Liisi Rist, Olümpiale!

Liisi Rist, alati naeratus näol, põsed kergelt õhetamas justkui kogu aeg puhuks jaanuar üle näo ning oleksid soojast toast lumehange jooksnud.

Liisi Rist

Minu siiras kummardus kõikidele tegijatele, kes teevad asju hingega. Ja Liisi on üks neist.

Tänane ühistreening möödus täiesti märkamatult ning teemasid millest rääkida, jagus kuhjaga. Pöörane, mida tähendab sellisele tasemele jõudnud sportlasele elu. Sa oled kui karusellis ning tiirled sellega hommikust õhtuni, kuust kuusse ja aastast aastasse. Seda saab teha ainult täielikult pühendudes.

2015 aastal Eesti meister temposõidus. Aastal 2016 on sõitnud mitmetel Euroopa võidusõitudel poodiumile. Ja see pole mingi lihtne asi, et “ma olen tugev ja sõidangi hästi”. Ümberringi on suur hulk teisi tüdrukuid, kes kõik nagu vihased hagijad on oma sihi seadud esimesena lõpetada.

Meie vestlus oli regulaarselt rikastatud vattidest ning sellega seotud mõistetest, et kui suur on kellegi FTP (Functional Treshold Power), kuidas see muutub, millised on nädalakoormused TSS-des (Training Stress Score), 30 sek ja 2 min maks võimsused, eesmärgistatud treeningutest, treeningplaanidest jpm. Mul oli siiralt hea meel, et Liisi nendes mõistetes väga hästi orienteerus ning oma numbreid suurepäraselt tundis.

Kerged nädalad on tal 500 TSS ning rasked nädalad 1000 TSS. Ma võin öelda, et intensiivse treeningperioodi ajal olid need näitajad ka mul suhteliselt sarnased: 700-1000 TSS nädalas. TSS ehk treeningkoormuse näitaja, on võrreldav üks-ühele inimeste vahel. Selles ei oma kaal ega sugu tähtsust. See arvutatakse läbi päris mitme komponendi ning olulisemad neist on treeningu kestus ja intensiivsus laktaadiläve või FTP suhtes.

Ja lõpuks jõudsime ka söömise teemani, milles olime samuti mõlemad väga paljudes asjades ühel meelel ning omasime samu kogemusi. Näiteks tõsisemalt treenima hakates kaob ära isu liha süüa. See asendub palju vajalikema toitudega, olgu selleks siis muna, kodujuust, pähklivõi vms.

Allolev pilt on Hawaii ees, peale sõitu. Eks need ühe käega tehtud enesepildid on kõik sellised väheke kõverad sinna pildistaja suunas Smile

Leivo Sepp Liisi Rist

Ja kui Liisi küsis, et “aga miks Sina mind toetasid”, siis tõesti, miks?

See oli millalgi talvel, kui sattusin peale üleskutsele, et aidake Liisi olümpiale ning sellega seotud erinevate tegevuste jaoks oli vaja koguda raha. Ilmselt oli mul just olnud palgapäev ning võibolla oli ka täiskuu aeg ja nii see emotsionaalne otsus saigi pangaülekande näol tehtud Smile

Liisi, palju edu Sulle valitud teel!

Sinu tulevik on Sinu kätes ja suured unistused viivad eduni!

Leivo Sepp Keukens Redant

Aitäh Sulle, Keukens Redant on nüüd minu järgmise suve vorm ja ma saan kõigile Sinu lugu rääkida.


Rattarüütel 2014, kuidas ma selleks sain?

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

  • on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
  • on oma tegevusega innustanud teisi,
  • ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Roheliste Rattaretk Rattarüütel 2014 Leivo SeppRattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin Naeratus

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära Naeratus

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Roheliste Rattaretk tandem käruga

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Roheliste Rattaretk lapsed kärus

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Roheliste Rattaretk ratast lükkamas

Roheliste RattaretkRoheliste Rattaretk kaarti uurimas

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

Roheliste Rattaretk Ramses ja Laura tandemiga

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad Naeratus

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231

Saku 100 - tõeline rattapede võistlus

See on iga-aastane rattaklubi Porter Racingu korraldatav tehniline ja keskmisest raskem rattavõistlus - pikkusega arusaadavalt 100 km.

Kaja osales vapra fotograafina raja kõrval.

Saku 100 - Leivo Sepp

Võistluse vorm on selline, et läbitakse ühte ringi mitu korda - seekord oli 16,5 km pikkune ring mida pidi läbima 6 korda.

Pool rada on julgelt selline kus peab püsti väntama - tegemist on tehniliste singlitega, millel kõigil ka oma tore nimi. Ja iga singli alguses oli raja peal silt nimega - näiteks pommiaugu singel, veneetsia singel, nimeta singel, kase labürint, kännu singel, lenduri singel, igivana singel, kraavi singel, pauna singel jne.

