101 km jooks läbi talvise ja öise Eesti

Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.

Taliharja Vanakuri 100km

Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.

Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.

Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.

Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.

Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.

Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.

20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.

Sain juua. Jääkülma vett.

Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.

Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.

Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.

Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.

Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.

Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.

Otsisin kotist paksud sulekindad.

Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.

Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.

Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur  -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.

Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.

Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.

Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.

Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.

Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.

Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.

Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.

Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.

„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.

Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.

Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.

Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.

Taliharja Vanakuri 101km

Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus Smile

Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Varustus:

  • Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
  • Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
  • Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
  • Seljakott Salomon S-Lab.

Fogo, tulega saar

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

 
Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.
Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.
 
Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.
Sal, Cape Verde
Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.
 
Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.
 
Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.
Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.
 

Fogo, suure tulega saar

 
Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.
Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.
Fogo Cape Verde running holiday
Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.
 

Suurte ämblike kuningriik

 
Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.
 
Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.
 
Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.
 

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

 
Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.
 
Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.
1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.
 
Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.
 
Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?
 
Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.
 

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

 
Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.
Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.
 

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

 
Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.
 
Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.
Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!
Fogo Cape Verde running holiday
Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.
 
Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.
 

4 päev, puhkus Mosteiros

 
Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.
Fogo Cape Verde running holiday
Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.
Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.
 

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

 
Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.
 
Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.
 

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

 
Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.
 
Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.
 
Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.

Mina armastan Kaja. Jätkuvalt

Kaugel olles tulevad ikka need kõige lähedasemad mõtted, kuid lähedal olles mõtled kaugete asjade peale.
Kas meie suhe on suur ja lõppemata kahte inimest siduv armastus? Kui nii, siis võikski ju siinkohal lõpetada. Ja peakski, või siiski mitte?
Sest siit kogu see lugu alles algab.
 
Filosoofid on öelnud, et armastus algab pisiasjadest ja siin mõned armastuse pisiasjad.
  • Kaja paneb selga piduliku kleidi kui tuleb mind lennujaama saatma.
  • Kaja tuleb mulle lennujaama vastu ning on kandnud hoolt, et hea välja näha.
  • Peale kahepäevast eemalolekut kohtume lennujaamas viisil nagu poleks teineteist pool aastat näinud.
  • Kaja tuleb rõõmuga minuga koos matkale ja
    • hüppab üle kraavide, ronib mööda peenikesi purdeid,
    • tammub üle mudaste põldude tinaraskeks muutunud saabastega,
    • astub oktoobris kõhklemata pahkluuni külma vette kuna see on ainuke moodus edasiliikumiseks,
    • suusatab täiskuu südaööl -20 kraadise pakasega raba peal,
    • serveerib kajakis peegelsiledal suvehommikul Tallinna lahel päikesetõusu ajal kell 4 kohvi ja värskeid saiakesi,
    • istub valge kleidi ning kontsakingadega tandemile et Laulupeole sõita,
    • ronib mööda vertikaalset kaljuseina karabiinide ja köitega,
    • ööbib vertikaalsel kaljuseinal ning elab seal läbi äikesetormi,
    • sattudes kajakiga Atlandi ookeani lainetesse kilkab hirmust ja toredusest,
    • aitab kõrgmäestikus 6500m kõrgusel inimese elu päästa,
    • usaldab mind ka kõige pöörasemates ettevõtmistes.
  • Naeratab, kallistab ja on õnnelik kui me ükskõik milliselt ohtlikult seikluselt taaskord naaseme.
  • Seob endale rakmetega selja taha autokummi lohisema, et Sareki suusaekspeditsiooniks valmistuda.
  • Paneb jalga suured ja rasked kõrgmäestiku saapad ja tammub mööda Munamäge üles-alla, et Pamiiris asuva Lenini mäe ekspeditsiooniks valmistuda.
  • Paneb igal aastal pulma aastapäeval selga ikka sellesama valge piduliku kleidi, millega naine on end oma mehe jaoks elu kõige olulisemaks hetkeks ehtinud.
  • Käib metsas jõhvikal ja mustikal ning kannab hoolt mooside talvevarude eest.
  • On ära õppinud paremakäelist hiirt vasaku käega kasutama.
  • Usaldab mind kui karjajuhti kelle juhtimisel saab tagatud pikaaegne edu.
  • Annab mulle andeks kui ma mõnikord temast aru ei saa.
  • Armastab kasse, kõiki, lihtsalt. Ja on kirjutanud kassiraamatu.
  • On päriselt naine, sest alati teeb midagi muud kui seda, mida ütleb. Näiteks ütleb, et võtab läätsetopsi ja kohe tuleb siis tegelikkuses paneb kõigepealt pesu kuivama, riietub ümber, teeb matkaks võileivad kaasa ja siis võtab ka läätsed.
  • On puhta pesu hull ja mul on keeruline näiteks kaks päeva samade riietega trennis käia.
  • Lubab igasuguste veidrate asjade tekkimist koju ja jalgrattad võivad ka elutoas olla kui tarvis.
  • Oli vabatahtlikult nõus elutoast ja üldse majast teleka välja tõstma.
  • Kuulab minu klaverimängu, kuigi lood on ikka ühed ja need samad.
  • On minu unistuste magamajääja, peale kõnelemist jääb 10 hingetõmbega magama. Olen seda korduvalt üle lugenud.
  • Elutoa laud võib olla nädalaid kaetud IoT andurite, Raspberryde ja juhtmepusadega ning see on OK.
  • Sääred on sama siidised ja siledad kui 20 aastat tagasi.
  • On igal ajal ja pool valmis kõikideks meeletuteks mehe-ja-naise seiklustes.
  • Naerab minu naljade peale, kuigi ma ei mõista nalja teha.
  • On armukade, arvab et mõnes osas on keegi temast parem. Siinkohal aga tuleb tervikpilti vaadata, see määrab!
  • Peab täiskuust lugu ja see on ürgne naiselikkuse sümbol.
  • Teeb kolmapäeviti 7 minutit planku.
  • Oskab peast Marie Underi luuletusi lugeda.
  • Kannab igapäevaselt hoolt, et kodus söök laual oleks.
  • Oskab 8-st munast laupäeva hommikul pannkooke teha kui juhtumisi piim on otsas.
  • Soovib, et ma R. Valgre "Muinaslugu muusikas" klaveripala mängides ka laulaksin, aga ma ei oska või ei julge või mõlemat.
  • Siiralt üllatub kui talle sünnipäevaks tööjuurde sülemi roose toon.
 
