Tartu Jooksumaraton 1h47m

Tartu Jooksumaraton 2005 on sedapuhku taas joostud - 23 km.

2004 aastal oli minu Tartu Jooksumaratoni aeg 1:53 ja koht 386. Sel aastal oli minu jooksuaeg 1:47 ja kohaks sedapuhku 332.

Oo, ma olen tubli :-)

Tartu Jooksumaraton 2005 start

Huvitav miks ma arvasin et minu eelmise aasta aeg oli 1:43 (seda peaksin ise normaalseks ajaks).
Aga noh - aastaga 6 min parem aeg teha on ka saavutus - arvestama peab muidugi ka seda, et jooksumaratonile eelneb ju Roheliste Rattaretk - mis paneb juba ise paraja põraka jalgadele. Sel aastal oli laupäevaseks (ehk maratonile eelneva päeva) läbisõiduks ca 100 km. Muidugi ütleb nüüd üks rattamees, et mis see 100 km matkatempoga siis sõita pole...
Ega tühja rattaga olekski - aga mul on ju ka ligi 50 kg kaaluv käru ratta taga - ja sellega on juba päris paras tegu rattasõit.

Järgmisel aastal tahan Tartu Jooksumaratonil Alarist kiirem olla - 2 aastat järjest on tema kiirem olnud.

Laste rattatreening läbi mängu

Otsustasime minna ratastega Pirita metsa - kõik hõiskasid jaa - jaa - muidugi.

Lastega Pirita teel
Läheme parasjagu Pirita poole.

Sest seal oli teada tegevus - radasid on hästi palju, ära eksida pole võimalik - nii et kõik lapsed saavad olla kordamööda rajameistrid, rajajuhid. See tähendab seda, et üks laps sõidab ees ja kõik on kohustatud seda rada loomulikult järgmina. Jne. siis paar kilomeetrit juhib järgmine ...

Väga tore mäng !

Pirita metsas ratastega

Esiteks on iga rada seal justkui omaette seiklus, teerajad on kõik sellised üles-alla ja kunagi ei tea kuhu välja jõuab ja teiseks arendab see lapse otsustusvõimet tundmatusega hakkama saada. Sest iga tee ja iga ristmik on nende jaoks uus (mina muidugi tean läbi ja lõhki seal kõiki teid ...) - ja ühelgi ristmikul ei jääda seisma vaid otsus tehake lennult ja kindla peale. Tagasi ei keerata kunagi.

Koju tagasi jõudes näitas läbitud distants 25 km, mis on väga hea - arvestades et 10 km sellest on metsaradadel üles-alla sõitmine.
Kõige ägedamat rada tegi minu hinnangul Ramses (kõige noorme lastest - 6a) - kõige rohkem tundmatut ja ettearvamatust, ühe korra läbisime osa metsa isegi täiesti ilma igasuguse rajata.

Tagasi koduteel, Pirita teel
Väga tublid lapsed igatahes ja korralik treening neile.

Ramses rattaga koduteel
Lõpus ütles Ramses et tal "pepuluud valutavad" ja tüdrukud noogutasid ka selle peale kaasa :-)

Ratas: Paldiski - Tallinn

Nagu laupäeval sai koos Kajaga otsustatud - läheme pühapäeval matkasõidule Paldiski - Tallinn, püüdega järgida Nissani maratoni rada. Eelmisel aastal oli see 63 km pikk ja sellise arvestusega saigi plaan tehtud.

Ootamatult aga selgus, et rada on veidi ümber tehtud ja nüüd on pikkuseks 73 km. Ette rutates võin aga kohe siinkohal öelda, et meie sõitsime läbi 90 km.

