Taliharja Vanakuri võit läbi tõusude ja mõõnade

Taliharja Vanakuri 2020 võitja / winner medalTaliharja Vanakuri toimub igal aastal päeval, kui pool talvevarudest on läbi, karu keerab külge ning hakkab teist käppa lutsutama.

Aastal 2020 toimus see võistlus väga heades ratta-ja jooksutingimustes, maa oli must, temperatuur vahemikus –2…0 kraadi, ilm tuuletu ja kuiv.

Ajaga 9 tundi 14 minutit saavutasin 101km pikkusel ultrajooksul tihedas töös lätlase ees esikoha.

https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri-winter-ultra-endurance-race/ 

Start Korneti mäkke

Taliharja Vanakuri start Korneti mäkke Leivo Sepp ja Hannes Veide

Põhja-Läti Korneti külakeskuse eest antud stardist panin kohe täiega minema, et mitte Korneti mäel ratturite taha troppi jääda. Vaid Grišal õnnestus enne mind jõuda, seega starditaktika õnnestus. Koos minuga jõudis üles ka Hannes Veide, kes näidanud suurepäraseid tulemusi ultrajooksudel. Veidi veel ja meile jõudis järele ja möödus kergel sammul üks lätlane. Oli ragistamist üle mahalangenud puude ja ratturid alles kaugel taga. Stardist on möödunud 20 minutit kui jõudsime teele ning esimesed ratturid viuhti mööda lendasid. Kuid huvitav on ka see, et päris mitu ratturit finišeerus peale esimesi jooksjaid.

Hannes targa jooksjana võttis oma rütmi, mina seevastu püüdsin lätlase kinni ja jooksin mõned kilomeetrid koos temaga. Sain teada et tal plaanis terve rada, seega võidu saamiseks pean finišeeruma enne teda.

Taliharja Vanakuri 2020 start Korneti mäkke

Kas lätlane on loll või tugev?


Taliharja Vanakuri 2020 lätlane Jānis Kūms Liikusime koos lätlasega 4:20-4:30 min/km ja kuigi samm oli kerge, mõtlesin ometi kogu eesootava 101km pikkuse distantsi peale ja lasin tal kaheksandal kilomeetril vaikselt eest ära minna. Mul polnud aimugi kui kõva mehega on tegu ja mõtlesin, et kui ta on tõesti nii tugev nagu ta stardist minema läks siis pole mul väga palju võimalusi tema vastu. Teine variant oli, et ta lihtsalt kogenematusest vajutas kohe tempo peale mille peale tuleb kuskil kustumine ja see annab mulle võimaluse.

Igatahes ei teadnud ma sel hetkel kumba klassi ta kuulub.

Saime taas Hannesega kokku, kes tutvustas mulle et minust 16 aastat noorem lätlane Jānis Kūms on oma kodumaal tunnustatud ja väga kõva trail-runner. Hiljem kodus tema ITRA rankingut vaadates tõdesin, et ta on Läti neljas mees kellega võrreldes oleksin mina Lätis alles 44-ndal kohal. Seega tõesti üüratu vahe lätlase kasuks.

Pole kahtlustki, Janis on tugevate klassist.

Tuli koer ja tulid eestlased


Taliharja Vanakuri 2020 Korneti ultrakoerKõigepealt oli koer. Korneti koer. Lätis pontus. Tõeline ultra-koer, kes tegi kaasa kogu 101 km pikkuse raja ja lõpetas koos viienda jooksjaga.

Jõudis siis mulle järele see ultrakoer ning edasi läksime üheskoos. Üht kurjade ketis haukuvate koertega avatud taluõue läbides sättis Korneti koer ennast tihedalt minu ligidale viisil, et jääksin kogu aeg turvaliselt tema ja teiste koerte vahele. Nii sai ta valjult klähvivast piirkonnast minu abil kenasti läbi.

Lasin tempo veidike alla, et joosta koos sõprade Rait Pallo ja Kait Vahteriga. Nemad teevad pool maad, seega jõuvarusid pole tarvis säästa ja 4:40-4:50 min/km tempo oli ka mulle igati sobilik.

Seega alates 16-ndast kilomeetrist kuni kesklaagrini oli seis järgmine, lätlane kaugel ees, mina koos Raidu ja Kaiduga ning siis väga väikese vahega veel tugevaid eestlasi – Rogaini maailmameistrid Timmo Tammemäe ja Rain Seepõld ning ultramees Hannes Veide.

Põssa-põssa, kotsa-kotsa

Rada viis läbi filmi “Tõde ja Õigus” võttekoha ning liikudes üle mudapõllu tuletasime meelde kuidas Krõõt notsusid naabri rukkist koju kutsus, ikka “põssa-põssa ja kotsu-kotsu”. Taluväravas olid meid inimesed tervitamas ja meie omalt poolt tervitasime-põssatasime Krõõda sõnadega.

Väraval tervitajad said sellest lõbusast mängust hoo sisse ning edaspidi kutsuti lahke heleda Krõõda häälega kõiki mudapõllult tulevaid jooksjaid-rattureid spordi-notsusid ikka “põssa-põssa” ja “kotsu-kotsu”.

Taliharja Vanakuri tulek üle mudase põllu "Tõde ja Õigus" filmikoht

Lõpetan kesklaagris ja teen pool

Lätlase tempost polnud meil aimugi ja ka pikkadel sirgetel teda ei paistnud, seega oli alust arvata, et ta ikka üsna hea tempoga jätkab. Kuna ka meie kolme tempo polnud mingi lonkimine, hakkasin vahepeal veeretama mõtet, et tulen kesklaagris rajalt maha. Jagasin oma ideed ka sõpradega kes selle siiski maha laitsid. Ma aga ei saanud enam sellest rumalast idumõttest lahti ning kolmekesi koos kesklaagrisse jõudnult andsin sellest koheselt peakorraldaja Silverile teada, et lõpetan sealsamas. Stardist on möödunud vaevalt neli tundi.

Lätlane kesklaagris?

What? Lätlane kesklaagris?!? Olime kindlad, et seda meest kohtame järgmine kord alles finišis.

Lisaks pidas Silver mulle kiire motivatsioonikõne, et “lätlase kustutad sa veel enne lõppu ära ning väga olulise treeningu saadki siis kui mõtled, et enam ei viitsi aga ikka sunnid ennast edasi minema. Et peab minema.” Aitäh Silver!

Füüsiline enesetunne oli suurepärane, seega ainuke takistus edasimineku otsuse suhtes asus mu enda peas.

Ja nii vähe oligi tarvis, et veenda mind jooksma ka teine 50 kilomeetrit. Kiire mulgipuder, coca-cola, hüüdsin Janisele, et liigume edasi ja läinud me olimegi, uuesti rajal.

Lambid põlema kuuvalges Lõuna-Eestis

Nüüd oli ka lätlase tempo normaliseerunud ja me jooksime ühtlaselt 5:10-5:30 tempovahemikus. Ajasime juttu ning ilmselt oli ta Silveri käest teada saanud, et ma olen eelmise aasta Taliharja võitja. Eks ma siis rääkisin talle nii mõnegi lumise loo, et ta mõistaks miks tookord 12 tundi kulus võitjal selle maa läbimiseks.

Seepeale tundis ta huvi, et kas minust üldse on kõvemaid mehi Eestis. Hmm, muidugi. Ütlesin talle et paar päris kõva ultrajooksjat on tagapool ja muidugi peakorraldaja Silver. Jäime korraks mõtlema et kui nad nii kõvad on, miks nad siis taga on? Äkki neil pole mootor veel soojaks läinud…

Igatahes täiskuu paistis ja joosta oli hea.

Taliharja Vanakuri 2020

Poole liitri veega lõpuni ei jõudnud

Kohustuslik varustus nägi ette 1,5l vedeliku kaasavõtmise võimekust. Ma pakkisin selle peale kaks pooleliitrist pudelit lihtsalt tühjakspressituna kotti ning aktiivsesse kasutusse võtsin kolmandaga pool liitrit vett.

Esimeses joogipunktis 21-l kilomeetril oli mu veepudel alles täis. Mõniste kesklaagrisse jõudnult oli see pooltäis kuna hea tempo nõuab ka vedelikku. Pudel jäi siiski täitmata. Jõin vaid enne rajale minekut korraldajate poolt pakutud coca-colat.

Janisega koos joostes oli jätkuvalt väike pinge peal ning juba 70-ndal kilomeetril pigistasin oma pudelist viimasegi veepisara välja. Joogipunktini oli aga veel pikad-pikad seitse kilomeetrit ja see tuli siis ilma joogita läbida. Pole midagi, lohutasin ennast, ning meenutasin pikki kolme-tunniseid treeningjookse Kõrvemaal kus ka jooki kaasas polnud ja sain hakkama.

Lätlane on tugev laugetel, mina tõusudel

Janis on omal ajal kiire jooksja olnud, näiteks tema 10km aeg on 32 minutit ja poolmaraton 1:13. Seega lauged ja allamäge oskas ta kenasti tempot kruvida, kuid tõusud andsid mulle võimaluse järele võtta.

80km joostud ja tempo 5:50 ning üle 6 min/km olid nüüd juba üsna sagedased numbrid. Mõlemad olime üht-teist rajale jätnud.

Lõpetamise strateegia

15km enne lõppu tundsin kuidas enesetunne järjest paraneb. Hakkasin mõttes plaane pidama kuidas ilus ja tugev lõpp vormistada. Kaalusin, kas hakata 10km enne lõppu suruma, või 5, või 3 või hoopis viimasel 100 meetri peal spurt teha.

Igatahes see 100m spurt mulle ei meeldinud, kuna see oleks kõike muud kui ilus.

10km tundus samas liiga pikk eest ära minekuks seega otsustasin et võtan 4km enne lõppu geeli ning siis ca 3,5km enne lõppu hakkan vaikselt halgusid alla laduma ja viimased kolm panen ereda leegiga kui tarvis.

Viimased 10km

Hea oli olla, jooksime kõrvuti ning ma hakkasin vaikselt kuid märkamatult tempot kontrollima mis väljendus selles, et tõusudel tempot alla ei lasknud ja laugetel hoidsin kerge 5:20-5:30 min/km pinge peal.

Kilomeetrid möödusid, enam me omavahel ei rääkinud, mõlemal oli tegemist. Tempo oli selline nagu oleks puhanuna Mõniste kesklaagrist välja astunud.

4,5 km enne lõppu lõppes kaherealine tee ning algas single-track, tegin paar kiiremat sammu juhtpositsiooni võtmiseks. Isegi kui ma veel ei kavatse minna, tahtsin kontrollida tempot.

Koukisin välja geeli, pigistasin sisse ja olin oma lõpetamise plaanist nii sisse võetud, et maldasin vaid paar minutit geeli-süsivesikute energeetilist mõju oodata. Sekund-sekundi haaval hakkasin tempot peale kruvima ja 3 km enne lõppu teadsin, et nüüd võin juba igasuguse tempoga joosta kuigi lätlasest jooksusõpra ka nagu ei tahtnud kohe maha raputada.

Olin valmis mängima. Ikkagi nii kaua oleme koos jooksnud ja oma mängukaaslast ei tohi kohe mauhti maha jätta. Maastik muutus mägisemaks, jooksin kerge sammuga üles-alla, mõtlesin Omaani finiši peale kus ka oli tarvis 5km enne lõppu suruma hakata.

Ja siis ta jäi

Kahju küll, väga tugev ja kiire lätlane oli terve raja vältel.

Aga kui ta juba jäi siis ootama ka ei hakanud vaid vajutasin julgelt gaasipedaalile ning tõstsin tempo mugava 4:50 min/km peale ja nõnda lõpuni. 2 km enne lõppu kohtasin metsas Silverit, kes tuli sinna oma silmaga kaema, et kuidas siis lõpuheitlus välja näeb. Ekraanidelt jälgimisega sellest aru ei saanud kuna minu GPS-i punkt lähenes majale hoopis ujudes üle järve ning Janise punkt oli kuskil teisel pool maanteel.

