Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Sai taas koos seiklussportlastega trenni tehtud.

Spinning Arcticus - selle hooaja viimane !

Ja ilmselt Kaja saab veel kaua meenutada kuidas ma 1,5 tundi tema tuules ainult sõitsin.

Lõpuks ometi on mul taskus maailma vastupidavaim telefon. Sonim XP1.

• veekindel
• põrutuskindel
• sopa- ja tolmukindel
• kaal: 128g
• kõneaeg 240min
• ooteaeg 200h

• Oma esimese kasutuspäeva järel võin öelda, et tegemist on äärmiselt lollikindla ja lihtsa telefoniga. Nupud on peaaegu kinnisilmi ühe käega vajutatavad, menüüd on ülimalt lihtsad ning kõik on koheselt üles leitav.

  Antud telefon on mõeldud Helistamiseks! Ja seda on antud telefon võimeline tegema igas olukorras. Kogu muu funktsionaalsus on lihtsalt puhas lisaväärtus.

  Näiteks saab antud telefonile sisse programmeerida, mis kell igapäevaselt telefon ennast välja ning sisse lülitab. Näiteks õhtul kell 22:00 lülitab välja ning 7:00 hommikul sisse tagasi. Samuti on telefoni sisse ehitatud black- ja whitelisti võimalus - ehk kellelt ma kõnesid vastu võtan ja kellelt mitte.

  Veebis on videod, kuidas:

  • seda telefoni kasutatakse golfipalli asemel
  • sellest telefonist sõidetakse autodega üle
  • telefon pannakse segumasinasse
  • see telefon uputatakse õlleklaasi (see on vaid õllesolkimine)
  • seda telefoni tulistatakse õhupüssist
  • selle telefoniga lüüakse naela põrandasse

  Ning kõige selle järel on meil tegemist jätkuvalt telefoniga, mis on mõeldud Helistamiseks!

  MA OLEN TELEFONIGA VÄGA RAHUL

Käisin oma esimeses tervisekontrollis Vomaxis.

Esiteks pean ütlema, et ütlemata tore et nad nüüd Tallinnasse ka kolinud. Alates 13.veebruar tegutsevad nad Pirita purjepordikeskuses.

Valisin tippsportlase paketi, et mõõdetaks ära kõik mida mõõta annab. Minuga tegelesid 4 inimest, kaks arsti ning nende kaks abilist.

Mind pandi juhtmeid täis ning siis võisin valida kas jooksen või teen ratast. Valisin jooksu. Mulle öeldi, et lint liigub alguses kiirusega 2km/h ning iga 2 minuti tagant tõstetakse kiirust +2km/h. Veel öeldi, et seda siis kuni 18km/h aga et on päris hea tulemus kui jõuda 16km/h-ni.

Läks käima. 2km/h, 4km/h - jalutan, 6km/h kerge jalutus-sörk, 8km/h - sörgin, 10km/h - jooksen, 12km/h - tõstan tempot, 14km/h - päris nobe jooks, 16km/h - no täitsa kiire, 18km/h - panin puhtalt anaeroobses tsoonis, 20km/h ... palusin lõpetada.

Tegelikult on mul tagantjärele veidi ühest asjast kahju, nimelt mulle jäi nende jutust mulje, et 18-se kiirusega lõpeb. Selle arvestusega vaatasin kella ja lugesin sekundeid - kui nad oleks mulle eelnevalt öelnud, et võib/saab ka veel kiiremini - siis oleksin puhtalt huvi pärast veidi 20-ga ka jooksnud. Kuid kahjuks sain ma seda liiga hilja teada, sest kogu organism hakkas 18-ne lõpus sekundi pealt pidurdama. Tagantjärele arvan, et 10-15 sekundit oleksin 20/km/h jooksnud. Ahjaa, kogu jooksu vältel mõõdeti ühe käe pealt vererõhku ning teise käe näpust võeti regulaarselt vereproove.