Ja kõige sellepärast jätkuvalt armastan Kaja ning tunnen, et tema mind ka.
 
Haaremipidaja peaksin olema, kui poleks Kaja. Iga tegevuse ning asja jaoks oleks oma naine, kes ilus, kes vapper, kes tark, kes usaldav, kes abivalmis, kes diivanil jne.
Kui keegi ütleks mulle, et selliseid nagu Kaja on veel, siis ma siiralt ei usu. Ja et Kaja just minu valis, on suur väärtus.
 
Mees võtab naise aga naine valib mehe.

SOLVED: How to charge Garmin 920XT during activity

One of the most asked features from ultrarunners: How to charge Garmin 920XT during activity. SOLVED!
Press the power button - clip the watch into the charger and at the same time keep pressing the power button until you see the screen to turn your watch on/off. Don’t turn it off. And that’s the trick. It works like a charm.

Watch this video how to do it:

https://www.youtube.com/watch?v=wezXVH9ZGEo
SOLVED: How to charge Garmin 920XT during activity

In ultramarathons you have to run for far longer than 10 hours. 24h, 48h etc, you name it. There are no watches in the market which can last for the whole competition. The new 935XT can be charged during an activity, but that is awful, because you cannot put it in your hand during charging.
But 920XT has a really convinient plate, so you can easily wear your watch on your hand when it is in charging mode during activities.

I started to prepare for my 100 miles ultramarathon where my goal is to finish in 30 hours. This means that I have to charge my Garmin 920XT during an activity.
First, I was thinking of doing some physical trick with the charging cable, as there are just two wires needed for charging and maybe I can charge it if I disconnect the other two. That was just a crazy idea.
Before that, however, I tried to find a way to do it by pressing different buttons and attaching the charger, because, as person previous experiences have showed, sometimes devices like this have some kind of an "easter egg" and voila, it worked
I wonder, are the Garmin engineers aware of this trick?

Wilderness Maraton 43km

Olles selle jooksu nüüd lõpetanud, saan ka targemate nõuannetest aru aga ega ma ikka ei suutnud neid kuulata.

Stardist oli ju kohe vaja “panna” esimeste grupiga kohalt minema, nii et käbid ja okkad aina lendasid taldade alt.

image

Mõni minut peale starti tuli üks “suur must mees” ja pani oma üüratult pikkade jalgaega tümm-tümm-tümm meist kõigist mööda ja rebis ennast kogu seda kampa juhtima. Hiljem finišis selgus, et tegemist oli ka selle jooksu võitjaga, norrakas. Suur must ja tugev mees, kasvanud ja suusatanud kogu elu Norra karmides oludes.

Nii palju oli mul siiski mõistust, et mitte norraka tempoga kaasa minna. Sest tema kaduski paari kilomeetri pärast silmapiirile. Tempo, millega alustasin, oleks sobinud minu tänase võimekuse juures kenasti 30km jooksuks.

Aga keegi oli 30km peale augu kaevanud, vaid minu jaoks, ning ma kukkusin sinna sisse. Nagu Kafkas, lossivalvur võis ukse sulgeda ja minna kui oli selge et maamõõtja sealt enam sisse ei lähe.

Üleni. Sees. Augus.

Silme ees olid värvilised ringid, mis tuli ilmselt sellest et metsahaldjad mängisid hula-rõngastega ja jalgade külge oli keegi märkamatult mulle sukeldujatele nii vajalikud tinaraskused kinnitanud. Hea vähemalt, et lühikese maa matkajad rajal selg ees vastu tulid, selle järgi sain enamvähem paika oma liikumissuuna.

