Esmaspäeva õhtu kell 18:00 Vääna-Jõesuus. Panin kiivri pähe, paistab kohe palju profim välja

Õpin ametit, kuid esimest korda tunnetasin kuidas võib aeru kasutades süstaga tasakaalu hoida.

Kiviõlis toimunud viimane Xdream oli kiire ning pidevalt oli vaja “anda”.

Kõige kõrgemal poodiumiastmel tiim Spordielamused.ee ning meeskond vasakult lugedes Heiti Hallikma, Elo Saue ja Leivo Sepp.

Üldarvestuses tulime suurepärasele 5. kohale.

Kajak on mõnda aega omale õiget nime oodanud.

Ootas paremat tunnetust, puudutust, kogemust, isiklikku suhet.

Mõnda aega tagasi hakkas teiste valikute hulgas pea ühest servast teise loksuma sõnapaar “Lainetel tõttaja”.

Esialgu keskendusingi sellele kui lihtsalt ühele võimalikule variandile ning kui oli selge, et Hiiumaale lähen oma uue ühesega, tuli hea võimalus seda nime “testida”.

Algas muidugi sellega, et võtsin raamaturiiulist vene romantiku ja ilu-ulmekirjaniku Aleksander Grin (Alexander Green) raamatu “Lainetel tõttaja” ning lõpetasin selle alles kell 3 öösel, et paari tunni pärast kell 6 juba ärgata ning kajakimatkale minna.

Lainetel tõttaja omab mitut tähendust. Esimest korda puutub lugeja sellega kokku kui raamatu peategelane kuuleb seda keset pokkerimängu öeldavat, mida aga muidugi keegi ei teinud. Öösel kodu poole jalutades satub ta aga sadamas nägema tõelist luksuslikku jahti just sellise nimega, teadmata aga kust selline nimi pärineb.

Kuna tema jaoks olid asjad niigi juba imelikud läks ta Lainetel tõttaja peale ja sebis ennast reisijana kaasa.

Suurel merel tekkinud eriarvamuste tõttu kapteniga tõstetakse mees päästepaati ja jäetakse keset ulgumerd maha. Kummalisel kombel liitub temaga üks müstiline naine, kes annab talle nõu ning kaob seejärel üle lainete tundmatusse.

Alles hiljem kuuleb mees legendi ühest naisest, kes olevat oma kaptenist isaga purjetanud kui äkitselt kerkis nende teele saar, mida selles kohas kohe kuidagi olema poleks pidanud. Kapteni tütar tundis vastupandamatut soovi sinna saarele minna mis aga tehniliselt karide jms tõttu võimatu oli. Seepeale ütles üks tüürimees talle, et “Sa oled nii ilus ja kerge, et Sind kannaksid ilmselt ka lained sinna”. Selle peale hüppaski naine vette – ja jäigi lainetele pidama – olles jätnud hüvasti oma isa ja teistega, tõttaski ta üle lainete saarele.

Sellest ajast peale ilmub see naine merehädalistele ning aitab neid kõige suuremas hädas.

Kahel korral ilmub ta veel lugejatele, millest tähelepanu väärib tema lausutud ja ühtlasi raamatu viimased sõnad:

“Tere õhtust sõbrad! Kas pole igav pimedal teel? Mul on kiire, ma tõttan …”

Pärast seda raamatut ja kolme päeva süstaga merel on kajaki nimi kindel:

LAINETEL TÕTTAJA

ingl. keeles “Running on Waves”

Kuna A. Grin töötas ja kirjutas suure osa oma ajast Krimmis, on sinna rajatud tema muuseum ühes purjekaga Lainetel tõttaja.

Vasakpoolne neist läheb esmaskordselt vee peale.

Ja kajaki pass

Esimesel päeval oli kaamera kiivri küljes.

Teisel päeval oli kaamera ratta küljes. Preston oli lahedate hüpekatega kiire rada.

