Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Pikk ja mõnus nädalavahetus Roheliste Rattaretkel, Kuidas elad Mulgimaa!

Jalgrattapump

Kinnitati ratta raami külge ning külje pealt väljatulev voolik ühendati ventiiliga ning siis seda riistapuud vändates sai kummile rõhu sisse.

Rattalambid

Luumeneid pole antud, valgusallikas polnud LED vaid vedelkütusel põlev lambitaht. Parempoolsel pildil on jalgratta tagumine tuli. Oranz juhe on voolik ning see oli selleks, et esilambi petrooleumimahutist tagumisele lambile kütus jõuaks.

Spidomeeter

Kui täpsem olla, siis ikkagi kilomeetrite või miilide lugejad. Kiirust need ei näidanud. Valmistatud USA-s.

Käiguvahetaja

Tegemist on kahekäigulise jalgrattaga.
NB! See pulk mille küljes on käiguvahetaja, suundus sirgelt tagumise ratta nö. kahvliks. Käiguvahetajate kohal nähaolev nahkrihm hoidis sadulat paigal. Vaata sadulapilt järgmisel fotol.

Sadul

Eelmise pildi jätkuks sama jalgratta nöörist punutud sadul mida hoidis eestotsast pingul nahkrihm ning taga olid vedrud.

Pidur

Kuna tol ajal väga ei kihutatud (meie tänapäeva mõistes) olid ka pidurid tagasihoidlikumad. Nagu näiteks alljärgnev mis vastu rattakummi käib.

Pidur 2, nööriga

Vaata mõlemat pilti. Esimesel on näha pidurdamise osa, mille käigus nöör tõmbab puuklotsi vastu ratast, tekitades sel viisil pidurdumise efekti.
Piduri rakendamine käis aga lenksust mille ümber nöör oli keritud – ja lenksu tuli nimelt keerata enda suunas nööri pingutamiseks ja seeläbi pidurdamiseks.

Velocipede 1840 aasta

No Comments. Pedaalida sai nagu sellel plekist lasteautos millega ma 5 aastaselt maal ringi sõitsin. Kuid tänu pedaalidele jäi keeramise raadius õige ahtaks. See ratas ei saanud erinevalt teistest tegelikkuses elujõuliseks.
NB! üks väheseid rattaid mis on ilma pidurita.

Pedaal

Klippidega pole siin midagi teha. hea kui tavalise suure saapaga vändatud saab sellel kolmnurksel pedaalil.

Tandem külgkorviga

Kui isa-ema olid ikka hullud pikamaa ratturid siis ka laps tuli maast-madalast kaasa võtta. Seega – tandemile külgkorv. Ja loomulikult peab külgkorvis sõitja end mugavalt tundma, näha on korralikud vedrud.

Politseinikud – Scotland Yard

Politseid peab olema kiire – seepärast siis suur ratas. Samas ei tohi ta aega kulutada tasakaaluhoidmisele – seepärast siis neli väiksemat ratast ümberringi.

Tavaline jalgratas

Need olid ühed levinuimad rattad omal ajastul. Sadulakõrgus ei olnud reguleeritav, vaid neid jalgrattaid toodeti vastavalt inimese jala pikkusele. Seega pikem hargivahe, saad suurema läbimõõduga ratta ja vastupidi.

Kaks vedavat esiratast

Kõik rattad peavad midagi kasulikku tegema. Siinkohal on näha ratas kahe ketiga ning kahe vedava ESIrattaga. Kolmas ratas oli taga ning mida kasutati juhtimiseks.

Kolmerattaline jalgratas

Suur ratas on vedav ratas. Väiksemad on tasakaaluhoidmiseks ja roolimiseks.

Viiene tandem

Ja lõpetuseks. Meil veel on kuhu areneda. Näiteks Hawai Expressi järgmise aasta projekt Tartu Rattavõistlusele.

Rohkem pilte leiad siit lingilt: https://skydrive-df.live.com/?sc=photos&cid=322f8d75bd36db00#cid=322F8D75BD36DB00&id=322F8D75BD36DB00%212924&sc=photos

Poolteist päeva Šotimaal möödus lausa lennates.

Rongiga Dumfries’i ja sealt edasi Marise autoga. Esimese peatuse tegime Thornhillis, kus keerasime esiteks Kreete kooli juurde sisse. Wallace Hall Academy.

Kuna ta viimane tund pidi olema Rural Skills, polnud meil aimugi kas ta on juba sõitnud ära või on veel koolimajas. Meil vedas, neil oli olnud lõunapaus ning siis sealt uste vahelt tuligi Kreete, kes just valmistus oma klassiga välja sõitma. Kallistasime ja teretasime ning elu oli kohe hoopis toredam

Marise kodu on selline armas roosa majakene keset Penponti küla.