Soodla jõe ääres ehitas Silver puuroigastest silda, nagu karupoeg puhh. Ja minu sammu kohta ütles ta vaid, et seal kuhu ma järgmiseks astun, on väga sügav vesi. Ja tal oli õigus.

imekspandav oli aga see, et arvestades minu olematut tempot, ei jooksnudki minust sadade kaupa kaasvõistlejaid mööda. Aga mul oli ka muidugi hirmuäratav tempo, kõikidest jalutavatest lühikese raja omadest läksin mööda.

Kuna raja teine pool oli päris raske, siis arvutasin endamisi, et huvitav kas jõuan Ramsesele järele või mitte. Tema nimelt alustas ka lühema raja pealt, aga oma 96kg kehakaaluga oli ta teinud muljetavaldavat tempot. 1,5km enne finisit nägingi teda, ergutasin teda lõpuni pingutama ja jooksin finišisse et talle auväärne vastuvõtt korraldada.

Aitäh korraldajatele, kihvt rada ja mõnus elamus. http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/

Seekord siis 16. koht ajaga 3:46.

Team Salomon S-Lab kevadine minek

Kolm järjestikust nädalavahetust ja enamgi pakkusid elamusi paljudele seikluste otsijatele kel meeldib kaardiga väljas ringi liikuda.

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita

Foto: Aldis Toome

Alustama peab kaugemalt kuna juba jaanuaris oli kätte jõudnud kevad 2017. Maa oli must ning Winter Xdream, mis nagu nimigi ütleb peaks olema talvega seotud, muutus aga lihtsalt talviseks rattavõistluseks.

Tiimil ACE Salomon (Timmo Tammemäe, Rait Pallo, Leivo Sepp), polnud ühtegi kõhklust millise vahendiga starti minna – jalgratas. Korra jooksis läbi, et äkki peaks fätiga minema? aga sinnapaika see jäi, kuna Timmol ja Leivol nagunii fätti pole ja lund ei paistnud, läksime peale tavaliste ratastega.

Rajal olnud kõige kõvem jooksutiim “Sparta jooksjad” saavutas üldjärjestuses 18. koha. Kuigi rajal oli etappe, kus me liikusime jooksjatega võrdsel kiirusel. Jooksjad lihtsalt jooksid väga nobedalt ja meil oli vaja rattaid üle kivide ja kändude lihtsalt tassida. Ilmselgelt aga oli rajal pikki sileda tee like ning seal võib rattale vastu saada vaid veel kiirem ratas.

Nagu näha, siis esimese koha võttis üldse segatiim, sinna kuuluvad rattaorienteerumise maailmameister ning muidu mehiste rattalihastega sõitjad. Meie tiim jõudis 3 min peale võitjaid, kuid 3. koht oli juba võitjatest juba pea 12 min kaugusel.

Väärikas aasta algus ratastel: meesteklassi 1. koht, 3:23 ja 58km.

https://www.xdream.ee/winter-xdream-info 

ADIDAS Winter Xdream - 15.01.2017 Pirita


ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere

Foto: Harry Veide

Nime järgi on tegemist taaskord talvise võistlusega, kuid reaalsus oli see, et tuli lihtsalt 4 tundi joosta. Metsaalused hakkasid välja sulama ning krave ületades ei võinud sugugi kindel olla, kas jää peab või astud läbi. Veel nädal enne võistlust kndsid veel kõik kraavid ja vähegi vesised alad. Tänaseks siis aga pokumaad suhteliselt vesised ja metsateed kaetud jäise sopaliuga.

Pigem on reegel see, et kahesed tiimid on poodiumil, kuna leiab lihtsamini sobiva jooksutempoga kaaslase. Meie siiski trotsisime seda reeglipära ning läksime kolmekesi. Käsitlesime seda võistlust enda jaoks kui pikka 4-tunnine jooksutreening.

Rait oli tulnud just suusahooajalt ning tema enda sõnul on tal jooksusamm selline eelmise sügise jäänuk. Timmo on aga kogu aeg suurepärases vormis. Leivo jooksuvorm ei olnud ka veel talvest korralikult väljunud kuid tiimi abiga suutsime sellegipoolet näidata päris head tulemust.4 tunni jooksul läbisime 39km ning maastik oli kohati päris raske.

Kokkuvõttes tubli 2. koht, 4h ja 39km.

http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-talverogain/info/

ICEBUG XT Talverogain - 18.03.2017, Randvere


Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg

Foto: Silver?

Nädal peale talverogaini toimus Tallinna Linnarogain. Kuna Timmo on selle peakorraldaja siis tema seekord jooksma ei saanud tulla ning Raidul olid toimetamised ees. Telefonikõne Heitile, kes on ka alati heas vormis, ja saigi selleks korraks kokku tiim Salomon-Seiklushunt (Leivo Sepp, Heiti Hallikma).

Väljavõte finišiprotokollist on justkui keskelt – kõik õige. Esimesed 6 tiimi olid ratturid aga jooksjatel on ikka oma arvestus. Seepärast siis siinkohal näha vaid 3-e esimest jooksutiimi puudutav fragment.

