Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

“Starti asudes olen täie mõistuse juures!” – selline paber tuli allkirjastada enne matkale asumist.

Põlva Matkaklubi korraldab juba kaheksandat aastat järjest matka, mille formaadi ütleb ära juba selle nimi: 100 km 24 tunniga. Seekord 24-25. mai 2014.

Käesoleval aastal võtsime Kajaga end nendega ühte ritta, et matk kaasa teha. lubasin, et ühtegi jooksusammu ei tee ning ainult kõnnin.

Ülesehitus oli väga tore: alustuseks 50km pikkune ring, siis 30km ning lõpetuseks 20 km. Teise ja kolmanda etapi vahel saime ka öö kõige pimedama aja 1-2 tundi magada.

Lihtsalt suurepärane on sellisel viisil matkata, kui igas peatuses ootab söök ja jook, küll pastaroog, seljanka vm. ilusad valmistehtud võileivad, hapukurgid ja soolaheeringad.

Siin veel mõned pildid sellest toredast matkast: http://1drv.ms/1jNjMti

Ja diplomid Ilusat kõndi ja Täutsa tubli.

Roheliste Rattaretkelantakse välja igal aastal aunimetus “Rattarüütel”. Aastal 2014 on Roheliste Rattaretke Rattarüütel Leivo Sepp järjenumbriga 14. Seekord toimus Roheliste Rattaretk 16-18. mai 2014.

Rattarüütel on rattaretkeline kes:

• on osalenud võimalikult paljudel Roheliste Rattaretkedel,
• on oma tegevusega innustanud teisi,
• ja lubab kogu ülejäänud elu jalgrattaga sõita.

Rattarüütliks löömine toimub tseremooniaga, kus inimene peab laskuma kohaselt ühele põlvele, misjärel puudutatakse sepistatud mõõgaga tema mõlemat õlga ning loetakse peale sõnad ja nimetatakse rüütliks.

Kuidas aga kõik see alguse sai?

Pean tunnistama, et ma olen täna sellele kõigele tagantjärele mõeldes ka ise küsimuse ees, et “kuidas ma ikkagi sattusin rattaretkedele?”

Mitte keegi minu sugulastest pole rattaretkel osalenud ega sellele tähelepanu pööranud (ei minu vanemad ega ka õed). Samuti pole minu nooruspõlve hoovisõpradest keegi sellega tegelenud?

Seda enam olen ka ise imestunud kuidas ma nendele väga toredatele üritustele jõudsin

Paldiski

Meenub see, kui ühes kohas suunati rattureid mitte otse Paldiski peale, vaid pidime ära keerama Madise peale. Mis seal ikka – kui rada on nii siis keeramegi.

Aga kui me lõpuks mööda mingit mitte-maastikku oma rattaid Paldiski poole lükkasime, hakkas asi tasapisi selginema. Meile jagati labidad ning me asusime betoonist poste maast lahti kaevama ja võrkaeda laiali harutama.

Lõpuks olime piisavalt palju aeda maha võtnud, et läbi lasta tuhat jalgratturit. Selleks ajaks – ehk siis selgelt natuke liiga hilja olid sellest teada saanud Paldiskis asuvad kindralid, kes tulid sinna kohale paari Nivaga. Selle aja peale pudenes sealt jalgrattureid juba sisse nagu kärbseparv. Mäletan selgelt pilte sellest, kuidas üks kindral püüdis ühe jalgratturi kinni ja hoidis temast kinni ning selgitas talle, et ta ei tohiks sinna minna. Samal ajal läksid paremalt-vasakult mööda kümnete-sadade kaupa rattureid.

See oli tõesti poliitiliselt koomiline vaatepilt ja toob mulle siiani naerumuige suule, kui meenutan millise ahastusega proovisid 4-5 kindralit takistada tuhandet ratturit Paldiskisse pääsemast.

Sõitsime Paldiskile tiiru peale, külastasime reaktorit jms objekte. Mul oli kaasas ka veneaegne radiatsioonimõõtja, mida usinalt seal katsetasin – aga kahjuks või õnneks see normaalsest rohkem piiksusid tegema ei hakanud – ka mitte reaktori juures.

Jõudsime lõpuks seestpoolt Paldiski suletud väravateni ning tervitasime oma sõpru teisel pool väravaid. Suletuks aga jäid need väga pikaks ajaks.

