Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Palju õnne kõikidele sõpradele-tuttavatele!

Teil kõigil oli erakordne võimalus minust sel aastal kiirem olla.

Esimesena läks Toomas Gross (1:35) - temaga lippasin samas tempos ca 4km, siis oli Peeter Hendrikson (1:40) mul seltsiks, temal oli eesmärk Tõnule (1:37) ära teha - mis nagu näha ei õnnestunud.
Varsti tuli Eduard Pukkonen (1:34) ja soovis jõudu ning kimas mööda.
Peetriga samas tempos püsisin ca 10km, kuid siis hakkas pihta. Mingi kõhuhäda tuli kallale.
Nüüd jõudsid tagant Tõnu ja Andres Pae (1:42) järele ning läksid oma tempoga mööda - Tõnu kusjuures päris kiiresti.
Varsti jõudis järele ja rühkis mööda Allan Harand (1:39), tema oli seadnud endale eesmärgiks alla 1:30 teha (kuid polnud jooksujalga sel aastal).
Ja lõpuks tuli tagant ja läks mööda ka Henri Jõesalu (1:41) - tema oli kerge jalaga ning teatas et täna talle istub.

Finišis kohtusin veel Meelis Luiks-ga (1:44), kes oli samuti imestunud et kus ta minust siis mööda sai - eks ikka siis kui mina mõnes TP-s aega veetsin.

Minu enda lugu niisiis - alates kuskil 10-st kilomeetrist tuli hirmus kõhuhäda kallale, nii et minu jooks seisnes peldikust peldikuni jooksmises.

Oeh kui mõnus oli TP-d näha, et kohe saab plastkabiibi ning ukse enda järelt kõvasti kinni tõmmata. Istud seal mitu minutit ja kuulad kuidas väljas hordide viisi jooksjad ähivad ja mööda vupsavad. Ning kui järgmine TP on alles 5 km pärast, siis see oli tõeline piin. Viimane TP on 3km enne finishit - no küll oli ka seal mõnus mitu minutit aega veeta. Ma oleks ka 1km enne finishit võimaluse korral mõnda kabiini lipsanud...

Nõnda siis minu tulemus 1:49 ja koht 457.

Taaskord jooksurajalt. Sportland Kõrvemaa Kevadjooks 16km.

Kõrvemaa jooksuralli on mõnus eelsoojendus Tartu Jooksumaratonile, kuna seal on parajalt mägesid, maastiku, kurve jne. Tegemist ei ole igava rajaga - jooks on seal vaheldusrikas ja möödub kiirelt.

Ekstreemseid kohti pole, kogu rada on ühtlaselt üles-alla mööda teada-tuntud mõnusaid Kõrvemaa teid.

Finišiaeg: 1:12:48, koht lõpuprotokollis 118 (kiirus 4:30/km). Kokku lõpetajaid 427. Alar Jõeste aeg 1:19:50 (kiirus 5min/km), koht 220

tegelikult olen veidi ebarahul oma kohaga, kuna kuskil 8km peal hakkas mul pistma (polegi ammu juhtnud) ning kogu teine pool rajast möödus ebameeldiva terava valuga kõhus. Hingamine oli OK ning jalgades oli ka powerit - kui seda va pistmist poleks olnud :(
Kuigi ma ise olen alati rääkinud seda, et pistma hakkamine on alati vähese treeningu näitaja. Kuna treenitust ei saanud sel hetkel parandada, siis proovisin maksimumi saavutada korrektse hingamisega.

Kui hakkab pistma:
Siinkohal minu soovitused pistmise ärahoidmiseks või mõju vähendamiseks:

• hinga sisse nina kaudu ja välja suu kaudu (koormuse all näeb see tegelikult nii välja, et sisse hingad mõlema kaudu ja väljahingamise ajaks sulged ninasõõrmed)
• hinga korrapäraselt - madala koormuse korral näiteks 2 sammu hingad sisse ja 4 sammu välja; keskmise koormuse korral 2 sammu sisse ja 3 välja; kõrge koormuse korral 2 sisse 2 välja;
• hinga sisse kiiremini ja välja kauem

Ülaltoodud võtteid kasutades õnnestus tempot hoida, kuid juurde sain panna alles viimasel kilomeetril - siis hingeldasin suvaliselt sisse-välja :-)

Rada
Viljandi jävejooks - pikkus ca 12,5 km
Veidike rajast: ikka uskumatult palju mägesid on seal Viljandi järve ümber, maastik oli mõnusalt vaheldusrikas, kordagi ei tekkinud rutiini. Pidevalt pidi olema valvel järgmise kurvi, tõusu või languse osas.

