Täiesti ootamatult selgus ühe kohtumise käigus, et Seattle’s biotehnoloogia valdkonnas doktorikarjääri tegev Maris on aktiivne ka muudel aladel. Nii sattuski, et just tänu temale sai korraldatud suurepärane nädalavahetus kaljudel.
Piirkond Darrington.
Seattlest ca 2h autosõidu kaugusel ning viimasest parklast kaljudele pääsemiseks 30min trekkingut.
Laupäeval ronisime kolmese tiimiga, Maris, Jevgeni ning mina. Pühapäeval aga võtsime koos Jevgeniga ette pikema marsruudi Silent Running.
Kalju nimetus 3 O’Clock Rock. Ronimise stiil on slab-climbing. Mis tähendab, et pragusid pole või on väga vähe – ei horisontaalseid ega ka mitte vertikaalseid. Ronimisel tuleb ära kasutada puhtalt seinas leiduvaid õnarusi. See ronimistehnika ei eelda suurt jõudu kätes-jalgades vaid olulisim on tasakaalu hoidmine seinal.
Minu viimatine kaljuronimine oli aasta tagasi Šveitsis koos Kajaga, sestap siis alustasime põhivõtete meeldetuletamiseks kergemate radadega.
UNDER THE BOREDWALK 5.7, 1 pitch (rada 20)
Jevgeni lead’is, ning seejärel julgestas minu üles koos teise köiega ning seejärel Maris. See oli alustuseks hästi lihtne rada saamaks aimu mida tähendab slab-climbing.
Nimelt Darringtoni poole sõites Marise küsimusele “kas mulle meeldib slab-climbing” ei osanud ma midagi arvata. Tuli vaid meelde üks Yosemite marsruut nimega Goodrich Pinnacle 5.9 mille 4. pitchi oskasin liigitada siis slab-climbingu alla.
CHARLIE CHAN'S NUMBER ONE SUSPECT 5.9, 1 pitch (rada 19)
Nagu nüüd ja edaspidi kombeks sai siis tegime kordamööda Jevgeniga leadi. Seega kohe kaks raskuskategooriat keerulisem ning minu kord juhtida.
Ladusin endale ekspressid vööle ja läksin. Oli üllatavalt lihtne, vaid sekka tuli paar keerulisemat liigutust ning see tegi raja muidugi oluliselt huvitavamaks. Sain üles ja hoian käes jaamaköit ning mõtlen kuidas kogu see värk käis. Allolijad ilmselt ei saanud aru aga ma pidin vaid paari lihtsat asja meenutama. Jaam valmis ja üles tulevad Jevgeni ning Maris.
TILL BROAD DAYLIGHT 5.9, 5 pitchi (rada 21)
Esimese lead’i tegi Jevgeni, teisena tuli üles Maris ning mina kolmandana, et oleks kõige lihtsam jaamas lead’imise vahetus teha.
1. pitch oli raskusega 5.8, seega kergem kui eelmine. Kuna minu jaoks oli top-rope (ehk ülaltjulgestus) võtsin selle pitchi juba üsna vabalt ja läbisin selle mõnuga ja kiirelt.
Jaamas panin end korra kinni, vaatasin marsruudikirjeldust et kohe taas jätkata järgmise köietäie juhtimist. Jõudes järgmisse jaama kus samal ajal oli ka üks hiina kaljronijate paar, otsustasin et see on liiga lühike pitch ning liikusin edasi, ehk siis ühendasin 2 ja 3 pitchi. 3. jaama jõudmiseks pidi liikuma 
seinal traaversis vasakule ning kuigi raskuseks oli märgitud 5.7 tundus see keerukam kui mõni otse üles suunduv 5.8 lõik.
Järgmine pitch ehk neljas oli 5.9 ning Jevgeni lead. Rada läks otse üles ja siis keeras paremale ning seejärel vasakule. Enne jaama oli kalju märg mis selgelt tegi lead’mise keerukamaks kui see muidu olnuks.
Sellel korral tulin ma teisena, et kui antud pitch osutub Marise jaoks liiga keeruliseks, on tal poole pealt võimalik alumisse jaama tagasi minna. Seda ettevaatust aga vaja ei läinud kuna ta tegi kogu raja hästi kaasa.
THE KONE 5.9 1 pitch (rada 22)
Kuna oli vaja oodata ära üks hiinlaste ronijapaar kellega Maris linna tagasi sai siis tegime Jevgeniga ühe 5.9 raskusega pitchi ajatäiteks.
Kuna Jevgeni kord oli lead’da siis minul oli taas lihtsam. Enamus rajast oligi lihtne kuid enne jaama oli paar pikemat julgestuspunkti vahet ning ma vaatasin küll et see on leadimiseks ikka päris huvitav väljakutse.
Selline mõnus kaljune laupäev oli meil kolmekesi.
