IRONMAN Tallinn 2019 ehk neli värvilist patsikummi Kajale

IRONMAN on kindlaks määratud rutiinidega võistlus ning teades oma treenituse taset on võimalik üsna täpselt prognoosida finišiaeg.

  • Ujumine 3,8 km / 1:42
  • Ratas 180 km / 5:47
  • Jooks 42,2 km / 3:37

Ironmani spetsiifiline ettevalmistus on sel aastal olnud jooksu poolele kaldu ning seetõttu prognoosisin oma aja sarnaselt eelmisele aastale 11-12 tunni vahele ja realiseerus 11h 19min (3.08.2019).

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo Sepp

Ironman ujumise stardipauk Harku järve kaldal

Treeningute põhjal ennustasin ujumise vahemikku 1:30-1:40.

Enne vette minekut limpsisin prillid kenasti keelega üle, et vähendada udu tekkimise võimalust - ja oligi minu start.

IRONMAN Tallinn 2019 swim - Leivo Sepp

Astusin vette ja avastasin üllatusega, et seal kus teised juba ujusid, polnud vesi isegi mitte munadeni ning ma ei näinud mingit põhjust siin horisontaalselt kätega vehkima hakata. Kõndisin rahulikult edasi koos ujujatega. See pidu muidugi lõppes.

Kinnitasin endale, et alustan rahulikult, nagu see oleks mu tavaline treeningujumine Valdeku järves ja kõik saab korda. Väljun pooleteise tunni pärast veest ja edasi toimub kõik kindla maa peal. Kahjuks nii libedalt ja optimistlikult taaskord ei läinud.

Peale esimest viite kroolitõmmet tundsin, kuidas mu keha kangestus, hingamine läks lukku ja ajus tekkis hapnikupuudusest tingitud esimene paanikahoog. Teadsin kohe, mis selle vastu aitab: tuleb keerata selili ja oodata, kuni aju saab piisavalt hapnikku ja keha sellest paralüseerinud olekust välja tuleb. Seda ujumisstiili võib meritäheks või ka lihtsalt tähekeseks nimetada.

Rand on veel siinsamas ja võiksin ju proovida isegi jalgu põhja panna. Siiski ei hakka seda proovima. Esimese kajakiga turvajani on veel kena hulk maad ja ma asun ujumisega teisele katsele. Häästi rahulikult, hingan ilusti sisse, keeran pead, liigutan kätt ja hingan välja… See lihtne tegevus näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti: teen ühe kiire õhku sisse kõõksuva ampsu ning siis üritan seda kramplikult vee all välja puhuda. No täitsa lõpp, või ei, hoopis täiesti algus.

Kõõks - puhh, kõõks – puhh… No ei lähe mitte! Olen taas paanikahooga tähekeses. Esimene kajakimees on juba päris lähedal ning tunnen ta ära, see on Martin Pedai – kaaslane eelmise aasta maailma pikimalt kajakimaratonilt Yukon River Quest. Ta sõidutaks mind kindlasti sõbra poolest rõõmuga kaldale või kuhu tarvis, aga ma ei hüüa talle isegi tere. Ausalt öeldes on lihtsalt piinlik, kui sõber mind nii abitus olukorras trehvaks. Möödun temast oma stiiliga ikka nii, et viis tõmmet ja siis turvalisse tähekesse.

Tean küll, et siit pääsemiseks tuleb – nii nagu rahvatriatlonitel õpetatakse - „hoog maha võtta ja käsi kõrgele püsti tõsta“. Aga mõtlen sellele, et kui ma Tallinna lahel eelmisel aastal hakkama sain, siis siit Harku järvest ma küll enne 3,8 km ujumist välja ei roni.

Aga nüüd lisandub mu ujumisele veel üks äärmiselt ebamugav nüanss. Nimelt läheb kõhus käima protsess, mis tahab kindla peale välja tulla. Oh õudust. Kui kasutatud kalipsosid müüakse klausliga „sisse pole lastud“, tähendab see midagi hoopis leebemat kui see, mis minul plaanis.

Martin saab kajakist ilmselt pikka aega vaadelda, kuidas üks raudmees on esimese 200m jooksul enamuse ajast tähekeses. Kuidas võiks olla võimalik sellise stiiliga ujuda 3,8 km ettenähtud ajaraames? Haa, salarelv – ainult mina tean, et ükskord läheb mu olukord paremaks ja saan hakata edasi liikuma. Ja siis panen teile kõigile pika puuga, nii et pruun jutt taga.

Lähebki paremaks. Paanikahood vaibuvad ja ka kõht peab kuidagi vastu. Möödun esimesest 300m kaugusel olevast poist.

Vesi on Harku järves erakordselt läbipaistmatu. Ujudes ei näe isegi enda kätt, kuigi see vaid 20-30 cm kauguselt silme eest läbi käib. Tagumises järveosas on hõljukmuda ning seal musta värvi läbipaistmatuses ujudes tunnen end kui mõnes õõvas kohas, kuhu vabatahtlikult ei läheks.

Prillid lähevad alguses küll uduseks, kuid vähemalt ei hakka vett sisse tulema. Võrreldes möödunud aastaga, kui prillid olid pilgeni vett täis, olen kõvasti paremas seisus. Udune prill annab aga ujumistrajektoorile palju avarama mõiste. Kui orienteerumiseks pea veest välja tõstan, pean seda keerama ja kallutama nagu kana, kes üritab ühe silmaga tera tuvastada ja teisega kukke jälgida. Udustes prillides on paar üksikut sihikut, mida kasutan periskoobina, leidmaks ujumisrada tähistavaid poisid ja teisi ujujaid.

Möödub terve igavik.

Päike tuleb välja, meel läheb rõõmsamaks, teisi ujujaid enam näha pole ja ilmselgelt olen ma jälle viimane. Tagumise poi juures tunnen ära järgmise kajakiga turvaja, kelleks on tiimikaaslane Andres Kaju. Temaga koos oleme võitnud maailma pikima 715 km jõemaratoni. Nüüd aga olen valmis end kasvõi poi alt läbi suruma, et saaksin sellest kohast kiiremini mööda.

Lõpuks olen taas Martini juures, kes ikka truult ujujaid samal kohal turvab ja rannaribani on jäänud viimased turvalised 200m. Ujumise aeg 1:42 on eelmise aastaga võrreldes 20 minutit kiirem, kuid kõikide mind tabanud hädade tõttu siiski oodatust aeglasem.

Vahetus ja ratas

Vean kalipso seljast ning torman vetsude poole. Peale mõningast ustega kinni-lahti paugutamist leian ka paberiga koha. Kiire protsess ja edasi.

Kiiver pähe, kingad jalga, võileivad tasku, geelituub hambusse ja juba jooksengi ratta suunas.

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo Sepp

IRONMAN Tallinn 2019 bike - Leivo SeppSõtkun kerge pedaaliga Harku mäest üles ja imestan esimeste aeglaste ratturite üle, kellest kohe mööduma hakkan. Harutan paberist koduse juustusaia-pehmiku ning nosin seda mõnusal allatuulelõigul, pea käte vahel. Vaatan, kuidas vastu tulevad vilkuritega mootorrataste saatel esimesed ratturid ja imestan taaskord, et nii rahulikult tulevad. Kui ma aga hiljem ise samas kohas vastu tuult pedaale tallan ning nemad ketaste unnates kiirusega 50km/h vastu sõidavad, saan kõigest aru ja katsun ennast lihtsalt veelgi madalamaks ja voolujoonelisemaks litsuda.

Söön teise ja ka kolmanda koduse võiku ning viimane 30km pikkune vastutuule ots suunaga Tallinna poole ongi käes.

Ratta aeg praktiliselt sama mis eelmine aasta: 5:47. See vastab täpselt sellele, kui palju (no õigemini vähe) ma treeningutel rattale rõhku olen pannud.

 

Jooksule, jooksule

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppLõpuks ometi, jooksmine, mu lemmikala! Jalas Carbon Hokad, lähen naeratus näol, mõnusa enesetunde ja kerge 4:30 min/km rütmiga liikvele.

Kõik aga, mis ratta peal nositud, tuleb seitsmendal kilomeetril uuesti ringlusse lasta. Kolistan taas plastmassist ustega, kuni leian paberiga koha. Seinal ripub täiesti uus rull. Hakkan kohe paralleelselt ka rulliga tegelema, et õigel momendil vajalik tükk paberit käepärast oleks. See aga on mingi uut tüüpi rull, mis ei avane mitte mingil viisil! Rullil olid juba enne sügavad ärritunud karu küünejäljed ja ma jätkan seda, et saada valge paber lõpuks veerema. Veidralt keeruline ülesanne.

Järgmistel ringidel aga on sellevõrra lihtsam, sest ma tean juba ette, kus on paberit, mis ka kenasti lahti veereb.

Jooks läbi vanalinna mulle meeldib. Meeldib nii rahva kaasaelamine kui ka paljusid teisi jooksjaid häirinud munakivid. Vabaduse platsi ja Lennusadama vahet peame neli korda jooksma, ilma kilomeetreid lugeva kellata oleks küll sassi läinud.

IRONMAN Tallinn 2019 run - Leivo SeppIgal ringil sain ümber käe värvilise patsikummi ja otsustan mõttes need Kajale kinkida. Punane – kollane – roheline… ootan, et viimase ringi patsikumm tuleks oranž või valge, aga tuleb jälle punane. Kajale siis kaks punast, roheline ja kollane patsikumm Ironmani võistluselt teenitud.

Sõbrad Assar ja Alari elavad raja kõrval elavalt kaasa ning saadavad mind uuele ringile üle Lennusadama territooriumi kaikuva Ruja lauluga „Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina“.

Kaja hüüab mulle iga natukese aja tagant ergutavaid lauseid stiilis „Sa oled juba siin …“ ja mina hüüan vastu, kui mitu värvilist patsikummi mul tema jaoks on.

Jooksuaeg 3:37. Ootus oli kõrgemal, kuid ilmselgelt pole ma taastunud nädal tagasi joostud Rogaini MM-st ja lõpuringil oli väljakutse isegi tempo 5min/km.

Fotod Kaja, Assar ning Sportfoto. Triatloni vorm on tulivärske väljalase Tartu firmalt Moomoo. Jalas Carbon Hokad ning ratas Cervelo koos varustusega ATSpordist.

 

Respect kõikidele, kes selle katsumuse läbi teevad! See on pööraselt raske.

Kuigi finišis teatan resoluutselt, et täispikale mina enam ei lähe, siis õhtuks juba korrigeerin ennast ja tänaseks on otsusel ka selge eesmärk.

