Gorges du Verdon piirkonnas on tuhat või enam rada, seega esimese valiku tegemine võttis pea kirjuks.
Sirvisin neid kuni peas hakkas mingi esmane teadmine tekkima. Etteruttavalt ütlen ära, et meie esimese päeva valik sai intuitiivselt valitud ühele populaarsele ronimiskohale Escales, täpsemalt vaateplatvormi Belvedere de la Carelle kõrvale.
Valikuteks sai kolm 1-pitchi pikkust rada, et harjutada end nii kalju, kõrguse kui ka piirkonnaga.
Hommik
Kuigi ärkasime 9 paiku, lükkasime vaid autoukse lahti ja võtsime kuni kella 10-ni lihtsalt voodis lebades päikest. Ajasime end vaikselt üles ning kell 11 olimegi juba hommikust söönud ja asjad valmis pannud.
Gorges du Verdon kaljuronimine hoiab meeled kogu aeg erksana ning adrenaliin hakkab juba varakult voolama. Sest ka 1-pitchi pikkusele marsruudile minek tähendab seda, et kõigepealt pead astuma üle kaljuserva, mille all on 700m tühemik.
Kõrvaltiimi päevateekonna algus
Kuna parasjagu oli üks tiim minemas marsruudile Ticket Danger (6c) siis kõõlusin mõnda aega nende läheduses. Ajasime tiba jutu kuid peaasjalikult vaatasin mis moel nad oma marsruudile minekut ette valmistavad. Nad tegid väga korrektselt kogu oma töö. Neil oli natuke ebatavaline olukord, kuna laskumismarsruut algas vaateplatvormi käsipuust 3m allpool. Seega poisid kasutasid käsipuud esimese jaamana ning kogu tegevus teiselpool käsipuud toimus perfektse julgestusega. Sõltumata sellest, et seal oli kalju nagu “lai trepp” laskumisjaamani.
Köied alla visanud ning laskumisvahendi peale sättinud, oli esimene liige valmis minema. Kuid ei – stopp – enne julgestuse lahtivõtmist krapsas veel seljakotist raamatu ning uuris seda. See oli asi mis mulle esmapilgul nalja tegi, et kõik oli valmis ja mees minemas ning siis hakkab veel raamatut lugema :-)
Tegelikult tegin ise hiljem marsruutidele minekul samamoodi ning see oli täiesti normaalne.
Ettevalmistus
Igale marsruudile ettevalmistus on tõsine tegevus, sest kui seinal avastad puuduva elemendi, on juba hilja sellele järgi minna ja tuleb kohapeal käepäraste vahenditega hakkama saada. Sestap siis võtsin väga tõsiselt esimesi ronimisi ning varustasin end lisaks ekspressidele ka igaks juhuks komplekti camming device’de ehk friendidega.
Minek, laskumine
Raamat käes leidsime õige laskumiskoha põõsaste vahelt üles ning esimese asjana enesejulgestused kalju külge. Seejärel lappasime köie lahti – raja pikkus 25m, seega saime hakkama ühe 60m single-tüüpi köiega. Hoidsin endal käsil pidevalt rutiinseid tegevusi, et mitte lasta häirida sealsamas poole meetri kaugusel olevast kuristikust. Olin ilmselgelt ärev, kuna see pole koht kus on võimalik viga parandama tulla. Seega kõik – KÕIK – peab olema perfektne.
Tegin sõlmed köide, viskasin otsad alla, panin laskumisvahendi ning haarava peale ja olin justkui valmis. Kaja jälgis kogu tegevust ja kuna tema pidi mulle järgnema siis püüdsin teha kõik, et võimalikult rahulik välja paista. Ega ma täpselt teagi kui hästi see õnnestus. Ilmselgelt tundsin sel esimesel korral end ebakindlalt. Kontrollisin veelkord kõik üle,võtsin enesejulgestuse lahti, palusin Kajal paar pilti klõpsida ja siis üle kaljuserva tühemikku.
Nüüd polnud enam taganemisteed, ainult lasku allapoole. See oli juba lihtne tegevus, keskendusin laskumisvahendile, haaravale ja köiele mis jäi minust kõrgemale. Laskumisel näen mitmeid julgestuspunkte, peatun vahepeal seina uurimiseks. Püüan meenutada raamatupilti ning seda seinal toimuvaga kokku viia. Kuigi köit on veel 10m minust allpool, hakkan juba paaniliselt jaamakohta otsima, seda ei paista. Sunnin end rahulikuks, laskun edasi ja mõne hetke pärast näengi planeeritud jaama.