KREETE

Või peaks ütlema Krette, Kreeta, Kriit, Seep?!? Selliseid häid nimesid on talle siin maal pakutud.

Kreete on vahepealse ajaga veelgi sirgunud. Siin on ta nende kodu ukse ees koos majahaldjatega. Kreetel elab suures luksuses – tal on oma tuba millel saab ukse kinni panna, tal on oma isiklik kapp ja laud. Isegi kamin on toas, kuigi see on soojapidamise eesmärgil suletud. Suletud kamin tähendab seda, et lõõr on kinni topitud, kuna see läheb sirgelt korstnasse ja siis puhub lihtsalt tuul otse tuppa.

Reedel tegime Kreetega väikese jalutuskäigu – palusin endale küla tutvustada. Ta näitas mõne talle teadaoleva inimese maja – näiteks Euani oma, kus neil on plaanis sleepover teha.

Sellest jalutuskäigust tuli aga välja selline kohatine metsas ragistamine, üle lambaaedade ronimine ja esimene paljasjalgne jõeületamine.

Rääkisime igasugustel teemadel, mis puudutavad nii tema tänast koolielu kui ka edasisi plaane. On rõõm kuulda Kreete iseseisvast otsusest valida ülikoolis enda erialaks füüsika ning selle alamosa astronoomia.

Šoti koolis on meist erinev süsteem ning Kreete lõpetab nüüd klassi S5 ja peale seda on võimalik valida edasisi õppesuundi. Seega ühel koolipäeval olid kõik kohalikud õpilased usinalt ametis oma edasiste suundade valikuga ja seepeale Kreete võttis kätte ja luges kogu Tartu Ülikooli ja TTÜ veebilehed läbi ja leidis enda jaoks kokkuvõttes füüsika.

Füüsika on uskumatult tubli valik!

Ja palju õnne Kreetele oma koolis Mathematics Award saamise puhul!

Eestisse tagasi tulles saab ta ühte klassi koos Lauraga ehk siis Westholmi reaalklass.

Kui koolis ei anta koduseid töid tekib eestlasel kohe puudus õppimise järele, nii ka Kreete unistab Eesti koolist et saaks ka kodus õppida

Sams ei paku eesti koolid sellist võrratut praktikat mida saab Šoti koolist – juuksuritunnid (kusjuures kooli lõpus saavad kõik oma soengu Pea endale), rural skills – mille käigus pügatakse lambaid, kaalutakse sigu, õpitakse veiste eluolu kohta ja käiakse kanalas. See on minu meelest kõige lahedam asi mida seal koolis tehakse.

LOSS

Loss oma võrratute aedade ja suursuguse olemisega poleks olnud pooltki seda väärt kui seal poleks olnud ka jalgrattamuuseusmi.

Igatahes rattamuuseum haaras mind vähemalt tuniks ajaks enesesse, kuid sellest on eraldi pildialbum. Jalgrattamuuseumi pildialbum.

Ja siin Šotimaa pere ühel pildil.

MÄGI ja JÕGI

Ükskõik kuhu vaatad, on ümberringi mäed. Võrratud, suuremad ja väiksemad aga kõik ikka vanad ja laugjad mäed. 

Oma jalutuskäigul silitasime hobuseid ja leidsime jõe, mille sügavikus suurte kivirünkade vahel moodustas vesi palju väikeseid kosekesi.

Taara, Marise koer, oli muidugi väga õnnelik et me sellise koha leidsime. Ta kaotas igasuguse ohutunde ning arvas et tal on käppade otsas iminapad mis teda kalju küljes hoiavad. Õnneks aga ta siiski vales kohas vette ei prantsatanud. Küll aga oli tal väikese lapse kombel keksimist, hüppamist ja niisama ujumist.

Tee mäetippu oli mitme puhke- ja hingetõmbepausiga. Nagu Šotimaale kohaselt, tuli taas ületada lambaaedasid, kuid sedapuhku oli olukord keerulisem kuna kaasas oli Taara, kelle jaoks siis pidime aiaauke vms madalamaid üle aia hüppamise kohti leidma.

Igatahes kui enne tippu hüüdsin Taarale, et teeme võidu, oli tema omadega nii läbi, et jäi teiseks.

Tipus vaadet nautides aga nägid mõlemad head ja suursugused välja.