Üldse põhjustasime me ekraani taga vaatlejatele tõelist peamurdmist ja palju ärevaid hetki. Meie punktid vahetasid pidevalt omavahel kohti ning hüplesid kaardil paremale ja vasakule.

101 km finiš 9:14

Viimase nelja kilomeetriga suutsin vahe lätlasega suurendada viiele minutile. Küllap töötas see kahte pidi, samal ajal kui mina panin juurde, võttis tema omakorda rahulikumalt. Seega Janise lõpuaeg 9:19.

Taliharja Vanakuri 2020 finiš Leivo Sepp ja Jānis Kūms

Kolmanda koha omanik, Sander Mirme, kellega me koos 2019 suvel Rogaini MM-l 7-nda koha saavutasime, oli esimestest omakorda 50 minuti kaugusel.

Taliharja Vanakuri 2020 võitja / winner Leivo Sepp

Ja sedapuhku koosnes medal graveeritud seibidest, millest neli tuli hankida rajal olevatest kontrollpunktidest, ühe sai lõpetades ja veel ühe sai võitja.

Taliharja Vanakuri 2020 medalite kogu

Minu söögiplaan.

1. tund Martsipanibatoon Belnuga
2. tund Kirju Koer
3. tund Kahepoolne juustuga pehmik (võiku)
4. tund Kesklaagris väike mulgipuder ja coca (piisavalt vähe, et jaksaks koos lätlasega joosta)
5. tund Bounty
6. tund Kirju Koer
7. tund Bounty
Vahepeatuses ei söönud vorsti ega midagi muud.
8. tund Martsipanibatoon Belnuga
9. tund Sponser geel, viimase 4km jaoks.

Minu Elusam Elu 2019

Aasta on piisavalt pikk aeg, et väiksemad tegevused unustusse vajuksid ja samas liiga lühike millegi suure korda saatmiseks.

Uku Masing kirjeldab oma õpetuses, et inspiratsiooni andmine on äärmiselt vajalik elusama elu elamiseks. Temast inspireerituna olen sõnastanud oma elufilosoofia: “Elades elusamat elu”.

Elusam elu on looming mille kunstnikuks olen mina ise.

Igatsuse narratiiv

Elades Elusamat Elu

Emotsioonid teevad minust inimese ning nagu iga hea asjaga, on need sõltuvust tekitavad.

Minu sees elab üks ebanormaalne “Ise Loom”. Ja seetõttu peab ikka mu kallis abikaasa aeg-ajalt tõdema, et “kas juba jälle on täiskuuaeg?”. Kuid paljudel teistel kordadel saab Kaja öelda: “aga nüüd kadestab mind terve maailm!”.

Kuigi mu “Ise Loom” kaldub aeg-ajalt äärmustesse, elan ma elusamat elu ning usun, et just see on andnud mulle võimekuse erakordseid asju luua ja inimesed kes minu lähedal, saavad tõstetud troonile.

Erakordsed tegevused 2019

Ultra Caballo Blanco ja Mehhiko Copper Canyon

Matk Mehhiko kõige sügavamasse džunglisse, Copper Canyonisse, kus elavad Tarahumara indiaanlased. Läbi uskumatu teekonna Batopilasest Uriquesse raamatu “Jooksjana sündinud” ainetel, kus juhiseks on vaid raamatust loetud kohanimed ja rajakirjeldused.

On suur au joosta koos indiaanlastega nende suurimal rahvuslikul pühal 80km pikkusel ultrajooksul Ultra Caballo Blanco. Kõik päevad olid täis kordumatuid emotsioone ja erakordseid kohtumisi Tarahumarade rahvuskangelaste ja legendidega nagu Arnulfo, Mama Tita kuid ka ameeriklane Ted Barefoot ning teisedˇkuulsused raamatust “Jooksjana sündinud”.

Me oleksime terve selle aja justkui raamatu fantaasiamaailmas elanud, kuid kõik oli päris, tegelik, käega katsutav.

Tarahumara Arnulfo Quimare

Kaja sünnipäev ning igatsuse narratiiv

Kaja on kõige olulisem inimene minu elus ning ma mõtlen ta peale iga päev tuhat korda. Mõni ime siis et skulptuur mehest ja tema süleluses olevast naisest, mis pealegi kandis nime “Igatsus”, käivitas pika sündmuste ahela ja jõudis meie koduhoovi just Kaja sünnipäevaks.

Erinevalt kõikidest ülejäänud asjadest on sellel tegevusel kaugeleulatuv mõju, olles justkui verstapost veelgi elusama elu elamiseks.

Erakordsed saavutused 2019

Maratonijooksu isiklik rekord 2:49

2015 aastast pärineb minu varasem maratoni rekord 2:53, mida pidasin ka oma jooksuvõimekuse laeks. 2019 aasta kevadel sättisin endale kaugeleulatuvaid eesmärke ning sõnastasin aasta 2020 peaeesmärgi “UTMB 2020 jooksu lõpetan esikümnes”.

Ambitsioonika UTMB teekonna esimese vahe-eesmärgina tuli purustada klaaslagi oma neli aastat tagasi joostud maratonilt.

Kuigi passis on kirjas 1972, tunnen end kui 27 ning 2019 lõpus jooksin uue maratoni rekordi 2:49 ja saavutasin üldarvestuses Vana-Aasta maratonil 3. koha.

Poodiumi saavutused 2019

Maratonijooksu isikliku rekordi kõrval kahvatuvad kõik teised sportlikud saavutused. Kuid sellegipoolest tuleb ka need medalikohad üles lugeda.

Ruhnu Maratoni Finiš

Taliharja Vanakuri 1. koht, 101km

2019 aasta jaanuari alguses 101km pikkune jooksuvõistlus toimus ekstreemsetes tingimustes. Lund oli maastikul 30-50 cm ning külmakraade –10. Kui esimeses pooles lükkasime ühiselt teiste tugevate jooksjatega kordamööda paksus lumes jälge siis teine pool oli üksinduses jooksmine üha kasvava eduga.

Ruhnu maraton 1. koht ajaga 3:00

Kevadel joostud maratoni tegi raskeks puuduv konkurents. Kuidas motiveerida ennast terve raja vältel hoidma ühtlast 4:15 tempot? Ja teine koht on alles 40 minuti kaugusel.

Emumäe jooks 1. koht

See lühike 10km pikkune, tehniline ja päris mitme tõusumeetriga jooks päädis üldarvestuses teise koha ning oma vanuseklassi 1. kohaga. Esimesele kohale ei saanud lähedalegi ja kolmanda koha jooksjal polnud jälle minu vastu mingeid šansse.

Maastikumaraton 25km 1. koht

Igasügisese Maastikumaratoni põhidistants on muidugi 42km, kuid minu treeningplaan nägi ette lühemat kuid intensiivsemat jooksu, seetõttu osalesin pooldistantsil ja startisin sealt koos President Kersti Kaljulaidiga. Džentelmen minus soovis küll meie esileedi saatjaks olla aga õnneks tal olid omad ja ma sain sobivama tempo valida.

Vihmane ilm muutis raja läbimise parajaks väljakutseks. Laudteel kurvi võtmiseks tuli hoog korralikult maha pidurdada ning maastiku libedad puujuurikad ja sügav muda tegid sellest klassikalise maastikujooksu.

Tartu Seiklushundi Rogain 1. koht, 62km/6h

Kevadine maastikujooks koos tiimikaaslaste Rait Pallo ja Timmo Tammemäega. Tegemist 6h rogainiga, kus valdavalt Timmo orienteerumisega tegime rajal puhta töö ja lõpetasime lausa 9 min enne kontrollaega. Selle päevaga olime väga rahul.

Joogivarusid täiendasime võistluse käigus kraavidest. Enne kraavini jõudmist tuli kork varakult maha keerata ning kraavi läbides pudeliga läbi vee tõmmata. Eesti on puhas, siin võib peaaegu igalt poolt juua.

Näärilaks 1. koht

Seiklusvõistlus, kus tuleb joosta, sõita rattaga, orienteeruda ning lahendada lõbusaid ülesandeid. Ilm tõi selleks päevaks miinuskraadid, kiilasjää ja külma tuule. igasugustele viperustele vaatamata, näiteks kaotasime SI-pulga metsa, tulime koos Timmo Tammemäega nippi-nappi esimeseks. Teisel kohal olnud Tiit Pekk ja Erik Aibast hingasid meile 10 sekundi kauguselt kuklasse.

Expedition Estonia 2. koht, 159km

See võistlus koosneb tavaliselt kolmest alast: jooks-ratas-kajak. Sel aastal tuli aga tormise ilma tõttu kajakietapp merel ära jätta. Jooksuetapi lõpetasin paari kaardivea tõttu koos kolmanda koha mehe Tauno Riibakuga ning temaga tegime sisuliselt ka sõbraliku koostöö rattaetapil kuni lõpuni.

XT rogain 2. koht, 42km/4h

Koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega olime esikoha konkurentsis kolmekordsetele orienteerumise maailmameistrite Rain ja Silver Eensaarega.

Saku Trailrun 2. koht, 16km

Juba nimigi ütleb, et tegemist on maastikujooksuga. Kuigi sellel jooksul puuduvad tõusumeetrid, on see ometi tavalisele jooksjale raske konarlike juurikate, pehme ja ebatasase pinnase tõttu, kus võtmesõna on tugev jala pöia töö kiire tempo hoidmiseks. Seekord oli Alar Abram minust veidi kiirem.

Xdream Adventure Race kevad 2. koht

Füüsiliselt olime kindlasti esikoha väärilised, kuid korraldajate poolt oli rajal üks köieülesanne, mille edukas läbimine sõltus osaliselt kolmandast osapoolest ning seetõttu jäime 3 sekundiga teiseks.

Me olime kõikidel etappidel kiireimad ning oleks küll esimese koha võinud saada.

Xdream Adventure Race sügis, 2. koht

Sellele Xdreamile läksime natuke ebatraditsioonilise tiimina koos Timmo Tammemäe ja Tauno Riibakuga. Oli tõmbamist ja kõike.

Meie tavapärane tiimikaaslane Rait Pallo oli samal ajal Euroopas suurematel võistlustel.

Pääsküla rabamaraton 3. koht, 21,1 km

Poolmaraton ajaga 1:22 oli ühe tavalise mahunädala tugeva pingutusega jooks. Nii võistlusnädala kui ka sellele eelneva nädala kilometraaž oli 160-170 km/nädal, mis polnud lihtsalt lonkimine vaid korralik treening. Seda poolmaratoni loen enda jaoks päris õnnestunud jooksuks.

Ultrajooksud

Argentiina, Patagonia

Black Canyon Ultra 100km/1500m+, US, Arizona

Black Canyon Ultra on väga populaarne jooks ning suure osalejate hulgaga mis teeb kohe ka konkurentsi tugevaks. Profiil on peamiselt mäest alla seega väga oluline komponent on kiiruslik vastupidavus.

Ultra Caballo Blanco 80km/3200m+, 56. koht, Mehhiko

See on maailma klassika. Stardis on kaugelt üle tuhande Tarahumara, see on nende kõige suurem rahvuspüha. Sellele võidujooksule tullakse kokku üle kogu Copper Canyoni. Minu jaoks oli siin ainult üks eesmärk, joosta koos legendaarsete Tarahumara indiaanlastega.

Ushuaia by UTMB 130km/4600m+, 13. koht, Argentiina

Ushuaia on maailmalõpu jooks, sest siit edasi väljuvad laevad vaid lõunapoolusele. Jooks ise oli Eestis novembri-laadse ilmaga. Kogu võistluse vältel sadas vihma ja lund, maapind oli pehme, soine ja vajus läbi. Ainuke erinevus Eestiga olid suured mitmetuhande meetri kõrgused mäed.

Rogain MM 107km/6500m+, Hispaania, 7. koht

Tiimikaaslane Sander Mirme oli suurepärane ning luges perfektselt mitmed kribukohad kaardil välja mille jaoks mul oleks luupi olnud tarvis.

