Isa sünnipäev

Rein Sepp 12 aastane 1952Täna 74 aastat tagasi 1940 aastal sündis Põltsamaa kandis poiss, kes sai nimeks Rein.

Poisil läks koolis väga hästi ning just täppisteaduste valdkonnas olid tal parimad saavutused, seetõttu jätkas ta ka ülikoolis teoreetilise füüsika erialal.

Tartu ülikoolis määrati talle heade tulemuste eest tolle aja kohta väga prestiižikas Lenini nimeline stipendium.

Rein Sepp 18 aastane 1958Tema lõputöö 1967 a. oli teemal “Kvantmehaaniline mõõtmise teooria”, mis uuris seda, kuidas on võimalik mikrosüsteemist saada informatsiooni, kasutades mõõtmise kirjeldamiseks kvantteooriat. Selles töös korduvad ka sõnad kvanthüpe, superpositsioon ning on juttu ka looduse täielikust matemaatilisest mudelist.

Tööalane karjäär oli tal insenerina Pöögelmani Rein Sepp 20 aastane 1960Elektrotehnika tehases, mida laiem üldsus teab ka kui Nõukogude Liidu salajane elektroonikat ja sõjatehnikat tootnud ettevõte.

Muusika oli tema jaoks olulisel kohal ning puhkpilli orkestris pasunat mängides osales paljudel laulupidudel. Meie, laste sõnavaras, leidus selle jaoks koht “issi tuutu-luututab”.

Rein Sepp 20 aastane 1960Ja kõige keelatumal ajal, 80-ndate alguses, hakkas käima karate trennis. See oli spordiala mida ei tohtinud harrastada seega vormiliselt käis ta mingis võimlemis vms. trennis. Me lastega omavahel rääkisime sellest, et “issi läheb kargama”.

Tal oli kokku 5 last.

Elu lõpupoole andis ta olulise panuse õhuseirejaama loomiseks. Ta kirjutas programme väga spetsiifiliste õhuioonide, Rein Sepplämmastikdioksiidi kontsentratsiooni mõõtmise jms. detektoritest andmete kogumiseks ja analüüsiks, mis töötavad siiani.

Ta elas 54 aastaseks.

Piltidelt on näha, et talle meeldis ka reisida ning kaugeid kohti külastada. Tulenevalt oma erialast, käis ta tihti Venemaa erinevates paikades ringi.

Leidsin tema rattamatka logi aastast 1961, mille käigus 20 aastane isa läbis 10 päeva jooksul 1050 km mööda Eestit.

Lapsepõlvest mäletame teda peast kiila aga suure habemega.

Ja lõpetuseks ka üks värviline perepilt aastast 1978.

Merje Leivo Tiiu Rein Malvi Maris 1978

Tiger Mountain maraton ja 2000 tõusumeetrit

Plaanitud 20km otsa asemel tuli üllatuslikult kokku peaaegu maratoni pikkune (41 km) distants siin 31 kraadises kuumuses. Alustasin Issaquah linnakesest ning läbisin kõik Tiger Mountain tipud. Tõusumeetreid kogunes 2000m ning aega kulus veidi üle 7 tunni, 3.8.2014.

Bus TrailKuidas saab sügavale metsa buss?

Ümberringi on suured ürgpuud ja tihedad põõsad ning üldse on see mäe peal? Kunagi väga ammu aga läks sealt tee ning selle bussiga veeti mäkke metsatöölisi 1950 aastal. Siis aga pargiti see buss teeserva ning kasutati majutusena kuni viimaks 1954 aastal jäeti see täielikult maha.

Kenworth split-level bus Tiger MountainMehed keerasid mootori ja muud paremad asjad välja ning järgneva 60 aasta jooksul ongi bussi ümber korralik mets kasvanud. Originaalis on tegemist 1930 aastal ehitatud Kenworth split-level bussiga.

West TigerTracki kirjeldus mäe tundjatele.

Issaquah - Bus Trail – Nook Trail – Unmaintained trail – West Tiger 3-2-1 TOP

West Tiger on kolmetipuline, jooksin need kõik muidugi läbi.