Parim koht sellel rajal on loomulikult kõige tagumisest tipust tee pealt metsa keeramine - seal on päris korralikult mudane - absoluutselt sobilik lähenemine multisportlasele. Kuna ma olin selle lõiguga arvestanud, siis olid mul jalas pühapäevasest võistlusest veel kuivamata tossud ja nii oli hea nendega otse läbi muda panna ning mööduda kümnetest inimestest, kes püüdsid kikivarvul hüpata oma lumivalgete eliit-maratoni tossudega mättalt mättale.

Jooksurajal sain kokku ka Tõnukesega Ekstreempargist, kellega oli meil rajal tihedaid kontakte stiilis tema ees ja mina ees.

Aeg
Täna oli minu lõpetamise üldkoht 275 ning aeg 49:48. (lõpetajaid üle 2200, rekordiline osavõtjate arv). Keskmine kiirus 4min/km.

Sedapuhku siis minu jaoks teine kord ümber Viljandi järve joosta. Esimene kord oli aastal 2002. Tookord oli 357. koht aeg 53:47 (lõpetajaid 925).

Seega, olen parandanud oma kohta 4 minuti võrra, mida pean väga heaks tulemuseks.

Ülilahe võistlus. Meie tiim Ekstreem.ee - segavõistkondade arvestuses 8. koht (20 segavõistkonna hulgast), üldarvestuses 29. koht (92 A-raja võistleja hulgast). Aeg 4:31. Vaata tulemusi siit.

Võitja tiim "Salomon X- Adventure Team" (Urmo Alling, Heiti Hallikma, Lauri Malsroos) ajaga 3:23.

Lühike ja kiire, alade järjestus:

1. Ratas
2. jooks (lihtsalt tavaline maastikujooks)
3. ratas
4. rongi katusel jooksmine
5. ratas
6. kuubiku kokkupanek (väga kiirelt õnnestunud)
7. jooks-orienteerumine
8. legendi järgi rattaorienteerumine (väike eksimine)
9. rulluisutamine (koos Kajaga käisime käbla)
10. kanuu (vastuvoolu)
11. jooks Türi linnas
12. köieharjutus (rullikutel üle jõe)

Kõige lahedam ja originaalsem oli jooksmine mööda rongi katuseid - see oli täpselt nagu James Bondi filmis.

Kaja poolt muidugi valmis üks tore jutt meie võistluse kohta. Alar juba pani mõned pildid üles.

Järjekordne kestvusspordi võistlus - Võhandu Maraton - 100km. Korraldajaks Ekstreempark - http://www.ekstreempark.ee/?274. Palju tänu neile - super-lahe võistlus oli. Saime tuult-tormi-vihma-rahet - ühesõnaga eluga pääsesid vaid parimad :-)

Algusega Võrust, Tamula järve pealt ning lõpuga Peipsi peal.

Paadis olid Leivo ja Kaja ning kalda pealt turvas ja toetas meid Alar.

Startis 40 tiimi, neist kolmel oli võimalik lõpuni sõita enne kui Peipsi peal torm tõusis. Ülejäänud pidid lõpetama Võõpsul.

Vaata tulemusi siit: http://www.ekstreem.ee/ekstreem/seiklusjutud.aspx?ID=42 ja loe kogu seikluse käiku Kaja jutust. Ja Alarilt suur hulk pilte kõikidest võistlejatest http://users.emt.ee/alar/vohandu.

Meie tiim: Ekstreem.ee tuli auväärsele 16 kohale 31 lõpetanud hulgast.

Siin fotol parasjagu finišeerume - oleme veel peale 13 tundi sõitu väge täis nagu pildilt näha.

Meenub aasta 85 või oli see 86.

Igatahes mäletan, et lugesin ilmselt kuskilt "Noorte Hääle" lehesabast kuulutust, et ühel suvepäeval toimub üritus mille nimi on "50 km 12 tunniga".

Tundus kohe põnev pealkiri, rääkisin emaga läbi ja sain loa minna. Teenindusmaja kõrvalt väljus kollane linnaliini Ikarus, see kõvade pruunide, kunstnahast katetega istmetega veermik.

Buss kogunes hommikul vara rahvast täis ning toimetas meid Loksale. Ühtegi sõpra-tuttavat mul seal polnud. Kuid inimesi oli nii noori kui ka keskealisi. Ahjaa, mina olin siis miski 13-14 aastane.