Täispikale Ironmanile lähen edaspidi vaid siis, kui lõpetan selle alla 10 tunni.

Pilguheit ettevalmistusperioodile

Ettevalmistus 3,8 km ujumiseks

Ujumise ettevalmistus Ironman triatloniks algas kaks nädalat enne starti, kui käisin kolm korda Valdeku järves ujumas, et järele proovida millise aja ja enesetundega suudan vees 4 km läbida. Esimesel korra järel olin täiesti uimane ning ebamugavad prillid põhjustasid valulikud ja punetavad vanainimesekortsud silmade alla.

Järgmisel päeval kasutasin teisi prille, mis ei pigistanud küll näole rante, aga ajasid seevastu kogu aeg vett sisse. Üldine enesetunne läks ka üha kehvemaks: põhjuseks kõhtu klumpsav vesi ja ebameeldiv ning varajasele külmetushaigusele viitav krudimine ninasõõrmetes.

Kolmandal päeval 4 km distantsi ujuma minnes hingasin välja läbi nina, mis oluliselt vähendas vee tungimist sügavale ninasõõrmeisse ning eelmisel päeval tekkinud haigustunne ei süvenenud. Samuti hakkasin üle saama sellest pidevast ja kasutust veejoomisest. Lõpetamisel olin küll veidi uimane, kuid samas kindel, et oma rahuliku rütmiga ujun 4km kindla peale ära.

Ettevalmistus 180 km rattasõiduks

Kevad-suvel sõidetud pikemad rattaotsad olid kuni 100 km pikkused. Kui aga võistluse käigus on tarvis peaaegu kaks korda nii palju kilomeetreid läbida, siis on selge, et organism ja füüsis pole selleks valmis. Seega teadsin juba ette, et sellise treenituse pealt saab teine rattapool raske olema. Lisaks oli ilmaennustuse põhjal teada, et viimased 30km puhub võistluse ajal tugev vastutuul.

Ettevalmistus 42,2 km maratonijooksuks

Jooksule olen sel aastal kõige rohkem aega panustanud. Ehk isegi liiga palju? Nädal enne Tallinn Ironmani võistlust toimus Kataloonias Rogaini MM, kus jooksime 24 tunni jooksul mägedes 107km, mille käigus kogusime 6500m+ tõusumeetrit. See tõi maailmameistrivõistlustel kaheksanda koha ja organismile tuntava väsimuse, mis nii loetud päevadega üle ei lähe.

IRONMAN Tallinn 2019 - Leivo Sepp

World of Kayaks paadid

Olen viimased 10 aastat sõitnud World of Kayaks paatidega ning need on igati head olnud. Mitu aastat olen aga mõelnud oma ühese WK 540 väljavahetamisele.

Esimese hea näitena ühene paat WK 540.

Positiivsed omadused selle paadi osas:

  1. kiire, olen sellega saavutanud Eesti Mereaerutamise maratonil 2. koha.
  2. mahukas, täiesti piisavalt, et minna nädalasele matkale näiteks Ahvenamaal.
  3. stabiilne, et tormisel merel hakkama saada. Olen sellega mitu Soome lahe ületust teinud. Pole selle paadiga ka kunagi ümber käinud.

Nagu igal paadil on plussid, on ka miinused, kõik sõltub muidugi lähtekohast. Minu jaoks on selle paadi miinused:

  1. liiga kõrge tekk, mina kui väiksemat kasvu, lihtsalt upun sinna kokpiti sisse ära;
  2. liiga lai, kuna ma tahaksin rohkem high angle aerutada, siis selle laiusega paadi korral on see keeruline;
  3. kaal – minu paadi näol on tegemist mudeliga, mis on kõige tavalisemast ja tugevamast klaasplastist (ja mitte karbonist).

Soome lahe ületus september WK 540

Teise hea näitena kahene paat WK 640

Nagu ikka, on ka sellel omad plussid ja miinused.

Yukon River Quest 715 km võit WK 640

Plusspoolel tuleb kindlasti ära märkida järgmised omadused:

  1. Kiire, olen koos Andres Kajuga võitnud maailma pikima jõemaratoni Yukon River Quest 715km.
  2. Kiire, koos Timmo Tammemäega oleme Eesti mereaerutamise maratonil võitnud 2. koha.
  3. Stabiilne. Koos Kajaga oleme sõitnud Shetlandil, ookeani lainetes.
  4. Stabiilne, olen sellega ületanud Soome lahe.
  5. Mahukas, oleme koos Kajaga käinud 10-e päevasel kajakimatkal Põhja-Soomes Inari järvel.

Miinuspool

  1. Tüürimise süsteem võiks olla parem. Vaikimisi kaasatulevad pedaalid pole just parimad.
  2. Tüür ise võiks olla parem, teadaolevalt uuematel tulebki juba parem tüürilaba.

Tegeikult miinuspoolele ei saagi midagi eriti loetleda. See on superhea paat ja üleni karbonist paat on päris kerge.

WK 640 matkal

Uued ühesed paadid WK valikus

WK 615 Extreme

Tegin sellega Tallinna lahel sõidu. Õnneks oli tuuline, kuid hea et liiga suurt lainet polnud.  Küsisin Andreselt, et kas ta saaks minuga koos tulla, et kui peaksin ümber minema, oleks abi ligidal võtta.

WK 615

Nii kui sisse istusin ja põlle kinni sain ning Andres sabast lahti laskis, mõtlesin et kas on ikka tark tegu praeguse ilmaga lahe peale minna.

Paat hakkas mu all niimoodi värisema, et ohohohoo.

WK 570 ja WK 615 tüürimineKuna tüürimine käis kahe jala vahel asuva pulgaga, siis normaalseks tüürimiseks peavad jalad paadi keskel koos olema. See aga vähndab omakorda oluliselt stabiilsust. Kui põlved aga suruda paadi serva, siis on jube ebamugav tüüri käsitseda.

Lõpuks sõitsin nii, et põlved olid ikka servades ja tüüri lükkasin aegajalt varbaga ühele või teisele poole vastavalt vajadusele. 

Paadi pluss-poolel olevad head omadused:

  1. Kiire. Pikk ja kitsas paat ning disainimisel ongi silmas peetud ultra-distantse 100km ja enam. See paat on nendes kategooriates ka mõned väga head kohad saavutanud Rootsis.
  2. High-angle aerutamise tugi. Paat on kokpiti eest väga-väga ilusti disainitud just high-angle aerutamist silmas pidades. Super-mõnus.
  3. Kitsas kokpit, sisse istudes ei teki paati uppumise tunnet, pigem vastupidi, tunned ennast päris kajakisõitjana ning paadi valitsejana.
  4. Tüürimine, vaatamat oma pikkusele, toimib tüürimine väga eeskujulikult. Paat tegi täpselt seda mida ma temalt ootasin. Ja see oli heas mõttes üllatav.
  5. Ilus. Mitte vähe oluline nüanss – see paat on lihtsalt ilus ja hästi õnnestunud disainiga.

Miinus-poolele lähevad nii mõnedki asjad:

  1. Stabiilsus. Minu puudulik kogemus rajapaatidega tähendab seda, et ma olen ikka kollanokk selles paadis ja värisen iga väiksemagi tuulekese ja lainekese peale.
  2. Stabiilsus. Veel kord.
  3. Stabiilsus. Ikka veel. Ümber ei käinud aga kiirust ka ei suutnud arendada.

WK 615

WK 570 Commander

Nädala jagu hiljem, peale WK615 proovimist, sain 570-ga merele minna. Samuti oli tuuline ilm aga mitte kõrge lainega.

Sisse istudes oli hea enesetunne, Andres ei pidanud paati kinni hoidma kui põlle peale sikutasin ja sõites sain jalad keskel, tüüripulgal hoida.

Ilmselgelt on tegemist minu 540 ja 615 vahele jääva paadiga. Seda nii stabiilsust kui kiirust silmas pidades. Pildil vasakpoolne on 570 ja paremal 540.

WK 570 ja WK 540

Positiivne:

  1. Kiire paat. Väikese pingutusega sõitsin 9,5-10 km/h, samal ajal Andres ütles kõrval 540-ga sõites, et peab ikka pingutama et samas tempos püsida. Paatide vahetamine ning uuesti kiirused üles – tunnetuslikult pakun, et paatide kiiruse vahe on 0,8-1 km/h.  Kuigi tundub pealtnäha vähe, muutub see tunni aja joksul juba päris oluliseks distantsiks. Täpsemalt üks paat on tunni ajaga 1km võrra kaugemale jõudnud.
  2. Mahukas paat. Nagu ka 540 ja õigupoolest ka 615, võib sellesse paati päris suure hulga nodi sisse panna.
  3. High-angle tugi. See paat on 615-ga sarnaselt disainitud ning aerutaja, kes tahab high-angle’t sõita, saab seda kenasti teha.
  4. Tüür töötas suurepäraselt, alguses oli nöörid liiga lõdvad, kuid nende pingutamine oli lihtne ja seejärel töötas paat super kenasti.
  5. Kella kinnitamise aas. Noh, hästi mõeldud aga teostus kehvake.
  6. Madal kokpit, hea istuda, avar väljavaade.

Negatiivne:

  1. Puudub päevasõidu jaoks mõeldud võileiva vms pisiasjade panipaik.
  2. Rohkem nagu polegi.

Kokkuvõtteks

Mõlemad paadid võtaks endale kohe!

WK570 võtaks uueks paadiks 540 asemel. Veidi värises all, kuid sellest saab kiiresti üle. Lahendada tuleks ainult kaks küsimust: 1) võileiva tasku tekitamine paadile ja 2) paat peaks olema kergem ning materjal peaks olema karbon.

Kuju, väljanägemise ja muude omaduste poolest võtaks aga WK615. See on lihtsalt nii ilus ja ma tahaksin päeva lõpuks endale seda paati põhipaadina näha aga täna ei oska ma veel 615 vääriliselt sõita. Peaksin kena jupp aega seda õppima.

Evo Jawz eriti agressiivne HOKA One One

Alljärgnevalt ülevaade HOKA One One tossust Evo Jawz.

NB! Jooksin nende tossudega Alpides ning 23km järel olid need lagunenud.

Te olete aga teinud hea valiku kui kasutate neid vastavalt otstarbele ja lähete mudasele ja pehmele pinnasele jooksma. Vertikaalsed kaljud pole nende tossude pärusmaa.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One on loonud endale mitme hea mudeliga suurepärase imago nii ultra- kui ka sileda maa jooksjate seas.