Kaks korda pidin rajal ka ratast kõpitsema - esimese ringi lõpuks olin põrutanud sadula lahti - nii et see oli asendis nina püsti, kolmandal ringil hakkas sadul koos toruga raami sees keerlema.

Koht 12, aeg 5h 51min.

Homme siis kohtume Xdreamil :-)

Rattatrena üle pika aja: 135km

Minus on jätkuvalt suur hulk motivatsiooni uuesti treeningutele tähelepanu pöörama, kuna septembri lõpus toimuv Poola Adventure Race nõuab oma osa.

Kuid ühte asja pole küll minuga enne juhtunud. Väsisin ära :-)

Sõitsin: Tallinn - Paldiski - Keila - Rummu - Risti - Ääsmäe. Tegelikult ca 10km enne Ääsmäed lõpetasin. Kaja tuli autoga vastu.

Tegelikult mõtlesingi algselt umbes 130km teha, kuid siis läksin ühest kohast vales suunas, mistõttu raja kogupikkus oleks tulnud 170km kanti. Ja sellise läbisõidu jaoks oleks pidanud ikka rohkem vedelikku kaasas olema.

Tartu Rattaralli - peaaegu esimese 200 hulgas

Tartu Rattaralli rada oli tänavusel aastal uuel rajal, kuna "tavapärasel" teel toimub suurem teeremont.

Sellest tingituna on rada ka lühem - nimelt eelnevate aastate 133 asemel oli vaid 126km.

Kui pool maad läbi - mis läks ootamatult kergelt - hakkasin ootama Otepääd, et küll seal tuleb suurem lammutamine, ikkagi mäed, tõusud jne - need on kohad kus alati suured grupid tükkideks tõmmatakse. Ja kui Otepääl ei tõmmata siis tagasiteel Tartusse selle viimase Tatra tõusu peal igatahes.

Rattaralli on selline võistlus, kus tähelepanu peab olema kogu aeg 120% rajal, seetõttu siis pole võimalik taha vaadata ning uurida kas mingi joru maha ka jäi. Finishiaegu vaadates tõmmati ilmselt jah see suur grupp nendel mägedel pilbasteks.

Rattaralli, see on:

  • õlg-õla kõrval kihutamine
  • grupis laskumine max kiirustel 65km/h
  • manööverdamine tavakiirused 40km/h ja enam
  • jalgratturite hunnikud (sõitsin ühest tõeliselt suurest jalgratturite mäest mööda)
  • 120% tähelepanu rajal toimuva suhtes
  • 80% rutiinset sõtkumist
  • kummide vihin, tirride kõrin
  • finishiheitlus
  • üks suur õlu

Tulemus: ajaga 3:05 olen saavutanud esialgsetel andmetel koha 201, mis on super tulemus, kuna kohtadele 1-200 antakse numbreid ainult eliitratturittele.

Ja Tõnu Hendrikson oli täna minust veidi aeglasem 3:09 ja koht 256 ning samuti oluline fakt - hetke seisuga olen niisiis Microsoft Eesti kõige kiirem jalgrattur, kuna meie esisõitja Allan Harand sai koha 252 ajaga 3:09.

Ja samal ajal jooksis Kaja Helsinkis Naistekymppit - 10km ajaga 51min. Oluliselt kiiremini kui mina oma ralli :-)

Taaskord Paldiski Tallinn rattasõit - 90km

See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.

Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.

Mõned seigad:

Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.

Kaja ja Alar peaaegu Paldiski poolsaare tipus

Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.

Kulgesime mööda liivaranda

Kaja tassib ratast üle mahalangenud puude

 

Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.

Õnnestus!

Olime jälle tee peal.

 

Tegime söögipeatuseMinimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.

Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.

Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.

Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.

Ületame purret

Alar teist kraavi ületamasNing poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.

Teist kraavi ületamas

Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.

Järsaku serval ratastega

Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.

Viimane tõusmine

Nädala kilomeetrid - ca 300 km

Esmaspäeval - 28 km MAS (maastikuratas ja maastikul) AVG 16km/h

Teisipäeval - 30 km MAS AVG 17 km/h

Neljapäeval - 8 km rulluisk AVG 12 km/h

Laupäeval - 90 km MAS (paldiski - tallinn) peaaegu nagu xdream :-) AVG 16 km/h

Pühapäeval - 120 km MNT (tallinn - paldiski - tallinn) AVG 33 km/h

Pühapäeval - 21 km rulluisk AVG 18 km/h

Laupäevasest Paldiski-Tallinn rattasõidust panin ka mõned pildid üles. PILDIALBUM

Ratas 20km

Tegelikult ei olnudki eesmärk mitte niivõrd ratast teha, kuivõrd just testida varustust, ja riiteust ilma vastu.

Temperatuur oli -11 ning Pirita teel puhus vastu ka kerge tuuleke.