Mäletan, et kaarte meile küll ei antud, kuid õhtuks pidime jõudma Kallaveresse kus oli meie jaoks reserveeritud tavaline linna saun. Start anti niisiis sujuvalt - ca kell 9:00 paiku hommikul. Rada oli mingil moel tähistatud - mingitest kohtadest meenuvad puude külge seotud punased lindikesed. Kuid päris kindlasti oli lõike kus puudus igasugune märgistus ja tuli kulgeda enesetunde järgi.

Ilmselt arvestati meiega kui nõukogude inimesega, et 2 linti kilomeetri peale on juba piisavalt hea.

Rajalt meenuvad mõned seigad - mingi osa teekonnast sai läbitud joostes-sörkides, siis jälle kõndides, vahepeal üksi, kohati kellegagi koos, kuid meenuvad ka paar inimest:

* üks naisterahvas, pakun et ta võis olla üliõpilane - noh ikka 10 aastat minust vanem - tal oli midagi punast seljas ja temaga läbisime koos päris suure hulga maad. Ta rääkis, et tema oli üks korraldajatest (või nende sõber?) (võibolla ma seepärast ei eksinudki ära?) ja üldse oli tal päris arukas jutt.

* üks vanem meesterahvas - tal oli seljas see vana veneaegne länguvajuv suur seljakott ja seal sees olid tal telliskivid. Imelik mees.

Söömisega oli nii, et see pidi igaühel endal seljakotiga kaasas olema, sest ühtegi kontrollpunkti ega joogipunkti küll tee peal polnud.

Igatahes jõudsin õhtuks Kallaveresse, lõppaeg tuligi mul alla 12 tunni. Käisin saunas, siis toimus sauna ees väike tseremoonia ning mulle kui kõige nooremale osavõtjale anti pidulikult üle suur klaas, mille peal oli samuti kirjutatud "50 km 12 tunniga".

Ema oli mulle suvilast vastu tulnud ja ereliukase kaasa võtnud. Nii ma siis istusin selle selga ja sõitsin veel 3-4 km rattaga suvilasse.

Kuna see toimus ikka minu jaoks väga varases nooruses ja üle 20 aasta tagasi, siis äkki on inimesi kes sellest üritusest rohkem mäletavad? Ja kas seda korraldati järgmisel aastal veel nagu lubati?

Auhinnaks saadud klaas seisis pikka aega aukohal kuid mingil saatuse tahtel läks ta õnnetul kombel katki ning on nüüdseks ära visatud.

Eriliselt kitsi näib aeg minu vastu olevat...

Suur hulk ajast on läinud uue veebi programmeerimisele, nimelt lõpuks ometi (väga suure tõenäosusega) tuleb sel aastal ka meie tiimi veebileht välja.

Me alustasime selle tegemist aastal 2005 kui me arvasime endast väga hästi. Isegi nii hästi, et selle Xdreami võidame me 2005 aastal ära. Väike mööndus või täpsustus oli seejärel, et kui mitte koondtulemuses - siis vähemalt veebilehtede arvestuses.

Ühesõnaga - aasta on 2007 ja me arvame endast veel paremini - ning veebilehte hakkasin uuesti nullist ehitama. Võtsin Visual Studio 2005-e, SQL andmebaasiserveri ning enne esimest osavõistlust loodaks ka lingi avalikustada. Funktsionaalsus on juba nibin-nabin olemas.

Tegelikult oleme me sinna juba Kaja ning Alariga koos hulgaliselt sisu produtseerinud, kuid puudu on disaini osa. Üks disainer parasjagu laseb oma fantaasial lennata...

Ahjaa, sellest aastast tuleb meie tiimile ka oma vorm - täiesti personaalne ning ilma igasuguste sponsorite või toetajateta.

Tegime täna Kajaga ühe väikse süstatiiru merel. Tegelikult see ikka väga väike ei tulnudki kokkuvõttes - 33km sõidu tulemuseks on haige pepu ja haiged käed.

Alustasime Pirita muuli kõrvalt, sealt surfarite rannast ning aerutasime ümber Aegna saare.

See on selline mõnus tradistioon juba millega avatakse rattahooaeg. Kuid pean ütlema, et igal aastal juba järjest varem.

• 2005 aastal 2.mai Leivo kirjutab ja Kaja kirjutab 
• 2005 aastal 22.mai Leivo kirjutab ja Kaja kirjutab.
• 2006 aastal 15.aprill Leivo kirjutab.
• 2007 aastal 31.märts Kaja kirjutab.

Kaja, Alar ja mina - rongiga Paldiskisse ning sealt ratastega mööda rannaäärseid teid tagasi Tallinna poole.