Esimese näitena Speedgoat tossud, mis on suurepärased mägiultrate jooksmiseks. Speedgoati madal drop ja keskmisest paksem tald säästavad jalgu. Nendega võideti mõni nädala tagasi USA üks mainekaim ultrajooks Western States 100. Ka minu isiklik kogemus toetab nende headust ülipikkadel distantsidel.

Teise näitena maanteetoss Evo Carbon Rocket, millest olen paar korda kirjutanud ning need on ülekaalutkalt mu lemmikud siledal maal.

Evo Jawz

Kuidas need tossud leidsid tee minu valikusse? Eks ikka läbi kolme kriteeriumi, milleks on drop (talla langus millimeetrites kannast varbasse),  talla muster ja tossu kaal.

Nende tossude drop on 3 mm. See on meeldivalt madal ning sobib mulle kenasti.

Ühe tossu kaal on 221g. Minu keskmisest suuremat jalanumbrit arvestades (45 1/3), on tegemist kergekaalulise jalanõuga.

HOKA One One Evo Jawz review

Tallamuster, mis määrab otseselt tossude kasutuskoha, on ülimalt agressiivne. Kuna mul on plaanis Alpides kui mujal mägedes lühematel ja tehnilistel nõudlikel jooksudel käia, siis tallamustri alusel tundus olevat ülihea valik.

HOKA One One Evo Jawz review

Kuna tossu kaal on kergete killast aga samas tallamuster väga agressiivne, siis järelikult on kuskilt mujalt kokku hoitud. Nimelt talla paksus on pigem õhuke ja pealiskagas pole oluliselt toetavaid ribasid. Seega pikkadeks võistlusteks kindlasti mitte nii sobivad aga Skyrunningu jaoks, kus distantsid 30km ja tõusumeetreid 2000m+ kandis, igati sobilikud.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz reviewNagu HOKA on tossude sisse kirjutanud “Time to Fly”, siis seda olekski võinud nendest jalanõudest oodata.

Loe aga edasi ning vaatame koos täiesti objektiivselt. kas need tossud on ikka lendamiseks mõeldud ja kui mitte siis miks?

 

Kogemus alpides 23km ja 2000m+

Running plan in AlpsPingutasin nöörid ja uued Jawzid hakkasid koguma kilomeetreid Alpi mägedes.

Rajaks sai valitud tavaline alpi mägedes kulgev kivine teerada, mida mööda tüüpiline matkaja liigub toekate matkasaabaste ja keppidega.

Plaan oli joosta 21km ja koguda tõusumeetreid 2300m+. Lõpuks kujunes distantsiks 23km ja tõusu veidi üle 2000m+.

 

Lenggries

Marsruut kulges Lenggries suusapiirkonnas, ilusate mägijärvede ja Alpi aasadel kõlisevate ning ammuvate lehmade seltsis.

Alps Lenggries

Alps Lenggries

Maapinna tunnetus

Hea maapinna tunnetuse tagab kontakt maaga. Nagu WRC, mida jäigem vedrustus ja tihedam kontakt maaga, seda parem juhitavus.

Käesoleval juhul on pealiskangas ikka piisavalt õhuke ja ilma toestuseta, seega jalg ujus nii paremale-vasakule ja sellega seoses muutus tunnetus kehvaks ning agressiivsest tallamustrist tulenev pidamine ei kompenseerinud seda. Mägistes tingimustes jalg ujus ja pidamine kadus, aeg-ajalt viltuselt kivile maandudes tundus, et toss lausa keerab jala ümber. Ei ole mõnus ja ega ka mitte turvaline.

NB! paelad olid pingutatud korralikult kinni esimestest aasadest alates, seega paelte lahtiolekut ei saa süüdistada. Ja ka tossude suurus oli täiesti paras.

Pidamine

Pidamine oli jah justkui hea aga tõttöelda ei saanud siiski sellest tallast maksimumi kätte. Ja põhjus on taas liiga pehmes pealises mis põhjustab tossu ujumise. Seega talla poolest muster justkui peaks aga toss ise on siiski lödi. Näiteks kui WRC-l on väga head rehvid all aga vedrustus on pehme siis pole ka juhitavust ning auto hakkab ujuma.

Hõõrdumine

My leg after 23 km with Evo JawzSellest on möödas vähemalt 10 aastat kui mul viimati mõni vill vms. hõõrdumine tossudest on tekkinud. Aga nüüd tekkis.
Nimelt pealiskangas, mis justkui on pehme ja igas suunas järeleandlik, tekitas mu jala peale, suure varba kohale valuliku villi.

Võibolla peab nendega rohkem jooksma, et siis kangas läheks kuidagi pehmemaks ja hakkaks rohkem jala jälgi elama.

Aga! Sellist probleemi pole tekkinud ühegi teise tossuga.

Pealse vastupidamine

Olles jooksnud 10km, nende tossude esimesed 10km, avastasin korraga, et huvitav mis mustad triibud sinna varvaste juurde on tekkinud? Lähemal vaatlusel selgus, et pealiskangas on tossu talla küljest lahti rebenenud ja mõlema tossu ninas on auk.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

Piltidelt on näha, et nina juurest on kangas rebenenud ning mõlemalt poolt kõrvalt on kangas lihtsalt talla küljest lahti tulemas.

Talla vastupidamine

Kui treeningu lõppedes tossud jalast võtsin, vaatasin üle ka tallad. Ja mis ma näen?

Ühel tossul on kaks rida nuppe täiesti pilla-palla, lihtsalt ära murnudud ja lipendavad lahtiselt. Kui ma siiani olin Vibrami taldadest väga heal arvamusel, siis siinkohal kukkus see kolinal kokku. Käesolev tald pole mitte HOKA enda tehtud, vaid tegemist on Vibrami tallaga.

Aga et niimoodi, esimese 23km järel ära laguneda – no seda poleks küll oodanud.

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

HOKA One One Evo Jawz review

Muud viperused?

On teada, et osadel Evo Jawzidel on olnud probleeme jala naha värvimisega.

See mure peaks olema tänaseks lahendatud, kuid esimestel Evo Jawzidel esines see õige tõsiselt. Pealegi see värv pestes maha ei tulnud ning võttis 3-4 päeva enne kui jalg oma normaalse värvuse omandas.

HOKA One One Evo Jawz review

Kokkuvõtteks

HOKA One One on püüdmas uut turunišši ning ma olin selle nö. varajane testija.

Kui tootjatel on siit midagi õppida, siis eelkõige seda, et tarvis on rohkem testida. Kui nende tossude puhul nimetatud vigasid ei esineks, oleks need kindlasti mu lemmikud ülitehnilistel Skyrunningu võistlustel ja mägistel treeningutel.

Tootjad nimetan mitmuses seetõttu, et HOKA One One on tossu disaininud ja kokku pannud aga Vibrami poolt on tallad.

400km vahekokkuvõte Evo Carbon Rocket tossudest

Sain nende Hokade omanikuks peale Viljandi järvejooksu 1. mail ning nüüd, juuni alguses kuu aega hiljem on tossutaldadesse kogunenud üle 400km.

Siin on tossu esmamuljed: http://leivo.ekstreem.ee/post/naturaalne-jooksukogemus-hoka-one-one-evo-carbon-rocket

Kirjeldan alustuseks, mida tossud on pidanud kuu aja jooksul läbi elama ning seejärel annan hinnangu nende kulumisele.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Treeningkilomeetrid

Igapäevased treeningud nende tossudega kulgevad asfaldil. Tööle ja tagasi, nii iga päev. Mustamäe tänavad, ümberkaudsed kergliiklusteed ja sekka Trummi spordirajad.

Jooksutreeningutel teen nii pikemaid kui lühemaid lõike, tempojookse, pikki otsi, kuid lõviosa treeningutest möödub siiski madala tempoga (5 min/km) baasvastupidavuse tsoonis ja kilomeetrite kogumises. Lühikeste lõikude kiire tempo kuni aeglaste taastavate jooksudeni varieerub vahemikus 2:30 – 5:30 min/km. Madala tempoga pole vahet mis tossuga jooksed, kuid mida kiirem seda olulisem on jala ning tossu koostöö nii õige maandumise kui äratõuke osas. Evo Carbon Rocket töötas ka ülikiirete lõikude korral eeskujulikult. Ei tekkinud libastumise olukordi või lihtsalt tossust tingitud ebaõiget maandumist. Näiteks kui tossu pealne on veidi lödi ja tald vetrub mõnest kohast rohkem, võib ülikiirete lõikude jooksmisel tulemuseks olla hoopis tossust tingitud jalavigastus.

Mõned hommikud sadas vihma, siis olin märg nii mina kui ka tossud. Hea, et tööl on kuivatuskapp, kogu varustus kappi ja õhtuks kuivad tossud taas jalas.

Seega täitsa tavaline ja keskpärane tossude kasutus.

Võistlused

Võistluste osas tooksin välja kaks olulisemat: Ruhnu maraton ja Emumäe jooks.

Võitsin Ruhnu maratoni 3-e tunniga maastikul mis keerutas saare käbiteedel, liivas, jupikesel heinamaal ning kuivanud mudaga traktorijäljes. Toss oli küll viimane asi mis mul jooksu ajal meelde tuli, seega kui ei seganud, oli järelikult kõik hästi. Ruhnu on minu enda jaoks olulise märgilise tähendusega, nimelt jooksin seal maratoni teise poole minuti võrra kiiremini kui esimese poole. Seega tempo püsis erakordselt ühtlane ja teisel ringil lihtsalt lisasin veidike kiirust.

Tagasivaade Ruhnu maratonile: http://leivo.ekstreem.ee/post/Ruhnu-maraton-kabiteedel 

Ruhnu maratoni 2019 start

Emumäe 10km pikkune jooks seevastu oli hoopis teisest klassist. Mäletasin ammusest asjast, et enamus rajast kulgeb mööda igavaid teid. Seega otsustasin kodus, et mingit mustriga jalanõud sinna tarvis ei lähe. Kohapeal selgus aga, et rada on muudetud trailrun ehk mägijooksule vastavaks ning lisaks sadas mõnus pahmakas vihma. Vihm muutis teerajad mudaseks, uhtus puude juurikad libedaks ning heinamaa lõigud olid lihtsalt suured liuväljad ilma pidamiseta. Lõpetasin jooksu oma vanuseklassi esimesena ning üldarvestuses teise kohaga. On ilmselge, et see toss oma sileda tallaga oli kõige halvem valik niisuguse raja ja ilma korral. Kuid praktika näitas ja tõestas taaskord, et eduka jooksu tegemiseks on eelkõige oluline roll jooksjal, kes suudab ka sellises olukorras sileda tallaga tulemuse teha. Tossud täitsid oma rolli kenasti ja ei hakanud märja ning muda peale jalas ujuma, vaid püsisid kenasti tihkelt ümber ja võimaldasid mul keskenduda jooksmisele.

