Kuu aega tagasi arutasime Reigoga Sloveenia seiklusspordimõtteid, kuid asi jäi seekord pooleli. Üks põhjustest oli selgelt Jukola.
Enamik vajaminevaid seiklussportlasi oli jukolal.
Ei Reigo ega ka mina polnud jukolal käinud ja omavahel arutasime, et ega ilmselt ei lähe kah. Kuni käesoleva nädala kolmapäevani.
Mil üks tiim otsis endale asendusliiget ja ma vaatasin, et mul nädalavahetus vaba ning sinna see sõrm ja käsi läkski. Ega ma ausalt öeldes ise ka aru ei saanud millesse ma ennast mässinud olin. Mulle jäi viimane jooks – st. kõige pikem ja raskem – ankrumehe oma.
Mis on siis Jukola?
See on maailma suurim orienteerumise teatevõistlus, kus osaleb kokku üle 15 000 orienteeruja üle maailma. Päeval toimub nelja vahetusega naiste jooks ning õhtul kell 22:55 antakse start põhijooksule, ehk siis seitsme vahetusega meeste jooksule (kus tegelikult võivad ka naised soovi korral osaleda).
Jukola on nii suur ja populaarne orienteerumisvõistlus, et iga etappi hakatakse korraldama juba 3-4 aastat varem. Ehk vaadatakse välja asukohad ja pannakse paika jooksuala. Aasta varem on valmis kõik rajad ning toimuvad regulaarsed kontrolljooksud. Seda siis selleks, et ennustada võimalikult täpselt võitja aegasid.
Kui hommikuks pole kõik tiimivahetused joosta saanud, siis kell 9:00 antakse kõikidele startimata tiimidele ühisstart. Peep rääkis, et eelmisel aastal läksid 500+ tiimid ühisstardist, st. et ainult esimesed 500 jõudsid nö korraldajate poolt ettenähtud kontrollaja sees raja läbida.
Sel aastal oli rada aga väga keeruline ja raske ning selle tulemusena olid juba 200+ tiimid alates ühisstardis. Seega tegelikult oli kokku 2 väga suurt ja võimast massistarti.
Meie tiimi jooks
http://online2.jukola.com/tulokset/fi/j2010_ju/kilpailijat/792/
Jaanus tegi esimese vahetuse. See on võimas kogemus startida koos 1500 orienteerujaga metsa. Jaanus kirjeldas, et kui lubati kaardist kinni hoida (kaardid rippusid peade kohal) siis ta sirutas sinna ühe käe. nähes aga et enamus hoiab kaarti kõvasti kahe käega sai ta aru stardi tõsidusest. Sest nii kui start oli antud ja sa oma kaarti poleks piisavalt kõvasti kinni hoidnud, oleksid sa lihtsalt tagumiste tulijate poolt ära pühitud.
| | Etapikoht | Tiimi koht | Aeg rajal |
| Jaanus Soots | 891 | 891 | 2:04 |
| Alar Jõeste | 1271 | 1116 | 2:59 |
| Eero Raun | 829 | 1015 | 2:27 |
| Kristjan Maade | 1063 | 1018 | 2:04 |
| Vilmar Truuts | 764 | 946 | 1:48 |
| Aimar Liiver | 711 | 902 | 2:05 |
| Leivo Sepp | 603 | 796 | 2:46 |
Ma isiklikult vaatasin stardi ära ja siis läksin magama. Kuna meie telgikoht asus võrdlemisi raja ääres, panin kõrvatropid ja magasin nagu nott hommikuni. Ärkasin esimest korda selle peale, kui läks lahti erakordselt suur kisa – see oli märguandeks, et võtjad saabusid finišisse.
Muu igapäevane facility
Kohal olid kõik suured spordi- ja orienteerumisvarustuse müüjad suurte telk-kaubamajadega.
Plats, kus inimesed põhiliselt käisid, muutus üheks kirjeldamatuks mudaväljaks öö jooksul, ehk ainuke õige jalanõud oli tavaline kummik.
WC-d oli kahekordsed. Esimese korruse moodustasid suured autojärelkäru konteinerid. Nende kohale teisele korrusele oli ehitatud puidust pikad pingid, mille sisse olid vastavad ovaalsed augud tehtud.
Kui ma esimest korda üles ronisin, siis olin üllatunud sellisest tehnoloogiast ning vaatasin neid külg-külje kõrval istuvaid mehi. Kuna muud võimalust polnud siis võtsin sinnasamasse ritta. Mõne hetke pärast märkasin, et saabus Tiit ja ka tema näost paistis samasugune üllatus. Istusime siis sõbralikult seal pingi peal kõrvuti ja ajasime spordijuttu :-)
7. vahetuse jooks
Olin stardis koos Tiidu, Randy ja Toomas Marrandiga. Tegelikult oli tuttavaid veelgi, näiteks Arvo Ambel aga ma lihtsalt ei kohanud neid.
Kuna reegel on, et “ära jookse kellegi järel, alati on mingi hajutus”. Võtsin kompassi ja kaardi kohe alguses õigetpidi kätte ning püüdsin end kaarti lugeda. Esimese hooga oli aga kaardi ja looduse kokkupanek võrdlmisi keeruline. Võtsin siis täpselt asimuudi ning sõltumata sellest mis ette tuleb, pean punkti jõudma. Mets oli risti-rästi, edasi-tagasi jooksvaid mehi täis kuid ma hoidsin end täpselt kursil ja nii tulid esimesed 3-4 punkti päris nobedalt.
NB! kõrvalolev kaart kajastab ainult minu jooksu GPS-tracki.
Mida edasi siis hakkasin taipama reegleid. Punktist väljujad alati kommenteerisid kuhu nad järgmisena suunduvad, seega tuli ringi vaadata ning õige rongiga sai mõnikord päris täpselt järgmisse punkti.
“ja nyt see juna lähte punkti 176”.
Nõnda siis kontrollisin end kogu aeg kompassi ja kaardi abil ja hüppasin rongist rongi. Pean tunnistama, et mõned punktivahed läksid täiesti kaarti vaatamata, loksusin lihtsalt koos õige rongiga kaasa.
Ja kui oli finišini 3 punkti jäänud, toimus kõva röökimine sommide poolt stiilis “me ollan niin lähellä maalile ja nyt see juna lähte maalin, jehuuu”.
Noh tegelikkuses oli päris raske ots ning kogu see juna lagunes laiali väikesteks algosadeks.
Igatahes lahe võistlus!