Ultrajooks Omaani eepilistes vadides

Tulikuuma Omaani ultrajooks on mägine, 137km ja 7800 (!) tõusumeetriga. Raskusi võimendab 1600-2300m kõrguse hõredam õhk. See jooks on eepiline, tehniline ja raske. Võibolla liigagi, kui ligi pooled katkestavad või ei suuda 44-tunnises ajalimiidis püsida. Eesti ultrajooksjatest lõpetasid edukalt Leivo Sepp (29:15) vanuseklassi 4. koht ning üldarvestuses 21. koht ja Martin Sokk (42:24). https://omanbyutmb.com/ 

Oman by UTMB 2018

Start: otse sotsiaalmeediasse

Start on õhtul kell 19:30. On kottpime, kuid temperatuur endiselt 28 kraadi.

Kuna see on esimene ultrajooks Omaanis, on 419 registreerunu seas üle 70 vaimustunud omaanlase, kes ilmselt arvavad, et neil on kodukoha selge eelis. Etteruttavalt võib öelda, et neist lõpetab kuus, aga praegu on stardikoridori kaks esimest rida täis eufoorilisi ja plaksutavaid selfi- ja grupivideote tegijaid. Veel minut enne starti on neil telefonid käes, Facebooki trükitakse imekiirelt sõnumeid ja pannakse laike. Alles kolmandas ja neljandas reas seisavad keskendunud ja emotsioonitute nägudega tõelised jooksjad.

Start läheb nagu „Maleva“ filmis, kus vanem Lembitu annab käsu rünnakule asuda ning kõvemad kärbsed jõuavad saja meetri kaugusele, enne kui hingeldades kokku kukuvad. Esimese tõusu saabudes on eufooria kui peoga pühitud.

21+8 km. Kus mu kepid on?

Esimesed 21 kilomeetrit on ühtlane kerge tõus ning suurematele maastikuautodele läbitaval teel saab liikuda tempoga 5-6 min/km. Selle poolmaratoniga lõpeb aga Omaani jooks selle sõna otseses tähenduses. Järgmise kaheksa kilomeetri käigus tuleb koguda tuhat meetrit kõrgust ja jõuda mägede piirkonda.

See on raske astumine ning kirun end igal sammul otsuse eest keppe mitte kaasa võtta. Nii paremalt kui vasakult minnakse minust keppide klõbinal mööda nagu postist. Mina püüan käsi põlvedele toetades teekonda pisutki kergemaks teha.

Oman by UTMB 2018

65 km. Suur vadivaikus võtab hingetuks

Vadi on kuiv jõesäng. Juhendis mainitakse vadisid iga rajalõigu kohta, kuid ega ma sellest suurt pidada ei oska. Eestlase mõttemaailmas seostub vadi kujutlusega Emajõe kuivanud sängist.

Vadid on aga tekkinud kaljupinna lõhenemisel ning kaljud on mitmekordse maja suurused. Väiksemad vadid on nagu järskude servadega kaljujõed, kuhu on igas suuruses kivirünkaid lohakalt laiali heidetud. Suured aga… võrdlus suure vadi tunnetamiseks on ehk USA-s asuv Suur Kanjon ja selle väiksemad vennad. Rohkem meenutas see siiski Prantsusmaal asuvat Gorges du Verdon piirkonna kanjonit (aga siis ilma veeta), kuid sellest võrdlusest saavad aru need kes seal käinud.

Mööda vadide kivirünta-punta-äntat tulebki edasi liikuda. See näeb välja pigem hüppamisena ühelt kivilt teisele ning jooksmiseks on seda raske nimetada. Sellise tegevuse nimi on coastaleering ja Eestis saab seda harjutada ranna ääres, näiteks Paldiski panga all.

Tee seda pimedas. Pealambiga.

Kui pimedas muudkui laskud, rada muutub üha järsemaks ning ootamatult hakkab su enda hääl ja hingeldamine kõhedusttekitavalt kajama, on üsna selge et oled laskumas ühe korraliku vadi põhja.

Mõistan seda esimest korda siis, kui lõpuks ühe sellise põhjas olen. Aga tähtis pole mitte see, et oled vadi põhjas, vaid et teiselt poolt tuleb hakata välja tõusma.

Taevakuma taustal saad aru, et tontlikus vadivaikuses ja vadikuumuses on süüdi kahel pool kõrguvad vähemalt poole kilomeetri kõrgused järsud kaljuseinad. Iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordsena tagasi. Õhk seisab ja muutud hetkega läbimärjaks.

Hakkan aduma, mida korraldajad mõtlesid kirjeldusega “deep vadi”.

Mõnes suuremas vadis viib rada läbi kalju sisse rajatud mahajäetud küladest. Sürrealistlik vaatepilt meenutab Star Warsi filmi liivakoobastes elanud kõrbetegelasi. Külast välja viiv ainuke tee on paar tundi turnimist nõudev kaljuseinale rajatud kitserada.

Mida edasi, seda harvem tuleb meelde, et keppidest võiks kasu olla. Allatulekul ja sirgel neid vaja pole ja ülesminekud on turnimised, kus igal sammul tuleb kätega kaljust haarata. Üks vadi on lausa nii järsk, et kohustuslik on kanda kiivrit ja ronimisvööd ning liikuda kaljudele kinnitatud terastrossil püsijulgestusega.

Oman by UTMB 2018

105 km. Naine – mäest allajooksu meister

Enne viimasele 1700m pikkusele tõusule minekut on rajal 10km pikkune lõik, mille käigus tuleb kõrgust kaotada 1000m.

See on pärast algust ainuke koht, kus on võimalik joosta, mitte hüpata kivilt kivile. Allamäge rada kulgeb taas Land Cruiseritele sobilikul mägiteel, anna ainult tuld ja mine.

Ent Eesti lauskmaal mäejooksu meistriks ei õpi. See saab selgeks, kui tagant tuleb Omaani mees, möödub kergel sammul ja saan ainult vaadata, kuidas ta selg vaikselt eemaldub. Muidugi, tema on kohalik ja terve elu mägedes jooksnud.

Kuid siis tuleb üks naine. Mitte omaan, vaid hispaanlanna.

Ta möödub, nagu oleksime seisvad postid. Serpentiin on mitme kilomeetri jagu jälgitav ja kadedalt vaatan, kuidas ta kõiki omapäi tiksuma jätab. Kui minu tempo on ca 10min/km ja temal 7-8, saavutab ta selle lõiguga vähemalt kakskümmend minutit edu.

117 km. Kaljuronimise baaskursus

Kell on lakanud mingi tehnilise viperuse tõttu töötamast ja mul on ajaarvestuseks kaks indikaatorit: päike tõuseb 6:30 ja loojub 17:30. Selle järgi pean teel oldud aja üle arvestust.

Kui päike loojub, tuleb taas lamp pähe panna, et hakata viimase mäe otsa rühkima.

Aga see pole rühkimine. Pole ka turnimine, on kaljuronimine.

Püstloodsel seinal.

Kõrgust tuleb võtta 1200m.

Kogu rada on tähistatud hästijälgitavate roheliste helkuritega ja ohualad punastega. Siin lõigul on neid saatanlikke punaseid silmi ohtrasti ning käe või jala valesse kohta panek võib lõppeda musta kuristikuga.

Minust umbes 15 minutit eespool on tüdruk, kelle lambituld näen vilksamisi kõrgel oma pea kohal. Aegajalt kostab klõbisev heli - kas ta tõesti kasutab keppe? Ei tea, aga igatahes hakkan temast mõtlema kui tüdrukust jalgrattal. Kui jälle tulevälgatust näen, on see ikka tüdruk jalgrattal.

Oman by UTMB 2018

122 km. Viirastusega topeltmägi

Rajakirjeldusest tean, et 2000m kõrgusel on lamemaa ja seejärel viimane künkake raadiomastiga.

Tee hakkabki uuesti tõusma ja tüdruk rattaga on vilksamisi alati kuskil kõrgemal. Kui rada hakkab laskuma, olen küll veidi imestunud, et kuidas ma mastist seda märkamata mööda sain, kuid igal juhul rõõmustan, et ees on kodutee.

Siis selgub tõde.

Ees on üüratu must mägi, mille koonuselise külje peal rühib ülespoole neli tulukest. Ja sinna on veel pikk tee.

Kellaga või päevavalgel tõustes oleksin juba esimese künka otsa jõudes teadnud, et midagi on veel, aga pimedas kaob ajataju ning kõrgustunnetus pole lauskmaainimesel samuti välja arenenud.

134 km. Võiduajamine

Kui ränk tõus läbi, toimub viimane 1700m laskumist taas kõige tüüpilisemal Omaani mägirajal: kivilt kivile, piki vadit või lihtsalt ilusal liigendatud kaljupinnal.

Kolm kilomeetrit enne finišit hakkab mulle kuklasse hingama üks hispaanlane. Oleme temaga rajal palju koos olnud ning tean, et allajooksul on ta minust parem.

Nüüd!

Sportlik tahe, viha ja otsus, et kuigi viimase 3km peale on 400m laskumist, ei anna ma oma kohta käest.

Panen lambi täisvõimsusele ning vajutan gaasi põhja.

Jätan igasuguse kolgerdamise ning mõtlemise, kuhu panna kaljul jalg, nii et oleks ikka kindel ja ei libise. Jalad ise leiavad täiskiirusel kohad, kus maad puutuda. Iga kivi, lõhe, nukk ja auk sobib, tossumuster haakub ideaalselt ja tasakaal on super. Mu keha oleks nagu 134 kilomeetrit oodanud, millal lõpuks joosta saab. Kus need ressursid küll varem olid? Kus? Peas!

Hispaanlane loobub kohe, kui saab aru, milline käik mul nüüd sees on. Mina aga jään endale kindlaks ning enne finišit hoogu alla ei lase.

Oman by UTMB 2018 Leivo Sepp finish

137 km. Finiš.

Kerge sihvaka sammuga sisenen lõpukoridori, et elegantse ja energilise pargijooksu rütmis üle finišijoone tulla. Ajaga 29 tundi 15 minutit jõuan oma vanuseklassis neljandale kohale, üldarvestuses olen 21.

Eesti lauskmaatreeningutega saavutasin sel võistlusel maksimumi. Parema tulemuse saamiseks peaksin käima mägedes treeninglaagris ning TOP 5 hulka jõudmiseks mägedes elama. Ent mulle meeldib tehniline ja raske rada. Ma olen selles hea!

Viide ametlikele tulemustele: https://omanbyutmb.livetrail.run/classement.php?course=137km&cat=scratch

Enesetunne

Terve võistluse vältel tundsin ennast suurepäraselt. Riided olid mugavad, jalanõud Salomon S-Lab Sense 6 SG küll veidi õhukese tallaga kuid enne võistlust tutikana karbist võetuna väga hea mustri ja pidamisega ning see osutus siin võistlusel kiire allajooksu kriitiliseks eduteguriks.

Süüa sain kõike mida hing ihkas ja pakuti, riisi, muna, nuudlisuppi, kartuliputru, arbuusi, banaani, batoone ja geele. Joogiks puhas vesi.

Epiloog

Oman by UTMB oli üks eepiline, tehniline ja raske jooks, kus ligi pooled osalejad katkestasid või ei suutnud lihtsalt ajalimiidis püsida.

Kõige kuumem aeg on päeval kell 14, sõltuvalt kõrgusest võib temperatuur jõuda 28-30 kraadini. Jahedamaks hakkab minema alles peale südaööd. Vadides on vadikuumus ning üleval mägedes puhub tuul ning võib kõle ja külm olla (5-6 kraadi).

Võistelda sai enamjaolt lühikeste riietega, kuid teisel öösel oli 2300m peal tuuline ning sooja hoidmiseks kasutasin pikkade käistega middle-layerit. Muul ajal kõik lühikestes.

