Liisi Rist, Olümpiale!

Liisi Rist, alati naeratus näol, põsed kergelt õhetamas justkui kogu aeg puhuks jaanuar üle näo ning oleksid soojast toast lumehange jooksnud.

Liisi Rist

Minu siiras kummardus kõikidele tegijatele, kes teevad asju hingega. Ja Liisi on üks neist.

Tänane ühistreening möödus täiesti märkamatult ning teemasid millest rääkida, jagus kuhjaga. Pöörane, mida tähendab sellisele tasemele jõudnud sportlasele elu. Sa oled kui karusellis ning tiirled sellega hommikust õhtuni, kuust kuusse ja aastast aastasse. Seda saab teha ainult täielikult pühendudes.

2015 aastal Eesti meister temposõidus. Aastal 2016 on sõitnud mitmetel Euroopa võidusõitudel poodiumile. Ja see pole mingi lihtne asi, et “ma olen tugev ja sõidangi hästi”. Ümberringi on suur hulk teisi tüdrukuid, kes kõik nagu vihased hagijad on oma sihi seadud esimesena lõpetada.

Meie vestlus oli regulaarselt rikastatud vattidest ning sellega seotud mõistetest, et kui suur on kellegi FTP (Functional Treshold Power), kuidas see muutub, millised on nädalakoormused TSS-des (Training Stress Score), 30 sek ja 2 min maks võimsused, eesmärgistatud treeningutest, treeningplaanidest jpm. Mul oli siiralt hea meel, et Liisi nendes mõistetes väga hästi orienteerus ning oma numbreid suurepäraselt tundis.

Kerged nädalad on tal 500 TSS ning rasked nädalad 1000 TSS. Ma võin öelda, et intensiivse treeningperioodi ajal olid need näitajad ka mul suhteliselt sarnased: 700-1000 TSS nädalas. TSS ehk treeningkoormuse näitaja, on võrreldav üks-ühele inimeste vahel. Selles ei oma kaal ega sugu tähtsust. See arvutatakse läbi päris mitme komponendi ning olulisemad neist on treeningu kestus ja intensiivsus laktaadiläve või FTP suhtes.

Ja lõpuks jõudsime ka söömise teemani, milles olime samuti mõlemad väga paljudes asjades ühel meelel ning omasime samu kogemusi. Näiteks tõsisemalt treenima hakates kaob ära isu liha süüa. See asendub palju vajalikema toitudega, olgu selleks siis muna, kodujuust, pähklivõi vms.

Allolev pilt on Hawaii ees, peale sõitu. Eks need ühe käega tehtud enesepildid on kõik sellised väheke kõverad sinna pildistaja suunas Smile

Leivo Sepp Liisi Rist

Ja kui Liisi küsis, et “aga miks Sina mind toetasid”, siis tõesti, miks?

See oli millalgi talvel, kui sattusin peale üleskutsele, et aidake Liisi olümpiale ning sellega seotud erinevate tegevuste jaoks oli vaja koguda raha. Ilmselt oli mul just olnud palgapäev ning võibolla oli ka täiskuu aeg ja nii see emotsionaalne otsus saigi pangaülekande näol tehtud Smile

Liisi, palju edu Sulle valitud teel!

Sinu tulevik on Sinu kätes ja suured unistused viivad eduni!

Leivo Sepp Keukens Redant

Aitäh Sulle, Keukens Redant on nüüd minu järgmise suve vorm ja ma saan kõigile Sinu lugu rääkida.


Pilk üle Soomaa suurvee

Käesoleva nädala algus oli erakordselt tihe ning ootust täis. Ootust selle suhtes, et kes saab valituks projektis SEB Tallinna Maraton 2016 alla kolme tunni. Viimasesse ringi olid jäänud 4 meest, kelle vahel toimus siis veebihääletus. http://marathon100.com/

Minu eesmärk on joosta sügisel SEB Maraton ajaga 2:45.

See tundub mulle täiesti pöörane eesmärk, kuid hullud asjad ongi lahedad.