Tagasitee viis läbi hämara ja võrdlemisi järsu kaldega metsa (mille kohta Kreete ütles “õdus” või midagi sarnast). Taaskord jõest möödudes pidime jälle kividel keksima ja jälle jalad märjaks tegema.

Maris, Iona ja Alana-Maya

Marise gurmeesöögid nii lõunal, õhtul kui ka vahepealsetel oote-einete-aegadel smuuti vms mõnusa snacki näol olid lihtsalt võrratud.

Alana-Maya äratas hommikul mind oma pehmete loomadega üles ja siis pidasime minu voodis ühe valge jänese Freddie sünnipäeva.

Iona sai aga koolist sertifikaadi, mis ütles et ta kuulub nüüd klubisse, kes on miljon sõna lugenud.

KIISU

Ja muidugi poleks Kaja mulle kunagi andeks andnud seda kui oleksin Marise Kiisust jätnud pildi tegemata. Oli teine selline pisike, laiade põskedega ja tasase loomuga ning elas peamiselt teisel korrusel. Ööseks ronis minu voodi jalutsisse tuttu.

Siin ta siis on:

PALJU ÕNNE KOGU Robootika.COM TIIMILE!

Põhikoolide meistrivõistlustel Tartus Ahhaa keskuses saavutas meeskond Robootika.COM absoluutarvestuses esikoha, tulles seega Eesti meistriks.

Alljärgnevalt paar videot meie tiimi tööst:

http://www.youtube.com/playlist?list=PL780BC20553B56CE8&feature=view_all 

Samuti mõned pildid võistlusest:

https://skydrive-df.live.com/?cid=322f8d75bd36db00&id=322F8D75BD36DB00%212884

ERR uudis Robomiku võistlusest: http://uudised.err.ee/?06248728

http://teadus.err.ee/artikkel?id=6676&cat=1

RobotChallenge 2012 võistlusel saavutas tiim Robootika.COM hõbemedali.

Pildid võistlusest: http://sdrv.ms/y27PuT 

Asjakohased videod meie robotist:

http://www.youtube.com/playlist?list=PL145AA96C48F692D9&feature=view_all

Ja Kuku Raadios intervjuu: http://www.kuku.ee/?pid=24&nid=4748&lang=1

Seekordne Winter Xdream toimus Kõrvemaal.

Saades Grishalt kirja “Rääkisin Sven Luksiga ja varustuse puhul teeb otsuse kohapeal või päev varem (suusk, jooks, räätsad, ratas).” sattusin tiimi STR team..

Grisha – Hawaii Expressi kunn, ilmselgelt ratta eelistusega.

Sven – Kõrvemaa keskuse mees ning eluaeg seal suusatanud – ilmselgelt suusa eelistusega.

Mina – toetudes kogemusele, ilmale, rajameistrite infole  ja piirkonnale, olin selgelt jooksueelistusega.

No läks juba laupäeva õhtul nii, et ratta otsustasime kohe maha jätta. Seega jäid valikud suusk või jooks. Võtsin siis lae alt oma suveks ärapakitud suusad alla ning valisin kaasa igaks juhuks seiklusspordi suusapaari (st. kivisuusa). Kuid ilmselge eeldusega, et neid vaja ei lähe, plaanisin isegi juhuslikult midagi maha unustada, näiteks kepid või saapad . Kuid Sven töötab suusalaenutuses, seega säärase moodusega kaugele poleks jõudnud.

Selgelt väga raske on ümber veenda inimest, kes oma kodumetsas käib pidevalt suusatamas ja nüüd siis äkki peaks suusaradadele jooksma minema. Seega raske valik minu jaoks – s u u s a d.

Meie rajavalik Endomondos: http://www.endomondo.com/workouts/qX46u1L35y4

Start

Sven ees, Grisha järel ja siis mina. Töötan elu eest keppidega, lükkan täiega uisku aga järgi ei jõua. Pulss ähvardab lõhkeda - muide mis peale punast pulssi tuleb? Alates teisest kilomeetrist oli pulss keskmiselt 164.

Teate, ma sain aru, et ongi nii nagu selles ütlemises et veremaitse on suus

Ja ega meie tempo seepärast veel midagi erilist polnud, täielik matkakas.

Elupäästja Grisha

Kusagil 10 kilomeetri peal oli selge, et ma suren varsti ära. Kuna meil Grishaga Pilot sidemed siis andis ta mulle oma flooriga määritud suusad. Määrded 5 – 7.

Vot see oli lipe suusk. Ma sain aru mida teised tundsid mind oodates kui Grisha minu suuskade edasilükkamise enda peale oli võtnud ja nüüd ise automaatselt tagumise ja aeglaseima positsiooni võttis.