Kui täitsa ausalt öelda siis mulle meeldib joosta küll maastikul aga rogaini MM-l sattusime liiga palju okasroosikeste põõsastesse ning see oli päriselt ebameeldiv. Hispaania mägedes kasvavadki ainult teravaokkalised põõsad.

Schlegeis 3000 Skyrace 33km/1400m+, Austria

Lühike, ekstreemne, kiire, väljakutsuv, ohtlik – kõikide nende sõnadega iseloomustan seda Skyrace’i. Päev enne võistlust sadas mägedes maha paks lumi ning põhjustas sellega enamikule rajale väga ekstreemsed olud. Igati nauditav jooks ning selliseid tehnilisi jookse teen kindlasti edaspidigi.

UTMR, Ultra Tour Monte Rosa 81km/5000m+, Šveits/Itaalia

Ultra Tour Monte Rosa, mõeldud algse variandina 170km ja 12000m+, kuid ilmaolud läksid erakordselt ektreemseks mägedes ning korraldajad olid lausa sunnitud võistluse poole peal katkestama. Sellele vaatamata saime läbida pool ringist ning arvestatava osa tõusumeetreid.

Muud võistlused ja tegemised

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Tallinn Ironman 11:19 (täispikk)

See oli teist korda läbida täispikk Ironman võistlus, parandasin küll oma aega ca pool tundi aga ilma korraliku ujumisoskuseta ikka head tulemust pole võimalik teha. Järgmine kord astun täispika Ironmani stardijoonele kui ujumine selge ning üldtulemuse alla 10-e tunni teen.

Otepää Ironman 5:06 (poolpikk)

Paraja pikkusega triatlon, kus igal alal jõuab korralikult ennast tühjaks tõmmata. Veel võistluse keskel lootsin teha alla 5-e tunni kuid viimane rattaots oli tugevas vastutuules ning see sõi mulle nii vajalikud minutid.

Kõrvemaa triatlon 1:17

See mõnus väikene ja lühike külavõistlus mulle meeldis, kuigi ujumise etapp on jätkuvalt surmanuhtlus minu jaoks. Rattas suutsin välja vajutada oma selle aasta parimad vatid ning tõsta FTP taset. Jooks oli lihtsalt lühike laktaadipurakas.

Xdream Adventure Race suvi, 5. koht

Xdream pole ainult füüsiline surumine, vaid seiklusvõistlusele omaselt peab seal mõnikord ka õnne olema. Seekord jäime viiendaks, ega rohkem polegi midagi öelda. Füüsise taha meie tiimil tulemus ei jää.

Winter Xdream, M 3. koht, üldarvestuses 5. koht

Olime tiimis koos Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega ning sisuliselt jooksime esimese koha väärilise tulemuse välja. Kuid oh seda õnnetust kui finišis selgus et meil on üks SI-pulga märge puudu. punkti läbisime, kõik oli kombes, kuid langesime naksti viiendaks.

Kajak Tallinn-Helsingi 81km

Tore on vahest niisama sõpradega välja minna ning Tallinnast Helsingisse aerutada. Aitäh mõnusale seltskonnale.

Viljandi Järvejooks, 46min, vanuseklassi 9. koht

Väga rahvarohke ning sellega seoses ka tugeva konkurentsiga jooks ka esiotsa inimestele. Mõnus tuttav rada!

Kõrvemaa Kevadjooks, vanuseklassi 6. koht

See on üks korralik laktaadiläve jooks. Alguses on hea minek ja alles keset rada mõistad kui palju on ees veel mägesid ja siis surud hambad ristis.

Statistika emotsioon

Statistika on mõõdetav emotsioon mis näitab, et ma tegelen jätkuvalt meeldivate asjadega.

Activity Distance km Ascending m Time HH:mm
Running 4 876 66 280 488:38
Cycling 2 989 8 721 114:20
Kayaking 425 - 50:00
Hiking 230 5 771 55:51
Skiing 77 399 17:28
Swimming 29 - 12:21
Other 60 1 068 51:00
Total 8 686 82 239 789:38


Kajak Tallinn Helsingi

Kaart suure ekraaniga Garmini kellas

Kas ja mille poolest on suurema ekraaniga Garmini Fenix 6X Pro Solar parem võrreldes FR945-ga?

Fenix 6X Pro SolarTegin võrdleva analüüsi Garmini super kerge ja funktsionaalse kella FR945 ja tippmudeli Fenix 6X Pro Solar põhjal. Info esitus on ilmselgelt kallutatud Fenix 6 poole.

Nende kellade funktsionaalsus on pealtnäha sama, kuid erinevused tulevad välja nüanssides ning sõltuvalt inimese vajadustest osutuvad need tavaliselt määravaks.

Peamised erinevused nende kellade vahel on seotud

  • aku kestuse ja
  • kaardi navigeerimisega.

Muudest omadustest tasub ära märkimist Fenixi kiirem protsessor, mis avaldub eelkõige kaartide kasutamiskiiruses võrreldes FR945-ga. Teiseks võimaldab Fenixi suurem mälumaht kella rohkem kaarte laadida.

Aku kestus

Siin pole pikka juttu, laias laastus 945 aku kestuse mõõtühik on tund ja Fenix6 Solari aku mõõtühik on päev. Fenixi juures olev Solar tähendab, et selle kella klaas on päikesepaneel ning kell kasutab õues olles ka päikeseenergiat.

Kõige parema ülevaate annab siiski kokkuvõtlik tabel.

Omadus

FR 945

Fenix 6X Pro Solar

Kommentaar

Smartwatch mode

14 päeva

24 päeva

Ühendus telefoniga, teavitused jm igapäevane info.

GPS koos muusikaga

10h

16h

Sport + samal ajal muusika kuulamine.

GPS-i kasutamine

36h

66h

Ainult sportimine.

Max battery GPS
Ultratrac mode


60h

6 päeva (148h)

Ultratrac mode ,st. GPS suhtleb aegajalt satelliitidega. Ei soovita spordis kasutada, joon hüpleb sinna-tänna ning tulemus on siiralt väga halb.

Expedition GPS

(GPS punkt iga 60 min)

-

56 päeva

See on pika ekspeditsiooni trackimiseks.

Battery saver

-

120 päeva

Ainult kella ja kuupäeva kuvamine.

NB! Ametlikud numbrid on ideaalnumbrid ja tegelikkuses võib arvestada 20% väiksemaga. Miks nii? Aga nimelt iga kord nuppu vajutades ja kilomeetri vaheaega kuvades süttib ekraani valgustus, see kulutab omakorda akut. Trail runningu ajal kasutan ka kaardivaadet ning see kasutab kohe jõudsalt akut. Näiteks 945 puhul võin oma praktikast öelda, et puhtalt kaardivaates joostes kestab kella aku 10-12h.

Seega ideaaljuhul saaks 945-ga läbida UTMB võistluse, kuid liiga kindel ei tasu olla. Seevast Fenix 6-ga võib rahulikult igasuguse tempoga UTMB-le minna ilma et peaks vahepeal kella laadima.

Jätkuvalt ei soovita ma kasutada Ultratrac mode’i, kuna see annab väga halva kogemuse.

Expedition mode

Eraldi tasub äramärkimist Fenix 6-e Expedition mode. Selle käigus lülitab kell GPS-i sisse vaid kord tunnis (valikus on 15min - 90min) et GPS koodinaadid kätte saada ja peale päikeseloojangut näitab lihtsalt kellaaega. Ekspedition mode käimapanekul on vaikimisi ekraanivaade kellaaeg ning terve ekspeditsiooni vältel pole tarvis mõelda sellele kas kell (trackimine/GPS) on käima pandud või mitte. Kell käib kogu aeg ning salvestab tracki kaheksa nädalat ilma vahepealse laadimiseta.

Expedition mode’s on kellal kolm ekraani: kellaaeg, distants ja kaart.

Fenix 6X Pro Solar watchFenix 6X Pro Solar distanceFenix 6X Pro Solar kaart

Kaardid ja navigeerimine

Ekraani suuruse erinevus on selgelt 6X Polari kasuks.

  • FR945 ekraan 30,4 mm ja 240x240 pixelit, kella kaal 52g (rihmaga).
  • Fenix 6X Pro ekraan 35,56 mm ja 280x280 pixelit. kella kaal 82g (rihmaga).

Tundub et mõned millimeetrid siit ja sealt, kuid tulemuseks on silmaga haaratavalt suur vahe ja Fenix 6X Pro ekraanile mahub “rohkem kaarti” peale.

Teine oluline erinevus seisneb Fenix 6X olevates kaartide visualisatsioonides (Map theme). See võimaldab vastavalt oludele valida samast kaardist teistsuguse vaate, näiteks Marine, mis toob selgelt esile veekogud ja ülejäänud info muutub ebaoluliseks. Teise näitena Dark Mode, mida on hea kasutada pimedal ajal, sest siis joonistuvad kaardil kontrastid paremini välja lihtsustades sellega navigeerimist.

Alljärgnevalt siis Fenix 6X Pro Solar pildid kõikidest visualisatsioonidest. Lihtsuse mõttes kasutasin vaid kahte kaarti, Garmini enda ja OFM full kaart.

Garmini kelladesse sobivate OSM (OpenStreetMap) kaartide test on siin: http://leivo.ekstreem.ee/post/Garmini-kellade-tasuta-kaardivalik

Selleks et pildid oleksid võrreldavad FR945 kella kaartide testiga on kaardifragmendid täpselt samadest kohtadest: Eesti, Munamäe jalam ning Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond.

Kaardiosa kokkuvõte

Suuremal ekraanil tuleb üha selgemalt esile Garmini enda kaardi paremus näiteks OFM kaardi ees. Eriti heaks teeb Garmini enda kaardi kasutamise ka High Contrast theme, kuna see muudab metsa valgeks ning tulemuseks on ainult teedevõrgustikuga väga kenasti loetav kaart.

Kui aga tarvis rohkem maastiku lugeda siis tasub ümber lülitada OFM kaardile, kuna see sisaldab ka kõrgusjooni ja hulgaliselt lisadetaile.

Minu vajadused kella funktsioonide osas tänu ultraspordile ja trail runningule on seotud pika akukestusega ning hea navigatsioonivõimekusega. Sellest lähtuvalt on Fenix 6X Pro Solar see valik, millega mind edaspidi ringi iikumas näeb.

Eesti, Munamäe jalam

Kaardi visualisatsioon

Map Theme

Garmin

OFM Full

None

Fenix 6X Pro Solar Garmin map no theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map no theme

High Contrast

Fenix 6X Pro Solar Garmin map High Contrast theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map High Contrast theme

Dark

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Dark theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Dark theme

Marine

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Marine theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Marine theme

Popularity

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Popularity theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Popularity theme


Alpid, Les Houches küla lähedal

Kaardi visualisatsioon

Map Theme

Garmin

OFM Full

None

Fenix 6X Pro Solar Garmin map no theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map no theme

High Contrast

Fenix 6X Pro Solar Garmin map High Contrast theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map High Contrast theme

Dark

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Dark theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Dark theme

Marine

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Marine theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Marine theme

Popularity

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Popularity theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Popularity theme

Resort Ski

Fenix 6X Pro Solar Garmin map Resort Ski theme

Fenix 6X Pro Solar OFM Full map Resort Ski theme

Garmini kellade tasuta kaardivalik


Garmin Forerunner 945Testisin Garmin FR 945 kellaga erinevaid OSM (OpenStreetMap) kaarte ning alljärgnev on suurepärane ülevaade selle kohta, et milline on kõige otstarbekam kaart kella väikest ekraani silmas pidades.

OSM kaardid on vabatahtlike inimeste poolt igapäevaselt täiendatavad kaardid. Kuna maailma eri piirkondades on inimeste aktiivsus erinev, siis sellest sõltub ka kaartide täpsus. Näiteks Kesk-Euroopas ja Alpides on kaardid väga täpsed, kuid Mehhiko raskesti ligipääsetavates piirkondades seevastu üsna puudulik.


Mõned mõisted alustuseks.