Edaspidi tuleb keppidega teha. Omaanis poleks neid küll mitmel tõusul kasutada saanud, kuid küllalt oli kohti kus neist suur abi olnuks.

Mis on UTMB sari?

https://utmbmontblanc.com/en/

UTMB ehk Ultra Trail Mont Blanc on maailma populaarseim ultrajooks, mis toimub ümber Mont Blanci mäe. Sinna pääsemiseks peavad võistlejad läbima kvalifikatsiooni ja seejärel toimub loosimine, kuna kvalifitseerunuid on 5-6 korda rohkem kui kohti.

Nüüd on UTMB otsustanud kasutada oma kaubamärki maailmas laiemalt. Esimene ultrajooks selles sarjas on Oman by UTMB, 2019. aastal on tulemas Ushuaia by UTMB Lõuna-Ameerikas ning 2020 aastal lisandub Gaoligong by UTMB Hiinas.

Vahetult enne starti

Eestlastest startisid Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp.

Oman by UTMB 2018 Martin Sokk, Erik Jõgi, Alvar Lumberg, Leivo Sepp

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Leedus, Nida polsaarel toimus 20. oktoobril 65km pikkune ja 1000 tõusueetriga jooksuvõistlus. Lõpetasin selle ajaga 6:05, mis andis protokollis 10. koha. Lõpetas selle jooksu ca 80 jooksjat.

https://trailkursiunerija.wixsite.com/trailkursiunerija

See oli üle pika aja üks päris valus jooks, nii et ma tundsin sõna otseses mõttes et mu jalad põlevad, my legs are on fire sai minu jaoks selle võistluse motoks.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Nädal enne Curoniat toimus Eesti Maastiku Maraton, mis oli tavaline 42km pikkune jooks üle soode ja rabade, metsade ja mägede. Selle võistluse järel lõid mu sääred tuld välja. Kuna järgnevate päevade kerged sörgid seda ei parandanud, läksin teisipäeva õhtul Spartasse Mariuse venttisse. Kes teab mis on Mariuse ventti, see teab. Kui ei tea, soovitan minna.

Igatahes peale teisipäevast venttit oli sääremarjast tuli kustunud. Küll aga süttis reie tagumine lihas. Lihtne, eks lähen kolmapäeval spordihalli Assari üke-sse, küll see parandab siis omakorda ventti haavad.

Neljapäevaks aga põles mu reie tagumine lihas selle kõige peale nii ereda leegiga, et ma ei saanud korralikult kõndidagi. Vist peaks puhkama enne laupäevast ultrat? Reedel sain juba kõndida ja viisin läbi mitu seeriat venitusi.

Kõige sellega siis startisin pimedal laupäeva hommikul Nida külast 65km pikkusele jooksuvõistlusele. Esimesed kilomeetrid olid kohe järsud tõusud, täpsemini trepid, üles ja alla ning nii mitu korda järjest. Olin kindel, et kusagil 10-15 km peal vabanen ka oma valust. Seda aga ei juhtunud, jalad olid jätkuvalt valusad ning allamäge jooksmist ei saanud sugugi nautida.

Raja keskel on üks 12km pikkune liivaranna lõik. Vastates küsimusele, et mis raske oli – siis see 12km liivaranda oli küll raske. Tiksusin seal omasoodu 4:50-4:55, misjärel tahapoole tekkis küll tühjus, kuid eespool olijad ka ei lähenenud.

Kui see liivarand 40km paiku läbi sai, olid ka minu jalad korras. Või kui täpsem olla, siis mujale oli tekkinud suurem valu ja see reielihase valu oli kõige selle kõrval nagu väike köömneseeme.

Maastik on Nida poolsaarel ilus, palju reljeefi, puutumatu loodus, puhas, rikkalik metsakooslus ja muidugi liiv, seda seal jagub.

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Kulgesin oma tuldpurskavate jalgadega vaikselt edasi, kuni äkitselt 6km enne lõppu sain nii terava paugu säärde, et ma hüppasin kohapeal õhku “et mis see siis nüüd on”. Keegi oleks justkui ühe terava ja tömbi asja sinna tulekerasse löönud. Kõndisin 100m, ei läinud paremaks. Parem siis juba joosta, saab vähemalt rutem edasi, see terav ja tömp asi jalas.

Aga ennäe, õige pea kadus säärde löödud tömp ese, kustus üldse kogu tulepesa jalgades ning juba 60km peal võiski alata ultra. Enesetunne muutus ootamatult heaks ning viimased 6km liikusin 5:30 ja tõusvas tempos.

Oli värviline ja meeleolukas sügispäev!

Curonian Trail Kursiu Ultra 65 km

Estonia Ultra-Trail Race

Narvas toimus 10-11.08.2018 ultrajooks Estonia Ultra-Trail Race ehk lühidalt EUTR.

Seal oli võimalik valida kolme erineva distantsi vahel: 31km, 64km ja 125km. Valisin oma distantsiks 64km ning saavutasin seal 1. koha ajaga 6:35. Distantsi 125km võitis Toomas Unt.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Käesoleva loo eesmärk on avaldada tunnustust Estonia Ultra-Trail Race võistluse organisaatorile Alexander Tikhonovile ja tema meeskonnale. Alexander võttis kätte ja korraldas rahvusvahelise ultrajooksu võistluse, pidades samal ajal silmas toimumiskoha riiki ja meie rahvusliku identiteedi sümboleid.


Estonia Ultra-Trail Race Alexander Tikhonov and 64km winner Leivo SeppRahvusvaheline mõõde väljendub selles, et ta registreeris selle võistluse ITRA (International Trail Running Association) juures. See andis ultrajooksjatele võimaluse koguda ITRA punkte, mida läheb tarvis registreerumisel maailma kõige populaarsematele ultrajooksudele, nagu näiteks UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Jooksu nimes sisaldub Estonia, ehk iga välismaalane oskab nime alusel selle võistluse toimumiskohast aru saada. See on väikese Eesti riigi jaoks oluline ning annab selgelt väljapoole signaali, et meil on ultrajooksjad ja oleme huvitatud rahvusvahelisest konkurentsist.

Võistluse särkide disain on kvaliteetne ja terviklikult lähtuv eesti rahvusvärvidest. Ja see oli tõesti disain, mitte laialtkasutatav odav/poolik lahendus, kui särgi peale on lihtsalt logo trükitud. Lisaks sini-must-valgele disainile oli särgi all eesti rahvusmustri triip.

Kolme erineva distantsi särgid moodustasin suure pildina kokku eesti lipu värvid, sama oli ka võistlusnumbritega - sinise, musta ja valge põhjaga.

Stardimaterjalide kotis oli igale sportlasele sinine, must ja valge kalevi šokolaad.

Suur aitäh, Alexander ja Sinu tiim. Palusin selle tõlkida oma töökaaslasel vene keelde, kuna ma tean et Sa räägid ainult vene keeles.

Soovitus Sulle järgmiseks aastaks, kui tahad midagi veel paremini teha: teha rohkem reklaami ka Eestis. Eesti ultrajooksjate Facebooki gruppi võid vabalt inglise keeles postitada.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

 

Цель моего письма и истории ниже – выразить благодарность и поздравить Александра Тихонова и его команду, организаторов гонки Estonia Ultra-Trail Race. Александр не только организовал и провел на высоком международном уровне ультра марафон, но также смог привнести нацинальный мотив и символы Эстонской идентичности, позволив участникам ближе познакомиться с культурой Эстонии.

Международный аспект заключается в том, что он зарегистрировал этот конкурс с ITRA (International Trail Running Association). Это дало ультра-бегунам возможность собирать очки ITRA, которые необходимы при регистрации для самых популярных ультра марафонов всего мира, таких как UTMB (Ultra Trail Mont Blanc).

Название гонки включало и название страны - Эстонию, чтобы каждый иностранец мог определить место соревнований по названию. Это важно для нашего небольшого Эстонского государства и дает четкий сигнал всему миру, что в Эстонии есть ультра марафонцы и нам интересна международная конкуренция.

Дизайн футболок конкурса отличался высоким качеством и целостностью в соответствии с национальными цветами Эстонии. И это был действительно дизайн, а не недорогое / незаконченное решение, как если бы логотип был просто напечатан на рубашке. В дополнение к сине-черно-белому дизайну рубашки, снизу ее дополняла полоса, также в цвета национального флага.

Футболки различных дистанций трех разных цветов, я совместил в одной большой фотографии в соответсвии с цветами эстонского флага, также поступил и с номерами соревнований - синим, черным и белым.

В стартовой сумке для каждого спортсмена был сине-черно-белый шоколад.

Александр, хотел бы сказать большое спасибо Вам и Вашей команде! Данное письмо для Вас перевел мой русскоязычный коллега, так как знаю что Вы говорите только на русском.

Для расширения аудитории в следующем году, хотел бы Вам порекомендовать сделать больше рекламы в Эстонии. Как например разместить объявления в facebook группе для бегунов, где Вы можете публиковать на английском языке.

Estonia Ultra-Trail Race 64km winner Leivo Sepp

Ironman, I am the ONE

Alljärgneva loo eesmärk on inspireerida teid tegema võimatut.

4. august 2018 toimus Tallinnas täispikk IRONMAN Tallinn võistlus.

Kordame üle, Ironman tähendab järgmisi distsipliine:

  • 3,8km ujumine
  • 180 km rattasõit
  • 42km jooksmine

Tegemist oli mu esimese Ironmaniga ja kogu selle spordi tegemisks kulus aega 11h 51min.

Leivo Sepp Ironman Tallinn

Kuidas siis mul enda arvates läks?

UJUMINE, kuidas on võimalik seda üle 2 tunni teha

Kui meil viimati toimus Microsofti kontori triatlon, mille käigus pidime Trummi välibasseinis 100m ujuma, siis mina läbisin selle distantsi viisil, et lükkasin kätega ees vett kahte lehte laiali ja tegin vesikõndimist.

Andes selgelt endale aru oma erakordsetest ujumisvõimetest, registreerisin ennast samal ajal Tallinna Ironmanile, kus jalad põhja ei ulatu ning ujuma peab 4km.

Ei teagi, täitsa LOLL olin, a võibolla oli täiskuu või mõlemad korraga.

Kui esimest korda basseinis ujumas käisin 2017 detsembris, siis 25m läbimise järel  pidin puhkama enne kui tagasi ujusin. Mõnikord vajasin ka ujumisraja keskel rajapiiret, et mitte ära uppuda. Ma ei suutnud uskuda, et üle 25m kunagi suudan ujuda.

Kui esimest korda avavette, Trapiauku läksin, siis esimese 10m järel läbipaistmatus vees ja taimedega võideldes valdas mind nii kohutav paanika, et olin valmis kõigele käega lööma. Kaja vaatas kaldalt mu armetut võitlust nende veetaimedega, haledat kaldale ronimist ja mu mehelikkusest polnud sel hetkel midagi järel.

Ironman Tallinn: Päästke mind juba ära ja viige kaldale!

Vee temperatuur oli minu kella andmetel 14, kuid paljudel näitas kell ka 13 kraadi. Jalas Sealskin sokid, kalipso all oli eraldi pikkade käistega sooja pesu särk ja peas kaks ujumismütsi. Ma olin ikkagi valmistunud ujumisekspeditsiooniks nagu filmis “Mehed ei nuta”.

Esime 200m peal olin kolm korda paanikas ja ujusin meritähte – see tähendab et keerasin selili ja ja lihtsalt lebasin elutult. Mõtted olid stiilis: “päästke mind juba ära ja viige kaldale”.

Päris mitu ujujat muide võttis vaevaks võistluse ajal märgata minu seisukorda ja nõnda küsiti nii inglise kui eesti keeles et kas kõik on korras. EI OLNUD!