Emumäe jooksu start

Kulumise ülevaade

Kõige selle peale on tossud suurepäraselt vastu pidanud. Peamised tossu kulumist väljendavad omadused, mida mina jälgin, on järgmised:

1. Talla mustri kulumine.

a. Talla kulumise näide Salomon SLAB 6SG varal. Selle väga agressiivse mustriga tossu võib peale 400km võistlemist juba praktiliselt kulunuks kuulutada. Uuena on need superhea pidamisega mägiultra võistlustossud, kuid 400km järel on nende tald praktiliselt sile. Olen selliseid mitu paari läbi jooksnud.

b. Evo Carbon Rocket on mõeldud maratoni võistlustossuks, seega selle tald on väga madala mustriga ja niisamagi praktiliselt sile. Sellise talla kulumist tuleb hinnata servade ja külgede vajumise järgi. Mina ei suutnud praktiliselt sellist ära vajumist või kulumist täna tuvastada. Tossu nina otsas on muster õige veidi kulunud. Seega tald on heas korras.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

2. Pealiskate, kas murdekohad on näha.

a. Sõltuvalt tossust on pealiskatted tihedama või hõredama võrguga ning jäigemast või pehmemast materjalist. Mõnel tossul ilmnevad esimesed murdekohad 400km peal kuid 1000km juures on juba enamikel murdekohad või suisa katkine pealis.

b. Evo Carbon Rocketi pealisvõrk on tihe (see mulle meeldib, hoiab peenema liiva/tolmu eemale) ja keskmiselt pehme. Täna pole neil ka lähemal uurimisel võimalik murdekohtasid tuvastada. Seega suurepärane tulemus.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

3. Suure varba juurde augu tekkimine.

a. Mul on 5-6 paari Saucony Kinvara tossusid läbi joostud ning need on võrdlusena omal kohal, kuna on olnud pikalt mu asfaldi lemmikud nii trennis kui maratonijooksus. Ühel Kinvaral oli näiteks 400km peal auk varbas, teine Kinvara aga lagunes alles 1500km peal.

b. Evo Carbon Rocketil täna suure varba kohal augu alget näha pole. Pean ausalt ütlema, et alguses seda pealismaterjali vaadates arvasin, et 400-500km peal hakkab see auk tekkima.

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

4. Sisetallaga seotud küsimused.

a. Sisetalla probleem olen kohanud vaid kahel korral ning see minu jaoks pigem tagasihoidlik. Esimene tõsisem probleem on olnud Hoka Speedgoat esimese mudeliga mitu aastat tagasi, kus sisetald hakkas hõõruma ning pidin seda kääridega parajaks lõikama. Teine sisetalla mure on olnud Nike’i võistlustossu Lunaracer 3-ga, kus ühe võistluse käigus ronis sisetald kanna tagant välja. Tookord lõpetasingi sellise lipa-lopa sisetallaga kuna võistlus oli piisavalt lühike ja ei hakanud rajal oma tossusid sättima.

b. Evo Carbon Rocketil, nagu ka enamike teiste tossudega, ühtegi sisetalla muret pole esinenud.

5. Kannataguse katki hõõrdumine.

a. Seda kannataguse polstri katkihõõrumist põhjustab kukekannus ja mõnel inimesel on need suuremad, teisel väiksemad. Mina olen päris mitmel tossul suutnud kanna taha polstrisse augud joosta. Viimane näide on talvised Salomoni Spikecross 3 naelikud, kus mõlema tossu kanna sisse tulid augud peale 200km jooksmist.

b. Evo Carbon Rocketitel on täna kand ilus ja terve.

Kokkuvõtteks

Tossud näevad superkenad välja, on kiired, hoiavad kenasti ümber jala ning 400km järel sisulised kulumismärgid puuduvad.

Hoka One One ja Evo Carbon Rocketid on jätkuvalt mu lemmikud ning igapäevane treening toimub ikka nendega.

Stravast saab jälgida milliste tossudega ja kui palju ma jooksen: https://www.strava.com/athletes/6963316

Hea tagasiside selle tossu kohta erineval tasemel jooksjatelt leidub siin: https://www.roadtrailrun.com/2019/02/hoka-one-one-carbon-rocket-multi-tester.html

Hoka One One Evo Carbon Rocket 400km

Work-life balance

Sõbrad on küsinud mu aja kasutuse kohta, et kuidas on võimalik töö kõrvalt sellises mahus trenni teha?

Microsoft ja hobid work-life balance

Esiteks. Minu trennimahud ei ole suured ja jäävad suurusjärku 10-15h nädalas.

Teiseks. Meie elu koosneb lisaks tööle ka kodust ja sõpradest.

Töö

Tööga on lihtne, päevas läheb sinna keskmiselt 8 tundi (vahest rohkem, vahest vähem). Töötamine Microsoftis on tunduvalt mitmetahulisem kui esmapilgul arvata võib. Meil on hästi välja töötatud mõõdikute süsteem, töö peab olema lihtsalt tehtud ja kellast kellani kontoris istumist ei mõõdeta.

Arvestades kaasaegseid töövahendeid, on meil vabadus teha tööd igal ajal, igas kohas ja iga seadmega (tüüpilised seadmed siis läptop ja telefon). Suur abi on kommunikatsiooni seisukohalt rakendusest Microsoft Teams.

Kui postkasti saabub oluline asi mis nõuab reageerimist ja kohest tegemist, siis ma teen selle ära. Pole üldse oluline kas see asi tuli õhtul kell 10, nädalavahtusel või minu puhkuse ajal.

Minu töö on seotud nii sisemiste kui väliste klientidega. Välised kliendid paiknevad Eestis, kelle tööaeg on tüüpiliselt 9-17. Sisemised kliendid asuvad peamiselt Euroopas ja Redmonis, nõudes igapäevaselt ajatsoonidega arvestamist. Sellest tulenevalt on meie tööaeg paindlik.

Minu tööiseloomu tõttu on ka work-life balance dünaamiline.

Microsoft ja hobid work-life balance

Kodu

Meie kõigi elu algab noorusajaga, kus suved on vabad, me oleme perekonna poolt kaitstud ning võime kasutada oma aega kõige jaoks, mis tore tundub. Hiljem, pere-elu elades, on fookuses madalad riskid ja turvalise kodu loomine ning hoidmine.

Meie lapsed on suureks kasvanud ning oma eludega alustanud, seetõttu saame taas suuremaid riske võtta ja korraldada oma elu ja aega uute põhimõtete järgi.

Hommikuti ärkan pigem varem ja ei pea kedagi kantseldama. Riietun jooksu- või rattariietesse ja lähen sportlikul viisil tööle. Ma ei pea kedagi lasteaeda-kooli-huviringi viima.

Kui tarvis, võin õhtuti olla tööl kauem ning päeva lõpetan taas sportlikult – kas siis jooksu või ratta trenniringiga kodu poole. Mul pole tarvis mõelda laste huviringide lõppemisele ega transpordi- või autologistikat peale.

Televiisorit pole meil kodus juba viimased 10 aastat. See on oluline osa aja ja lahedama elutoa ruumipaigutuse osas. NB! Proovige mõttes teleka puudumise mängu ja vaadake, kui palju tekiks võimalusi toa ägedamaks ümberpaigutamiseks.

Microsoft ja kodu work-life balance

Sõbrad

Mina võrdsustan sõna sõbrad sotsiaalse kapitaliga, mis on ühtlasi meie kõigi edu alus. Ükskõik kui kõvasti endale vastu rinda taguda ning öelda, et “ma kõik ise tegin”, tuleb siiski tunnistada, et alati on kõige taga olnud inimsuhted, sõbrad ja koostöö.

Pean ütlema, et füüsilist kokkusaamist peaks küll rohkem olema. Me teeme, kaasa arvatud ma ise, liiga palju ikkagi kohtumisi ja mõttevahetusi digitaalse maailma kaudu. Ühelt poolt võimaldab see hoida sõprade ringi laiema, kuid teisalt muutuvad läbi selle suhted siiski pinnapealsemaks.

Aitäh kõikidele sõpadele, kes ise aktiivselt ühendust võtavad ja ettepaneku teevad koos välja minna.

Katsun samuti siinkohal ennast parandada, et saaks rohkem aega sõpradega koos veeta.

Microsoft ja sõbrad work-life balance

Lõpetuseks

10-15h nädalas või ka suuremas mahus trenni tegemiseks võluvitsa pole. Kõik on kinni selles, kuidas me oma elu laias plaanis korraldame ja igapäevaste pisiasjadega toime tuleme.

Minu moto on: Elades Elusamat Elu

Lisa: Ajaplaani näidis

Alljärgnev on näidis, millise dünaamikaga mina oma nädala korraldan. Peamine võtmesõna on joostes või rattaga tööl käimine. Ajaliselt sõltub see kõik kliendikohtumistest. Kui on varajane tööalane kohtumine siis teen hommikul lühikese 4km jooksu, muidu tavapäraselt 7-12 km taastava sörgi. Õhtused otsad sõltuvad sellest, mida treeningplaan ette näeb, kas lõigutrenn, tempojooks, aeroobne või pikem jooks. Oma nädala alguseks pean ma pühapäeva õhtut kui viin auto töö juurde.

PÜHAPÄEV:

  • õhtu: Viin auto, ülikonna, särgid jms nädalariided töö juurde.
  • Joostes koju tagasi 4-8 km.

ESMASPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle.
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

TEISIPÄEV

  • Hommik: joostes tööle
  • Lisa: hommikujooks ja ÜKE Microsofti ja SMIT-i inimestega
  • Õhtul: joostes koju ja kodus ÜKE.

KOLMAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

NELJAPÄEV

  • Hommik: joostes-rattaga tööle + varajane ujumine
  • Õhtu: joostes-rattaga koju

REEDE

  • Hommik: joostes tööle
  • Õhtu: autoga koju ja nädala riided kaasa

LAUPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk

PÜHAPÄEV

  • Võistlus, pikem trenn või matk

Ruhnu maraton käbiteedel

Ruhnu maraton ehk Liise Talu jooksu raames saab lisaks maratonile joosta ka poolikut (21 km) ning veidi rohkem kui 10km pikkust distantsi.

Võitsin Ruhnu maratoni (42,2 km) ajaga 3 tundi mis teeb keskmiseks tempoks 4:16 min/km.