OSM kaardipõhi on see, kuhu lisatakse majad, teed, märgitakse teede klassid jne. Siia panustavad kommuunid üle maailma ühiselt.

OSM kaardipõhi pole aga Garmini seadmetele otseselt loetav, seega peab spetsiaalse kaarditarkvara abil genereerima failid, millest saaks aru nii Basecamp (Garmini arvutisse installeeritav kaarditarkvara) kui ka kellad jms. GPS seadmed. Nende failide genereerimisega tegelevad üksikisikud või ka inimeste grupid üle maailma täpselt nii nagu nad ise heaks arvavad. Lisaks on võimalus kaardifailide genereerimise käigus tõsta objekte/teid esile või vastupidi neid ära jätta/üldistada. Näiteks maanteeratta jaoks sobiliku kaardi jaoks tuuakse esile asfaltkattega teed ja metsateed on kehvasti loetavad, see lihtsustab väikselt ekraanilt info lugemist. Samad inimesed teevad kaarte ka maastikurtta jaoks ning nendel kaartidel on jällegi kõik metsateed kontrastselt välja toodud.

Siit lingilt leiab kogu loetelu inimeste ja tiimide kohta kes genereerivad Garmin GPS-de jaoks sobivaid faile. https://wiki.openstreetmap.org/wiki/OSM_Map_On_Garmin/Download

Nagu näha on neid seal lehel tohutu hulk grupeerituna maailmajagude kaupa. Osadel kaartidel töötab routing, ehk et GPS seade oskab mööda juhatada punktist A punkti B. Osadel kaartidel on kõrgusjooned, osadel pole. On ka lihtsalt kõrgusjoonte kaarte kus puudub igasugune muu info, neid kasutatakse tavaliste kaartide juures lisakihina.

Loen käesolevaga sissejuhatuse tehtuks. Pikemat ja detailsemat lugemist on internetis palju.

Seda, kuidas kaardid tehniliselt kella sisse saab, on põhjalikult seletatud tüüpiliselt iga kaarditiimi enda poolt. Seega siin piirdun ma vaid tulemuse kirjeldamisega.

Testi eesmärk

Minu eesmärk oli leida Garmin FR945 kella jaoks mõnusalt loetav kaart, mida oleks hea kasutada peamiselt just matkamist ja trail runningut silmas pidades, kuid ka maatee- ja maastikuratta kasutuseks. Seega metsarajad, seal asuvad objektid, kõrgusjooned jpm on oluline info, samas kiirteed ja suured maanteed võivad olla tagasihoidlikult tähistatud.

Kuna ma olen nende OSM kaartidega palju aastaid tegelenud siis võtsin oma pikaaegse kogemuse põhjal valikusse vaid väikse osa.

Testis osalevad kaardid

1. Garmin.Openstreetmap.nl http://garmin.openstreetmap.nl/. Nimetan neid edaspidi lühidalt OSM (kuigi OSM on tegelikult selle baaskaardi üldine nimetaja). Neil on omakorda kolm erinevat kaarti: OSM generic, OSM generic new ja OFM Lite. Ehk siis viimane kaart on lihtsalt OSM-i lehelt alla laetav OFM kaardi lite versioon.

2. OpenFietsMap http://www.openfietsmap.nl/downloads/europe. Edaspidi OFM full

3. Frikart.no http://www.frikart.no/garmin/velgkart.html. Edaspidi lihtsalt Frikart.

4. Garmini enda vaikimisi kaart kellas (põhineb samuti OSM baaskaardil) https://buy.garmin.com/en-GB/GB/p/155338/. Edaspidi lihtsalt Garmin.

5. Velomap https://www.velomap.org/. Edaspidi Velomap. Neil on omakorda kaks kaarti: Velomap race ja Velomap velo. Race kaardil on rohkem üldistusi tehtud.

6. OpenMTB map https://openmtbmap.org/. Edaspidi MTB. Siin on samuti kaks peamist kaarti, MTB classic ja MTB hiking. Mõlema kaardi nimi ütleb ilusti ära otstarbe.

Testisin kahte asukohta, Eesti Suure Munamäe jalam ja Alpides Les Houches küla lähedal olevat piirkonda. Alljärgnevalt siis kõnekad pildid koos minu kommentaariga ning selle põhjal saab igaüks ise otsustada millist tüüpi kaardid talle kõige paremini sobiksid.

Mõlemal kaardil on näha punane tracki joon, Eestis on tegemist Haanja 20 tippu ja Alpides UTMB raja fragmendiga.

Kokkuvõte

Kui oleks vaja ühte ja universaalset kaarti, siis minu soovitus on OFM full, kui aga spetsiifilisemaks minna siis tulevad mängu detailid ja piirkonnad. Näiteks Norra ja Rootsi osas soovitan vaadata Frikart kaarte, Eesti-Läti-Leedu on päris hea OSM generic new kaartidel kuid ka Garmini enda vaikimisi kaasatuleval kaardil.

Alpides on OFM Full üsna hea kaart, kuid samuti sobib sinna MTB hiking versioon. Tasuks veel edaspidi katsetamist ka Garmini enda kaart, kuhu peale lisada läbipaistev kõrgusjoonte vahekiht.

Eesti, Munamäe jalam

Kaardi nimetus

Kaardipilt

Kommentaar

Garmin

Forerunner 945 Garmin map

Vaikimisi kellas oleva kaart. Sellel puuduvad kõrgusjooned, kuid see pole Eestis kuigi oluline.

Kaardilt on ära jäetud kasutu nimeinfo, mis teeb selle kaardi kella jaoks üsna heaks.

OFM Full

Forerunner 945 OFM Full map

OFM kaardil on kõrgusjooned ja väga palju detailinfot. Väikesed metsa läbivad teed on kellalt raskesti loetavad. Rohelisel taustal hall jooneke pole märgatav.

Roheline mets on kasutult säbruline.

OFM Lite

Forerunner 945 OFM Lite map

Kõrgusjooned puuduvad.

Helehalli triibuline tee kaob helerohelise tausta peal ära ning pole kellast loetav.

MTB Classic

Forerunner 945 MTB classic map

Mets kui ebaoluline info on ära kaotatud ning tulemusena on väiksed rajad ka paremini loetavad.

Miks aga sealt munamäelt allamineval teel on ristid peal, on seotud selle teeklassi omadustega.

MTB Hiking

Forerunner 945 MTB Hiking map

Siin on olemas kõrgusjooned, kuid kollane toon on taas kehvasti loetav kellalt.

Matkamiseks siiski päris hea kaart.

OSM generic

Forerunner 945 OSM generic map

Kõrgusjooni pole. Kaardil on hulk erinevaid invormatiivseid ikoone mis aga varjutavad olulise info.

Samas pole nende ikoonidega väiksel kellaekraanil midagi peale hakata.

OSM generic new

Forerunner 945 OSM generic new map

Sama OSM kaart, kuid segavaid ikoone ja infot on vähemaks võetud.

Tulemuseks on päris hästi loetav kaart.

Regio Topo 1.1
(vana versioon)

Forerunner 945 Regio Topo 1.1 map

Regio kaardil on kohe tihedad kõrgusjooned Munamäe juures. Sest meie enda jaoks on tegemist ikkagi suure mäega.

Muus osas see kaart on ajale jalgu jäänud, siin on liiga vähe erinevaid teedeklasse. Ehk siis metsateed ja autoga sõidetavad teed on kohati samasugused.

Frikart TopoSummer II

Forerunner 945 Frikart Toposummer II map

Norraka tiim on otsustanud et kollane värv sobib metsa tähistamiseks.

Tulemus on kellalt üsna kenasti loetav, sest oluline info on ikkagi teedevõrgustik ja see paistab kollase taustal hästi välja.

Velomap race

Forerunner 945 Velomap race map

Optimeeritud maanteeratta sõiduks “race”-kategooriana.

Näiteks majad kui ebaoluline info on ära kaotatud kaardilt. Oluline on ainult suuremate teede võrgustik.

Velomap velo

Forerunner 945 Velomap velo map

Optimeeritud üldiselt linna/maanteeratta jaoks.

Siit fagmendist ei joonistu erinevused race-kaardiga välja, kuid linna-alas on sellel kaardil detaile veidike rohkem.


Alpid, Les Houches küla lähedane piirkond

Kaardi nimetus

Kaardipilt

Kommentaar

Garmin

Forerunner 945 Garmin map

Alpides on kõrgusjooned väga olulisel kohal.

Kuigi Garmin nimetab oma kellaga kaasatulevat kaarti Topo kaardiks, puuduvad Euroopa kaardi versioonil kõrgusjooned.

OFM Full

Forerunner 945 OFM Full map

OFM kaardil on kenasti kõrgusjooned, kuid metsa ala on väga tugeva ja säbrulise rohelisega mis teeb kogu muu seda läbiva info kehvasti loetavaks. Näiteks jõgi kaob metsa ära, kellalt seda ei näe.

OFM lite

Forerunner 945 OFM Lite map

OFM kaart millel puuduvad kõrgusjooned ja mets ning jõgi sulavad kellaekraanil ühte.

MTB map classic

Forerunner 945 MTB classic map

Maastikuratta sõiduks kohandatud kaart ilma kõrgusjoonteta.

MTB map hiking

Forerunner 945 MTB Hiking map

Matkamiseks mõeldud kaardil on kõrgusjooned kuid metsa ala on helesiniseks tehtud ning kella kasutades on see info mõttetu.

Eelkõige on see helesinine halb seetõttu, et sööb ära kõrgusjooned ja jõed.

Muus osas hea kaart.

OSM generic

Forerunner 945 OSM generic map

Roheliseks täpitatud maastiku tõttu pole kellas just kõige parem valik.

Jõgi on kenasti peal, kuid puuduvad kõrgusjooned.

OSM generic new

Forerunner 945 OSM generic new map

Sellel kaardil puuduvad kõrgusjooned ning jõgi kaob metsa sisse ära. Seda jõge pole võimalik kellal välja lugeda.

Velomap race

Forerunner 945 Velomap race map

Race-kaart, kus välja toodud vaid maanteeratta jaoks olulised teed.

Velomap velo

Forerunner 945 Velomap velo map

Eelmise kaardiga võrreldes on detailid pisut erinevalt esitatud.

Narratiiv: Igatsus

Kallile Kajale

Selles nii isiklikus tundes peitub lähedane inimene ja hetk, mil ollakse eemal oma armastatust.

Meenub kõik ilus ja hea, mis illusioonina maailma helgemaks muudab. Nukrameelses ja magusvalusas ootuses saab kallis inimene armsamaks, lähedasemaks, õrnemaks…

Oodates saab olematuks ja leiab andestuse iga tühisemgi hinge kriipinud eludetail. Südamesse jääb kahe armastava inimese vahel igas hetkes kasvav puhas tunne.

Istun „Kiss & Fly“ järel lennukis ja sirutan alateadlikult välja käe, et seda sinu omaga ühendada, tunda lõhna nii tuttavat ja kuulata su rahulikku hingamist. Aga sina, samal ajal, rullid end voodi teise serva, surud nina padja sisse ja sätid oma keha minu kehast veel jahtumata voodilohku.

Sa ootad. Lennuk hilineb. Minutitest saab aeg, ja aeg on kui lookas pidulaud igatsusele. Ja viimaks sina, kui armunud noor tudeng oma kõige ilusamas kleidis, heidad lennujaamas mu sooja embusse. See on hetk, milles taaskohtuvad rõõm, armastus ja teineteisest hoolimine. Lahusolek võis kesta vaid viivu, kuid igatsus, kordub ikka ja jälle, aastast aastasse.

Sooviksin olla Hemingway, et kogu mu igatsus teksti mahuks.

Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid.

Leivo, 6. november 2019


Erakordne lugu Igatsus


Narratiiv

Narratiiv ehk erakordne lugu igatsusest ja sellest mis eelnes Kaja sünnipäevale.

Erakordsed teod meie ümber sütitavad inspiratsiooni ja loovust ning on igavikulised.

Inimkond on arenenud sadu tuhandeid aastaid kuid tunded mis meid üksteisega seovad ja lahutavad on jäänud muutumatuks. Ja üks neist on igatsus.

