Vot selline Rattaralli mulle meeldib !

Niimoodi kasutan suurte tegijate sõnu omas vormis, nimelt Jaan Künnap tavatseb Pamiiri baaslaagris mõne hea söögi (näiteks mannavahu) juurde öelda et "vot selline alpinism mulle meeldib".

Ja seda selle kohta kui meie Kajaga Venemäe torni juures kell 8 õhtul päikesepaiste ja tuulevaikuse idüllis liha grillisime.

Eesmärk sai täidetud - püstitasin endale piiri - 4h - ning kusagil peale otepääd oli tunne, et see jääbki unistuseks. Kuid lõpus hakkas tempo jälle tõusma ning lõpuajaks tuli 3:55. Tulemused.

Lähemad tuttavad lõpetajad, et kellega ennast võrrelda (kokku lõpetas 1252):

  • Riho Ever - 233, 3:37:20
  • Tõnu Hendrikson - 448, 3:55:13
  • Leivo Sepp - 460, 3:55:14
  • Rain Lond - 550, 3:56:54
  • Tarmo Uba - 554, 3:57:26
  • Alar Ehandi - 590, 4:00:14
  • Andres Pae - 694, 4:07:57
  • Ivar Hütt - 739, 4:12:10
  • Peeter Hendrikson - 1063, 4:54:20
  • Toomas Gross - 1152, 5:20:32

Kui me siis sõpradega arutasime seda 4h lõpetamise värki, tuli Kaja ja ütles "mis te siin jutustate oma neljast tunnist, mina tegin alla kolme tunni !" Selle kohta kuidas saab alla kolme tunni teha, lugege edasi siit jutust.

Rajast ja Minu Sõidust.

Alguses, peale starti oli kohe kõva andmine. Paistis üks hea kogukas grupp moodustuvat mille tempo tundus ka sobilik. Kuid sealt langes pidevalt tagantotsast mehi ära nii et päris kõva rassimine oli nendel ebameeldivatel hetkedel. Lõpuks lagunes grupp laiali, jäime paari mehega minema. Minek oli hea ja siis korjasime tee pealt kaasa üksikuks jäänud Tõnu. Noh, tilkus siit ja sealt, grupike kasvas - korraga tuli tagant jälle suurem punt peale ning siis läks väga hea tempoga Otepääni välja. Kuid ette on teada, et Otepää mäed panevad asja paika - nii ka seekord.

Pool maad (65 km) oli juba sõidetud ka ning esimene väsimus kontides. Nii ma siis suurest grupist koos paari teisega maha jäin. Kuna üksi pole mõtet rabeleda siis võtsin asja rahulikult ja tegin järgmises TP-s isegi peatuse - st. konkreetselt vajutasin pidurit ja jäin seisma :-) Sõin seal leiba-soola, jõin ja puhusin paar sõna naljajuttu.

Rahulikult edasi - võtsin kõik Otepää mäed ja rolleriraja täpselt mulle sobiva tempoga ja siis lõpuks jõudis järgmine grupp tagant järele. See oli napilt peale Otepääd. Üksi sõites väsib päris korralikult ära ning mul oli tegu et gruppi sisse saada, kuid lõpuks ta lihtsalt imeb sind endasse. Nõnda läks varsti olemine päris ladusaks, sain korralikult 20-30 km puhata. Kuid siis peale Elvat suure maantee peal vaatasin et grupp on ohtlikult pikaks veninud ja mina olen esiotsast päris kaugel. Hakkasin siis asja kontrolli alla tagasi võtma ning võtsin suuna ettepoole.

Sest kui sealt kavatseb grupp ära minna ja sind pole kohal, siis neid enam kätte ei saa. Lõpuks olin ees - ja mis ma näen - Tõnuke samamoodi kiiremast grupist väsinud ning ka sellesse suurde gruppi pudenenud. Tegime siis seal eesotsas tööd - kusagil 4-5 km jooksul tõmbasin ise kogu gruppi, kuid hiljem selgus et natuke liiga pikalt.

Sest siis ilmusid mingid üritajad, kes tahtsid väikese grupi koguda ja ära minna.  Või teine võimalus - nad arvasid et nende kord oleks gruppi vedada - aga nad kujutasid ette, et see tähendab hirmsat andmist. EI ole nii mehed. Vedama minnes ei tohi grupi tempo oluliselt tõusta - aga mida teie tegite - mõtlesite et nüüd veate ja siis kohe peate hirmsasti panema. RAHULIKULT tuleb võtta selliseid asju 20 km enne lõppu.

