Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Mina olen Speedgoat 4, maastikujooksu ekstraklass. Ma olen kõige rohkem elu näinud jooksutoss siin esikus. Nii mõnigi kord porise ja mudasena õuest tulles arvan, et nüüd, nüüd on kõik ja seekord tõstetakse mind tossude viimsepäeva kohvikusse. Aga ei, siiski mitte, ikka veel viiakse mind duši alla ja küüritakse harjaga puhtaks.

Vasakul EVO Speedgoat 4 ja paremal uus Speedgoat 5.

Välja ei lähe ma aga kunagi niisama asja ees, teist taga. Minu kanda on ultrapikad ja kõige raskemad võistlused, eriti just mägedes. Ja seda teen ma väga hästi!

Olin täiesti puhas ja säravkollane, kui mind esimest korda Taliharja Vanakurjale jalga pandi. Lumine ja mudane 101km pikkune Eesti võistlus oli aga alles soojendus elule, mis mind ees ootas: Chamonix, Alpid, Püreneed, Itaalia, Šveits… Kui esimest korda Prantsusmaal mägesid nägin, olin armunud esimesest silmapilgust. Ainult mäkke-mäkke, anname tuld, laome hagu peale, ärme lõpeta seda kunagi, üles-alla, jookseme igavesti…! Nii ma mõtlesin ja nii ka läks.

Kui tavalised tossud pimeduse saabudes magavad, siis mina lippan tihti just öösiti mägedes ringi. Ja nii polnudki ma väga üllatunud, kui kord seoti paelad veidi enne südaööd ning suund läks Mont Blanci tippu. Wow!

Teate ka kui kõrgel see on? 4810m, ja terve tee täiega mäkke.

Tippu jõudsin kerge hommikuse sörgiga. Ja kui rohmakad mägironimissaapad ja kassid-kirkad lihtsalt tardusid mind nähes, arvasin, et see on vist küll igas mõttes minu elu tipphetk. Aga ei, alla joosta oli veel lahedam! Laiad lumeväljad olid nagu loodud tuiskamiseks, saatjateks mägironimissaabaste jahmunud pilgud. Mis mul neist, kiirus oli aina pöörasem.

Minu tegelik eluhetk oli hoopis see, kui lõpetasin 170km pikkuse UTMB jooksu. Päriselt, mul oli tunne nagu olümpiavõitjal, kui kihutasin mööda punast vaipa läbi juubeldava rahvamassi finiši poole, kõik mulle lehvitamas ja finišikaare all käimas suursugune kaamerate möll. Olin küll võrdlemisi porine ja kriime täis, kuid jooksin lõpuosa siiski eeskujulikult. Kuigi hiljem selgus, et ma siiski ei võitnud, jäid emotsioonid sellele vaatamata võimsad.

Teised tossud siin kuulavad mu lugusid suure huviga, aga ega nad neist muidugi päriselt aru ei saa. Ei peagi, neil on teistsugused rajad joosta ja omad võistlused võita. Eks ma siis arutlen nendega Trummi tõusudest, mida nemad „mägedeks“ nimetavad.

Nüüd annan aga teatepulga oma järeltulijale, Hoka uuele lipulaevale Speedgoat 5-le. Jutustan talle edasi ka kõik Speedgoatide suguvõsa lood ja alustan sellest, et kõige esimene Hoka siin esikus oligi meie kauge esivanem, Speedgoat 1, kes alustas oma karjääri Laulasmaa ultraga.

Mina olen ilus heleroheline Hoka Cielo. Kui mind karbist välja võeti siis toas viibijad vaid ahhetasid. Hiljem kuulen teiste tossude käest, et sellise vastuvõtu osaliseks saavad küll vaid üksikud. Ma olen väga väga kerge ja õhuline ning talla all on teravad plastikust ogad.

Üks tüdruk pani mind aga kindla käega tagurpidi ning keeras minu sisse metallist naela. Teate mis tunne see on kui keegi keerab sinu sisse kruvi? See ajab kihelema, veidike on kõdi ning ajab naerma aga kõige rohkem tahtsin muidugi siputada. Aga kus sa siis saad, tugevalt hoitakse kinni ja kollane kruvikeeraja muudkui aga pingutab nael naela järel. Lõpuks olid kõik sees ning nüüd olen ma päris ohtlik ja äratan aukartust.

Mind pannakse jalga ainult spordiväljakul, ja-jaa, isegi sinna kohale ei saa ise kõndida. Pean ootama oma aega ühes lumivalges Hoka kirjadega kotis. Aga need naelad, need supsavad kummimaterjali sisse ja oi kui mõnus on erakordne pidamine ning kiirus seal spordiväljakul. Tuul aina vuhiseb üle paelte. Siin rajal saan lõpuks ka tunda, kuidas minu sisse pandud karbon-plaat mind igal sammul lendu lükkab ja lisatõuke annab. Ja otsekui konkurente pimestav tulejutt on taga kui päikesekiired mu taldadelt vastu helgivad.

Tõin kohe esimesel korral kaks Eesti MV medalit 800m ja 3000m jooksudelt. See tundus täiesti loomulik, ma ju olengi selleks loodud. Hiljem kodus selgus, et mõned tossud pole kunagi ühtegi medalit näinud ja küllap ma olen õnnesärgis sündinud. Punastan veidi aga olen salamisi väga õnnelik selle üle!

Jutustan teistele staadionielust, et seal on isegi märgid üleval mis keelavad mul staadionilt välja astuda. Ükskord sattusin sealt maha astuma, oi seda õudset ja kohutavat naelakriginat, jube ebameeldiv kui keegi minuga nii teeb.

Mul on veel kõikide nimed segamini, aga väga palju huvitavaid lugusid kuulen teiste käest. Speedgoat rääkis ainult mägedest, RocketX jutustas maratonidest (tal on ka muide karbon sees), Mafate selgitas mis on lumi ning Rincon ütles lihtsalt, et tema on miljon korda Õismäe-Hiiu kergliiklusteel jooksnud.

Mul on nii-nii toredad sõbrad!

Tähistamata radadega jooksuvõistlused on tulnud et jääda. Säästame loodust erinevatest kileribadest jms märgistusest.

Garmin on siinkohal väga asjalik valik ning võimaldab lihtsal viisil jälgida, et õigel rajal asud ja kui kaugel on järgmine oluline punkt.

1. Ultra Bladzina 168+ km, Poola. 18-19 veebruar 2022

Üks viimaseid paiku Euroopas kus hoitakse ja säilitatakse ürgmetsa selle otseses tähenduses. Poolas saa joosta 100 miili maastikul mida rikastavad mahalangenud metsikud puud ja veetakistused nii kraavide kui väiksemate jõgede näol, mõned neist ilma sillata.
Rada on suures osa märgistamata ning korraldaja lausa eeldab, et kõigil on kaardi ja trackiga kell. Garmin, sinuga on rõõm olla tundmatutel radadel.

2. Põgenemine Paldiskist, 24h jooksmist. 2. aprill 2022

Kui põgeneda, siis ikka organiseeritult. Igatahes tuleb Paldiskist joosta nii kaugele kui võimalik.
Kes-mis aitab aga õiges kohas ära keerata ja võimalikult kaugele jõuda? Ikka Garmini kell mis näitab teekonda ja kaarti.

3. 24h ultrajooks, Eesti. 28-29 Mai 2022.

Ultrajooksjad, nagu ka mitmete teiste alade tegijaid võib liigitada veidrike hulka. Eriti kui neile tuleb pähe 333m pikkusel staadionil 24 tundi ühes ja teises suunas tiirutada.
Ma arvan et ainus asi mis mind siin kuidagi elus hoiab on Garmini kell. See aitab aru saada vähimastki muutusest nii tempos kui pulsis. Mulle meeldib sellistel ringidel hoida tempot ühtlasena, max hälve 1-2 sek ringi kohta.

4. Tuur de "ümber millegi", ~200km. 3-5. juuni 2022.

Jookseme sõpradega ümber millegi. See miski pole aga enam 300m staadion vaid mingi suurem asi.
Igatahes tuleb taaskord liikuda mööda tundmatuid radasid ning on täiesti elementaarne et Garmini kell koos kaardi ja trackiga on selle ümber millegi jooksmise edu faktor.

5. Rõuge Kolme torni maraton, 42km. 16. juuli 2022.

Vahepeale üks lühike jooksuots nagu maastikumaraton. Rada ilmselt on tähistatud kuid mine tea, parem ikka kui kell on käel millelt kontrollida, et ikka finiši suunas liigun. Äkki on mõni kavalpea metsas noole ringi tõstnud? Kunagi ei tea, Garmini kell on ikka abiks

6. Estonia Big Epic Trail, 450km. 6-11 august 2022

See on üks lahe üritus ja jooksja paradiisilik unistus. Päeval jooksed, õhtuks on valmis telk, söök, massaaž ja magamisase.
Puhkad, sööd, oled hoolitsetud ja jooksed. Selline tore nädalane puhkus. Ilmselgelt rada pole tähistatud, ikka track peab kellas olema ja kui kell on aluskaardiga, nagu Garmin, siis on lausa lust õigel teel püsida.

7. 6-12-24h ultrajooks. 27-28. august 2022

Jälle üks ringijooksjate unistus. Jookse kiiresti ja jookse kaua. Garmin hoiab pulbitseva energia kontrolli all.

8. Haanja 100 Ultra. Oktoober

Kui juba on sel aastal peamiselt Eesti võistlused siis võibolla satub ka Haanja 100 jalgele. Ja kes see siis ilma kellata seal jookseb. Ikka kella abil pean arvestust ringide hulga üle, nii ju lihtsam.

9. Taliharja Vanakuri 101km. Jaanuar 2023

See on juba traditsiooniline ultrajooks Eestis. Seekord seame sammud Hiiumaale ja vaatame kui suure ringi 101km-ga õnnestub teha. Kell navigeerimisvahendina on sellel võistlusel alati oluline eeldus. Ja Garmin on ennast siinkohal õigustanud.