Kuid asi oli ka kontrolli all – nimelt kui vähegi teelt kõrvale minna siis metsas, põõsaste taga olid sõjaväelased automaatidega.

Viimaks aga saavutati kokkulepe ning väravad avati – meie saime välja ja teine grupp sai sisse.

Väärt elamus, aitäh korraldajatele sellise julge otsuse eest!

Naha küla

Füüsiliselt kõige raskem Roheliste Rattaretk. Seal oli võimalik valida kas minna otse või teha ring Läti piiri äärde, Naha külasse. Mis see 10km siis ikka ära pole – muidugi ring sisse.

Tagasitulek oli aga piinade piin. Nimelt oli hakatud sinna teed rajama, millega oli jõutud nii kaugele, et tulemuseks oli liiv. Ja mitte lihtsalt liiv, vaid 27 kraadises kuumuses väga pehmeks läinud. Sinna vajusid iga sammuga sügavale sisse. Ja kuna jalgrattaks olid tol ajal pigem peente kummidega turisti või meesteka tüüpi veeremid ja pakiraamid olid koormatud telkide ja kõige muu vajalikuga…

…siis oli selle 5km lõigu läbimine tõeline katsumus nii füüsiliselt tugevatele kuid veel raskem siis ka mitte nii tugevatele.

Aga mul on ikkagi hea meel öelda aitäh korraldajatele sellise raske katsumuse läbimise eest.

Kõige külmem

Meenub üks Roheliste Rattaretk, kus hommikuks olid kõik vedelikud jäätunud. Hommik oli nii külm et kõik riided mis vähegi leidusid tuli selga panna. Ja kuna kindaid polnud kaasas siis mäletan, et ohvriks sai toodud varbad ja villased sokid kätte pandud.

Sõiduhommik oli sügavalt udus, sõitsime kui valge vati sees ning meenub ühest koplist äkitselt udust välja ilmunud hobune nagu oleks tegemist mingi müstifikatsiooniga.

Kõige vihmasem

Saaremaa, ainult sadas.

Kõige keerulisem oli Saaremaal see, kui pidin hommikul lastele ütlema, et nüüd on vaja selga panna eelmisest õhtust veel märjad ning hommikuks veel tagatipuks külmunud riided. Tegime seda ja kolmandal päeval paistis päike ning me kuivasime ära

Aitäh korraldajatele, et te ka nii rasketes tingimustes jäite oma liistude juurde!

Neljapäevased matkad

Meenub, et algusaegadel olid matkad lahedalt pikad – ehk siis kohale läksime juba neljapäeva pealelõunal ning sõitsime miski 25 km laagrisse. Sellele järgnesid täispikad sõidupäevad reede/laupäev ja natuke lühem jälle – pühapäev.

Need olid lahedad ajad, kuid saan aru, et paljud tulidki siis kohale alles reedeõhtuks.

Sellegipoolest aitäh korraldajatele, et te omal ajal sellise pühendumisega asja korraldamise ette võtsite!

Lapsed ja käru

Kõik mu lapsed on sisuliselt sünnist alates osalenud rattaretkedel. Küll imikuna ja traksidega seljas, rattatoolis, kärus, lasteratastega jne.

Kui kellelgi meenub ajaloost üks lastekäru, mis tavapäraselt oli ka tandem-tüüpi ratta järel ja millega käisid väikesed põnnid rattaretkel, siis see oli just seesama meie oma.

Nagu pildilt näha, siis oli ka kogu varustus kaasas – telgid-matid-magamiskotid-vahetusriided jne. Siin oleme just ületanud Kavastul praamiga Emajõe.

Selle käru soetamine oli 97-98-l aastal väga kallis ettevõtmine, kuid teenis meid seevastu ligi 10 aastat.

Raske oli ka lastel, kui pidi ratast liivastel tõusudel käekõrval lükkama.

Kõige noorem osaleja oli meie peres 2,5 kuune kui ta tegi juba kaasa kolmepäevase rattaretke ja magas telgis.

Aitäh korraldajatele, kes võimalusel tulid meile vastu, et soodsamatel tingimustel retkele pääseda!

Lapsed täna

Roheliste Rattaretke oodatakse meie peres terve aasta. Ja täna sõidavad lapsed ise selle tandemiga, mille taga nad omal ajal kärus istusid.