Aga algusest veel niipalju, et rongipilet on imeodav - vaid 16 kr ! Soovitan, sõitke rongiga.
Jalgratturid Paldiski rongisJa teine tore asi: kuna 3 nädala pärast on seesama Nissan maratoni võistlus, siis selgus et lisaks meile sõitis sama rongiga Paldiski poole veel suur-suur hulk rattureid, kes läksid rajaga tutvuma/trenni tegema. See tegi kohe hinge soojaks ja meele rõõmsaks :-)

Kõik jalgratturid rajal

Esimesed 13-14 km sõitsimegi koos suure pundiga siis aga tulid esimesed liiva-alad, järsemad laskumised ja tõusud - mistõttu me Kajaga võtsime oma tempo.
Rattaketti parandamasKohe aga jõudsime ühele poisile järele, kellel oli kett pooleks läinud - ega midagi, kuna mul ketivõti kaasas ja kasutamisoskus samuti olemas - aitasin tal keti ära parandada. Vastutasuks selle 15 min hindamatu väärtusega töö eest saime 2 banaani. Kuna aga kett oli siiski väga pikalt kõveraks läinud, purunes see tal ca 5 km pärast taas. Siis enam parandama ei hakanud ja juhatasime ta oma tõukerattaga Paldiskisse tagasi.

Kaja rattaga sõitmas

Vahepeal aga selgus, et me ei olnudki kõige viimased, vaid meile jõudis järgi üks neljane punt veel, kes oli jõudnud samal ajal rattakummi parandada kui meie ketiga tegelesime.

Kuna aga meie tempod olid erinevad, siis läksime Kajaga neil eest ära ja jätkasime matka Tallinna poole kahekesi.

Kõige suurem eksimine oli kusagil Keila-joa kandis, kus me keerasime liiga vara ära ning sattusime ühele hirmus lahmakale nõukogude ajal edukalt toiminud sõjaväeüksuse territooriumile. Lõpuks tiirutades jõudsime taas Keila-joale :-)

Edasi läks taas ladusalt - Väänas läksime taas "õige" maratoni raja peale ning kui lõpuks Paldiski maanteele jõudsime, ei hakanud enam läbi Nõmme sõitma (nagu maratoni rada ette oleks näinud), vaid kütsime otse mööda suurt teed otse koju.

Igatahes praegu mul pepu valutab sellest pikast sõidust - alustasime kell 12 ning koju jõudsin õhtul kella 19:00 paiku. Ja muidugi tuleb Kaja kiita, kes kogu selle sõidu sama vapralt vastu pidas.

Tänast sõitu võis küll juba väikeseks trenniks nimetada. Kui mitte jalgade siis sadulasistumise trenniks küll. See viimane on muide ülivajalik Roheliste Rattaretkele mõeldes.

täna on muidugi ju Volbriöö ehk Nõidade öö

Siinkohal jutustan ühe lühikese loo, mis juhtus mõned aastad tagasi Haapsalus - täpselt samal öösel.

Nimelt olime terve perega seal tuttavate juures külas, et minna volbriööl Haapsalu lossivaremete juurde vaatama tulekujude põletamis-tseremooniat jms vägevat - näiteks Suurt Nõidade rongkäiku.

Kuna Ramses oli siis väga väike alles - veidi üle aastane (või kahe ??), ei hakanud teda südaöösel üles ajama ning jätsime ta suurde majja üksi magama. Ta oli ennegi niimoodi üksi maganud. Ise aga liitusime Suure Nõidade rongkäiguga ja läksime lossihoovi.

Sealt tagasi jõudnudlt muidugi läksime rahuliku südamega selle voodi juurde kuhu Ramsese jätsime - JA -

keda pole, see on Ramses !!!

Kõik hakkasid siis ümber vaatama, alguses lähemad kohad - voodist välja veerenud, ukse taha roomanud jnejne. Aga ei midagi. Järjest laiendasime oma otsimishaaret, laps jäi magama teisel korrusel ning maja hallis on trepp mis viib alla keldrini välja.

Varsti jooksid kõik juba mööda maja ringi ja otsisid paaniliselt last. Tõmmati lahti kõik WC uksed, käidi keldris, vaadati kappidesse - jube - see aeg tundus juba üüratult pikk, ja õudne. Ja kusagilt ei kosta ka nutuhäält - inimesed vaatasid jube teineteisele otsa selliste murelike nägudega ja ei osanud enam suurt midagi teha. Lauasahtleid ometi pole mõtet ju lahti tõmmata ...