10. Spine Race, 250km, UK. Jaanuar 2023

Spine on üks karmide võistluste tegija. Korraldaja poolt on aktsepteeritud ainult robustsed, tugevad ja ilmastikukindlad GPS-seadmed. Navigeerimise mõttes siiski need seadmed jäävad kotti ning peamiselt liigutakse kella abil. Maksimaalse aku vastupidavuse tagavad siin võistlusel aga vaid Garmini uusimad kellad.

Taliharja Vanakuri on üks ektreemsemaid võistlusi Eestis. Tavapäraselt tuleb siin liikuda 101km jalgsi, rattaga või suuskadel. Sel aastal on eriti sõgedatele tüüpidele lõpetuseks 24 km pikkune lisaring (Sõge Sõõr). Seega kokku 125 km maastikul jooksmist. Ja lund on praegu Viljandimaal 25-30cm.

Rada pole tähistatud ja liikuda tuleb mööda kaduvaid metsarajakesi, ronida üle maha langenud puude, hüpata üle kraavide, sumbata soos või lihtsalt lükata paksus puutumatus lumes esimest jälge.

Vanakooli tegijad võtavad ühte kätte kaardi, torkavad pöidlale või randmele kompassi ning hoiavad end kaardilugemisega pikal rännakul ärkvel. Uuema aja matkajad aga kasutavad kõikvõimalikke tehnilisi abivahendeid, et sellel ohtlikul seiklusel rajal püsida.

Milline on parim seade rajal püsimise jälgimiseks?

Pole kahtlustki, et selleks on suure ekraaniga Garmini spordikell Fenix 6X Pro. X selle number 6 järel tähistab kõige suurema läbimõõduga ekraani. Ja nii nagu merel pole ükski laev liiga pikk, pole ka kella puhul ükski sihverplaat liiga suur, et mõnusalt kaarti ja rada jälgida.

Selle võistluse rada on täpselt ette teada ja korraldajate poolt ka digitaalsel kujul ette valmistatud.

Vaata rada ja selle saad ka alla laadida siit: Taliharja Vanakuri 2022 - 124km Running

Võrreldes korraldaja koostatud rajaga, kandsin vahepunktid nutikal moel rajale, et oleks võimalik näha distantsi järgmisse punkti. Pikkadel radadel on hea teada kas joogipunktini on 5 või 15 km.

Kes soovib ennast tehniliselt harida, siis hea juhend on siin: Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad | Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus (ekstreem.ee)

Miks Garmini kell?

1. Kell näitab kaarti, teede ristumised, metsad, lagedad, järved, kraavid – kõik on peal.
2. Kell näitab rada sellel kaardil.
3. Kell näitab kui palju on maad järgmise medaljoni, joogipunkti või finišini.
4. Kella aku peab kaua vastu.

Ja praegu on kelladel suurepärased hinnad: Garmin multisport kellad. Triatloni spordikell. Garmin Eesti.

Aku kestuse pikendamine

Sagedasti esinev küsimus on, et kuidas pikendada kella akukestust? Akukestuse pikendamiseks on allolevad soovitused:

1. Vähenda taustavalgustust. Ilma hakkama ei saa, kuid üsna madalaks saab panna.
2. Keela WiFi ja ja Bluetooth ühendused.
3. Kasuta kaardivaadet ainult siis kui seda on tarvis vaadata. Kaardivaade kulutab palju akut, kuna kell peab kogu aeg asukohta ümber arvutama ja seda kellal kuvama.
   1. Hoia muul ajal ees mõni numbriline vaade.
   2. Kui tahad kaarti vaadata siis klõpsa ekraanivahetuseks nuppu.
   3. Vaatad kaardi ära ja klõpsad numbrite peale tagasi.
4. Kui pulsiinfot ei vaja, siis lülita see ka välja, ka randmelt lugemise pulss.
5. Jälgi, et muud andurid (ratta vms.) oleksid „Off“ asendis ja mitte „Search“.

Kuidas saada kaart kella?

1. Laadi alla track FIT-formaadis. Taliharja_Vanakuri_2022.fit
2. Ühenda kell arvuti külge juhtme abil.
3. Kopeeri Taliharja_Vanakuri_2022.fit fail oma kella sees kataloogi Garmin->New Files.
4. Ühenda kell lahti ja pane käe peale.

Kuidas alustada navigeerimist?

1. Käivita jooksuprofiil – Trail Running.
2. Vajuta korraks kella vasakul küljel keskmist nuppu.
3. Vali Courses / Teekonnad.
4. Leia ja vali Taliharja Vanakuri 2022.
5. Vali „Do Course“ või „Koosta teekond“.
6. Käivita jooksmine ja hakka kaardi järgi liikuma.

Kohtume siis rajal Garmini kelladega, jõuad veel poest läbi lipata :) 

Täpselt kolm aastat olen seda päeva oodanud. Ja siin ma nüüd lõpuks seisan, või täpsemalt istun - Chamonix kiriku esisel tänavasillutisel koos tuhandete teiste jooksjatega, maailma populaarseima ultrajooksu Ultra Tour Mont Blanc stardis.

Teadmatus, mis viib meid lõpuni

Püüan keskenduda, kuid mõtted on rahutud. Mis ootab mind peale finišit, kui veidi enam kui ööpäevaga on joostud ümber Mont Blanci mäe 172 km ja võetud 10 000 meetrit tõusu? Finišit, kuhu on ajastatud aasta tippvõimekus nii füüsilises kui vaimses mõttes? Mis tunne see on? On see eufooria, rahulolu, õnnelik olemine, või hoopis väsimus, magamatus ja suutmatus enam ühtegi sammu astuda…? Sel hetkel ei oska ma veel küsidagi, mis tunne on see, kui finišis saad teada, et lõpetasid maailma populaarseima ultrajooksu esimese saja hulgas ja pead nüüd eliitjooksjana dopinguproovi andma?

Mitte keegi ei oska üheski stardis ette kujutada, mis tunne on finišis

Valu, kõigepealt on valu. Aga mitte kohe, alguses on liigeste-lihaste kangus, kuid ka rahulolu teadmisest, et rohkem pole tarvis joosta. Ent arusaam, et keha üle ei valitse enam meel ja tahe jõuab kohale ning kasvab iga tunniga. Keha saab olla see, kelleks ta on sündinud.

Kell on kaks öösel, toas laiub kottnähtamatu pimedus. Kõik magavad, kui ühtäkki ärkan tormilise hapnikupuuduse tõttu hingeldades ja kirjeldamatu valutundega. See hoovab jalgadest, kuid matab mind üleni. Hingeldan põhjuseta ja keeran hirmunult voodiservale istuma, teadmata, kaua see kõik kestab.

Võimsa valumulli külge klammerduvad kõik keha- ja jalaosad, kes soovivad, et neid kuulda võetaks. Ereda leegiga põlevad sääre- ja reielihased teevad kõva häält, et on ebanormaalne neile selline koormus panna. Põlvi paigal hoidvad sidemed teatavad valjult, et nemad rohkem mägedesse ei tule. Ülekaalukalt kostuvad teiste hulgast aga tuld pritsivad jalatallad, kes nõuavad endale aegade lõpuni õigust mitte kunagi enam maad puudutada. Ja muidugi valutavad nii seest kui väljast kõik luud-kondid, kes soovivad vaid mitte valutada. Kas sellepärast olengi stardis?

Väikeste eeliste kuhjumine

Siin, stardikoridori eliitjooksjatele mõeldud alas, on ruumi liikuda ilma stardipositsiooni pärast muretsemata. Paari meetri kaugusel eraldusriba taga algab tavastardi koridor, kus tihedalt külg-külje kõrvale on kokku surutud järgmise stardigrupi tuhandepealine inimmass. Nendega koos oleksin pidanud olema ka mina, kuid vahetult enne starti andis korraldaja teada, et kuulun eliidi hulka ning stardin eest.

Eliidist startimine annab sedavõrd suure massistardi puhul tuntava eelise. Nagu ka näiteks terveks suveks Chamonix’sse kolimine, mida võimaldas eemalt töötamine, puudub vajadus arvestada suureks kasvanud ja iseseisva elu peal olevate lastega, maailma tabanud pandeemia tõi elamiste rendihinnad alla jpm.

Pealelõunast päikesekuuma võimendavad nii kitsas tänav kui tume asfalt. Sätin end istuma suure kivist lillekasti varju. Pealtnäha ollakse rahulikud, kuid pisiasjad reedavad ootusärevust.

Stardikoridoris, keset sõiduteed istuval naisel läheb ümber veepudel ning ta tegeleb nüüd asjade kuivatamisega, tekitades asfaldile oma pükstega märgi istumisjälgi. Koomilisena mõjub rohelise särgiga jooksja, kes ei suuda istuda ja rullib pöidlaga oma särgiserva, tammudes vaikselt jalalt-jalale otse eliidi stardilindi taga. Maailmatipud saabuvad pealtvaatajate pasunakoori saatel viisteist minutit enne starti. Nemad tulevad viie-kuuekilomeetriselt soojendusjooksult. Tervitavad üksteist, annavad lühikesed intervjuud, keskenduvad.

Juba veerevad viimased minutid. Ärevus kasvab, kõned peetud, peade kohale tõmmatud linti ületab akrobaat, kõlaritest kostab pateetiline Vangelis „Conquest of paradise“, stardikoridorid on koos ja võistlejad seisavad tihedalt õlg õla kõrval. Käed kobavad viimast korda, kas kotilukud suletud, kas jooksukepid kinni, kas joogipudel paigas.

Viis-neli-kolm-kaks-üks-start!

Oluline on omada sisu

Kui viimaks valla pääsenud kahurikuul lendab jooksjate mass pealtvaatajate spaleeris kitsaks surutud Chamonix peatänavale. Kõrvulukustav on kaasaelamine alpikellade, pasunate, käristite, prantsuse-inglise-hispaania-itaaliakeelsete ergutushüüetega. Ja muidugi see legendaarselt armas laste kätemeri. Väikesed, soojad, harali näppudega pehmed pihud tervitusi ootamas ja ülespoole suunatud, tähelepanu otsivad siirad silmad. Sellele on võimatu mitte vastata. Naeratan, sirutan käe ning libistan selle üle maailma kõige õnneliku ja nunnuma kätemere, jooksutempo on kõrge ning puudutus kostub kui tihe tärin.