Inspiratsioon

Mööda väikseid Kristiine tänavaid joostes köitis mu tähelepanu üks aia taha tõstetud skulptuur mehest ja naisest. Järjekordsel jooksuringil panin kella pausile, astusin lähemale ja loen: “Igatsus” Meigo Mõttus, 2019.

Kui muidu tundsin lihtsalt selles skulptuuris seost enda ja Kajaga, siis sõna “Igatsus” oli kui päästik või võti mille järel käivitus kiirfilm mu peas – Kaja lennujaamas ootamas või 50m eemal saatmas “Kiss&Fly’s” ja miljonid teised ootamise ning taaskohtumisega seotud elu pisiseigad.

“Igatsusest” sai mu visioonis meid ühendav sümbol ja Kaja sünnipäevakink.

Igatsus Tartu raudtee jaama eesLeidsin FB-st Meigo Mõttuse, saatsin talle visiooni ja “Igatsuse” teemalise lühiessee. Selgus, et kuju on tema kooli lõputöö ning seisnud ka mõnda aega Tartu linna raudtee jaama ees. Meigol oli plaan sellele omanik leida, eBay’sse müüki paisata või siis jätta lihtsalt kristiinekatele silmailuks oma aia taha.

Talle paistis see emotsionaalne ja tugev visioon korda minevat. Jalutasime meie aeda ning vaatasin kuidas ta käed harali nagu suurte sarvedega põder seisis kohas kuhu pidi tulema kuju.

Kõik sobis kui äkki lendas kogu see maailm uppi. Nimelt tuli välja, et üks inimene Saaremaalt ikkagi tuleb ja ostab selle kuju ära. Ma olin üks suur ja nukker tühjus.

Lahenes see aga äärmiselt toredalt, nimelt siiralt haaratuna minu visioonist oli Meigo valmis tegema uue, spetsiaalselt meie jaoks loodud skulptuuri. Maailm oli taas paigas, liikusime edasi ja uudse ideena sai naine endale selga valge rüü.

Mehelik tugevus kohtumas naiseliku õrnusega.

Yin ja yang. Tasakaal. Erinevus. Tervik.

Aitäh Meigo Mõttus.

Mosaiik

Puu

Keset aeda kasvas meie aias eelmiste omanike poolt istutatud puu. Sellel puudus nimi, see oli vägisi kujundatud meetrkõrguseks kängus puukeseks.

Arutasin Kajaga, et see puu on tarvis maha võtta madala energeetilise taseme tõttu ja sinna peab saama edaspidi midagi positiivsemat ja meiepärasemat.

Puud maha võttes selgus, et see oligi juba pehkinud ning lagunes juba enne väljakaevamist tükkideks.

Aitäh Puu.

Lühijutt “Igatsus”

Kaart IgatsusSeda lugu kirjutasin ümber lugematuid kordi, et alles jääks vaid jäämäe tipp ja mille veealune suurus ja sügavus tekib iga lugeja peas.

Hemingway inspireeris mind kirjutama lugu, mis oleks ühtaegu nii isiklik kuid samas üldinimlik ja aegumatu. Ja Kaja inspireeris mind kirjutama lugu, kus peategelaseks on meievaheline suhe.

Lõpuviimistluse osas aitas Merike Villard, lihtsustasime lauseid ja sättisime sõnade järjekorda.

Aitäh Merike Villard.

Valgre “Muinaslugu muusikas”

Sünnipäeva hommiku visioon nägi ette peale äratust ja kaardi ettelugemist klaveripala “Muinaslugu muusikas” esitamist. Augusti lõpus kirjutasin muusik Tõnu Laikrele ja küsisin abi. Tema saadetud videoklippidelt veerisin noot-noodi haaval selle loo läbi uskumatult keerulise protsessi lõpuks mängitavaks.

Ja lõpuks ühel hetkel Tõnu ütles mu esituse kohta: “Noo, päris ilus! Väike lihv veel ja võibki küünlavalgel ilusa muusikaga mõttesse jääda. Tõsiselt.”

Kaja nägi seda klaevripala “väikest lihvi” iga päev, kuid teadmata et see toimub kõik 6. novembri hommiku nimel.

Aitäh Tõnu Laikre.

Madeira

Kaja käis oma ema ja tütrega nädala Madeiral. Saatis mulle hotelli fuajeest pildi klaveriga.

Saatsin talle vastuse juba valminud lühijutust: “Tahaksin olla Valgre, et noodid klaveril me ümber igatsust looksid”.

Ja teine pildike.

Naised olid Madeiralt tagasiteel ning selleks, et taas toita kild-killu kaupa Kaja sünnipäeva mosaiiki, saatsin talle enne lennukile astumist järgmise osa lühijutust: “aeg on kui lookas pidulaud igatsusele.”

Ode Liis

Tänapäeva rahvusvahelist suhtlust silmas pidades soovisin, et lugu saaks ka inglise keelde pandud.

Võtsin Kaja tütre Odega ühendust kes täna Prantsusmaal elab ja palusin tal saladuskatte all tõlkida lugu inglise keelde. Ta oli väga liigutatud sellest ning andis endast parima.

Aitäh Ode Liis ja Sinu Iirlasest sõbranna Kate.

Vedru

Kaart IgatsusNägin oma visioonis et niisuguse kujuga peab kaasas käima ka korralik sünnipäevakaart. Metallist.

Lehtede omavaheliseks ühendamiseks oli tarvis sobiva suuruse ja värviga rõngaid. Ostsin ehituspoest ühe 2 eurose vedru.

Keerutasin õhtul voodis pikutades käes seda vedru ja ütlesin Kajale: “näe, kui siit rauasaega pooleks saagida siis saab ilusaid seibe”.

Andsin vedru Kaja kätte kes ütles lihtsalt “ahahh”. Sest mida muud nii veidra asja peale ikka õhtul öelda.

Öine lend

Skulptuur pidi aias oma kohale saama öösel vastu sünnipäeva, et hommikul salliga kaetud silmi avades Kajale õues palju õnne soovida.

Igatsuse öine lend5. novembril teavitasin naabreid et öösel tuleb hoovis sebimist ja ärgu nad siis ehmatagu kui juhtumisi üles ärkavad ja näevad, et mingi mehed sebivad.

Saatsin kell 23:15 sõpradele sõnumi.

“Räägu vaikne ja sügavas unes. Operatsioon “Igatsus” võib alata”.

Meigo teadis kuhu ja millise nurga alla kuju sättida ning sõbrad Taavi ja Assar aitasid seda üritust läbi viia.

Kell 23:45 tuli vastus: “Head ööd sõber Hemingway!”

Aitäh Meigo, Taavi ja Assar.

IRONMAN Tallinn 2019 ehk neli värvilist patsikummi Kajale

IRONMAN on kindlaks määratud rutiinidega võistlus ning teades oma treenituse taset on võimalik üsna täpselt prognoosida finišiaeg.

  • Ujumine 3,8 km / 1:42
  • Ratas 180 km / 5:47
  • Jooks 42,2 km / 3:37

Ironmani spetsiifiline ettevalmistus on sel aastal olnud jooksu poolele kaldu ning seetõttu prognoosisin oma aja sarnaselt eelmisele aastale 11-12 tunni vahele ja realiseerus 11h 19min (3.08.2019).

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Ironman ujumise stardipauk Harku järve kaldal

Treeningute põhjal ennustasin ujumise vahemikku 1:30-1:40.

Enne vette minekut limpsisin prillid kenasti keelega üle, et vähendada udu tekkimise võimalust - ja oligi minu start.

IRONMAN Tallinn 2019 swim - Leivo Sepp

Astusin vette ja avastasin üllatusega, et seal kus teised juba ujusid, polnud vesi isegi mitte munadeni ning ma ei näinud mingit põhjust siin horisontaalselt kätega vehkima hakata. Kõndisin rahulikult edasi koos ujujatega. See pidu muidugi lõppes.

Kinnitasin endale, et alustan rahulikult, nagu see oleks mu tavaline treeningujumine Valdeku järves ja kõik saab korda. Väljun pooleteise tunni pärast veest ja edasi toimub kõik kindla maa peal. Kahjuks nii libedalt ja optimistlikult taaskord ei läinud.

Peale esimest viite kroolitõmmet tundsin, kuidas mu keha kangestus, hingamine läks lukku ja ajus tekkis hapnikupuudusest tingitud esimene paanikahoog. Teadsin kohe, mis selle vastu aitab: tuleb keerata selili ja oodata, kuni aju saab piisavalt hapnikku ja keha sellest paralüseerinud olekust välja tuleb. Seda ujumisstiili võib meritäheks või ka lihtsalt tähekeseks nimetada.

Rand on veel siinsamas ja võiksin ju proovida isegi jalgu põhja panna. Siiski ei hakka seda proovima. Esimese kajakiga turvajani on veel kena hulk maad ja ma asun ujumisega teisele katsele. Häästi rahulikult, hingan ilusti sisse, keeran pead, liigutan kätt ja hingan välja… See lihtne tegevus näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti: teen ühe kiire õhku sisse kõõksuva ampsu ning siis üritan seda kramplikult vee all välja puhuda. No täitsa lõpp, või ei, hoopis täiesti algus.

Kõõks - puhh, kõõks – puhh… No ei lähe mitte! Olen taas paanikahooga tähekeses. Esimene kajakimees on juba päris lähedal ning tunnen ta ära, see on Martin Pedai – kaaslane eelmise aasta maailma pikimalt kajakimaratonilt Yukon River Quest. Ta sõidutaks mind kindlasti sõbra poolest rõõmuga kaldale või kuhu tarvis, aga ma ei hüüa talle isegi tere. Ausalt öeldes on lihtsalt piinlik, kui sõber mind nii abitus olukorras trehvaks. Möödun temast oma stiiliga ikka nii, et viis tõmmet ja siis turvalisse tähekesse.

Tean küll, et siit pääsemiseks tuleb – nii nagu rahvatriatlonitel õpetatakse - „hoog maha võtta ja käsi kõrgele püsti tõsta“. Aga mõtlen sellele, et kui ma Tallinna lahel eelmisel aastal hakkama sain, siis siit Harku järvest ma küll enne 3,8 km ujumist välja ei roni.

Aga nüüd lisandub mu ujumisele veel üks äärmiselt ebamugav nüanss. Nimelt läheb kõhus käima protsess, mis tahab kindla peale välja tulla. Oh õudust. Kui kasutatud kalipsosid müüakse klausliga „sisse pole lastud“, tähendab see midagi hoopis leebemat kui see, mis minul plaanis.

Martin saab kajakist ilmselt pikka aega vaadelda, kuidas üks raudmees on esimese 200m jooksul enamuse ajast tähekeses. Kuidas võiks olla võimalik sellise stiiliga ujuda 3,8 km ettenähtud ajaraames? Haa, salarelv – ainult mina tean, et ükskord läheb mu olukord paremaks ja saan hakata edasi liikuma. Ja siis panen teile kõigile pika puuga, nii et pruun jutt taga.

Lähebki paremaks. Paanikahood vaibuvad ja ka kõht peab kuidagi vastu. Möödun esimesest 300m kaugusel olevast poist.

Vesi on Harku järves erakordselt läbipaistmatu. Ujudes ei näe isegi enda kätt, kuigi see vaid 20-30 cm kauguselt silme eest läbi käib. Tagumises järveosas on hõljukmuda ning seal musta värvi läbipaistmatuses ujudes tunnen end kui mõnes õõvas kohas, kuhu vabatahtlikult ei läheks.

Prillid lähevad alguses küll uduseks, kuid vähemalt ei hakka vett sisse tulema. Võrreldes möödunud aastaga, kui prillid olid pilgeni vett täis, olen kõvasti paremas seisus. Udune prill annab aga ujumistrajektoorile palju avarama mõiste. Kui orienteerumiseks pea veest välja tõstan, pean seda keerama ja kallutama nagu kana, kes üritab ühe silmaga tera tuvastada ja teisega kukke jälgida. Udustes prillides on paar üksikut sihikut, mida kasutan periskoobina, leidmaks ujumisrada tähistavaid poisid ja teisi ujujaid.