Ruhnu maratoni 2019 võitja Leivo Sepp

Ruhnu saar

Pool saart on madal, ilma metsata ja pigem märg ala. Seal tehakse põldu ja kasvatatakse kartulit, kapsast, porgandit jm köögivilju. Teine pool saarest on metsaga kaetud millest suur osa on vaevu 50-60 aastat vana. Eesti kogu ajaloo suurim torm kuuekümnendatel tegi saare praktiliselt maatasa. Kogu mets kisti üles ja tol nõukogude võimu ajal toiminud kolhoosi varad sisuliselt hävinesid.

Küla on koondunud saare keskele kobarasse, kõik on käe-jala juures. Karu pole ammu nähtud, kuid kohalikel karu-lugusid ikka jätkub. See on siiamaani ka hea turundusallikas.

Maraton

Maratoni läbimiseks on vaja joosta saarel kaks 21km ringi. Kuna saar on väike, siis tuleb läbida praktiliselt kõik teed ja mõned isegi mitu korda, mitmes suunas. Märgistusele ja logistikale seab see omad väljakutsed ning ka seekord tuli ette eksimisi aga kõik lõppes siiski ausalt.

Kuna 2018a. võitsin Kihnu maratoni siis mõtlesin, et mis oleks kui prooviks nüüd 2019 sama ka Ruhnu maratonil. Selgus, et ainuke arvestatav konkurent oli registreerimise hetkel Erkki Etverk, kellega ka 2018a. Kihnus koos jooksime. Tore, Erkki hoiab pinge peal ja ei võimalda mul niisama lonkima minna.

Liblikad kõhus enne maratoni

Ruhnu saarel käib laev harva, seega kohale tuli sõita reedel, et laupäeval maraton joosta ning pühapäeval saab mandrile tagasi. Seega ajaliselt üsna kulukas investeering.

Ei suutnud ennast kuidagi maha rahustada, et äkki on viimase hetke pakkumisega kohal mõni tugev jooksja ning pean esikoha nimel ennast kõvasti pingutama. Kes on nimekirjas? Kui kiired nad on? Mis on nende eesmärk? jne.

Kohale jõudnult panin jalga oma armsaks saanud Hoka Carbon Rocketid ning läksin metsa rajaga tutvuma, sinna tihedate pöördekohtade, edasi-tagasi otste ning vastujooksmiste piirkoda. Eks ikka selleks, et järgmisel päeval saaksin keksenduda rajale ja vältida eksimist. Avastasin üllatuseks, et rada on super hästi tähistatud nii lintide kui nooltega, seega võistluse ajal peaks küll kõik kenasti sujuma.

Lõpuks pandi talu kõrvale teadete tahvlile välja osalejate nimekiri, tegni sellest telefoniga pildi ja läksin liblikad kõhus internetti registreerunute varasemaid tulemusi vaatama. Kuni viimane kui üks nimi polnud kontrollitud, oli pinge üleval. Lõpuks selgus, et kui ma suudan oma tavalise tempoga joosta siis peaks kõik plaanipäraselt minema.

Uurisin ka 21km ja 10km jooksjate nimekirja, et kas on kellegagi tempo mõttes alguses koos joosta. Kahjuks ei paistnud, kavatsesin kõigist kiirem olla.

Maratoni päev

45 min enne starti sidusin oma Hokade paelad ja läksin sooja tegema. Stardihetkel enam liblikaid kõhus ei tundnud ja järel oli vaid peopessa sirgeldatud keskmised tempod ja nendele vastavad maratoni lõpuajad. Kavatsesin joosta keskmise tempoga 4:16 min/km, mis teeb maratoni ajaks 3h. Peopessa olid kirjutatud ka mõned aeglasemad keskmised tempod, et kui ma tõesti ära suren ja enam ei jäksa. Kõige aeglasem tempo oli mul kirjas 5:00 min/km, ehk siis lõpuaeg 3h30min. Alla selle tempo polnud ma mitte mingitel tingimustel valmis jooksma.

Läksin siis stardist rahuliku 4:15 min/km tempoga minema ning nagu oligi arvata, keegi mulle sappa ei võtnud. Ei pooliku ega ka 10km jooksjad.

Ruhnu maratoni 2019 start

Raja kirjeldus

Rada on enamjaolt metsavahel, mööda Ruhnu käbiteid nagu nad ise neid kutsuvad. Minu, kui esimese jooksja ees liikus jalgrattur, kes kogu ringi vältel tutvustas mulle Ruhnu eluolu ja rääkis lugusid saare erinevatest paikadest. Minul vahele rääkimise keelas ta ära, et “see segab Sul jooksmist, ainult mina räägin”. Olin sellega vaikides päri.

Rajal oli liivaseid kohti kus jalg lipsab tagasi, oli augulisi lõike kuhu oli tarvis isegi silt “ettevaatust” panna, küla kõrval oli lühike lõik traktoriga segipööratud savitee, kus tuli iga sammu jaoks jalga õigeks kohendada. Kõige siledam lõik oli muidugi sadamakai viimasesse tippu jooksmisel ja kergelt ülesmäge kulgev asfalteeritud saare peatee.

Kõige suurem küngas saarel on 30m üle merepinna ning ka selle pidime loomulikult ületama.

Ruhnu maratoni käbiteed ja esimene jooksja koos jalgratturiga

Üllatusjooksjad

Üheksanda kilomeetri paiku märkasin ees ühte naisjooksjat. Olin siiralt üllatunud, sest meie koos jalgratturiga pidime ju esimesed olema. kaheteistkümnendaks kilomeetriks olin nõnda juba mitmest jooksjast möödunud ning selgus, et nad olid lihtsalt eksinud rajalt ning 1,5km pikkune lõik suisa vahele jäänud.

Minu jaoks polnud vahet, isegi kui eksinud jäävad lühema versiooni juurde, olin ma nii ehk naa täna teistest kiirem. Jooksjate jaoks aga kes eksisid, oli see muidugi katastroof, siia nishiüritusele tulevad ju kõik ausat jooksu tegema ja mitte sellisel jabural viisil rada lõikama. Mina usun et inimesed tahavad ausad olla.

Hiljem selgus, et kõik jooksjad tegid ühel või teisel viisl oma puuduvad kilomeetrid tasa. Kiitus!

Maratoni dünaamika

Esimese ring lõpetasin ajaga 1:30 ja natuke peale. Haarasin kaks valmis pandud geeli ning läksin teisele ringile. Seekord siis juba üksi, ilma eessõitva ratturita. Pean ütlema, et mulle väga meeldis teine ring, rajal kohtasin ainult kohtunikke ja see kõik. Üksi joostes oli hea oma tempot hoida ning kuna enesetunne oli super siis ringi ednedes pigem tasapisi lisasin kiirust. Tulemuseks oli minu jaoks esmakordne kogemus, joosta teine pool maratonist kiiremini kui esimene.

Peale lõpetamist tundsin ennast liigagi hästi, jalgades puudus valu ja organismis puudus tühjaks jooksnud inimese tunne. See on mu elu kõige kergem 3h maraton. Ei mingi ärakukkumise tunnet 35-dal kilomeetril või hiljem.

Kui küsida ka tugevamate jooksjate käest peale maratoni, et “kuidas läks”, siis tüüpiline vastus on ikka, et “kuni 35km-ni oli kõik hästi aga peale seda ma ei tea mis juhtus, lihtsalt kiirus kadus ära ja enam ei jaksanud”.

Lõpetuseks

Ruhnu inimesed on super kenad ja korraldus igati sujuv, väga rikkalik hommikusöögilaud, lihtne autasustamise tseremoonia, mõnus õhtune bänd ja muidugi hoolimine igast inimesest.

Ruhnu Maraton ehk Lise jooks lõpetaja medal

Joostes vabanevad endorfiinid ja elame elusmat elu

Endorfiinid tekitavad meis heaolu tunde, see on looduslik, meie keha sisemine “narkootiline” sõltuvus.

Olles kord sõltuvusse sattunud, vajame ikka sagedamini ja suuremaid endorfiini annuseid.

Viljandi järvejooks

Ja olemegi sealmaal, et hakkame käima jooksmas kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.

Hommikul peale ärkamist ja enne kohvi joomist tõmbame jalga liibukad ja teeme kerge jooksu, et päev algaks väikese mõnulaksuga. Niheleme seejärel oma päeva tööjuures ära, kuigi kolm korda igas minutis mõtleme jooksmise peale ja kujutame ennast tossud jalas metsarajal.

Orcas Island 100 miili

Päeva jooksul teeme valmis oma õhtuse jooksuplaani, millises suunas, kui kaua, anname jooksule iseloomu jne. Meie organism on juba niimoodi arenenud, et ka lihtsalt planeerimine ja jooksmisele mõtlemine tekitab meis hea tunde.

Hoka One One Evo Carbon RocketLõunast alates teevad näpud klaviatuuril pigem paelade sidumise liigutusi. Ja oh seda rõõmu kui lõpuks ideaalselt sobiva värviga sokid ja tossud jalga tõmbame ning kella start nuppu saame muljuda.

Iga kilomeetri järel tuletab kell ennast piuksuga meelde, iga piuks vabastab jälle endorfiine. Mida rohkem piukse, seda rohkem endorfiine vabaneb. Ja see juhibki meid järgmise taseme juurde.

Me armastame neid piukse niiväga ja mida suuremaks kasvab number kella ekraanil, seda rohkem oleme saanud endorfiine. Me ei suuda seisma jääda ning otsime üha uusi väljakutseid, kuidas ekraanile suuremaid numbreid saada. Olgu need numbrid siis distants, kõrgusmeetrid või aeg. Ja siis korraldame ja osaleme virtuaalsetes edetabelites Stravas, Endomondos või Garminis ning võrdleme oma virtuaalseid endorfiini tasemeid – ja see tekitab ka meis hea tunde, sest see on mõtlemine jooksu peale. Me võime seda kogu päev teha.

Ultraweek at Fogo in Cape Verde

Me kulutame oma aega veelgi pikemate ja raskemate võistluste leidmiseks. Ja neid on meiesugustele sõltlastele kogu maailmas tohutul hulgal. Kui aga rahaliselt pole võimalik neil võistlustel osaleda siis korraldame ise endale sobiva ultra.