Keerasin vahepeal õigeks ja ujusin 10 tõmmet krooli ning siis uuesti selili ja tähekest. Sedasi möödus mu elu kõige pikem 500m. Aga pärast tuli neid veel.

Mis siis juhtus?

Kuna ma hingasin üle kolme tõmbe kordamööda kahele poole, ei saanud ma piisavalt hapnikku ja seetõttu ka paanikahood. Ma polnud treeningutel kunagi ühele poole ehk üle kahe tõmbe hinganud. Ühel selgemal meritähe hetkel sain aru, et mul on kaks võimalust 1) laotun nagu morsk kellegi kajaki peale ja lasen end kaldale toimetada või 2) proovin uutmoodi ujuda – hingates ühele poole.

Ennäe, ühele poole hingates kadus paanika ja hapnikku oli ka piisavalt. Tekkisid aga järgmised probleemid, minu ümber polnud ühtegi ujujat ja prillid olid läbipaistmatud seega olin nagu pime kana ja mul polnud aimugi kuhu peaksin ujuma. Ja suunda ei oska ka ühele poole hingates hoida.

Küll aga oli selge, et paigalseismine on tagasiminek. Ujumisliigutsi tehes toimub vähemalt progress, kas siis edasi või tagasi või merele. Vahepeal tunduski, et näen mereväravaid ning ma lihtsalt lootsin, et ma kuskile avamerele ära ei kaoks.

Ajuti leidis pime kana tera ja siis teise.

Päike kerkis taevasse ja ma muudkui ujusin ning ujusin. Õppisin päikest kompassina kasutama, et selle järgi orienteeruda sadama akvatooriumis. Teisi ujujaid, support kajakeid, SUP-e, puna-kollaseid poisid jms. väikest pudi-padi ma lihtsalt ei näinud.

Ja nii möödus mu elu seal vees. Neetult halva maitsega on meie Tallinna laht, isegi karu ei joo seda.

Kuna teisi ujujaid enam polnud, siis kohtunike vile oli alati mulle mõeldud ja tähendas seda, et liikusin ilmselt täiesti vales suunas.

Korra sattusin sõna otseses mõttes kaldale, suurte kivide otsa. Muidugi oli kohe esmaabi platsis kes oli kindel et ma tahtlikult sinna ujusin ja päästmist vajan.

EI, ma ei vaja PÄÄSTMIST! Tõusin kaldal püsti, uurisin kuhupoole edasi liikuda ja uuesti vette.

Suur aitäh ühele kajakimehele, kes mõistis empaatiliselt mu olukorda ning ta ütles, et sõidab 2 meetri kaugusel mu kõrval ning ma saan tema järgi suunda hoida. Sedasi möödus mu viimane kilomeeter.

Teisel pool kõrval sõitis esmaabi paat, valmis mind päästma ja ilmselgelt üllatunud, et “kes see hull on, et nii kaua siin külmas vees ja päästmist ei vaja”.  Olgu külm või mida iganes, aga nüüd teen ma selle jama igaljuhul läbi. Enam te mind päästa ei saa!

Pean tunnistama, et finiši-sillale ronides tundsin end kui mollusk, kes sinna lihtsalt laiali vajus. Vaarudes ajasin end püsti ja hakkasin litsa-lätsa vahetusala poole jooksma.

Kõhuga, mis merevett täis ja see polnud just mingi energiapomm, pidin jooksuga vetsu tormama, et mitte triibuliste pükstega rattasse minna.

RATTA alas oli järel ainult üks ratas, võtsin selle. Oli minu oma.

Ja ratta esimese 80km jooksul taandus ka kõhuvalu.

Hakkasin kohe hoolega geele sööma, sest sõit tuleb pikk ning jooks ka veel. Lisaks oli taskus neli kodust paksu võiga juustusaia. Need maitsesid hea.

Kallas vihma, oli päikest, oli äikest – ja mitte vähe Smile

Oma esialgsest eesmärist, sõita rattas keskmiselt 190W, jäin ikka üsna kaugele (avg:150W ja IF:0,646). Eesmärgiks sai hoopis alla 6 tunni sõita, mis ka õnnestus.

Leivo Sepp Ironman TallinnJOOKS tuli lõpuks täitsa kenasti, maratoni aeg 3:40

Toitusin regulaarselt kõigest mida laudadel leidus: geelid, spordijook, cola, vesi, soolaleib, suulakurk, banaan, apelsin ja lihtsalt soolavesi.

 

 

Tempo püsis, enesetunne oli hea ja nii saigi minust IRONMAN.

Pildil koos tiimikaaslase Timmo Tammemäega, kes sai Ironmaniks 10min enne mind. Palju õnne!Leivo Sepp Timmo Tammemäe Ironman Tallinn

Mõned erksamad hetked:

* rattas vaatasin, et üks vanamees käsi välja sirutatud, tahab minuga patsu lüüa, pidasin seda targemaks mitte teha. Ja hea et ei teinud, sest kui temaga kohakuti jõudsin, oli tal peaotäis kirsse ning ta küsis “kas kirsse soovid”. Oioi kui piinlik, kui ma patsu löömisega kõik tema kirsid oleks laiaks löönud.

* ratta lõpp, läbi Stroomi ja pelgulinna. Tee ääres elas üks erakordne vene vant võistlusele kaasa. Röökis kõva ja ilmselgelt purjus häälega “давай-давай”. Aga peamine oli see, et samal ajal lehvitas ta suure kaarega Eesti lippu! KIITUS!

* jooksu alguses hüüdis keegi hea inimene “Leivo, käed käima!”. See oli hea ja vajalik.

* äikesetormi ajal olid rattapunkti tüdrukud kolmekesi ühe pisikese laua alla kobarasse pugenud (armas vaatepilt)

Kaja Sepp Ironman TallinnSõbrad-toetajad. kallis Kaja elas mulle mitmel pool kaasa, Assar hea sõna (“puusad ette!”) ja pildiseeriaga. Ja vanalinnas muidugi Jarek ja Mallor. Rattas nägin ka vilksamisi Tanel Saameret, kuid tema mind ilmselt mitte. Dan, kes jõudis mind Vääna Jõesuus ära oodata ja tee ääres ergutada. Viivi ja Kait, kes olid samuti tulnud jooksurajale hulludele kaasa elama. Yukoni paadiparner Andres Kaju, kes ujus minust täpselt 2x kiiremini, oli rõõmus kui nägi et ma juba jooksurajale jõudsin.. Ja veel paljud tuttavad ning spordisõbrad, kes raja ääres ergutasid ja kaasa ealsid.

 

Kas lähen veel sellele karnevalile: jah.

Kas GPS, GLONASS või GALILEO

Kasutan kella Garmin Forerunner 935 ning viimase update’ga tuli kella GPS-le ka GALILEO satelliitide tugi.

Püstitame siis kohe olulise küsmuse: milline staelliitvõrgustik annab täpseima tulemuse?

Kas täpseim on GPS, GPS+GLONASS või GPS+GALILEO?

Hästi lühidalt taustast. Ümber maakera tiirleb suur hulk satelliite, mis tagavad meie GPS-seadmete toimimise – spordikellad, trackerid, telefonid (näit. automaatne parkimine), auto navigatsiooniseadmed, sõjatööstuse masinad, droonid jne. Seega, suur enamus meid ümbritsevast tehnikast kasutab ühel või teisel viisl GPS-i andmeid (mis saabuvad satelliitidelt), et määrata oma asukoht meie planeedil.

Kuna iga riik tahab oma julgeolekut tagada, siis seetõttu on loodud lisaks tavapärasele GPS-satelliit võrgustikule (US omanduses, 31 satelliiti) ka GLONASS (venemaa omanduses, 24 satelliiti) ja GALILEO (EU omanduses, 14 satelliiti). Ka Hiina töötab välja enda oma, aga sellel ma siinkohal ei peatu.

Asukohas Eesti/Tallinn, on samaaegselt nähtavad 5-10 GPS, 6-9 GLONASS ja vaid 2-6 GALILEO satelliiti. Kuna need tiirlevad pidevalt siis seetõttu varieerub ka hetkel nähtavate satelliitide arv.

Jooksurajal ja rattasõidul olen siiani katsetanud GPS või GPS+GLONASS. Meie piirkonnas (Eesti), pole mul kunagi õnnestunud GLONASS-i satelliitidega saavutada suuremat täpsust kui lihtsalt GPS-ga.

Seega, lülitades sisse GLONASS-i, hakkab kell rohkem akut sööma ja päris sagedasti täpsus sootuks väheneb. Seda kinnitavad ka paljud tavakasutajad erinevates foorumites.

Seetõttu olen kasutanud siiani vaid GPS-i ning see on suurepärase tulemuse taganud. Aga uus, GALILEO, mida selle kohta öelda?

Kuna jooksu- ja rattaträkid on siiani väga head olnud, pole näinud põhjust GALILEO’d sisse lülitada. Küll aga on suhteliselt kehva kvaliteediga olnud avavee ujumine. Seetõttu siis tegin katse, ujusin Trapi järveaugus kolm ringi, iga ring erineva GPS seadistusega ja tulemus on alljärgnev.

  • Sinine joon: GPS, joone pikkus 961m
  • Punane joon: GPS+GLONASS, joone pikkus 1,3km
  • Roheline joon: GPS+GALILEO, joone pikkus 898m

Selle pildi alusel võib öelda, et tingimustes kus kell on satelliitidele väga hüplikult näha, toimib kõige paremini GALILEO seadistus.

image

1. koht maailma pikimal 715km jõemaratonil

Yukon River Quest on 715km pikkune jõemaraton mida võib julgelt ka ultramaratoniks nimetada.

Saavutatud 1. koht kaheses kajakis, Andres Kaju - Leivo Sepp, ajaga 48 tundi. Tulemused

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715km

Start Kanadas, Yukoni osariigi pealinnas Whitehorse ning finiš väikeasulas nimega Dawson. 28-30 juuni 2018.

Eestist osales neli paatkonda: Andres Kaju – Leivo Sepp, Mart Reimann – Ivar Hütt, Martin Ilumets – Hillar Irves, Matti Tuul – Martin Pedai. Kõik lõpetasid edukalt täispika võistluse.

Kas ma läheksin Yukonil tagasi?

Ei!

Kõik eesmärgid said täidetud.

  • Võit Yukonil, enda klassis.
  • Kiireim eestlaste paatkond.
  • Aeg alla 50h.

Kas oli valus?

Jah, 200 km peal hakkas selg valutama.

Kui seljavalu aga ei meeldi, siis tuleb lihtsalt mujale suurem valu tekitada. Nõnda oli ka minuga, 400km peal hakkasid õlad valutama ja seljavalu oli nagu niuhti läinud.

Andresel hakkas võistluse teises pooles istumine tunda andma ning ka seljavalu tunnistas ta umbes poole peal. Kumb valu temal teise üle trumpas, seda ma siiski ei tea.

Igatahes tõde nr. 2 on see, et valu ei ole tarvis kannatada. Ja selle vastu aitab ibukas, ehk kohustuslik varustus/valuvaigisti meditsiinipaunast. Andrese jaoks oli see esimest korda enda olemist ibukaga parandada, mina juba teadsin varasemast, et see võimaldab meil normaalselt edasi sõita.

Rasked hetked?

Kõige raskemaks osutus ikkagi unega võitlemine ja sellega toimetulek.

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715km

Paaril korral vajusid silmad kinni, aerutamise rütm küll ei muutunud aga ärkasin selge Andrese hüüde peale “aer vette!” No selge, nimetame seda siis aerutamise imitatsioonitrenniks.

Andres ütles öösel, et “ma lähen nüüd magamistuppa ja heidan pikutama, palun tule ja ärata mind 5 min pärast”. Aerutasin ja lugesin mööduvaid minuteid ning kui 5 täis sai, tundus see ikka ebaõiglaselt vähe ja lasin tal edasi magada. Siiski, 8 minuti pealt ärkas ta ise ja jätkas tööd.