Heitiga koos tubli jooks ning tasuks 3. koht, 3h ja 33km.

http://linnarogain.ee/

Tallinna Linnarogain - 25. märts 2017, Kadriorg


Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Foto: Aldis Toome

Tartu Linnarogaini algne mõte oli segavõistkonnana ja Manniga minna, mille peale Assar ütles, et “Leivo, lõpuks ometi on Sul ka mõistus pähe tulnud, iga kord polegi vaja tõmmata”. Kuna Mannil aga tuli ka plaanidesse muudatusi, kirjutasin Arvile Seiklushundist ning tema viis mind seepeale kokku Sander Linnusega.

Selge pilt, iga nädalavahetusega tõuseb jooksu intensiivsus mitte terve sammu jagu vaid kohe mitme pika hüppe võrra edasi.

3. koht ning 3-tunniga jooksime kokku 38 km.

Kui analüüsida, et miks seekord kolmas koht, siis põhjus on väga lihtne, meie planeering ei hõlmanud kõikide punktide võtmist ja seda pole võimalik hakata parandama rajal olles. Esikoht võttis kogu platsi puhtaks ja neil isegi 5 minutit üle. kui võrrelda distantsi ning aega, siis meie jooksutempo oli tegelikut täpselt sama, mis võitjatel.

Kaja ütles hiljem kodus, et sellise tempoga jätkates oleks teie maratoni aeg tulnud 3:15.

http://seiklushunt.ee/rogain/

Tartu Linnarogain - 1. aprill, 2017, Tartu

Liisi Rist, Olümpiale!

Liisi Rist, alati naeratus näol, põsed kergelt õhetamas justkui kogu aeg puhuks jaanuar üle näo ning oleksid soojast toast lumehange jooksnud.

Liisi Rist

Minu siiras kummardus kõikidele tegijatele, kes teevad asju hingega. Ja Liisi on üks neist.

Tänane ühistreening möödus täiesti märkamatult ning teemasid millest rääkida, jagus kuhjaga. Pöörane, mida tähendab sellisele tasemele jõudnud sportlasele elu. Sa oled kui karusellis ning tiirled sellega hommikust õhtuni, kuust kuusse ja aastast aastasse. Seda saab teha ainult täielikult pühendudes.

2015 aastal Eesti meister temposõidus. Aastal 2016 on sõitnud mitmetel Euroopa võidusõitudel poodiumile. Ja see pole mingi lihtne asi, et “ma olen tugev ja sõidangi hästi”. Ümberringi on suur hulk teisi tüdrukuid, kes kõik nagu vihased hagijad on oma sihi seadud esimesena lõpetada.

Meie vestlus oli regulaarselt rikastatud vattidest ning sellega seotud mõistetest, et kui suur on kellegi FTP (Functional Treshold Power), kuidas see muutub, millised on nädalakoormused TSS-des (Training Stress Score), 30 sek ja 2 min maks võimsused, eesmärgistatud treeningutest, treeningplaanidest jpm. Mul oli siiralt hea meel, et Liisi nendes mõistetes väga hästi orienteerus ning oma numbreid suurepäraselt tundis.

Kerged nädalad on tal 500 TSS ning rasked nädalad 1000 TSS. Ma võin öelda, et intensiivse treeningperioodi ajal olid need näitajad ka mul suhteliselt sarnased: 700-1000 TSS nädalas. TSS ehk treeningkoormuse näitaja, on võrreldav üks-ühele inimeste vahel. Selles ei oma kaal ega sugu tähtsust. See arvutatakse läbi päris mitme komponendi ning olulisemad neist on treeningu kestus ja intensiivsus laktaadiläve või FTP suhtes.

Ja lõpuks jõudsime ka söömise teemani, milles olime samuti mõlemad väga paljudes asjades ühel meelel ning omasime samu kogemusi. Näiteks tõsisemalt treenima hakates kaob ära isu liha süüa. See asendub palju vajalikema toitudega, olgu selleks siis muna, kodujuust, pähklivõi vms.

Allolev pilt on Hawaii ees, peale sõitu. Eks need ühe käega tehtud enesepildid on kõik sellised väheke kõverad sinna pildistaja suunas Smile

Leivo Sepp Liisi Rist

Ja kui Liisi küsis, et “aga miks Sina mind toetasid”, siis tõesti, miks?

See oli millalgi talvel, kui sattusin peale üleskutsele, et aidake Liisi olümpiale ning sellega seotud erinevate tegevuste jaoks oli vaja koguda raha. Ilmselt oli mul just olnud palgapäev ning võibolla oli ka täiskuu aeg ja nii see emotsionaalne otsus saigi pangaülekande näol tehtud Smile

Liisi, palju edu Sulle valitud teel!

Sinu tulevik on Sinu kätes ja suured unistused viivad eduni!

Leivo Sepp Keukens Redant

Aitäh Sulle, Keukens Redant on nüüd minu järgmise suve vorm ja ma saan kõigile Sinu lugu rääkida.