Ühesõnaga püsisin grupi eesotsas aga äraminekuid ei toimunudki. 10km enne lõppu läks juba parajaks sagimiseks ning 5 km enne lõppu, seal kus tee hästi kitsaks läheb - oli tõeline õlg-õla tunne. Kuulda on ainult kummivihin ning kõikide tähelepanu maksimaalselt tipus. Kui muidu raja peal olid sinu kaassõitjad lihtsalt ratturid - või ütleme mõnus ja sõbralik antiloopide kari - siis 5km enne lõppu muutusid kõik rattad kuidagi väga ähvardavaks ning tempo tõusis. Iga ratas paistis kui üks näljane ja vihane gepard, kes jookseb antiloobi järel.

Lõpp - 1km lõpuni - kõige ohtlikum koht kogu võistluse jooksul. Siin võid võita 20 kohta ja kaotada 120 kohta. Mina tegin seda esimest - st. sain grupist välja külje peale ning finisheerusin suhteliselt grupi eesotsas.

Veelkord aga tahaks ära mainida Tõnu, kes oli üks viimase kilomeetri vedajatest.

Ahjaa, paar kukkumist ja kummipurunemist oli ka. Kumm läheb lihtsalt - minu kõrval käis konkreetselt kolmel korral kõva VUSSS - ja oligi mees tee ääres kummi parandamas.
Kukkumine seevastu on väga ohtlik asi - kusagil Otepää Elva vahel - suure pundiga sõites - käis minu kõrval äkki mingi ragin ning seejärel kõva vandumine - tulemus: pool maanteed oli peale seda lihtsalt tühi. Poisid tegid külakuhja.

Mis tunne on 108km/h kiirusel teha 120kraadine kurv bobirajal ?

Baltimaade ainuke bobirada asub Lätis - Siguldas. Seal on võimalik praktiliselt kõigil soovijatel sõita ülevalt alla, kuid seda mitte bobiga, vaid mingisuguste pehmete vakstust ja poroloonist vannidega. Ühesõnaga sõidukid, mis on mõeldud rahvale mulje loomiseks. Jalaste asemel on nendel poroloonist bobi-vannidel PVC-torud (plastiktorud). Hind - oli miski 6 või 7 Läti latti inimese pealt - so siis ca 150 EEK.
Nendega on esimest ja teist korda alla sõita päris tore, kuid 65km/h tundub kolmandal korral ikka häbematult vähe.

Bobirajal vanniga

Meil oli erakordne võimalus proovida ka päris bobi. Oi mehed, see on midagi tõeliselt ägedat ja kui teil iganes see võimalus avaneb siis proovige. Seda aga kahjuks minu teada avalikult ei pakuta.

Bobirajal

Kiirused - maksimumkiirus tuli kahesel bobil 108 km/h.
Autoga sama kiirelt on meist pea igaüks sõitnud - aga bobirajal 120 ja 90 kraadiste kurvidega on see täiesti uus tase.

Muidugi lubatakse sellise bobiga sõitma ainult ükshaaval (kaheste bobidega) - st. "päris" bobijuht istub ees ning sina oled kaasreisijana taga. Starte on seal Sigulda bobirajal 2 tükki - kõrgemal ja madalamal. Bobivannidega ja naiste bobisõidu stardid on madalamalt. Meeste stardid aga kõrgemalt platoolt - sealt saavutatakse tippkiirusteks 130 km/h.

Kahese bobisõidu korral oli meil kolmas naelikutega lisamees, kes lükkas ülevalt hoo sisse. Edasi läks kogu reis uskumatu väledusega. Kuigi ma olin 2-3 korda juba seda teed poroloonist vanniga sõitnud, oli käesolev hetk hoopis teisest puust. Ma hoidsin kramplikult mulle ettenähtud kätekohtadest kinni ja püüdsin pea suruda maksimaalselt õlgade vahele.