South TigerBootleg Trail – East Tiger Mountain Trail – East Tiger TOP

East Tiger on kõige kõrgem tipp ning selle on vallutanud FS (Full Suspension) mägirattad. Sealt tipust läheb alla väga vinge MTB track. Seekord siis joostes see track.

Christmas TreeÜks vahva jõulupuu oli keset metsa ära eksinud. Nii nagu bussi olemisest keset metsa oli raske aru saada, on ka seda raske mõista, kuidas saab sügavale metsa mägede vahele tekkida jõulupuu? Igatahes oli see väga tore üllatus. Esimesed märked sellest puust pärinevad aastast 2002. Ja sellele lisatakse jätkuvalt ehteid – asukoht Bootleg Trail.

East Tiger Mtn Trail – Middle Tiger Trail – Middle Tiger TOP

Hidden Ent in the forestTiger Mountain Trail – South Tiger TOP

Middle ja South Tiger tipus käiakse väga vähe, need rajad olid väikesed ning inimesi seal ei kohanud. Küll aga juhatas üks tore puuslik Ent ärapööramiskohas South Tigeri tippu teed.

Tiger MountainTiger Mtn Trail – 15 Mi RR Grade Trail – Hidden Forest Trail – One View Trail – Poo Poo Point Trail – High School Trail – Issaquah.

Väga mõnus treening. Seal on nii palju lahedaid radu, et võid vabalt unustada ennast trenni. Märkad alles kui pimedaks läheb, et peaks hakkama kodu otsima.

Seattle pilvelõhkuja. 20 klaverit ja 120 kitse

Pilvelõhkuja

Seekord püüdsin pildile 1977 valminud Rainier Tower’i, mida kohalikud nimetavad ka kopramajaks. Kõrgudes keset Seattle downtowni on see omapärane insenerilooming, kuna 157m kõrgune pilvelõhkuja seisab kitsal alusel, mis näeb välja nagu kobraste poolt töödeldud puu. http://en.wikipedia.org/wiki/Rainier_Tower

Seattle Rainier Tower

Klaverid

Kuni 17. augustini on Seattle’s ning kohalikus maakonnas King County parkides kokku 20 avalikku klaverit, mis on disainitud kõik erinevate kunstnike poolt. http://pianosintheparks.com/

Väga lahe algatus, nii palju kui mina nägin ei seisnud ükski klaver hetkekski kasutult. Näiteks tuli üks mees jooksult, üleni higine, astus klaveri juurde ja klahvis seal lahedat jazzi. Tõusis ja jooksis edasi.

Seattle ja klaver pargis

Klaveril Seattles

Kitsed

Seattle ja kitsed? Täiesti ootamatult leidsin Seattle kesklinnast kiirtee alt suure hulga kitsesid. Olid teised ilusti võrkaiaga ümbritsetud ning tugevamad leidsid veel põõsaladvast rohelist. Uudisest aga selgus, et 120 kitse on toodud sinna järsu mäekülje puhastamiseks rohelisest võsast. On näha, et nad saavad sellega väga edukalt hakkama.

http://www.king5.com/news/pets-and-animals/Office-workers-stare-down-goats-211633771.html

Seattle ja kitsed

Mount Washington ning jalutuskäik mägedes

“Tegelikult see kõige kergem rada peaks olema kirjelduse kohaselt lihtsam kui see mida me praegu teeme” ütlen Gunnarile kui me ripume käte-jalgadega kusagil kaljuseinal.

liikumine kaljuseinal

Mount Washingtonon 1910 m kõrgune teravatipuline kaljumürakas.

Päeva lõpuks saame ka seda teada, et teisele rajale sattusime juba päris alguses ning sellest tulenevalt tuli ületada erinevaid kaljuseinasid mis ei meenutanud sugugi teerada.

