Paras punt seiklussportlasi oli Soosamblasse kogunenud et koos üks rattatiir teha. Heitil ja Karul olid kõige uuemad EOMap kaardid GPS-s ning paberkaardi abil vaatasime üle ja panime paika marsruudi.
Saime lõpuks liikvele kui 5-6 km pärast keerasime karjääri poole ning kuna seal on üks ütlemata kõrge mägi - oli loomulikult vaja selle otsa ronida ja pilte teha.
Esimene kaotus. Selgus et mäkke ronisid vaid mehed ja Viivi läks ümber mäe. Kadunud. Õnneks siiski mäe ülemiselt servalt kõva häälega alla karjudes saime kokkuleppele edasise suuna osas.
Teine kaotus. Heiti, Tanel ja Leivo said aga märgisüsteemist ühtemoodi aru ning panid teiselt poolt mäge minekule. Õige pea selgus, et ülejäänud punt on kusagile mujale sõitnud. See ainult innustas meid tagant ja nii me kohtusime ühe väga ootamatu ja metsikult vahutava mägijõega. See muidugi tähendas seiklussportlasele ainult rõõmu, sest kuidas sa kuiva jalaga ikka ratast sõidad. Ja sellele pidi järgnema muidugi ratas kaenlas paejärsakust allatulek.
Kolmas kaotus. Jõudes teele tegime panuseid ülejäänud tiimi asukoha suhtes. Tanelil aga oli ühes kohas nii hea hoog sees, et ta pidas kiiremaks teise tee kaudu ülejäänud tiimini jõuda. Etteruttavalt pean ütlema, et meie jaoks jäigi sellest hetkest alates Tanel kadunuks, ilmudes väja alles trena lõpuks.
Heitiga koos leidsime ka ülejäänud tiimi. Aga mis ootamatu vaatepilt meile avanes - nad olid kusagil heinamaal ning vähe sellest, teele jõudmiseks pidid nad üle kõrge metallaia ronima ratastega ???
Ja see oli alles pool võlu - lähemale jõudes saime aru, et lisaks tuleb ületada ka eelnevalt kõrge heina varjus olnud peaaegu jõgi. No siis sai loominguliselt käepärastest vahenditest üks sild tehtud ja mõne aja pärast olid seikluste otsijad kes kuivemalt kes märjemalt üle oja saanud.
Rannamõisa-Muraste. Edasi valisime oma rattaraja valge-sini-valge matkamärgistuse järgi ning juba Rannamõisa teedel kimades meenutasime Randy ja Heitiga oma talvist päästetööde võistlust ja kuidas me 80kg kaaluva kanderaamiga öösel pealampidega mööda külateid jooksime.
Järgmine seikluslik element oli Muraste pangalt üles ronimine - no tegelikult oli sinna üks ütlemata vägeva metallkonstruktsiooniga trepp tehtud ja Viivi tundis kuidas sealt rattaga ülesjooksmine sobib hästi läti võistluse ettevalmistuseks.
Eramaa. Läbisime mõned täiesti olematut metsateed kus kohati muda ja vett oli rohkem kui poole rattani. Ja äkki keset seda metsa seisid üks poiss ja tüdruk värvilised lindid käes ja riputasid neid nöörile. Me seiskusime ja alustasime nendega vestlust teemal sealt edasimineku osas.
"Me sooviks siit läbi minna" - "kahjuks pole see võimalik, aed on ees" - "milline aed?" - "no näete, me just panime nööri siia kahe puu vahele, siit ei saa enam edasi".
Peale pisukest arutelu saime siiski loa nööri alt läbi minna lubadusega, et käitume paremini kui atv-mehed ja ei künna nende kallist eramaad üles.
Finiš. 10km enne lõppu nimetas Raivo mingi koha kus pidavat finišikohad välja jagatama (ca 7km pärast). Kuna mina seda kohta ei teadnud siis pidin püüdma kogu järgneva tee ees sõitma, et mitte juhuslikult langeda sellise repliigi ohvriks "näe, siin oligi finiš". Asjaolude tõttu olime aga finišialas Raivoga kahekesi ja jagasime 1-2 koha võrdselt omavahel ära.
Viimane kaotus. Soosamblasse tagasi jõudes lugesime kohalejõudnud üle ning Randy ja Karu olid kadunud. Väljas juba hämardus.
Kõik taas leitud. Lõpuks aga saabusid ka nemad, selgus et ühe ratta rehv oli oma rõhu viinud välisrõhuga tasakaalu ning nad olid kummi vahetanud. Koos nendega jõudis ka Tanel tagasi nii et taas oli koos punt kes 3 tundi tagasi siit lahkus.