XT Suverogain jalutaja vaatevinklist

XT Suverogaini start“Kas ta mõtles seda tõsiselt, et me kõnnimegi kogu selle 6 tundi?” mõtles ilmselt Kaja kui peale XT Suverogainistarti ei teinud ma ühtegi katset jooksma hakata vastupidiselt Kajale. Sest ilmselt tundus Kajale lihtsalt liiga uskumatu, et koos minuga saab võistlusel kõndida.

Seda kõike siis Laulu- ja tantsupeo esimesel päeval, 5. juulil 2014.

Tõsi ta on, perevõistkond ning teise põlvkonna esindajana kaasas Ramses kelle jaoks oli see võistlus esimene nii pikk mööda metsi kõmpimise üritus.

XT Suverogain Kaja, Ramses, LeivoOlles kaardid kätte saanud, tegime 5-6 minutiga valmis oma raja, mille 100% läbimisega oleksime olnud PERE klassi arvestuses 1. kohal. Kui elu teeb oma korrektuure ning meie adapteerusime olukorraga rajal.

Jalutada oli päris tore, on aega teistele selgitada kus me asume ning mis veelgi olulisem, nad pole koomas ning on võimelised infot vastu võtma ja aru saama “jajah, praegu asume siin selle musta punktiirjoone ja pruuni joone ristumiskohas” ehk siis väikesel tõusul keset metsarada.

XT Suverogain planeerimineKõik joonistasid enda kaardile plaani, et oleks lihtsam järge pidada.

Kuue tunniga läbisime kokku 25,3 km ning kogusime 108 punkti, saavutades sellega perevõistkondade arvestuses väga tubli 4. koha.

Võsu kant oli pigem hea koht alustamiseks, kuna seal on hulgaliselt kerge läbitavusega metsa. Samas tuli ka meil mitmel korral läbi Võsu jõe liikuda, ohtralt puudel turnida, sõnajalgades või nõgestes ekselda ning kuni pahkluuni mudasse vajuda. Kõik see aga lisas ainult toredust ja uusi emotsioone.

XT Suverogain läbi sõnajalgadeXT Suverogain puudel turnimas

XT Suverogain puudel turnimasXT Suverogain läbi muda

Kokkuvõttes oli Ramses väga tubli, sest ega metsas pole lihtne liikuda. Üks mu sõber ütles väga tabavalt Karupoeg Puhhi sõnu mudides “Võimatu on olla masenduses, kui sul on olemas (k)õhupall.” Naeratus

Ja Ramses oli terve pika päeva täpselt sama rõõmus nagu ikka!

Ratastega ümber Peipsi 580 km

Läbi paari sõbra jõudis postkasti teade selle kohta, et 25-26. juunil 2014 ollakse minemas maanteeratastega ümber Peipsi sõidule.

Kuna see tundus kohe piisavalt hullu ideena siis hakkasin oma asju selles suunas sättima.

värsked ratturid enne Peipsi tiiru

Enamik pundis olevaid mehi oli nagunii “paberitega”, näiteks Ivar, kes kaks päeva varem tegi 160km pikkuse soojendussõidu ning päev enne seda maratoni jooksis. Või näiteks ürituse peaorganisaator Erik Pallase ja Karol Kovanen kes vaevalt nädal varem Rootsi hulludele mõeldud Vätternrundan 300km pikkuse rattasõidu kaasa tegid.

Ja eks ka ülejäänud meestel olid erinevaid hulluseid võimalik tagataskust välja tõmmata. Vaevalt nädala eest olin lõpetanud just Venemaa suurima seiklusspordivõistluse RedFox, kestusega 3 ööpäeva.

Sõidumuljed pani hästi kirja Ivar: http://blogger-holden.blogspot.de/2014/06/vatternrundani-allaheitmine.html 

Täisringi tegid läbi neli ratturit: Eric Hints, Erik Pallase, Karol Kovanen ja Olavi Mõts. Teistel, mina kaasa arvatud, oli erinevaid põhjuseid miks seda mitte teha.