Ja siin tulemused koos arsti hinnanguga:

• Antropomeetria: Kehakaal normis
• Spiromeetria (kopsumaht): 6,3 liitrit. Väga hea, kopsumaht väga suur.
• Aeroobne töövõime (VO2max): 68 ml/min/kg. Hinnang - suurepärane.
• Anaeroobne töövõime: Väga hea
• Anaeroobne lävi: 178
• Max koormustaluvus: Abs. töövõime 416 W - hea, suhteline töövõime 5,9 W/kg - väga hea.
• EKG: Korras
• Max pulss: 196
• Keharasv: 15,4 %
• Pikkus: 175 cm
• Kaal: 71 kg

Lisaks öeldi jutukäigus, et täiesti õige ala olen endale valinud (seiklussport ja kestvusalad). Ja Bergsoni starti võin täie kindlusega minna.

Minule jäi sellest käigust igati meeldiv kogemus.

Kuna VO2max on üks tähtsamaid näitajaid spordivõimekuses siis olgu siinkohal ära toodud mõnede tippsportlaste VO2max väärtused.

http://www.gismeteo.ru/ztowns/26242.htm

Selle aasta Tartu Maraton jääb ära. Vähemalt oma senisel rajal. Kui korraldajad viivad Maratoni Haanjasse, siis võibolla midagi mängiks välja. Või kui korraldajad teeksid selle asemel jooksu või rattasõidu võistluse...

Korraldajad olid küll andnud selge vihje, et ilmselt võib osutuda suhteliselt heaks variandiks kombinatsioon jooks-ratas.

Meie hiilisime korraldajate sõnumist mööda ning panime rõhu rohkem jooksule. Väike lisapõhjus oli ka Kaja pöidlal mis just vabanes eelmise seiklusspordi ajal saadud kipsist.

Igal õigel seiklussportlasel on võistluse ajal köis kaasas - tegelikult see oli lihtsalt ilus roheline 15m pikkune ja 8mm jämedune tavaline seiklusspordi köis mis lihtsalt sobis koti külge. Nõnda see sinna jäigi.

Start

vaatame kaarti ning saame aru, et tegemist on loogika-ülesandega. Seal olid nimelt kaks pikka punast teineteisega risti asuvat jutti, mis tuli järjest võtta. Kuna sinna oli aega siis põrutasime 31 punkti poole, et küll tee peal mõtleme edasise välja.

Pulss oli kõigil punases, sest esimesed punktid ju võetakse ikka täiega. Ja siis äkki Kaja vaatab mind ja Alarit imelikult kuna me keerame oma kaarte nii ja naa pidi ning teatame et midagi on viltu. Kaja vaatab kaarti ja teatab, et kõik on ju korras.

Ja siis selgus - me Alariga olime nr. 32 punkti vahele jätnud, kuid Kaja korraliku inimesena oli selle kenasti läbinud. Ega siis lisajooksu kilomeetrid halba tee - ikka ainult tugevaks teevad meid. Selle käiguga andsime kohe teistele tiimidele 15 min edumaa. Kaja muidugi hiljem ütles, et ta ei tihanud seda "kas punkti võtsite" kontrollküsimust esitada - kuna meil on ju ikkagi kompassid käes ...

Ahjaa, meie punktide järjestus on selline:
31-32-35-36-39-40-41-44-43-38-37-45-47-49-48-50-46-42-34-33-51-52

Pulsitaastusvöö

Peale 36 punkti jõudsime tee peale ning oli selge, et Kaja pulss oli suurem kui ta kell näidata suutis (kell näitab max 199). Seega koukisin seljakotist kaasavõetud jooksukummi, et Kaja kell jälle pulssi suudaks näidata. No ja mis seal imestada kui meie tempo oli kohati 5 min/km.

40 ja 41 punkti vahel nägime Heiti tiimi - viimane paistis oma võistkonnakaaslastest veidi tagapool - aga noh ilmselt tegeles kaardilugemisega.

Meil olid pikad teeotsad, nii et Kaja puhkas ilusti ära ja kilomeetrid möödusid mängeldes. Ilmselt siis mängeldes mitte kõigi jaoks. Sest nüüd tundus et Alari pulsikella seier hakkas teist tiiru tegema. Egas midagi, kui tee peale saime siis panime pika kummist pulsitaastusvöö Alari vöö ümber.

Pean kohe ütlema, et Alari pulss oli kõvasti kaalukam kui Kaja oma - aga ikkagi saime päris hea tempoga edasi.