DSCF2657Lumelaamid jäid meist madalamale ja ees olid ainult teravad kaljutipud. Lugesin rajakirjeldust ja see ei läinud mitte üheski momendis kokku tegelikkusega. Selle aga jätsin enda teada, ei hakanud Gunnaris paanikat tekitama stiilis “me oleme vist eksinud”.  Alles siis kui olime ühte tippu jõudnud, kust edasi läks sõna otseses mõttes ainult vertikaalne sein, paistis all kauguses rajakirjeldusega kokkulangev koht. Paras väljakutse oli sinna mööda kasutada olevaid kaljuseinu liikuda.

Gunnar kaljuseinalAlla jõudes vaatasime kella ning ning asusime taasleitud rada mööda uuesti üles, õige tipu poole minekut.

Möödusid kaks rasket tundi kuni lõpuks olime päris tipus. Rajakirjelduses on öeldud, et ärge üle 2-3 inimesega sinna minge, tipp on lihtsalt nii väike. Ja nii oligi, kui Gunnar tipus istus, siis oli tipp hõivatud. Viimased meetrid tipus tuli liikuda piki kitsast harja, kus ei võinud ainustki vale liigutust lubada, sest nii parem kui vasak pool tähendasid ühteviisi 400-500 m vaba langemist. Alljärgneval pildil on Gunnarist paremale saanud pildile ka 4392m kõrgune Mount Rainier.

Mount Washingtoni tipus

edukalt all tagasi Mount Washingtoni pealtTõus oli kogu raja ulatuses väga terav, 3,2 km pikkuse raja peale on kokku 1000 tõusumeetrit.

Tipp oma ekstreemsusega ei sobi hästi nõrganärvilistele või kõrgust kartvatele inimestele.

Mount Washington võttis ilusa päevase 7,5 tunnise jalutuskäigu.

28.07.2014

Kui mandrimehed Vormsi lingu sisse tõmbasid

Kui mandrimehed Pullapäält oma süstad vette lasid, olid esimesed ratturid juba Vormsi rattapäevale saabunud.

Ling ümber Vormsi

Alustasime 20.juuli 2014, kell 10 hommikul ning sidusime lingu päripäeva ümber Vormsi.

Kui kaks tugevat kajakisõpra panna “Lendavasse Hollandlasse” on tulemuseks väga reibas liikumine. Nende jaoks rahulik tõmme võrdus “Lainetel Tõttaja” jaoks mõnusa keskmise pingutusega. Liikusime külglaines ja  põhja poolt sisenevas Läänemere hoovuses keskmiselt 8-9 km/h.

Sõidu dünaamika.

esimesed 19 km

19 km kuni Vormsi edelanurgani liikusime püsivalt kiirusega 8-9 km/h. Enesetunne kõigil väga hea, aerutamise stiil sportlik ja keegi ei jäänud maha. Sellist sõiduvõimalust tuleb pigem harva ette.

19-26 km

Saxby majaka juures Vormsi lõunapausKohe aga kui Vormsi edelanurga tagant üles põhja poole keerasime, kukkus kiirus 6-7 km/h peale. Läänemeri voolab nimelt ülevalt alla ehk põhjast lõunasse. Oli täitsa veider tunne, kuna sellise pingutuse peale mida me seal sooritasime, näitab spidomeeter tavaliselt hulga suuremaid numbreid. Tund aega sõitu ning 26 km peal tegime Saxby majaka juures lõunapausi.

26-34 km

Peale lõunat olime küll energeetiliselt laetud, kuid kiirus püsis järgmised 8km jooksul ikka vaatamata tugevale pingutusele 6-7 km/h.

34-45 km

Tasapisi aga hakkasid kajakininad keerama tagasisuunale. Sellega seoses tõusis ka kiirus tasapisi 7-8 km/h peale. Minu jaoks oli see päris korralik pingutus.

Kuni sinnamaani olin sõitnud suhteliselt madalat profiili, kuid selleks et sõprade kannul püsida tõstsin aerutamise nurka ning võtsin 20km enne lõppu kasutusele reservlihased, mille olin plaaninud välja võtta 10km enne lõppu.