Sel aastal “Kuidas elad, Märjamaa?” võtsid nad kõik väga põhjalikult ette rattaretkeks valmistumise, nimelt kõik tegid endale sobilikud särgid ja lisaks disainiti tandem rasta-toonidesse. Näiteks tandemil sõitjad tegid endale särgid Vedur ja Vagun…

On enam kui kindel, et lapsed on väga uhked selle üle, et Rattarüütli aunimetus meile jõudis. On nad ju kõik seda oma väikesest lapsepõlvest peale teinud ja kindlasti jätkavad ka edaspidi.

Hinnanguliselt olen osalenud 20-l Roheliste Rattaretkel.

Suur tänu kõikidele korraldajatele ning headele sõpradele, kes selleaastase Rattarüütli valiku otsuse taga peituvad

Edu ning jaksu korraldajatele selle toreda rattaretke jätkamiseks!

Info Märjamaa kohalikus lehes:

http://eestielu.delfi.ee/eesti/raplamaa/marjamaa/elu/roheliste-rattaretk-andis-osalejatele-uut-energiat.d?id=68720231

Kui olin Assarile kutse saatnud ühele “pikemale treeningule” nimetas ta selle koheselt koomajooksuks.

Raja peal oli aga iseäranis ilus ning iga kilomeetri juures mõtlesime hoopis emadele. Seetõttu andsimegi tänase päeva puhul sellele nime “Emadepäeva maraton” ning pühendame selle kõikidele emadele!

Sõitsime rongiga Kloogale ning tulime sealt mööda rannikut joostes tagasi Tallinnasse.

Maratoni läbisime ajaga 4:23.

Liivarannad, Keila-Joa pargi künkakesed, kivine pangaalune, mudane kõrkjarada, natuke igavat asfalti, kuid peamiselt ikka imekenad metsarajad koos tärkavate sõnajalgadega, vaikselt vulisevate ojakeste ületamine ning lummavad vaated meie ilusale Soome lahele.

Tartu Ahhaa! keskuses toimunud robootikavõistlusel selgitati juba neljandat aastat välja Eesti Parim Robootikakool. Tänavu pälvis tiitli ja sellega kaasas käiva rändkarika võistkond RRR ehk Reaali Robotistuudio Robootika.COM, kuhu kuuluvad põhikooliõpilased Tallinna erinevatest koolidest.

19. aprillil kogunesid Tartusse Ahhaa! keskusse õpilased üle Eesti, et pidada maha suurim koolirobootika võistlus RoboMiku Lahing. RoboMiku Lahingus osales 350 võistlejat ning parima robootikakooli tiitli nimel võeti mõõtu neljas võistlusalas: LEGO sumo, täpsussõit mudellinnas, animatsioon ning joonejärgimine.

Alade koondtulemusel sai robootika Eesti meistri tiitli ja sellega kaasneva rändkarika RRR ehk Reaali Robotistuudio Robootika.COM, kuhu kuuluvad põhikooliõpilased Tallinna erinevatest koolidest.

„Meie poisid olid väga tublid, aga tegelikult olid kõik võistkonnad teinud uskumatult head tööd ,“ ütles RRR-i juhendaja Leivo Sepp. „Meie tiimile tagas edu pühendunud töö, aga ka raamidest väljas mõtlemine.“

Raamidest väljas mõtlemise näiteks tõi juhendaja linnaläbimise juures oleva reegli: „Kui robot ei anna teed peateel liikuvale autole ning puudutab seda, loetakse roboti katse lõppenuks.“ Enamik võistkondi ehitas roboti, mis igal juhul peatee ees peatus, et seal sõitvat autot läbi lasta. RRR-i tiim programmeeris oma roboti aga arvestusega, et juhul, kui ristteele jõutakse enne peateel sõitvat autot, seal ei peatutagi – nii nagu toimitakse ka päris liikluses.

RRR saavutas neljal võistlusalal kolm esikohta (joonejärgijas, linnaläbimises ja robotiplatvormile programmeeritud animatsioonis), sumos jäädi pingelise heitluse järel teisele kohale.

RRR saavutas Eesti Parima Robootikakooli tiitli ka 2012.aastal. Eelmise aasta parimaks robootikakooliks tunnistati Tartu Kivilinna Gümnaasiumi robootikaring ning 2011. aastal Narva robootikud.