Rattasõidul on näomask abiks, muidu külmuvad põsed ja nina ära, kuid nii kui tuule käest ära saab, siis tuleb mask eest rebida (ehk siis lõua alla tõmmata), sest läbi selle on suurema koormuse korral ebamugav hingata.

Käes olid firma "Mammut" spetsiaalsed kahekordsed kaljuronimise kindad (mudel Zermatt). Ilmselt pikemal sõidul hakkavad näpud ka nendes külmetama, arvatavasti võtan ka pealiskindad - ehk suured labakud kaasa.

Jalas saapad, kuna varbad midagi tarka ei tee rattasõidul, siis sinna ka külm kõige kergemini külge hakkab. Peab veel mõtlema mida siin kasulikku ette võtta.

Seljas oli lihtsalt võrkpesu, t-särk, windstopper vest ja üks pikkade käistega jakk.

Jalas võrkpesu ja Millet mägironimis-püksid. Pean ütlema, et suhteliselt kerged ja hea liikuvusega.

PS! Koju jõudes oli lastel muidugi nalja palju, et "issil on habe jäätunud"...

Rattaga uusi kumme testimas

Eelseisvale võistlusele mõeldes pidin ostma rattale ka uued kummid.

Valikus olid tavalised mustriga või naelkummid. Peale jäid mustriga kummid.

Põhjused:

  • Naelkumm kaalub ca 1 kg (norm. naelkumm) - tavaline mustrikumm kaalub 500g kanti (kahe kummi pealt 1kg kokku hoitud)
  • Naelkummi kasutegur on kõige suurem jäisel pinnasel, kõige halvem aga siledal teel (väga suur veeretakistus)
  • Pehmes lumes või porisegusel maastikul töötavad mõlemad kummid võrdselt.
  • Mustriga kummi kasutusaeg on oluliselt laiem kui naelkummil

Continental Edge ProTectionJa minu valikuks sai Continental Edge ProTection.

Nõmme 5km rada (see kolme tõusu ja laskumisega) oli täna suhteliselt lumine/porine, kuid kuna olid plusskraadid, siis jäised kohad olid vaid üksikud.

Selle Edge ProTection kummiga võtsin kõik tõusud rahulikult vändates, ratas kusagil ringi käima ei hakanud. Võin öelda isegi, et pidamine oli ülihea. Ratas oli justkui kleebitud maa külge, ei ühtgi alt äramineku tunnet.

Bergson Winter ChallengeMuidugi on selle kummi veeretakistus kõval maal oluliselt kehvem võrreldes minu senise kummiga (Ritchey SpeedMax Alpha Omega). Kuid Bergson Winter Challenge võistlusele sileda kummiga ikka ei lähe ... (seda iseloomustab kasvõi juuresolev foto antud võistlusest)

Reklaami koht: kummid ostsin Eestis tegutsevast veebipoest www.et-bike.ee - tellimisest kättesaamiseni läks 2-3 päeva. Olen nende teenindusega väga rahul.

Rattaga uusi kumme testimas

Eelseisvale võistlusele mõeldes pidin ostma rattale ka uued kummid.

Valikus olid tavalised mustriga või naelkummid. Peale jäid mustriga kummid.

Põhjused:

  • Naelkumm kaalub ca 1 kg (norm. naelkumm) - tavaline mustrikumm kaalub 500g kanti (kahe kummi pealt 1kg kokku hoitud)
  • Naelkummi kasutegur on kõige suurem jäisel pinnasel, kõige halvem aga siledal teel (väga suur veeretakistus)
  • Pehmes lumes või porisegusel maastikul töötavad mõlemad kummid võrdselt.
  • Mustriga kummi kasutusaeg on oluliselt laiem kui naelkummil

Continental Edge ProTectionJa minu valikuks sai Continental Edge ProTection.

Nõmme 5km rada (see kolme tõusu ja laskumisega) oli täna suhteliselt lumine/porine, kuid kuna olid plusskraadid, siis jäised kohad olid vaid üksikud.

Selle Edge ProTection kummiga võtsin kõik tõusud rahulikult vändates, ratas kusagil ringi käima ei hakanud. Võin öelda isegi, et pidamine oli ülihea. Ratas oli justkui kleebitud maa külge, ei ühtgi alt äramineku tunnet.

Bergson Winter ChallengeMuidugi on selle kummi veeretakistus kõval maal oluliselt kehvem võrreldes minu senise kummiga (Ritchey SpeedMax Alpha Omega). Kuid Bergson Winter Challenge võistlusele sileda kummiga ikka ei lähe ... (seda iseloomustab kasvõi juuresolev foto antud võistlusest)

Reklaami koht: kummid ostsin Eestis tegutsevast veebipoest www.et-bike.ee - tellimisest kättesaamiseni läks 2-3 päeva. Olen nende teenindusega väga rahul.