Kajakihooaja avamine Tallinna lahel

Kui eile mööda Pirita teed kella 8 paiku sõites päikeseloojangu taustal ühte kahest kajakki nägin Tallinna lahel, oli esimene asi lahti võtta telefon ning vaadata, et mis kell päike loojub. Et kas jõuaksin veel merele Naeratus

Loojanguni oli pool tundi seega ka parima tahtmise korral oleks pimedas merele jõudnud.

Täna seevastu võtsin kohe töölt tules asja käsile. Soojustasin süsta ära, otsisin kajakivarustuse välja, vahetasin kellal patarei ära, paigaldasin autole katuseraamid, parandasin keldriakna ära ja oligi tehtud.

Ema kootud villased sokid jalga ning kajakihooaeg saigi avatud.

kajakihooaja avamine

Kolm soovi kuldkalale!

Kui võrku peaks sattuma kuldkala, on hea kui kolm soovi on kohe võtta. Pole hea jätta seda kohapeal väljamõtlemiseks, et “mulle üks õlu ja koerale üks kont” ning kui kuldkalake küsib kolmandat soovi siis ütled et “ah pane veel üks õlu”.

Minu kolm soovi: “Palun üks raamat”, teine soov “palun veel ka teine raamat” ja kolmas soov: “ah pane siis juba ka kolmas raamat”.

image

Isaac Asimov

  • Teine Asum 1996
  • Asumi äär 2000 (olemas)
  • Asum ja Maa 2001 (olemas)

Apollo kaupluste lemmik TOP10: Robootika? See on imelihtne!

Apollo kaupluste lemmiku TOP10 väljavõte 21.02.2013 seisuga.

Mul on siiralt hea meel Apollo kaupluste lemmikute TOP-nimekirjas näha enda raamatut “Robootika?… See on imelihtne” kõrvuti meie hea peretuttava Justin Petrone lahedate lugudega Eestimaast “Misjonäripoos”, maailma suurima universumi-teadlasega Stephen Hawking’I “Universumi suurejooneline ehitus” ja TEA entsüklopeedia teatmeteosega “Eesti Vabariik”.

Apollo kaupluste lemmikud

Uiskude ja suuskadega üle Väinamere

Jääde söögilaua taga juttu ajama vaimudest ja kummitustest jõudsime Hanikatsi maja kummituse ja tema tegemiste juurde. Seepeale ütlesingi lihtsalt, et lähme talle külla, jää on peal ning saame mandrilt usikudega üle Väinamere sõita. Laura, Leivo ja Marta.

Mõeldud tehtud. Võtsime tagavara variandiks kaasa ka suusad, kuna mõne kitsama lõhe korral aitavad suusad meid üle lõhe ja kui satub mõni paksem lumi ette, on samuti lihtsam suuskadel.

Laupäevast esmaspäevani, kolm päeva!

image

Küll see seljakott oli raske ja uisud ka alguses nii vinta-vänta.

Puise ninast Hanikatsile on 26 km, selle läbimiseks kulus meil koos peatustega 8 tundi. Saime nii uisutada kui ka jala käia, sest keset avamerd oli jää suhteliselt konarlik ja uiske alla ei saanud.

hanikatsi pool seevastu oli jälle ilusamat jääd, kuid seal oli see kaetud lumega.

Kohale jõudsime sügavas pimeduses kell 6 paiku õhtul, nii et läbi saare majani mineku juures oli hea eelnev koemus ja teadmine kuidas saare peal rajad kulgevad.

IMG_3289

Kuigi leidsime arhiividest, et kummituse nimi ametlikult peaks olema üldsegi Anna, jäime meie omapandud nime Marta juurde. Seega, Marta oli kenasti majas puud valmis pannud, saime kohe tule ahju pista ja oma kurnatud kehadele purgisuppi keeta.

IMG_3301

Pühapäeval tegime tiiru saarel, külastasime Rootsi kunni hauda, veskit, kuid mis kõige olulisem – me leidsime Marta jäljed.