RRR koondab robootikahuvilisi põhikooliõpilasi Tallinna erinevatest koolidest. Reaalkoolist osales RoboMiku võistlusel Rando Tõnso (8.klass), Rao Zvorovski (9.klass) Timo Loomets (8.klass). Lisaks nendele kuulusid võistkonda Jaan Roop Nõmme Põhikoolist ning Peter Alex Mahhov ja Ramses Sepp 21. Koolist.

Alade kaupa tahan esile tõsta järgmiseid nimed: Jaan osales pea kõikide robotite ehitamisel, kuid tema lemmik on sumo robot, Timo oli samuti väga tugev sumoroboti operaator ning koos Jaani ja Ramsesega aitas multifilmi animatsiooni jaoks pilte luua, Rando panustas olulisel määral joonejärgija roboti programmi algoritmile ning roboti häälestamisele, Ramses tegi linnaläbija roboti programmi ning testis ja viimistles selle võidu vääriliseks, Rao oli hõivatud kõige enam programmeerimist nõudva alaga – animeeritud multifilmi loomisega, milleks sel aastal oli kolm põrsakest.

RoboMiku konkursi eesmärk on äratada reaalteaduslikku ning insenertehnilist huvi üldhariduskoolide õpilaste hulgas.

Eesti Parima Robootikakooli nime kannab MTÜ Robootika poolt välja antav rändkarikas, mille saab omale kool, mis on osalenud Eesti robootika võistlustel ja näidanud seal parimaid tulemusi. Nelja ala võistlustulemustest moodustub koondpingerida, mille alusel leitakse karika saaja Rändkarikas on suurim tunnustus Eesti koolirobootika maastikul, mida võiks ihaldada iga robootikaga tegelev kool ja mille tiitli kaitsmine on väljakutse igale võitjale.

Võistluse lühiülevaade TV3-e vahendusel: http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2014/383559?autostart=true

Uudis Tartu Postimehes: http://tartu.postimees.ee/2767530/noored-robootikud-panid-mangu-koik-oskused 

Võistluse info: http://robootika.ee/index.php/RoboMiku_lahing_ja_Jr.FLL

Leivo Sepp
Robootika.COM juhendaja

Ma olen ülesande ees, mille eesmärk on leida matemaatiline funktsioon liikumisülesandele.

Esimene ülesanne on soojenduseks.

Selle lahenduse oskavad kõik välja arvutada kes on vähegi koolis käinud.

Olgu meil jõgi laiusega s m, kus vesi voolab ühtlaselt kiirusega V_vool m/s ning olgu meil ühel kaldal ujuja, kes ujub ühtlase kiirusega V_ujuja m/s. Ujuja soovib ujuda täpselt risti üle jõe punktist A punkti B.

Küsimused. Millise nurga all peab ujuja liikuma, et punktide A ja B vaheline ujumise trajektoor oleks sirge. Leida aeg, mis kulub ujujal teisele kaldale jõudmiseks ja ujuja tegelik edasiliikumise kiirus kalda suhtes.

Vastus on lihtne matemaatika.

• Voolu kiirus: V_vool m/s
• Ujuja kiirus: V_ujuja m/s
• leida: ujuja nurk a, jõe ületamise aeg t, ujuja tegelik kiirus V
• Vastus: nurk a = arcsin V_vool/V_ujuja
• Vastus: ujuja edasiliikumise kiirus V = sqrt(V_ujuja² – V_vool²)
• Vastus: jõe ületamise aeg t = s / v

See oli siis soojenduseks.

_____________

Aga nüüd päris ülesanne!

Seesama jõgi laiusega s m, voolukiirusega V_vool m/s ja seesama ujuja teadaoleva ujumiskiirusega V_ujuja m/s.

Aga selle ülesande juures on oluliseks tingimuseks see, et tegemist on reaalse ujujaga ning ta ei tea ja tal pole aega seal kaldal matemaatikaga tegeleda. Ta peab lihtsalt jõudma vastaskaldale punktist A punkti B – see pole mingi trikiga ülesanne, need punktid on endiselt täpselt risti üle jõe.

Ujuja hakkab ujuma ning ta hoiab silmsidet punktiga B ja ujub kogu aeg täpselt punkti B suunas. Pange tähele - vesi voolab ning kui ujuja hoiab suunda kogu aeg punkti B peale, on tulemuseks kõverjoon.

Küsimused.