Teise kilomeetri lõpuks jõuame Chamonix’ linnapiirile, kus asub piirkonna kõige kuulsam kaljuronimise piirkond Les Gaillands. Sein on värvilistest köitest triibuline ning igal kõrgusel klammerduvad ronijad kaljule, et suurele spordisündmusele kaasa elada. Ülalt vaadates paistab jooksjate rivi kui paisu tagant valla pääsenud jõgi. Kiirelt, teravalt ja ilma igasuguse takistuseta lendavad maailma tipud. Sellele järgneb vahutav, pidevalt kohti muutev ning paremat jooksusängi otsiv inimhulk, kuni kohale jõuab lai, rahutult kobrutav, aga siiski ühtlaselt edasivoolav inimjõgi.

Kaheksa kilomeetrit joostakse kiirel metsateel, siin tagasi ei vaadata. Esimene suurem 800m tõus võetakse võimsalt. Ühel treeningul olime sellel tõusul koos sõbraga, kes kohe alguses küsiski: „Leivo, kas tõesti kavatsed kogu tõusu joosta?“ – „Sõber, vaatame enesetunde järgi. Näe, siin on küll veidi järsem koht, kuid see muutub kurvi taga veidi laugemaks, seega jookseme siit lühemate sammudega, aga kõndima ei hakka.“

Kui tõusunurk muutub aga püsivalt järsuks, siis kõnnitakse. Kiiresti. Ja enamik kasutab abivahendina jooksukeppe. Jõuliselt keppidele surudes läheb osa koormusest kätele ja ülakehale. Esimesed jõuavad tippu 43 minutiga, viiekümnes koht, kus mina liigun, kümme minutit hiljem.

Oskus valitseda kriitilisi hetki

Mägistel autoteedel on pikkadel laskumistel teelt väljasõidu kohad (runaway ramp) juhuks, kuid suurte ja raskete autode pidurid üle kuumenevad ja sõit ohtlikuks muutub. Sellise kriitilise olukorra puhul keerab juht rambile, mis auto sujuvalt kinni peab.

Jooksja pidur on tema jalad ning eritreeninguta „kuumenevad“ ka need kergesti üle, mistõttu muutub liikumistempo dramaatiliselt aeglaseks. Eliitjooksjad aga sellele mõtlema ei pea.

Enne laskumist surutakse kepid kotti või vööle, sest algab mägijooksu kõige raskem osa. Järsust nõlvast alla jooksmine. See on sisuliselt kukkumine, kus iga samm võtab vastu pidurduse, kuid annab kehale ka suuna. Jalgade liikumine ebatasasel maapinnal peab toimuma tohutu kiirusega. Mägimatkaja tarkust „iga samm peab pidama“ siin ei järgita. Sellel kivisel ja juurikasel maapinnal joostakse kukkumise piiril. Kas kivi püsib, kas jalg leiab maandudes õige asendi, kas sammule võib toetuda, ega siin peitu äkki oht jalg välja väänata - seda kõike tuleb mõista mikrosekundite jooksul. Inimene oma vonkleva keha ja igas suunas lehvivate kätega näeb välja nagu ta ei oskaks joosta, kuid tegelikult on see kõik tasakaalu hoidmiseks. Kui toetuspunkt ei pea ja veereb jala alt, siis amortisaatorina töötav põlv, puus ja kogu keha laskub vedruna madalale ning jätab liikuval kivil sammu vahele. See on oskus valitseda keha, mida saab õppida ainult mägedes joostes.

Esimese tuhandemeetrise laskumise peale kulub pool tundi.

Minu ettevalmistus on priima, viimased kaks kuud olen ainult Alpi nõlvadel jooksnud ja aasta algusest on kogunenud jooksukilomeetreid 3300 km ning tõusumeetreid enam kui 100 km.

Armasta pimedust ja õpi seal valgust nägema

Mäed mattuvad pimedusse kiirelt ja juba enne järgmist 2500m tippu süüdatakse pealambid. Mustendavas kõrguses paistvad tulukesed näitavad teed, kuid osutuvad mõnigi kord inimeste asemel hoopis tähistaeva servaks. Selline segadus on võimalik vaid hõredas eliidis. Tagapool, kus jooksjad tihemini koos, moodustavad pealambid vaatemängulise ja pikalt mäkke vonkleva valguseussi.

Karge öö toob mägedesse pilved ning kõrgemates piirkondades lüheneb nägemine vaid paarile meetrile. Tiheda udu kattevarjus jõuan üle mägede Itaaliasse, Courmayeuri, mis on Mont Blanci alla rajatud 10km pikkuse tunneli kaudu Chamonix kaksiklinn. Jooksen selle öises ja inimtühjusest vastu kajavas linnas, kus kitsad munakivisillutisega tänavad võimendavad iga pisemagi krõbina ja heli. Jooksukepid kajavad kiviseintelt mitmekordselt vastu ning meenub UTMB-eelsesse treeningprogrammi kuulunud 2018.aasta ultrajooks Omaani vadides: „kui laskumine muutub üha järsemaks, kui ootamatult hakkab mu enda hääl ja hingeldamine kõhedust tekitavalt kajama, on üsna selge et olen laskumas ühe korraliku vadi põhja, kus iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordselt tagasi.“

Ka seista tuleb efektiivselt ja kiirelt

Joogipunktides on kõik esiotsa jooksjad läbimõeldult kiired. Iga sekund hoitakse arvel ja juba punkti saabudes on ühes käes tühjad pakendid ja teises pudel.

Courmayeuri vahepunktis on igaühel võimalik kasutada abilist. Mindki ootab toetajast abikaasa, toiduvalik lauale laotatud.

„Kaja, mina istun ja söön. Võta sina palun samal ajal mul tossud jalast, et saaksin soojendavad säärised jalga tõmmata.“ Aja kokku hoidmiseks räägin seda juba täis suuga.

„Kuidas sa ennast tunned?“ uurib temagi juba paelu lahti sõlmides.

„Alustasin liiga kiirelt ning nüüd on külm ja niiske ööõhk jalgadele liiga teinud ja ma ei suuda enam normaalselt mäest alla joosta.“

„Saad soojad säärised peale, söö kõht riisi täis ja soe hommik on juba kolme tunni kaugusel.“

Külm on ainult emotsioon

Üheksa tundi olen jooksnud läbi pimeduse, enne kui esimesed päikesekiired Mont Blanci aheliku tippudest aegamisi allapoole voolavad. Kuid lootus õige pea saabuvas soojuses kümmelda kustub enne järgmist tõusu.

„Järgmises 2600m kõrguses tipus on temperatuur nulli ringis, puhub väga vali tuul ja kõik peavad enne lahkumist selga panema kaasasoleva kohustusliku varustuse soojemad riided,“ selgitab kohtunik.

Tal on õigus. Tipus küll ei saja aga riided muutuvad sellegipoolest tiheda udu tõttu läbimärjaks. Kahekordsed kindad ning kurguni suletud jakilukk koos aktiivse liikumisega hoiavad keha soojas, kuid paratamatult poeb külm naha vahele ning piitsutan end takka, et see rajaosa kiiremini läbida.

Tuletan meelde emotsioone ja keerulisi tingimusi Ushuaia ultrajooksul, mis kuulus tänase jooksu ettevalmistusprogrammi 2019.aastal. Nii ööl kui päeval oli vahetpidamatu sadu, mägedes lumi ja allpool vihm. See oli tõeline katsumus vaimule, et ennast nii ööl kui päeval liikumises hoida.

Kes valitseb oma meeli, teeb eduka finiši

Läbilõikav ja külm päikesetõus mäetipus asendub mõne tunni järel orus ootava kuuma katlaga. Taas on päev ja kuumust aitab leevendada vaid kõrgete metsade ja puude varjus kulgev rada. Paratamatult meenub järgmine treeningvõistlus Mehhikos, Copper Canyonis - minu kõige kuumem, aga ka erilisem jooksukogemus. Caballo Blanco ultramaratoni 40-kraadine kuumus küpsetas mul ajusid, kui samal ajal Tarahumarad, kes terve rahvusena on sündinud jooksjaks, nautisid seda rõõmuga.

Käsil on võistluse viimane kolmandik, kus väsimus ja valu muutuvad järjest nõudlikumaks. Olen sõnastanud ultrajooksjate tarkuse: „Stardis kohtume, kuna oleme treenitud, kuid edukas finiš on vaid vaimselt tugevatele.“ Kõik jõuavad ühel hetkel punkti, kust edasi viib tahtejõud. Peame valitsema oma meeli, et olla tugevam nii väsimusest kui valust. UTMB raskust iseloomustab katkestajate hulk, mis ka sel aastal oli 30%. Enamiku jaoks pole põhjuseks füüsis, vaid vaimu murdumine rasketes oludes.

Väikesed eesmärgid on lihtsamini saavutatavad kui üks suur. Garmini spordikell aitab hoomamtult pika raja joogipunktide ning mägedega väiksemateks tükkideks jagada. See toetab vaimu ning teeb rajaläbimise mentaalselt kergemaks.

Tipus ollakse üksi

Terve päev on möödunud mägedes ja taas leian end imetlemas päikeseloojangut. Õhk muutub ootamatult kiiresti kargeks ja viimase mäe otsas ei suuda enam isegi liikumisega hästi sooja sees hoida, õnneks on jäänud vaid tund. Tuhandemeetrine lõpulaskumine tuleb pealambi ja Chamonix linnatulede saatel. Kaasvõistlejaid nägin tund-paar tagasi, eliidis on hõre. Olümpiavõitja Lasse Viren on öelnud: „Jooksmine on üksildase inimese kunst“. Mida kaugemal eesotsas olla, seda üksildasem on sportlase teekond. Meenub maailma pikim, Kanadas toimunud 725km pikkune jõemaraton Yukon River Quest, kus koos paadikaaslase Andres Kaju ja võitjatena aerutasime oma kulla nimel 24 tundi täielikus üksilduses.