Miks need just Marta jäljed olid? Aga seepärast, et need ei kulgenud mõistuslikku trajektoori mööda, vaid täiesti sinka-sonka vinta-vänta läbi metsa. Ja eriti meeldis Martale käia läbi suurte ja ürgsete puude juurest. Iga sellise juures tegi ta peatuse. Ja mis veel huvitavam, kõikidel puudel mille juures ta peatus, oli sees auk. Jah, lihtsalt mingi õõnsus, avaus vms.

See võis olla puu keskel, või ka all, nagu järgmisel pildil.

IMG_3325

Marta maja ning Marta ise.

IMG_3328IMG_3327

Esmaspäevane tagasiminek oli tugeva tuule tõttu päris raske, kuid siiski 6 tunni pärast olime tagasi mandril ja peale auto väljakaevamist oli elu jälle nagu lill.

IMG_3333

Kui ise raamatut kirjutad ja kirjastad

Raamatu draftÜhel sügisesel õhtul kamina ees tulepaistel koos Kajaga intellektuaalset juttu ajades, ilmselt Kaja uuest romaanist, ütlesin lihtsalt “ma kirjutan ka raamatu”.

Oli see nüüd kadedus, et Kaja kirjutab romaani või midagi muud? Igatahes tundsin ma sisemist vajadust ja soovi Eesti IT arengule omalt poolt panus anda. Aja jooksul kogunenud teadmised ja tarkused tuleb teha kättesaadavaks ka laiemalt kui lihtsalt 10-le noorele 2x nädalas robootika tundides.

Välja öeldud Sõnal on väga suur jõud!

Täna, 3,5 kuud hiljem on läbi käidud väga imeline ja kirev maailm.

Raamat praktilisel trükivalmis, jäänud on nipet-näpet.

Sel ajal kui väljas vahepeal lumi maha tuli ja siis jälle ära sulas, istusin mina ikka kamina ees ja kirjutasin. Alguses polnud raamatul isegi mitte nime, kutsusin seda lihtsalt raamat, või hellitavalt robootika raamat.

Ja kui alguses oli tunne, et kogu materjal on ju olemas, see tuleb lithsalt copy-pastega kokku panna ning välja anda, siis tegelikkus oli väga kaugel sellest.

Äärmiselt huvitav on tegeleda küsimustega, mida mul kunagi varem pole tekkinud. Lugedes internetist raamatukirjastajate blogisid, arvamusi, arvustusi, vaadates kuidas nad kõik ajavad taga mingeid tähetippude kaldenurkade mikromeetreid erinevatel fontidel, sain aru et ma olen astunud maailma, millest mul vähimatki aimu pole.

Kuna kirjutaja, kirjastaja, kujundaja, küljendaja on samas isikus, oli maailm veel erakordselt lai ning avar.

Font EI OLE iseenesest mõistetav asi. See on teadus, millega tuleb tegeleda. See ON raamatupõhine.

Taandread EI TEKI automaatselt, see on enamjaolt poolautomatiseeritud käsitöö.

KÕIK tuleb viia stiilidesse ja automatiseerida, või muidu oled sa õige pea omadega ummikus.

KOMASID on vaja rohkem panna kui sa arvatagi oskad. Mul on juba alates koolipõlvest neid alati puudu olnud. Ja kui Kaja mu teksti üle loeb, on ikka mõni puudu. Ma mäletan et klassi kirjandite ajal ma tegin mõnikord nii, et kirjutasin hea loo valmis ja kuna ma ei tahtnud nende komade präast õpetajalt jälle märkust saada, siis käisin ja panin neid igale poole. Kahjuks ka see õpetajale ei sobinud.

Raamatu tiitellehed jms EI TEKI iseenesest, need tuleb ka endal teha.

Raamatu kaasi EI TEE trükikoda, ikka ise peab need tegema.

Raamat EI KAO trükikojast iseenesest poodidesse, ikka ise peab vaeva nägema.