Laulasmaa Ultramaraton 2016, II koht

Laulasmaa Ultramaraton toimub 21,1 km pikkusel ringil, mida joostakse kokku 10 ringi.

Vabalt võib ka vähem joosta, tulemus läheb igal juhul kirja, kuid võitjad jooksevad kõik 10 täis. Nii on tavaliselt.

2016 aasta Ultrajooks aga katkestati öösel kella 3 paiku. Põhjuseks väga libedad ja võistlejatele ohtlikuks muutunud mudased tõusud ja laskumised. Minul oli selleks ajaks joostud 7 ringi, ehk siis 147.7 km ajaga 16:55 ja tulemuseks 2. koht. Kolmas koht – eelmiste aastate võitja lätlane Laimonis – oli ca 6-10 min mul järel.

TOSSUD HOKA ONE ONE

HOKA ONE ONE SpeedcoatKui Hannes Veide, eelmise aasta Laulasmaa Ultra võitja eestlaste seas ja kellenimelises tiimis ma tänavu jooksin, küsis poole võistluse ajal, et kuidas Hoka’dega on neid libedaid mudatõuse võtta? Pean ütlema, et paremat jalanõud ultra ja eriti veel selliste tingimuste jaoks annab otsida.

Jalanõu on jooksmise A-O ning HOKA ONE ONE on ülimalt hea ultrajooksu jalanõu. Aitäh siinkohal Silver Eensaarele soovituste eest. Jooksin mudeliga Speedcoat ja julgen soovitada kuigi jalas näevad need sellised üsna wanna-be tossu moodi välja. Paks ja kõrge tald ning ka värvilahendus on pigem selline street-walkeri laadselt silmatorkav.

JOOKS ISE

Esimesed 2 ringi jooksin hästi kerge tempoga, hoidsin ennast tugevalt tagasi ja vähegi tõusu moodi asjad kohe kõndisin. Ringi ajad umbes 2:05. Kolmandal ringil hakkas juba sadu tugevnemise märke näitama ning vahetasin lühikesed käised pikkade vastu. Keskmine tempo veidi langes, ringi aeg võis olla ca 2:10.

Laulasmaa Ultra vihmametsasKaja, kelle asendamatu abi võimaldas mul põhivahetusala väga kiirelt ja sujuvalt teha, andis ka teada, et Assar lubas minuga kolmanda-neljanda maratoni ajal tulla jooksma. Olin juba viienda ringi teisel kilomeetril, kui äkki oli tagant kosta pikkade sammude müdinat – ja hopp – Assar oli mind kinni püüdnud. Kinnitasin talle, et meie jooks saab olema erakordselt aeglane, ja ta ei näe ühtegi kilomeetrit, mis oleks kiirem kui 6min/km kohta.

See tempo sobis Assarile hästi, ta jooksis selg ees ja filmis mind, hüppas sinna põõsasse ja teise et taas mõni parem klõps saada. Siin olevad fotod ongi Assari tehtud.

Laulasmaa Ultra Leivo Sepp

Imelikul kombel ei tulnud vähemalt selle 7 ringi jooksul veel pähe seda nii tavapärast mõtet, et “miks ma seda teen?” Ma lihtsalt tegin ja jooksin.

Viiendal ringil koos Assariga joostes, olin kas kolmandal või neljandal positsioonil. Kõige ees väga kiire lätlane, tema järel üks või kaks eestlast. Alles hiljem sain teada et ainult üks eestlane. Ja üsna minu järel veel üks lätlane.

Esimesel kohal olnud lätlane läks järgmisel ringil väikesele puhkusele, et siis naasta uue energiaga. Üks eestlane minu ees aga oli kadunud, ilmselt ka läks puhkama või lõpetas ning teine eestlane lihtsalt ei suutnud rohkem tempot hoida. Kui seitsmendal ringil olin kõige kaugemas punktis ja taas Hannest nägin, siis ta küsis, “tahad teada kuidas Sul läheb?”, kehitasin õlgu, sest ega mul liiga palju mõtlemisvõimet enam alles polnud. Aga Hannes vastaski ise: “Sa oled juba pikemat aega esimene”.

Tunnistan ,et see ei äratanud minus mingit emotsiooni, sest ma ei olnud sinna ultrale üldse võistlema tulnud. Minu eesmärk oli iseendaga joosta ja mitte lasta ennast kannustada võistlusest kui sellisest. Sest ma pole ultrat sellisel viisil varem jooksnud ning ma tahtsin enda kohta lihtsalt õppida.

Laulasmaa Ultra Leivo SeppKui aga seitsmenda ringi lõpetasin, ütlesid korraldajad, et rohkem joosta ei saa, kuna ilmaolud on ülimalt kehvad. NB! üks lätlane oli ka finišis alajahtunud seisundis, kuigig ise samal ajal korrates “I must run, I must run”. Õnneks aga olid korraldajad temast jõu ja meelekindluse osas üle.