Laval särame koos

Võistluse viimane kilomeeter Chamonix linnas on kaugel üksildusest. Laia naeratusega läbin viimased õhtused tänavapöörded, löön taas lastele patsu, kaasa jookseb sõber kaameraga ja finišisirgel ootab abikaasa, et viimased meetrid koos üle joone astuda. Finiš on rohkem kui emotsionaalne, kallistame, särame, teeme finišikaare all pilte, rahvas elab kaasa, hõiskab ja aplodeerib. See on UTMB, maailmaklassi mägijooksjate spordinädal Chamonix’s.

Annan dopinguproovi ja liigun finišialast välja. Olen sõprade siginast-saginast ümbritsetud ja väga õnnelik.

See ongi tunne, mille nimel ööpäev tagasi stardis olin. Tunne, mille nimel pingutavad veel kuni järgmise ööpäeva need, kes praegu veel rajal on. Mina lõpetasin kohal 72, aga samasuguseid emotsioone kogevad ka 172, 1072, 2072 ja kõikidel muudel kohtadel lõpetanud.

----

Pikkade varjude maale

Kahepäevase autosõiduga Alpidest kodu poole jõuame õhtuhämaruse ajal Häädemeeste kanti. Tunnetan ootamatult selgelt ja tugevamini kui eales varem, kui hea on jõuda tagasi Eestisse, pikkade varjude maale. Lummatuna vaatan, kuidas üle mere lõõskava punase päikese käes, põõsaste ja laiade põldude vahel hüpleb autovari, läbi kraavide ja elektripostide meiega teeservas kaasa kihutab. Alpides, kus päike loojub minutitega, puuduvad pikad varjud.

Olen kodus.

Eneseteostus kui sisemise inspiratsiooni allikas

Epiloog. Kaks nädalat peale võistlust istun rahulolevana kodus ja ootan keha märguannet jooksma minekuks. Korjan puudelt kukkunud õunu, riisun õuemuru, teen mõne jalutuskäigu ja tunnen end lihtsalt õnnelikuna. Uued eesmärgid on sõnastatud, kuid enne saab keha oma puhkuse.

On suur asi viia ellu oma unistusi ja emotsionaalset naudingut saada. Sellest suurem saab olla vaid see, kui suudad sisemise jõu ja inspiratsiooniga ka teised inimesed oma unistuste teele tõugata.

Maastikujooks esitab jalanõule kõrged nõuded nagu pidamine erinevates olukordades ja tehniline vastupidavus.

Alljärgnevalt võrdlen kahte Hoka tootevaliku trail-running jalanõud EVO Speedgoat ja Torrent 2.

Pildil: vasakul EVO Speedgoat ja paremal Torrent 2

Eesti maastikujooksu elementidena võib loetleda juurikatega kaetud teerajad, kaldus mäenõlvad, pehmed rabaservad, auklikud kruusateed, üle kraavide hüppamised ja rannakividel turnimised. Mäed lisavad sellesse loetelusse kõige nõudlikumad maastikujooksu osad nagu tehnilised tõusud ja pikad laskumised.

Lühikokkuvõte

Arusaadavalt on mõlemad maastikujooksuks mõeldud, kuid miks peaksin valime ühe või teise?

Speedgoat on paksema, põrutust vähendava tallaga ning väga üheselt eelistatud ultrate jooksmiseks. Muster on madalam ja sobib universaalselt erinevatesse oludesse – nii tehnilistele laskumistele kui ka siledamale maapinnale.

Torrent on õhema tallaga kuid üsna agressiivse mustriga. See sobib väga selgelt tehnilisele maastikule. Olgu selleks siis kas Eestimaine raba ja lumi või mägede kivised laskumised. Õhema talla tõttu sobib pigem keskmise pikkusega jooksudele ja üle viie-kuue tunni järjest tehnilist liikumist hakkab tallast läbi tulema.

Sarnasused / erinevused

• Kaal, Torrent pisut kergem (minu jalanumber 45 1/3)
  • EVO Speedgoat: 293g
  • Torrent 2: 285g
• Tallamuster
• Speedgoat: madalam muster ja seega universaalsem
• Torrent: agressiivne muster ja spetsiifilisemalt loodusesse
• Drop
• Speedgoat: 4mm
• Torrent: 5mm
• Talla paksus (Speedgoat on hea ultrate jooksmiseks)
  • EVO Speedgoat: 32mm-28mm
  • Torrent 2: 26mm-21mm

EVO Speedgoat

Esiteks pean selgitama, et on kaks mudelit, tavaline Speedgoat ja võistlusmudel EVO Speedgoat.

Alljärgnevalt keskendud võistlus- ehk siis EVO-mudelile, tuues siiski esile ka EVO ja tavamudeli sarnasused ning erinevused.

Speedgoat on Hoka tootevaliku üks legendaarsemaid jalanõusid. Ultrajooksjad leidsid juba alates versioonist üks, et see on väga hea valik pikkadeks mägisteks jooksudeks. Pidamine maastikul on suurepärane, madal ja tihe muster sobib erinevatale maastikele ning võimaldab ka siledal maal kiiremat tempot teha. Tava-Speedgoat ja EVO tallad on täpselt samad, siin pole vahet. Seega paksus, meeldivalt madal drop 4mm ehk kanna-varba suhe ja muidugi muster on täpselt sama.

EVO mudeli pealismaterjal on aga oluliselt erinev tava-Speedgoatist, olles tõesti venimatu ja väga tihedalt ümber jala. Miks see vajalik on? Tehnilistel jooksudel on oluline, et toss teeb täpselt seda kuhu jalg selle suunab ja järgib täpselt koos jalaga maapinda – näiteks kiired kurvid, külgsuunalised kalded jms. EVO mudel istub jalas nagu valatud ja on seal kuni ultrajooksu lõpuni. Kui panen jala viltusele pinnale, siis sinna see ka jääb, ei vaju ära, jalg ei rulli tossu sees küljele ning saan olukorda täielikult usaldada ja kontrollida.

Tava-Speedgoati pealismaterjal on odavam ja seetõttu rohkem järeleandlik. Just Speedgoat 4 kohta olen kuulnud, et need on liialt avarad ning jalg kipub tehnilisemates kohtades jalanõu sees rulluma.

Isiklik vaade

Minu kapis on EVO mudel selleks, et käia võistlustel. Seega igapäevaselt kogu maastikukilomeetreid teiste mudelitega, nagu näiteks Torrent. Selleks aga, et võistluste jaoks oleks hea ning kindel asi võtta, läheb jalga EVO Speedgoat.

Samuti läks jalga EVO Speedgoat kui tegin Mont Blanci 4810m alt külast tippu ja tagasi üheksa tunniga. Distantsi mõttes polnud ultra, vaid 33km kuid tõusumeetreid kokku üle 4000m+.

Üks oluline nüanss ka sileda maa jooksjatele. Mul on sõber, kelle maratoni isiklik rekord on 2:34 ja kes ei ole maastikujooksu fänn, kuid tema teeb oma pikad otsad justnimelt Speedgoatiga ning minu küsimusele “miks?” vastas ta et “säästab jalgu”.

Torrent 2

Hoka Torrent 2 on agressiivse mustriga tehnilistele radadele sobiv maastikujooksu jalanõu. Peamiste omadustena tõstan esile agressiivset pidamist, head maapinna tunnetust ning vastupidavat pealisehitust.

See mudel sobib mägedesse igapäevatreeninguteks. Miks just nii? Seepärast, et igapäeva treeningud kestavad harva üle viie-kuue tunni ning siit läheb talla paksuse tõttu selle jalanõu piir. 7-8 tunnisel ja pikematel jooksudel hakkab lihtsalt liiga palju konarusi tallast “läbi tulema”. Kui peaks iga päev ultrat jooksma, siis on valik ilmselgelt Speedgoat.

Torrenti eelis on ilmselgelt tehnilisel maastikul väga kiired laskumised. Tüüpiliselt võetakse laskumisi lühikeste sammudega, sest kardetakse libastuda, kukkuda jne. See kartus on igati asjakohane, kuid teeb liikumise aeglaseks. Kui kõrvuti jooksevad mäest alla kaks inimest ning üks neist sibab ja teine lendab pikkade sammudega, siis ilmselgelt teine liigub kiiremini ja väsib vähem. Kuid pikkade sammude võtmine eeldab jalanõu usaldamist, korralikku mustrit ja head maapinna tunnetust. Torrentis on kõik need omadused kenasti olemas.

Pealse vastupidavus on samuti ülioluline. Pikkadel ja kiiretel laskumistel puurib varvas igal sammul tossu ninasse ning vähem vastupidavate jalanõude korral purunevad sellises situatsioonis tossuninad üsna kergesti. Olen seda isiklikult päris mitu korda kogenud. Torrenti puhul näeb pealne aga välja nagu uus, isegi peale 30-40 000 tõusu- ja laskumismeetrit.

Isiklik vaade

Hoka Torrent 2-ga olen praegu jooksmas juba teist paari ning jätkuvalt kiidan ülalnimetatud asjaolusid nagu hea pidamine ja väga vastupidav pealne.

Kuskilt aga läheb piir hea pidamise ja kestuse osas. Palju kurdetakse, et “tossud kestavad vähem kui vanasti”. Ma olen väga selgelt aru saanud, et nii see on jah kuid täiesti objektiivsetel põhjustel. Nimelt hea pidamine maastikul eeldab vastavat kummisegu ning on lihtne mõista, et pehmema tallaga saab parema pidamisega kui kõva ja jäigaga. Samal ajal pehmem tallamuster kulub kiiremini, see on paratamatu. Kõik sõltub muidugi sellest, kus joosta – tehnilised mäed “söövad” taldu kaks korda kiiremini kui Eesti sood ja metsad.

Proovi järele

Mõlemad tossud on head ja kui nüüd küsida, et “millise ma nüüd siis ostma peaksin?” siis mina soovitaksin Speedgoat mudelit. Kui soovid, et toss istuks väga hästi tehnilistel radadel, siis vali kallim EVO mudel.

Mine poodi ja proovi järele:

Jooksujalatsid - AT Sport

Hoka – Jooksuekspert

Hoka – Silja Sport

Istume rõdul, silme ees imeline vaade Alpide ahelikule. Üle kõige kõrgub muidugi Mont Blanc, Euroopa 4810-meetrine katus.