Nõnda siis panimegi - kui metsas, siis ilma pulsitaastuseta - kui tee peal, siis jälle pulsitaastusega. Sellega aga kaasnes mõningane probleem, nimelt kui inimene kaotab kontrolli oma pulsi üle - siis kaob päris kergesti kontroll ka kompassi ning kaardi üle.

Seega, olles 45 punkti piirkonnas - hakkasime sellest kindla sammuga eemalduma (eks ikka kõvaks saamise eesmärgil). Sest kui oled liiga ruttu punkti juurde jõudnud, siis tasub sellega kassi-ja-hiirt mängida - muidu keegi arvab et tegid veel sohki...

Seega, andsime siinkohal kõikidele teistele tiimidele taas ühe täiendava 30 min edumaa sisse.

Ning ei möödunud 10 minutitki, kui jälle - seekord siis väiksem möödapanek - ehk siis 49 punkti läksime ühe 10min ringiga.

NB! ma vist juba ütlesin et me tahame tugevaks saada.

Ülejäänud punktid olid enam-vähem, sest vahepeal sai ka Alar oma pulsi tagasi ja oli võimeline isegi minuga vaidlema meie asukoha üle. Nimelt teerist enne 34 punkti mängis mulle vingerpussi - ja kuna Alar oli jätkuvalt kummiga minu küljes kinni, pidi ta seega koos minuga valele teele keerama.

Lisaülesanne

Suusad jalga (sellised vanad rootsi sõjaväe metsasuusad - laiad ja 2,5 m pikad), paari toru alt läbi pugeda, tõus Valgehobuse mäele ja sealt sööstlaskumine. Lihtne.
Kaja startis esimesena. Allatulekul võis ühe suusa ära võtta, mida Kaja ka kasutas, kuna pinnakatteks olid muld ja kivid. Ja Kajal oli ilmselt veel vägagi hästi meeles oma eelmise võistluse suusatamisest saadud pöidlakips.

Kui kõik olid selle teosega hakkama saanud, oli vaja joosta torni ja siis finiš. Poole mäe peal küsisin kontrollküsimuse - "kas kõik seal all 51 punkti võtsid?" - Kaja teatas et temal jäi võtmata. Dämn - küll Kaja tahtis ikka tugevaks saada - alla - punkt - ja üles tagasi. Nüüd torn - selle ohtlikult kõikuva ülesande otsas oli lisaks mustadele ja higistele sportlastele jalutuskäigu ette võtnud 2 võrdlemisi kogukat mammit. Aga nad olid väga mõistvad.
PS. Hiljem selgus et Kaja oli selle alloleva 51 punkti siiski võtnud - aga ta arvas et äkki peab teist korda ka võtma - nõnda siis saigi topelt joosta...

Finiš

Segavõistkondade arvestuses 16 koht, üldarvestuses 72 koht ning võistlusaeg 5h 58min.
Leivo keskmine pulss 145 ja Kajal suutsime hoida keskmine pulsi 156. Distants GPS-i järgi 31,9 km.

Kaja lugu samast võistlusest.

Pühapäev, 13.jaanuar

Tallinnast välja sõites sadas vihma ning tee peal tuli ka korralikku padukat. Meil Kreetega uisud pagaasnikus ning kindel soov jääle minna.

Kell 12 paiku jääle saades tuli vaid paar tippi-täppi taevast alla, kuid tuul oli seevastu äärmiselt vali.

Püüdsime minna uisutama ka Haapsalu lahe poolele, kuid vahepeal olev vesi oli sügavam kui Toomase kummikud.

Jää iseloomustamiseks võib öelda, et ideaaalsemat on juba raske leida - kuni silmapiirini oli sile, libe ja õrna veekirmega kaetud jäine merelaht.

Proovisime ka allatuule maksimumkiirust - saavutasime selleks 32km/h.

Ilm aga muutus järjest ilusamaks, kuni saime õhtul kella nelja paiku lahe ning metsa taha laskuvat imeilusat päikeseloojangut vaadata. Seejärel tagasituulega kodu poole sõites, oli minek nii hea, et kihutasime õigest ärakeeramisekohast oma kilomeetri jagu edasi.

Suur tänu www.seikleja.com  ja www.360.ee (seikleja uus nimi) ning Toomas Holmbergile seekordse grupi vedamise eest.

Näe kes leivad ühte kappi pannud...