 

Andres Kaju ja Leivo Sepp Yukon River Quest 715kmKogemus näitab, et pikkade võistluste tiimiedu tagab see, kui ei hakata teineteisele välja elama raskete hetkede emotsioone. Andres olla olnud mu peale pahane kui ma esimesel öösel aerutamise imitatsiooni tegin, kuid ta jättis selle ütlemata. Samuti jätsin mina ütlemata mõned sõnad Coffee Creekist lahkudes. Lihtsalt peale puhkust on hea koos ühtlaselt tõmmata aga Andresel oli iga natukese aja tagant mingi asi vaja teha, asjad mis oleks võinud olla tehtud enne lahkumist. Kuna õlad olid nagunii juba väga valusad, muutis pidev koormuse vahetus olemise ebamugavaks.

 

Viirastused ja multikad

Andres Kaju Yukon River Quest 715kmInimese kujutlusvõime hakkab ööhämaruses, monotoonseid liigutusi tehes ette kujutama kõikvõimalikke asju mida võib nimetada koondnimetusega multikad (inglased ütlevad samuti cartoon selle kohta).

Meie fantaasiameel on nõnda rikkalik ja nii muutub kõik meid ümbritsev millekski muuks – või hoopis päris tegelikkuseks?

Leivo Sepp Yukon River Quest 715kmMinu pere ja muud loomad.

Kõigele tekkisid silmad ning mind ümritses rikkalik loomade elu. Kui keegi ütles, et ta võistluse jooksul loomi ei näinud siis mina vastupidi ainult Gerald Durelli loomariigis sõitsingi.

Pilvedes elavad loomad karud, jänesed, nirgid olid suured ja aeglased, põõsastes elas palju-palju väikesi loomi, kellest oli tüüpiliselt näha vaid pea ning seetõttu ei saanudki sotti, et kes need just olid. Vee peal ujuvad palgid muutusid poegadega pardipereks, kajakininale tekkis kellegi kelmikalt pilgutav silm, mägedelt vaatasid vastu suured tumedad kogud - nende kõigiga suhtlesin kogu meie sõidu vältel. Andresele ma sellest sõidu ajal ei rääkinud. Igaks juhuks, hakkab veel mind imelikuks pidama.

Võib-olla oleks aga pidanud ja meie sõit oleks veel poole vahvam olnud?

Postkaart.

Mitmel korral muutus maailm kahedimensiooniliseks - sügavus ehk teisisõnu kaugus kadus lihtsalt ära.

Alles jäi kahemõõtmeline postkaart laotudes suure pilttapeedina mu ees.

Vesi joonistas pildi alumise kolmandiku, mäed moodustasid keskel asuva tumeda viiru, ning pildi ülemise serva moodustasid valged pilved, mis samuti postkaardile kohaselt otse mu lauba vastas asetsesid.

Kogu seda ilu lõhestas noolena üles sirguv kajakinina. Pisut ettepoole kummardudes oleksin võinud oma nina vastu kajaki nina panna.

See pilt elas, kuigi kajakinina koos tumeda mäetriibu ja valge pilveviiruga moodustas liikumatu terviku, andis vesi pildile dünaamika ja pani minu ees seisva seina omal moel värelema ja elama.

Start Whitehorse – Carmacks 300km, 22h

Esimene ots, Whitehorse – Carmacks võttis aega 22 tundi.

400m pikkune stardijooksu tegime selgelt kiire, jõevoolu saime teise paadina. Kuigi algselt oli kokku lepitud, et ma istun paati siis Andres lükkab veidi meid edasi, istub samuti sisse ning siis Kaja lükkab meid veele. Tegelikult aga istusime mauhti mõlemad kohe sisse ja Kajal oli kõvasti rassimist, et kahte meest vee peale saata.

Alguse tempo oli võimas, umbes nagu oleks läinud Võhandu-laadset 100km sprinti tegema.

Hetkeks üritasime ka esimeste Voyageridega koos sõita aga väga ruttu saime oma teo mõttetusest aru.

Teine selgelt tugev Eesti paatkond oli Mart-Ivar. Algusest ca 30km kaugusel tuleb 50km pikkune Laberge järv ning selle alguseks olime neist ees vaid 4 min, ehk siis vähem kui 1 kilomeeter. Järv, kus vesi ei voola ning edasijõudmise määrab ikkagi aerutajate koguvõimsus, suutsime 50km jooksul ennast 12min kaugusele teisest Eesti paadist tõmmata.

Carmacksisse jõudsime aga juba 30 min enne Mardi-Ivari paati.

Carmacks, 7h kohustuslik peatus.

Olime eelnevalt tegevused kokku leppinud, et mida Andresega teeme ja kuidas meie support Kaja aitab meil kõike seda kiiremini teha.

Duši alla pesema minek. Seisin ühe maja ees ning küsisin et “kus dušš on”, Kaja ütles et siinsamas puidust majas. Kuna ma aga maja suhtes küljega seisin ja eespool samuti ühte hoonet nägin, läksin sinna ja astusin sisse. Dušše seal igatahes polnud, see oli meditsiinipunkti staap ja juba tuligi üks punase risti töötaja joostes “kas on midagi viga ja kas on meditsiiniabi vaja”, vastasin “no” ja olin nüüd Kaja juures tagasi sama küsimusega “kus dušš võiks olla”. Kaja siis võttis ja keeras mind lihtsalt õigeks, sest nüüd olin ma teise küljega duššimaja poole. Ja isegi kui ma nüüd otse õige koha ees seisin, pidi Kaja ikka ukse avama ja mind sisse lükkama, sest ma millegipärast olin võtnud nõuks, et seal kindlasti dušši pole.

Carmacks – Coffee Creek, 240km, 15h

Lahkusime sekundi täpsusega ning asusime kohe püüdma nägemisulatuses 3min enne meid startinud kahest meeste süsta. Paari kurvi järel saime nad ka kätte ja läksime mööda kuna nad ei osanud korralikult voolu lugeda. Suhteliselt kiiresti kadusid nad ka meie tagant olematusse.

Leivo Sepp ja Andres Kaju Yukon River Quest 715km

Sellega oli meie koht paigas ja järgneva 13 tunni jooksul ei näinud me ühtegi teist võistlejat.

Coffe Creek, kohustuslik paus 3h

Sõime ja magasime.

Kuna meil puudus rajal toimuvast igasugune ülevaade, saime alls väljudes teada, et olime viimase 15 tunniga Merdi-Ivari paadilt veel pool tundi eest ära sõitnud. See tähendas selgelt, et konkurentidel on samuti raske.

Coffee Creek – finiš Dawson, 175km, 11h

11h tõmbasime täielikus üksinduses, eesolev võistleja 1h kaugusel ja tagumised samuti 1h. Selle viimase etapi vältel suurendasime vahet 3. koha paatkonnaga Mart-Ivar 10min võrra.

Tipus olemine on üksildase teekond.

Leivo Sepp ja Andres Kaju Yukon River Quest 715km

Meie paatkonna track on nähtav Garmini keskkonnas: https://connect.garmin.com/modern/activity/2819360367

TV3 kokkuvõte

Marek ja Indrek tegid TV3 poolel super tööd ning esimesed klipid hulljulgetest eestlastest Yukoni süstamaratonil on ka juba eetrisse läinud:

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/09/hulljulged-eestlased-startisid-kanadas-rankraskel-715-kilomeetri-pikkusel-sustamaratonil

http://uudised.tv3.ee/sport/uudis/2018/07/10/eesti-oma-viikingid-vaata-kuidas-kulges-hulljulgete-eestlaste-katsumus-rankraskel-yukoni-sustamaratonil/

Yukoni võistluspaat

Voistluspaat World Kayaks WK640 sport versioon.

Mõlemal sõitjal tüüripedaalid (oli väga vajalik), enda disainitud terasest tüürilaba ja eridisainiga kohandatud pedaalisüsteem.

Võistluse risk nr. 1, istmed

Ja muidugi istmed, Andres teadis täpselt mis ja kuidas talle sobib, mina hakkasin katsetama.

Tallinnas proovisin kahte erinevat istet kolmes eriasendis. Yukonil paar päeva enne võistlust tehtud treeningsõitudel aga selgus et see on ikka ebamugav. Sättisid ringi ning teisel treeningsõidul selgus et tulemus sai veel erakordselt halb.

Muutsin siis veelkord kaldenurka, paigaldasid seljatoe ja jäin lihtsalt pöidlad pihus lootma, et sai hea. Katsetada enam ei saanud, sellega pidin otse võistlema minema.

Tagantjärele sain ilmselt parima istme mis mul kunagi olnud. Peale lõpetamist oleksin võinud sellel istmel veel mitu korda Yukoni läbida, lihtsalt nii mugav õnnestus.

Võistluse risk nr. 2, pagas

Kogu võistluse varustus, riided, muhvid, kindad, söögid, kõik oli kadunud lennujaamade salakäikudesse, kuhu pääseb ainult mööda linti check-in seljatagant.

“Vaid” 4 päeva ootamist ja täpselt 2 tundi enne starti sain kätte oma pagasi. Nüüd oli mul asju ülearu, palju uusi asju ostetud, sõpradelt ja korraldajatelt laenatud ja minu pagasiga kohalejoudnud kraam.

Kiire ümberpakkimine ja meie paatkond oligi 30min enne starti valmis.

Võistluse risk nr. 3, jõevesi joogiks

Vahetult enne starti rääkis varasem Yukoni võitja Thomas, et juua tuleb jõest ja geelid on ainult kõhulahtisid.

Andres arvas siis, et Yukoni karu ka joob jõest ning ega tema kehvem pole.

Umbes 500 km läbimise järel teatas Andres, et tal bioloogilise peatusega suhteliselt kiire. Õnneks ootas meid paari tunni pärast kohustuslik peatus Coffee Creek.

Õnneks oli meil kahepeale siiski üks 1,5 liitrine joogisüsteem olemas ning viimased 200 jõime ainult kontrollitud vett. Süüa tegime jätkuvalt jõest võetud veest.

Kaarditöö - õige otsus nr. 1

Internetist Yukoni kohta infot kogudes leidsin ühe võistkonna träki, mille järgi joonistasin valmis meie Eesti paatkondadele GPS-iga jälgitava joone ja enamik tiime nagu ka meie, kandis selle ka paberkaardile. Paberkaartide eest suur aitäh Ivarile.

Joon näitas seda, kuidas tihedas saarestikus orienteeruda, kust läheb vool ning millise kalda äärde hoida.

Seda, kui oluliseks osutus jõevoolu lugemine saime Andresega üsna ruttu aru. Umbes poolel maal hakkasime ka aru saama kuidas seda korrektselt teha.

Kiirusemõõtja juhile - õige otsus nr. 2

Yukon on lai, ühtlaselt kiire vooluga jõgi. Omapärane on aga see, et väga tihti võib sattuda olukorda, kus vool kaob alt ära, näha seda aga pole. Jõgi on kogu aeg ühesugune mullitav (boiling water).

Voolu kadumisest annab märku kiiruse drastiline kukkumine, muutus 4-5 km/h. Seega sõltuvalt sellest, kumb parasjagu tüürib, on tema vastutada vool uuesti üles leida.

Kuna alguses oli GPS ainult mul ees siis pidin pidevalt Andrest korrigeerima stiilis “meie kiirus on vaid 12-13 km/h, peame kiiremas korras voolu üles leidma”. Niisiis vaatasime paremale-vasakule ning katsusime tuvastada voolusängi, kus normaalne kiirus vahemikus 16-20 km/h.

Peale Coffe Creeki sai ka Andres enda ette tekile kiirusemõõtja, kuna lisaks kaardiga GPS-le oli mul ka kell kaasas.