Pooljuhuslikult avasin ma veel ühe toaukse, mis asus kahe korruse vahepeal - see oli majaperemehe kabinet-magamistuba. Selle uks oli kõvasti kinni, nii et mingeid kahtlusi sellele toale ei langenud, aga ohh, seal ta oligi.
Ta magas majaperemehe pehmes voodis, tema teki ja linade vahel.

See öö oli täpselt nõidade öö !

Hilisem seletus ja legend juhtumi kohta: tõenäoliselt jäi Suurest Nõidade rongkäigust mõni väiksem nõid millegipärast maha ning ju ta siis kolistas üksi mööda pimedaid maju ringi. Jõudnud meie majani ja nähes seal üht pisikest poissi magamas, arvas ta just kohane olevat väikest nõiavempu visata. ja nii ta Ramsese sinna teise tuppa ära nõiduski.

Sellised Waltburgi ööd.

Täna öösel kell pool 12 lastega Raekoja platsil käies kohtasime ka mitmeid nõidasid ja rääkisime kogu tee tondi-, vaimu- ja kollijutte.

Toimus üks väga lahe lastepidu

Mõeldud tehtud.

Tegime koos lastega ühe vägeva karaoke ja diskotralli. Suurelt ekraanilt said kõik lapsed karaoket laulda, mis oli igati lahe.
Kutsele saigi kirjutatud, et tule karaoke ja diskopeole ja võta kaasa 1) esinemise riided, 2) pidzaama, 3) magamiskott ööbimiseks

Oi missugune meeletu trall meil siin käis. Kohale tuli 15 last vanuses 6-9 aastat.

Karaoke piletite sorteerimine
Siin toimub karaoke piletite sorteerimine.

Karaoke laulmine
Siin laulavad Kreete ja Miriam Koerakese laulu.

Igal peol peab ka korralik ilutulestik olema
Kuidas siis muidu, ilutulestik peab ikka igal korralikul peaol olema :-)

Eksklusiivne jäätise õhtukokteil
Ja nüüd said kõik endale eksklusiivse jäätise õhtukokteili kõrre, vihmavarju ja apelsinilõiguga. Ja selles mõnusas ringis räägiti anektoote ja tondijutte - tegemist oli enne magamajäämist vaikse pooltunniga.

Asemete tegemine ja voodisse minek
Siin on lõpuks kell 23:30 ja kõik on endale asemed teinud ja toimub veel tondijuttude rääkimine. Magama jäädakse lõpuks kella 00:30 paiku.

Pidu oli aga tõeliselt äge, lapsed viskasid toa ja endid igasugu serpentiine täis, disko ajal möllati nii, et ma imestasin et naabrid koputama ei tulnud. Lisaks ostsin ma kõikidele lastele peoviled, millega sai sisustatud 5 min meeletut vilekoori. Kujutate ette kui 15 last piuhub täiest jõust korraga vilesid ...

Ülikõva pidu oli :-) Hommikul peeti padjasõda kuni ühel padjal suled välja lendasid siis käskisin lõpetada.
Ja lahkudes küsiti kas toimub ka aastal 2006 karaoke pidu, ma lubasin et toimub.

 

Miks saab kull alati püütava kätte ?

Lauluväljakul uisutamas ja kulli mängimas

Nagu tavaliselt, lapsed jäävad lauluväljakule uisutama ja mina lähen Pirita tee kõrvale sileda rattatee peale kiiret sõitu tegema. Tagasi tulles aga on mul alati kohustus nendega kulli mängida.

See on iseenesest väga tore kohustus, sest sellega õpivad lapsed hästi kiireid ja järske pöördeid tegema, peatuma, kiirendama, kukkuma jne. Mäng on see, mis paneb lapsed unustama selle et neil uisud jalas on ning loob neile illusiooni, et selline veerev liikumine ongi see kõige õigem ja nad õpivad enesele teadmata suurepäraselt oma uiske valitsema.

