Kui me olime juba kolm korda läbi jää Loobu jõkke kukkunud, mõistsime mida selle jõe nimi tegelikult tähendab ja loobusime.
Jõe äärde aga jõudsime peale seda kui olime 4 tundi mööda Laukasood tammunud.
Päeva geniaalseim mõte seisneski selles, et kuna me Laukasood olime juba küllalt marssinud siis läheks tagasi õige mööda Loobu jõge. Hea lihtne ja ära ka ei eksi. Isegi kui pimedaks läheb peaks Peterburi maantee ikka ära tundma.
Peale paari korda jalaga läbi jää vajumist otsustasime, et “käia tuleks sisekurvides, väliskurvides vajub läbi”. Ja selle peale proovis Erki muidugi, et kas tõesti on nii, vaja kontrollida. Päris kopsakas auk jäi järele ning minu tagavaraks kaasavõetud mütsi tal vaja ei läinud, kuna pea oli enamvähem ainuke mis kuivaks jäi.
Natukese aja möödudes vaatasime, “ennäe, jänes mööda jõge läinud, jää vist kannab taas”. Siis aga tundsin mina et nüüd on minek, kuna see oli aga kõrge kalda ääres arvasin et kukun lihtsalt karu urgu. Aga seal oli karu asemel vesi. Nojah, Tiit, keda jää igal pool kandis tõmbas mind veest välja.
Siis ronisime kõik sõbralikult kaldast üles ning jäneste jäljed meid enam tagasi meelitada ei suutnud.
Kaasavõetud hõõgveinist saime kaks pidusöömingut – üks Laukasoo järvel ning teine peale ujumisetappe. Ka soos tuli lahtisi kohti ette ning Kristel tegi suure sammu edasi ja hüppas üle lahtise vee. Pidi ikka hullude seiklussportlaste seltskonnas vääriline olema :-)
Kondisooja saime sisse Erki ja Marge juures saunas.
Pildialbum siin.
Tiit: Räätsadega Laukasoos
Kaja: Räätsadega Laukasoos