45-49 km

Voosi kurkVoosi kurku keerates ja Seasaare ning Vormsi vahel oli aga vesi nii madal, et liikusime vaid 5-6 km/h. Selle 4 kilomeetriga taastus mu keha aga täielikult eelnevast pingutusest.

Kahese süvis oli suurem ja nõnda oli seal lihtsam isegi jalutades.

49-56 km

Viimane ots pakkus palju emotsioone. Väljapuhanud oleks oli väga tähtis. Vesi voolas tagant peale, tuul ja seoses sellega tekkiv tagant tulev laine hakkas meid mõnusalt edasi ajama. Kiirus oli lõbusalt üle 9 km/h. Surfilaines muidugi ka mõnusad 11-12 km/h lõigud.

Lõpetasime Pullapää sadamasViimastel kilomeetritel saime võimsa vaatemängu osaliseks, välgud sähvisid ümberringi ning taevast langes suuri jämedaid veepiisku.

56km ümber Vormsi, sõiduaeg kokku 7h 50min.

Aitäh sõbrad. Oli mõnus merepäev!

Pildid Assari fotokast

Tagasiteel helistasime sõbrale kelle jutt kõlas umbes nii “panin nii kõvasti kuni ees enam kedagi polnud ja siis panin veel kõvemini kuni taga enam samuti kedagi polnud”. Ehk siis Alari tugevad ja positiivsed emotsioonid sellest kuidas ta samal ajal Vormsi Rattamratonil rattakunniks sai ning kõikidele teistele ratturitele mütsi pähe tõmbas.

Ja meie samal ajal lingu ümber Vormsi ja seal viibiva Alari tõmbasime Naeratus

8h rogain ehk looduspäev metsas

Kõige positiivsem emotsioon sellelt rajalt oli see kui vastu jooksid Viivi ja Kait. Siis muidugi ujumised ja alles peale neid tulid riburadapidi sood-rabad ja metsad ning kõikide positiivsete asjade rea lõpetasid parmud. Negatiivseid asju ei leidunud.

Parmud olid vägagi positiivsed, nad andsid meile mitmel korral kõneainet. Näiteks et mitu elu on parmul? Või et mille järgi nad valivad Riho ja minu vahel? Ja kas mõni parm on algusest lõpuni kaasas? Ja miks nende hulk püsib enam-vähem konstantsena?

Iseendaga jäime ka rahule. Iga punkti juures kekslesime nagu mõned oiutud Šveitsi lambad kell kaelas tilisemas ning otsisime punkti.

Ja taas oli põhjust rõõmustada, sest sellise stiiliga leidsime üles ka need punktid mis asusid vales kohas ja mida mõned orienteerujad ei saanudki kätte. Sest orienteeruja ju teadupärast läheb täpselt punkti peale ja kui seal punkti pole siis ega ta suurt rohkem ringi vaata. Meie seevastu, läti seiklusspordi taustaga teame, et iga punkt on olemas, see tuleb lihtsalt üles leida.

Me jõudsime võistluse lõpuks arusaamale, et meil oli suunataju jäänud kalibreerimata. Õigemini teepikkus ja suunataju olid P-s. Rõõm aga oli suur kui teel kõndivatest inimestest mööda jooksime, sest neil oli järelikult mootor ka P-s, mis meil aga töötas väga hästi.

http://www.orion.ee/et/rogain-2014, 19. juuli 2014, Kõrvemaal.

MM40 klassis 6. koht, Riho ja Leivo. Läbisime 37 km.

Orion rogain 8h, Riho ja Leivo

Pilt Tarvo fotokast

Rullitades Tallinnast Rakverre 100km

vahepeatus ViitnalPaar aastat tagasi sõitsime Tõnis Paalme organiseerimisel rulluiskudel Tallinnast Pärnusse, seekord siis taas üks linnadevaheline sõit – sihtkohaks Rakvere.

Võrreldes seekordset üritust paari aasta tagusega on muutused silmnähtavad.