Mõned seigad:

Rongijaamast poolsaare tipuni kulgesime mõnusa 12km tiiruga.

Vahepeal kadus meil rada jalge alt - või õigem oleks öelda, kadus randa - kuna liiv oli pehme ja tagasi ei tahtnud keerata, eks siis marssisime mööda randa ja ronisime üle mahalangenud puude.

Kuna aga selle lauge kohani kust üles saab, oli veel ilmatu pikk tee siis otsustasime kaljuronimisega tegeleda ning Paldiski pankrannikult ratastega üles ronida.

Õnnestus!

Olime jälle tee peal.

Minimaalselt kulgesime ka mööda suuri maanteid, kuni jõudsime Lohusallu. Sellele poolsaarele tegime tiiru peale ning vallutasime ka väikese saare selle tipus. Sääl tegime omale kaasavõetud võileibadest ja muffinitest toreda eine.

Arutasime möödunud aegu ja mõtisklesime vene sõjaväe tegevuse üle - stiilis kuidas nad postide külge paigutatud telefonipistikutest helistamas käisid ja öösiti prozektoritega merd valgustasid.

Jõudsime vahepeal Keila-Joale, sõitsime läbi sealse pargi ning läbi Türisalu ja Vääna-Jõesuu jõudsime Suurupi sohu. Enne seda tuli rattaga läbida taaskord rannajoont, kohati sõidetav, kohati lihtsalt käekõrval. Ning siis üle pisikese kartulipõllu - ja taas - tee oli kadunud. No nüüd oli juba konkreetne ratas käekõrval mööda metsa ragistamine. Siis sattusid meile tee peale ette miskid vesised kohad, nii jalad sai märjaks - nagu ühele korralikule seiklusvõistluse treeningule ikka kohane.

Kohati kulgesime mööda paksu mudaradasid, nii et kõik ilma porilaudateda jalgratturid said klomps ja klomps mudatükkidega vastu selga ja nägu. Siis tuli ületada mingi pehkinud palkidest sild - õigemini sild oli kadunud, kuid alles olid need kaks palki. All ebameeldivalt sügav ja jäle kraav.

Ning poole kilomeetri tagant järgmine selline kraav, veider aga oli see, et nende vanade palksildade juurde enam ühtegi teed ei viinud - ehk me kulgesime lihtsalt oma intuitsiooniga mööda kunagist rada. Ahjaa - teise kraavi silda hoidnud palgid olid lõpuks nii ära pehkinud, et olid juba enne meid sisse kukkunud. Ega muud kui ratas kätte ja kraavi sisse ja teiselt poolt jälle üles.

Siis sattus meile jälle ette äge teelõik järsaku serval, nii et mõni meie hulgast oli sunnitud selle lausa jalgsi läbima.

Ja rada viis taas meid metsaradadele ning kus järsakuid, seal ka üles-alla minekuid. Siinkohal siis viimane tõus enne lõplikku Tabasalu laskumist.

Mountain Loghome Adventures (Tanel Kannel, Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Leivo Sepp) lõpetas Poolas võistluse Bergson Winter Challenge 2007.

Õigem oleks siiski öelda, et lõpetas võistluse peale kolmandat etappi, 41 tunni möödudes. Oleksime pidanud tegelikkuses veel 80 tundi võistlema, kuid ühe liikmel põlved laskumisest valusad ja teisel liikmel kukkumisest käsi liikumatu.

Eriline tänu tiimiliikmetele, kes kõik olid rajal tugevad ja äärmiselt abivalmid.

Ja teine ning veelgi erilisem tänud Kajale, kes võttis oma peale kogu selle võistluse kajastamise ülejäänud eesti rahvale oma ajaveebi vahendusel.

Mõned faktid ka.

läbisime 41 tunni jooksul:

• * 5 + 50 km trekkingut esimese 13 tundi
• * 30 km suusatades 7 tundi
• * 50 km trekkingut 18 tundi
• * 0 km 3 tunniga (see on siis puhkus kokku)
• * 5000 meetrit tõusu ja langust kokku

Meist jäid võistlema veel Twister ja ISC Adventures.

Twister lõpetas võistluse peale 84 tunni möödumist, ka nemad pidid lõpetama poole peal, lihtsalt kontrollajad hakkasid selga jooksma. ISC seevastu praegu veel võistleb, suure tõenäosusega jõuavad 4 kohale.

Täiendatud: ISC lõpetas - tulemuseks 4. koht ajaga 104h 25min.

PALJU ÕNNE