Maare, tunne oma meest :-)

tegelikult kirjutas Maare juba kõik ära kuidas asjad olid.

Oli must-must öö

ja seal mustas-mustas öös oli 5 musta kogu

ja sellel viiel mustal kogul oli all 5 paari musti uiske

ja need 5 paari musti uiske tegid jääle 10 musta triipu

ja need kümme musta triipu, viisid suure musta auguni

ja sellesse suurde musta auku kukkus üks suur must kogu sisse

ja see suur must kogu kutsus meid enda suurde musta koju

ja seal suures mustas kodus pakuti meile maitsvaid pannkooke.

• Proloogi jooks - 2km
• Trekking - 18km
• Suusk - 16km
• Tõukekelk - 2km
• Puuriit - 1m3

Sellega lõpetasime. Edasi võistlemisel oli teistel oluline eelis meiega võrreldes. Nimelt kuna Kaja murdis oma pöidlaluu ja teised tiimid ei murdnud - otsustasime selle ebavõrdsuse ja protesti märgiks rajalt lahkuda.

Kaja lugu ja Alari pildid.

Selleks tuleb kõigepealt teada mis ilm teeb ? Icebug 25h

www.ilm.ee andmetel on päeval/öösel -2/-5 kraadi külma.
http://www.gismeteo.ru/ztowns/26242.htm andmetel on päeval/öösel 0/-4 kraadi külma.

Seega - tasub arvestada, et väike tuul ning külm annavad kokku tunduvalt suurema külma tunde. Seda nimetatakse WindChilliks. Ning -5 kraadi ja tuulega 5m/s on windchill -11 kraadi. Arvuta ise siit: http://www.easysurf.cc/cnver16.htm

Käisin täna rattaga varustust testimas - õues oli -12 kraadi ja kerge tuuleke.

Jalas: Lorpeni soojad sokid, La Sportiva tugevad nahksaapad.

Püksid: Aluspüksid, pikad pesupüksid, ISC-i GoreTex püksid mudel Mover (neid enam ei toodeta, kuid see on selline kerge vooderdusega paindlik mäesuusapüks) - nende asemel panen võistluste ajal Millet tavalise GoreTex XCR koorikpüksi.

Seljas: Pikk pesu, microfliis, ISC ülikerge ja õhuke koorikjope

Peas: osaliselt windstopperiga Scotti näomask (eest lahtine), õhuke windstopper müts, kiiver - võistlusele näomaski ei võta, panen ühe toekama The North Face'i mütsi osaliselt windstopperiga.

Käes: hästi õhukesed strech-materjalist Lowe Alpine kindad, GoreTex tugevad pealiskindad firma Mammut

Kõik kohad olid parajalt, ainult peale tund aega sõitmist hakkasid varbad külmetama - vaja veel testida variatsioone.

See oli siis tänase kohta, võistluse ajal on tibake soojem.

Üldjoontes jääb võistluse ajaks riietus samaks, kuid väikesed muudatusd - ISC-i Mover pükste asemel panen koorikpüksid, kuna nende Moverite vooder läheb ikka märjaks ja ei kuiva ära. Microfliisi ja näomaski panen stardis seljakotti. Pähe panen soojema The North Face-i mütsi. Lisaks panen seljakotti vahetuseks kuivad sokid ja tagavara kindad.

Vahetusala - sinna saadan kuiva pika pesu. Sõltuvalt vahetusest saadan sinna ka võibolla liibukad suusapüksid, mis on eest windstopperiga ning tagant hingavad. samuti läheb vahetusalasse ka paar kuivi sokke.

NB!

1. kui panete jalga saapad siis ärge unustage pool sentimeetrit ratta sadulat tõsta (saapatalla paksuse jagu)
2. kui panete jalga koorikpüksid, ärge unustage kaasa võtta püksisääre kummi, et need ei lehviks keti vahele
3. võtke kaasa vahetuspatareid lambile, pimedat on palju
4. ärge kasutage rattakingi, isegi mitte super-ägedate kinga katetega. Sest külm hiilib ligi klipist - peadaali ja kinga vahel tekib külmasild ning see külmutab jalga talla alt ning selle vastu pole rohtu.
5. kes kasutab GPS-i siis pane sinna Liitium-patareid, need on äärmiselt vastupidavad ka -25kraadi juures.