Viisn täna oma ratta Tiger Mountain mäele jalutama, seal on nimelt Seattle lähedal TOP10 hulka kuuluvad single träckid.

Läksin väga elevile nendest radadest, kuid ratas arvas et nii hüppeid sai liiga palju ning lõi esialgu stemmile mõra sisse.

Võtsin siis singel träckidest allatulekut veidi rahulikumalt kuna üle 20km oli vaja veel kodu poole vändata. Õnneks olin aga juba maanteel kui stemm täielikult purunes, tõstsin nimelt esiotsa kõnnitee servale ja nii see lenks mulle pihku jäi.

Tee äärest murdsin endale ühe oksa, taskust leidsin veidi teipi ning parandasin lenksu. See jäi aga erakordselt vedel vähese teibi tõttu.

Seega sõitsin esimese supermarketini. Sealt ostsin teipi juurde, et koduni jäänud 15 km ära sõita. Toetada muidugi lenkusel ei saanud, kuid manööverdamistel ja pidurdamisel toetusin kahvli otsa peale, muul ajal aga sõitsin “käed vabad” süsteemiga.

Rada Preston Railroad Trail:

Robootika õppeaasta viimane tund: 2012 õppeaasta edukalt lõpetatud

Kooliajal olin hõivatud mikroskeemide, transistoride ja digitaalelektroonikaga. Kuna see aga ei läinud kokku üldaktsepteeritava õppekavaga siis diplomeid ja kiituskirju kooliajal mulle ei antud ja oivikute õhtule ei kutsutud.

Seda toredam on aga see kui need meelespidamised nüüd lõpuks aset leiavad.

See tänukiri anti üle 21. kooli kevadisel oivikute üritusel.

Kuid suur-suur tänu ka minu õpilastele, kuna täiesti ootamatult tegid ka nemad mulle robootika aasta lõpetamisel toreda üllatuse.

Oli taaskord asja poodiumile. Mingi needus on meid tabanud – jälle teine koht. Tiim Spordielamused.eekoosseisus Elo Saue, Paul Galode (french), Leivo Sepp. http://www.xdream.ee/tul/12_ii_valga/results.pdf 

OLEKS – POLEKS

Kui Elo oleks lõpus meestele sõnad peale lugenud poleks me punkte vales järjekorras võtnud ja oleksime tugev segatiimide esikoht olnud. Siis oleksime olnud eesti arvestuses 7. koht ja poleks 12. koht nagu praegu.

OLI – ON

Aga kui Elo oli uisutama läinud, lükkasime me Pauliga kajaki vette ning panime ummisjalu lähima punkti poole ajama ja omaarust teisi tiime püüdma. Seega punktid said kõik võetud aga vales järjekorras – tulemus oli 30 min trahvi. Isegi sellise ajalisaga olime turvaliselt 2. kohal.

Segatiimide arvestuse esikoha võtsid lätlased.

Paul Galode ja Leivo – kajakis.

Nägu ees laskumine – see oli täitsa šeff. Pakkusin seda küll Elole (kellele tavaliselt meeldib ka igasuguseid hullusi teha) ja Paulile, kuid nad oli praktilise meelga jätsid selle lahkelt mulle. Ilmne põhjus oli nendes lõpututes treppides mis tuli enne laskumisele pääsemist üles joosta.

Eesti kõige pikem ja raskem seiklusspordivõistlus Extar 48h mis kestabki täpselt 48 tundi.

Seekord tiimiga Esto ning tiimikoosseisus:

• Toomas Marrandi
• Elo Saue
• Leivo Sepp

Sinna hulka mahub siis jooks, rulluisutamine, ratas, kanuu, köieülesanded, ujumine, saun, magamine, söömine.

Tulemused: http://www.xtsport.ee/Results/extar/esialgsed%20tulemused.htm 

Segavõistkondade hulgast tulime tugevalt 2. kohale, 1. koht oli meist eespool 6 minuti kaugusel.