Seega, kui tüürimise on nii ees kui taga, peab mõlemal olema ka kiirusemõõtja.

Söögivalik - õige otsus nr. 3

Süük oli normaalne: juustu-singiga võisaiad, Tactical Food soojad toidud ning mõned banaanid.

Kumbki ei söönud geele, Red Bulli ega muid kontsentreeritud energiabatoone. Ja ainult seetõttu, et vähendada riski bioloogilise peatuse tarvis.

  • Esimene lõik, 22 h, kaks sooja toitu ja kaks-kolm võikut.
  • Teine lõik 15 h, üks soe toit + paar võikut.
  • Kolmas lõik 11 h, üks soe toit + võiku.

Istria 100 miili ultrajooks Horvaatias

Horvaatias on piirkond nimega Istria, kus on nii mägesid kui ka tihe matkaradade võrgustik jalgsi- ja rattamatkajatele. Seal toimub ka 168km pikkune ultrajooks Istria 100 miles.

Istria 100 miles 2018 raja esimene pool on pigem mägine kuid teine ja eriti viimased 30km aga suisa tore ja kergelt mäest alla jooksmine väikeste põksudega.

Istria 100 miles distants on 168km ning tõusumeetreid koguneb 6500m. Seda pidasid endale jõukohaseks 400 jooksjat, kelle hulgast lõpetasin 20. kohal ajaga 24:40, vanuseklassis arvestuses 10. koht.

Istria piirkond

START

Start antakse 168km pikkusele ultrajooksule linnakesest nimega Labin õhtupoolikul kell 17:00. Kuna inimesi on stardis siiski palju ja polnud teada kui kitsaks läheb rada, valisin alguseks pigem eesliini. Peale starti aga oli hulk torpeedosid, kes kõik laksama hakkasid. Päikese käes oli aga 30 kraadi sooja ja on ebamõistlik ennast sellise kuumaga tühjaks tõmmata, et siis öösel miinuskraadidega lumistel mäetippudel energiavaeselt külmetada.

Esimesed 5km tulid kerge 4:50 kuni 5:20 tempoga, mäest alla. Sisse jäi ka üks single-track lõik, mis venitas inimeste rivi pikaks ja seal sain esimest korda tunda mida tähendab Horvaatia maastik. Suured, ebamääraste kujude ja teravate otstega kivid moodustasid jooksuraja. Ja rajaservi palistasid teravad okaspõõsad. Sisuliselt oli jooksmine siis kivilt-kivile hüppamine ning iga samm nõudis täit tähelepanu. Ja ega siis keegi kive ilusaks teeks polnud ladunud, need olid ikka nii et teravad otsad püsti.

Ühel möödumisel sattusin maanduma kannaga kiviteravikule, millest sai alguse minu jalataldade trauma-jada. Tossudeks olid suhteliselt õhukeste taldadega Salomon S-Lab Sense 6 SG ja esimese poolega rajast olid mu jalatallad nii vaeseomaks pekstud, et ajas lausa vihaseks: „k..t millal see jama ükskord lõpeb“. Sain siiski aru, et see kõik lõpeb alles finišis ning kui tahan et jalatallad ei valutaks, pean lihtsalt valu kuskile mujale veeretama.

Esimeses joogipunktis olin 20. positsioonil. Ega muud kui traditsiooniline banaan ja edasi. Teises joogipunktis enamvähem sama positsioon, taas banaan.

Istria 100 miles 2018 Leivo Sepp

LÄBITUD 25km, 3h ja olin täiesti läbi

Minu organism arvas, et banaanid olid siiski liiast.

Detailseks siinkohal ei läheks, küll aga pean ütlema et kõik mis sees, seal ei püsinud ning peale kolmandat-neljandat korda Horvaatia okaspõõsaste vahel käimist olin täiesti tühi.
Tühi nii füüsilises kui läbi ka energeetilises mõttes. Vaatasin ja nutsin kuidas ma ei suutnud joosta mööda ilusat teed mäest alla.

Tühi jah, aga süüa ka ei saanud, sest nii nagu jalatallad valutasid kividest tundis kogu sisemine osa ennast nagu oleks keegi seda vana Riga pesumasinaga pesnud ja siis veel kuivatusrullide vahelt läbi vändanud.

Inimesed möödusid, vaarusin edasi

Vahepeal saabus öö, rada viis Istria kõrgeimatesse tippudesse, kust avanesid tõesti maalilised päikeseloojangu vaated. Vali tuul ning jahenev õhk sundisid selga panema kaasasoleva kileka.
Vahepeal möödusid märkamatult kaks söögi-joogipunkti. Kasutasin neid ainult vee võtmiseks, süüa mu tühjaks pigistatud kõht ei soovinud.

Olin oma nõrkusega langenud positsioonile 36.

LÄBITUD 73km ja taassünni algus

Endalegi märkamatult oli saabunud 73km joogipunkt. Kuna kõht oli nüüd juba väga tühi, võiks öelda et miinus-tühi, ärkas minus Jack Londoni Valgekihv ja taoline talvine näljane ja kõrendiks kuivanud hundi pilk tabas sooja nuudlitega puljongi ja pehme saia.

Sellega hakkas mu olukord paranema ning maastikule tekkisid ka esimesed pehme niiduga lõigud mis mõjusid jalataldadele nagu pehme silitus.

Mu jalad elasid läbi taassünni ning muutusid pehmeks ja roosaks nagu imikul, mida on mõnus vastu põske panna.

Mu kõhus oli üle pika aja midagi sees ja ma tundsin kuidas enesetunde baromeeter vaikselt ülespoole ronis ning esimest korda selle võistluse juures tundsin, et nüüd lõpuks olen mootori käima saanud.

Joostud on 80km, mootor tööle saadud, enesetunne tipp-topp ja varsti pool maad läbitud.

POOL: 88km ja 13h, Red Bull ja pehme sai

Poole peal asuvas punktis ootas mind sinna ette saadetud kott, vajasin oma varustusest ainult uusi sokke, võtsin kella tagant ära lisa-aku ja panin kella käele.

Sõin peotäie keedetud riisi, avastasin et pakutavas joogivalikus on Red Bull, haarasin seda ühe purgi ning pugisin korralikult saia kõrvale. Red Bull on nagu kange Coca-Cola, mis annab energiat ning sai töötab nagu švamm, aidates kõigel sees püsida. Ütlen etteruttavalt, et sellest saigi kogu ülejäänud raja läbiv söök: Red Bull ning ohtralt saia.

Kell oli täpselt nii palju, et päikesetõusuni oli 1h, pakkisin pealambi ja kileka ära ja läksin välja taas lühikese varrukaga.

Oi-oi, väljas oli enne päikesetõusu ikka kargelt külm, rada viis jõgede-kanalite servas millest õhkas tuntavalt külma niiskust juurde. Piirkond oli ümbritsetud mägedega, seega ka tunni aja möödudes kui päike juba mäetippe silitas, jooksin ma jätkuvalt külmades metsavarjudes.

Sooja saamiseks tuli siis lihtsalt kiiremini liikuda, ainuke tõde. Sest hästi ära pakitud kilekat ju ometi ei hakka välja võtma.

Lõpuks ULTRA, 120 km ja naudin jooksmist

Ja siis tuli justkui lugematu arv väikseid 400 meetriseid tõusukesi. Mis kõik aga võtsid oma aja ning oli näha et paljudele inimestele valmistab mäest alla jooksmine raskusi. Eks see nagu oli valus aga nagu ei olnud ka. See oli nagu mõnus valu, mida on meeldiv kogeda. See pole nagu jooksu alguse segitambitud jalatallad, vaid on selline suure pingutuse läbielanud lihaste töö.

Iga alla joostava sammuga tajud oma sitkete lihaste tööd mis hoiavad tasakaalu, viivad mööda kivist mäekülge alla ja mida kiiremini liikuda seda valusamaks ning nauditavamaks muutub tunne. Tekib võitmatuse, igavesti joosta võiva inimese tunne.

See vist ongi Ultra, kui peale 120km jooksmist hakkad nautima mäest alla jooksmist ja sellega kaasnevat valu.

Võidujooks siniste 110km-ga

Mingil hetkel sai punaste (100 miili jooksjate) rada kokku siniste (110km jooksjad) rajaga.
See oli igati positiivne, sest nii tekkis palju kaasvõistleiaid (küll teiselt rajalt) kellest oli võimalik mööda joosta.
Kuna mu „punane“ number oli jooksmise ajal selja taga, siis möödudes „sinistest“, kuulsin selja tagant väga erinevaid ja lõbusaid reaktsioone. Horvaatia keeles siis peamiselt hüüded „braavo“, kuid ka vene keeles tuli igati koduseid väljendeid, nagu ka „oh boze moi“ jms.

Mõni sinine proovis kaasa joosta ja läks ka mööda. Ühed vene keelt kõnelevad jooksjad arutasid omavahel „võtame sellele punasele tuulde ja saame päris hea tempoga finišisse“. Joosta oli jäänud 30km. Ligi 5km kannatasid nad kõik tõusud ja laskumised, kuid jäid siiski minu selja taha oma vaiksema kulgemise juurde.

Finiš

Viimased 20km oli kõik lihtne, puhas jooksuots, kergelt mäest alla.

Lõpp oli mööda pikki sirgeid kus paistsid kaugele teised jooksjad/kõndijad. Lugesin mõttes kilomeetreid, 19-15-10-9-8. Numbrid alla 5-e oli juba nii pisikesed nagu jalutuskäik pargis.
Lõpp oli muidugi valus kuid ikkagi võis selle kohta öelda nauditav valu, mida täiendas kohe-kohe lõppu jõudmise emotsioon.

Kui ma raja keskel arvasin, et peale lõpetamist hakkan nutma – õnnest? saavutusest? lõpetamisest? ülekoormusest? väsimusest? – siis nüüd lõpule nii lähedal olles sellist tunnet enam polnud. Oli lihtsalt hea, puhas ja rõõmus olemine ning mind ootav Kaja.

Olin lõpetanud. Kaja filmis telefoniga minu finišeerumise, mille kohta hiljem öeldi, et see paistis nagu mees tulekski kergelt pargijooksult.

Aeg 24:40 ja 20. koht ning vanuseklassi arvestuses 10. koht, Istria 100 miili.

Youtube, finiši videoklipp: https://youtu.be/_-6R43lHUVs

image

Vaheajad: https://stotinka.hr/eng/race/1407/competitor_checkpoints/182565 

Garmin Connect: https://connect.garmin.com/modern/activity/2607818449 
Istria 100 miles

Orcas Island 100 miili ultramaraton

Tööasjad võimaldasid külastada US läänerannikut seega lisasin oma käigule sealse ultramaratoni Orcas Island 100, 9-10 veebruar 2018. Orcas tähendab mõõkvaala. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html 

Ma pole kunagi varem 160km järjest jooksnud ja eriti veel mägedes, ehk see oli väga suur väljakutse.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Siinkohal on paslik meenutada üht mitme aasta eest tehtud jooksu koos Gunnariga kui käisime Tiigril (Tiger Mountain) ja tegime tol korral koos midagi ennekuulmatut – jooksime mäest alla. Võtta joostes 800m laskumist tähendas tol korral seda, et jalad olid lödid ja terve järgmine nädal ei suutnud kõndida ja see tunne on mul siiani meeles.

FlatRunner olen!

Täna, 2 nädalat enne Orcas Island 100 miili jooksu tegin üksi Tiigril trenni ning jooksin kaks korda nonstop üles-alla. Allajooksu tempot pigistasin korralikult, tagasi hoidmata, ennast säästmata, olgu ma hiljem seetõttu yell-O-fish aga trenn on vaja teha. Käänulisel rajal suutsin tempo viia alla 4 min/km, mis on metsajooksu (trailrunningu) kohta väga kiire. Strava edetabelis sain sellega esikümnesse. Enesetunne peale sellist jooksu oli suurepärane. Jalad korras ning molluski tunnet ei olnudki.

