Kontrollaeg oli 8 tundi ning selle aja jooksul läbisime koos Makuga üle 60 km. seda siis alade mõttes järjestuses: ratas - jooks (rogain) - ratas - suundorienteerumine - ratas.
Külmakraade oli Otepää ligidal lõpetades -10 kraadi.
Igatahes suur tänu Eduard ja Artur Taiverele, kes olid seekord kogu selle laheda raja autorid ja korraldajad. Ja muidugi tänud Kaidole, kelle kaudu kutse minuni jõudis. Ning Maku, kes tegi väga head tööd rajal kaardilugemisel.
Start oli sujuv - kuidas keegi valmis sai, nii rajale läks. Instrueerimine käis lennult ning reeglid olid väga lihtsad.
Kontrollpunktiks olid kõikjal kilekaaned punase tunnuspaberiga. Sinna kilekaante sisse pidi punkti läbinud tiim panema pareitüki oma võistkonna nime ja kellaajaga. Hiljem korjab rajameister need kokku ning viib võrreldavale kujule.
Tiimid olid inimeste endi kokku leppida - ühesed või kahesed. Arvestus ühine.
Kaardid anti kätte koos instrueerimisega ning nende tagumisele küljele oli kirjutatud punktilegendid ja lisaülesanded.
Mõned tähelepanekud mulle endale. Rattalamp oli kaasas, kuid pealambi olin veidral kombel koju sahtlisse unustanud. Nii ma siis keerasin pimedas metsas pead ja olin korduvalt üllatunud et sellele ei järgnenud nii tavapärast valgusvihku. Seega pimeduse saabudes sörkisin Makul sabas.
Tallinna metsades võib jooksmas käia tänavajooksu tossudega ning jalad on puhtad ja kuivad. Otepääl panin jalga spordisaapad, kuid bahillid olin koju jätnud. Seega tekkis praktiliselt kohe mingi jää ja lume võru minu saapa sisemisse serva, mis seal ajapikku sulas, varbad märjaks tegi ning hiljem rattaga sõites ära jäätus.
Otepää piirkonnas on lund nii et küll saab - seal on lihtsalt tavaline südatalv oma -8 -10 külmakraadiga.
Kohe alguses teise rattapunkti minnes tegime Makuga olulise strateegilise otsuse - et 2->3 punkt lükkame ratta läbi metsa. Tänu sellele otsusele saime edumaa kõikide teiste ees. Sama taktikat kasutas ka Andres Pae, kes võistles üheses tiimis. Tesied tiimid olid läinud ratastega kolmandasse rattapunkti, et sealt siis läbi metsa joostes teine võtta. Kahjuks aga selgus hiljem, et sedakaudu oli olnud päris keeruline punkti leida ning metsas oli jupp aega läinud. NB! seda punkti oli muide kaks tükki metsas - esimene seal kust selle leidsid rattaga tulijad ja teine seal, kust selle leidsid teiselt poolt tulejad.
Rogainil oli antud ette aeg 2h10min, võtsime Makuga maksimumi ning hilinesime kokkuvõttes rogaini lõppu 2 minutit. Siinkohal peab arvestama, et 2/3 rajast polnud meil jälgi ees. Seal oli ka üks lisaülesanne - määrata kaugus Tehvandi hüppetornini - selgeus et kõik tiimid olid selle ära unustanud. Võrdne seis jälle.
Tõttöelda mul puudub hetkel tagasiside, kas ka teised tiimid võtsid kogu rogaini ära.
Hiljem saunas arutades küsis rajameister, "ühes kohas oli väga lai oja/jõgi, mis te seal tegite. Mina pidin ringi minema ja olin kindel et kõik tiimid jooksevad seal nö ummikusse". Meie seevastu - "jõudsime jõe äärde ing leidsime üllatusega, et näe kui tubli rajameister - on siia suisa silla ehitanud".
Järgmisena taas rattale - külma -8 kraadi ja Makul hakkasid sõrmed külmast pooleks murduma. Andsin talle Hestra labakud peale. Ise kasutasin vaid ühte paari kindaid ja tundsin end suurepäraselt. Andres Pae jäi iga punktiga veidi maha, selgus et ka temal oli kätekülmumisega küsimus ning ta ei saanud seetõttu väga kiirelt sõita.
Nüüd suundorienteerumine ühel normaalsel 10 000 kaardil. Kuna selleks ajaks hakkas juba pimedaks minema siis tuli võimalikult nobedalt liikuda. Kahjuks aga oli kogu maapind kaetud ühtlaselt paksu ja kõva koorikulumega, ehk siis edasi saime liikuda ikkagi vaid trekkides/kõndides.
Lõpetuseks enne kojujõudmist veel kolm rattapunkti ja olimegi saunas teiste tiimide ja rajameistritega muljetamas.
Siinkohal Kaido muljed rajast.