Mul on sõprade hulgas igasuguseid veidraid inimesi, näiteks Hannes Veide teeb peale tööd oma kodulinnale ringi peale ja jookseb maratoni, Martin Sokk otsustas aga, et läheb joostes 60km kaugusele maale minna ning Gunnar Kingo jälle leidis, et Tartu Jooksumaratoni starti võib ka joostes minna ning sai sellega päevasaldoks edasitagasi 50km, Kaido Vetevoog jooksis iga päev kuupäeva numbri järgi kilomeetreid, Indrek Ilumäe, kellele treener ütles 20km, tegi selle asemel 30km sest hea oli, Kain Väljaots aga hakkas vanas eas kiirusenumbreid taga ajama ning nopib nüüd oma vanuseklassis kõik poodiumid, Olle Rõuk aga on see mees, kes korraldab ajaviiteks ise ultravõistlusi, et siis seal koos sõpradega aega veeta, Rain Seepõld seevastu on leidnud et 400m pikkusel staadioniringil on tore sadu kilomeetreid joosta ja sama teeb aegajalt ka Toomas Unt, kuid Silver ja Rain Eensaar ning Timmo Tammemäe on jõudnud järgmisele levelile, tehes kõike seda ja palju enamgi 7+ ööpäeva. Mu endorfiinisõltlastest sõprade nimekiri on palju pikem ja kõike ei hakka siin üles lugema.

Xdream Paldiski nägudest peegeldub rahulolu

Kas nüüd võiks küsida uuesti, et milleks kõik see? siis ikka selleks et ajus endorfiine vabastada ja ennast hästi tunda.

Aitäh, sõbrad, see ongi inspireeriv ja niimoodi tegutsedes elamegi elusamat elu.

Istria 100 miili

Naturaalne jooksukogemus Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket

L1031582

 

Lapsepõlv kasteses rohus

Lapsepõlves paljajalu läbi kastese rohu on kõik jooksnud, need naturaalsed hetked on meis talletunud rõõmsate emotsioonidena.

Meil polnud tarvis toestavaid jalanõusid või veel enam, kontsasid kanna alla. Me jooksime nagu olime, rohul, liivas, metsarajal. Kruusateel otsisime astumiseks rohututte, sest väikesed kivikesed olid oi-oi kui teravad.

Lapsepõlv kasteses rohus

Mis on drop?

Jooksutossude drop on kanna ja varba kõrguse vahe. Seda mõõdetakse millimeetrites ning ekstreemsemad näited on 16mm (1,5 cm kõrgune konts) ja kõige naturaalsem on loomulikult 0 mm. Tossude tootjad on pikalt kaldunud kõrgema dropi serva, milleks on keskmiselt 8-12 mm.

On aga tootjaid, kes mõtlevad looduslähedaselt, tuues inimestele tagasi seda naturaalset lapsepõlve jooksutunnetust.

Hoka One One

Hoka One One on üks neist tootjatest, kes pakub keskmiselt 3-5mm dropiga jooksutossusid. Minge vaadake ATSporti, küsige nõu ja proovige jalga. Hoka One One ATSpordis.

Tähelepanu!

Ärge tormake otsima ja ostma 0mm dropiga jooksutosse. Kui täna jooksete 1cm kõrguste „kontsadega“, siis vähendage seda aegamisi, näiteks 4-5 mm peale. Kohe 0mm peale minnes ei võta säärelihased seda vastu ning teil on valus ja halb joosta. Halvimal juhul ei pruugi teie achilleuse kõõlused seda üle elada ning võib tekkida tõsine trauma. Soovitan esialgu liikuda 4-5 mm peale, siiralt!

Minu jaoks on tossude ostmiselt valikukriteeriumiks kolm komponenti: tallamuster, drop ja kaal.

1. Tallamuster on esimene asi, sest see määrab, kus ma nendega jooksen - asfaldil, metsas, kaljudel, mudas, lumes. Iga maastik seab omad nõuded. Carbon Rocket on sileda maa jooksutoss.

Hoka One One Evo Carbon Rocket tald

2. Drop on kohe järgmine tähtis asi, toss jääb ostmata, kui drop on kõrgem kui 4-5mm. Carbon Rocket drop on 1 mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket kaalul3. Kaal on tähtsuselt viimane. Kui ikka toss on mõeldud mägiultra jooksmiseks raskel maastikul, siis on üsna selge, et see kaalub rohkem kui 300g, samas 10km jooksutoss on 200g ringis ja maratoni omad 250-260g. NB! Kaalu puhul räägin ma oma numbrist, mis on keskmiselt 45. Seega väiksema jalaga inimestel on sama toss paarkümmend grammi kergem. Evo Carbon Rocket kaalub kõiges 238g, olles seega väga atraktiivne minu jaoks.

 

Evo Carbon Rocket

Hoka One One Evo Carbon Rocket on sileda tallaga maanteejooksu tossud, minu number (44,5) kaalub 238g ja drop on 1mm, seega praktiliselt naturaalne.

Hoka One One Evo Carbon Rocket

Kogu see nimi iseloomustab evolutsioonilist ja kõrgtehnoloogilist raketiteadust. Evo seondub ralliautodega ja kõigega, mis on edasiminev ja tulevikku vaatav. Carbon, no ilmselgelt kõik teavad, et tegemist on ülikerge ja tugeva materjaliga, mida kasutatakse tippklassi toodetes: jalgrattad, suusakepid ja nüüd miks mitte ka tossud. Rocket – kas tõesti, kohe-kohe lendavad need tossud universumisse? Eks see iseloomustab kiirust, mida sellelt jalanõult oodatakse.

Kogemus

Olen palju aastaid jooksnud 4mm drop jalanõudega, seetõttu oli üsna loogiline samm siit edasi 1mm peale liikumine.

Tänaseks olen ühe keskmise pikkusega tõusvas tempos jooksu (21km) nendega teinud ning jalanõud pälvivad kiitust. Madal drop võimaldab jalal maanduda loomulikumalt, kand ei jää kohmakalt segama. Väike kaal lubab mõnusat tõuget ja kergemat lendu. Samas keskmisest veidi paksem tald võimaldab muretult joosta kõval pinnasel ja pikemaid distantse (kindlasti maraton kui ka pikemad).

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Täna on Evo Carbon Rocketid mu täielik lemmik ning suvised sileda maa trennid ja võistlused saavad nendega tehtud. Kirjutan 200-300 km pärast uuesti, et vaadata kuidas on selle mudeli kestus reaalsetes treening- ja võistlustingimustes. Olen jooksnud tossudega, mille eluiga on kõigest 400km, kuid kõrval on olnud ka 1700km eksemplare.

Hoka One One Evo Carbon Rocket testjooksul

Ja nii saabki keha taaselustada mälestuse lapsepõlvisest paljajalu jooksust – kaasaegsetes jooksutossudes.

Maailmalõpu ultrajooks Ushuaia by UTMB

Maailmalõpu ultrajooksu nime kandev võistlus Ushuaia by UTMB (130km ja 7100 tõusumeetrit) toimus esimest korda 6.aprill 2019.

Minu tulemus üldarvestuses 13. koht ajaga 18h35min, vanuseklassi 4. koht. Stardis oli 164 osalejat kellest lõpetas 69.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ushuaia on Lõuna-Ameerika ja ühtlasi kogu maailma lõunapoolseim linn, sealt edasi on tükk külma ookeani ning siis lõunapoolus - Antarktika.

Ilmaennustuse kohaselt sajab võistluse ajal kogu ööpäeva ja õhtupoole sadu vaid tugevneb. Tegelikult on siin juba mitu päeva sadanud ja metsaalused arvatavasti märjad.

Ushuaia linna iseloomustab kõige paremini otse majade tagant algav tuhandeliste mägede allee, millele on kui joonlauaga 600m peale tõmmatud valge lumejoon.

Ushuaia

Rada teeb ühe suure ringi ning selle käigus tuleb tõusta neli korda üle nende kõrgete ja lumiste mägede. Ent viis tundi enne starti teatatakse, et esimene mägi jääb turvalisuse kaalutlustel vahele. Selle mäe kirjelduseks oli juhendis lõik järsu seina ja lahtiste kivide langemise ohu kohta ning et korraldajad koordineerivad laskumist, et inimesed ei satuks teineteisele liiga lähedale. Praeguse ilmaga on laskumine kaetud 20cm lumega ning ehkki veerevaid kive vast poleks, poleks samuti ka tugipunkte, mis lumisel nõlval inimesi kinni peaks. Korraldajad ei saa võtta riski, et hakata tegelema kuristikku langenud inimeste päästmisega.

Start GoPro moodi

Stardihommikul kell 4:00 on temperatuur +2 kraadi, sajab peenikest vihma ning Salomoni lühikese t-särgi ja õhukese kilekaga on arusaadavalt veidi jahe. ITRA rankingu järgi olen võistlejate hulgas 18. kohal, seega mulle sobivat tempot peaksid - väikese optimismiga – hoidma esikümnes olijad. Esireast lasen siiski startida neil, kes GoPro kaameraid pulga otsas hoides filmivad end esimesed paarsada meetrit jooksu juhtivana. Nende kõrvalejäämisel ongi minust eespool kümme inimest ning tempo igati sobiv.

Paari kilomeetri järel keerame metsateele, kus sel hetkel veel loodan, et vee ja muda näol on tegemist juhusliku ja peatselt mööduva nähtusega. Loomulikult on see raja kõige väiksema mudaga koht üldse ning tagantjärele mõttetuks osutunud hüplemine mudalompide vahel kulutab asjatult energiat. Kogu rada ongi vaid lume, lörtsi, vee ja muda väli – aga alguses ma seda veel ei tea.

Hommikune pimedus

Valgeks hakkab minema alles nelja tunni möödudes. Mulle ööpimeduses startimine sobib, sest siis on võimalik see jooks ühe pika päevaga lõpetada.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Ma pole kunagi tagapool jooksnud, aga eesotsa kohta pean küll ütlema, et ega siin inimesi pole. Üksi, oma tempo ja mõtetega liikumine on pikkade ja raskete jooksude võlu. See annab hea tunde ning võimaldab loodusega üheks sulanduda. Mõtlen rajale, visualiseerides end ja oma liikumist punktikesena kaardil: siin on koht, kus keeran viiekilomeetrisele metsateele, siin kruvin üles-alla tihedalt kokkukasvanud puude vahel, siit alates peaks hakkama mäkke tõusma ja peale mäge jooksen ühe pikliku järve kaldal 2-3 kilomeetrit...

Ei aeg ega distants oma mägedes tähtsust, ainult kõrgus on oluline. Panen tähele, et kui astun metsas esimesele lumelörtsisele mudale, on kõrgus vahemikus 250-300m. Kui vihmasadu lakkab, kuid lund veel ei sadanud, on see lühike kõrgusvahemik 350-400m peal. Tuul hakkab iiliti üle käima, puud hõrenevad ja kaovad sootuks - olen kõrgusel 500m. Maastik muutub avatuks, lumi paksemaks, tuul tugevamaks - kõrgus on 600-650m. Etteruttavalt võib öelda, et neist tähelepanekutest on mul hiljem ka kõvasti abi.