Orcas Island 100

Joostakse neli ringi. Iga 40km ringi kohta 2000 tõusumeetrit. Üks olulisemaid ettevalmistusi sellise jooksu jaoks on mentaalne. Töötasin enda jaoks välja psühholoogilise plaani ehk teisisõnu kodeerisin end mingisugusel viisil seda võistlust läbima.Orcas Island 100 route

Hästi lihtsustatult oli plaan järgmine: 1-2 ringi (0-80km) tulevad lihtsalt ja see on puhas rõõmu jooks, 3 ringile (80-120) minek on raske, sest enesetunde järgi võiks juba lõpetada ning 4 ring (120-160km) tuleb lihtsalt kuidagi tahtejõuga läbida.

Tegelikkus oli aga hoopis teine Smile 

 

1 ring (0-40km) – kõik on uus ja huvitav 4:35

Stardist (camp Moran) minnes on pikk ja lauge 600m tõus, eelnevalt olin lugenud, et see võetakse sttilis kõnd-jooks. Mida tegid aga esimesed 15, muidugi jooksid terve tee, see oli aga väikese tõusunurga tõttu lihtne.

Järgnes 300m laskumine, kuna olin Tiigril tugevaid, tehnilisi ja kiireid laskumisi teinud siis pidin ennast siinkohal kõvasti tagasi hoidma ja sammu lühendama, sest kartsin tõsiselt seda, et mu jalad viimasel ringil lihtsalt lödid on. Vaatamata minu tagasihoidlikkusele jäid nii mõnedki mägedepojad minust maha ja see hirmutas mind veel kõige rohkem – küllap nad on targad ja teavad kuidas joosta.

Esimene aid station, haarasin banaani ning edasi.

Mount Pickett tõus 300m, hea kerge, vahelduva sörgiga ülesminek.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Ja nüüd selle raja kõige emotsioonikam lõik, laskumine 600m Cascade Falls joa ääres. Vesi möllas kord paremal, kord vasakul, jälle üle silla, taas suure vee langemise müha. Vahepealsest aid stationist lihtsalt banaan ja edasi.

Cascade Lake – 3 km tasast teed mööda järve kallast. Järve lõpus ja vahetult enne mõrvartõusu kolmas aid station. Banaan.

Powerline, 600m tõus, tappis mind sellel võistlusel 4 korda. Kui ma eelnevaid tõuse kirjeldasin kui joostavad või lihtsalt kergelt läbitavad, siis see polnud lihtsalt mitte nagu Haanja100 ratturid teavad mõrvar-tõusu, vaid see oli mõrvar-tõusu-grandgrandmother. See ei lõppenud kunagi. Või kui lõppeski siis ainult korraks, et jätkata viimase 300m tõusuga mount Constitutioni tippu.

Külm, tuul, kõle. Ruttu alla. Camp Moranisse.

2. ring (40-80km) – kõige raskem ring 5:40

Selgus ootamatult, et kõige raskem on hoopis teine ring. Valasin Adventure foods pastaroale kuuma vee, haarasin selle näppu ning kiiresti rajale, taas esimesele pikale ja laugele tõusule.

Erinevalt esimesest ringist oli nüüd jooks-kõnd. Poolel mäel jõudsin järele ühele Arizona tüübile, kellega mõnda aega koos kulgesime. Kuna aga soe pasta andis mulle 600 kcal lisaks, siis see oli vaja kohe kuidagi jooksuks realiseerida ja nii ta sinna üksi kulgema jäi.

Ma olen aga ju nagu väike linnupoeg, kohe kui ussike noka vahelt sisse rändab, tuleb kommike tagant välja. Arizona mees läks selle peale mööda.

Kohtusime temaga taas alles Cascade Lake tasandikku joostes, kuigi mu jalad olid juba pehmed ja ei suutnud korralikult ka siledat maad joosta.

Powerline tõusule sain Arizonast mõni minut varem kuna ta jäi aid stationisse chillima. Kui ta aga ennast käima tõmbas, polnud mul midagi teha, ta lihtsalt tuli ja kadus must mööda nagu valge tuul. Powerline’i tõusunurk on selline, et astuda saab ainult päkale. See aga omakorda paneb väga suure koormuse säärelihasele ja kannakõõlustele ning on uus asi flatrunnerile.

Constitutioni otsas saime aga jälle kokku sest talle meeldis igas stationis chillida. Eks vaatame, kuidas me allajooksul konkureerime. Püsisime jah, mõne hetke koos, kuid siis läinud ta oligi, taas nagu valge tuul.

Tagant tulid veel kaks tüüpi joostes ja läksid mööda (kuigi ma ka oma arust jooksin). Rääkisime mõne sõna juttu ning nad ütlesid et jah “running downhill need some practice”. Nojah, seda ma siin võistluse käigus just omandangi.

3. ring (80-120km) – pime nagu öö 6:25

Lamp pähe, vahetasin pikkade käistega õhukese Salomoni särgi grammikese soojema vastu. Kuum vesi guljaššile ning teele.

Nämm-nämm. Adventure food guljašš oli tõesti hea! Marssisin pikka tõusu ja sõin.

Pime tee, pime mets, pime mägi, pime kosk, pimedad puud, pime järv, pime pime. Kõik oli pime. Inimesi ka polnud, minu positsiooni oli 10, tagant polnud ühtegi tulukest paistmas ning need kes ees, olid mõõtmatult kaugel.

Aga raske ka ei olnud, päriselt, vist seetõttu et liikusin oluliselt aeglasemalt kui eelmisel ringil. Ainult pime oli.

Ja pea oli korralikult segi või õigemini sisemine kompass. Kõikides aid stationites oli telk kuhu ma sisse astusin, et banaani võtta või joogipudelit täita. Peale telgist väljumist olin nagu keerukuju ja õues olles ei teadnud ma kunagi kust olin tulnud ja kuhu minema pean. Vaatasin juhmi näoga ringi ja osutasin näpuga kuskile olematusse, mille peale kohtunik alati lahkelt õige suuna kätte andis. Oeh, tänan.

Või tegelikult, killer Powerline oli ikka väga raske, nii raske et Constitutioni tipus jõudsid mulle veel mitu jooksjat järele, mh. üks jaapanlane. Sõin tipu-stationis erakordselt maitsvat küpsetatud juustu.

Pikk allajooks, jaapanlane kogu aeg tihedalt kannul. Mõtlesin, et teen oma jooksu ja tema pärast tempot muutma ei hakka, kui tahab, läheb mööda. Terve neljas ring on veel ees.

4. ring (120km-160km) – see oli võistlus, 5:50

Vahetusalas tegin kiire akuvahetuse, jõin topsi cocat, haarasin kätte mõned pizzalõigud ja läksin kogu rajale head aega ütlema.

Head aega, pikk 10km tõus.

Möödusin ühest ülesrühkijast, rääkisime mõne sõna juttu aga siis tegin paar jooksusammu, et mitte tema temposse kinni jääda. Küll aga omakorda jõudsid enne tõusu lõppu mulle järgi jaapanlane ja üks kohalik mägihunt, kelle sammust oli näha et ta on 100miili jookse varemgi teinud. Ta liikus ebamäärase kõnni-jooksu vahepealse rutiiniga aga väga nobedalt.

Kannatasin mis ma kannatsin aga pizza vajas omale kohta eelmise toidu arvelt. Seega lasin kaasjooksjad metsas kükkides mööda.

Seejärel aga võtsin hoopis kergema enesetundega tempo ja olin varsti jaapanlasel järel. Kuna raja teises pooles tuleb killer Powerline kus ma olen väga aeglane, pidin hakkama juba varakult edu kindlustama. Seega võtsin kasutusele kõik võtted mida teadsin. Kõigepealt esimese.

1. Joosta tõusul kaasvõistlejast mööda !

See võte on psühholoogiliselt väga terav. Ma lõin jaapanlase lihtsalt moraalselt pimedasse metsa. Kui muidu tõusud kõnnitakse, siis ühel neist võtsin ja jooksin tast mööda seni kuni selja taga olev tuluke täpiks muutus. Ja teda ma rohkem ei näinud.

Head aega mount Pickett, head aega Cascade Falls, selle raja kõige ilusam jooksulõik.

Jõudsin järele minust väga valusalt mööda jooksnud kohalikule, kes oma tossusid puhastas. Mind nähes said ta tossud imeväel kohe puhtaks ning sabas ta mul oligi. Varsti olime all järve ääres ning teada on, et mägihundid on tasasel maal õige pisut tagasihoidlikumad, vist. Võtsin kasutusele teise võtte edu kindlustamiseks.

2. Joosta tasasel maal kiiresti ja juhtida tempot !

Sellega näitad, et suudad ning tegemist jällegi rohkem psühholoogilise võttega. Ta pidas mu tempole kenasti vastu, kuid enne Powerline’i tõusu jäi aid stationisse social-t tegema. Nüüd oli paras moment võtta edu saavutamiseks kasutusele kolmas võte mida teadsin.

3. Joosta aid stationist kohe minema !

See on kõige lihtsam ja vanem meetod edu saavutamiseks. 20sek vs 2min, neid minuteid on väga raske järgi joosta.

Killer powerline. Head aega ka Sulle! Tapsid mind täpselt neli korda aga ma olen surematu.

Constitutioni tipu läbisin joostes ning kuna see oli viimane ring, siis andsin allamäge korralikult hagu. Mets oli eelmisel ringil olijate tuletäppe täis. Oli ausalt öeldes päris kannustav see viimane pikk laskumine.

Head aega külm ja tuuline Constitution oma miinuskraadide ning kõva tuulega.

Head aega viimane laskumine, mida võisin nüüd täiega nautida ja ennast lõpuni joosta.

Head aega, viimane ring!

Finišeerusin pimedas, vahetult enne päikesetõusu, koguaeg 22:53 ja tasuks 6. koht, 160km ja 8000 tõusumeetrit.

Aga kerge ja lihtne oli minna viimasele ringile, päriselt ka. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ma tean et see kõlab nüüd mõne jaoks veidralt aga ma oleks edasigi jooksnud. Lihased korras, liigesed töötasid nagu kellavärk ja enesetunne hea. Loodus ilus, päike hakkas tõusma, ma jäin veel paljust ilma.

Tulemused: https://ultrasignup.com/results_event.aspx?did=47664 

Ultrajooks kui eluviis ning chillimisest

Tüüpiline US-i ultrajooksja: 1) nokats, 2) habe, mida pikem seda parem, eriti hea kui lehvib veel kahte lehte laiali 3) tätokad kätel-jalgadel.

Ultrajooksja jaoks on tegemist social ja chill üritusega, kus muuhugas saab ka joosta. Aid stationites veedetakse aega, peale jooksu tõmmatakse marihuaanat ja muul eluajal elatakse volkswagen bussis. 100 miili on seliste tüüpide jaoks maraton, päris jooksud on Moab 240 miili, Tahoe 200 ja Bigfoot 200, mis kokku moodustavad kuningliku kolmiku.

Ja panin tähele, et need ultratüübid jooksid alati aid stationist aid stationisse, mina seevastu jooksin finišisse. See oli jällegi erinevus mentaalses mõttes, tuues taas välja nende jaoks olulise osa – social communication.

Peale 100 miili jooksu hakkas ka mul tekkima tunne, et olen konditsioonis ja võinuks liikumist jätkata. Nokatsi oleks saanud kelleltki, tätoka ka ainult habemega läheb aega ja see näitab, et oled poisike.

Varustus

Olulised asjad Salomonilt.

Orcas Island 100 mile ultramaraton

Tossud: Salomon S-Lab SG 6. Need on ka mu tavalised Xdreami tossud. Jalanõusid ega sokke võistluse käigus ei vahetanud. US-i tüüpiline ultrajooksja kasutab aga Hoka OneOne’i.