Jaamas
Kaks ankrut, paigaldan jaamakarabiinid, ühendan slingiga, panen enesejulgestuse ning hüüan üles “enesejulgestuus”. Kostub arusaadavalt “selgee”. Edasi võtan köie lahti ning hüüan “köis vabaa” - “selgee!”.
Mööduvad mõned hetked ning varsti näen Kaja üle kaljuserva. Veel natuke ja juba ta ongi liikvel. Panin köieotsad seasõraga jaama ja hoian veidi lisaks. Oleme ülemise jaama suhtes veidi nihkes. Kaja jõuab jaama, paneb enesejulgestuse ning vabastab köie.
Nüüd vabastan ühe köie otsa jaamast, harutan sõlme välja ja alles seejärel hakkab tasapisi kohale jõudma, mida tähendab siinkandis ronimine. Sest kui ma nüüd köie ära tõmban, kaob sellega ainuke ja reaalne side “teise maailmaga”.
Oleme rajal Mami Nova (5b+, 25m), köis alla tõmmatud. Uurime ümbrust. Me mõlemad teame, et siit väljapääs on ainult üles ja see pole koht kus võib lubada endale eksimusi. All haigutab tühjus ja ülespoole on näha vaid vertikaalne kaljusein. Kalju sees jaama kõrval on õnarus kuhu õnnestub ka vaba köis sättida. Hoolitseme, et minu ülesronimise julgestus on korrektne, sebime veel veidi ning lõpuks pean ma ikka minema hakkama.
Selleks me ju siia tulimegi!
Esimene tõus
Kui juba enesejulgestus lahti on võetud ja ronima hakkan, muutub maailm jälle tasapisi õigeks. Nüüd on ainult 3 asja siin maailmas: kalju, mina-Kaja ning köis meie vahel. Köis, mis minu jaoks tuleb ikka ja alati altpoolt.
Laon ekspresse, poolel teel on mõned võimlemisharjutused, ehk see raja “+” koht kus kalju kergelt negatiivis. Kõik on aga ületatav ning varsti olen kaldal tagasi.
Tagasi kaldal
Sätin end jaama ning hüüan alla “enesejulgestuus” - “selgee” ja veidi aja pärast kostub alt “köis vabaa” ning sellele minu vastus “selgee”.
Sebin vaba köie üles kuni kostub alt “stoopp” ja valmistan ette julgestuse. Hõikan “julgestus valmiis”. Nüüd möödub mõni hetk, mis Kajal kulub enda valmis sättimiseks ning jaama mahavõtmiseks. Varsti kostubki altpoolt “hakkan tulemaa” - “selgee” vastan sellele.
Kaja jõuab kaldale, tunneme ennast mitu korda kindlamalt ning oleme valmis ette võtma järgmise 1-pitchi marsruudi.
Nõnda jõuamegi teha ära veel rajad Opera Verticouenne (5c) ja Tarsinge L’Homme Zan (5c).
Sellega loeme oma esimese päeva 3-4h kestnud kaljuronimise tehtuks.
Kolmanda raja peal palun Kajal seina peal endale mugav positsioon leida ning kinnitan seejärel köie tugisõlmega jaama. Jalutan vaateplatvormile, et sellest positsioonist mõni pilt jäädvustada. Kõrvaloleval fotol on kenasti näha, et Kajal on veel 2/3 marsruudist ees ning hetkel on ronimiseks üks kena pragu.
Suuremalt vaadates on näha punase sõõri sees Kaja.
Me olime sel päeval turistide poolt tihedalt pildistatud ja huvipakkuvad objektid.
Ticket Dangeri mehi veel ei paistnud, seega võtame ette väikse söögitegemise ja mõtiskleme järgmiste päevade plaanide üle.
Varsti saabub üks lahe 3-ne prantslaste seltskond kaljudelt, kellega kohe jutuotsa üles võtame ning kogemusi vahetame. Neilt saan ka idee järgmiseks päevaks – Dalles Grises.
Õhtul nägime ka Dangeri tiimi, kes enne pimedat üles jõudis.