Rattarüütel 2014, kuidas ma selleks sain?

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

  • on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
  • on oma tegevusega innustanud teisi,
  • ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Roheliste Rattaretk Rattarüütel 2014 Leivo SeppRattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin Naeratus

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära Naeratus

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Roheliste Rattaretk tandem käruga

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Roheliste Rattaretk lapsed kärus

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Roheliste Rattaretk ratast lükkamas

Roheliste RattaretkRoheliste Rattaretk kaarti uurimas

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

Roheliste Rattaretk Ramses ja Laura tandemiga

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad Naeratus

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231

Kommentaarid (3) -

  • Karu

    21.05.2014 1:45:52 | Vasta

    Sügav lugupidamine, Teie Kõrgeauline Rattarüütel!  Vormistan oma õnnitlused ka kirjalikult ning täiendusena kõigele mainitule väike vihje laagripaiga sadade telkide seast Rattarüütel Leivo ja tema väärika kaaskonna telgi leidmiseks tulevastel Roheliste Rattaretkedel, näiteks kasvõi juba 2015 aasta mais Haanjas.  Tuleb teha tiir ümber laagriplatsi ja kui ninna jõuab magus pannkoogi lõhn, siis liikuda selle allika suunas.  Töötab kindlasti!

  • Kaur

    21.05.2014 15:24:46 | Vasta

    Lugupidamine! See tiitel on endale küll õige mehe leidnud!

  • Allan Mehik

    24.05.2014 0:52:16 | Vasta

    igati lahe perekond mida esindab rüütlitiitli vääriline pereisa Leivo

Lisa kommentaar

Loading