Sokid, madalad CEP-d.

Jalas Salomoni S-Lab pikad liibukad, põlvede kohal jalgratturitele mõeldud tuulekindlad jalatorud.

Seljas õhuke lühikeste käistega särk, selle peal pikkade käistega Salomoni särk. Kolmanda kihina üliõhuke Salomoni kilekas millega oli väga hea temperatuuri reguleerida. Nimelt on sellel rinnakõrgusel üks trukk, millega saab kaks poolt omavahel kokku panna, ehk siis kui lukk lõpuni lahti tõmmata ei lähe kilekas kahte lehte laiali, vaid see trukk hoiab kahte poolt koos, samas aga jookseb tuul sisse.

Jooksuvestina Salomoni S-Lab väike vest, kuhu mahtus täpselt vajaminev varustus:

  • üks pehme joogipudel
  • teise joogipudeli taskusse käis vajadusel jope, kindad, peapael ja banaan
  • kell koos akupangaga (ahjaa, on hea kui kell pole käe peal, sest kiirel riietumisel hakkab see segama)
  • vedel magneesium, üks Sleha-taoline ärataja ja 1 geel
  • igaks juhuk villiplaaster ja valuvaigisti/ibuka tablett
  • joogitops (aid stationites sai juua ainult oma topsiga, mis pidi endal kaasas olema)
  • selja peale laskumiste ajaks BlackDiamond Z carbon jooksukepid

Kilekas käis igal ringil jooksu pealt selga ja seljast ära taskusse paar korda.

101 km jooks läbi talvise ja öise Eesti

Kui Silver teatas, et saab joosta (või rattaga, suuskadega jne) Lellest Aegviitu siis piisas vaid Facebooki grupis „Taliharja Vanakuri“ vajutada nuppu „going“ ja nii lihtne see ongi.

Taliharja Vanakuri 100km

Tehtud, 101 km jooks läbi karmkülma talvise ja öise Eesti.

Kõigil osalejatel oli seljakott, kuna kohustusliku varustuse hulka kuulus mh. ka matt ja bivy (see on asi kuhu saab sisse pugeda külma korral), süüa, juua, riideid jms.

Lellest startides läks kohe väike grupike juhtima, kuigi esimeste kilomeetrite tempo (4:45 min/km) tundus ebamõistlikult kiire, hoidsin sellest siiski kinni.

Käes õhukesed sõrmikud + Hestra kattekindad, ca 3km oli piisavalt soe et kattekindad ära võtta. Kui raba tõmbas temperatuuri kõvasti alla ning kattekindad rändasid kätte tagasi.

Esimese 20km aeg 1:39. Võtsin oma tempo ning lasin esimesel grupil minna.

Kell oli ühendatud püsivalt akupangaga, seega taskus ning mul puudus igasugune ülevaade tempost, distantsist või ajast. Lihtsalt jooksin enesetunde järgi. Graafikut vaadates varieerus tempo 5 ja 6 min/km vahel kuni maratonini.

20 km paiku sõin esimest korda, Selverist ostetud kohupiimasaiake. Tükk aega ajasin seda suus ringi, et maitse ja söömise mõnu tekiks. Proovisin ka juua, kuid huulik oli muidugi jäätunud. Proovisin mõnda aega joosta huulik peos, et seda sulatada, kuid see ei töötanud. Siis võtsin huuliku ära ja panin tasku, sest toru oli jäävaba.

Sain juua. Jääkülma vett.

Maraton 42km aeg 3:46. Sõin teist korda, pekaanipähkli saiake, ikka Selverist. Juua ei tahtnud.

Ja siis jooksin õigest teeotsast mööda, edasi-tagasi kokku 1,2 kilomeetrit lisajooksu. No mis see 100km juures ikka tähendab, 1%.

Tänu oma veale jõudis mulle järele kogenud ultrajooksja Pärtel Piirimäe, kellega koos etteruttavalt ütlen, ka lõpuni jooksime.

Jõudsime Silveri kassisilma või õigem oleks öelda vanakurja rajale. Tegemist trailrun stiilis metsajooksuga kus puude külge olid kinnitatud helkursilmad. See kitsas rada: üles-alla, mahalangenud puud, libastumised juurikatel, kraavide ületus juhtis meid 56km asuvasse lõkkepunkti.

Minu näpud olid igatahes täiesti külmunud, kuigi vehkisin jooksu ajal kätega hoogsalt ringi.

Otsisin kotist 5min pastaroa, millele kuum vesi peale valada. Sõin 3 grillvorstikest, jõin topsitäie sooja morssi ning krõbistasin pastarooga. See polnud kaugeltki valmis, kuid see ei vähendanud tema toiteväärtust.

Otsisin kotist paksud sulekindad.

Pärtel sai veidi rutem valmis ja läks liikvele, tal olid erinevalt minust töötavad näpud. Üks korraldajatest aitas kinnitada mu seljakoti (aitäh!), mida ma ise oleks muidu teinud järgmised pool tundi.

Haarasin kindad, läksin liikvele ja oleksin peaaegu katkestanud.

Kui rajal oli katkestamise oht, siis see hetk oli nüüd käes. Ma ei suutnud kindaid kätte panna ning ülakeha oli lõkke ääres istumisest maha jahtunud. Temperatuur  -10-12 kraadi, raba peal kindlasti madalam.

Üle keha vappekülmad, käsi ei tunne, kindad pudenevad käest, astun veel igaks juhuks oma sulekindale peale. Ai, lihtsalt väga valus oli.

Parema käsi koos õhukese sõrmikuga sulekindasse sisse ei läinud. Rebisin hammastega sõrmiku käest ja surusin kuskile tasku ning taaskord hambaid kasutades õnnestus lõpuks sulekinnas kätte saada ja kattekinnas peale. Vasak käsi läks ka koos sõrmikuga, poogen, olgu kuidas tahab.

Nägin veel ees Pärteli tuld ning üle kogu keha vappekülmaga võideldes üritasin talle järele joosta, see oli ausalt öeldes mu ainuke võimalus ellu jääda, sest ma ei suutnud oma näppudega välja võtta ühtegi navigeerimisvahendit.

Ausalt, usaldasin täielikult Pärteli kella (aitäh!) kus oli track sees. Olimegi jälle koos. Viimased 50km.

Omast arust jooksime täitsa OK ultra tempoga (arvasin et 6min/km), kui aga Pärtel ütles et pigem 7min/km, oli selge et meil läheb ikka väga kaua.

Mina siis kõndisin koos Pärteliga ja tema jooksis koos minuga. Kui tema otsustas kõndida, olin solidaarne kuid samas alati kui jooksu üles võtsin tuli ta kaasa.

Kakerdaja raba oli taas üks väga külm koht. Brrr.

Liikusin külmumise piiri peal, kuid teadsin et iga samm toob Aegviidu sauna lähemale.

„Aegviitu jõudes lähen kogu varustusega, ka sulekindad käes, saunalavale“ oli ainuke mõte mis mind edasi hoidis.

Nii me siis tiksusimegi, kokku 12 tundi. Kokkuvõttes 5-6 koht. Lõpetasime vahetult enne valgeks minemist.

Ja selle viimase 50km jooksul ei söönud ega joonud ma midagi, tempo oli nii madal et sisuliselt polnudki vaja.

Lõpuosa oleksin ise selgelt kiiremini läbinud, kuna ma aga ei suutnud külmunud näppudega navigeerida, hoidsin Pärteli tempot. Ja mul polnud kiiret.

Taliharja Vanakuri 101km

Finišis suutis Silveri küsimustele vastata ainult Pärtel, minu lõualihased olid külmunud ja sealt tuli ainult mingi arusaamatu pudin. Silver ütles vaid et tal on hea meel näha mind üsna kustunud olekus Smile

Peale sauna oli enesetunne suurepärane ning koju jõudes oli plaan ka järgmise ürituse osas selge. Registreerusin võistlusele Orcas Island 100. Tegemist US-i lääneranniku saarel toimuva 100 miili pikkuse jooksuvõistlusega. http://www.rainshadowrunning.com/orcas-island-100.html

Varustus:

  • Jalas Hoka One One ja CEP põlvikud.
  • Salomoni pikad liibukad, põlvesoojendused rattapoest, windstopperiga pesupüksid ja üleval pool õhuke lühikeste käistega spordisärk, Salomoni pikkade käistega liibukas ja Salomoni koorikjope.
  • Kindad Hestra: sõrmikud, sulekad, kattekindad. Kaelas-peas buff ja tuulekindla servaga müts.
  • Seljakott Salomon S-Lab.

Fogo, tulega saar

Sal, emotsioonitu loodusega turistilõks

 
Sal seepärast, et Helsinkist väljunud lennuk maandus Sal-il. Tegelik reisi eesmärk oli ainult Fogo.
Fogo on Cape Verde ehk Roheneemesaarte koosseisus olev vulkaaniline saar keset Atlandi ookeani.
 
Kui Sal-i linnad-külad välja arvata, on looduse mõttes tegemist täiesti emotsioonitu saarega, mis koosneb peamiselt helepruunist kivikõrbest, sekka mõned teravaokkalised põõsad. Üks okas tungis läbi tossu jalga, tekitades alguses tunde et astusin klaasikillu otsa ja sellega on mu sportlik nädal tehtud. Tegelikult aga kadus okka eemaldamisel ka valu ning edaspidi olin astumistega ettevaatlikum.
Sal, Cape Verde
Selle saare üks võlu tuleneb hoopis lakkamatust tuulest, muutudes seega lainelauduritele ja lohesurfaritele atraktiivseks. Teine võlu tuleneb kõrbelaadsest maastikust, mis pakub väljakutseid nii 4x4 kui ka bagide safariteks. Suurimas linnas, Santa Maria, 20km lennujaamast, asub tõeline turistilõks, kus igal sammul müüakse väga agressiivselt Aafrika stiilis suveniire. Seega, külma närvi ja kõvasti kauplemisoskust läheb vaja. Algselt 40EUR küsitud särgi võib saada 10-ga ning salle saab 10-e asemel 4-ga.
 
Kaardimaksega kohtades toimib ainult Visa kaart, vaatamata märkidele Maestro kaart ei töötanud Cape Verdel.
 
Kuna edasilennuni oli 6 tundi, tegin Sal-l ühe 20km kõrbejooksu kõrvuti safariautodega.
Lend Praiale võttis aega 45min ning see oli minu jaoks ainult vahemaandumise saar, et edasi Fogo saarele lennata.
 

Fogo, suure tulega saar

 
Fogo tähendab tuld ning kogu elu ainult selle ümber käibki. Väike, ümmargune, 30km läbimõõduga saare keskel ilutseb ligi 3km kõrgune vulkaan, olles nii selle saare elu kui ka surm.
Pursates viimati 2014 aastal, mattis kahe kuu vältel enda alla terve Cha Caldeira küla 1600m kõrgusel. Elanikud pääsesid koos kogu oma varaga, neil oli rahulikult aega välja kolida ja tulikuuma voolava laava eest Caldeira teise serva mäenõlvale jalutada.
Fogo Cape Verde running holiday
Kuidas aga vulkaan saarele elu toob? Loodus hoiab asjad tasakaalus. Nimelt oma kõrguse ja suuruse tõttu koondab vulkaan saare ümber pilved ja tõstab sellega niiskuse taseme vahemikus 300-1000m peaaegu et troopilisele tasemele. Tulemuseks on lopsakas rohelus nagu džunglis. Kuigi saar on väike, erineb loodus kui öö ja päev teine teisel pool saart. Sao Filipe, kuhu maanduvad lennud ja mis on ka saare suurim linn, piirkonna loodus on sarnane Sal-ga, selline helepruun kivikõrb. Seevastu saare teine pool, kus asub linn Mosteiros, on oma lopsaka loodusega väga mõnus koht.
 