Aitäh ka Salomonile, kelle soojad püksid aga veelgi enam koorikjope, ülimalt kerge ja täiesti veekindel, hoidis mind kuiva ja soojana. Ja juba mainitud HOKA’d hoidsin mind kindlalt rajal.

Minu ülesanne kõige selle juures oli vaid edasi liikuda.

Hannes Veide liikus ka rajal fotokaga ringi ning temalt vähe suvisem vaade jooksule.

Laulasmaa Ultra Leivo

Shetlandi kajakimatka planeerimine

Kust sellised ideed alguse saavad? 

Lendav Hollandlane Kaja ja Leivo

Inspiratsiooni on vaja

Igal hetkel tuleb elada siin ja praegu ning silmad lahti hoida. Iga kohtumine, uus paik, raamat või lihtsalt maailma kaardi vaatamine rikastab meid uute nüanssidega.

Ühel hetkel sõidad mööda Šotimaa teid, piki selle maale omapäraseid lahtesid, ja järgmisel hetkel paigutad ennast sinna looduse keskele. Olgu siis kaljudele ronima, vee peale sõitma, mägedesse matkama, trail runningule jooksma, rattaga downhilli rajale või lihtsalt fotokaga pildistama.

Need kujutluspildid annavad inspiratsiooni!

Inimestega kohtumisel võivad pealtnäha täiesti kasutud asjad tekitada sisemisi võbelusi ja selliseid, mis ei annagi järgi. Mõned aastad tagasi rääkisin ühe kajakisõitjaga, kes mainis oma läbitud kajakisõidu koolitusi ning kõige keerulisem neist oli olnud tõusude ja mõõnadega planeerimisega seotu. See pidi nii keeruline olema, et teise koolituspäeva lõpuks olid kõigi pead täiesti segamini nendest arvutustest.

Selline keerukus on päris inspireeriv.

The Northern Isles Orkney & Shetland Sea KayakingSurfad veebilehtel ja vaatad mida kõike maailmas on tehtud. Milliste emotsioonidega inimesed kirjeldavad oma kogemusi, kui nad kusagilt tulevad. Tellid internetist vajalikud raamatud.

Kui näiteks jõudis kohale raamat “The Northern Isles Orkney & Shetland Sea Kayaking”, ei suutnud me mitu päeva muud teha kui unistada ja pilte vaadata.

Teiste emotsioonid on selgelt inspireerivad!

 

 

Matka võlust poole annab planeerimine ja sisse elamine. Me otsime seiklusi, emotsioone, isiklikku kogemust ja rikkalikke läbielamisi. Aga ka uusi teadmisi, oskusi toime tulla tundmatutes olukordades ning kuidas võimalikult kiiresti adapteeruda muutunud tingimustes. Ma nimetan seda laiemalt võttes ellujäämise õppimiseks, sest dinosaurused on ammu välja surnud, aga alles on loomad, kes suudavad kohanduda uute tingimustega. Muutusi on vaja pidevalt toita ja elus hoida.

PLANEERIMINE

Planeerimine on tänaseks sisuliselt tehtud. Selle käigus valmis meie püha graal, mis koosneb kolmest komponendist: kaardist, loodete atlasest ja loodete tabelitest.

1. Kaart, millele on kantud:

a) eeldatavad marsruudid ja pikkused
b) tõusu ja mõõna suunad ja maks voolutugevused
c) tõusu ja mõõna alguse aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
d) maksimaalse veeseisu aeg Lerwicki või Doveri sadamate suhtes
e) magnetilise ja tegeliku põhjasuuna vahe, antud piirkonnas 3-5 kraadi

Matkale kaasa võtmiseks voldime kaardi sobivalt kokku ning paneme veekindlasse kaardihoidjasse.

Shetlandi kaardid

2. Loodete atlas, 13 lehte

Siit loeme tunniajase täpsusega informatsiooni antud piirkonna loodete kohta, Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes.

Atlase kiletasime ära, et selle saaks kaasa võtta ning kajaki peal kasutada. Kõik 13 lehekülge tuleb igapäevaselt täita, arvutades välja ja kirjutades sinna kuupäeva ning kellaaja. Tulemuseks on tunniajase täpsusega ülevaade olukorrast merel just sellel kuupäeval ja ajal.

Kuna tõusu-mõõna ajad on iga päev erinevad, tuleb igal õhtul markeriga kirjutatud numbrid maha kustutada ja järgmise päeva kellaajad peale kanda.

tidal atlas tõusu mõõna atlas

3. Loodete tabelid, Lerwick ja Dover

Shetlandil antud kohalikud looded on Lerwicki sadama järgi, kuid Orkney saarestiku looded on antud Doveri sadama järgi.

Need tabelid on meie igapäevaseks kolmandaks abiliseks, et välja arvutada ja ära täita loodete atlas. Neid tabeleid me sõidu ajal ei vaja, küll aga igal õhtul, kui on vaja järgmise päeva loodete atlas ette valmistada.

loodete tabelid

Süstaga Atlandi ookeani põhjaosas

Shetland keset Atlandi ookeani

SHETLAND: ookeani meelevallas

Shetland on väike saarestik Suurbritannia ning Norra vahel, kus elab 23000 inimest. Ajalooliselt on see olnud Norra impeeriumi osa, kui Taani printsess aga abiellus Šoti kuningaga, jäi maksmata kaasavara ning siis anti saared Šotimaale. Veel varasemast ajast on teada, et tegemist oli viikingite ja piraatide kodukohaga.