Aga miks on piiratud alal kulli eest raske ära joosta - isegi kui sa temast kiirem oled ? Uiskudel kulli mängides mõtisklesin selle üle. Paralleliks tõin ka ühe eriti totra arvutimängu, kus pidi ruudulisel väljal ühe laevaga teiste laevade eest ära sõitma.

Kullimängu (või ruudulisel väljal laeva tagaajamise) fenomen seisneb tegelikult selles, et eest ära jooksja teeb igasuguseid kaari ja sikk-sakke (nagu jänes koera eest ära joostes) - aga kull ei tee neid sikk-sakke järele (ei lase end eksitada) vaid jookseb otse ja palju väiksemate keeramisraadiustega, mistõttu kullil on ALATI lühem maa joosta-taga ajada. Siin peitubki fenomen, miks isegi aeglasem jooksja saab kulli mängides kiirema jooksja kätte.

xDream 2005 kevad

minut enne xdream startixDreami kevadine osavõistlus, osalesime taas oma kindlaks kujunenud võistkonnaga: segased@emt koosseisus Leivo Sepp, Alar Jõeste, Kaja Pino.

 

Aga alustame algusest – Kose-Uuemõisa jõudsime kohale kell 8:10 praktiliselt esimestena – no saime siis rahulikult oma rattaid ja iseennast sättida. Käisime registreerimas ja lootsime mingitki infot välja peilida – aga ei midagi. Kohtusime ja vestlesime stardis rohkete tuttavatega, keda tundsime juba pikka aega seiklusspordi üritustelt.

 

No hüva – start anti kell 10:00 – ja siis kõik ratastele. Kuna käesolev üritus oli meile kõigile esimene selle aasta orienteerumisvõistlus, siis siit tekkis ka sisseelamise vajadus – nagu ka vähene või praktiliselt puuduv treenitus. See andis ennast ka kohe tunda.

Kontrollpunkti võtmine

Nimelt 2 rattapunktis otsustasime selle tehnika kasuks, et jätame rattad metsaveerele ja võtame punkti joostes – mõeldud tehtud. Kuid sealt punktist lõpuks lahkudes olin ma ikka väga masenduses, kuna kaarti mitte kaasa võttes (see jäi ratta peale), jooksin punktist ca 1 km mööda. Siis 1 km tagasi punktini ja veel 1 km ratasteni. Selle minu lollusega kaotasime me vähemalt 8 kohta.

Kõige huvitavam osa rattaetapil oli aga legend-orienteerumine, mis seisnes selles et tuli juhendi järgi sõita, kus oli kirjas 0,2 km pärast vasakule, 0,63 km pärast paremale metsatee, 0,05 km vasakule laudtee jne. Siin kirjutades tundub see imelihtne, kuid suurtel kiirustel ja rohketel ristuvatel metsateedel polnud see sugugi nii hõlbus tegevus. Peale seda sai taas tavalise orienteerumiskaardi järgi edasi sõita.

 

Ühel hetkel siis anti stopp ning rattad tuli rattaaedikusse ajada – kätte anti jooksukaart ja ligi 8 km pikkune jooksuorienteerumine võis alata. Üsna pea selgus ka korraldajate ütlus „vesi on külm”. Nimelt jooksime sel hetkel koos Ironmanide tiimiga ja otsustasime minna ikka Pirita jõeni välja, et vaadata mis nägu see on. Võis ju ujuda otse üle laia Pirita jõe või minna ringiga silla pealt. Jõge vaadates otsustasime ühiselt silla kasuks.

Edasi toimus kõik sujuvalt, tänu Alari suurepärasele orienteerumisoskusele möödusime sellel etapil nii mõnestki võistkonnast. Vahepeal üks võistkond leidis et meiega on nii lõbus joosta, kuna meil on naine võistkonnas ja otsustasid iseseisvalt et nad on meiega konsensuse leidnud. Kahjuks aga oli neil vist omavahel konsensuga probleeme, nimelt kui meie leidsime konsensuse ühe metsarajaga, siis nemad enam meiega konsensuses polnud. Ja seetõttu jäid nad ka meist palju maha J

 

Rattaaediku juurde tagasi jõudes selgus esimene lisaülesanne – 3 m kauguselt tuli visata ühe puust posti otsa autokumm – kaks viskasin sisse ühe mööda. See tähendas meile 2 trahviringi – õnneks aga olid need suhteliselt lühikesed ja kerged.

 

Kaja sööb lõunatNüüd taas ratastele ja võistluskeskuse poole – oli ju sina vaid tühine 3 punkti. Kuid eelviimases rattapunktis „üllatati” meid taas. Nimelt tuli Tootsi-Kiire moodi veeretada ühest heinamaa otsast teise 7 põllukivi ja et füüsika seaduste kohaselt töö kivide jaoks ikka nulliga võrduks, siis tuli need ka lähtekohta tagasi veeretada. No lõpuks saime võistluskeskusesse.

 

Seal võtsime kerge eine, mõned sinna jäetud saiakesed ja spordijook. Tegime ettevalmistusi kanuusse minekuks, mis seisnes lihtsalt selles et riputasime kiivrid ratastele, mina panin endale tasku mõned šokolaadid-batoonid, Kaja haaras kaasa lihapirukakoti ja olimegi valmis. Kanuuga läks sõit suurepäraselt, ette rutates pean ütlema, et ümber ei käinud ja meist keegi mööda ei läinud – super. Vaevalt et meie tugevamaks oleme saanud aga pigem siis tuli Kajal kanuu tüürimine hästi välja.

Üsna alguse nägime ühte poiste kanuud mis ümber käis ning poisid kaelani märjaks said – tunnen kaasa.

Kanuuga sõitsime terve tee kolmekesi, vastupidiselt mõnele võistkonnale, kes kasutasid meie eelmise aasta taktikat. Mödunud aastal nimelt tegime nii, et mina läksin kanuuetapi joostes ja võtsin punktid ning Kaja ja Alar sõitsid kahekesi kanuuga. Rääkisin sellest meie tehnoloogiast tookord paljudele ja nii nad siis mõtlesid vist et teeks nüüd samamoodi. Pärsi kindlasti see teguviis aga sel aastal ennast ei õigustanud – nimelt mets oli seal jooksmiseks väga nigel ja kolmekesi sai kanuuga kiiremini edasi kui kahekesi. Tuleb olla arukas, millal mingit tehnoloogiat kasutada J

 

Ühesõnaga – jõudsime siis õnnelikult kanuuetapi lõppu, kus anti meile jooksukaart, mis oli täpselt samasugune kui kanuukaart, kuid jooksupunktidega – kuidagi pidi ju võistluskeskusesse tagasi saama. Kui sellel võistlusel midagi korraldajatele ette heita siis just sedasama kanuukaarti mis jooksule anti. Seal olid puudu nii kõrgusjooned kui ka paju muud olulist infot metsas orienteeruja jaoks. Tänu sellele läks mõne punkti leidmine suhteliselt vaevaliselt.

Oi oi kui hea viineripirukasu
Kuid üllatusi tuli ka siin jooksurajal. Nimelt enne lõppu oli taas stopp ning pidime tegema lisaülesandeid. Esimene lisaülesanne oli karkudega kõndime – ma pole seda eluaeg osanud ning Kaja teatas, et tema poolest võib võistlus katki jääda – tema seda ära ei tee. Lõpuks aga sain ikkagi nii mina käidud, kui ka Kaja selle läbitud. Mina avastasin enda jaoks nipi, kuidas on üldse võimalik nende karkudega kõndida. Nimelt kätega ei tule kinni võtta mitte otse,   ümber kargu. Selliselt et kargu otsad jäävad selja taha ja toetuvad kuskile tiivakontide kanti – samuti tuleb kargud kõvasti enda vastu suruda – ja kõndimine tuligi välja – täitsa lahe.

Peale kargutamist tuli läbida väikene sõjaväe treeningala – seal tuli ronida üle kõrgete redelite, kõndida kõrgel asuva horisontaalse redeli peal, kummidest läbi pugeda ja poomi peal käia. Sellega saime väga hästi toime.