Ausalt öeldes hoidsin ma pöialt Lauri Pihlakule, tema ajalised näitajad olid kõige paljulubavamad – ehk tema pealt oleks näinud ilusat arengut.

Aga siinkohal on sobilik aeg öelda SUUR AITÄH kõikidele sõpradele-tuttavatele. Veebihääletuse tulemusena kogusin 309 häält, kui suure eduga ma võitsin, selle kohta mul infot kahjuks pole.

Nüüd järgmise sammuna teeme vereanalüüsi ning siis uurivad arstid meie sportlikku võimekust kliiniliselt ning alles seejärel otsustatakse – kas ikka oleme sobivad kandidaadid projektis jätkama.

Selle nädala treeningud, 1-7 veebruar 2016.

Treeningtunde kokku 14h, jooksu 109km.

Ainukesed sisetreeningud olid esmaspäevane ÜKE ja teisipäevane jooga. Ja selle nädala märksõnaks olid tuharalihased. Nii korralikult pole ammu õnnestunud ÜKE-s harjutusi teha, et ka neljapäeval olid veel tuharalihased valusad.

VO2max 60Nädala lõpetasin pika jooksuotsaga, 32km keskmise tempoga 4:39. Keskmist kiirust tõstis kindlasti jooksu keskel tehtud kiirem 3km lõik tempoga 4:05. keskmist aeglustas aga selgelt Tabasalu pangapealne, mis on ikka lausjää all. Pöörane kui raske on jalgu maast lahti saada. LaSportiva Crossoverid kaaluvad 426g (1), samal ajal minu lemmikud Saucony Kinvara 6 kaaluvad 244g (1).

race predictorSelle nädala lõpetuseks üllatas Garmini kell mind uue numbriga ning pakkus välja, et Running VO2max 60 ning prognoositav maratoni aeg 2:43:12. Kell arvab juba minu vormist päris hästi. Tehnoloogia on tore ja mulle meeldib nende vidinatega mängida.

 

Kajak jäi seekord katuseleKäisime Taaviga Soomaa suurveel, kuid ürituseks see jäigi, isegi kajak jäi katusele. Nagu omavahel arutasime, et “kuivakad täitsid oma ülesannet hästi, jäid täiesti kuivaks”. Vähemalt kajak “Valged Aerud” sai korra üle kesk-Eesti käia.

Oleme mõlemad kogenud suurvett Soomaal ja tänavune oli siiski väga tagasihoidlik. Looduse rütmi järgi peavad siiski ka tänavu nii loomad kui inimesed käima.

Soomaa üleujutus

Reedel sadas nii ilus valge ja paks lumi maha, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele rattaga välja minna. 2,5 tundi mööda lumiseid metsateid oli kihvt.

Rattaga lumistel metsateedel

Rattarüütel 2014, kuidas ma selleks sain?

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

  • on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
  • on oma tegevusega innustanud teisi,
  • ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Roheliste Rattaretk Rattarüütel 2014 Leivo SeppRattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin Naeratus

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära Naeratus

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Roheliste Rattaretk tandem käruga

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Roheliste Rattaretk lapsed kärus

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Roheliste Rattaretk ratast lükkamas

Roheliste RattaretkRoheliste Rattaretk kaarti uurimas

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

Roheliste Rattaretk Ramses ja Laura tandemiga

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad Naeratus

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231

Tartu Rattaralli - seekord mina lõhkenud kummiga

100km sai läbitud väga heas pundis - ehk sisuliselt sõitsin oma eelmise aasta kohal - seal 200 kandis. Kui käis äkki pauk - vaatan ümberringi et kellel kumm läks - kui tundsin et mina ise see olingi.

Teeservale, vana kumm välja, uus sisse ja laksuga õhku täis - kuid minu punt oli selleks ajaks kaugustes, järgmine suur punt oli ka mööda läinud - nii ma siis üksi vaikselt kulgesin kuni tuli üks väiksem seltskond, kellega koos finishisse jõudsin.