Hull trekking

Uisu – suusasaabastega jooks ja põlvini rabamudas sumpamine on ikka üks sigalahe ettevõtmine. Minu saapa tald oli mingi lumeliimiga kaetud, sest päka alla moodustus koheselt poole tennispalli suurune lumemütsakas, mis just ei lihtsustanud edasiliikumist.

Sven päästis Grisha

Ühe õnnetu juhuse tõttu murdis Grisha oma suusakaika pooleks. Ega midagi, Sven andis enda omad Grishale ning ise läks edasi ühega. Minu meelest oleks võrdne olnud kui Svenilt lisaks üks suusk ka ära võtta või veel parem, need minu mittelibisevad talle anda. Aga ta oleks ilmselt ikka kõige ees tuhisenud.

Napp pääsemine

10 minutit enne aja sulgemist jõudsime lisaülesandesse, õnneks saime väga kiiresti kelgud ja 5 min enne kontrollaja lõppu saime finišisse.

Üldjärjekorras olime 30. kohal ja seda 150 startinud võistkonna hulgast. Kokku läbisime ca 40km, millest oli julgelt 12km joostes.

Tegelikult oli tulemus täitsa normaalsetes piirides ja lõpuks käsitlesime seda kui mõnus treening Kõrvemaa metsades.

Korda mitu on ära jäänud Hawaii Expressi talvemaraton. Liigse lume tõttu.

Pilt MargusV telefon/fotokast

Möödunud aasta paksu (40-50cm) lume korral käisime raja osaliselt läbi trekkides.

Sel aastal siis üleskutse peale http://www.hawaii.ee/?id=120614 julget 10 kraadises miinuses ratastega. Raja läbisime siiski vaid osaliselt. Kilomeetreid tuli napp 20 ning aega kulus koos joogipausidega 2:15.

Kui Elo 28. detsembril oma FB-lehele üles teate pani, et “aastavahetusel oleks ju paslik üks kajakisõit teha... Kas on ka hea mõte? Seltsilisi?” pidasin seda humoorikaks üleskutseks ning vastasin jaatavalt.

Peale seda oli vaikus, kuid 30.detsembril kõne Elolt – ja otsekohene nagu ta on, haaras kohe härjal sarvist: “Kuhu läheme süstadega?”. Arutasime Eestimaa ümbruse läbi ja kuna Elol oli kindel soov merele minna siis tegin ettepaneku Rammu-Koipsi piirkonna osas.

Kontakteerusin Otiga ja küsisin Elo jaoks Silveri süsta. Süsta peale tõstes pakkus Ott välja et mis te sinna tühjale Koipsile ikka lähete, tulge parem Valgeranda kus SKM (ehk SigaKõvad Mehed - mitmed endised ja praegused Eesti tippspordi tegijad) aastavahetuspidu peab.

Marek Nõmm pidavat õhtuks “Jalutuskäik pargis” organiseerima. Selle viimase peale ütles Elo, et kui juba Marek jalutuskäiku organiseerib siis tuleb kindlasti pealambid ja jooksuriided kaasa võtta.

Õhtuse peo ajal saabusid ka üllatuskülalised: President ja Peaminister ise. Kes soovib ära arvata? 2011 aasta spordiaasta tähtede raamatus olid need mehed EM kuldmedalikohtadel.

Kajakisõitu tuli 31.detsembril 26 kilomeetrit ning 1.jaanuari päikesepaistega piirdusime vaid 10 kilomeetriga.

Kaja: 12 – kajakiga merel ja kajakita SKMi aastavahetuspeol

Vastuvõtjateks olid ikka külalislahked Minn ja Pilvi oma Lõuna-Eesti kodus.

Kohal oli Eesti seiklusspordi eliit. Seekordsel seiklusspordi MM-l osalenud tiim ACE Logistics Salomon Adventure Racing Team rääkis oma kogemusi ja muljeid.

http://www.facebook.com/#!/acesalomonteam

MM-kad Rain ja Elo.

Kaja kirjatükk: Seiklusspordi MM kokkuvõte ja muud rääkimised

Ja natuke reklaami Randy suurepärasele ettevõtmisele:

Kuu aega Colombias on selgelt nii lühike aeg et jõuab vaid vaevu aru saada miks ma sinna tagasi tahan!

Kaja tegi varmalt märkmeid ning usutavasti saab ühel hetkel ka tema mahlakalt kirjutatud reisikirja lugeda.

Ja miks Colombia? Kohalikele EI meeldi et hääldataks kolUmbia, seega respect ja siin igati arusaadav nimi – Colombia.