“Homme… Jah, homme tuleb ilus tipuilm,” ütlen mõtlikult.

“Täna on ju ka,” arvab abikaasa sinitaeva taustal selgelt väljajoonistuvat mägede kontuuri silmitsedes.

“Jah, aga täna ma enam ei lähe.”

“?!?!”

See ongi hetk avaldada oma pöörane plaan: joosta Mont Blanci tippu. Startides kell üks öösel, et 9 tundi hiljem hommikupudru ajaks tagasi olla.

Me elame 1000m kõrgusel asuvas Les Houches külas ja siit algab Euroopa katusele tõusmise populaarseim, Aiguille du Gouter nimeline rada. Keskmisel mägimatkajal võtab tipu tegemine kolm päeva. Esimesel päeval sõidetakse gondli ja mägitrammiga 2400m kõrgusele ning matkatakse-ronitakse 3800m kõrgusel asuvasse du Gouter hütti. Teisel päeval – õigemini ööl - tõustakse sealt tippu ja tullakse tagasi hütti, et kolmandal päeval matkates ning trammi ja gondliga sõites taas alla külasse laskuda. Skaala teises otsas on maailma skyrunnerite absoluutne tipp Kilian Jornet, kes on Mont Blanci otsas käinud 4 tunni ja 57 minutiga – tõsi, seda Chamonix´st alustades ja teistsugust rada pidi. Les Houches´ist alustades kulus tal üles-alla käimiseks „tervelt“ kuus tundi.

Mina positsioneerun kindlasti pigem sinna Kiliani poolele. Ma ei kasuta ei gondlit ega mägitrammi, vaid teen kogu tõusu ja laskumise jalgsi-joostes ning vaid kahe peatusega.

Esimesed neli tundi liigun pilkases pimeduses, saatjaks vaid suur ja ümmargune täiskuu. Peas on mul kiiver ja selle küljes lamp. Kiiver on elementaarne, kuna läbida tuleb kivivaringute poolest tuntud surmakuluaar.

Juba kaugelt kuulen veevulinat ja mõtlen ojast peoga juua võtta. Kohale jõudes selgub, et tegemist on keset surmakuluaari oleva veenirega, nii et läbin selle lõigu nii kiiresti kui võimalik ning joogipeatusest ja hommikusest silmapesust pole juttugi. Hommik on selle läbimiseks küll ööpäeva turvalisim aeg, sest siis on kivid mäe külge jäätunud ja varingu oht väikseim. Jäine on aga ka veenire ümbrus, nii et libastun ja vallandan allapoole väikese kivivaringu. Õnneks saan turvaliselt üle.

Üllatuslikult pole ma kaljudel üksi ja märkan üleval pool nii mõndagi pealampi. Oma tempoga aga möödun neist kõigist.

Nüüd, kell 5 hommikul on esimene peatus du Gouter hütis 3800 meetri kõrgusel. Siia, kus valitseb aastaringi karm talv, saabun mina tossude, lühikeste pükste ja õhukese spordisärgiga. Hüti uks on pärani ja esikus pink, mille ühes otsas askeldab üks tüdruk oma varustusega. Pingi teises otsas istub mees, kelle liikumatu olek õhkub väsimust ja nägu peegeldab mäehaiguse rasket olekut. Võtan minagi pingiservas koha sisse, tõmban jalga-selga õhukesed, kuid tuult pidavad koorikpüksid ja -jope, pähe panen buffi, et seda vajadusel tormi kaitseks ka näo ette tõmmata, siis kapuuts ja kõige otsa kiivri, mille õhutusaugud olen tormi kaitseks aegsasti kinni teipinud. Tossudele tõmban peale kassid, mis tegelikult on vaid väikeste metallnagadega supermarketi ketid. Kätte sõrmikud, tormikindlad kooriklabakud ja jooksukeppide käepidemed. Olengi tipu tegemiseks valmis.

Viie minutise riietumispeatuse ajal räägime tüdrukuga juttu. Selgub, et tema läheb alla. Tänase kohta lisab ta, et tuul on nii kõva ja need paar gruppi kes juba tipu poole teel, pööravad ilmselt hullu ilma tõttu tagasi. Tema ise oli eelmisel päeval siit hütist tippu jõudnud kiiresti, nii umbes 3,5 tunniga, kui tavaliselt võib minna 4-5 tundi. Kuuldes minu plaani siit praeguse ilmaga vähem kui kahe tunniga tippu jõuda, jääb ta mind veidi põhjalikumalt takseerima, teeb suured silmad ja soovib kaastundlikult edu, ise seda muidugi uskumata. Jätame sõbralikult nägemist ning tal jääbki teadmata, et 1:50 hiljem olen siiski tipus.

Hüti juurest tõuseb rada sinka-vonka du Gouter künka otsa. Mina neid kaaresid kaasa ei tee, vaid lähen otse. Olen varasemalt pead murdnud, et kumb on kiirem, kas sinka-vonka mäkketõus või otsejoones üles liikumine. Täna on mul vastus käes, otse on alati kiirem, kuid selle eelduseks on väga tugev füüsiline võimekus.

Künkale järgneva väikese laskumise järel jõuan 4300 meetri kõrgusele Vallot’ hüti juurde, mis on mõeldud mägironijatele pelgupaigaks ekstreemsete ilmaolude korral. Jalutan siit hooga mööda ning nüüd algab tipuhari. Sisuliselt algabki tipu tegemine siit punktist.

Hari on väga-väga kitsas, vaevu ühe inimese laiune. Pea püstloodne sein langeb mõlemalt küljelt ligi kilomeetri jagu allapoole. Üks vääratus, üks komistus, üks vale samm - ja väike inimene lendab pidurdamatult mäest alla.

Tuul on tipuharjal hooti nii vali, et võib sõna otseses mõttes harjalt minema pühkida. Mägironijad minu ees suruvad kassid jäässe, kükitavad ning löövad harja sisse julgestuseks ka kirka. Hindan olukorda, surun keha vastu tuuleiili, toestan end õhkkergete karbonist jooksukeppidega ja astun harjale löödud kirkade vahelt edasi.

Ei kusagilt tekib mäe harja ühele küljele pilv, mis sõltumata tugevast tuulest ikka paigal püsib. Tuulelipp on selle nähtuse nimetus. Seisatan ja vaatan. Ühtäkki märkan pilvel halo ja selle keskmes … olen mina ise. Täies elusuuruses, ümbritsetuna ovaalse vikerkaarega. See on lihtsalt väga-väga imeline. Vaatan ennast ja nagu filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“ olen seal mina, kes vaatab mind. Sel hetkel pole siin aga midagi imelikku, see olen ju vaid mina ise, loogiline. Alles siis, kui hiljem seda osa abikaasale rääkima hakkan, mõistan kui uskumatu on kogu see lugu. Mul ei ole kõrgusest tingitud hallutsinatsioone, mul pole hapnikupuudust, peapööritust ja kõike muud. Olen kõrgel mäeharjal ja väga heas toonuses. Peegeldus? Miraaž? Abikaasa ütleb selle kohta lihtsalt, et ma nägin oma kaitseinglit.

Kui tüüpiline mägimatkaja samm on lühike, aeglane ja kaalutletud ning vaheldub hingetõmbepeatustega, siis minu samm on pikk, liikumine aktiivne ja edasi jõuan tõtakalt. Aklimatiseerumine ehk kõrgusega harjumine on mul väga hea, olen eelevatel nädalatel palju treeninud ja võistelnud 3000 m kõrgusel. See annab võimekuse iga vähegi laugem koht joostes läbida ja nii kuni tipuni välja. Kõrvaltvaatajal tekib kindlasti mõtteid inimvõimekuse piiridest, kui siin kõrgustes, kus tema liigub oma võimete piiril, keegi ootamatult lihtsalt jookseb mööda.

Tipp on lame ning inimesed seal katkestavad oma tegevused, et saata pilguga kedagi, kes saabub 4810m kõrgusel asuvasse tippu joostes. Pea peaks ju ringi käima, hapnikupuudus kimbutama või ka lihtsalt füüsiline väsimus peaks olema. Aga ei, tema jookseb.

Seisatan, kougin külmunud sõrmedega taskust kaamera, saan vajaliku nupu vajutatud ja teen 360 kraadi võtted tipust. Tuul on meeletu, näpuotsad juba tundetud, topin nendega kaamera uuesti taskusse ja aeg on ette võtta Mont Blanci marsruudi kõige ohtlikum lõik - järsk laskumine piki harja.

Olen võtnud varustuse minimeerimisega suured riskid ja kassid on üks neist. Selliste riskidega ei soovita (ei luba) ma mitte kellelgi sarnast asja tulla tegema! Siin on küsimus elus ja surmas.

Minu liikumine allapoole toimub mõnes kohas suisa tibusammudega. Löön kepid toestuseks enda ette jäässe ja astun seejärel tibusammu. Uuesti kepid löögiga jäässe ja teine tibusamm. Sellisel viisil liigun kõige kriitilisemad kohad. Õnneks on neid kohti vaid mõned ükskikud ja enamuse rajast saan pikkade sammudega pooljoostes liikuda.

Mida allapoole seda laugem on nõlv ning järjest pikem ka jooksusamm, millega matkajatest mööda lendan. Siin on nad kõik ühesugused, iga grupp ühendatud omavahel köiega, käes kirka ja raskete kõrgmäestiku saabastega tammutakse ühtlases taktis kas üles- või allapoole. Korraga peatub mu pilk ühel erakordsel inimesel kes kohe esimesest silmapilgust meenutab mulle mind ennast. Ei, see pole see haloga mina, vaid tegemist on sportliku olemise ja ilusat tõtakat sammu hoidva mehega, kes liigub otsustavalt tipu suunas. Hiljem näen spordikeskkonnast Strava, et see on üks rootslane, kes tegi täpselt sama sooritust nagu mina. Ka tema alustas Les Houches külast, et otsejoones tippu tõusta ja seejärel alla tagasi joosta. Ta on kindlasti füüsiliselt väga heas vormis, sest teeb tipu sarnaselt mulle üheksa ja poole tunniga. Tema on siiski eelmisel päeval peitnud oma kõrgmäestikus vajaminevad asjad kusagile kivi alla poole mäe peal ning see võimaldas tal esimesed 1800m eriti kerge varustusega tõusta. Minul on kõik asjad algusest lõpuni kaasas.