Bobirajal kahese bobiga

Mis siis toimub sõidu ajal ?
Kui vanniga alla sõites saad rahulikult ringi vaadata, pilti teha ja niisama kiljuda, siis bobiga unusta see kohe ära. Tõsiselt - Sa oled iseendaga niipalju ametis, et sul puudub igasugune aeg kasvõi kiljumiseks.
Esimestes kurvides mõtlesin et piilun bobijuhi pea tagant välja, et mis ees toimub ja kuhu poole kurv tuleb - siis õige pea sain aru, et see on väga ohtlik tegevus. Sest kui sul kael on välja venitatud ning uurid ümbrust - samal ajal teeb bobi 108 km/h kiiruse juures 120 kraadise!!! põõrde - siis võib vabalt juhtuda, et sinu pea jätkab esialgu valitud suunal liikumist ja eraldub kehast.
Niisiis, surusin pea õlge vahele.
Järgmine mure mis mul sõidu ajal tekkis - kas mu selgroog terveks jääb - see mõte vaevas mind tõsiselt lõpuni. Kuna jõud mis sellise kiiruse juures seljale mõjusid oli erakordselt suured. Kosmoloogias ja lennunduses mõõdetakse selliseid keha ülekoormusi G-de abil. See iseloomustab suurust, mitu korda raskemaks muutub näiliselt inimese keha.
Ma olen siiani hämmelduses kuidas bobijuht kõige selle juures suutis rada jälgida, rooli keerata ja bobikelku juhtida.

Kujutage ette, et olete vabalangemises - kukute näiteks 5-kordse maja katuselt alla - ja alla jõudes ei potsata te vastu maad, vaid nagu ameerika raudteel keeratakse teid üles tagasi. Vot sellel momendil kui te seal all suunamuutusega tegelete, mõjub teie kehale mitu-mitu G-d. Ja siis tekib selline tunne, et kohe saavad pea ja pepu kokku ning selgroog vajub vahepealt kildudeks.
Ja nüüd kujutlege seda sama situatsiooni, aga te tulete poolviltu sealt ülevalt alla ja ei keera mitte lihtsalt otse üles tagasi, vaid keerate poolviltu.

Nüüd tabab teid ilmselt mõte ja tunne, et kas sellest kurvist välja tulles mul on pead või ei ole teda enam mitte.

36h kestvusvõistlus - mida sel aastal ?

Taaskord tiim "Lihtsalt segased" koosseisus Leivo, Alar, Kaja - on minemas 36h kestvusvõistlusele.
Vaadake meie 2004 aastal tehtud videoklippi. Ida-Virumaal oli mul kogu võistluse ajal ka suur IBM T41 läptop ning GPS kaasas.
[video src="36hkestvus.wmv"]
Pange tähele, et kaunid naised istusid otse magistri lõpetamiselt autosse ja teekond Ida-Viru poole võis alata :-)
2002 aastal Kõrvemaal meestevõistkonnas "Outrun" tiimiga Kristjan Tiik ja Andrus Kattel tulime meestearvestuses 7. kohale (28 tundi). Lõpetas 24 võistkonda (startis 32).
2003 aastal Kõrvemaal osalesin ainult "support meeskonnana" tiimile "EMT ullud naised" - Kaja, Anne, Leitti. Kahjuks katkestasid - korraldajate jalgsietapi liigse pikkuse tõttu.
2004 aastal Ida-Virumaal lõpetasime võistkonnaga "segased@ EMT" koosseisus Leivo, Kaja, Anne. Segavõistkondade arvestuses suurepärane 4. koht (29 tundi) ! Arvestage et tol korral lõpetas kokku ainult 21 võistkonda (31 startis) - üldarvestuses olime 17 kohal.
2005 aastal Põlvamaal lõpetasime segavõistkonnaga "segased@ EMT" koosseisus Leivo, Kaja, Alar taas segavõistkondade 4. kohal (29 tundi). Üldarvestuses olime 17 kohal ja kokku lõpetas 27 võistkonda (31 startis).
2006 aastal on praeguseks registreerunud 36 võistkonda kellest 12 on  sega- ja 2 naiste võistkonda.  Toimumispaik Soomaa.
36h võistlusel - rataste teine etapp
Lisalugemist: Kestvusvõistluste terminoloogia laiast maailmast

Fred - meeskonnaliige, kes ei jaga enam ööd ega mütsi
Lilly Dipper - meeskonnaliige, kes ainult matkib aerutamisliigutust, mis sarnaneb vesirooside noppimisega. Järgmisel aastal teda ilmselt meeskonnaliikmete nimekirjas üles ei anta.
Minnie Pearl - meeskonnaliige, kes eemaldab hinnasildid varustuse küljest alles stardis.
Puppy Pile (kutsikahunnik) - kõik meeskonnaliikmed on nii läbi, et lamavad läbisegi üksteise peal suvalises hunnikus.
Spoonfest (lusikafestival) - organiseeritum variant kutsikahunnikust, kus meeskonnaliikmed sätivad end soojahoidmiseks nagu lusikad lauahõbeda sahtlis. Kui tehnika on hästi omandatud, mahub kogu tiim ühe teki alla, kusjuures naissoost meeskonnaliige satub peaaegu alati keskele.
Seeing Elvis - kui näed vastu tulemas Elvist, on see ülimalt suure tõenäosusega unepuudusest tingitud hallutsinatsioon.
Allikas: internet

Valmistumine 36h kestvusvõistluseks

Kirjutan lühidalt, panen vaid paar pilti üles.