  • Tõnis sõitis tagurpidi, ehk selg ees kogu selle tee.
  • Enamikel rullitajatel olid suurte ratastega uisud
  • keskmine kiirus oli 2-3 km/h kõrgem, kuigi Rakvere asub Tallinnast ligi 50m kõrgemal

Tõnis selg eesPirita Selveri parklast alustas meid 16 ning täisraja lõpetas 11 uisutajat. Seega suhteliselt minimaalsed kaotused. Kõrvaloleval pildil ei uisutata parasjagu mitte nägu ees, vaid selg ees.

Sõit toimus 12. juulil, algusega kell 00:30 Pirita Selveri parklast.

Sõiduaeg oli ca 5h ning läbisime 96 km.

lõpetamine Rakvere SPA juures

Emajõel soorebasega

ogaline laevavrakk Kalli järves“Mulle meeldis kõige rohkem see ogaline laevavrakk” ütles Kaja, “aga mulle meeldis äikesevihmaga sõitmine” sõnas Ramses kuid Laurale meeldis enim õhtusel päikeseloojangul paadisillal istuda ja rebast vaadata.

Soorebast.

Ramses Laura Kaja Leivo

Soorebast.

Sest kes seal Emajõe suursoos ikka muu on kui soorebane. Ta oli niivõrd julge ja hakkamist täis, et tuli ja luusis kohe ametlikult meie ümber. Alguses oli küll veidi ebaleva sammuga metsast, kuid mida lähemale seda julgemaks muutus. Kaks meetrit aga oli see piir mis jäi siiski tema ja meie vahele. Seega ühe päevaga teda ära ei oleks lasknud taltsutada. Ega me seda soovinudki, muidu oleks juhtunud nagu Väikese Printsis, et pärast taltsutamist pead sa tema eest elu lõpuni hoolt kandma ja vastutama.

Roos ja Rebane.

DSCF2508Rebase asemel saime pildile aga haigru, kes terve Koosa jõe ulatuses meiega mängis. Lendas 50-100m edasi ja jäi ootama. Kui temani jõudsime siis tõusis õhku ja lendas järgmised 100m. Seda lõbusat luurekat mängisime oma 4-5 km.

Praaga külast leidsime veel mõned imelikud Peipsi elukad. Nendele ei osanud esimese hooga kohe nimegi anda. Aga eks need olid vist Peipsi lohe ja Emajõe vasikas.

Peipsi loheEmajõe vasikas

Laura ja Ramses sõitsid vana hea “Valgete Aerudega”.

DSCF2495

Ja paadikaaslaseks oli mul Väike Merineitsi.

S0042549

Alustasime ja lõpetasime Kavastul 14-15. juuli 2014. Esimesel päeval siis Emajõgi – Koosa jõgi – Peipsi - Praaga, 20km. Teisel päeval Praaga – Peipsi – Kalli jõgi / järv – Emajõgi – Kavastu, 30km.

Emajõe alamjooksul

Kuidas me kajakitega Ahvenamaa asemel Saimaale sattusime

Ka siis kui me laevaga üle Soome lahe sõitsime, polnud meil veel ühest seisukohta kas autoninad Helsingist Ahvenamaa või Saimaa poole keeratakse. 19-24. juuni 2014 ehk jaanipäevane kajakimatk põhjanaabrite juures.

Otsustavaks kaalukausiks sai ikkagi viimase hetke tuuleprognoos ja mitte just laiade kogemustega kajakisõitjad meie seltskonnas.

Sel korral oli meie seltskond väga omapärase suurusega, nimelt kajakeid oli kokku 7 ning inimesi 13. Mõlemad teada-tuntud võimu ja väge omavad numbrid. Aga sellised me olime Naeratus

Jaanipäevane kajakimatk Saimaal

Jaanipäev Saimaal Riho ennustab ilmaJaanipäeva ilma võtab hästi kokku Riho vaade sellele. Ta ennustab parasjagu et mitu kala nad jaanipäevaks saavad, et siis kalapõrna pealt teha juba täpne järgnevate tundide ilmaprognoos. See läks tal alati täppi. Kõik kalad söödi ära.