Möödub terve igavik.

Päike tuleb välja, meel läheb rõõmsamaks, teisi ujujaid enam näha pole ja ilmselgelt olen ma jälle viimane. Tagumise poi juures tunnen ära järgmise kajakiga turvaja, kelleks on tiimikaaslane Andres Kaju. Temaga koos oleme võitnud maailma pikima 715 km jõemaratoni. Nüüd aga olen valmis end kasvõi poi alt läbi suruma, et saaksin sellest kohast kiiremini mööda.

Lõpuks olen taas Martini juures, kes ikka truult ujujaid samal kohal turvab ja rannaribani on jäänud viimased turvalised 200m. Ujumise aeg 1:42 on eelmise aastaga võrreldes 20 minutit kiirem, kuid kõikide mind tabanud hädade tõttu siiski oodatust aeglasem.

Vahetus ja ratas

Vean kalipso seljast ning torman vetsude poole. Peale mõningast ustega kinni-lahti paugutamist leian ka paberiga koha. Kiire protsess ja edasi.

Kiiver pähe, kingad jalga, võileivad tasku, geelituub hambusse ja juba jooksengi ratta suunas.

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo Sepp

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo SeppSõtkun kerge pedaaliga Harku mäest üles ja imestan esimeste aeglaste ratturite üle, kellest kohe mööduma hakkan. Harutan paberist koduse juustusaia-pehmiku ning nosin seda mõnusal allatuulelõigul, pea käte vahel. Vaatan, kuidas vastu tulevad vilkuritega mootorrataste saatel esimesed ratturid ja imestan taaskord, et nii rahulikult tulevad. Kui ma aga hiljem ise samas kohas vastu tuult pedaale tallan ning nemad ketaste unnates kiirusega 50km/h vastu sõidavad, saan kõigest aru ja katsun ennast lihtsalt veelgi madalamaks ja voolujoonelisemaks litsuda.

Söön teise ja ka kolmanda koduse võiku ning viimane 30km pikkune vastutuule ots suunaga Tallinna poole ongi käes.

Ratta aeg praktiliselt sama mis eelmine aasta: 5:47. See vastab täpselt sellele, kui palju (no õigemini vähe) ma treeningutel rattale rõhku olen pannud.

 

Jooksule, jooksule

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppLõpuks ometi, jooksmine, mu lemmikala! Jalas Carbon Hokad, lähen naeratus näol, mõnusa enesetunde ja kerge 4:30 min/km rütmiga liikvele.

Kõik aga, mis ratta peal nositud, tuleb seitsmendal kilomeetril uuesti ringlusse lasta. Kolistan taas plastmassist ustega, kuni leian paberiga koha. Seinal ripub täiesti uus rull. Hakkan kohe paralleelselt ka rulliga tegelema, et õigel momendil vajalik tükk paberit käepärast oleks. See aga on mingi uut tüüpi rull, mis ei avane mitte mingil viisil! Rullil olid juba enne sügavad ärritunud karu küünejäljed ja ma jätkan seda, et saada valge paber lõpuks veerema. Veidralt keeruline ülesanne.

Järgmistel ringidel aga on sellevõrra lihtsam, sest ma tean juba ette, kus on paberit, mis ka kenasti lahti veereb.

Jooks läbi vanalinna mulle meeldib. Meeldib nii rahva kaasaelamine kui ka paljusid teisi jooksjaid häirinud munakivid. Vabaduse platsi ja Lennusadama vahet peame neli korda jooksma, ilma kilomeetreid lugeva kellata oleks küll sassi läinud.

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppIgal ringil sain ümber käe värvilise patsikummi ja otsustan mõttes need Kajale kinkida. Punane – kollane – roheline… ootan, et viimase ringi patsikumm tuleks oranž või valge, aga tuleb jälle punane. Kajale siis kaks punast, roheline ja kollane patsikumm Ironmani võistluselt teenitud.

Sõbrad Assar ja Alari elavad raja kõrval elavalt kaasa ning saadavad mind uuele ringile üle Lennusadama territooriumi kaikuva Ruja lauluga „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina“.

Kaja hüüab mulle iga natukese aja tagant ergutavaid lauseid stiilis „Sa oled juba siin …“ ja mina hüüan vastu, kui mitu värvilist patsikummi mul tema jaoks on.

Jooksuaeg 3:37. Ootus oli kõrgemal, kuid ilmselgelt pole ma taastunud nädal tagasi joostud Rogaini MM-st ja lõpuringil oli väljakutse isegi tempo 5min/km.

Fotod Kaja, Assar ning Sportfoto. Triatloni vorm on tulivärske väljalase Tartu firmalt Moomoo. Jalas Carbon Hokad ning ratas Cervelo koos varustusega ATSpordist.

 

Respect kõikidele, kes selle katsumuse läbi teevad! See on pööraselt raske.

Kuigi finišis teatan resoluutselt, et täispikale mina enam ei lähe, siis õhtuks juba korrigeerin ennast ja tänaseks on otsusel ka selge eesmärk.

Täispikale Ironmanile lähen edaspidi vaid siis, kui lõpetan selle alla 10 tunni.

Pilguheit ettevalmistusperioodile

Ettevalmistus 3,8 km ujumiseks

Ujumise ettevalmistus Ironman triatloniks algas kaks nädalat enne starti, kui käisin kolm korda Valdeku järves ujumas, et järele proovida millise aja ja enesetundega suudan vees 4 km läbida. Esimesel korra järel olin täiesti uimane ning ebamugavad prillid põhjustasid valulikud ja punetavad vanainimesekortsud silmade alla.

Järgmisel päeval kasutasin teisi prille, mis ei pigistanud küll näole rante, aga ajasid seevastu kogu aeg vett sisse. Üldine enesetunne läks ka üha kehvemaks: põhjuseks kõhtu klumpsav vesi ja ebameeldiv ning varajasele külmetushaigusele viitav krudimine ninasõõrmetes.

Kolmandal päeval 4 km distantsi ujuma minnes hingasin välja läbi nina, mis oluliselt vähendas vee tungimist sügavale ninasõõrmeisse ning eelmisel päeval tekkinud haigustunne ei süvenenud. Samuti hakkasin üle saama sellest pidevast ja kasutust veejoomisest. Lõpetamisel olin küll veidi uimane, kuid samas kindel, et oma rahuliku rütmiga ujun 4km kindla peale ära.

Ettevalmistus 180 km rattasõiduks

Kevad-suvel sõidetud pikemad rattaotsad olid kuni 100 km pikkused. Kui aga võistluse käigus on tarvis peaaegu kaks korda nii palju kilomeetreid läbida, siis on selge, et organism ja füüsis pole selleks valmis. Seega teadsin juba ette, et sellise treenituse pealt saab teine rattapool raske olema. Lisaks oli ilmaennustuse põhjal teada, et viimased 30km puhub võistluse ajal tugev vastutuul.

Ettevalmistus 42,2 km maratonijooksuks

Jooksule olen sel aastal kõige rohkem aega panustanud. Ehk isegi liiga palju? Nädal enne Tallinn Ironmani võistlust toimus Kataloonias Rogaini MM, kus jooksime 24 tunni jooksul mägedes 107km, mille käigus kogusime 6500m+ tõusumeetrit. See tõi maailmameistrivõistlustel kaheksanda koha ja organismile tuntava väsimuse, mis nii loetud päevadega üle ei lähe.

IRONMAN Tallinn 2019 - Leivo Sepp

World of Kayaks paadid

Olen viimased 10 aastat sõitnud World of Kayaks paatidega ning need on igati head olnud. Mitu aastat olen aga mõelnud oma ühese WK 540 väljavahetamisele.

Esimese hea näitena ühene paat WK 540.

Positiivsed omadused selle paadi osas:

  1. kiire, olen sellega saavutanud Eesti Mereaerutamise maratonil 2. koha.
  2. mahukas, täiesti piisavalt, et minna nädalasele matkale näiteks Ahvenamaal.
  3. stabiilne, et tormisel merel hakkama saada. Olen sellega mitu Soome lahe ületust teinud. Pole selle paadiga ka kunagi ümber käinud.

Nagu igal paadil on plussid, on ka miinused, kõik sõltub muidugi lähtekohast. Minu jaoks on selle paadi miinused:

  1. liiga kõrge tekk, mina kui väiksemat kasvu, lihtsalt upun sinna kokpiti sisse ära;
  2. liiga lai, kuna ma tahaksin rohkem high angle aerutada, siis selle laiusega paadi korral on see keeruline;
  3. kaal – minu paadi näol on tegemist mudeliga, mis on kõige tavalisemast ja tugevamast klaasplastist (ja mitte karbonist).

Soome lahe ületus september WK 540

Teise hea näitena kahene paat WK 640

Nagu ikka, on ka sellel omad plussid ja miinused.

Yukon River Quest 715 km võit WK 640

Plusspoolel tuleb kindlasti ära märkida järgmised omadused:

  1. Kiire, olen koos Andres Kajuga võitnud maailma pikima jõemaratoni Yukon River Quest 715km.
  2. Kiire, koos Timmo Tammemäega oleme Eesti mereaerutamise maratonil võitnud 2. koha.
  3. Stabiilne. Koos Kajaga oleme sõitnud Shetlandil, ookeani lainetes.
  4. Stabiilne, olen sellega ületanud Soome lahe.
  5. Mahukas, oleme koos Kajaga käinud 10-e päevasel kajakimatkal Põhja-Soomes Inari järvel.

Miinuspool

  1. Tüürimise süsteem võiks olla parem. Vaikimisi kaasatulevad pedaalid pole just parimad.
  2. Tüür ise võiks olla parem, teadaolevalt uuematel tulebki juba parem tüürilaba.

Tegeikult miinuspoolele ei saagi midagi eriti loetleda. See on superhea paat ja üleni karbonist paat on päris kerge.

WK 640 matkal

Uued ühesed paadid WK valikus

WK 615 Extreme

Tegin sellega Tallinna lahel sõidu. Õnneks oli tuuline, kuid hea et liiga suurt lainet polnud.  Küsisin Andreselt, et kas ta saaks minuga koos tulla, et kui peaksin ümber minema, oleks abi ligidal võtta.

WK 615

Nii kui sisse istusin ja põlle kinni sain ning Andres sabast lahti laskis, mõtlesin et kas on ikka tark tegu praeguse ilmaga lahe peale minna.

Paat hakkas mu all niimoodi värisema, et ohohohoo.

WK 570 ja WK 615 tüürimineKuna tüürimine käis kahe jala vahel asuva pulgaga, siis normaalseks tüürimiseks peavad jalad paadi keskel koos olema. See aga vähndab omakorda oluliselt stabiilsust. Kui põlved aga suruda paadi serva, siis on jube ebamugav tüüri käsitseda.

Lõpuks sõitsin nii, et põlved olid ikka servades ja tüüri lükkasin aegajalt varbaga ühele või teisele poole vastavalt vajadusele. 

Paadi pluss-poolel olevad head omadused:

  1. Kiire. Pikk ja kitsas paat ning disainimisel ongi silmas peetud ultra-distantse 100km ja enam. See paat on nendes kategooriates ka mõned väga head kohad saavutanud Rootsis.
  2. High-angle aerutamise tugi. Paat on kokpiti eest väga-väga ilusti disainitud just high-angle aerutamist silmas pidades. Super-mõnus.
  3. Kitsas kokpit, sisse istudes ei teki paati uppumise tunnet, pigem vastupidi, tunned ennast päris kajakisõitjana ning paadi valitsejana.
  4. Tüürimine, vaatamat oma pikkusele, toimib tüürimine väga eeskujulikult. Paat tegi täpselt seda mida ma temalt ootasin. Ja see oli heas mõttes üllatav.
  5. Ilus. Mitte vähe oluline nüanss – see paat on lihtsalt ilus ja hästi õnnestunud disainiga.