Käisime tiimiga Heiti, Maret, Alar, Kaja ja mina viiekesi Juminda poolsaarel ja tegime sellele täna tiiru peale. Kui Heiti küsis enne minekut Kaja käest, et "kuidas on tänane planeeritud" siis Kaja vastas lihtsalt "alguses jookseme ja pärast matkame", mis tähendas lihtsalt seda et lõpupoole vaheldus jooks aegajalt kõndimisega.

Kogu team Juminda poolsaarel

Lepatriinud asja tegemasPeamised vaatamisväärsused: külad Juminda ps-l - Leesi, Kolga-Aabla, Juminda nina, libaraketibaas, päris raketibaas, Hara sadam, Majakivi ja Pedaspea.

Ilmselt jäi meie teekond suurusjärku 26-28 km. Eks usinamad mõõdavad täpselt üle :-) Heiti mõõtiski - 33 km kokku, millest 80% jooksu.

Meie oma tegevustega tundsime end lihtsalt mõnusalt. Kui oli külakiik, siis kiikusime, Heiti ja Maret tantsisid polkat, ronisime kõikide suuremate kivide otsa, saime korraliku vihmasabina, meenutasime vanu aegu ja muidugi jooksime.

Juminda teedel jooksmas

Paar pilti minu fotokast: pildialbum. Samuti klõpsisid pilte Alar ja Heiti, küllap saab kohe ka nende omi näha.

Oo, ja muidugi väga mõnus saun koos külmkapist saadaolevate õlledega Heiti ja Maare juures kulus peale päeva marjaks ära.

Paar pilti Xdreamilt

Küsimusele, "mis vahe on A ja B-rajal?" - vastan ma ikka, et A-rajal on rohkem aega. Jõuab pilte teha ja ise fotograafidele poseerida.

Alltoodud pildid pärinevad Xdreami rajaäärselt fotograafilt.

Leivo Xdreamil

Kogu team Xdreamil

Lapsed rulluisutamas ja TV3 uudistes

Käisime täna lastega Pirita rulluisu võistlusel, kus nemad tegid 1km ringi. Väga mõnus ja tore oli, kõik nad väljendavad oma arvamusi ise: Kreete, Laura, Ramses.

Kuna nad peale võistlust kenasti ära väsisid ning kõnniteeservale istusid, astus nende juurde TV3 reporter ja tegi väikese intervjuu, mis ka täna 19:00 uudistes eetrisse läks.

Näiteks küsimusele "miks te siia tulite ?" vastas Ramses lihtsalt "selleks et võistelda !". Ja ta võistleski - suure võistlemisega saavutas ta viimase finišeerija ees 2 meetriga eelviimase koha. Laura vastas samuti väga lihtsalt küsimusele "millest siis puudu jääb et võita ?" - "jõud !".

Tulemused. Kreete 24. koht (1:54), Laura 25. koht (2:05), Ramses 29. koht (2:20), kokku lõpetajaid 31.

TV3 intervjuu lastega

Võistlusel olid kohal ka eliidid - näiteks Erki Nool, kes vist ainukese erandina lubati starti ilma kiivrita (mis oli muidu kohustuslik eeldus). Tema väite kohaselt oli ta alles viiendat korda rullidel.

Itaallaste uskumatud seiklused vene- ei saksamaal!