Töö käib teiste raamatutegaLugesin ja vaatasin kümneid ja kümneid erinevaid proffide poolt välja antud raamatuid, millele ma tahtsin sarnaneda. Mõõtsin joonlauaga millimeetreid, reavahesid, fonte, lugesin leheküljel ridu, lugesin ridadel keskmist sõnade arvu jne. See on ikka väga keeruline esimest korda ja iseenda juhendamisel teha. Vaatasin headereid-footereid, inside ja outside margin jne veel kümneid asju.

Mida kaugemale aga raamat jõuab, seda rohkem mulle meeldib !

Ootan põnevusega juba teise osa kirjutamist Smile

saatjaks midagi Tom Waits-lttöö käib

Mereaerutamise Eesti MV II koht

Mereaerutamise Eesti Meistrivõistlused peeti Lahemaal 2012 8. september.

Pikem distants oli planeeritud 24 km, Lõuna-Malusi ja tagasi Valkla randa ning lühem ümber Pedassaare.

http://www.retked.ee/lahemaa-maraton-2012/

Mõlemad muudeti tugeva tuule, kõrge laine ja keeruliste mereolude tõttu ära. Tulemuseks oli 16km track: Valkla rand – Kaberneeme – Salmistust allapoole – Valkla rand.

image

Start

Start anti kaldalt ca 15 m kauguselt süstadest mis rannas valmis olid. Vedasin kiirelt teiste vahelt süsta otsapidi vette, istusin sisse ja põll peale. Ja nagu kiuste hüppas põll tagant lahti ja pidin uuesti panema, tulemuseks kaotatud 5-6 sekundit, mille jooksul õnnestus mul jääda paari kahese kajaki vahele.

Kui merele sain nägin Ivarit juba kaugel 200m kaugusel ees.

Esimesed km-d

Sõitsime kõrvuti ühese süstaga number 7, eespool paistsid veel kolm ühest süsta. Keha oli kange, kilomeeter möödus terve igaviku, kuid stardipingutusega püsisime esimesed kilomeetrid kenasti koos.

Rong

Tagant lähenes ja möödus üks kahene süst kelle sabatuules istus üks ühene numbriga 22. Kuna vastutuules annab sabas sõitmine mõningast efekti siis sebisime ennast koos number 7-ga samuti sellele rongile.

Aegajalt aga vaatasin, et minu ees sõitev 7 kipub aegajalt rongist maha jääma, kuni ühel hetkel märkasin et tal on paadipikkune vahe rongiga. Pingutus oli niigi laes, tuli ikka lisa leida et rongi mitte minema lasta. Nüüd oli mul juba kolm paadipikkust rongile tagasi tõmmata.

Jõudsin rongile ning läksime veidi elavama tempoga edasi.

Tagant tuul

Kaberneeme ümberkeeramise järel hakkas tagant tuul ja tagant poolviltu laine. Suhteliselt ebamugav variant süsta jaoks.

Meie rong lagunes laiali, lainete dünaamika ei võimaldanud ja allatuules polnud sabassõitmisest mingit kasu. Algas igamehe oma sõit.

Lätlase ühene süst nr 27 hakkas maha jääma. Nr 7 jäi juba enne tagasi keeramist maha.

Ees kaugel olid nr 5 ja Ivari nr 1 ning kolme paadipikkuse kaugusel nr 22, kes üritas ikka veel selle kahese sabas sõita.

Mõtlesin, et pingutan üksi, kuna muud ju teha pole, ühel hetkel aga märkasin, et minu ees sõitnud ja kaugenenud 22. tuleb selg ees tagasi ja jäi aeglaselt aga kindlalt selja teha.

1:15 on sõidetud

Paremas käes tõmbas randmelihas krampi, arusaadav, ma polnud ühtegi tõmmet vahele jätnud ning sekunditki puhkust andnud. Samuti olin unustanud sõidu ajal käsi lõdvestada.

Proovisin lõdvestada ja lihast välja venitada kuid see tegi justkui veel hullemaks. Tundus et valu tuleb ära kannatada ning lihtsalt edasi aerust kinni hoida ja sõita.