LOODED: 6 tunnised tsüklid

Ookeani veemassid on tohutud ning kuu ja päikese poolt põhjustatud tõusud ja mõõnad kihutavad piltlikult öeldes kogu aeg ringiratast. Kitsamates kanalites on vee voolu kiiruseks 20-30 km/h, see on peaaegu nagu mäslev jõgi ning sellisesse kohta pole küll turvaline süstaga sattuda. Eriti veel kui tuul peaks vooluga vastassuunas puhuma.

Ja nõnda toimub see ca 4 korda ööpäevas ehk iga 6 tunni tagant vahetub tõus mõõnaga.

SPRING ja NEAP: kuidas tõlkida eesti keelde?

spring ja neap tideKuidas tõlkida eesti keelde mõisted Spring-tide ja Neap-tide? Spring-tide esineb olukorras kui päike ja kuu on kohakuti ning avaldavad koos veemassile mõju, neap-tide aga on siis kui ainult kuu või päike avaldab veemassile mõju. Spring ja neap vahelduvad iga 7 päeva järel (kuu liikumine) ning veemassi hulga vahe on sõltuvalt asukohast kuni kahekordne. Kui neap-i ajal on tõusu ja mõõna vahe 1m siis samas kohas on spring-tide’i ajal 2m kõige madalama ja kõrgema veeseisu vahe.

Lisaks on talvise ja suvise pööripäeva lähedal suuremad tõusud kui kevadise-sügisese pööripäeva ajal. See on muidugi otseselt seotud maa kaugusega päikesest.

TÕUSU SUUND: vesi käib ju lihtsalt edasi-tagasi?

tüüpiline tõus ja mõõnTõusu ja mõõna suunad käivad jäigalt edasi-tagasi, ja et vahepeal vesi seisab? Ei seisa midagi, voolab lihtsalt aeglasemalt ja teises suunas. Vaata kõrvalolevat pilti, see iseloomustab üsna traditsioonilist loode käitumist. Punane graafik tähistab vee voolu suunda kraadides ning sinine graafik vee voolu kiirust ja x-teljel on aeg.

On näha, et tunni ajaga muudab vesi oma suuna 100kraadi pealt 300 peale ning kiirus muutub 0,5 – 7 km/h. Samas mõõna ajal on vee voolu suund 150 kraadi.

tõus ja mõõn

Kuid olgu toodud siia näitena teine pilt ühest kohast Shetlandil kus on näha, et voolu suund muutub hoopis erinevalt. Võib arvata et see teeb planeerimise erakordselt väljakutsuvaks. Tund aega voolab põhja suunas, tund aega lõuna suunas, siis jälle tund aega põhja suunas ja jälle ümberpöörd.

Kõik see annab aimu kui suurel määral on sellises piirkonnas elu juhitud loodetest. Olgu selleks kajakimatkale minek, igapäevane kalal käimine või ka purjetamiskooli lahtioleku ajad.

PLANEERIMINE: mis siin siis keerulist?

Shetland Papa StourEsiteks, on täiesti võimatu planeerida sellist matka ette, kuna lõpliku otsuse määrab ilm. Aga kuidagi ikka tuleb ju planeerida?

Tidal atlas ShetlandIlm tuleb planeerimise käigus välistada ja tegeleda ainult loodete ajastamise, suuna ning kiirusega seotud matemaatikaga. Tegelikult tuleb valmis planeerida palju marsruute ning koha peal tuleb vastu võtta otsus iga päeva kohta eraldi, et kuhu täna tee viib.

Kõrvaloleval pildil on üks näide selle kohta, milline näeb välja loodete atlas Shetlandi piirkonna kohta. Siin on välja toodud loode suund, voolukiirus ja aeg Doveri, Lerwicki ja Aberdeeni sadamate suhtes. Konkreetne pilt on 2 tundi enne Doveri kõrgvett. Neid lehti on kokku 13, mis katavad tunniajase täpsusega kogu loode 12 tunnise tsükli. See atlas koos kuupäevalise ja kellaajalise tõusutabeliga on planeerimise aluseks. Numbrid noolte juures on tähistatud kujul 07.13, see tähendab et neap-tide’i puhul on voolukiirus 0,7kn (1,3 km/h) ja spring-tide’i korral 1,3kn (2,4 km/h).