Lõpuks koht üldarvestuses 415 ja aeg 3h 46min.

Järgmine aasta alustan siis taas tagumisest stardigrupist. Eelmisel aastal startisin numbriga 446 ning lõpetasin kohaga 202, sel aastal läks vastupidi.

Muide - 2 aastat tagasi seda ratast ostes ütles müüa, et kummid on kulunud. Ma vaatasin ka ja arvasin et väga ikka pole.

Kuni tänaseni.

Tegelikult sellest müüja arvamusest "kohe läheb" alates kestsid need kummid veel ca 3000 km.

Saku 100 - tõeline rattapede võistlus

See on iga-aastane rattaklubi Porter Racingu korraldatav tehniline ja keskmisest raskem rattavõistlus - pikkusega arusaadavalt 100 km.

Kaja osales vapra fotograafina raja kõrval.

Saku 100 - Leivo Sepp

Võistluse vorm on selline, et läbitakse ühte ringi mitu korda - seekord oli 16,5 km pikkune ring mida pidi läbima 6 korda.

Pool rada on julgelt selline kus peab püsti väntama - tegemist on tehniliste singlitega, millel kõigil ka oma tore nimi. Ja iga singli alguses oli raja peal silt nimega - näiteks pommiaugu singel, veneetsia singel, nimeta singel, kase labürint, kännu singel, lenduri singel, igivana singel, kraavi singel, pauna singel jne.

Kaks korda pidin rajal ka ratast kõpitsema - esimese ringi lõpuks olin põrutanud sadula lahti - nii et see oli asendis nina püsti, kolmandal ringil hakkas sadul koos toruga raami sees keerlema.

Koht 12, aeg 5h 51min.

Homme siis kohtume Xdreamil :-)

Kas slickiga või mustriga ?

Seekordne Tartu Rattamaraton oli taas oma 87 km headuses. Koht 533 ja aeg 3:49.

Kui ma laupäeva hommikul Otepääle sõitsin, siis kallas ikka hoolega vihma ning kui me kella 15-16 paiku süstadega Pühajärvel trenni tegime, tuli ikka korralik padukas koos metsikute raheteradega.

Mõtlesin väga tõsiselt, et minu Speedmaxi kummivalik ei sobi vist eriti. Kuid tegelikult osutus see suurepäraseks - rada on siiski kiire ning mustrilise kummiga on küll paar üksikut mudast kohta hea läbida aga põhiosal rajast osutaksid nad liiga suurt takistust.

Sekord siis jääb jälle üle soovida õnne nendele sõpradele, kes minust sel aastal kiiremad olid.

AndresP. - kui sa mööda läksid siis sa tegid seda nii vaikselt, et ma ei märganudki !!! sa oleks pidanud ikka hüüdma, et "nüüd ma läksin ... :-)". Aga võibolla oligi tore lasta sul seekord eespool olla.

Endale meenutuseks eelnevad trennipäevad:

laupäev - 16km kajakki ja 13km jooksu
reede - 27km ratast / asfalt + maastik
neljapäev - 32km ratast / asfalt + maastik
kolmapäev - 48km ratast / mäed
teisipäev - 1h rulluisku

Rattatrena üle pika aja: 135km

Minus on jätkuvalt suur hulk motivatsiooni uuesti treeningutele tähelepanu pöörama, kuna septembri lõpus toimuv Poola Adventure Race nõuab oma osa.

Kuid ühte asja pole küll minuga enne juhtunud. Väsisin ära :-)

Sõitsin: Tallinn - Paldiski - Keila - Rummu - Risti - Ääsmäe. Tegelikult ca 10km enne Ääsmäed lõpetasin. Kaja tuli autoga vastu.

Tegelikult mõtlesingi algselt umbes 130km teha, kuid siis läksin ühest kohast vales suunas, mistõttu raja kogupikkus oleks tulnud 170km kanti. Ja sellise läbisõidu jaoks oleks pidanud ikka rohkem vedelikku kaasas olema.