Esimesed lähenevad

Pisut pidin käe tõttu tempos alla andma, kuid sellegipoolest avastasin ühel hetkel, et minu ees olevad ühesed süstad nr 1 ja 5 on kuidagi lähemale tulnud.

See oli muidugi positiivne.

Omas mõttes olin ma juba arvestanud, et kui krambid mind ära ei kustuta siis III koht peaks sellise tempoga tõmmates päris hea tulemus olema.

Kui aga tagumise ümberkeeramise poi juures oli nr 5 pisut eespool ning nr 1 ka lähedal, hakkasin juba uusi plaane tegema.

Kahjuks aga nad mõlemad nägid ka mind ümberpööramise järel ja loomulikult ei ole kumbki neist seda tüüpi et asjad nüüd lihtsaks lähevad.

Viimane vastutuule ots

Tuul tõusis, laine tõusis ja kolm ühest süsta ründasid laineid. Selgus et nr. 5 hakkas kõige rohkem taganttulejaid pelgama ja kiirendas rohkem. Nr 1 ja minu kiirused olid enam-vähem võrdsed. Ei nihkunud ma lähemale ega ka kaugemale, ükskõik mis pingutusi ma ka ette poleks võtnud.

Ivar finišisirgel

Siis vaatasin, et Ivar (nr 1) läheb kalda poole tuule-laine varju, ehk siis tema teeb kaare ja mina sõidan otse. Jälgisin kogu aeg silmanurgast teda ja vaatasin et sõidame täpselt parallelselt ja sama kiirusega. Seega väljatulekuks on temal pikem ja minul lühem ots, olin üsna kindel et jõuan enne teda.

Leivo finišisirgel

Aga ei!

Ilmselt ikkagi oli kaldaäärest kasu, sest Salmistu sadama juures oli ta minust ikka 7-8 paadipikkuse kaugusel.

Finish aga juba paistab!

Hakkas meeletu töö, sest mulle tundus, et ma siiski olen võimeline temast kiiremini tõmbama. Ma langesin justkui mingisse kahesõnalisse transsi, ehk siis iga aerutõmbe juures kordasin endale sõnu “Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud” jne.

Sest kui hakata jõuga umbropsu rapsima, oled 5 min pärast kutu. Seepärast korrutasin endale kogu aeg tehnikat, et ma ka sellele keskenduksin. Teisalt jälle on jõudu tarvis, et ikka kiiresti edasi liikuda.

Lähenen – Lähenen. Väga vaikselt ja visalt, kuid palju kiiremini lähenes samal ajal meile finish.

“Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud…”

Jõudsin Ivari sabaga kohakuti ja siis tema kõrvale. Vaatasime ja tervitasime teineteist. Oli näha et Ivar paneb kõik endast välja. seega jutuajamiseks siin kohta ei olnud.

Finishini on 100m.

Võtan viimase abinõu tarvitusele ja kallutan keha veel rohkem ettepoole, et saaks paar sentimeetrit pikema tõmbe, samal ajal tehnikale keskendudes, et seda mitte käest lasta.

Ja millimeeter-sentimeetri haaval hakaks mu nina Ivari süstast ettepoole jõudma. Finishiks olin teinud sellest 1 paadipikkuse.

Finišisirge

Ja kuna finish on samuti maa peal siis viimastel meetritel mõtlesin sellele, et ma nüüd kuidagi oma põllega süsta kinni ei jääks.

Siuh, süst kaldasse, põll lahti, jooksuga finishi poole ja tulemuseks:

II koht Eesti mereaerutamise MV, klassis K1

Lahemaa_maraton_2012_tulemused.pdf

Lahemaa maraton tulemused

Lõime Ivariga patsi ning tänasin teda, kuna vaid tänu talle sain korraliku sõidu ja pingutuse osaliseks.

Esikolmik K1M

Ahjaa, enne starti olin selga pannud kajaki koorik-jope, kuid õnneks nägin Ivarit kellel olid lühikesed käised. Sain kohe aru et ma olen valesti riides. Jõudsin oma kooriku eemaldada ning starti minna õhukese liibukaga, mis oli ka õige otsus.