Miinus-poolele lähevad nii mõnedki asjad:

  1. Stabiilsus. Minu puudulik kogemus rajapaatidega tähendab seda, et ma olen ikka kollanokk selles paadis ja värisen iga väiksemagi tuulekese ja lainekese peale.
  2. Stabiilsus. Veel kord.
  3. Stabiilsus. Ikka veel. Ümber ei käinud aga kiirust ka ei suutnud arendada.

WK 615

WK 570 Commander

Nädala jagu hiljem, peale WK615 proovimist, sain 570-ga merele minna. Samuti oli tuuline ilm aga mitte kõrge lainega.

Sisse istudes oli hea enesetunne, Andres ei pidanud paati kinni hoidma kui põlle peale sikutasin ja sõites sain jalad keskel, tüüripulgal hoida.

Ilmselgelt on tegemist minu 540 ja 615 vahele jääva paadiga. Seda nii stabiilsust kui kiirust silmas pidades. Pildil vasakpoolne on 570 ja paremal 540.

WK 570 ja WK 540

Positiivne:

  1. Kiire paat. Väikese pingutusega sõitsin 9,5-10 km/h, samal ajal Andres ütles kõrval 540-ga sõites, et peab ikka pingutama et samas tempos püsida. Paatide vahetamine ning uuesti kiirused üles – tunnetuslikult pakun, et paatide kiiruse vahe on 0,8-1 km/h.  Kuigi tundub pealtnäha vähe, muutub see tunni aja joksul juba päris oluliseks distantsiks. Täpsemalt üks paat on tunni ajaga 1km võrra kaugemale jõudnud.
  2. Mahukas paat. Nagu ka 540 ja õigupoolest ka 615, võib sellesse paati päris suure hulga nodi sisse panna.
  3. High-angle tugi. See paat on 615-ga sarnaselt disainitud ning aerutaja, kes tahab high-angle’t sõita, saab seda kenasti teha.
  4. Tüür töötas suurepäraselt, alguses oli nöörid liiga lõdvad, kuid nende pingutamine oli lihtne ja seejärel töötas paat super kenasti.
  5. Kella kinnitamise aas. Noh, hästi mõeldud aga teostus kehvake.
  6. Madal kokpit, hea istuda, avar väljavaade.

Negatiivne:

  1. Puudub päevasõidu jaoks mõeldud võileiva vms pisiasjade panipaik.
  2. Rohkem nagu polegi.

Kokkuvõtteks

Mõlemad paadid võtaks endale kohe!

WK570 võtaks uueks paadiks 540 asemel. Veidi värises all, kuid sellest saab kiiresti üle. Lahendada tuleks ainult kaks küsimust: 1) võileiva tasku tekitamine paadile ja 2) paat peaks olema kergem ning materjal peaks olema karbon.

Kuju, väljanägemise ja muude omaduste poolest võtaks aga WK615. See on lihtsalt nii ilus ja ma tahaksin päeva lõpuks endale seda paati põhipaadina näha aga täna ei oska ma veel 615 vääriliselt sõita. Peaksin kena jupp aega seda õppima.

Evo Jawz eriti agressiivne HOKA One One

Alljärgnevalt ülevaade HOKA One One tossust Evo Jawz.

NB! Jooksin nende tossudega Alpides ning 23km järel olid need lagunenud.

Te olete aga teinud hea valiku kui kasutate neid vastavalt otstarbele ja lähete mudasele ja pehmele pinnasele jooksma. Vertikaalsed kaljud pole nende tossude pärusmaa.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One on loonud endale mitme hea mudeliga suurepärase imago nii ultra- kui ka sileda maa jooksjate seas.

Esimese näitena Speedgoat tossud, mis on suurepärased mägiultrate jooksmiseks. Speedgoati madal drop ja keskmisest paksem tald säästavad jalgu. Nendega võideti mõni nädala tagasi USA üks mainekaim ultrajooks Western States 100. Ka minu isiklik kogemus toetab nende headust ülipikkadel distantsidel.

Teise näitena maanteetoss Evo Carbon Rocket, millest olen paar korda kirjutanud ning need on ülekaalutkalt mu lemmikud siledal maal.

Evo Jawz

Kuidas need tossud leidsid tee minu valikusse? Eks ikka läbi kolme kriteeriumi, milleks on drop (talla langus millimeetrites kannast varbasse),  talla muster ja tossu kaal.

Nende tossude drop on 3 mm. See on meeldivalt madal ning sobib mulle kenasti.

Ühe tossu kaal on 221g. Minu keskmisest suuremat jalanumbrit arvestades (45 1/3), on tegemist kergekaalulise jalanõuga.

HOKA One One Evo Jawz review

Tallamuster, mis määrab otseselt tossude kasutuskoha, on ülimalt agressiivne. Kuna mul on plaanis Alpides kui mujal mägedes lühematel ja tehnilistel nõudlikel jooksudel käia, siis tallamustri alusel tundus olevat ülihea valik.

HOKA One One Evo Jawz review

Kuna tossu kaal on kergete killast aga samas tallamuster väga agressiivne, siis järelikult on kuskilt mujalt kokku hoitud. Nimelt talla paksus on pigem õhuke ja pealiskagas pole oluliselt toetavaid ribasid. Seega pikkadeks võistlusteks kindlasti mitte nii sobivad aga Skyrunningu jaoks, kus distantsid 30km ja tõusumeetreid 2000m+ kandis, igati sobilikud.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz reviewNagu HOKA on tossude sisse kirjutanud “Time to Fly”, siis seda olekski võinud nendest jalanõudest oodata.

Loe aga edasi ning vaatame koos täiesti objektiivselt. kas need tossud on ikka lendamiseks mõeldud ja kui mitte siis miks?

 

Kogemus alpides 23km ja 2000m+

Running plan in AlpsPingutasin nöörid ja uued Jawzid hakkasid koguma kilomeetreid Alpi mägedes.

Rajaks sai valitud tavaline alpi mägedes kulgev kivine teerada, mida mööda tüüpiline matkaja liigub toekate matkasaabaste ja keppidega.

Plaan oli joosta 21km ja koguda tõusumeetreid 2300m+. Lõpuks kujunes distantsiks 23km ja tõusu veidi üle 2000m+.

 

Lenggries

Marsruut kulges Lenggries suusapiirkonnas, ilusate mägijärvede ja Alpi aasadel kõlisevate ning ammuvate lehmade seltsis.

Alps Lenggries

Alps Lenggries

Maapinna tunnetus

Hea maapinna tunnetuse tagab kontakt maaga. Nagu WRC, mida jäigem vedrustus ja tihedam kontakt maaga, seda parem juhitavus.

Käesoleval juhul on pealiskangas ikka piisavalt õhuke ja ilma toestuseta, seega jalg ujus nii paremale-vasakule ja sellega seoses muutus tunnetus kehvaks ning agressiivsest tallamustrist tulenev pidamine ei kompenseerinud seda. Mägistes tingimustes jalg ujus ja pidamine kadus, aeg-ajalt viltuselt kivile maandudes tundus, et toss lausa keerab jala ümber. Ei ole mõnus ja ega ka mitte turvaline.

NB! paelad olid pingutatud korralikult kinni esimestest aasadest alates, seega paelte lahtiolekut ei saa süüdistada. Ja ka tossude suurus oli täiesti paras.

Pidamine

Pidamine oli jah justkui hea aga tõttöelda ei saanud siiski sellest tallast maksimumi kätte. Ja põhjus on taas liiga pehmes pealises mis põhjustab tossu ujumise. Seega talla poolest muster justkui peaks aga toss ise on siiski lödi. Näiteks kui WRC-l on väga head rehvid all aga vedrustus on pehme siis pole ka juhitavust ning auto hakkab ujuma.

Hõõrdumine

My leg after 23 km with Evo JawzSellest on möödas vähemalt 10 aastat kui mul viimati mõni vill vms. hõõrdumine tossudest on tekkinud. Aga nüüd tekkis.
Nimelt pealiskangas, mis justkui on pehme ja igas suunas järeleandlik, tekitas mu jala peale, suure varba kohale valuliku villi.

Võibolla peab nendega rohkem jooksma, et siis kangas läheks kuidagi pehmemaks ja hakkaks rohkem jala jälgi elama.

Aga! Sellist probleemi pole tekkinud ühegi teise tossuga.

Pealse vastupidamine

Olles jooksnud 10km, nende tossude esimesed 10km, avastasin korraga, et huvitav mis mustad triibud sinna varvaste juurde on tekkinud? Lähemal vaatlusel selgus, et pealiskangas on tossu talla küljest lahti rebenenud ja mõlema tossu ninas on auk.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

Piltidelt on näha, et nina juurest on kangas rebenenud ning mõlemalt poolt kõrvalt on kangas lihtsalt talla küljest lahti tulemas.

Talla vastupidamine

Kui treeningu lõppedes tossud jalast võtsin, vaatasin üle ka tallad. Ja mis ma näen?

Ühel tossul on kaks rida nuppe täiesti pilla-palla, lihtsalt ära murnudud ja lipendavad lahtiselt. Kui ma siiani olin Vibrami taldadest väga heal arvamusel, siis siinkohal kukkus see kolinal kokku. Käesolev tald pole mitte HOKA enda tehtud, vaid tegemist on Vibrami tallaga.

Aga et niimoodi, esimese 23km järel ära laguneda – no seda poleks küll oodanud.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

Muud viperused?

On teada, et osadel Evo Jawzidel on olnud probleeme jala naha värvimisega.

See mure peaks olema tänaseks lahendatud, kuid esimestel Evo Jawzidel esines see õige tõsiselt. Pealegi see värv pestes maha ei tulnud ning võttis 3-4 päeva enne kui jalg oma normaalse värvuse omandas.

HOKA One One Evo Jawz review

Kokkuvõtteks

HOKA One One on püüdmas uut turunišši ning ma olin selle nö. varajane testija.

Kui tootjatel on siit midagi õppida, siis eelkõige seda, et tarvis on rohkem testida. Kui nende tossude puhul nimetatud vigasid ei esineks, oleks need kindlasti mu lemmikud ülitehnilistel Skyrunningu võistlustel ja mägistel treeningutel.

Tootjad nimetan mitmuses seetõttu, et HOKA One One on tossu disaininud ja kokku pannud aga Vibrami poolt on tallad.

400km vahekokkuvõte Evo Carbon Rocket tossudest

Sain nende Hokade omanikuks peale Viljandi järvejooksu 1. mail ning nüüd, juuni alguses kuu aega hiljem on tossutaldadesse kogunenud üle 400km.

Siin on tossu esmamuljed: http://leivo.ekstreem.ee/post/naturaalne-jooksukogemus-hoka-one-one-evo-carbon-rocket

Kirjeldan alustuseks, mida tossud on pidanud kuu aja jooksul läbi elama ning seejärel annan hinnangu nende kulumisele.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Treeningkilomeetrid

Igapäevased treeningud nende tossudega kulgevad asfaldil. Tööle ja tagasi, nii iga päev. Mustamäe tänavad, ümberkaudsed kergliiklusteed ja sekka Trummi spordirajad.

Jooksutreeningutel teen nii pikemaid kui lühemaid lõike, tempojookse, pikki otsi, kuid lõviosa treeningutest möödub siiski madala tempoga (5 min/km) baasvastupidavuse tsoonis ja kilomeetrite kogumises. Lühikeste lõikude kiire tempo kuni aeglaste taastavate jooksudeni varieerub vahemikus 2:30 – 5:30 min/km. Madala tempoga pole vahet mis tossuga jooksed, kuid mida kiirem seda olulisem on jala ning tossu koostöö nii õige maandumise kui äratõuke osas. Evo Carbon Rocket töötas ka ülikiirete lõikude korral eeskujulikult. Ei tekkinud libastumise olukordi või lihtsalt tossust tingitud ebaõiget maandumist. Näiteks kui tossu pealne on veidi lödi ja tald vetrub mõnest kohast rohkem, võib ülikiirete lõikude jooksmisel tulemuseks olla hoopis tossust tingitud jalavigastus.