Peipsi rattatuur neli kanget

Peipsi rattatuur rattaparandusKaasa tegin Venemaa poolse otsa – ehk siis 310km rattasõitu mööda lõbusaid teid, pea pool päeva kallavas vihmas kuid see eest heas seltskonnas. Viimased 200 km sõitsin Ivari rattaga kuna mu enda ratta tagumine käiguvahetaja andis otsad. Suurepärane ratas on Ivaril, päeva lõpuks ei olnud näiteks mu istumisel midagi ütlemist et sadul kõva vms oleks. Samuti oli hästi minu jaoks paigas ette-taha jaotus, st. vaatasin arusaamatus näos kui teised oma käsi raputasid, et seal veri korralikult käima hakkaks.

Narva jõudes kiitsin kui hea ratas Ivaril on, kui siis 10km hiljem oli ennast üks kruvi lahti keeranud ning keset väntamist rippus mul klipi küljes pedaal koos käpaga mis oli keskjooksu küljest maha tulnud. Õnneks aga leidsime vajaliku poldi üles ning see viperus sai kiirelt korda.

Tunne oli väga super, kui Narva Jõesuu SPA saunalava pingi asemel oleks olnud rattasadulad – siis oleks ka see igati OK olnud Naeratus

Suured tänud kõikidele vedajatele ning töö tegijatele. Eriti tahan esile tõsta Olavit, kes vedajana tõstis igasugustes tingimustes tempo selliseks, et selja tagant tirri häält ei kostuks.

Alloleval pildil on stiilinäide selle kohta, et uue joogi saamiseks enam kinni ei peetud, vaid heideti pudel ning anti korraldus see kindlat tüüpi vedelikuga täita.

Ümber Peipsi rattatuur

Soovin omalt poolt edu Erikule, et sellest sõidust edaspidi arvestatav konkurent tuleks Vätternrundani rattatuurile.

Mõned pildid teisest (Eesti) päevast: http://1drv.ms/1mksXy2

Päikesetõusu kohv Tallinna lahel

“3:15 olen valmis, siis jõuab ilusti enne päikesetõusu kell 4:08 merele” vastasin sõbra kirjale kui ta küsis, et “kas keegi päikesetõusu tiiru tahab teha esmaspäeva hommikul”.

Mõlemat kirja võis võtta pool-naljana, aga täpselt nii me koos päikesetõusuga serveerisime endale hommikukohvi ja Kaja küpsetatud soojad saiakesed keset peegelsiledat Tallinna lahte.

Tallinna lahe Päikesetõusu kohvikus ajasime 7. juuli hommikul juttu Kaja ning Tiiduga.

päikesetõus Tallinna lahel

päikesetõus Tallinna lahelpäikesetõus Tallinna lahel

Hommikukohv Tallinna lahel päikesetõusulpäikesetõus Tallinna lahel

RedFox 2014 seiklussport Venemaal

RedFox, 12-14. juuni 2014 aastal rekordilise 320 osavõtjaga on Venemaa suurim seiklusspordivõistlus kestusega 72 tundi ehk kolm ööpäeva.

Võistlejad läbivad 400km pikkuse distantsi nii jalgrattal mööda Venemaa olematuid teid, joostes-turnides läbi ürgmetsade, kajakiga Laadoga järve tuultes-lainetes, kaljuseinal rippudes ja köiel üles-alla ronides, viiekordse maja kõrguselt trossilt avavette hüpates, varjendist või maa alt pimedast kaevusügavusest punkti tuues.

RedFox 2014 Twister Adventure team enne startiVõistkond Twister Adventure koosseisus Erki Erm, Leivo Sepp, Taavi Kainel ja Marge Erm läbisid selle raja 62 tunniga. Rajal olid kohustuslikud ja valikulised punktid, võitjakolmik võttis kõik punktid. Meie tiim jättis juba planeerimise etapis mõned punktid välja.

RedFox 2014 StartStardikoridor oli kitsas metsatee ning järjekorras esimestel positsioonidel startisid välismaised võistkonnad. Sel hetkel oli väga hea olla eestlane ning startida enamikest võistkondadest eespool.

Ja nagu ikka, ükskõik kui pikk on võistlus, pannakse stardist minema nii nagu oleks tegemist vaid lühikese rattaralliga. Kiirused küündisid kruusal 35 km/h kanti ning esimesed kolm-neli tiimi olid tihedalt koos. Sisuliselt oligi see ca 30 km pikkune rattakross ühe vahepunktiga selleks, et jõuda esimesse jalgisetapile  - coasteeringusse.

RedFox trekkingu algus Ladoga TrophyMis asi on coasteering? See on avatud kaljudel turnimine, jooksmine, hüppamine, läbi vee kahlamine ning samal ajal silmi lahti hoides punktide leidmine. Eesti keele vastet pole minu teada sellel sõnal olemas.

Kuid coasteeringusse jõudmiseks tuli meil ületada juuresoleval pildil nähaolev mudaralli tee, tegemist oli Ladoga Trophy 2014 üritusega, mille raames suur hulk maastureid künnab ümber Laadoga järve.

RedFox trekking - coasteeringRedFox coasteering

Coasteering ise on aga väga nauditav ja tore. Ette oli antud rannajoon, millelt tuli leida 4 punkti.

Järgnes taas rattaralli etapp, milles sisaldus samuti coasteering, kuid sedapuhku koos rattaga.

RedFox ratas coasteeringRedFox ratas coasteering

Rattaetapil oli ka paar toreda punkti, mille käigus tuli ka grupi 20m pikkust köit kasutada. Näiteks kaevu laskumine ja sealt punkti toomine, seda pidi küll vaid üks liige tegema. Meie lahendasime selle kiirmeetodil, ei hakanud šumarisüsteemi panema, vaid Taavi ja Erki lihtsalt aitasid mind otse kaevust välja tõmmata.

Paaris kohas olid punktid paigutatud koskede keskele. ühes kohas tegime nö. inimketi, et läbi mäsleva vee turvaliselt liikuda. Teises kohas kinnitasime oma köie turvamiseks ning saime selle abil liikuda.

RedFox punkt kose keskelRedFox punkt kose keskel

RedFox punkti legend juhi kohtKaardilugemine oli peamiselt minu ja Taavi vahele jaotunud. Rattas midagi väga keerulist polnud ning seal aitas ka Erki tähelepanelik silm meid kaasa.

Üks omapärane punktikoht oli näiteks “juhi koht”. Kuidas täpselt see Lada sinna kivi otsa sai – pole aimugi.

Kaljuronimise punkt tuli üsna libedalt, kuid kõrvalt vaadates oli näha, et osadel tiimidel oli sellega mitmeid probleeme. Näiteks soomlaste tiim meie kõrval ei saanud hästi hakkama GriGri abil laskumisega.

RedFox punkt kaljul laskumise ja tõusmisegaPalju väljakutsuvamad olid aga sellised köieülesanded, mille käigus tuli laskuda ülevalt kaljult alla vee äärde, sealt punkt võtta ning siis šumari abil üles tagasi tõusta. Kui aga keegi oleks köie otsast nö. läbi laskunud, oleks all vaid vesi olnud ning väljumine kusagilt mõõtmatust kaugusest. See oli ka koht, kus Taavi sai ühe lisaõppetunni. nimelt laskus ta alla ära, pani siis šumari peale ja hakkas üles tagasi tulema. Poolel teel tuli meelde, et punkt jäi võtmata. Õnneks oli mul võimalus teda juhendada kuidas ta uuesti kaheksa peale saab ja punkti järele läheb.

Punkte oli peidetud ka kaljudele ning seda nimetati vertikaalseks orienteerumiseks. Teada punkti piirkond, kuid täpseks leidmiseks oli vaja turnida ning kõõluda.

RedFox trossilt vettehüpeKajak oli muidugi Laadoga peal. Kõige toredam punkt oli muidugi vettehüppega. Nimelt oli kahe kalju vahele tross tõmmatud, punkt selle keskel. Rullikutega sai punktini, kuid seejärel tuli ennast lahti võtta ning alla hüpata. Viisaka inimesena pakkusin seda ülesannet kõigepealt RedFox kajak aerutamineoma kajakikaaslasele Margele, kes aga huvitaval kombel ei soovinudki seda teha. Kell pool 6 hommikul kargesse Laadogasse hüpata. Silma järgi hinnates võis kõrgus olla 10-12 m, ehk siis ligi viiekordse maja katuselt alla. Seda pidi tegema kaks liiget, hüppajateks-ujujateks osutusid Leivo ja Taavi.

Kajakis olles saime ka päris korraliku laine Laadoga peal, aga kõik möödus suurte Argo-tüüpi kajakitega turvaliselt.

Lõpetasime, kui olime rajal olnud 62 tundi ning läbinud 368 km. Tõusumeetreid tuli kokku 4000 m ja uneaega 2x1 h.

Nagu pildilt näha siis kõik on väga rahul iseenda ja kogu tiimi tulemusega.

DSCF2127

Pildid Leivo fotokast: http://1drv.ms/1vjRmcD

Tuule ja lainega merel päästetöid “harjutamas”

Peale kolmandat ümberminekut randusime lähimas maismaapunktis.

GPS-i track näitas, et esimesest ümberkäimisest saime sõiduvormi 8 minutiga. Kell 12:56 käis sõber suure laine tõttu ümber. Tuul oli 9m/s, lainekõrgus oli pigem väike kuid samas terav.

Esimene ümberkäimine 12:56. Hulpiva süsta juurde sain kahe minutiga. Sõber sai süsta sisse 2 minutiga. Süst sai veest tühjaks ning põll peale 4 minutiga.

Möödus 2 minutit ning kohe teine ümberkäimine 13:06. Sõbra juurde jõudsin 30 sek. Sõber süstas tagasi 2 minutiga. Kuid enne lõplikku süsta tühjendamist ning põlle pealepanekut lahknesime ühe kivi tõttu ning sõber sai kolmanda ümberkäimine kohe sinna otsa. Selle käigus sain ka mina aeruga vastu pead. Kuna tal ulatusid jalad põhja siis ei hakanud kaldamäsus rohkem sisenemist harjutama vaid suundusime kaldale.

Mida õppida:

  • Lisaks kajakipumbale on väga kasulik omada poolikut Coca-pudelit kajaki veest tühjendamiseks. See on kiire ning ei väsita käsi.
  • Tuleb säilitada külm pea, eriti just ümberkäinul, et ta ei rahmaks ka püstiolevat kajakit ümber. Seekord oli sellega väga hästi.
  • Hea kui vähemalt üks teab kuidas päästmine käib, parem kui mõlemad teavad. Veel parem muidugi kui ollakse seda eelnevalt harjutanud.
  • Vastavalt kajakile tuleb osata leida piir ilmaolude suhtes. Ümberkäinud kajak oli WK500, see on suhteliselt kitsas liikur. Päästja kajak oli WK540 ehk “Lainetel Tõttaja”.

Mul on hea meel, et kõik elus ja terved!

Red Fox Adventure Race, seiklussport Venemaal ootab

Red Fox Adventure Race on Venemaal toimuv seiklusspordivõistlus mis kuulub omakorda ka Euroopa AR (Adventure Race) sarja. http://www.areuroseries.com/

RedFox AdventureRace

Tegemist on võistlusega, mille käigus läbitakse kolme ööpäeva (72h) jooksul ligi 400 km erinevatel viisidel. Aladekson ratas, kajak, trekking, coastaleering, kaljuronimine ja vertikaalsel seinal orienteerumine.

Lumivaara, Laadoga järvPiirkond on Lumivaara, Laadoga järve põhjaküljel.

Start antakse neljapäeval, 12. juunil kell 12:00.

2014 aastal on Eestist minemas kolm tiimi:

Twister Adventure team
Erki Erm
Leivo Sepp
Marge Erm
Taavi Kainel

Punane Täpp
Jarkko Ainsoo
Raul Mürk
Sven Liivand
Reeda Tuula

Ad Astra
Arthur Raichmann
Kristjan Maade

Euroopa Meistrivõistlused 24h rogainis 2014, 15. koht

“See mida Sa kirjeldad on hullumaja” ütles Tiit kui me lõpu eel arutasime et mida me praegu sooviks. Tiit soovis midagi juua mis ei ole vesi, veel soovis ta seljankat vms. suppi mis voolab ja on vedel ja muidugi soovis, et ta jalad ei puutuks maad.