Pildid: Retked.ee lehelt

VäänaJõesuu september 2012

Esmaspäeva õhtu kell 18:00 Vääna-Jõesuus. Panin kiivri pähe, paistab kohe palju profim välja Smile

Õpin ametit, kuid esimest korda tunnetasin kuidas võib aeru kasutades süstaga tasakaalu hoida.

Vääna-Jõesuus 2012

Xdream IV Kiviõlis ja I koht

Kiviõlis toimunud viimane Xdream oli kiire ning pidevalt oli vaja “anda”.

Kõige kõrgemal poodiumiastmel tiim Spordielamused.ee ning meeskond vasakult lugedes Heiti Hallikma, Elo Saue ja Leivo Sepp.

Xdream Kiviõlis poodiumil

Üldarvestuses tulime suurepärasele 5. kohale.

Lainetel Tõttaja: Aleksander Grin

Kajak on mõnda aega omale õiget nime oodanud.

Ootas paremat tunnetust, puudutust, kogemust, isiklikku suhet.

Mõnda aega tagasi hakkas teiste valikute hulgas pea ühest servast teise loksuma sõnapaar “Lainetel tõttaja”.

Esialgu keskendusingi sellele kui lihtsalt ühele võimalikule variandile ning kui oli selge, et Hiiumaale lähen oma uue ühesega, tuli hea võimalus seda nime “testida”.

Alexander GrinAlgas muidugi sellega, et võtsin raamaturiiulist vene romantiku ja ilu-ulmekirjaniku Aleksander Grin (Alexander Green) raamatu “Lainetel tõttaja” ning lõpetasin selle alles kell 3 öösel, et paari tunni pärast kell 6 juba ärgata ning kajakimatkale minna.

Lainetel tõttaja omab mitut tähendust. Esimest korda puutub lugeja sellega kokku kui raamatu peategelane kuuleb seda keset pokkerimängu öeldavat, mida aga muidugi keegi ei teinud. Öösel kodu poole jalutades satub ta aga sadamas nägema tõelist luksuslikku jahti just sellise nimega, teadmata aga kust selline nimi pärineb.

Kuna tema jaoks olid asjad niigi juba imelikud läks ta Lainetel tõttaja peale ja sebis ennast reisijana kaasa.

Suurel merel tekkinud eriarvamuste tõttu kapteniga tõstetakse mees päästepaati ja jäetakse keset ulgumerd maha. Kummalisel kombel liitub temaga üks müstiline naine, kes annab talle nõu ning kaob seejärel üle lainete tundmatusse.

Alles hiljem kuuleb mees legendi ühest naisest, kes olevat oma kaptenist isaga purjetanud kui äkitselt kerkis nende teele saar, mida selles kohas kohe kuidagi olema poleks pidanud. Kapteni tütar tundis vastupandamatut soovi sinna saarele minna mis aga tehniliselt karide jms tõttu võimatu oli. Seepeale ütles üks tüürimees talle, et “Sa oled nii ilus ja kerge, et Sind kannaksid ilmselt ka lained sinna”. Selle peale hüppaski naine vette – ja jäigi lainetele pidama – olles jätnud hüvasti oma isa ja teistega, tõttaski ta üle lainete saarele.

Sellest ajast peale ilmub see naine merehädalistele ning aitab neid kõige suuremas hädas.

Kahel korral ilmub ta veel lugejatele, millest tähelepanu väärib tema lausutud ja ühtlasi raamatu viimased sõnad:

“Tere õhtust sõbrad! Kas pole igav pimedal teel? Mul on kiire, ma tõttan …”

 

Pärast seda raamatut ja kolme päeva süstaga merel on kajaki nimi kindel:


LAINETEL TÕTTAJA


 

Lainetel_tottaja

ingl. keeles “Running on Waves”

Kuna A. Grin töötas ja kirjutas suure osa oma ajast Krimmis, on sinna rajatud tema muuseum ühes purjekaga Lainetel tõttaja.