Kui ma peale starti esimest korda kella vaatasin, oli möödunud 52 minutit ja ma mõtlesin “oh shit, nii me küll lõpuni ei jõua”. Me olime enam-vähem viimased. Mulle ei jõudnud kohale kuidas võib nii aeglaselt liikuda. Aga ilmselt põhjus oli pigem selles, et kui ma siis oleks küsinud Kajalt, et “kuidas vorm on”, oleksin saanud vastuseks “saiavorm”. Rajal me muidugi sellistest asjadest ei räägi, kuna siis me oleksime ilmselt esimese tunni käigus katkestama pidanud.
Nojah, nõnda me siis tiksusime, sirgematel teelõikudel sain sõber kummi välja võtta ning selle abiga kiirendada meie jooksutempot, kuid metsavahel sellest asja pole.
Igatahes päike paistis ja hea oli olla.
Rajal oli sisuliselt 2 etappi, mille käigus võis midagi korda saata. Need olid siis ratta tulip-orienteerumine ja kanuu veehoidla peal. Ja ma pean ütlema, et mõlemaga läks meil suurepäraselt – ehk siis ei jooksnud nagu lambakari “nagu kõik ees, nii meie järel”.
Esiteks ratta tulip. See on selline orienteerumise viis, kus on öeldud legendis stiilis, sõida 60m siis keera paremale metsateele, nüüd sõida 270m ja keera vasakule kruusateele jne. Kuna sellise meetodiga on väga lihtne inimesi lollitada ehk siis mingeid mõttetuid paunasid, haake ja ringe teha, tuleb seda sama skeemi lugeda võimalusel koos kaardiga.
Tulipi algust me siiski välja ei lugenud ja seega tegime ühe väikese tiiru seal stardialas. Edasi tegime ühe metsaraja ning siis olimegi kaardis. Ühel ristmikul kus suur kamp rattureid arutas mida teha, kutsusin Alari kõrvale ja ütlesin talle, et ootame kuni nad ära lähevad. Nad läksidki ja peale seda saime me teises suunas minema sõita. Vältisime lihtsalt ühe äärmiselt tobeda ringi tegemise. Edasi oli vaja keerata miskile raiesmikule ja seal tiirutades lõpuks üle oja kruusateele tagasi jõuda. No ei tahtnud me sinna keerata – seega lugesime kaarti ning ma näitasin näpuga kus järgmine punkt asub – selge pilt. Mööda suurt teed punkti poole ajama.
Ühes kohas kohtusime Jaanuse tiimiga, kes oli just pikalt raiesmiku ja metsaringilt tulnud, meil aga oli oma siht ees ja läksime otse punkti.Järgmine punkt aga oli nr 43 ning Alar, vana orienteeruja teadis kohe, et ühel võistlusel ei sa olla kahte ühesuguse numbriga punkti. Seega oli meil ka teine punkt sisuliselt ilma tulipi legendi lugematagi käes. Viuh tõmbasime sinna kohale.
Ma kujutan ette, et antud lüketega tegime endale üsna mitme tiimi ees edumaa.
Nüüd paar rajale jäävat punkti ja kanuu. vot see oli alguses pähkel, Veehoidlal oli kohutav tuul ja kõrge laine, mistõttu pidi väga targalt otsustama oma trajektoori. Ok, esimesed 2 punkti olid selged, otse üle, mina jooksen punkti ja siis jooksen saare poole ja kohtun enne seda taas Kaja ning Alariga. Seejärel panevad nad mind taas kaldale ja ma jooksen kaldalt kaks punkti ning samal ajal liiguvad kanuuhärjad 66 punkti peale. Sealt veame üle (vahepeal saame ka ühes metsajärves kanuutada :), ning võtame kõige kaugema punkti.
Siis sinka-vonka võtame tuulele ja lainele avatud punnid ära ja lõpuks lisaülesanne. Paarisköite ületamine Alarile ning seejärel jooks saare ühest otsast teise ja tagasi. Tagasi jõudes oli otsus ühene, veame kanuu üle saare ja lähme teiselt poolt vette. Senikaua kuni ülejäänud tiimid seisid mõtlikult ja arutasid kas seda teha või mitte, olime me ilmselt juba tuule- ja lainevaikse vee peal.
Alles tükk aega hiljem ilmusid selja tagant teised, kes olid siiski otsustanud ümber saare mõlada. Nad olid selgelt kõvemad kanuutajad meist, kuid nii kõvad nad ka õnneks polnud, et ümber saare tulekuga meile järgi jõuda.
Nüüd oli vibulaskmine, mul õnnestus 4 lasuga kolm noolt märklauda saada, seega
MISSION COMPLETE.
Kaja pidas terve raja ilusti vastu oma saiavormiga ning hakkas lõpuks ilmselt isegi “soojaks” minema. Ja kuna tempo oli tegelikult suhteliselt madal, püsis ka Alar terve võistluse reibas ja aktiivne.
Kui me olime õhtusöögi seal keskuses lõpetanud, jõudis ka meie väga hea sõber tiim “hundi jälgedes”. Tõnis, ma pole nii hea sõna- ja laulumeister kui sina aga sel hetkel ma oleksin siiski tahtnud midagi sellist öelda mis teie südamed soojaks teeks. Ja muidugi oled maailma parim pulmaisa!
Lõpetuseks, käesoleva võistluse edu tagasid meile kohad kus tuli mõtiskleda ja arukalt rada teha. Ehk lihtsalt jõuga tõmmates oleks me enam-vähem viimased olnud.
Kaja kirjutab oma saiavormist.
Alari jutt ja pildid.
Medisofti tiimi tegemine võistlusel.
Inglid pajatavad oma tegemistest.
Tulemused ka juba üleval: http://www.xdream.ee/tulemused/09_ardu/tulemused.htm
Tulemusi analüüsides sai selgeks, et alguses võistlesime kohtadel vahemikus 70-80, kuid kahe rattaetapiga – so. tulip ja “võta 4-st punktist 2” möödusime 20-st tiimist. Ja kanuuetapiga jõudsime ette ca 15-st tiimist.
Meie siis segavõistkondade seas 9. koht (kokku 22 tiimi) ja üldarvestuses 37. koht (kokku 90 tiimi). Täitsa keskel nagu alati.