Mõned korrad tuleb ette eksimisi, kuna rada on tähistatud kollaste lintidega ja need muutuvad tihedas lumesajus nähtamatuks. Kuna rada on muudetud, ei saa loota ka kella laetud rajajoonele. Eesotsas jooksjatel pole ka üheselt selget loha (jooksuvaal), tihe lumesadu katab praktiliselt hetkega üksikute eesminejate jalajäljed ning maa on pealambi kiirguses ühtlaselt valge.

Raja tõeline pale

Väljas hakkab valgeks minema ning esimese nelja tunniga olen läbinud 37km. Lamp veel põleb, kuna puudealune on hämar ning mudaste juurikate vahel on vaja igale sammule õige koht leida ja pimesi siin liikuda ei saa.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Tõuseme 500m kõrgusele. Mets kaob, alles jäävad üksikud puud ja tuul hakkab oma võimu näitama. Maapind muutub lumega kaetud sooks, kus elavad eestlastele teada-tuntud pokud. Neile on juustesse põimitud kollased lehvid, tähistamaks jooksjatele mõeldud rada. Kilomeetrid siin venivad, aeglasemad võtavad lausa veerand tundi. Kui vähegi sisse ei vaju, üritan teha jooksusamme, kuid see on rohkem enesepetmine ja jooksmise imitatsioon ilma edasiliikumiseta: siinne suur veeala tuleb lihtsalt läbida. Kaasavõetud jooksukeppidest on mudas tasakaalu hoidmiseks palju abi.

Lõpuks tõuseb rada lagedatele mägistele väljadele, kus lumi on katnud kõik, mis vähegi teist tooni kui valge. Üllataval kombel kohtan siin inimesi – need on korraldajad, kes tõmbavad üle valgete ja lõputute väljade kilomeetrite kaupa kollast linti, et võistlejatele mingigi rajaorientiir anda.

Energiapuudus, kuigi oli plaan

Stardist minnes oli taskus kaks „kirjut koera“ ja üks Bounty šokolaad. Arvestusega, et jõuan nelja tunniga 34km peal asuvasse punkti, kust saan lisa haarata. Ajaliselt peab plaan paika, kuid kahjuks on siinne söögilaud minu jaoks üsna sobimatu: kartulikrõpsud (külma ilmaga neid ei soovi), juustukuubikud, suitsuvorst, keeduvorst ja mingid mulle tundmatud asjad. Söön mõne tüki banaani, kuid see on kooritud ja kaasavõtmiseks sobimatu ja täidan joogipudeli.

Ushuaia by UTMB

Ees ootab teine neli tundi, et jõuda 60km peal asuvasse sooja söögiga varustatud punkti. Pokumaa ja lumes sumpamine on võtnud päris palju energiat ning mida edasi, seda raskem on tõsta jalga jala ette. Esimesest neljast tunnist on järel üks kirju koer ning hoolikalt seda külmunud marmelaaditükikestega šokolaadi suus sulatades püüan kätte saada iga viimse kui kaloripiisakese.

Mõtlen Kilian Jorneti peale, kes omab erakordset võimet keha rasvavarudest efektiivselt energiat toota. Käin mõttes läbi kõik kohad, kus mul vähegi rasva on – ainukesena tulevad meelde kõht ja „sangad“, sest neid näeb kõige tihedamini peeglist, ning ütlen endale, et nüüd on aeg sealt lisa võtta. Milleks ma muidu neid kaasas tassin.

Poole peal, 60km

Siin ootab mind Kaja! Ja siin võib ka jooksjat aidata. Ajal, kui Kaja valab Tactical Foodile peale kuuma vee, saan mina riietuda ning teha kohtunikuga kohustusliku varustuse kontrolli.

Ushuaia by UTMB mandatory equipment check

Raja teises pooles tuleb tõusta mitu korda üle 900m. Panen vahekihina lisaks ühed pikad käised, kuiva Salomoni kileka ja veekindlad kindad.

Valan sisse pool Red Bulli ja pistan taskusse kolm Snickersit. Haaran ühte kätte Tactical Foodi, teise lusika ning ongi kaheksa minutiga see vahetusala tehtud.

Ideaalselt sobib, et tee hakkab tõusma ja saan rahulikult kõndides sooja nuudlirooga süüa. Pole sugugi üllatav, et koos rajaga hakkab ka mu energiatase tasapisi ülespoole minema.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Suurem tõus üle 900m kuru

Kui oled kõrgusel null ning kõrval on tuhandelised valgete tuulelippudega mäed, hakkab ausalt öeldes kõhe. Kas tõesti, KAS TÕESTI tõuseme siit järjest tihedamast vihmasajust sinna üles, kus vihma asemel on lumi ning tuult varjavate puude asemel peadpööritavad tormi-iilid?

Nii on. Ees ootab tee mäetippude ümber lehvivate lumelippude suunas.

Enne päris tõusu liigume läbi mäejalamil oleva ürgmetsa. Selle pildi talletan endale mällu, ses sellist ürgmaastiku pilti Eesti metsades enam ei näe. Maha langenud hiiglaslikud puud risti-rästi, maastik kiina-käänuline, üles-alla, parem-vasak, muda siin ja muda seal. Liikuda on võimalik ainult kõndides.

Mäed on siin tõesti järskude nõlvadega ja viimane 400m tuleb tõusta stiilis „nina vastu seina“. Iga kümne sammu järel on tahtmine puhkuseks seisma jääda, kuid ütlen endale, et astu edasi, kasvõi väikeste sammudega – peaasi, et liigud. Nii ma siis teengi, lühendades sammupikkust seni, kuni saan ühtlaselt ja peatumata liikuda. Lumisel nõlval on sammupikkusega lihtne mängida, iga samm on uus trepiaste. Peast käib küll läbi mõte, et kuidas sellisest nõlvast alla saab – aga see pole praegu veel oluline.

20190406_163823000_iOS

Tipus on ajavõtu punkt.

Ja nüüd allatulek. Paksu lume tõttu on see lihtsam kui olin oodanud ja ka nõlv on tõusuga võrreldes laugem.

Päeval on 3-4 kraadi sooja ning mägedes on piir, kust alates lumi sulab veeks ja see vesi voolab alla. Kuna alla tuleb minna ka võistlejatel, siis üldjuhul kattub meie rada allaruttava veega. Kas ma juba ütlesin, et laskumisel on ka muda? Jah, siin on palju muda, palju voolavat muda.

91 km peal asuvas toidupunktis joon kokat, võtan kolm-neli peotäit pähkleid ning juba olengi taas teel. Kaja küll pakub mulle veel Snickersit, aga mul on eelmisedki söömata.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Viimane mägi, see päris hull

Ilmateade lubab tihenevat sadu ning sellega läheb täppi. Lamp on taas pähe sätitud, valgusvihk rajale suunatud ning ülevalt kallab lohutamatult vihma. Sellise ilmaga märgub läbi ka kõige vingem Gore-Tex, küsimus on lihtsalt ajas. Minu Salomoni 170g kaaluv kilekas on läbimärg ning ainus sooja andev mõte on edasiliikumine.

Enne viimase mäe otsa tõusmist lõpetab töötamise kell, mille aku sai lihtlabaselt tühjaks. Siin oligi võimalus kasutada kogu eelneva 15 tunni jooksul saadud kogemusi, et teha ümbritsevat vaadeldes järeldusi oma kõrguse kohta.

Kuna vihmast lumeni jõudmine võtab aega umbes tunni, on see piisav aeg, et tuul jõuaks kõik riided seljas ära kuivatada. Mäkke jõudes on enne keha vastas vihmast lirtsunud riided kenasti kuivad ja soojad.

Lumi tuiskab, tuul ulub. Mõnel selgemal hetkel paistab kõrgel pea kohal mäkke tõusvate pealampide rivi. Tõesti rivi, sest siin kattub 130km rada lühema raja jooksjatega. Kuna nad on minust oluliselt aeglasemad, lisab see lõpu eel toredat emotsiooni, et kogu aeg saab kellestki mööduda.

Tuule tugevus on üleval puhanguti 25-30 m/s, mis kergekaalulise jooksja puhub nõlval peaaegu et ümber. Kuid tekitab ka uue pildi. Maailm mu ees on horisontaal-valge-triibuline! Kui peaksin seda joonistama, võtaksin lihtsalt musta värvi paberilehe ja tõmbaksin joonlaua ja valge pliiatsiga sinna erineva jämedusega jooned. Proovige seda ette kujutada: tõstke triibuline paber silme ette ja ronige mäkke.

Selle mäe otsast allatulekul pole ainsatki püstijääjat. Nõlv on erakordselt järsk ja kaob tormisesse pimedusse. Kohe ma ei mõistagi, mis vaalud need siin on, kuni järgmisel hetkel olen ise pikali ja kihutan lumes tuhatnelja allapoole. Ausalt, see on üsna pelutav, kontrollimatult nõlvast alla lendamine pole just see, milleks ma siia tulin! Kuid ka kõige järsumal nõlval on eendid ja laugemad kohad, saan taas jalgadele, kogun end mõne hetke ja vaatan, kuidas paremal ja vasakul, üleval ja all valgusvihud allapoole tuhisevad.

Allasõidu ajal korjan mäelt ka mitu keppi endaga ühes. Nõuab pisut vaeva, et sirutada ühelt poolt käsi ja üks hulkuv kepp haarata, siis juba teine. Mõtlen aga, et kui inimene oskab siin oma kepi kaotada, on tal järelikult lood üsna kehvad ja tal võiks olla hea meel seda tagasi saada.

Hüpotermia – külmast tekkiv mõttelagedus

Ootamatult on kõige hullem kogeda klimaatilist muutust hoopis ülevalt alla tulles. Tuul nõrgeneb, lumi muutub märjaks, kuni sellest saab vihm. Kõik on tagasi - jalge all koos võistlejatega allapoole voolav muda, rajuks paisunud vihmasadu ning nina ütleb, et temperatuur on 2-3 kraadi. Kõik seljasolev muutub taas läbimärjaks.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp

Laskun hüpates ja võimalusel joostes ning uurin tähelepanelikult iga võistlejat, et kaasaskantavatest lisakeppidest vabaneda. Saangi paar võistlejat vägagi õnnelikuks teha, vaid üks kepp jääb kuni lõpuni minu kätte ja selle omanikku ei leiagi.

Näen ilmselt poolteadvusel naist, keda kaks tugevat meest kahelt küljelt hoides läbi muda allapoole aitavad. Naisterahvas nende vahel on pehme ja lõtv nagu unine kassipoeg, kes võtab kuju selle järgi, millel ta parasjagu asub.