Ilm muutub mägedes hetkeliselt ning allatulek vaheldub nägemise ja valge pimeduse piiril. Pimedat pimedust on kõik kogenud, kuid samavõrd keeruline on valge pimedus. See tekib kõrgmägedes paksu pilve sees, kus kõik on ümberringi valge ja pole võimalik eristada ühtki piirjoont ega mäekontuuri. Nägemine on piiratud paari meetriga ning edasi liikumise orientiiriks on jäises lumes jalge ees vaevu hoomatavad kassitäkked. Jääb üle vaid loota, et rada õigesse kohta suundub. Siinkohal aitab Garmini kell kus on näha minu eelnev tõusurada ja sisuliselt pole midagi lihtsamat kui hoida ennast kella järgi õigel teel. Tempo langeb sellistel puhkudel, sest vältida tuleb valgest udust kummituslikult ilmuvate matkajatega kokku põrkamist.

Alla minnes jooksen suure kaarega du Gouter hütist mööda, kuna sinna mul asja pole. Nüüd olen raja kõige tehnilisemal osal, 500m turnimist mööda suuri kive allapoole. Laskumine on siin peaaegu vertikaalne ja paljud kolistavad siin kivide otsas sädemeid pilduvate kassidega. Mina tunnen end hea pidamisega Hoka tossudega siin väga hästi. Olen kui noor mägikits ja hüppan rõõmsalt kivilt kivile ja möödun gruppidest nii paremalt kui vasakult. Kunagi ei tülita ma gruppe sellega, et nad teed peaks andma, vastupidi, kaljule kinnitatud julgestustross on alati nende päralt ning mul pole midagi toredamat kui neist hüpeldes mööduda teiste kaljude pealt.

Kaks gruppi sätivad end kivide varjus köiega seongusse, et ületada kuulus surmakuluaar. Olen paari hüppega nende kõrval ja oleksin kuluaarist üle jooksnud aga üks grupp on just teele asunud. Instruktor kõige ees prantsuse keeles takti lugemas „kiiresti – kiiresti“. Neli inimest liiguvad rutakalt üle kuluaari, mina viiendana kohe nende sabas. Peale ületust võtavad nad kivide varjus grupi kokku. Tavatee on ära lõigatud ja seega hüppan mägikitse kombel paar kaljut kõrgemale, et siis grupist väikese kaarega mööda põrgatuda. Grupijuht jääb imestunud ja sõna otseses mõttes küsiva näoga seisma, et kust hüppas välja see tüüp? Üle kuluaari paistab jätkuvalt see teine grupp, kuid kust ometi ilmus ja kuhu nüüd kadus see mägikits?

3300m kõrgusel on aeg teiseks viie minuti pikkuseks peatuseks, võtan seljast koorikud, et jätkata juba koduni lühikeses suvises jooksuvormis. Ainult lambiga kiiver mu peas reedab, et see jooksja pole käinud tavalisel hommikujooksul.

Üheksa ja pool tundi tagasi astusin siit toast välja, et trotsida ekstreemseid olusid, riskida eluga, olla poole sammu kaugusel surmast ja teha selle kõige käigus midagi hullumeelset. Kui küsida, et kas see oli piiride kompamine, siis seda kindlasti mitte. Tegemist oli lihtsalt füüsiliselt väga raske ultrajooksuga. Kuna distants oli vaid 33km, pole seda põhjust isegi ultraks nimetada?

Abikaasa on mulle terve tee Garmin inReachi vahendusel kaasa elanud ning mul jääb nüüd üle vaid tema rõõmsatest silmadest õnnepisarad näpuga kuivatada.

Leivo Sepp osales tänavu esimest korda toimunud ultrajooksul Val d`Aran by UTMB. 16 tundi läbi lõõskava kuumuse ja kottpimeda lõunamaa öö, üle 2500 meetriste mägede ning võitluses joogipuuduse ja väsimusega tõi Eestile 40 riigi arvestuses 5. koha ning Leivo Sepp oli enam kui tuhande jooksja seas 21.

Start kell 7:30, Kataloonia udune hommik vaatega pilvedesse mähkunud Pürenee ahelikule. Minutid tiksuvad, ootan 50 esimese jooksja ehk eliidi selja taga. Minu selja taha jääb omakorda veel tohutu rahvamass, ligi tuhat inimest, kes samuti ootavad 105km pikkuse ja 6500m tõusumeetriga ultrajooksu starti.

Eliidil kontrollitakse vahetult enne starti kohustuslikku varustust. Sel hetkel ei tea veel keegi, isegi mitte mina ise, et finišiprotokolli järgi oleks seda pidanud tegema ka minul, kuna lõpetan selle jooksu 21. kohal.

Mürtsub muusika ja kõlaritest kaigub hispaaniakeelne kõne, ilmselt head soovid rajale kaasa. Lülitan end siit maailmast välja ja vaatan viimased 10 minutit enne starti ainult enda sisse, et kinnitada oma mentaalne jõud eelseisvaks võistluseks. Füüsiline võimekus tõi mind siia starti, kuid mentaalne tugevus aitab eduka finiši teha.

Ees ootab 105 kilomeetrit ränkraskeid tõuse ja tehnilisi laskumisi ja minu eesmärk on finišis olla sama kuupäeva sees. Aega on seega kuusteist ja pool tundi.

Jooks algab rahulikult ja esimene kilomeeter tempoga 4:13 on sobilik, et jalad soojaks saaksid ja keha käima läheks. Enne sellise ultrajooksu starti ei tehta ei soojendust ega venitusi. Kõik tulevad lihtsalt kohale ja hakkavad stardipaugu järel jooksma.

Rada keerutab alguses üsna kodusel viisil metsateedel, sinka-vonka ja üles-alla. Inimesed mööduvad ja kolmanda kilomeetri paiku tundub, et olen vajunud koha mõttes juba tavalise rahvajooksja gruppi. Üks inimene minu ees annab näiteks märku, kui kraavipurdel on üks laud puudu. No tõesti, see on muidugi viisakas, aga võistluse iseloomu arvestades täiesti kasutu. Teisel jooksjal on kotis raudkett, mis igal sammul kiliseb. Paljudel on imestamapanevalt suured seljakotid ja küsimus tekib, et milleks nad küll on valmistunud. Kuid kõige olulisem märk „mitteproffidest“ on ilusad ühtlaselt ümarad jalad, nagu beebidel, kus ei joonistu välja ükski lihas.

Nädal tagasi jooksin Chamonix nõlvadel 85km ja 6200m tõusumeetriga ultrajooksu, mille lõpetasin 46.kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Nädalaga on keeruline sellisest pingutusest taastuda, nii et annan endale aru, et küllap mu tase ongi siis täna siin ja peaksin kah viisakas olema ja rajal olevatele kividele tähelepanu juhtima.

Garmini kell kuvab mulle rajaprofiili ning igal hetkel tean, kui pikk tõus või laskumine mind ees ootab ja kui kaugel on joogipunkt. Tõusu või laskumise võimsus on samuti kellal näha ning see on minu jaoks parim indikatsioon hindamaks enda liikumise kiirust. Ultrajooks muutub lihtsaks kui see jagada väikesteks tükkideks nagu tõusud ja laskumised ning joogipunktid. Minu pikaaegse kogemuse põhjal on siin parimad just Garmini tippkellad.

Suures pildis jaotan tänase raja pooleks, esimene suur mägi ja teine suur mägi. Mõlemad ligi 2600m, kus kõrgusega aklimatiseerumine omab juba mõningast tähtsust.

Esimene kõrge mägi möödub kui unenäos. See pole kuigi tehniline, kuid pika tõusu jooksul mööduvad siiski mitmed mägedepojad. Õnneks on siin ka lauget osa, mis võimaldab mul kuigipalju kaotatut tagasi teha, nii et mõnigi konkurent jääb selja taha. Joogipunktid on samuti kohad, kus kiire tegutsemine annab teiste ees eelise. Minu edu aluseks ongi kiire punkti läbimine ja nendest tekibki pidev ning ühtlane tõus ettepoole. Minut joogipunktis on kerge kaduma, aga kõik jooksjad teavad, kui raske on järgmist kilomeetrit minuti võrra kiiremini joosta. Seepärast võtan juba enne joogipunkti ühte kätte täidetava pudeli ja teise kätte äravisatava prügi. Joon tavaliselt vee ja Coca-cola segu, punktis kaanin kõhu punni, haaran kaasa 2-3 smuutilaadset toodet ning pool liitrit jooki - ja edasi!

Vaatan kella numbreid ja võtan raja edenemise aluseks tõusumeetrid. Umbes 59km paiku on pooled tõusumeetrid läbitud ja aega on kulunud 7 tundi. Olen üllatunud, kui kergelt see tuli ja mõtlen, et kui teine pool on tehniliselt sarnane, suudan raja lõpetada üle ootuste juba 15 tunniga.

Kümme kilomeetrit hiljem väheneb see lootus dramaatiliselt.

Käes on päeva kõige kuumem aeg, distants 15km järgmisse punkti on ootamatult pikk. Võtmeteguriks saab joomine. Säästmaks joogipudelit kriitilisteks olukordadeks, kasutan ära kõik mägiojad ning tarbin ohtrasti vett. Kuumus on laastav ja juba tunnetan jalakrampide tekkimise ohtu. Veel rohkem juua, veel rohkem soolakapsleid. Neid viimaseid söön ma nii, et avan kapsli, pudistan soola endale peopessa ning siis limpsan suhu. Teatavasti imendub sool (ja ka suhkur) väga efektiivselt suu kaudu. Seega vett ma peale ei joo ja soola maitse suus on päris mõnus.

Ühes joogipunktis ootab mind jooksule kaasa elav abikaasa. Selle puhul olen valmis isegi minuti kaotama - võtan punktist hunniku saia ja cocat, puhkan ja jutustan, samal ajal saia mugides.