Esimene naineMeil siin lektor on USA-st ja kolm inimest Itaaliast ning üks Eestist.
Täna käisime kõik koos Müncheni peal. Itaallased oskasid ingliskeelt umbes sama hästi kui mina - st mitte soravalt. Aga läbisaamine oli tõeliselt äge - itaallane on ikka itaallane. Nad suudavad sind oma emotsioonidega põhjalikult täita.
Naised koeraga - kuid koer ei jäänud pealeNäiteks Alessandro küttis kõigi meie kirgi üles sellega, et pidevalt on vaja ilusaid naisi vaadata. Kui möödusid 2 naist koeraga ja ma ilusaid naisi pildistasin - siis Alessandro küsimusele, et "what you shooting, a dog ?" - sain ma ausalt vastata "no, only women :-)" - "Ollallaaa, you are really Italian man !!!". Ja nad arutasid tükk aega seda stiilis nagu meie oleks öelnud "tõeline eesti mees".
Veel üks naineIgatahes tõeliselt lõbus on itaallastega koos väljas käia - isegi kui nad on pealtnäha tavalised inimesed, peitub neis siiski suur annus temperamenti ning kõiges on nad aktiivsed osalema. Neil ei valmista mingit probleemi suvalise inimesega minna juttu tegema selleks et enne minuga kokku leppida, et mina siis samal ajal seda naist pildistan :-)
Tegin siis mõned pildid ümberkaudsetest naistest.
Naine õllekast - sigaretimüüjaSamuti õllekast Hofbräuhaus, mis on Müncheni suurim ja täismajana mahutab ligi 5000 inimest. Kuna see pannakse kell 1 öösel kinni, siis peale seda valgub sealt majast tuhandete kaupa inimesi õuele, kes kõik laulavad ühtesid ja samu laule, sõltumata vanusest, soost ja rahvusest. Jaapanlased ja venelased lõugavad koos sakslastega ja prantslastega õllepruulijat laulda - kõik omavahel head sõbrad - ja nõnda hommikutundideni välja.

Ettekandja HofbrähausisMeie itaallased - üks ei võtnud üldse alkoholi ja teine teatas, et ta joob esimest korda elus terve liitri õlut ära. Saksamaal nimelt väiksemaid õllekanne pole. Ühesõnaga oli näha jah - peale seda liitrist õllekannu läks ta päris rõõmsaks ja oli veel 10x rohkem temperamentse itaallase moodi :-)
Ja jutt muudkui veeres inglise-itaalia segakeeles. Väga lõbus on rahvusvahelises ettevõttes!
Näiteks ajasid nad segi sõnad smalltalk ja biztalk (viimane on üks microsofti toode) - ning rääkisid meile midagi biztalkist ja küsisid sealjuures, et kas see sõna ei tekita meis mingeid tundeid - ei, see Müüjaon lihtsalt Microsofti toode - Biztalk server. Hiljem muu jutu käigus tuli segamini minek välja ja siis olid nad lihtsalt lapselikult rõõmsad, et näe - segi ajasime, enne rääkisime ikka smalltalkist. Ja siis saime meie naerda.

Enamuse naisterahvastega alustasid nad vestlust oma kiires ja temperamentses itaalia keeles, kuid mõistes et partner ei vasta - hakati kasutama oma inglise keele tagavarasid.

 

Muid pilte veel, mis sealkandis tehtud ja meeleolukad tundusid - pildialbum.

Kevadplumm - ronimisüritus lastele hallis

Tüdruk ronimasKevadplumm - väga tore üritus. Kuna mina pidin ainult julgestamisega tegelema pool päeva, siis selle aja jooksul leidsid lapsed endale kogu aeg mingeid tegevusi - ei tahtnud nad isegi ära tulla sealt.

Palju toredaid julgestajaid-abistajaid oli kohal - Tiiu, Enneken (loodan et nimi sai õigesti), Martin, Olavi, Meelis. Muidugi käis Jaan sealt läbi ja samuti oli kohal vanameister Edgar Aavik - kes samuti oma abistava käe külge pani ning kelle käest võis ka pidevalt õpetussõnu kuulda "ära võta köiest, pane laskumisel käed ette, köis lase käte vahelt, astu sinna" jne. Väga lõbus oli meil seal koos tegutseda.

Edgar kiivrit aitamas

Samuti tundus, et meie alpinismiüritus oli sealkandi üks populaarsemaid alasid. Kõige nooremad ronijad olid vast 4-aastased.

Trena: MNT 110km ja jooks 12 km

Tegin täna siis veidi ratast peale ja vaatasin kas Peterburi maantee on korras. Sõitsin peaaegu Loksa teeni ja tagasi.

Kokku 110km, minnes kohutav vastutuul - kiirus 15-25km/h, tagasitulles seevastu tuul tagant ning kiirused ka vastavalt 40-50 km/h.

Noh seepeale pisuke puhkus ja väike söök.

Siis viisin lapsed Lauluväljakule rulluisutama ja ise tegin samal ajal 12 km jooksuotsa. Nüüd peaks küll väsinud olema, aga kui keegi veel rattaga sõitma läheks siis olen käpp.