikumist jälgida ja arvutiekraani vahendusel kaasa elada. Kajal oli võimalus mulle ka inReachi peale sõnumeid saata ning nende üle oli mul eriti hea meel.

Grand Canyon adventure run sunrise: Rim to Rim to Rim (R2R2R)