Shetland asub kõrgemal laiuskraadil kui Eesti ning suve keskel on loojub päike vaid tunniks. Seega kui ikka tõusu või mõõna ajastus annab märku, et välja tuleb sõita kell 5:24 hommikul, siis nii tulebki minna. Tõusedki kell 4 üles, jood hommikukohvi ja lähed. Järgmine võimalus samale marsruudile minna on muidu alles õhtul kell 17.

imageJa mis matemaatikasse puutub, siis tõusude info antakse kindlate sadamate kohta ja kohaliku piirkonna tõusu aeg antakse siis selle sadama suhtes. Näiteks –0325 HW Lerwick tähendab, et antud kohas on veetaseme kõrgeim moment 3 tundi 25 min enne Lerwickut (sadam Shetlandil). Siis tuleb see kõik välja arvutada ja samal ajal tuleb teada, kas kellaaeg on antud universaalaja järgi, kohaliku aja järgi ja kas seda on kohandatud suveajaga. Kui neid asju ei tea, siis paaritunnine möödapanek on seal piirkonnas juba suur risk. Näitena see, kuidas esitatakse tõusu ja mõõna ajad.

Eestis võid magada nädalavahetusel kella 10-ni, pika hommikusöögi teha ning siis 12-ks vee peale minna, Shetlandil nii pole võimalik.

MARSRUUDID: vahepeatused, mis need on?

Shetland koosneb mõnest suuremast saarest ning paljudest väikestest saartest. Kajakisõidu marsruudid ongi seotud rannikusõitudega, väikesaarte avastamine, sõitmine piki suuremate saarte rannikut, aga ka koobaste jms kohtade külastamine kuhu on võimalik jõuda ainult süstaga ja mööda merd.

Mis teeb lisaks mitmemeetristele loodetele Shetlandi marsruudid väljakutsuvaks? Peamiselt just see, et rannik on kõrge kaljupank ning maabumiskohti on ainult väga üksikud. Kui ilmaolud peaks keeruliseks muutuma, siis on vaja teada ja kiirelt vastu võtta otsus et milline maabumiskoht on kõige lähem või kõige kiirem. Võib ainult väga hea ilmaennustuse korral välja minna kui on ette teada, et päeva marsruudil 10km jooksul maabumiskohta pole.

LAINED: loksutab nagu Tallinna lahel?

surfilaine swellMis on swell? – seda võib tõlkida kui surfilaine. Ookeanil on tuhandeid kilomeetreid takistuseta vaba pinda ning kui tuul, ka suhteliselt nõrk tuul, ühest suunast puhub, tekib lõpuks selline suure veemassi liikumine ühes suunas. Kuni see veemass on ookeanil, siis pole seda sisuliselt ei näha ega tunda, tegemist on väga pika ja madala lainega ja selle kõrgus laotub lihtsalt vee peale laiali. Kui aga see väga aeglane laine jõuab rannikule kus merepõhi tõuseb väga järsult, peab ka vesi sarnaselt käituma ning tõuseb järsult välja. Seda rannikul tekkivat kõrget surfilainet nimetataksegi sõnaga swell. Surfarid just selliseid laineid oma laudadega otsivadki. Kui nüüd tavalise meresüstaga sinna sattuda – on tulemuseks paras pesumasin.

seisulaine standing wavesSeisulaine, standing waves. See on teine oluline asi jälgida. Kui laine põrkab vastu kaljut, ei kaota see koheselt oma jõudu, vaid põrkab sealt tagasi. Asudes kohas kus kaks lainet kohtuvad, võid sattuda üksiku topeltkõrgusega laine otsa. Olles seda kogenud, võin öelda et südame alt käib jutt läbi. Seisulainet iseloomustab ka erakordselt terav tipp.

Säbrutav meri. See tekib kas põhjavormist või samuti kaljupõrkest. No igatahes lained on sellised, et need tekivad ja kaovad suvalistes kohtades. Ja sellisest kohast on targem eemale hoida, kuna on täiesti ennustamatu kust tõuseb järgmine laine.

Veekeerised. Põhja-, kuid peamiselt siiski kaldavormid tekitavad olukordi, kus on vesi käib ringiratast ja moodustab tsentrifuugi. Tsentrifuugi läbimõõt võib olla sajast meetrist kuni mitme kilomeetrini ning selle voolukiirus omakorda sõltuvuses tuulest, tõusust, mõõnast. See pole koht kuhu peaks kajakiga sisse sõitma.

KOOPAD, kas lihtsalt sisse-välja?

Shetlandi koopad cavesPikkade aastatuhandete jooksul on vesi uuristanud kalju sisse koopaid. Pikemad neist suisa 400m, poolsaare ühelt poolt sisse ning teiselt poolt välja. Ka siin varitsevad mitmed ohud. Nimelt sobiva tõusu-mõõna ajal muutub tunneli sisu mäslevaks mägijõeks.

Ja kuna koopasuud on ju ikka rannikukaljus, ja kuna sealsamas tekib ka swell, võib olla koopasse pääs lihtsalt murdlaine tõttu takistatud.

Kuid on ka kohti, kus koobas on laieneb saare sees väikeseks maabumiskohaks ja päikeseliseks rannaks. Need ongi kohad, kuhu mööda maad minna ei õnnestu.

SHETLANDI PONID

Need Shetlandi nupsikud on lihtsalt seal.

Shetlandi poni