Suurte ämblike kuningriik

 
Tasub märkimist, et selles niiskes vööndis kasvavad vägagi kõbusad ämblikud, neid rippus sadu tuhandeid kõikide puude ja elektriliinide küljes. Kui te leiate Eesti pila-asjade poest kõige suurema tehisämbliku millega inimesi hirmutada, siis sealsed olid  veel kaks korda suuremad. Päriselt.
 
Ja üks neist kolis akna kaudu minu tuppa. Nad liiguvad hääletult, jube kiirelt ja eks tekitavad omajagu õudu. Colombia vihmametsadest tean, et nad võivad hüpata kuni meetri kaugusele. Sulgesin koheselt akna, seisin ainult voodi peal ning ei teadnud mida peale hakata. Puhusin kaugelt tema suunas ja mõtlesin sobival hetkel padjaga visata. Magada ei julgenud ja passisin muudkui, et mida ta teeb. Kuni ämblik ühel hetkel välgukiirusel ukse poole sööstis ja selle piida vahelt end läbi surus. Toppisin ruttu voodikatte ukse ette mis jäi sinna kõikideks järgmisteks päevadeks ja inspekteerisin mitu korda tuba. Isegi umbne õhk ei tekitanud minus soovi rohkem akent avada.
 
Ühel hetkel kostiski üle terve maja karjatus ja selgus, et kaasturist oli vanni minnes ühe suure ja karvase ämblikuga kohtunud. Kahjuks ma palja turisti põgenemist ei näinud, kuigi samahästi oleksin see mina võinud olla. Peale seda liikusin ainult pealambiga ringi, sest duširuumi valguse lüliti oli ruumis sees ja on dilemma: 1) pime ruum kus on teadmata kohas ämblik? - ei taha siseneda 2) panna enne sisenemist käsikaudu tuli põlema, kui aga lüliti peal on ämblik? - ei taha vajutada.
 

1 päev, Jooks ööbimiskohta, 42km ja 1600m tõusu

 
Lennukilt maha astudes pingutasin seljakotirihmad ning alustasin jooksu ümber saare Mosteirosse. Päeva lõpetasin 42km-i ning 1600 tõusumeetriga. Track sai valitud selline, et rohkem väikseid teid ja külasid ning minimaalselt põhiteed. See valik päädis sellega, et 30km-l lõppes tee ühe maja trepi ees. GPS-i ja ümbrust uurides oli selge, et üks vaevumärgatav kitsekarjuse rada ongi see mida mööda peab jätkama.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Rada kadus tihti loodusesse ning õige suuna valimiseks tuli ronida erinevate mägede otsa. Maastik oli hästi liigendatud ja mägine ning ikka oli ees kuristik või järsak, kui sealt aga valesti lähed võib ohtlikult ja pikalt eksida.
 
Olles veetnud selles looduses poolteist tundi, jõudsin uuesti algavate majadeni. Esimese juures tegin peatuse ning paar kohalikku nagamanni tulid veidras kohas asuva turistiga juttu ajama. Selle turisti ainus mure oli tegelikult tund aega tagasi tühjaks saanud joogisüsteem. Sõnale water poisid ei reageerinud kuid aqua-st said nad kenasti aru ning joogisüsteem täidetud.
1000m kõrguselt oli edasiminek ainult mäest alla. Mosteiro läbisin nagu Run-Forrest-Run, kus minuga sõitsid jalgratastel kaasa paar kohalikku ja mõned väiksed lapsed sibasid paljajalu kõrval.
 
Tee aga polnud kaugeltki läbi, ees ootas viimane raske katsumus, ööbimiskohani jääva 2km lõigu jooksul tuli võtta 400m tõusu.
 
Astudes lõpuks krampidega võideldes sisse Gira Lua nimelisse ööbimiskohta, oli mul vastas üks noormees, kes nähes tolmust, higist ja ilmselgelt väsinud tüüpi, jooksis kohe oma ema juurde uudist teatama, et see "hull", kes plaanis Sao Filipest joostes kohale tulla, ongi vist siin. Ja nüüd vaatasid nad mõlemad mind ja püüdsid harjuda mõttega et päriselt või?
 
Sõin meeletu koguse tuunikala, riisi, kartuleid ja jõin ohtrasti kohalikku lahjat Strela õlut ning palusin järgmise päeva hommikusöögi võimalusel kell 5:30 serveerida. Selgitasin, et tahan järgmine päev tõusta vulkaani tippu. Nad selgitasid abivalmilt kuidas 1600m kõrgusele Cha Caldeirasse taksoga saab ning sealt edasi siis tõesti 2800m kõrgusele vulkaani otsa on paras poolepäevane ronimine. Aga ei, see turist on kaks korda hull, ta plaanib siit jalgsi/joosta kogu selle tee üles ja alla tagasi.
 

2 päev, Pico de Fogo, 32km ja 2500m

 
Nii pole mitte kunagi teinud ükski turist ega üldse mitte keegi.
Järgmisel päeval aga olin 4 tunniga vulkaani tipus ning 2 tunniga tagasi all. Tõus Cha Caldeirasse oli nauditav, üsna järsk, kuid kuni 1600m kõrgusel asuva platooni läheb läbi lopsaka looduse sissetallatud teerada.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Vulkaani koonuse otsa ronimise benchmark on kõvematel tegijatel 1 tund, minul läks mõni minut rohkem. Allatulek on aga tõeliselt kift, vulkaani kivipurus klisseerides ja iga sammuga mitu meetrit allapoole kukkumine on kogemus mida saab vaid vulkaanide nõlvadelt. Jalad on pärast koledamad kui öö ning tossude sisevärvist ei tasu üldse rääkida.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Alles oma Fogo viimasel päeval sain teada, et Cha Caldeirasse sisenemisel tuleb tasuda rahvuspargi maksu, Alati aga kui mina sinna sisenesin (kokku kolm korda), oli see putka varajase hommikutunni tõttu kinni ja väljumisel jooksin sealt lihtsalt mööda ning lehvitasin piletimüüjale "Buenos dias", teadmata et oleksin pidanud pileti ostma.
 

3 päev, Via ferrata, 45km ja 2500m tõusuga päev

 
Kohalikud andsid vihje, et üleval Cha Caldeiras on üks lahe 22km pikkune via ferrata ühes 1000 tõusumeetriga. Saatsin Casa Marisa nimelisse kohta õhtul e-maili, et tulen homme kohale ja vaatame kas leiame giidi kellega seda rada minna läbima.
 
Mustafa, endine kaljuronimise instruktor, kes selle raja ehitanud ja ka kohalikest giidid koolitanud, kirjutas vastu, et see on raske rada ning peaks planeerima terve päeva ja alustama vähemalt kell 6 hommikul. Ei hakanud temaga meili teel seda raskuse asja rohkem arutama ja ilmusin kella 8:30ks kohale. Minu ööbimiskohast oli sinna tavaline 12km ja 1300m tõusumeetrit.
Mustafad polnud kohal aga küla pealt leiti mulle nobedasti üks noor 25 aastane giid.  Küsisin, et kas jooksed vajadusel? Vastu jaatav. Tore!
Fogo Cape Verde running holiday
Ronimisvöö peale, kiiver pähe ja minekule. Kaljudeni on 4km, võtsin rahuliku tempo 5 min/km. Kilomeetri pärast pidasime kinni ning mu giid sidus saapapaelad kinni, ta ilmselt arvas ka alguses, et "kui see turist kilomeetri jookseb, on hästi ja selleks pole vaja isegi paelu siduda". Aga lõpuks olin hoopis mina üllatunud, et ta suutis 4km 5min tempoga joosta ja mitte oluliselt hingeldama hakata (asusime 1300m kõrgusel). Kaljusel tõusul aga algas tema kuningriik ning paaris kohas, piinlik küll, pidi ta mind järele ootama. Olles 1:45-ga kõrgeimasse tippu jõudnud (2750), ütles ta meie tempo kohta unbelievable.
 
Edasi tuli raja kõige ägedam lõik, 4 km jooksmist üleval 2700m kõrgusel mööda mäeharja üles-alla. See oli tõesti väga-väga lahe. Kord on kahel pool kuristik, kord ühel pool mäge siis järgmisele harjale jne. Kui lõpuks alla tagasi jõudsime, ootas meid ees päeva kõige ohtlikum lõik, milleks oli liikumine üle 2014 aasta 3km pikkuse laavavälja. Ohtlik seetõttu, et tegemist on žiletiteradel jooksmisega, tegelikult seal ikka kõndisime. Värske laava on kirjeldamatult ebatasane rüngaste välu, kus iga sammu tuleb hoolikalt planeerida, sest komistamine lõpeks käe toetamisega nugadele. Peale välu lõppu tuli lõpuks sile tee kergelt mäest alla ning seal ütlesin, et nüüd lets run in full speed. Sellel 1,5 km lõigul jätsin giidi lõpuks selja taha.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Lõpetuseks ostsin talle Coca ning ütlesin, et pane endale see päev kirja ning tee see ring 20 aasta pärast 45 aastaselt (minu vanuselt) sama kiiresti nagu täna, 3:30-ga.
 

4 päev, puhkus Mosteiros

 
Ookeani lained ründasid kaljusid ning lihtsalt istusin ja vaatasin, kui äkki märkan kahte tüüpi vees. Et nagu misasja?? Mul olid ka ujumisasjad kaasas aga no selliste lainetega pekstaks kohe vastu kaljusid.
Fogo Cape Verde running holiday
Kohalikud aga, pikkade pükste ja lohmakate särkidega, liikusid osavalt vahutavas lainemöllus kaljult kaljule, käes kilekott kuhu kaljude küljest karpe ja tigusid korjati.
Huviga kohe vaatasin kuidas tüübid suutsid laineid lugeda, pea ees järgmisesse vahutavasse lainemöllu hüpata, et edasi järgmisele kaljule liikuda.
 

5 päev, tagasi Sao Filipe, 48km ja 1600m tõusu

 
Sellest tuli kõige raskem päev. Kohalikud hakkasid juba harjuma nende uskumatute igapäevaste jooksunumbritega. Võttes kuulda nende soovitust, mitte joosta ümber saare tagasi sest see on "boring", vaid pigem võiksin ikka jälle otse üle piiritu Cha Caldeira välu minna. See lisas muidugi olulisel määral tõusumeetreid aga me olemegi ju tugevateks sündinud. Taas läbisin joostes rahvuspargi värava enne 8 hommikul, nii et seal kedagi polnud.
 
Seljas kogu pagas, 8kg, otsustasin ka nüüd võtta otsetee, ehk siis 3-4 km üle laavavälja žiletiterade vs. 6 km ringi mööda teed.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Teisel pool Cha Caldeirat ootas ees 30km ja 1800m allamäge jooksmist. Tundub sõnades lihtne, kuid sellest sai üks raske päev. Päike lõõskas ning tegemist oli saare kõrbepoolse küljega ning seljakott muutus iga sammuga justkui raskemaks.
Fogo Cape Verde running holiday
 
Allatulek ise oli boring asfalttee tõttu ja mul oli ainult hea meel, et põhiline kvaliteetaeg saare teisel küljel, Mosteiro kandis möödus.
 

Nädalaga 200km jooksu ning 9000m tõusumeetrit.

 
Tulemus: joosta enam ei jaksa, kiirust pole, säärelihased on kaks korda jämedamad, justnagu oleks jõusaalis käinud.
 
Emotsioonid on aga toredad ning hea nädal sai investeeritud.
 
Jalas olnud uued Salomon S-LAB Sense 6 Softground muutusid nädalaga üsna kulunud tossupaariks. Head, uued CEP-i sokid olid peale Fogo otsast allatulekut augulised, ajutine lahendus oli L-R ära vahetada, siis liikusid augud teistesse kohtadesse.