1. Kui pika tee läbib ujuja? Vaja leida funktsioon.
2. Kui kaua võtab aega jõudmine punktist A punkti B? Vaja leida funktsioon.
3. Kuidas leida ujuja asukoht igal ajahetkel? Vaja funktsioon. Eeldame, et stardihetkel on koordinaadid x=0, y=0.

See ongi reaalse maailma ülesanne mida ma pole suutnud lahendada.

Peaaegu oleks nii juhtunud, et mina olen meie puupulma aastapäeval Lapimaal ja Kaja Tallinnas.

Toreda juhuse läbi olime aga ikka koos sel päeval.

Kuna Kaja oskab alati kõike palju ilusamini öelda siis siinkohal viide tema postitusele: Täna viis aastat tagasi

Meil oli hiljuti lastega selline väike ülesanne, mille käigus kõik panid kirja oma mõtted lähtuvalt kahest teemast:

• Kas õnn peitub rahas? Jah!
• Kas õnn peitub rahas? Ei!

Panengi siia ühe oma mõtte rubriigist “Kas õnn peitub rahas? Ei!”.

Kaja on minu jaoks õnn

Armastavat abikaasat pole võimalik mõõta rahas. Iga suhte alguses on armumine, kuid õnnelik olemine on seotud armastamisega. Selleks, et püsivalt armastada, tuleb endast anda ja tuleb andestada.

Ma olen õnnelik, et minu abikaasa on just selline inimene nagu Kaja.

Reegel number 42., kõik inimesed kes on pikemad kui 1 miil, peavad kohtust lahkuma

Esimene robot keda näidati filmis „I, robot“, kandis numbrit 42. Tegemist oli FedExi postirobotiga.

Selleks, et taevasse saaks tekkida vikerkaar, peab päike asuma kõrgemal kui 42 kraadi. Ja kui peaksid märkama vikerkaart tõusmas veekogust, siis selle tõusunurk on samuti 42 kraadi.

Kirjutades otsingumootorites tärni (*), siis see tähistab, et otsida tuleb kõike. ASCII kodeeringus on tärni (*) järjenumber 42.

Otsides fraasi „the answer to life the universe and everything“, saad vastuseks alati 42 – elu mõte.

7,5 miljoni aasta jooksul arvutati superarvuti poolt ning väljastati number 42, kuid keegi ei teadnud hiljem mida küsiti. See oligi 7,5 miljoni aasta vanuse superarvuti mõte.

Microsofti parooli aegumise tähtaeg on vaikimisi 42 päeva.

Raamatus Alice Imedemaal on 42 illustratsiooni.

Metall molübdeen on järjenumbriga 42, st. et selle metalli aatomi tuumas on 42 prootonit ja tasakaalustamiseks loomulikult ka sama palju elektrone.

Ja kes nii kaugele jõudis lugeda siis see saab teada, et lisaks kõigele ülaltoodule, täitus 4.märtsil Leivo 42. eluaasta.

Üllatavalt mitu inimest tuli merele. Viis ühest süsta tegid 15,7 km pikkuse tiiru ümber Aegna.

Mind vedas ikka “Lainetel Tõttaja”. Ilm oli 0-2 kraadi ning tuul 2-3 m/s. praktiliselt sile meri.

Underground võistlus, kus mitte keegi ei tea kes seda korraldab ning keegi millegi eest vastutust ei võta.

Ometi tuli kohale Eesti seiklusspordi paremik ning ca 6 tundi kestvasse võistlustulle astus 27 kahest tiimi Maardu-Ülgase kandis.

Rajameistrid olid tõsiselt head tööd teinud ning iga punkt oli väärt et seda külastada.

Suur aitäh rajameistritele ja abilistele !!

Urmoga võtsime rahulikult ning ilmselt sai ka järgmise aasta Xdream mõne idee võrra rikkalikuma raja Ülgase kanti.

Lumeilvese tiitlit on võimalik saada Eestis. Selleks tuleb läbida Haanja 20 kõrgeimat tippu. Just selline üritus viiakse läbi iga aasta 25. detsembril Ekstreempargi poolt. http://www.ekstreempark.ee/ 

Nagu ka varasemalt nii ka seekord, kaks gruppi – jooksjad ning matkajad. Kui mina koos 7 jooksjaga tegime tiiru 3:18 (23 km), siis ligi 200 matkajat said täpselt kaks korda kauem loodust nautida ja teepikkuseks said nad ka väidetavalt 27 km.