Tartu Rattaralli - peaaegu esimese 200 hulgas

Tartu Rattaralli rada oli tänavusel aastal uuel rajal, kuna "tavapärasel" teel toimub suurem teeremont.

Sellest tingituna on rada ka lühem - nimelt eelnevate aastate 133 asemel oli vaid 126km.

Kui pool maad läbi - mis läks ootamatult kergelt - hakkasin ootama Otepääd, et küll seal tuleb suurem lammutamine, ikkagi mäed, tõusud jne - need on kohad kus alati suured grupid tükkideks tõmmatakse. Ja kui Otepääl ei tõmmata siis tagasiteel Tartusse selle viimase Tatra tõusu peal igatahes.

Rattaralli on selline võistlus, kus tähelepanu peab olema kogu aeg 120% rajal, seetõttu siis pole võimalik taha vaadata ning uurida kas mingi joru maha ka jäi. Finishiaegu vaadates tõmmati ilmselt jah see suur grupp nendel mägedel pilbasteks.

Rattaralli, see on:

  • õlg-õla kõrval kihutamine
  • grupis laskumine max kiirustel 65km/h
  • manööverdamine tavakiirused 40km/h ja enam
  • jalgratturite hunnikud (sõitsin ühest tõeliselt suurest jalgratturite mäest mööda)
  • 120% tähelepanu rajal toimuva suhtes
  • 80% rutiinset sõtkumist
  • kummide vihin, tirride kõrin
  • finishiheitlus
  • üks suur õlu

Tulemus: ajaga 3:05 olen saavutanud esialgsetel andmetel koha 201, mis on super tulemus, kuna kohtadele 1-200 antakse numbreid ainult eliitratturittele.

Ja Tõnu Hendrikson oli täna minust veidi aeglasem 3:09 ja koht 256 ning samuti oluline fakt - hetke seisuga olen niisiis Microsoft Eesti kõige kiirem jalgrattur, kuna meie esisõitja Allan Harand sai koha 252 ajaga 3:09.

Ja samal ajal jooksis Kaja Helsinkis Naistekymppit - 10km ajaga 51min. Oluliselt kiiremini kui mina oma ralli :-)

MTB kolmapäevakud - single-track

Tiit Idarand korraldab komapäevaiti ka rattavõistluseid - täpsemalt siis MTB kolmapäevakud.

Nagu ka kunagi aastaid tagasi, nii ka nüüd - tegemist ei ole mitte Elioni Cupi stiilis suure kambaga mööda maanteid rühkimine.

Tegemist on lühikese rajaga (tänane oli 2,2km), mida sõidetakse 4 tiiru (tänasel näitel). Rada ise on 80% ulatuses äärmiselt tehniline single track - see on tavalise jalgraja laiune sõidukoridor, mis teeb väga järskusid kurve, kulgeb üles alla, klobistab puujuurikaid, ületab kraave ja rabasid. See on väga tehniline ning jalgratta valitsemise oskust arendav võistlus. Start - rajale lastakse inimesed nii nagu nad kohale jõuavad - ükshaaval.

Pean tunnistama, et minul oli esimese ringi lõpuks jalg all paks, kuid lõpuprotokolli vaadates suutsin ma siiski 16. koha välja võtta kaotades võitjale 6:49. Kokku lõpetajaid 36.

Kreete
Alguses tegime koos temaga rajaga tutvumise ringi mille järel ta pidi siis ütlema, et mitu ringi ta võistleb. Ta otsustas ühe kasuks. Aeg 23:02. Oma vanuseklassis esimene koht.

Ja mis kõige toredam, vaatamata raskele rajale ning tema puhul ilmselt ka vajadusele paljudes kohtades rattalt maha tulla - oli a lõpus rajaga hästi rahul ning teatas täiesti veendunult, et selline rattavõistlus talle meeldib :-) Ja et tegelikult oleks võinud isegi kaks ringi ka sõita - aga eks see jääb siis järgmiseks korraks.