MeelisMeelis rääkis meile igal õhtul anekdoote ja harjutas laulupeo jaoks isamaalisi laule. Aga et anekdoodid korduma ei hakkaks, pidas ta oma telefonis kogu aeg arvestust, et kellele ja millised anekdoodid juba räägitud on. Kõige suurema skoori sai muidugi Agris, kes pidi neid ka kõikide päevade vältel kajakis tema naabrina kuulama.

Rasmus

Kuid täiesti ootamatult aga selgus, et meil on ka teine koomik tiimis. Rasmus, keda Riho proovis korduvalt kuid ebaõnnestunult kinni keerata ja kellele me pidevalt tuletasime meelde mida ta kõike ei tohi 1. septembril kooli minnes edasi rääkida, sättis oma absoluutseks eeskujuks just Meelise.

Teele ja Risto

Heaks tasakaalustavaks elemendiks olid meil tiimis “noored” Teele ja Risto. Nad tegid meile jaanipäevaks siiski väga maitsva šaslõki, vaatamata sellele, et me teise päeva vihma ja 40km pikkuse päevateekonnaga püüdsime neid endid ära küpsetada.

AgrisAgris oli aga selgelt meie vedur. Sest tema oli ainuke kellel olid väga sportlike kirjadega mütsid-vestid-püksid ning kes kogu oma jõu ammutas energiajookidest. Tänu sellele ülevoolavale energiale tuligi Agrise kajak siduda kinni “noorte” kajaki külge. Kui nüüd noored tagurpidi aerutasid ja Agris edaspidi, siis liikusid nad kokkuvõttes tiimi keskmise kiirusega. Sellest oli meile palju abi.

Jaak

Jaak, kes sihtis kõiki oma action-kaameraga ja sai nõndaviisi lindi peale nii mõnegi anekdoodi, oli ka päris arvestatav kalamees.

Igatahes olid nad jaaniõhtul koos Rihoga päris pikalt kadunud. Ehk neile meeldib kalal käia? See, et nad sel õhtul siiski kalatult naasid, näitab nende visadust ja tahtejõudu kala saada. Tõsiselt võetav tegija.

TanelMeie tiimi vanade asjade tundja kultuurnik Tanel teadis peast kõiki ajaloolisi tähtsündmusi. Me näitasime talle kaljujooniseid ning dateeris need momentaalselt kerge pilguheiduga 8000 aasta vanuseks. Lisaks läbis ta edukalt telgipüstitamise ja neljakohalise telgi sisekujunduse eksami.

KAtrin

Juba pikki aastaid tunneme teda kui Katrin-puulangetaja või Katrin-pastakurnaja.

Kuid seekord üllatas ta meid hoopis oma maalähedusega ja näitas kui hea on muldpõrandaga saunas magada.

 

ElinaTütarlaps Elina, kelle kuulumist spordiringkondadesse näitab muidugi müts tema peas, ei püsinud sekunditki paigal. Küll tegi ta puid, siis süüa, järgmisel hetkel oli saunas ja siis päästis kalameeste õngekonkse meretaimedest vabaks.

Temaga juba igav ei hakka – välk ja pauk.

UrmoEsimese Eesti saunamees Urmo oli kõige põhjalikumalt matkaks valmistunud. Minu küsimusele, et miks me lihtsalt rauda kajakimatkale kaasa võtame, teatas ta et see on saunaahi ning ta võtab selle oma kajaki peale.  Jaanipäevane saunatiir oli aga meie sumedal suveõhtul mõnusaks soojaks vahelduseks.

KajaKaja töötas välja ning juurutas kajakimatkal magustoidu mille nime teab ainult Agris.

Ja ühiselt saime teada, et tema ongi võlusõna “lauake kata end”.

Ja lisaks oskas ta ilma kohalolekuta kõnelda. Eriti just suuremate sildade all või kaljuseinte ääres - kui hüüda seal Kaja, võisid kindel olla ta hüüab vastu.

LeivoLeivo, tema tõmbas kogu aeg ninaga ja ajas vana indiaanlase kombel vees jälgi ja leidis alati üles ka poolenisti hõõguvad lõkkekohad.