Täna 74 aastat tagasi 1940 aastal sündis Põltsamaa kandis poiss, kes sai nimeks Rein.
Poisil läks koolis väga hästi ning just täppisteaduste valdkonnas olid tal parimad saavutused, seetõttu jätkas ta ka ülikoolis teoreetilise füüsika erialal.
Tartu ülikoolis määrati talle heade tulemuste eest tolle aja kohta väga prestiižikas Lenini nimeline stipendium.
Tema lõputöö 1967 a. oli teemal “Kvantmehaaniline mõõtmise teooria”, mis uuris seda, kuidas on võimalik mikrosüsteemist saada informatsiooni, kasutades mõõtmise kirjeldamiseks kvantteooriat. Selles töös korduvad ka sõnad kvanthüpe, superpositsioon ning on juttu ka looduse täielikust matemaatilisest mudelist.
Tööalane karjäär oli tal insenerina Pöögelmani 
Elektrotehnika tehases, mida laiem üldsus teab ka kui Nõukogude Liidu salajane elektroonikat ja sõjatehnikat tootnud ettevõte.
Muusika oli tema jaoks olulisel kohal ning puhkpilli orkestris pasunat mängides osales paljudel laulupidudel. Meie, laste sõnavaras, leidus selle jaoks koht “issi tuutu-luututab”.
Ja kõige keelatumal ajal, 80-ndate alguses, hakkas käima karate trennis. See oli spordiala mida ei tohtinud harrastada seega vormiliselt käis ta mingis võimlemis vms. trennis. Me lastega omavahel rääkisime sellest, et “issi läheb kargama”.
Tal oli kokku 5 last.
Elu lõpupoole andis ta olulise panuse õhuseirejaama loomiseks. Ta kirjutas programme väga spetsiifiliste õhuioonide, 
lämmastikdioksiidi kontsentratsiooni mõõtmise jms. detektoritest andmete kogumiseks ja analüüsiks, mis töötavad siiani.
Ta elas 54 aastaseks.
Piltidelt on näha, et talle meeldis ka reisida ning kaugeid kohti külastada. Tulenevalt oma erialast, käis ta tihti Venemaa erinevates paikades ringi.
Leidsin tema rattamatka logi aastast 1961, mille käigus 20 aastane isa läbis 10 päeva jooksul 1050 km mööda Eestit.
Lapsepõlvest mäletame teda peast kiila aga suure habemega.
Ja lõpetuseks ka üks värviline perepilt aastast 1978.