Võistluse teine mägi, mida nüüd rammin, on tõeline koletis. See koosneb suurtest kividest, mis on lihtsalt hunnikusse valatud. Sõna otseses mõttes tuleb turnida kivilt kivile, iga astega tõsta põlv kõhu alla, et sealt end püsti lükata ja järgmine samasugune samm võtta. Lausikmaalane, kes tahab heaks mägijooksjaks saada, peaks seda ilmselt harjutama kas kükke tehes või kastile astetega. Olen siin kohutavalt aeglane ning imetlen, kuidas joogipunktides maha jäänud mägedekasvandikud minust taas mööduvad ja järgmisel hetkel juba kaugel kõrguses paistavad. See on nii-nii masendav, kui nõrk ma siin olen! Päike kõrvetab, jalad on pakud, krampe küll pole, kuid iga järgmine pingutus võib need tekitada. Ka joogiga pean olema kokkuhoidlik, sest sellistes kõrgustes ojasid pole. 2600m kõrgusele jõudes hingeldan nagu auruvedur, pea käib ringi. Tipus on kohtunikud, vaarun punkti, skaneeritakse vaheaeg ja loodan, et saan hakata laskudes vaikselt taastuma ja alla tiksuma.

Aga kui mägi on ühelt küljelt selline, on ta seda ka teiselt poolt. Jooksmise asemel lihtsalt komberdan väga tehnilisel kividega kaetud jalgrajal viis kilomeetrit allamäge. Seda vaid selleks, et hakata ronima selle neetud kivimäe kaksiktipu otsa.

Jooksja kõige tähtsam vara on tema jalad ning mida pikem ja raskem on jooks, seda olulisemaks muutub jalanõu valik. Kiidan ennast mõttes selle eest, et jalas on Hoka Evo Speedgoatid, mis on suurepärase pidamisega ja teevad konarlikel kividel jooksmise nii turvaliseks, kui see üldse võimalik on.

Aga ikkagi - see kõik tundub liig mis liig.

Ma ei saa aru, aga kuidagi saab see õudne mägi siiski läbi.

91km punktis kugistan esimese asjana leitud pizzalõigu koos cocaga peaaegu mälumata alla. Tasku läheb smuuti ja juustusai. Rajale lipates hõigatakse „Tubli tubli, Leivo!“ ja „Hästi läheb, hea aeg!“ – on meeldiv üllatus kuulda taas eesti keelt. Teine Eesti jooksja, kelle lühema jooksu start on alles ees, on mind raja ääres tervitamas.

Vana indiaanlasena loen õhust märke ja aiman, et õuduste mägi on raske olnud ka teistele ja olen nüüd juba jooksmas pigem esiotsas. Esiteks pole ammu ühtegi „beebijalga“ näinud, teiseks on üldse kaasvõistlejaid vähe, õigem oleks öelda, et enamik aega neid polegi. Ja kui on, siis katkise purde eest ei hoiata enam keegi ning kõik vähegi sobivad tõusud võetakse joostes.

Pealamp. Viimane mägi, kuid eelviimane tipp.

Siit paistab juba ka viimane tipp nagu must hiiglane otse ees. Otse üle selle hoomamatus kauguses liikumas mõni üksik pealamp. See on väga väga lahe vaade kottpimedal mäel. Samas on see ka pilt, mida ei tahaks näha, sest üks asi on kellalt loetavad tõusumeetrite numbrid, aga sootuks teine asi on seda koletuslikku tõusu oma silmaga tunnistada.

Kõigepealt laskun alla orgu, et seejärel oma senisest tipust veelgi kõrgemale tõusta. Pehme heinamaa, pokud, öökastest libe maapind ja pole isegi loha ees, kuna siit on vaid mõned üksikud võistlejaid läbi läinud.

Viimane laskumine, peaaegu 1200m allapoole. Kauguses paistavad juba finišilinna Vielha tuled.

Hirmuga pooleks jooksen, kuna oleks masendav, kui nüüd viimasel laskumisel keegi minust mööduks. Sobiliku kaldega tee, ise arvan et jooksen päris hea tempoga. Ent kui kilomeetri ajaks näitab 6min/km, saan aru, et pean juurde panema. Tee aga asendub järsult allapoole suunduva metsarajaga. Jooksen, võimsuse mõttes on laskumise tempo üle 2000m/h, jalad tudisevad - ja järgmine kilomeeter on ajaga 7:40.

Mida värki, nii lendavad kõik mägipojad minust kohe mööda! Lamp täisvõimsusele, vajutan järsul ja kurvilisel laskumisel nii palju kui võimalik, kuid kõigest pingutusest hoolimata jääb 7min/km ikkagi piiriks.

Sama keeruline on see laskumine ka kõigile teistele ja taganttulijad järgi ei jõua. Ootamatult jõuan linna, õnneks on väljas inimesi, kes näitavad tänavanurkadel kuhupoole keerata, kuna märke ei paista. Veel enne viimast sirget jään nõutult peaaegu seisma ja küsin, et kummale poole. Näidatakse vasakule – jaa, seal paistabki 200m kaugusel finiš.

Tõmban finiši külge riputatud suurt gongi, ongi läbi see pidu! Aeg 16:25, lõpetasin täpselt viis minutit enne südaööd, eesmärk täidetud ja koht 21.

Kuna vahe teiste võistlejatega on pikk, saan anda intervjuu, abikaasa tuleb finišikoridori ja teeme lõpupildid.

Olen taas väga väga õnnelik.

Lõpetuseks ka naljakas seik. Finišeerujatele pesemisvõimalust ei ole, kuid läbi Vielha voolab jõgi. Võtan pimeduse kattevarjus riidest lahti ja lähen keset südalinna end pesema. Kõik on hea rahulik, kuni kõrvalasuvas parklas tõmbab üks auto peale täistuled ja nii ma siis seal oma alastuses seisan põlvini vees keset linna ja öist jõge. Mis siis ikka.

Lugu ilmus ka ERR-s

Eesti eliitjooksja Pürenee mägiultral: koletuslikud kivimäed ja põrgukuumus | Varia | ERR

Leivo Sepp

• ITRA (International Trail Running Association) punktiarvestuses Eesti ultrajooksu TOP3 kuuluv eliitjooksja.
• Eesti talvise 101 km pikkuse ultrajooksu Taliharja Vanakuri kahekordne võitja ja Haanja 100 ultrajooksu võitja
• Maailma pikima aerutamisvõistluse (715km) Yukon River Quest võitja koos Andres Kajuga
• 2021.aasta peamine eesmärk on augusti lõpus toimuv 170km UTMB (Ultra Tour Mont Blanc).

UTMB ehk Ultra Tour Mont Blanc

• Maailma kõige populaarsem ultrajooks, 170km ümber Mont Blanci mäe, kus tõusumeetreid on 10 000
• Bränditud ultrajooksude sari maailmas By UTMB, millesse lisaks põhijooksule ümber Mont Blanci kuuluvatel ultrajooksudel Ushuaia by UTMB Argentiinas, Oman by UTMB, Val d`Aran by UTMB Hispaania Püreneedes kus olen ka ise osalenud.
• Val d’Aran by UTMB toimus tänavu esimest korda.

Chamonix, mida tuntakse maailma matkapealinnana ja kus asub Euroopa kõrgeim mägi Mont Blanc, pakub mägijooksjatele enneolematul hulgal võimalusi.

2. juulil toimub siin „Marathon du Mont Blanc“, mille rada viib 700+ jooksjat nii ühele kui teisele poole Chamonix orgu. Selleks, et kõik paremad vaated ära näha, tuleb läbida ligi 90km pikkune ja 6000 tõusumeetriga rada.

Öösel kell 2 on äratus, kuna start on kottpimedate mägede vahel juba kell 4. Stardikoridore on kokku neli, kõige ees 50 rahvusvahelist eliitjooksjat, kelle hulgast jäin mina viie koha võrra välja. Stardialas ootasime maskides, mis aga jooksma hakates kohe taskusse rändas. Edaspidi oli seda tarvis ka igas joogipunktis.

Start pilkasse pimedusse

Olen ultrajookse palju teinud, kuid ikka kepsutan rõõmsalt esigrupiga kaasa nagu väike rumal kitsetall. On mõttetu loota, et selline Eesti lausik (lauskmaa jooksja) nagu mina, suudab esiotsa mägedepoegadega võidu joosta. Kaks kilomeetrit suhteliselt tasasel maal on muidugi lihtne koos sörkida. Niipea kui hakkab aga tõus, on mul käimiskepid peos ja liikumine muutub jooks-kõnd stiiliks ühe suurema pundi keskel. Ees ootab 1500 tõusumeetrit ja aeglane pealampide vihmauss vonkleb mäkke. Lõpuosa on turnimine kaljudel ühes väikeste lumesiilude ületustega. Üleval kustutan lambi ja imetlen vastasahelikus asuva Mont Blanci varajast äratust. Tuhanded päikesekiired peegelduvad selle kõrgmäe lumisest tipust. Nagu jooksjadki, on hommikune vaatemäng pidevas liikumises, kord jäävad pilved meist allapoole ja mägede ülakorrus on ühtlase valge vaipkattega. Kord aga liigume ise pilvede sisse, mille aga hommikune päike üsna kiirelt kustutab.

Mägedepoegade eelised

Laskumistel olen mures oma vasaku jalapöia pärast, mille paar päeva tagasi valusalt välja väänasin. Kuna sidemed muutuvad seeläbi nõrgemaks, on järgmise nikastused palju kergemad tulema. Nii juhtubki ja päris mitmel-mitmel korral lööb silmest sädemeid, kui taaskord väänan kividel turnides oma jala välja.

Laskume mööda suuri lumeväljasid. Minu ajaks on lumes suurem vagu ees ja selgelt näha kohad, kus jalg läbi vajub ja kuskile põhjatusse sügavusse kõlkuma jääb. Otse allatulekud on aga tõeline meistriteos. Kõige õigem tehnika on glisseerida olemasolevas jäljes. See on omaette väljakutse nii reaktsiooni kiirusele kui ka jalgade sibamise võimekusele. Järsul laskumisel on kiirus päris korralik ning kui ette satub takistus kõvema lume näol, mida juhtub pigem tihti, tuleb kiiresti-kiiresti jalgu liigutada, et selliselt liikudes ka püsti püsida. Tagumiku peal mäest allatulek võib olla ohtlik lumes leiduvate kivide tõttu ja nina ees mäest alla salto tegemist ei soovita kellelgi proovida.