Allpool, õnneks üsna tee ääres kohtan ulguvat meest. Püüan temaga kontakti leida, kuid see osutub võimatuks, ta ainult seisab ja ulub. Jooksen teele, kus õnneks ongi üks korraldaja ning selgitan kehakeeles, et tarvis on kiiremas korras abi. Palun tal olla tasa ja tõsta käe kõrva äärde – ta kuuleb. Ütlen, et see on inimene, kes vajab päästmist.

Finiš

Viimased viis kilomeetrit läbi Ushuaia, kus tänavatest on saanud jõed ja ojad.

Külm. Väga külm. Kiiremini lõppu, kohe saab sooja.

Ushuaia by UTMB Leivo Sepp finiš

Lõpetaja medal kaela, finišikaare all kiire kohustuslik pilt ja siis juba koos Kajaga viimane 1,5km joostes sooja kodu poole. Emotsioonid tulevad hiljem.

Ushuaia by UTMB fin del mundo

Tarahumara jooksufilosoofia. Corre Libre!

Tarahumara indiaanlased on rahvusena mägisel maastikul maailma parimad ultrajooksjad. Milline on nende ellusuhtumine ja kuidas on see seotud jooksmisega?

Tarahumaras endurance runners for generations

Corre Libre! Run Free! Jookse vabana!

Ajalooliselt ellu jäänud rahvus

Ajalooliselt elavad Tarahumarad Mehhikos Copper Canyonis, mis on maa-ala suurusega umbes pool Eestit, koosnedes paljudest kanjonitest kõrgusevahega 2000m.

Tarahumaras

Tarahumarad ei ela külades üksteise lähedal, vaid haja-asustusena. Ikka siin künka otsas, seal lõhes, teises kanjonis või sama kanjoni vastaskaldal. Kõik see tähendab naabri juurde jõudmiseks mitme tunni pikkust liikumist keerulisel maastikul.

Kui külastada naabrit kõndides, ei jõuaks mingil juhul samal päeval koju tagasi. Seega ainus võimalus on joosta. Nii muutuvad kaugused kättesaadavaks ja üksteise külastamine võimalikuks.

Lihtne ja mõnevõrra lapsik jooksuhing

Võistluseks valmistumine tähendab Tarahumara jaoks lihtsalt õigeks ajaks kohale ilmumist. Jooksuvõistlusel, kus antakse start ja mingi teatud maa läbimise järel on finiš, joostakse täpselt enesetunde järgi.

Tarahumaras

Stardist minnes ollakse värsked ning üles võetakse tempo, mis sobib pigem 400m staadionijooksuks. Edasi lastakse tempo alla nagu joostaks 1500m, kuna aga selle järel finišit näha pole, hakkab tempo lähenema poolmaratoni omale ja mägedesse jõudes kohandatakse seda iga künkaga. Aga pikalt ette ikka ei mõelda: kui tundub, et hea on kiire tempoga mäest üles joosta, siis seda ka tehakse. Kui mägi on oodatust kõrgem, istutakse korra kivile puhkama.

Ühtlast tasakaalukat liikumist, nagu valged gringod ultral teevad, oli Tarahumarade seas näha alles üsna lõpukilomeetritel.

Kui jooks läheb raskeks ja pingutavaks, siis gringo surub hambad ristis edasi, Tarahumara aga lihtsalt puhkab kivil või läheb üldse ära. Kui tema kodutee keerab mõnest rajaotsast paremale, võib ta pikemalt mõtlemata lihtsalt keset võistlust ära koju minna.

Mäest alla tantsivad jalad leiavad ise tee

Tegime koos Arnulfoga ( kes on lugenud raamatut „Jooksjana sündinud“, teab, millise tarahumara jooksulegendiga on tegu) 20km-se treeningjooksu mägedes. Mu peamine eesmärk jooksu vältel oli vaadata ja püüda järgi aimata tema liikumist. Hoidsin tema taha samm-sammus, et jooksustiili füüsiliselt tajuda. Sättisin sammu, et maanduda parema jalaga samale kivinukile ja vasakuga samale konarusele, kus sekund tagasi asus tema jalg.

Arnulfo on minust oluliselt lühem - 175 vs 160. Tema samm oli aga täitsa tavalise pikkusega, ei pikaks venitatud ega ka mitte lühike. Liikusime vahelduvas tempos, nii kerge sörgi kui ka kiirema tempoga. Tempo tõus juhtus alati justnagu mängeldes ja eriti siis, kui tal otse sammus jooksin.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jooksime nagu kaksikud nii puude vahel juurikatel, jõgesid ületades suurtel kividel, avamaastikul väiksematel kividel kui ka lihtsalt püsikalju konarlikult pinnal. Temaga koos jooksmine tekitas minus lapsikut rõõmu ja naeratust näole toovat mängulusti.

Selline jälitusjooks tundub olevat Tarahumaradel nagu mäng, mida kogesin mitmel korral ja erinevate jooksjatega nii ees kui ka taga joostes. Ja nagu iga mänguga, siis ka selles on rõõmu. Arnulfo vaatas oma lihtsa ja naerusuise näoga mitmel korral selja taha, et olla kindel minu samasuguses lihtsas ja vahetus valmisolekus seda lapselikku tempomängu kaasa teha.

Lihtne oli jäljendada tema samme tavalisel jooksul, kuid mäest alla liikumisel oli korduvalt situatsioone, mida ma lihtsalt ei suutnud järgi teha. Need olid tantsusammud, sest maanduva jalaga tegi ta ühe väikese ja kiire lisasammu. See samm on kepsakas, lapselik hüplemine, tirilimps ja tantsisklemine samaaegselt ning tundub pealtnäha kasutu.

Kuigi ma püüdsin seda tantsusammu järele teha, jäi see mulle kättesaamatuks ja lõpuni mõistatuseks. Kindlasti on selles omamoodi tarkus, kuid päris kindlasti pole see teadlikult õpitud asi, vaid kogemuslikult kujunenud ja juhtub sama loomulikult nagu me kõnnime või jookseme.

Tarahumara legend Arnulfo Quimare

Jookseb kui Jaaguar mäest üles

Kõige ehedamalt nägin ja kogesin mäkkejooksmise tehnikat Caballo Blanco ultra võistluse ajal.

Tarahumara indiaanlane on keskmisest eestlasest lühem, ilma igasuguse ülekaaluta, sitke ning vastupidav. Tänu oma kergele kaalule pole nende jaoks vahet, kas joosta siledal maal või mäest üles.

Nende liikumine väljendas igal hetkel rõõmu jooksmisest ning mäkkejooks oli seda ilmselgelt. Me kõik mäletame ennast lapsena, kuidas kulli mängides, nägu naerul, kiirelt ja kergelt iga künka otsa võis joosta. Sellist pilti nägin siin rajal kogu aeg, ainult et künkaks oli 1400m kõrgune mägi ning jooksjateks täisealised mehed ja naised, kes naeratus näol, lapselikult ja hingeldamata kõiki tõuse võtsid.

16km treeningjooks Fabianiga, Caballo Blanco Ultra 9.koht

Nädal enne võistlust tegime koos tarahumara Fabian Rascon-ga (43 aastane UMCB favoriit) 16 kilomeetrise treeningjooksu.

Tarahumara Fabian Rascon

4km joostud, hakkas Fabian taha vaatamata minuga lihtsalt mängima, iga tõusunuki peal pisut tempot tõstes. Olime vaid meie kaks ning mägine trail kaljude, juurikate ja ojadega.

Vaatasin ja imetlesin, kuidas tema jooks oli kui lendamine kivilt kivile ja kõik ülesmäge lõigud imeliselt trükkides lühikeste sammudega. Meie tempo jõudis 4:20 min/km ning allamäge oli kerge ja lõbus tema selja taga.

Fabian jätkas mängu ning pidin tema valitud tempot jooksma nii sileda kui ka kerge tõusuga, kuna asusime 2000m kõrgusel, saabus mulle üsna kiiresti hapnikupuudus. Hingeldasin ning pulssi vaadates oli selge, et koormus läheneb mu poolmaratoni võistlustempole (pulss laktaadiläve lähedal), samas temal polnud mingit muutust märgata. Külavahel kaheksandal kilomeetril jooksin tema taga ahenenud pilguga ning peas vasardas ainult mõte, et ma teda ära ei kaotaks.

Küla keskväljakule jõudes lootsin peatust - aga ei, ta keeras ringi, puhkust ei tule ja nüüd on lihtsalt tarvis 8km ülesmäge tagasi joosta.

Appi, tahtsin hüüda!!

Mul oli 2000m kõrgusest tingitud hapnikupuudus ja Fabian isegi ei hingeldanud, täielik vaikus.

Olime tagasi metsavahel ning järsumatel tõusude pidin kõndima. Tema seevastu liikus kõik tõusud vaikselt jooksu tippides. 11km peal tegime ühe kose juures lõpuks peatuse.

Võtsin tossud ja hüppasin jääkülma vette. Ahh, see oli midagi toredat sel hetkel!

Fabian lihtsalt istus kivil ja ootas.

Viimased 5km oli valus tõus ning tema jooksumäng jätkus, aeg-ajalt nägin ta selga välkumas puude vahel. Tal ei olnud eesmärk oma mängukanni kaotada ning kui hinge vaakuv sõber jälle järele jõudis, surus ta taas teise käigu sisse.

Pöörane.

16 km ja 730 m tõusu ning seda 2100m kõrgusel. Tema jaoks oli kerge jooksumäng valge gringoga, kes pingutas täiega, keel vestil.

Mis asjad on soojendus, venitamine ja lõigutrennid?

Olete te näinud kunagi hobust sooja tegemas, venitamas või mäe- või lõigutrenni tegemas? Ei ole. Aga ikka kappab ja on kiire.

Tarahumara jaoks on jooksmine naturaalne osa liikumisest. Kui on vaja võistlusele minna, siis lähen. Enne starti istun kivil ja ootan. Kui start antakse, hakkan jooksma. Ma olen alati valmis. Peale jooksu istun samuti lihtsalt kivile, söön apelsini või avokaadot ja puhkan.

Tarahumaras

Tarahumara küsib enne võistlust sooja tegemise kohta lihtsalt: miks ma peaksin enne jooksma hakkamist jooksma?

Tarahumara küsib venitamise kohta: ma pole näinud et hobune ennast peale kiiret kappamist kuidagi painutaks/venitaks, miks ma peaksin?

Tarahumara küsib lõigu- või mäkkejooksu trenni kohta: Kui mu kodu asub mäe otsas, siis miks ma peaksin sinna mitu korda jooksma?

Urique Caballo Blanco Ultra