 

Nii – viimane punkt ja siis finiš ? Oh ei – me jooksime eelviimasest punktist mööda ja kaotasime selle tehinguga taas 2 väärtuslikku kohta – õhtu oli juba ja hakkas hämarduma ning meie meeled olid suhteliselt väsinud kogu sellest päevast – ja nii see siis juhtuski. Ok – lõpuks jõudsime võistluskeskusse, et seal viimane punkt võtta, et siis sauna, supile ja koju minna. Aga ei – meie meeled olid taas meid veidike alt vedanud – nimelt viimane punkt asus võistluskeskuse juurest üle jõe. Ega midagi, pikemalt mõtlemata viskasin sooja jaki seljast ja hüppasin vette. See oli jääkülm – jõudsin teisele kaldale, võtsin punkti – aga tagasi enam ei taha tulla. Ega ma muidugi sinna ka ei saanud jääda ja ringiga ka ei tahtnud tulla ja kanuud ka ei olnud. Niisiis hüppasin taas vette ja ujusin tagasi – kuna aeg oli edasi läinud (1 min) siis vahepeal oli minu meelest vesi veelgi külmemaks läinud ja kusagil poole jõe peal ei saanud enam vaikselt hingata, vaid minu seest kostusid igal hingetõmbel mingid külmakarjatused. Õnneks aga võistluskaaslased ulatasid kaldal oma abistava käe ja aitasid mind sealt kaldamuda seest välja. Nüüd siis lõpuks finišipunkt ja siis otse sauna.

 

segased@emt pjedestaalilVõitjad olid ISC tiim ajaga 7:42, kui sealseid mehi vaadata siis kahtlemata on tegemist Eesti paremikuga ja kindla favoriidiga kogu xDreami sarjas.

 

Meie seevastu lõpetasime napilt alla 11 tunni - see on siiani minu pikim seiklusvõistlus kui 36 h kestvusvõistlused välja arvata.

 

Tulemusega olen ise väga raul, tegemist oli minu jaoks selle aasta esimese tõsisema treeninguga (kuigi jah, treenima peaks ju enne võistlust). Olen ülirahul sellega, et kogu raja läbisime ja ennast peale 11 tundi pingutust nii suurepäraselt tundsime.

Heliformaadid: SACD, DVD-A, CD

Hulgaliselt kolmetähelisi lühendeid:

  1. CD - seda teavad kõik.
  2. DVD-A -> DVD Audio
  3. SACD -> Super Audio CD

Kaks viimast on aga sisuliselt DVD-plaadile pandud ülihea kvaliteediga muusika (mitte film ega muusikavideo).

Sisuliselt on DVD-A ja SACD omavahel konkurendid, mõlemad plaadid (heliformaadid) võimaldavad praktiliselt samasugust kvaliteeti, kuid ometi on tegemist erinevate formaatidega. St. ostes DVD-mängijat, pane tähele et see võimaldaks mängida mõlemat formaati.

Konkurents, näe.

Selleks aga et kõike seda kliendi lollitamist pea peale keerata, on tekkimas siia uus konkurent. Nimelt on prototüübina olemas juba 27 Gb plaat (DVD-A ja SACD on 4,7Gb), mida mängib sinine laserkiir. Kui nüüd see uus plaadiformaat on välja tulnud - mis siis juhtub DVD-A ja SACD-ga ? On need siis väljasurnud isendid või viiakse nende tehnoloogia üle uuele 27Gb kandjale ?

Loe siit, seal alguses on ka väga huvitav tabel nende heliformaatide võrdlemiseks: http://www.audioholics.com/techtips/specsformats/CurrentFormatTrends2.php

Ja mis veel olulist on SACD ja DVD-A seoses. Nimelt ei saa kummastki DVD formaadist teha piraatkoopiaid. Uskumatu - aga seda pole siiani viitsitud lahti häkkida. Tavalisi DVD-filme saab - aga heliplaate mitte. Arvatavasti häkkerid väga aktiivselt ei tegutse ka selles suunas, kuna selle lahti muukimisel tekiks 5Gb muusikat, mis MP3 formaadis oleks ca 100Mb. Kes see ikka hakkab 5Gb üle interneti tõmbama....