Garmini kell hammustab rada

Rada on väga hästi tähistatud ja raja laadimist kella, et selle abil navigeerida, siin tarvis pole. On aga tuntud tõde, et pikad ultrajooksud tuleb hammustada väikesteks tükkideks, et saaks läbida neid sammhaaval. Mägiultrate jupitamine toimub tõusude ja laskumiste ehk kõige raskemate osade järgi ning joogipunktide ehk kõige vajalikemate alusel. Eeltoodud põhjustel laadisin raja ikkagi kella. Jälgisin aktiivselt kõige olulisemaid näitajaid nagu tõusukiirus, alguses 1000+ meetrit/tunnis ja lõpupoole 700-800 m/h ning laskumise kiirus alguses 2000+ m/h kuid viimasel laskumisel pigem 1500 m/h. Distants joogipunktini on aga ülioluline, et minimeerida kuuma päikese käes tekkivat riski, et jook liiga ruttu otsa saab.

Kas püsin konkurentsis?

Rinnanumbrid jagatakse rahvusvahelise jooksjate võimekuse ehk ITRA punktisüsteemi alusel. Minu number 64 väljendab seda, et olen 700 startija hulgast esimese 10% hulgas. Isiklik eesmärk on oma rankigust kõrgemale positsioonile joosta. Rajal hõigatavatest prantsusekeelsetest numbritest ma aru ei saa, seega jooksu ajal puudub ülevaade enda positsioonist. Alates raja teisest poolest jooksen palju üksi, ei ees ega taga pole kaasvõistlejaid näha. Olen jõudnud Chamonix oru lõppu, ületan tee ning rada viib piki Mont Blanci poolset nõlva tagasi. Pool on tehtud. Minu arvestus edenemise osas käib kellal olevate mäetippude järgi, mida on kokku kuus. Teine pool toob samuti 3000 tõusumeetrit ja 42 km. Siledal maal on 42km ehk maratoni läbimine alla kolme tunni pigem kergelt saavutatav. Lisades siia aga 3000 tõusumeetrit ja tehniliselt kivised ja puujuurikased teerajad, on tulemus vähemalt kaks korda aeglasem.

Viienda ja kuuenda mäe vahel on väikeste põksudega, kuid pigem tasane kahekilomeetrine lõik, see oli minu võimalus. Mägedepojad on harjunud liikuma üles või alla, kuid tasasel maal ühtlaselt pingutamine on nende jaoks väljakutse. Mulle see sobib, jooksen rahuliku tempoga ning muidugi imestan, kui kerge on siin päris mitu konkurenti selja taha jätta.

Mammutmägi ja lõpp

Viimane mägi on paras mammut ja on võistluse lõpuks vägagi arvestatav väljakutse. Siin järgneb ühele tõusule teine, kolmas ja neljas, enne kui rada lõplikult alla keerab. Lõpetuseks pakutav 1250m järsk laskumine on kirss tordil. Võtan ühe soolakapsli ja terve pudeli vett kaasa, et vältida ohtu, kus kuuma päikese käes viimastel kilomeetritel krambid kimbutama hakkaksid.

Mäed on loodud ultrajooksudeks. Siin peatub aeg, see justkui lakkab olemast ja alles jääb vaid üks igavesti kestev päev. Päev, mis liigub üles või alla. Igal silmapilgul vahelduv avarus on ajatu, kord olen kõrgemal kui silmapiir ja järgmisel hetkel vaatan aupaklikult kõigele alt üles.

Olen lõpuks all, viimane kilomeeter läbi Chamonix ja juba paistabki uhke finišikaar. Kerge samm üle viimase joone, aeg 13:46 ning üldjärjestuses 46. koht. See on 10% paremate hulgas.

Veelgi ilusam on tulemust vaadata oma vanuseklassis, kus 80 lõpetanu hulgast olen 3. kohal.

Rada: https://www.strava.com/activities/5564247826
Tulemused: Ranking 90km du Mont-Blanc - Marathon du Mont-Blanc - LiveTrail®

Hoka, Time to Fly

Jalas Hoka Evo Speedgoat mis ongi loodud Alpides jooksmiseks, neil on ühtlaselt hea pidamine nii kividel, kaljudel, juurikatel kui ka lumes.

Hoka asfaldijooksu võistlustossudest tuleb esile tõsta just need kaks paari, Rocket X ja Carbon X2.

Pildil: Hoka Rocket X vasakul ja Hoka Carbon X2 paremal.

Lühike kokkuvõte

Mõlemad tossud on ette nähtud võistlemiseks, kuid mis on nende vahe ja millal ühte või teist eelistada?

• Rocket X on kerge, kiire ning disainitud distantsidele 10k kuni maraton (42km).
• Carbon X2 on veidi kogukama tallaga, jalasõbralikum ning disainitud ultrate ehk sadade kilomeetrite järjepanu läbimiseks.

Sarnasused ja erinevused

• Kaal (minu jalanumbriga 45 1/3)
• Rocket X: 236g
• Carbon X2: 267g
• Tald mõlemal: süsinik- ehk karbonplaadiga
• Tallamuster sarnane, sile, asfaldile mõeldud.
• Drop ehk talla langus kand-varvas: mõlemal mudelil 5mm
• Talla paksus (Rocket X õhem tald, seega kiiremad võistlused)
• Rocket X: 35mm - 30mm
• Carbon X2: 39mm - 34mm

Süsiniktald ehk karbonplaat

Kõige olulisem: mõlemal tossul on sees vedrupõhimõttel töötav süsiniktald ehk karbonist plaat, mis tekitab jooksusammu äratõukel lisapõrke. See tõstab õige pisut jooksja kiirust, vähendab koormust säärelihasele ja hoiab päeva lõpuks jalad tervemad. Väide “tervemad jalad” on mu isiklik kogemus rasketelt maratonidelt, kus päev hiljem on jalgadel oluliselt parem enesetunne võrreldes tavaliste tossudega.

Kuidas süsiniktald vedruna töötab?

Selleks, et vedru jooksjat tõukaks, tuleb see ju kõigepealt kokku suruda ning selleks tuleb ka vaeva näha. Kuidas siis on äkki nii, et see tossu vedru töötab ühesuunaliselt? Loomulikult mitte, ikka on vaja kõigepealt vedru kokku suruda.

Süsiniktalda tuleb ette kujutada kui lehtvedru mis läheb paindesse maandumisel ehk sisuliselt jooksja keharaskuse all. Seega maandumisel laetakse see vedru energiaga ning äratõukel see energia vallandub ja tekib lisapõrge kui tald ehk vedru tahab ennast sirgeks lükata.

Hoka Rocket X

Need kiired tossud on väga hea valik võistlusele mis on lühemad kui ultra (50km).

Selle tossu pealne on õhukesest ja hingavast materjalist, mis aga on samas piisavalt jäik, et hoida jalg kindlalt paigal ka äkilisemates kurvides.

Maandumine on stabiilne ja jooksmine konarlikult maapinnal nagu näiteks munakivitänavad vanalinnas on lihtne ja jalg kontrollib tossu liikumist väga hästi. Tallinn Ironman raames tuleb vanalinna munakividel joosta, seega antud võrdlus on siinkohal paljudele asjakohane.

Tallamuster on arusaadavalt sile, kuna see on disainitud võistlustele siledal ja kõval maapinnal.

Minu isiklik kogemus. Rocket X-ga olen jooksnud oma parima maratoni aja 2:46. Ilmselgelt tuleb siinkohal veelkord meenutada, et antud tossul on süsiniktald ja mida kiirem tempo, seda rohkem hakkab see jooksja kasuks tööle. Miks? Mida teravam on jooksja äratõuge seda efektiivsemalt töötab talla ehk vedru poolt vallanduv energia jooksja kasuks.

Ühel 10km võistlusel sattusin nende tossudega paari kilomeetri pikkusele mudasele maastikulõigule ning see oli küll libe. Seal pidid kõik pingutama, et püsti püsida ja vajalikku tempot hoida. Muidugi oli libe, kuid tänu laiale tallale püsis olukord stabiilsena just külgsuunalist tasakaalu silmas pidades.

Seda tossu jalga tõmmates tunneta mida Hoka ütleb sisetallal: Launch Off The Line!

Hoka Carbon X2

Võistlustossud, millega võib muretult minna jooksma 100km või 24h jooksurekordeid.

See tossupaar võiks kuuluda iga ultrajooksja arsenali, kellel on plaan teha tulemust 100km ja pikematel jooksudel. Carbon X2 on raskem kui Rocket X, kuid kaaluvahe tuleneb otseselt paksemast tallast mis omakorda tähendab väiksemat põrutust liigestele ja on kokkuvõttes ülipikkadel distantsidel jalale tervislikum. Näiteks 24h jooksudel läbitakse kaugelt rohkem kui 240km ja siin muutub oluliseks iga millimeeter talla paksuses.

Tald on praktiliselt sile kuna need tossud on mõeldud kõvale ja siledale pinnasele. Talla keskel paistavad neli musta peenikest diagonaali, seal paistab välja süsiniktald. Koputa seda noaotsaga, et tunnetada kui jäik on süsiniku kiht talla sees.

Minu isiklik kogemus. Olen jooksnud mõned ca 100km otsad nendega ja saan anda kiitvat tagasisidet. Näiteks 2021 suve hakul kui esitasin Võhandu100 aerutajatele väljakutse, et kes läbib antud distantsi kiiremini, kas aerutaja või jooksja. Eesmärk oli läbida aerutajatega võrdne distants joostes alla 8 tunni. Kuna rajal juhtus mitmeid ettenägematuid viperusi, tuli seekord ajaks siiski 8tundi 20min.

Igatahes on need tossud mu esimene valik kui lähen ultrapikkadele distantsidele Eesti rekordeid jooksma.

Seda tossupaari jalga tõmmates lähed tõelisele väljakutsele, Hoka annab siinkohal kaasa mõtte: Go The Distance. Go There Fast.