Kolme paadiga: Kaja-Leivo, Maare-Heiti, Pille-Asko.
Meie teekond sinna ja tagasi.
Ohtlik Osmussaare tee
On teada, et Osmussaarele minek nõuab head ilma. Seal vahepeal on Sundsteini madal, mis laeva- ja meremeeste sõnul ei võimalda igasuguse ilmaga Osmussaarele minna ja on suisa ohtlik.
Kui kaardil vaadata siis see madal jääb täpselt sinna kuhu viib meie esimese päeva punase joonega sakk. Ja milles seisneb ohtlikkus? Seal kõrval on nimelt veesügavus 50-60 m ning see tõuseb väga lühikese vahemaa järel 2,7 m peale. Seega, kui on idatuul ja meri on korralikult elama pandud, tõusevad selle madaliku juures merest lihtsalt üles suured lained-veemassid.
See töötab samal põhimõttel nagu tsunamid seal India Ookeanis, et sügavas ookeanis pole lainet nähagi ja kõik laevad tunnevad end turvaliselt, kuid kaldale jõudes tekitab tohutu laastamistöö.
Osmussaarele
Kuna Pille-Asko olid esimest korda meiega tiimis siis Pille väljendas aegajalt oma muret, et kas on ikka matkatempo jne. Noogutasime selle jutu peale.
Meri oli praktiliselt plekksile kuid me olime kindlad, et Sundsteini madala juures toimub hirmus lainemöll ja lähme seda vaatama. Tegime ümber vastava meremärgi ka tiiru, kuid mida polnud – need olid lained. Polnud lainepoegagi.
Olles selle kõige ohtlikuma koha üle vaadanud ja võisime jätkata saare suunal.
Tiir ümber saare, vaatasime mere pealt turiste, ronisime ühe pooleks hammustatud kalalaeva vraki otsas ja tulime tagasi Lõunasadama juurde campingusse. Teekond 21 km.
Saarel
Peale väikest piruka ja telgipüstitamispeatust valmistusime saarele ka jalgsitiiru peale tegema.
Kell oli vahepeal ennast juba üle 18-ne kerinud kuid ilm oli endiselt palav. Sõnavahetus aga ettevalmistuste juures oli järgmine: “oi, sa paned liibukad, kas jooksma hakkad”, “miks sa pikad riided kaasa võtad, kas nii kaua läheb või”, “Heiti, miks sul nii suur seljakott on” jne.
No ja kui me minema hakkasime siis mina mõtlesin et paar igavamat kohta võiks ju tõesti kerget sörki lasta. Nii ka ennast väljendasin ja alustasime koos Heiti ja Askoga kerge jooksuga.
Seepeale Pille aga arvaski, et “ma võtsin ühe teise paketi siia saarele tulles, ma pole tippsportlase paketi eest maksnud”.
Eks me siis rahunesime selle peale maha, sest jooksukumme meil kaasas polnud millega naisi jooksu ajal vedada.
Tiir tuli välja pikk. Algselt plaanisime kahe päeva peale selle jagada. Kuid liikudes ja kaarti lugedes vaatasin, et “kui me kabeli juurde läheme, siis lähme veidi veel ja vaatame selle suurtüki kauglaske kahuri aluse ka ära” ja kui me seal olime siis mõtlesin, et “aga vaataks siis juba selle teise torni ka ära” ja kui seal olime “siis polnud enam mõtet tagasi keerata” ja nõnda olimegi põhjatipus ning tuletorni juures väljas.
Õhtul imetlesime muhu regatti ning pidasime plaani, et “läheks käiks õige mandril peol ja peale seda tagasi”.
Tagasi maa poole
Meri oli järgmiseks päevaks natuke loksuma hakanud. Nii palju ta aga ikka ei loksunud et oleks tahtnud uuesti selle meremärgi juurest läbi sõita.
Vahepeal aga süttis meil plaan, et läheme parem hoopis otse Haapsalu poole ning palume Mamburil meid Dirhamisse autode järele tuua. Erinevaid skeeme arutades jõudsime ikka selleni et läheme otse Dirhamisse.
Üks asjaolu oli taas see, et “meil polnud ikka tippsportlase pakett võetud”.
9,3 km läbisime 2 tunniga ning keskmiseks kiiruseks ligikaudu 5km/h.
Tulemuseks on kõik päikesekõrbenud ning rahulolevad.