Rogaini EM toimus 7-8. juunil 2014 Põlvamaal.

Rogain EM 2014 rajaplaneerimine

Minu soov kattus selles osas Tiidu omaga, et samuti unistasin, et mu jalad ei puutuks maad, kuid lisaks soovisin, et ma saaks looduse välja lülitada – kõik põõsad, puud, raiesmikud, sood ja rabad ning nõgesed. Selle asemel unistasin ühest valgest ja puhtast ruumist kus ma lihtsalt leban ning jalad ei puutu maad.

imageRajaplaneering oli meil suurepärane, kõik mis plaanitud tegime ka ära. Seega kokku läbisime ca 135 km, 24 tunniga.

Punkte kogusime 300 ning saavutasime sellega Rogaini EM-i üldarvestuse 15. koha tiimiga Ekstreem ja Twister.

Kokku oli tiime 285, seega Euroopa Meistrivõistluste maastaabis on 15. koht minu hinnangul väga hea tulemus.

Eesti meeste arvestuses olime 8. kohal.

Vaata tulemusi siit: http://www.erc2014.com/erc2014-tulemused/

Aidu Xdream: pingutust igale maitsele

Väga hea piirkond võistluse pidamiseks.

Millega meie tiim eristus teistest?

Esiteks: me olime ainukesed kes said üldarvestuses 9. koha.

Teiseks: Kanuuetapil ei teinud me ühtegi ujumist, kuid seevastu saime üsna palju kanuuga sõita, mis oli hea – sest me käsitlesime seda ikkagi kanuuetapina.

Kolmandaks: kõik tiimid kes jäid meie seljataha – sorry, meil oli kiire kuna Tiit pidi jõudma kella 7-ks teatrisse.

Neljandaks: kõige suurem üllatus enne võistlust, kui läksin korraldajatelt küsima kuhu uisud paigutada, selgus et seekord uisku polegi Naeratus

Viiendaks: Mäluorienteerumises võtsime ühe korraliku mäe kaks korda – kas keegi suutis seda korrata?

Kuuendaks: Me olime ainuke tiim mille liikmed olid Leivo, Erki, Tiit

image

Võistlus toimus 31.mai 2014 Aidu piirkonnas.

Kepikõnd 100km ja 24h

“Starti asudes olen täie mõistuse juures!” – selline paber tuli allkirjastada enne matkale asumist.

Põlva Matkaklubi korraldab juba kaheksandat aastat järjest matka, mille formaadi ütleb ära juba selle nimi: 100 km 24 tunniga. Seekord 24-25. mai 2014.

Käesoleval aastal võtsime Kajaga end nendega ühte ritta, et matk kaasa teha. lubasin, et ühtegi jooksusammu ei tee ning ainult kõnnin.

100 km 24 h

Ülesehitus oli väga tore: alustuseks 50km pikkune ring, siis 30km ning lõpetuseks 20 km. Teise ja kolmanda etapi vahel saime ka öö kõige pimedama aja 1-2 tundi magada.

Lihtsalt suurepärane on sellisel viisil matkata, kui igas peatuses ootab söök ja jook, küll pastaroog, seljanka vm. ilusad valmistehtud võileivad, hapukurgid ja soolaheeringad.

Siin veel mõned pildid sellest toredast matkast: http://1drv.ms/1jNjMti

Ja diplomid Ilusat kõndi ja Täutsa tubli.

100km 24h

Rattarüütel 2014, kuidas ma selleks sain?

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

  • on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
  • on oma tegevusega innustanud teisi,
  • ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Roheliste Rattaretk Rattarüütel 2014 Leivo SeppRattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin Naeratus

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära Naeratus

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Roheliste Rattaretk tandem käruga

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Roheliste Rattaretk lapsed kärus

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Roheliste Rattaretk ratast lükkamas

Roheliste RattaretkRoheliste Rattaretk kaarti uurimas

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

Roheliste Rattaretk Ramses ja Laura tandemiga

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad Naeratus

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231