Mõned hommikud sadas vihma, siis olin märg nii mina kui ka tossud. Hea, et tööl on kuivatuskapp, kogu varustus kappi ja õhtuks kuivad tossud taas jalas.

Seega täitsa tavaline ja keskpärane tossude kasutus.

Võistlused

Võistluste osas tooksin välja kaks olulisemat: Ruhnu maraton ja Emumäe jooks.

Võitsin Ruhnu maratoni 3-e tunniga maastikul mis keerutas saare käbiteedel, liivas, jupikesel heinamaal ning kuivanud mudaga traktorijäljes. Toss oli küll viimane asi mis mul jooksu ajal meelde tuli, seega kui ei seganud, oli järelikult kõik hästi. Ruhnu on minu enda jaoks olulise märgilise tähendusega, nimelt jooksin seal maratoni teise poole minuti võrra kiiremini kui esimese poole. Seega tempo püsis erakordselt ühtlane ja teisel ringil lihtsalt lisasin veidike kiirust.

Tagasivaade Ruhnu maratonile: http://leivo.ekstreem.ee/post/Ruhnu-maraton-kabiteedel 

Ruhnu maratoni 2019 start

Emumäe 10km pikkune jooks seevastu oli hoopis teisest klassist. Mäletasin ammusest asjast, et enamus rajast kulgeb mööda igavaid teid. Seega otsustasin kodus, et mingit mustriga jalanõud sinna tarvis ei lähe. Kohapeal selgus aga, et rada on muudetud trailrun ehk mägijooksule vastavaks ning lisaks sadas mõnus pahmakas vihma. Vihm muutis teerajad mudaseks, uhtus puude juurikad libedaks ning heinamaa lõigud olid lihtsalt suured liuväljad ilma pidamiseta. Lõpetasin jooksu oma vanuseklassi esimesena ning üldarvestuses teise kohaga. On ilmselge, et see toss oma sileda tallaga oli kõige halvem valik niisuguse raja ja ilma korral. Kuid praktika näitas ja tõestas taaskord, et eduka jooksu tegemiseks on eelkõige oluline roll jooksjal, kes suudab ka sellises olukorras sileda tallaga tulemuse teha. Tossud täitsid oma rolli kenasti ja ei hakanud märja ning muda peale jalas ujuma, vaid püsisid kenasti tihkelt ümber ja võimaldasid mul keskenduda jooksmisele.

Emumäe jooksu start

Kulumise ülevaade

Kõige selle peale on tossud suurepäraselt vastu pidanud. Peamised tossu kulumist väljendavad omadused, mida mina jälgin, on järgmised:

1. Talla mustri kulumine.

a. Talla kulumise näide Salomon SLAB 6SG varal. Selle väga agressiivse mustriga tossu võib peale 400km võistlemist juba praktiliselt kulunuks kuulutada. Uuena on need superhea pidamisega mägiultra võistlustossud, kuid 400km järel on nende tald praktiliselt sile. Olen selliseid mitu paari läbi jooksnud.

b. Evo Carbon Rocket on mõeldud maratoni võistlustossuks, seega selle tald on väga madala mustriga ja niisamagi praktiliselt sile. Sellise talla kulumist tuleb hinnata servade ja külgede vajumise järgi. Mina ei suutnud praktiliselt sellist ära vajumist või kulumist täna tuvastada. Tossu nina otsas on muster õige veidi kulunud. Seega tald on heas korras.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

2. Pealiskate, kas murdekohad on näha.

a. Sõltuvalt tossust on pealiskatted tihedama või hõredama võrguga ning jäigemast või pehmemast materjalist. Mõnel tossul ilmnevad esimesed murdekohad 400km peal kuid 1000km juures on juba enamikel murdekohad või suisa katkine pealis.

b. Evo Carbon Rocketi pealisvõrk on tihe (see mulle meeldib, hoiab peenema liiva/tolmu eemale) ja keskmiselt pehme. Täna pole neil ka lähemal uurimisel võimalik murdekohtasid tuvastada. Seega suurepärane tulemus.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

3. Suure varba juurde augu tekkimine.

a. Mul on 5-6 paari Saucony Kinvara tossusid läbi joostud ning need on võrdlusena omal kohal, kuna on olnud pikalt mu asfaldi lemmikud nii trennis kui maratonijooksus. Ühel Kinvaral oli näiteks 400km peal auk varbas, teine Kinvara aga lagunes alles 1500km peal.

b. Evo Carbon Rocketil täna suure varba kohal augu alget näha pole. Pean ausalt ütlema, et alguses seda pealismaterjali vaadates arvasin, et 400-500km peal hakkab see auk tekkima.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

4. Sisetallaga seotud küsimused.

a. Sisetalla probleem olen kohanud vaid kahel korral ning see minu jaoks pigem tagasihoidlik. Esimene tõsisem probleem on olnud Hoka Speedgoat esimese mudeliga mitu aastat tagasi, kus sisetald hakkas hõõruma ning pidin seda kääridega parajaks lõikama. Teine sisetalla mure on olnud Nike’i võistlustossu Lunaracer 3-ga, kus ühe võistluse käigus ronis sisetald kanna tagant välja. Tookord lõpetasingi sellise lipa-lopa sisetallaga kuna võistlus oli piisavalt lühike ja ei hakanud rajal oma tossusid sättima.

b. Evo Carbon Rocketil, nagu ka enamike teiste tossudega, ühtegi sisetalla muret pole esinenud.

5. Kannataguse katki hõõrdumine.

a. Seda kannataguse polstri katkihõõrumist põhjustab kukekannus ja mõnel inimesel on need suuremad, teisel väiksemad. Mina olen päris mitmel tossul suutnud kanna taha polstrisse augud joosta. Viimane näide on talvised Salomoni Spikecross 3 naelikud, kus mõlema tossu kanna sisse tulid augud peale 200km jooksmist.

b. Evo Carbon Rocketitel on täna kand ilus ja terve.

Kokkuvõtteks

Tossud näevad superkenad välja, on kiired, hoiavad kenasti ümber jala ning 400km järel sisulised kulumismärgid puuduvad.

Hoka One One ja Evo Carbon Rocketid on jätkuvalt mu lemmikud ning igapäevane treening toimub ikka nendega.

Stravast saab jälgida milliste tossudega ja kui palju ma jooksen: https://www.strava.com/athletes/6963316

Hea tagasiside selle tossu kohta erineval tasemel jooksjatelt leidub siin: https://www.roadtrailrun.com/2019/02/hoka-one-one-carbon-rocket-multi-tester.html

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Work-life balance

Sõbrad on küsinud mu aja kasutuse kohta, et kuidas on võimalik töö kõrvalt sellises mahus trenni teha?

Microsoft ja hobid work-life balance

Esiteks. Minu trennimahud ei ole suured ja jäävad suurusjärku 10-15h nädalas.

Teiseks. Meie elu koosneb lisaks tööle ka kodust ja sõpradest.

Töö

Tööga on lihtne, päevas läheb sinna keskmiselt 8 tundi (vahest rohkem, vahest vähem). Töötamine Microsoftis on tunduvalt mitmetahulisem kui esmapilgul arvata võib. Meil on hästi välja töötatud mõõdikute süsteem, töö peab olema lihtsalt tehtud ja kellast kellani kontoris istumist ei mõõdeta.

Arvestades kaasaegseid töövahendeid, on meil vabadus teha tööd igal ajal, igas kohas ja iga seadmega (tüüpilised seadmed siis läptop ja telefon). Suur abi on kommunikatsiooni seisukohalt rakendusest Microsoft Teams.

Kui postkasti saabub oluline asi mis nõuab reageerimist ja kohest tegemist, siis ma teen selle ära. Pole üldse oluline kas see asi tuli õhtul kell 10, nädalavahtusel või minu puhkuse ajal.

Minu töö on seotud nii sisemiste kui väliste klientidega. Välised kliendid paiknevad Eestis, kelle tööaeg on tüüpiliselt 9-17. Sisemised kliendid asuvad peamiselt Euroopas ja Redmonis, nõudes igapäevaselt ajatsoonidega arvestamist. Sellest tulenevalt on meie tööaeg paindlik.

Minu tööiseloomu tõttu on ka work-life balance dünaamiline.

Microsoft ja hobid work-life balance

Kodu

Meie kõigi elu algab noorusajaga, kus suved on vabad, me oleme perekonna poolt kaitstud ning võime kasutada oma aega kõige jaoks, mis tore tundub. Hiljem, pere-elu elades, on fookuses madalad riskid ja turvalise kodu loomine ning hoidmine.

Meie lapsed on suureks kasvanud ning oma eludega alustanud, seetõttu saame taas suuremaid riske võtta ja korraldada oma elu ja aega uute põhimõtete järgi.

Hommikuti ärkan pigem varem ja ei pea kedagi kantseldama. Riietun jooksu- või rattariietesse ja lähen sportlikul viisil tööle. Ma ei pea kedagi lasteaeda-kooli-huviringi viima.

Kui tarvis, võin õhtuti olla tööl kauem ning päeva lõpetan taas sportlikult – kas siis jooksu või ratta trenniringiga kodu poole. Mul pole tarvis mõelda laste huviringide lõppemisele ega transpordi- või autologistikat peale.

Televiisorit pole meil kodus juba viimased 10 aastat. See on oluline osa aja ja lahedama elutoa ruumipaigutuse osas. NB! Proovige mõttes teleka puudumise mängu ja vaadake, kui palju tekiks võimalusi toa ägedamaks ümberpaigutamiseks.

Microsoft ja kodu work-life balance

Sõbrad

Mina võrdsustan sõna sõbrad sotsiaalse kapitaliga, mis on ühtlasi meie kõigi edu alus. Ükskõik kui kõvasti endale vastu rinda taguda ning öelda, et “ma kõik ise tegin”, tuleb siiski tunnistada, et alati on kõige taga olnud inimsuhted, sõbrad ja koostöö.

Pean ütlema, et füüsilist kokkusaamist peaks küll rohkem olema. Me teeme, kaasa arvatud ma ise, liiga palju ikkagi kohtumisi ja mõttevahetusi digitaalse maailma kaudu. Ühelt poolt võimaldab see hoida sõprade ringi laiema, kuid teisalt muutuvad läbi selle suhted siiski pinnapealsemaks.

Aitäh kõikidele sõpadele, kes ise aktiivselt ühendust võtavad ja ettepaneku teevad koos välja minna.

Katsun samuti siinkohal ennast parandada, et saaks rohkem aega sõpradega koos veeta.

Microsoft ja sõbrad work-life balance

Lõpetuseks

10-15h nädalas või ka suuremas mahus trenni tegemiseks võluvitsa pole. Kõik on kinni selles, kuidas me oma elu laias plaanis korraldame ja igapäevaste pisiasjadega toime tuleme.

Minu moto on: Elades Elusamat Elu

Lisa: Ajaplaani näidis

Alljärgnev on näidis, millise dünaamikaga mina oma nädala korraldan. Peamine võtmesõna on joostes või rattaga tööl käimine. Ajaliselt sõltub see kõik kliendikohtumistest. Kui on varajane tööalane kohtumine siis teen hommikul lühikese 4km jooksu, muidu tavapäraselt 7-12 km taastava sörgi. Õhtused otsad sõltuvad sellest, mida treeningplaan ette näeb, kas lõigutrenn, tempojooks, aeroobne või pikem jooks. Oma nädala alguseks pean ma pühapäeva õhtut kui viin auto töö juurde.

PÜHAPÄEV:

  • õhtu: Viin auto, ülikonna, särgid jms nädalariided töö juurde.
  • Joostes koju tagasi 4-8 km.

ESMASPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle.
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

TEISIPÄEV

  • Hommik: joostes tööle
  • Lisa: hommikujooks ja ÜKE Microsofti ja SMIT-i inimestega
  • Õhtul: joostes koju ja kodus ÜKE.

KOLMAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

NELJAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

REEDE

  • Hommik: joostes tööle
  • Õhtu: autoga koju ja nädala riided kaasa

LAUPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk

PÜHAPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk