Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad

Eesti maastiku maratoni 25km võit

2025-10-13T10:38:00+00:00

Käärikult autoga Pikkjärve äärde on 3h sõitu. Starti jõudes palun Kajal teha 15min jalutuskäik, et saaksin autos magada. Kell 10:15 avan silmad. Jätkuvalt unise olekuga topin jalga võistlustossud. Kogu keha on rammestunud, parema meelega magaksin edasi ning üldse laseks Kajal ennast koju ära sõidutada.

Eelmisel päeval jooksin Munamäe-Võru maastikujooksu, kus pulss on alates teisest kilomeetrist 168-170 ehk lihtsamalt öeldes 16km punases. Üle pika aja teen korraliku finiši ja olen M50 võitjana kurnatult maas.

Nüüd aga kilekas selga. Soojenduskilomeetril pelgan isegi seda, kui kohutavalt raske on varsti teha ka kõige lihtsamaid põlve- ja sääretõste harjutusi, rääkimata eesootavast võistlusest, mis tundub täiesti hirmutav. Stardis tunnen, nagu ei oskaks enam kiiresti joosta ning kardan, et stardipaugu kõlades hakkan lihtsalt teistega koos mõnusat kopli sörki tegema.

Ometi tulen siia võitma üliägedat põdra trofeed, mis eelmisel aastal jäi maratoni distantsi teise kohaga täpselt minuti kaugusele.

Tänased konkurendid: Timur jooksis septembri lõpus muljetavaldava maratoni 2:44. Jevgeni on lihtsalt mitmekülgne tugev jooksja, temaga olime koos 2023.aasta Veetka Ultra 50km-l. Lauri Luik - kiire maanteejooksu äss, 10km aeg alla 34min.

Stardis paar kiiremat sammu, et lühike muda enne teisi läbida. Nüüd hoiame koos Timuriga 3:50 tempot grupi ees.

Kohe tuleb 3km laudteed üle raba, kus möödumine pole võimalik. Pean seal kindlalt esimene olema, et mitte lasta ette noori uljaspäid nagu Lauri või Timur. Nende stardiärevus võib tempo viia 3:30-3:40 peale ja täna oleks see mulle liig mis liig. Niigi keel suunurgast väljas ja hingeldan nagu koer. Õnneks laudtee juhtoina kohale suurt tungi pole ning saan hoida kogu grupi kenasti 3:50 tempos.

Paukjärve mäest üles minnes lasen Timuri ette tempot tegema. Hea minek on tal, pulss hakkab kohe palju kiiremini taguma.

Igasugu jaburad mõtted tulevad aga pähe. Ühest küljest on hea meel, et olen suutnud 5km esimese pundis püsida. Samal ajal kipub mu auruvedur vile peale minema ja kui see juhtuks, siis oma kujutluses kukuksin lihtsalt pikali. Oleks telefon, helistaks Kajale palvega mind siit ära viia. Lähim autotee paraku on jube kaugel.

Okei siis, katsun edasi joosta ja end käima saada. Sest nagu peatreener Tarvo Jõeste stardis ütles "esimene pool tuleb täiega panna ja teises pooles tuleb lihtsalt juurde panna".

Järvede vahel on järsk sein, kus selgub ka Timuri esimene nõrkus - tal on ohutunne kiire ja tehnilise laskumise ees. Läheme Jevgeniga temast mööda ja küll ta meile järgi võtab. Saan juhtrolli ning see on hea aeg elu üle järele mõelda. Ausalt, jooksmine siin metsasinglitel tundub juba päris mõnus ning kõik kiira-käära singlid on lahedad. Mida kiiremini, seda toredamad. Aga mis see siis on, Jevgeni hakkab vahet sisse jätma? Timur tema taga pole sellega rahul, hüppab mööda ja tuleb mulle kenasti sappa.

Jussi nõmmele jõuamegi koos Timuriga, Jevgeni ning Lauri tulevad juba kaugemal omas tempos.

Mulle tundub, et säästan liiga palju Timurit ja talle jääb palju jõudu lõpu jaoks. Parem lasen ta ette ning las jookseb end kohe tühjaks. Teesklen, et tõusul on raske ja ta läheb hea meelega mööda. Oeh, oli see ikka hea mõte, nüüd pean tema sabas nõmmelt 3:30-ga alla lendama. Ja oh õudust, mida-mida, ka metsapeatusele hüppama!

Kuigi teen elu kiireima püksid-alla-püksid-üles, on Timur juba kaugel. Sisendan, et pikk tee on veel minna ja kõike võib juhtuda.

Varsti märkangi, et tehnilistel lõikudel meie vahe väheneb ja 2-3km järel olengi tal uuesti järel. Nüüd üks tehniline laskumine ja edasi vean jälle mina.

10km lõpuni, kas Timur hakkab juba väsima või mitte? Ei saa kuidagi aru, seega proovin uuesti endist taktikat ja lasen ta tõusunukil vedama.

Nii-nii. Liigub küll, aga tunduvalt rahulikumalt, ja see on hea märk. Minu pulss kukub 148 peale ehk siin on mehiselt ruumi korraliku lõpu jaoks.

Ühes mudases kohas nikastab Timur korraks jalga. Jätan aeglasemaks, et ta uuesti järgi saaks ja koos edasi liiguksime. Aga ta ei tule?!

Ok, kui nii, siis nii, järelikult on õige aeg korralikult ära minna. Veenvalt.

Vajutan tempo peale ning enam pole raskeid tõusunukke, pingutan kõik korralikult üles. Paar viimast kilomeetrit tulevad lennates. Päris lõpu lasen rahulikult, et finišeeruda naerul sui ja puhtaks pühitud ninaga.

Timur lõpetab minut, Jevgeni kolm minutit hiljem ja siis kohe ka Lauri.

Olen õnnelik, et alguse üle suutsin elada, sest edasine on juba ajalugu.

Üllatuslikult sünnib ka rajarekordi väike uuendus.

Võidutrofee, see imeilus põdrapull, on kõike seda väärt.

Hoka Speedgoat 5

2022-04-15T11:12:00+00:00

Mina olen Speedgoat 4, maastikujooksu ekstraklass. Ma olen kõige rohkem elu näinud jooksutoss siin esikus. Nii mõnigi kord porise ja mudasena õuest tulles arvan, et nüüd, nüüd on kõik ja seekord tõstetakse mind tossude viimsepäeva kohvikusse. Aga ei, siiski mitte, ikka veel viiakse mind duši alla ja küüritakse harjaga puhtaks.

Vasakul EVO Speedgoat 4 ja paremal uus Speedgoat 5.

Välja ei lähe ma aga kunagi niisama asja ees, teist taga. Minu kanda on ultrapikad ja kõige raskemad võistlused, eriti just mägedes. Ja seda teen ma väga hästi!

Olin täiesti puhas ja säravkollane, kui mind esimest korda Taliharja Vanakurjale jalga pandi. Lumine ja mudane 101km pikkune Eesti võistlus oli aga alles soojendus elule, mis mind ees ootas: Chamonix, Alpid, Püreneed, Itaalia, Šveits… Kui esimest korda Prantsusmaal mägesid nägin, olin armunud esimesest silmapilgust. Ainult mäkke-mäkke, anname tuld, laome hagu peale, ärme lõpeta seda kunagi, üles-alla, jookseme igavesti…! Nii ma mõtlesin ja nii ka läks.

Kui tavalised tossud pimeduse saabudes magavad, siis mina lippan tihti just öösiti mägedes ringi. Ja nii polnudki ma väga üllatunud, kui kord seoti paelad veidi enne südaööd ning suund läks Mont Blanci tippu. Wow!

Teate ka kui kõrgel see on? 4810m, ja terve tee täiega mäkke.

Tippu jõudsin kerge hommikuse sörgiga. Ja kui rohmakad mägironimissaapad ja kassid-kirkad lihtsalt tardusid mind nähes, arvasin, et see on vist küll igas mõttes minu elu tipphetk. Aga ei, alla joosta oli veel lahedam! Laiad lumeväljad olid nagu loodud tuiskamiseks, saatjateks mägironimissaabaste jahmunud pilgud. Mis mul neist, kiirus oli aina pöörasem.

Minu tegelik eluhetk oli hoopis see, kui lõpetasin 170km pikkuse UTMB jooksu. Päriselt, mul oli tunne nagu olümpiavõitjal, kui kihutasin mööda punast vaipa läbi juubeldava rahvamassi finiši poole, kõik mulle lehvitamas ja finišikaare all käimas suursugune kaamerate möll. Olin küll võrdlemisi porine ja kriime täis, kuid jooksin lõpuosa siiski eeskujulikult. Kuigi hiljem selgus, et ma siiski ei võitnud, jäid emotsioonid sellele vaatamata võimsad.

Teised tossud siin kuulavad mu lugusid suure huviga, aga ega nad neist muidugi päriselt aru ei saa. Ei peagi, neil on teistsugused rajad joosta ja omad võistlused võita. Eks ma siis arutlen nendega Trummi tõusudest, mida nemad „mägedeks“ nimetavad.

Nüüd annan aga teatepulga oma järeltulijale, Hoka uuele lipulaevale Speedgoat 5-le. Jutustan talle edasi ka kõik Speedgoatide suguvõsa lood ja alustan sellest, et kõige esimene Hoka siin esikus oligi meie kauge esivanem, Speedgoat 1, kes alustas oma karjääri Laulasmaa ultraga.

Hoka Cielo X MD

2022-03-26T09:13:00+00:00

Mina olen ilus heleroheline Hoka Cielo. Kui mind karbist välja võeti siis toas viibijad vaid ahhetasid. Hiljem kuulen teiste tossude käest, et sellise vastuvõtu osaliseks saavad küll vaid üksikud. Ma olen väga väga kerge ja õhuline ning talla all on teravad plastikust ogad.

Üks tüdruk pani mind aga kindla käega tagurpidi ning keeras minu sisse metallist naela. Teate mis tunne see on kui keegi keerab sinu sisse kruvi? See ajab kihelema, veidike on kõdi ning ajab naerma aga kõige rohkem tahtsin muidugi siputada. Aga kus sa siis saad, tugevalt hoitakse kinni ja kollane kruvikeeraja muudkui aga pingutab nael naela järel. Lõpuks olid kõik sees ning nüüd olen ma päris ohtlik ja äratan aukartust.

Mind pannakse jalga ainult spordiväljakul, ja-jaa, isegi sinna kohale ei saa ise kõndida. Pean ootama oma aega ühes lumivalges Hoka kirjadega kotis. Aga need naelad, need supsavad kummimaterjali sisse ja oi kui mõnus on erakordne pidamine ning kiirus seal spordiväljakul. Tuul aina vuhiseb üle paelte. Siin rajal saan lõpuks ka tunda, kuidas minu sisse pandud karbon-plaat mind igal sammul lendu lükkab ja lisatõuke annab. Ja otsekui konkurente pimestav tulejutt on taga kui päikesekiired mu taldadelt vastu helgivad.

Tõin kohe esimesel korral kaks Eesti MV medalit 800m ja 3000m jooksudelt. See tundus täiesti loomulik, ma ju olengi selleks loodud. Hiljem kodus selgus, et mõned tossud pole kunagi ühtegi medalit näinud ja küllap ma olen õnnesärgis sündinud. Punastan veidi aga olen salamisi väga õnnelik selle üle!

Jutustan teistele staadionielust, et seal on isegi märgid üleval mis keelavad mul staadionilt välja astuda. Ükskord sattusin sealt maha astuma, oi seda õudset ja kohutavat naelakriginat, jube ebameeldiv kui keegi minuga nii teeb.

Mul on veel kõikide nimed segamini, aga väga palju huvitavaid lugusid kuulen teiste käest. Speedgoat rääkis ainult mägedest, RocketX jutustas maratonidest (tal on ka muide karbon sees), Mafate selgitas mis on lumi ning Rincon ütles lihtsalt, et tema on miljon korda Õismäe-Hiiu kergliiklusteel jooksnud.

Mul on nii-nii toredad sõbrad!

10 starti Garmini kellaga

2022-02-15T15:54:00+00:00

Tähistamata radadega jooksuvõistlused on tulnud et jääda. Säästame loodust erinevatest kileribadest jms märgistusest.

Garmin on siinkohal väga asjalik valik ning võimaldab lihtsal viisil jälgida, et õigel rajal asud ja kui kaugel on järgmine oluline punkt.

1. Ultra Bladzina 168+ km, Poola. 18-19 veebruar 2022

Üks viimaseid paiku Euroopas kus hoitakse ja säilitatakse ürgmetsa selle otseses tähenduses. Poolas saa joosta 100 miili maastikul mida rikastavad mahalangenud metsikud puud ja veetakistused nii kraavide kui väiksemate jõgede näol, mõned neist ilma sillata.
Rada on suures osa märgistamata ning korraldaja lausa eeldab, et kõigil on kaardi ja trackiga kell. Garmin, sinuga on rõõm olla tundmatutel radadel.

2. Põgenemine Paldiskist, 24h jooksmist. 2. aprill 2022

Kui põgeneda, siis ikka organiseeritult. Igatahes tuleb Paldiskist joosta nii kaugele kui võimalik.
Kes-mis aitab aga õiges kohas ära keerata ja võimalikult kaugele jõuda? Ikka Garmini kell mis näitab teekonda ja kaarti.

3. 24h ultrajooks, Eesti. 28-29 Mai 2022.

Ultrajooksjad, nagu ka mitmete teiste alade tegijaid võib liigitada veidrike hulka. Eriti kui neile tuleb pähe 333m pikkusel staadionil 24 tundi ühes ja teises suunas tiirutada.
Ma arvan et ainus asi mis mind siin kuidagi elus hoiab on Garmini kell. See aitab aru saada vähimastki muutusest nii tempos kui pulsis. Mulle meeldib sellistel ringidel hoida tempot ühtlasena, max hälve 1-2 sek ringi kohta.

4. Tuur de "ümber millegi", ~200km. 3-5. juuni 2022.

Jookseme sõpradega ümber millegi. See miski pole aga enam 300m staadion vaid mingi suurem asi.
Igatahes tuleb taaskord liikuda mööda tundmatuid radasid ning on täiesti elementaarne et Garmini kell koos kaardi ja trackiga on selle ümber millegi jooksmise edu faktor.

5. Rõuge Kolme torni maraton, 42km. 16. juuli 2022.

Vahepeale üks lühike jooksuots nagu maastikumaraton. Rada ilmselt on tähistatud kuid mine tea, parem ikka kui kell on käel millelt kontrollida, et ikka finiši suunas liigun. Äkki on mõni kavalpea metsas noole ringi tõstnud? Kunagi ei tea, Garmini kell on ikka abiks

6. Estonia Big Epic Trail, 450km. 6-11 august 2022

See on üks lahe üritus ja jooksja paradiisilik unistus. Päeval jooksed, õhtuks on valmis telk, söök, massaaž ja magamisase.
Puhkad, sööd, oled hoolitsetud ja jooksed. Selline tore nädalane puhkus. Ilmselgelt rada pole tähistatud, ikka track peab kellas olema ja kui kell on aluskaardiga, nagu Garmin, siis on lausa lust õigel teel püsida.

7. 6-12-24h ultrajooks. 27-28. august 2022

Jälle üks ringijooksjate unistus. Jookse kiiresti ja jookse kaua. Garmin hoiab pulbitseva energia kontrolli all.

8. Haanja 100 Ultra. Oktoober

Kui juba on sel aastal peamiselt Eesti võistlused siis võibolla satub ka Haanja 100 jalgele. Ja kes see siis ilma kellata seal jookseb. Ikka kella abil pean arvestust ringide hulga üle, nii ju lihtsam.

9. Taliharja Vanakuri 101km. Jaanuar 2023

See on juba traditsiooniline ultrajooks Eestis. Seekord seame sammud Hiiumaale ja vaatame kui suure ringi 101km-ga õnnestub teha. Kell navigeerimisvahendina on sellel võistlusel alati oluline eeldus. Ja Garmin on ennast siinkohal õigustanud.

10. Spine Race, 250km, UK. Jaanuar 2023

Spine on üks karmide võistluste tegija. Korraldaja poolt on aktsepteeritud ainult robustsed, tugevad ja ilmastikukindlad GPS-seadmed. Navigeerimise mõttes siiski need seadmed jäävad kotti ning peamiselt liigutakse kella abil. Maksimaalse aku vastupidavuse tagavad siin võistlusel aga vaid Garmini uusimad kellad.

Taliharja Vanakurja võistlusele Garmini kellaga

2022-01-12T12:45:00+00:00

Taliharja Vanakuri on üks ektreemsemaid võistlusi Eestis. Tavapäraselt tuleb siin liikuda 101km jalgsi, rattaga või suuskadel. Sel aastal on eriti sõgedatele tüüpidele lõpetuseks 24 km pikkune lisaring (Sõge Sõõr). Seega kokku 125 km maastikul jooksmist. Ja lund on praegu Viljandimaal 25-30cm.

Rada pole tähistatud ja liikuda tuleb mööda kaduvaid metsarajakesi, ronida üle maha langenud puude, hüpata üle kraavide, sumbata soos või lihtsalt lükata paksus puutumatus lumes esimest jälge.

Vanakooli tegijad võtavad ühte kätte kaardi, torkavad pöidlale või randmele kompassi ning hoiavad end kaardilugemisega pikal rännakul ärkvel. Uuema aja matkajad aga kasutavad kõikvõimalikke tehnilisi abivahendeid, et sellel ohtlikul seiklusel rajal püsida.

Milline on parim seade rajal püsimise jälgimiseks?

Pole kahtlustki, et selleks on suure ekraaniga Garmini spordikell Fenix 6X Pro. X selle number 6 järel tähistab kõige suurema läbimõõduga ekraani. Ja nii nagu merel pole ükski laev liiga pikk, pole ka kella puhul ükski sihverplaat liiga suur, et mõnusalt kaarti ja rada jälgida.

Selle võistluse rada on täpselt ette teada ja korraldajate poolt ka digitaalsel kujul ette valmistatud.

Vaata rada ja selle saad ka alla laadida siit: Taliharja Vanakuri 2022 - 124km Running

Võrreldes korraldaja koostatud rajaga, kandsin vahepunktid nutikal moel rajale, et oleks võimalik näha distantsi järgmisse punkti. Pikkadel radadel on hea teada kas joogipunktini on 5 või 15 km.

Kes soovib ennast tehniliselt harida, siis hea juhend on siin: Leivo: seiklus, sport ja head sõbrad | Garmini kella navigeerimise varjatud võimalus (ekstreem.ee)

Miks Garmini kell?

Kell näitab kaarti, teede ristumised, metsad, lagedad, järved, kraavid – kõik on peal.
Kell näitab rada sellel kaardil.
Kell näitab kui palju on maad järgmise medaljoni, joogipunkti või finišini.
Kella aku peab kaua vastu.

Ja praegu on kelladel suurepärased hinnad: Garmin multisport kellad. Triatloni spordikell. Garmin Eesti.

Aku kestuse pikendamine

Sagedasti esinev küsimus on, et kuidas pikendada kella akukestust? Akukestuse pikendamiseks on allolevad soovitused:

Vähenda taustavalgustust. Ilma hakkama ei saa, kuid üsna madalaks saab panna.
Keela WiFi ja ja Bluetooth ühendused.
Kasuta kaardivaadet ainult siis kui seda on tarvis vaadata. Kaardivaade kulutab palju akut, kuna kell peab kogu aeg asukohta ümber arvutama ja seda kellal kuvama.
1. Hoia muul ajal ees mõni numbriline vaade.
2. Kui tahad kaarti vaadata siis klõpsa ekraanivahetuseks nuppu.
3. Vaatad kaardi ära ja klõpsad numbrite peale tagasi.
Kui pulsiinfot ei vaja, siis lülita see ka välja, ka randmelt lugemise pulss.
Jälgi, et muud andurid (ratta vms.) oleksid „Off“ asendis ja mitte „Search“.

Kuidas saada kaart kella?

Laadi alla track FIT-formaadis. Taliharja_Vanakuri_2022.fit
Ühenda kell arvuti külge juhtme abil.
Kopeeri Taliharja_Vanakuri_2022.fit fail oma kella sees kataloogi Garmin->New Files.
Ühenda kell lahti ja pane käe peale.

Kuidas alustada navigeerimist?

Käivita jooksuprofiil – Trail Running.
Vajuta korraks kella vasakul küljel keskmist nuppu.
Vali Courses / Teekonnad.
Leia ja vali Taliharja Vanakuri 2022.
Vali „Do Course“ või „Koosta teekond“.
Käivita jooksmine ja hakka kaardi järgi liikuma.

Kohtume siis rajal Garmini kelladega, jõuad veel poest läbi lipata :)

Valitsedes keha ja vaimu: Eneseteostus läbi spordi, UTMB 2021

2021-09-18T10:02:00+00:00

Täpselt kolm aastat olen seda päeva oodanud. Ja siin ma nüüd lõpuks seisan, või täpsemalt istun - Chamonix kiriku esisel tänavasillutisel koos tuhandete teiste jooksjatega, maailma populaarseima ultrajooksu Ultra Tour Mont Blanc stardis.

Teadmatus, mis viib meid lõpuni

Püüan keskenduda, kuid mõtted on rahutud. Mis ootab mind peale finišit, kui veidi enam kui ööpäevaga on joostud ümber Mont Blanci mäe 172 km ja võetud 10 000 meetrit tõusu? Finišit, kuhu on ajastatud aasta tippvõimekus nii füüsilises kui vaimses mõttes? Mis tunne see on? On see eufooria, rahulolu, õnnelik olemine, või hoopis väsimus, magamatus ja suutmatus enam ühtegi sammu astuda…? Sel hetkel ei oska ma veel küsidagi, mis tunne on see, kui finišis saad teada, et lõpetasid maailma populaarseima ultrajooksu esimese saja hulgas ja pead nüüd eliitjooksjana dopinguproovi andma?

Mitte keegi ei oska üheski stardis ette kujutada, mis tunne on finišis

Valu, kõigepealt on valu. Aga mitte kohe, alguses on liigeste-lihaste kangus, kuid ka rahulolu teadmisest, et rohkem pole tarvis joosta. Ent arusaam, et keha üle ei valitse enam meel ja tahe jõuab kohale ning kasvab iga tunniga. Keha saab olla see, kelleks ta on sündinud.

Kell on kaks öösel, toas laiub kottnähtamatu pimedus. Kõik magavad, kui ühtäkki ärkan tormilise hapnikupuuduse tõttu hingeldades ja kirjeldamatu valutundega. See hoovab jalgadest, kuid matab mind üleni. Hingeldan põhjuseta ja keeran hirmunult voodiservale istuma, teadmata, kaua see kõik kestab.

Võimsa valumulli külge klammerduvad kõik keha- ja jalaosad, kes soovivad, et neid kuulda võetaks. Ereda leegiga põlevad sääre- ja reielihased teevad kõva häält, et on ebanormaalne neile selline koormus panna. Põlvi paigal hoidvad sidemed teatavad valjult, et nemad rohkem mägedesse ei tule. Ülekaalukalt kostuvad teiste hulgast aga tuld pritsivad jalatallad, kes nõuavad endale aegade lõpuni õigust mitte kunagi enam maad puudutada. Ja muidugi valutavad nii seest kui väljast kõik luud-kondid, kes soovivad vaid mitte valutada. Kas sellepärast olengi stardis?

Väikeste eeliste kuhjumine

Siin, stardikoridori eliitjooksjatele mõeldud alas, on ruumi liikuda ilma stardipositsiooni pärast muretsemata. Paari meetri kaugusel eraldusriba taga algab tavastardi koridor, kus tihedalt külg-külje kõrvale on kokku surutud järgmise stardigrupi tuhandepealine inimmass. Nendega koos oleksin pidanud olema ka mina, kuid vahetult enne starti andis korraldaja teada, et kuulun eliidi hulka ning stardin eest.

Eliidist startimine annab sedavõrd suure massistardi puhul tuntava eelise. Nagu ka näiteks terveks suveks Chamonix’sse kolimine, mida võimaldas eemalt töötamine, puudub vajadus arvestada suureks kasvanud ja iseseisva elu peal olevate lastega, maailma tabanud pandeemia tõi elamiste rendihinnad alla jpm.

Pealelõunast päikesekuuma võimendavad nii kitsas tänav kui tume asfalt. Sätin end istuma suure kivist lillekasti varju. Pealtnäha ollakse rahulikud, kuid pisiasjad reedavad ootusärevust.

Stardikoridoris, keset sõiduteed istuval naisel läheb ümber veepudel ning ta tegeleb nüüd asjade kuivatamisega, tekitades asfaldile oma pükstega märgi istumisjälgi. Koomilisena mõjub rohelise särgiga jooksja, kes ei suuda istuda ja rullib pöidlaga oma särgiserva, tammudes vaikselt jalalt-jalale otse eliidi stardilindi taga. Maailmatipud saabuvad pealtvaatajate pasunakoori saatel viisteist minutit enne starti. Nemad tulevad viie-kuuekilomeetriselt soojendusjooksult. Tervitavad üksteist, annavad lühikesed intervjuud, keskenduvad.

Juba veerevad viimased minutid. Ärevus kasvab, kõned peetud, peade kohale tõmmatud linti ületab akrobaat, kõlaritest kostab pateetiline Vangelis „Conquest of paradise“, stardikoridorid on koos ja võistlejad seisavad tihedalt õlg õla kõrval. Käed kobavad viimast korda, kas kotilukud suletud, kas jooksukepid kinni, kas joogipudel paigas.

Viis-neli-kolm-kaks-üks-start!

Oluline on omada sisu

Kui viimaks valla pääsenud kahurikuul lendab jooksjate mass pealtvaatajate spaleeris kitsaks surutud Chamonix peatänavale. Kõrvulukustav on kaasaelamine alpikellade, pasunate, käristite, prantsuse-inglise-hispaania-itaaliakeelsete ergutushüüetega. Ja muidugi see legendaarselt armas laste kätemeri. Väikesed, soojad, harali näppudega pehmed pihud tervitusi ootamas ja ülespoole suunatud, tähelepanu otsivad siirad silmad. Sellele on võimatu mitte vastata. Naeratan, sirutan käe ning libistan selle üle maailma kõige õnneliku ja nunnuma kätemere, jooksutempo on kõrge ning puudutus kostub kui tihe tärin.

Teise kilomeetri lõpuks jõuame Chamonix’ linnapiirile, kus asub piirkonna kõige kuulsam kaljuronimise piirkond Les Gaillands. Sein on värvilistest köitest triibuline ning igal kõrgusel klammerduvad ronijad kaljule, et suurele spordisündmusele kaasa elada. Ülalt vaadates paistab jooksjate rivi kui paisu tagant valla pääsenud jõgi. Kiirelt, teravalt ja ilma igasuguse takistuseta lendavad maailma tipud. Sellele järgneb vahutav, pidevalt kohti muutev ning paremat jooksusängi otsiv inimhulk, kuni kohale jõuab lai, rahutult kobrutav, aga siiski ühtlaselt edasivoolav inimjõgi.

Kaheksa kilomeetrit joostakse kiirel metsateel, siin tagasi ei vaadata. Esimene suurem 800m tõus võetakse võimsalt. Ühel treeningul olime sellel tõusul koos sõbraga, kes kohe alguses küsiski: „Leivo, kas tõesti kavatsed kogu tõusu joosta?“ – „Sõber, vaatame enesetunde järgi. Näe, siin on küll veidi järsem koht, kuid see muutub kurvi taga veidi laugemaks, seega jookseme siit lühemate sammudega, aga kõndima ei hakka.“

Kui tõusunurk muutub aga püsivalt järsuks, siis kõnnitakse. Kiiresti. Ja enamik kasutab abivahendina jooksukeppe. Jõuliselt keppidele surudes läheb osa koormusest kätele ja ülakehale. Esimesed jõuavad tippu 43 minutiga, viiekümnes koht, kus mina liigun, kümme minutit hiljem.

Oskus valitseda kriitilisi hetki

Mägistel autoteedel on pikkadel laskumistel teelt väljasõidu kohad (runaway ramp) juhuks, kuid suurte ja raskete autode pidurid üle kuumenevad ja sõit ohtlikuks muutub. Sellise kriitilise olukorra puhul keerab juht rambile, mis auto sujuvalt kinni peab.

Jooksja pidur on tema jalad ning eritreeninguta „kuumenevad“ ka need kergesti üle, mistõttu muutub liikumistempo dramaatiliselt aeglaseks. Eliitjooksjad aga sellele mõtlema ei pea.

Enne laskumist surutakse kepid kotti või vööle, sest algab mägijooksu kõige raskem osa. Järsust nõlvast alla jooksmine. See on sisuliselt kukkumine, kus iga samm võtab vastu pidurduse, kuid annab kehale ka suuna. Jalgade liikumine ebatasasel maapinnal peab toimuma tohutu kiirusega. Mägimatkaja tarkust „iga samm peab pidama“ siin ei järgita. Sellel kivisel ja juurikasel maapinnal joostakse kukkumise piiril. Kas kivi püsib, kas jalg leiab maandudes õige asendi, kas sammule võib toetuda, ega siin peitu äkki oht jalg välja väänata - seda kõike tuleb mõista mikrosekundite jooksul. Inimene oma vonkleva keha ja igas suunas lehvivate kätega näeb välja nagu ta ei oskaks joosta, kuid tegelikult on see kõik tasakaalu hoidmiseks. Kui toetuspunkt ei pea ja veereb jala alt, siis amortisaatorina töötav põlv, puus ja kogu keha laskub vedruna madalale ning jätab liikuval kivil sammu vahele. See on oskus valitseda keha, mida saab õppida ainult mägedes joostes.

Esimese tuhandemeetrise laskumise peale kulub pool tundi.

Minu ettevalmistus on priima, viimased kaks kuud olen ainult Alpi nõlvadel jooksnud ja aasta algusest on kogunenud jooksukilomeetreid 3300 km ning tõusumeetreid enam kui 100 km.

Armasta pimedust ja õpi seal valgust nägema

Mäed mattuvad pimedusse kiirelt ja juba enne järgmist 2500m tippu süüdatakse pealambid. Mustendavas kõrguses paistvad tulukesed näitavad teed, kuid osutuvad mõnigi kord inimeste asemel hoopis tähistaeva servaks. Selline segadus on võimalik vaid hõredas eliidis. Tagapool, kus jooksjad tihemini koos, moodustavad pealambid vaatemängulise ja pikalt mäkke vonkleva valguseussi.

Karge öö toob mägedesse pilved ning kõrgemates piirkondades lüheneb nägemine vaid paarile meetrile. Tiheda udu kattevarjus jõuan üle mägede Itaaliasse, Courmayeuri, mis on Mont Blanci alla rajatud 10km pikkuse tunneli kaudu Chamonix kaksiklinn. Jooksen selle öises ja inimtühjusest vastu kajavas linnas, kus kitsad munakivisillutisega tänavad võimendavad iga pisemagi krõbina ja heli. Jooksukepid kajavad kiviseintelt mitmekordselt vastu ning meenub UTMB-eelsesse treeningprogrammi kuulunud 2018.aasta ultrajooks Omaani vadides: „kui laskumine muutub üha järsemaks, kui ootamatult hakkab mu enda hääl ja hingeldamine kõhedust tekitavalt kajama, on üsna selge et olen laskumas ühe korraliku vadi põhja, kus iga kukkuv kivi, kepiklõbin, ohe ja sõrmenips kajab mitmekordselt tagasi.“

Ka seista tuleb efektiivselt ja kiirelt

Joogipunktides on kõik esiotsa jooksjad läbimõeldult kiired. Iga sekund hoitakse arvel ja juba punkti saabudes on ühes käes tühjad pakendid ja teises pudel.

Courmayeuri vahepunktis on igaühel võimalik kasutada abilist. Mindki ootab toetajast abikaasa, toiduvalik lauale laotatud.

„Kaja, mina istun ja söön. Võta sina palun samal ajal mul tossud jalast, et saaksin soojendavad säärised jalga tõmmata.“ Aja kokku hoidmiseks räägin seda juba täis suuga.

„Kuidas sa ennast tunned?“ uurib temagi juba paelu lahti sõlmides.

„Alustasin liiga kiirelt ning nüüd on külm ja niiske ööõhk jalgadele liiga teinud ja ma ei suuda enam normaalselt mäest alla joosta.“

„Saad soojad säärised peale, söö kõht riisi täis ja soe hommik on juba kolme tunni kaugusel.“

Külm on ainult emotsioon

Üheksa tundi olen jooksnud läbi pimeduse, enne kui esimesed päikesekiired Mont Blanci aheliku tippudest aegamisi allapoole voolavad. Kuid lootus õige pea saabuvas soojuses kümmelda kustub enne järgmist tõusu.

„Järgmises 2600m kõrguses tipus on temperatuur nulli ringis, puhub väga vali tuul ja kõik peavad enne lahkumist selga panema kaasasoleva kohustusliku varustuse soojemad riided,“ selgitab kohtunik.

Tal on õigus. Tipus küll ei saja aga riided muutuvad sellegipoolest tiheda udu tõttu läbimärjaks. Kahekordsed kindad ning kurguni suletud jakilukk koos aktiivse liikumisega hoiavad keha soojas, kuid paratamatult poeb külm naha vahele ning piitsutan end takka, et see rajaosa kiiremini läbida.

Tuletan meelde emotsioone ja keerulisi tingimusi Ushuaia ultrajooksul, mis kuulus tänase jooksu ettevalmistusprogrammi 2019.aastal. Nii ööl kui päeval oli vahetpidamatu sadu, mägedes lumi ja allpool vihm. See oli tõeline katsumus vaimule, et ennast nii ööl kui päeval liikumises hoida.

Kes valitseb oma meeli, teeb eduka finiši

Läbilõikav ja külm päikesetõus mäetipus asendub mõne tunni järel orus ootava kuuma katlaga. Taas on päev ja kuumust aitab leevendada vaid kõrgete metsade ja puude varjus kulgev rada. Paratamatult meenub järgmine treeningvõistlus Mehhikos, Copper Canyonis - minu kõige kuumem, aga ka erilisem jooksukogemus. Caballo Blanco ultramaratoni 40-kraadine kuumus küpsetas mul ajusid, kui samal ajal Tarahumarad, kes terve rahvusena on sündinud jooksjaks, nautisid seda rõõmuga.

Käsil on võistluse viimane kolmandik, kus väsimus ja valu muutuvad järjest nõudlikumaks. Olen sõnastanud ultrajooksjate tarkuse: „Stardis kohtume, kuna oleme treenitud, kuid edukas finiš on vaid vaimselt tugevatele.“ Kõik jõuavad ühel hetkel punkti, kust edasi viib tahtejõud. Peame valitsema oma meeli, et olla tugevam nii väsimusest kui valust. UTMB raskust iseloomustab katkestajate hulk, mis ka sel aastal oli 30%. Enamiku jaoks pole põhjuseks füüsis, vaid vaimu murdumine rasketes oludes.

Väikesed eesmärgid on lihtsamini saavutatavad kui üks suur. Garmini spordikell aitab hoomamtult pika raja joogipunktide ning mägedega väiksemateks tükkideks jagada. See toetab vaimu ning teeb rajaläbimise mentaalselt kergemaks.

Tipus ollakse üksi

Terve päev on möödunud mägedes ja taas leian end imetlemas päikeseloojangut. Õhk muutub ootamatult kiiresti kargeks ja viimase mäe otsas ei suuda enam isegi liikumisega hästi sooja sees hoida, õnneks on jäänud vaid tund. Tuhandemeetrine lõpulaskumine tuleb pealambi ja Chamonix linnatulede saatel. Kaasvõistlejaid nägin tund-paar tagasi, eliidis on hõre. Olümpiavõitja Lasse Viren on öelnud: „Jooksmine on üksildase inimese kunst“. Mida kaugemal eesotsas olla, seda üksildasem on sportlase teekond. Meenub maailma pikim, Kanadas toimunud 725km pikkune jõemaraton Yukon River Quest, kus koos paadikaaslase Andres Kaju ja võitjatena aerutasime oma kulla nimel 24 tundi täielikus üksilduses.

Laval särame koos

Võistluse viimane kilomeeter Chamonix linnas on kaugel üksildusest. Laia naeratusega läbin viimased õhtused tänavapöörded, löön taas lastele patsu, kaasa jookseb sõber kaameraga ja finišisirgel ootab abikaasa, et viimased meetrid koos üle joone astuda. Finiš on rohkem kui emotsionaalne, kallistame, särame, teeme finišikaare all pilte, rahvas elab kaasa, hõiskab ja aplodeerib. See on UTMB, maailmaklassi mägijooksjate spordinädal Chamonix’s.

Annan dopinguproovi ja liigun finišialast välja. Olen sõprade siginast-saginast ümbritsetud ja väga õnnelik.

See ongi tunne, mille nimel ööpäev tagasi stardis olin. Tunne, mille nimel pingutavad veel kuni järgmise ööpäeva need, kes praegu veel rajal on. Mina lõpetasin kohal 72, aga samasuguseid emotsioone kogevad ka 172, 1072, 2072 ja kõikidel muudel kohtadel lõpetanud.

----

Pikkade varjude maale

Kahepäevase autosõiduga Alpidest kodu poole jõuame õhtuhämaruse ajal Häädemeeste kanti. Tunnetan ootamatult selgelt ja tugevamini kui eales varem, kui hea on jõuda tagasi Eestisse, pikkade varjude maale. Lummatuna vaatan, kuidas üle mere lõõskava punase päikese käes, põõsaste ja laiade põldude vahel hüpleb autovari, läbi kraavide ja elektripostide meiega teeservas kaasa kihutab. Alpides, kus päike loojub minutitega, puuduvad pikad varjud.

Olen kodus.

Eneseteostus kui sisemise inspiratsiooni allikas

Epiloog. Kaks nädalat peale võistlust istun rahulolevana kodus ja ootan keha märguannet jooksma minekuks. Korjan puudelt kukkunud õunu, riisun õuemuru, teen mõne jalutuskäigu ja tunnen end lihtsalt õnnelikuna. Uued eesmärgid on sõnastatud, kuid enne saab keha oma puhkuse.

On suur asi viia ellu oma unistusi ja emotsionaalset naudingut saada. Sellest suurem saab olla vaid see, kui suudad sisemise jõu ja inspiratsiooniga ka teised inimesed oma unistuste teele tõugata.

Maastikujooksu ekstraklass EVO Speedgoat ja Torrent

2021-08-12T10:55:00+00:00

Maastikujooks esitab jalanõule kõrged nõuded nagu pidamine erinevates olukordades ja tehniline vastupidavus.

Alljärgnevalt võrdlen kahte Hoka tootevaliku trail-running jalanõud EVO Speedgoat ja Torrent 2.

Pildil: vasakul EVO Speedgoat ja paremal Torrent 2

Eesti maastikujooksu elementidena võib loetleda juurikatega kaetud teerajad, kaldus mäenõlvad, pehmed rabaservad, auklikud kruusateed, üle kraavide hüppamised ja rannakividel turnimised. Mäed lisavad sellesse loetelusse kõige nõudlikumad maastikujooksu osad nagu tehnilised tõusud ja pikad laskumised.

Lühikokkuvõte

Arusaadavalt on mõlemad maastikujooksuks mõeldud, kuid miks peaksin valime ühe või teise?

Speedgoat on paksema, põrutust vähendava tallaga ning väga üheselt eelistatud ultrate jooksmiseks. Muster on madalam ja sobib universaalselt erinevatesse oludesse – nii tehnilistele laskumistele kui ka siledamale maapinnale.

Torrent on õhema tallaga kuid üsna agressiivse mustriga. See sobib väga selgelt tehnilisele maastikule. Olgu selleks siis kas Eestimaine raba ja lumi või mägede kivised laskumised. Õhema talla tõttu sobib pigem keskmise pikkusega jooksudele ja üle viie-kuue tunni järjest tehnilist liikumist hakkab tallast läbi tulema.

Sarnasused / erinevused

Kaal, Torrent pisut kergem (minu jalanumber 45 1/3)
- EVO Speedgoat: 293g
- Torrent 2: 285g
Tallamuster

Speedgoat: madalam muster ja seega universaalsem
Torrent: agressiivne muster ja spetsiifilisemalt loodusesse

Drop

Speedgoat: 4mm
Torrent: 5mm

Talla paksus (Speedgoat on hea ultrate jooksmiseks)
- EVO Speedgoat: 32mm-28mm
- Torrent 2: 26mm-21mm

EVO Speedgoat

Esiteks pean selgitama, et on kaks mudelit, tavaline Speedgoat ja võistlusmudel EVO Speedgoat.

Alljärgnevalt keskendud võistlus- ehk siis EVO-mudelile, tuues siiski esile ka EVO ja tavamudeli sarnasused ning erinevused.

Speedgoat on Hoka tootevaliku üks legendaarsemaid jalanõusid. Ultrajooksjad leidsid juba alates versioonist üks, et see on väga hea valik pikkadeks mägisteks jooksudeks. Pidamine maastikul on suurepärane, madal ja tihe muster sobib erinevatale maastikele ning võimaldab ka siledal maal kiiremat tempot teha. Tava-Speedgoat ja EVO tallad on täpselt samad, siin pole vahet. Seega paksus, meeldivalt madal drop 4mm ehk kanna-varba suhe ja muidugi muster on täpselt sama.

EVO mudeli pealismaterjal on aga oluliselt erinev tava-Speedgoatist, olles tõesti venimatu ja väga tihedalt ümber jala. Miks see vajalik on? Tehnilistel jooksudel on oluline, et toss teeb täpselt seda kuhu jalg selle suunab ja järgib täpselt koos jalaga maapinda – näiteks kiired kurvid, külgsuunalised kalded jms. EVO mudel istub jalas nagu valatud ja on seal kuni ultrajooksu lõpuni. Kui panen jala viltusele pinnale, siis sinna see ka jääb, ei vaju ära, jalg ei rulli tossu sees küljele ning saan olukorda täielikult usaldada ja kontrollida.

Tava-Speedgoati pealismaterjal on odavam ja seetõttu rohkem järeleandlik. Just Speedgoat 4 kohta olen kuulnud, et need on liialt avarad ning jalg kipub tehnilisemates kohtades jalanõu sees rulluma.

Isiklik vaade

Minu kapis on EVO mudel selleks, et käia võistlustel. Seega igapäevaselt kogu maastikukilomeetreid teiste mudelitega, nagu näiteks Torrent. Selleks aga, et võistluste jaoks oleks hea ning kindel asi võtta, läheb jalga EVO Speedgoat.

Samuti läks jalga EVO Speedgoat kui tegin Mont Blanci 4810m alt külast tippu ja tagasi üheksa tunniga. Distantsi mõttes polnud ultra, vaid 33km kuid tõusumeetreid kokku üle 4000m+.

Üks oluline nüanss ka sileda maa jooksjatele. Mul on sõber, kelle maratoni isiklik rekord on 2:34 ja kes ei ole maastikujooksu fänn, kuid tema teeb oma pikad otsad justnimelt Speedgoatiga ning minu küsimusele “miks?” vastas ta et “säästab jalgu”.

Torrent 2

Hoka Torrent 2 on agressiivse mustriga tehnilistele radadele sobiv maastikujooksu jalanõu. Peamiste omadustena tõstan esile agressiivset pidamist, head maapinna tunnetust ning vastupidavat pealisehitust.

See mudel sobib mägedesse igapäevatreeninguteks. Miks just nii? Seepärast, et igapäeva treeningud kestavad harva üle viie-kuue tunni ning siit läheb talla paksuse tõttu selle jalanõu piir. 7-8 tunnisel ja pikematel jooksudel hakkab lihtsalt liiga palju konarusi tallast “läbi tulema”. Kui peaks iga päev ultrat jooksma, siis on valik ilmselgelt Speedgoat.

Torrenti eelis on ilmselgelt tehnilisel maastikul väga kiired laskumised. Tüüpiliselt võetakse laskumisi lühikeste sammudega, sest kardetakse libastuda, kukkuda jne. See kartus on igati asjakohane, kuid teeb liikumise aeglaseks. Kui kõrvuti jooksevad mäest alla kaks inimest ning üks neist sibab ja teine lendab pikkade sammudega, siis ilmselgelt teine liigub kiiremini ja väsib vähem. Kuid pikkade sammude võtmine eeldab jalanõu usaldamist, korralikku mustrit ja head maapinna tunnetust. Torrentis on kõik need omadused kenasti olemas.

Pealse vastupidavus on samuti ülioluline. Pikkadel ja kiiretel laskumistel puurib varvas igal sammul tossu ninasse ning vähem vastupidavate jalanõude korral purunevad sellises situatsioonis tossuninad üsna kergesti. Olen seda isiklikult päris mitu korda kogenud. Torrenti puhul näeb pealne aga välja nagu uus, isegi peale 30-40 000 tõusu- ja laskumismeetrit.

Isiklik vaade

Hoka Torrent 2-ga olen praegu jooksmas juba teist paari ning jätkuvalt kiidan ülalnimetatud asjaolusid nagu hea pidamine ja väga vastupidav pealne.

Kuskilt aga läheb piir hea pidamise ja kestuse osas. Palju kurdetakse, et “tossud kestavad vähem kui vanasti”. Ma olen väga selgelt aru saanud, et nii see on jah kuid täiesti objektiivsetel põhjustel. Nimelt hea pidamine maastikul eeldab vastavat kummisegu ning on lihtne mõista, et pehmema tallaga saab parema pidamisega kui kõva ja jäigaga. Samal ajal pehmem tallamuster kulub kiiremini, see on paratamatu. Kõik sõltub muidugi sellest, kus joosta – tehnilised mäed “söövad” taldu kaks korda kiiremini kui Eesti sood ja metsad.

Proovi järele

Mõlemad tossud on head ja kui nüüd küsida, et “millise ma nüüd siis ostma peaksin?” siis mina soovitaksin Speedgoat mudelit. Kui soovid, et toss istuks väga hästi tehnilistel radadel, siis vali kallim EVO mudel.

Mine poodi ja proovi järele:

Jooksujalatsid - AT Sport

Hoka – Jooksuekspert

Hoka – Silja Sport

Joostes Euroopa katusele, Mont Blanc 4810m

2021-08-07T11:54:00+00:00

Istume rõdul, silme ees imeline vaade Alpide ahelikule. Üle kõige kõrgub muidugi Mont Blanc, Euroopa 4810-meetrine katus.

“Homme… Jah, homme tuleb ilus tipuilm,” ütlen mõtlikult.

“Täna on ju ka,” arvab abikaasa sinitaeva taustal selgelt väljajoonistuvat mägede kontuuri silmitsedes.

“Jah, aga täna ma enam ei lähe.”

“?!?!”

See ongi hetk avaldada oma pöörane plaan: joosta Mont Blanci tippu. Startides kell üks öösel, et 9 tundi hiljem hommikupudru ajaks tagasi olla.

Me elame 1000m kõrgusel asuvas Les Houches külas ja siit algab Euroopa katusele tõusmise populaarseim, Aiguille du Gouter nimeline rada. Keskmisel mägimatkajal võtab tipu tegemine kolm päeva. Esimesel päeval sõidetakse gondli ja mägitrammiga 2400m kõrgusele ning matkatakse-ronitakse 3800m kõrgusel asuvasse du Gouter hütti. Teisel päeval – õigemini ööl - tõustakse sealt tippu ja tullakse tagasi hütti, et kolmandal päeval matkates ning trammi ja gondliga sõites taas alla külasse laskuda. Skaala teises otsas on maailma skyrunnerite absoluutne tipp Kilian Jornet, kes on Mont Blanci otsas käinud 4 tunni ja 57 minutiga – tõsi, seda Chamonix´st alustades ja teistsugust rada pidi. Les Houches´ist alustades kulus tal üles-alla käimiseks „tervelt“ kuus tundi.

Mina positsioneerun kindlasti pigem sinna Kiliani poolele. Ma ei kasuta ei gondlit ega mägitrammi, vaid teen kogu tõusu ja laskumise jalgsi-joostes ning vaid kahe peatusega.

Esimesed neli tundi liigun pilkases pimeduses, saatjaks vaid suur ja ümmargune täiskuu. Peas on mul kiiver ja selle küljes lamp. Kiiver on elementaarne, kuna läbida tuleb kivivaringute poolest tuntud surmakuluaar.

Juba kaugelt kuulen veevulinat ja mõtlen ojast peoga juua võtta. Kohale jõudes selgub, et tegemist on keset surmakuluaari oleva veenirega, nii et läbin selle lõigu nii kiiresti kui võimalik ning joogipeatusest ja hommikusest silmapesust pole juttugi. Hommik on selle läbimiseks küll ööpäeva turvalisim aeg, sest siis on kivid mäe külge jäätunud ja varingu oht väikseim. Jäine on aga ka veenire ümbrus, nii et libastun ja vallandan allapoole väikese kivivaringu. Õnneks saan turvaliselt üle.

Üllatuslikult pole ma kaljudel üksi ja märkan üleval pool nii mõndagi pealampi. Oma tempoga aga möödun neist kõigist.

Nüüd, kell 5 hommikul on esimene peatus du Gouter hütis 3800 meetri kõrgusel. Siia, kus valitseb aastaringi karm talv, saabun mina tossude, lühikeste pükste ja õhukese spordisärgiga. Hüti uks on pärani ja esikus pink, mille ühes otsas askeldab üks tüdruk oma varustusega. Pingi teises otsas istub mees, kelle liikumatu olek õhkub väsimust ja nägu peegeldab mäehaiguse rasket olekut. Võtan minagi pingiservas koha sisse, tõmban jalga-selga õhukesed, kuid tuult pidavad koorikpüksid ja -jope, pähe panen buffi, et seda vajadusel tormi kaitseks ka näo ette tõmmata, siis kapuuts ja kõige otsa kiivri, mille õhutusaugud olen tormi kaitseks aegsasti kinni teipinud. Tossudele tõmban peale kassid, mis tegelikult on vaid väikeste metallnagadega supermarketi ketid. Kätte sõrmikud, tormikindlad kooriklabakud ja jooksukeppide käepidemed. Olengi tipu tegemiseks valmis.

Viie minutise riietumispeatuse ajal räägime tüdrukuga juttu. Selgub, et tema läheb alla. Tänase kohta lisab ta, et tuul on nii kõva ja need paar gruppi kes juba tipu poole teel, pööravad ilmselt hullu ilma tõttu tagasi. Tema ise oli eelmisel päeval siit hütist tippu jõudnud kiiresti, nii umbes 3,5 tunniga, kui tavaliselt võib minna 4-5 tundi. Kuuldes minu plaani siit praeguse ilmaga vähem kui kahe tunniga tippu jõuda, jääb ta mind veidi põhjalikumalt takseerima, teeb suured silmad ja soovib kaastundlikult edu, ise seda muidugi uskumata. Jätame sõbralikult nägemist ning tal jääbki teadmata, et 1:50 hiljem olen siiski tipus.

Hüti juurest tõuseb rada sinka-vonka du Gouter künka otsa. Mina neid kaaresid kaasa ei tee, vaid lähen otse. Olen varasemalt pead murdnud, et kumb on kiirem, kas sinka-vonka mäkketõus või otsejoones üles liikumine. Täna on mul vastus käes, otse on alati kiirem, kuid selle eelduseks on väga tugev füüsiline võimekus.

Künkale järgneva väikese laskumise järel jõuan 4300 meetri kõrgusele Vallot’ hüti juurde, mis on mõeldud mägironijatele pelgupaigaks ekstreemsete ilmaolude korral. Jalutan siit hooga mööda ning nüüd algab tipuhari. Sisuliselt algabki tipu tegemine siit punktist.

Hari on väga-väga kitsas, vaevu ühe inimese laiune. Pea püstloodne sein langeb mõlemalt küljelt ligi kilomeetri jagu allapoole. Üks vääratus, üks komistus, üks vale samm - ja väike inimene lendab pidurdamatult mäest alla.

Tuul on tipuharjal hooti nii vali, et võib sõna otseses mõttes harjalt minema pühkida. Mägironijad minu ees suruvad kassid jäässe, kükitavad ning löövad harja sisse julgestuseks ka kirka. Hindan olukorda, surun keha vastu tuuleiili, toestan end õhkkergete karbonist jooksukeppidega ja astun harjale löödud kirkade vahelt edasi.

Ei kusagilt tekib mäe harja ühele küljele pilv, mis sõltumata tugevast tuulest ikka paigal püsib. Tuulelipp on selle nähtuse nimetus. Seisatan ja vaatan. Ühtäkki märkan pilvel halo ja selle keskmes … olen mina ise. Täies elusuuruses, ümbritsetuna ovaalse vikerkaarega. See on lihtsalt väga-väga imeline. Vaatan ennast ja nagu filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“ olen seal mina, kes vaatab mind. Sel hetkel pole siin aga midagi imelikku, see olen ju vaid mina ise, loogiline. Alles siis, kui hiljem seda osa abikaasale rääkima hakkan, mõistan kui uskumatu on kogu see lugu. Mul ei ole kõrgusest tingitud hallutsinatsioone, mul pole hapnikupuudust, peapööritust ja kõike muud. Olen kõrgel mäeharjal ja väga heas toonuses. Peegeldus? Miraaž? Abikaasa ütleb selle kohta lihtsalt, et ma nägin oma kaitseinglit.

Kui tüüpiline mägimatkaja samm on lühike, aeglane ja kaalutletud ning vaheldub hingetõmbepeatustega, siis minu samm on pikk, liikumine aktiivne ja edasi jõuan tõtakalt. Aklimatiseerumine ehk kõrgusega harjumine on mul väga hea, olen eelevatel nädalatel palju treeninud ja võistelnud 3000 m kõrgusel. See annab võimekuse iga vähegi laugem koht joostes läbida ja nii kuni tipuni välja. Kõrvaltvaatajal tekib kindlasti mõtteid inimvõimekuse piiridest, kui siin kõrgustes, kus tema liigub oma võimete piiril, keegi ootamatult lihtsalt jookseb mööda.

Tipp on lame ning inimesed seal katkestavad oma tegevused, et saata pilguga kedagi, kes saabub 4810m kõrgusel asuvasse tippu joostes. Pea peaks ju ringi käima, hapnikupuudus kimbutama või ka lihtsalt füüsiline väsimus peaks olema. Aga ei, tema jookseb.

Seisatan, kougin külmunud sõrmedega taskust kaamera, saan vajaliku nupu vajutatud ja teen 360 kraadi võtted tipust. Tuul on meeletu, näpuotsad juba tundetud, topin nendega kaamera uuesti taskusse ja aeg on ette võtta Mont Blanci marsruudi kõige ohtlikum lõik - järsk laskumine piki harja.

Olen võtnud varustuse minimeerimisega suured riskid ja kassid on üks neist. Selliste riskidega ei soovita (ei luba) ma mitte kellelgi sarnast asja tulla tegema! Siin on küsimus elus ja surmas.

Minu liikumine allapoole toimub mõnes kohas suisa tibusammudega. Löön kepid toestuseks enda ette jäässe ja astun seejärel tibusammu. Uuesti kepid löögiga jäässe ja teine tibusamm. Sellisel viisil liigun kõige kriitilisemad kohad. Õnneks on neid kohti vaid mõned ükskikud ja enamuse rajast saan pikkade sammudega pooljoostes liikuda.

Mida allapoole seda laugem on nõlv ning järjest pikem ka jooksusamm, millega matkajatest mööda lendan. Siin on nad kõik ühesugused, iga grupp ühendatud omavahel köiega, käes kirka ja raskete kõrgmäestiku saabastega tammutakse ühtlases taktis kas üles- või allapoole. Korraga peatub mu pilk ühel erakordsel inimesel kes kohe esimesest silmapilgust meenutab mulle mind ennast. Ei, see pole see haloga mina, vaid tegemist on sportliku olemise ja ilusat tõtakat sammu hoidva mehega, kes liigub otsustavalt tipu suunas. Hiljem näen spordikeskkonnast Strava, et see on üks rootslane, kes tegi täpselt sama sooritust nagu mina. Ka tema alustas Les Houches külast, et otsejoones tippu tõusta ja seejärel alla tagasi joosta. Ta on kindlasti füüsiliselt väga heas vormis, sest teeb tipu sarnaselt mulle üheksa ja poole tunniga. Tema on siiski eelmisel päeval peitnud oma kõrgmäestikus vajaminevad asjad kusagile kivi alla poole mäe peal ning see võimaldas tal esimesed 1800m eriti kerge varustusega tõusta. Minul on kõik asjad algusest lõpuni kaasas.

Ilm muutub mägedes hetkeliselt ning allatulek vaheldub nägemise ja valge pimeduse piiril. Pimedat pimedust on kõik kogenud, kuid samavõrd keeruline on valge pimedus. See tekib kõrgmägedes paksu pilve sees, kus kõik on ümberringi valge ja pole võimalik eristada ühtki piirjoont ega mäekontuuri. Nägemine on piiratud paari meetriga ning edasi liikumise orientiiriks on jäises lumes jalge ees vaevu hoomatavad kassitäkked. Jääb üle vaid loota, et rada õigesse kohta suundub. Siinkohal aitab Garmini kell kus on näha minu eelnev tõusurada ja sisuliselt pole midagi lihtsamat kui hoida ennast kella järgi õigel teel. Tempo langeb sellistel puhkudel, sest vältida tuleb valgest udust kummituslikult ilmuvate matkajatega kokku põrkamist.

Alla minnes jooksen suure kaarega du Gouter hütist mööda, kuna sinna mul asja pole. Nüüd olen raja kõige tehnilisemal osal, 500m turnimist mööda suuri kive allapoole. Laskumine on siin peaaegu vertikaalne ja paljud kolistavad siin kivide otsas sädemeid pilduvate kassidega. Mina tunnen end hea pidamisega Hoka tossudega siin väga hästi. Olen kui noor mägikits ja hüppan rõõmsalt kivilt kivile ja möödun gruppidest nii paremalt kui vasakult. Kunagi ei tülita ma gruppe sellega, et nad teed peaks andma, vastupidi, kaljule kinnitatud julgestustross on alati nende päralt ning mul pole midagi toredamat kui neist hüpeldes mööduda teiste kaljude pealt.

Kaks gruppi sätivad end kivide varjus köiega seongusse, et ületada kuulus surmakuluaar. Olen paari hüppega nende kõrval ja oleksin kuluaarist üle jooksnud aga üks grupp on just teele asunud. Instruktor kõige ees prantsuse keeles takti lugemas „kiiresti – kiiresti“. Neli inimest liiguvad rutakalt üle kuluaari, mina viiendana kohe nende sabas. Peale ületust võtavad nad kivide varjus grupi kokku. Tavatee on ära lõigatud ja seega hüppan mägikitse kombel paar kaljut kõrgemale, et siis grupist väikese kaarega mööda põrgatuda. Grupijuht jääb imestunud ja sõna otseses mõttes küsiva näoga seisma, et kust hüppas välja see tüüp? Üle kuluaari paistab jätkuvalt see teine grupp, kuid kust ometi ilmus ja kuhu nüüd kadus see mägikits?

3300m kõrgusel on aeg teiseks viie minuti pikkuseks peatuseks, võtan seljast koorikud, et jätkata juba koduni lühikeses suvises jooksuvormis. Ainult lambiga kiiver mu peas reedab, et see jooksja pole käinud tavalisel hommikujooksul.

Üheksa ja pool tundi tagasi astusin siit toast välja, et trotsida ekstreemseid olusid, riskida eluga, olla poole sammu kaugusel surmast ja teha selle kõige käigus midagi hullumeelset. Kui küsida, et kas see oli piiride kompamine, siis seda kindlasti mitte. Tegemist oli lihtsalt füüsiliselt väga raske ultrajooksuga. Kuna distants oli vaid 33km, pole seda põhjust isegi ultraks nimetada?

Abikaasa on mulle terve tee Garmin inReachi vahendusel kaasa elanud ning mul jääb nüüd üle vaid tema rõõmsatest silmadest õnnepisarad näpuga kuivatada.

Pürenee mägiultral: koletuslikud kivimäed ja põrgukuumus

2021-07-11T12:18:00+00:00

Leivo Sepp osales tänavu esimest korda toimunud ultrajooksul Val d`Aran by UTMB. 16 tundi läbi lõõskava kuumuse ja kottpimeda lõunamaa öö, üle 2500 meetriste mägede ning võitluses joogipuuduse ja väsimusega tõi Eestile 40 riigi arvestuses 5. koha ning Leivo Sepp oli enam kui tuhande jooksja seas 21.

Start kell 7:30, Kataloonia udune hommik vaatega pilvedesse mähkunud Pürenee ahelikule. Minutid tiksuvad, ootan 50 esimese jooksja ehk eliidi selja taga. Minu selja taha jääb omakorda veel tohutu rahvamass, ligi tuhat inimest, kes samuti ootavad 105km pikkuse ja 6500m tõusumeetriga ultrajooksu starti.

Eliidil kontrollitakse vahetult enne starti kohustuslikku varustust. Sel hetkel ei tea veel keegi, isegi mitte mina ise, et finišiprotokolli järgi oleks seda pidanud tegema ka minul, kuna lõpetan selle jooksu 21. kohal.

Mürtsub muusika ja kõlaritest kaigub hispaaniakeelne kõne, ilmselt head soovid rajale kaasa. Lülitan end siit maailmast välja ja vaatan viimased 10 minutit enne starti ainult enda sisse, et kinnitada oma mentaalne jõud eelseisvaks võistluseks. Füüsiline võimekus tõi mind siia starti, kuid mentaalne tugevus aitab eduka finiši teha.

Ees ootab 105 kilomeetrit ränkraskeid tõuse ja tehnilisi laskumisi ja minu eesmärk on finišis olla sama kuupäeva sees. Aega on seega kuusteist ja pool tundi.

Jooks algab rahulikult ja esimene kilomeeter tempoga 4:13 on sobilik, et jalad soojaks saaksid ja keha käima läheks. Enne sellise ultrajooksu starti ei tehta ei soojendust ega venitusi. Kõik tulevad lihtsalt kohale ja hakkavad stardipaugu järel jooksma.

Rada keerutab alguses üsna kodusel viisil metsateedel, sinka-vonka ja üles-alla. Inimesed mööduvad ja kolmanda kilomeetri paiku tundub, et olen vajunud koha mõttes juba tavalise rahvajooksja gruppi. Üks inimene minu ees annab näiteks märku, kui kraavipurdel on üks laud puudu. No tõesti, see on muidugi viisakas, aga võistluse iseloomu arvestades täiesti kasutu. Teisel jooksjal on kotis raudkett, mis igal sammul kiliseb. Paljudel on imestamapanevalt suured seljakotid ja küsimus tekib, et milleks nad küll on valmistunud. Kuid kõige olulisem märk „mitteproffidest“ on ilusad ühtlaselt ümarad jalad, nagu beebidel, kus ei joonistu välja ükski lihas.

Nädal tagasi jooksin Chamonix nõlvadel 85km ja 6200m tõusumeetriga ultrajooksu, mille lõpetasin 46.kohal ja oma vanuseklassis kolmandana. Nädalaga on keeruline sellisest pingutusest taastuda, nii et annan endale aru, et küllap mu tase ongi siis täna siin ja peaksin kah viisakas olema ja rajal olevatele kividele tähelepanu juhtima.

Garmini kell kuvab mulle rajaprofiili ning igal hetkel tean, kui pikk tõus või laskumine mind ees ootab ja kui kaugel on joogipunkt. Tõusu või laskumise võimsus on samuti kellal näha ning see on minu jaoks parim indikatsioon hindamaks enda liikumise kiirust. Ultrajooks muutub lihtsaks kui see jagada väikesteks tükkideks nagu tõusud ja laskumised ning joogipunktid. Minu pikaaegse kogemuse põhjal on siin parimad just Garmini tippkellad.

Suures pildis jaotan tänase raja pooleks, esimene suur mägi ja teine suur mägi. Mõlemad ligi 2600m, kus kõrgusega aklimatiseerumine omab juba mõningast tähtsust.

Esimene kõrge mägi möödub kui unenäos. See pole kuigi tehniline, kuid pika tõusu jooksul mööduvad siiski mitmed mägedepojad. Õnneks on siin ka lauget osa, mis võimaldab mul kuigipalju kaotatut tagasi teha, nii et mõnigi konkurent jääb selja taha. Joogipunktid on samuti kohad, kus kiire tegutsemine annab teiste ees eelise. Minu edu aluseks ongi kiire punkti läbimine ja nendest tekibki pidev ning ühtlane tõus ettepoole. Minut joogipunktis on kerge kaduma, aga kõik jooksjad teavad, kui raske on järgmist kilomeetrit minuti võrra kiiremini joosta. Seepärast võtan juba enne joogipunkti ühte kätte täidetava pudeli ja teise kätte äravisatava prügi. Joon tavaliselt vee ja Coca-cola segu, punktis kaanin kõhu punni, haaran kaasa 2-3 smuutilaadset toodet ning pool liitrit jooki - ja edasi!

Vaatan kella numbreid ja võtan raja edenemise aluseks tõusumeetrid. Umbes 59km paiku on pooled tõusumeetrid läbitud ja aega on kulunud 7 tundi. Olen üllatunud, kui kergelt see tuli ja mõtlen, et kui teine pool on tehniliselt sarnane, suudan raja lõpetada üle ootuste juba 15 tunniga.

Kümme kilomeetrit hiljem väheneb see lootus dramaatiliselt.

Käes on päeva kõige kuumem aeg, distants 15km järgmisse punkti on ootamatult pikk. Võtmeteguriks saab joomine. Säästmaks joogipudelit kriitilisteks olukordadeks, kasutan ära kõik mägiojad ning tarbin ohtrasti vett. Kuumus on laastav ja juba tunnetan jalakrampide tekkimise ohtu. Veel rohkem juua, veel rohkem soolakapsleid. Neid viimaseid söön ma nii, et avan kapsli, pudistan soola endale peopessa ning siis limpsan suhu. Teatavasti imendub sool (ja ka suhkur) väga efektiivselt suu kaudu. Seega vett ma peale ei joo ja soola maitse suus on päris mõnus.

Ühes joogipunktis ootab mind jooksule kaasa elav abikaasa. Selle puhul olen valmis isegi minuti kaotama - võtan punktist hunniku saia ja cocat, puhkan ja jutustan, samal ajal saia mugides.

Võistluse teine mägi, mida nüüd rammin, on tõeline koletis. See koosneb suurtest kividest, mis on lihtsalt hunnikusse valatud. Sõna otseses mõttes tuleb turnida kivilt kivile, iga astega tõsta põlv kõhu alla, et sealt end püsti lükata ja järgmine samasugune samm võtta. Lausikmaalane, kes tahab heaks mägijooksjaks saada, peaks seda ilmselt harjutama kas kükke tehes või kastile astetega. Olen siin kohutavalt aeglane ning imetlen, kuidas joogipunktides maha jäänud mägedekasvandikud minust taas mööduvad ja järgmisel hetkel juba kaugel kõrguses paistavad. See on nii-nii masendav, kui nõrk ma siin olen! Päike kõrvetab, jalad on pakud, krampe küll pole, kuid iga järgmine pingutus võib need tekitada. Ka joogiga pean olema kokkuhoidlik, sest sellistes kõrgustes ojasid pole. 2600m kõrgusele jõudes hingeldan nagu auruvedur, pea käib ringi. Tipus on kohtunikud, vaarun punkti, skaneeritakse vaheaeg ja loodan, et saan hakata laskudes vaikselt taastuma ja alla tiksuma.

Aga kui mägi on ühelt küljelt selline, on ta seda ka teiselt poolt. Jooksmise asemel lihtsalt komberdan väga tehnilisel kividega kaetud jalgrajal viis kilomeetrit allamäge. Seda vaid selleks, et hakata ronima selle neetud kivimäe kaksiktipu otsa.

Jooksja kõige tähtsam vara on tema jalad ning mida pikem ja raskem on jooks, seda olulisemaks muutub jalanõu valik. Kiidan ennast mõttes selle eest, et jalas on Hoka Evo Speedgoatid, mis on suurepärase pidamisega ja teevad konarlikel kividel jooksmise nii turvaliseks, kui see üldse võimalik on.

Aga ikkagi - see kõik tundub liig mis liig.

Ma ei saa aru, aga kuidagi saab see õudne mägi siiski läbi.

91km punktis kugistan esimese asjana leitud pizzalõigu koos cocaga peaaegu mälumata alla. Tasku läheb smuuti ja juustusai. Rajale lipates hõigatakse „Tubli tubli, Leivo!“ ja „Hästi läheb, hea aeg!“ – on meeldiv üllatus kuulda taas eesti keelt. Teine Eesti jooksja, kelle lühema jooksu start on alles ees, on mind raja ääres tervitamas.

Vana indiaanlasena loen õhust märke ja aiman, et õuduste mägi on raske olnud ka teistele ja olen nüüd juba jooksmas pigem esiotsas. Esiteks pole ammu ühtegi „beebijalga“ näinud, teiseks on üldse kaasvõistlejaid vähe, õigem oleks öelda, et enamik aega neid polegi. Ja kui on, siis katkise purde eest ei hoiata enam keegi ning kõik vähegi sobivad tõusud võetakse joostes.

Pealamp. Viimane mägi, kuid eelviimane tipp.

Siit paistab juba ka viimane tipp nagu must hiiglane otse ees. Otse üle selle hoomamatus kauguses liikumas mõni üksik pealamp. See on väga väga lahe vaade kottpimedal mäel. Samas on see ka pilt, mida ei tahaks näha, sest üks asi on kellalt loetavad tõusumeetrite numbrid, aga sootuks teine asi on seda koletuslikku tõusu oma silmaga tunnistada.

Kõigepealt laskun alla orgu, et seejärel oma senisest tipust veelgi kõrgemale tõusta. Pehme heinamaa, pokud, öökastest libe maapind ja pole isegi loha ees, kuna siit on vaid mõned üksikud võistlejaid läbi läinud.

Viimane laskumine, peaaegu 1200m allapoole. Kauguses paistavad juba finišilinna Vielha tuled.

Hirmuga pooleks jooksen, kuna oleks masendav, kui nüüd viimasel laskumisel keegi minust mööduks. Sobiliku kaldega tee, ise arvan et jooksen päris hea tempoga. Ent kui kilomeetri ajaks näitab 6min/km, saan aru, et pean juurde panema. Tee aga asendub järsult allapoole suunduva metsarajaga. Jooksen, võimsuse mõttes on laskumise tempo üle 2000m/h, jalad tudisevad - ja järgmine kilomeeter on ajaga 7:40.

Mida värki, nii lendavad kõik mägipojad minust kohe mööda! Lamp täisvõimsusele, vajutan järsul ja kurvilisel laskumisel nii palju kui võimalik, kuid kõigest pingutusest hoolimata jääb 7min/km ikkagi piiriks.

Sama keeruline on see laskumine ka kõigile teistele ja taganttulijad järgi ei jõua. Ootamatult jõuan linna, õnneks on väljas inimesi, kes näitavad tänavanurkadel kuhupoole keerata, kuna märke ei paista. Veel enne viimast sirget jään nõutult peaaegu seisma ja küsin, et kummale poole. Näidatakse vasakule – jaa, seal paistabki 200m kaugusel finiš.

Tõmban finiši külge riputatud suurt gongi, ongi läbi see pidu! Aeg 16:25, lõpetasin täpselt viis minutit enne südaööd, eesmärk täidetud ja koht 21.

Kuna vahe teiste võistlejatega on pikk, saan anda intervjuu, abikaasa tuleb finišikoridori ja teeme lõpupildid.

Olen taas väga väga õnnelik.

Lõpetuseks ka naljakas seik. Finišeerujatele pesemisvõimalust ei ole, kuid läbi Vielha voolab jõgi. Võtan pimeduse kattevarjus riidest lahti ja lähen keset südalinna end pesema. Kõik on hea rahulik, kuni kõrvalasuvas parklas tõmbab üks auto peale täistuled ja nii ma siis seal oma alastuses seisan põlvini vees keset linna ja öist jõge. Mis siis ikka.

Lugu ilmus ka ERR-s

Eesti eliitjooksja Pürenee mägiultral: koletuslikud kivimäed ja põrgukuumus | Varia | ERR

Leivo Sepp

ITRA (International Trail Running Association) punktiarvestuses Eesti ultrajooksu TOP3 kuuluv eliitjooksja.
Eesti talvise 101 km pikkuse ultrajooksu Taliharja Vanakuri kahekordne võitja ja Haanja 100 ultrajooksu võitja
Maailma pikima aerutamisvõistluse (715km) Yukon River Quest võitja koos Andres Kajuga
2021.aasta peamine eesmärk on augusti lõpus toimuv 170km UTMB (Ultra Tour Mont Blanc).

UTMB ehk Ultra Tour Mont Blanc

Maailma kõige populaarsem ultrajooks, 170km ümber Mont Blanci mäe, kus tõusumeetreid on 10 000
Bränditud ultrajooksude sari maailmas By UTMB, millesse lisaks põhijooksule ümber Mont Blanci kuuluvatel ultrajooksudel Ushuaia by UTMB Argentiinas, Oman by UTMB, Val d`Aran by UTMB Hispaania Püreneedes kus olen ka ise osalenud.
Val d’Aran by UTMB toimus tänavu esimest korda.

Mägedes peatub aeg, ultrajooks Chamonix nõlvadel

2021-07-02T20:02:00+00:00

Chamonix, mida tuntakse maailma matkapealinnana ja kus asub Euroopa kõrgeim mägi Mont Blanc, pakub mägijooksjatele enneolematul hulgal võimalusi.

2. juulil toimub siin „Marathon du Mont Blanc“, mille rada viib 700+ jooksjat nii ühele kui teisele poole Chamonix orgu. Selleks, et kõik paremad vaated ära näha, tuleb läbida ligi 90km pikkune ja 6000 tõusumeetriga rada.

Öösel kell 2 on äratus, kuna start on kottpimedate mägede vahel juba kell 4. Stardikoridore on kokku neli, kõige ees 50 rahvusvahelist eliitjooksjat, kelle hulgast jäin mina viie koha võrra välja. Stardialas ootasime maskides, mis aga jooksma hakates kohe taskusse rändas. Edaspidi oli seda tarvis ka igas joogipunktis.

Start pilkasse pimedusse

Olen ultrajookse palju teinud, kuid ikka kepsutan rõõmsalt esigrupiga kaasa nagu väike rumal kitsetall. On mõttetu loota, et selline Eesti lausik (lauskmaa jooksja) nagu mina, suudab esiotsa mägedepoegadega võidu joosta. Kaks kilomeetrit suhteliselt tasasel maal on muidugi lihtne koos sörkida. Niipea kui hakkab aga tõus, on mul käimiskepid peos ja liikumine muutub jooks-kõnd stiiliks ühe suurema pundi keskel. Ees ootab 1500 tõusumeetrit ja aeglane pealampide vihmauss vonkleb mäkke. Lõpuosa on turnimine kaljudel ühes väikeste lumesiilude ületustega. Üleval kustutan lambi ja imetlen vastasahelikus asuva Mont Blanci varajast äratust. Tuhanded päikesekiired peegelduvad selle kõrgmäe lumisest tipust. Nagu jooksjadki, on hommikune vaatemäng pidevas liikumises, kord jäävad pilved meist allapoole ja mägede ülakorrus on ühtlase valge vaipkattega. Kord aga liigume ise pilvede sisse, mille aga hommikune päike üsna kiirelt kustutab.

Mägedepoegade eelised

Laskumistel olen mures oma vasaku jalapöia pärast, mille paar päeva tagasi valusalt välja väänasin. Kuna sidemed muutuvad seeläbi nõrgemaks, on järgmise nikastused palju kergemad tulema. Nii juhtubki ja päris mitmel-mitmel korral lööb silmest sädemeid, kui taaskord väänan kividel turnides oma jala välja.

Laskume mööda suuri lumeväljasid. Minu ajaks on lumes suurem vagu ees ja selgelt näha kohad, kus jalg läbi vajub ja kuskile põhjatusse sügavusse kõlkuma jääb. Otse allatulekud on aga tõeline meistriteos. Kõige õigem tehnika on glisseerida olemasolevas jäljes. See on omaette väljakutse nii reaktsiooni kiirusele kui ka jalgade sibamise võimekusele. Järsul laskumisel on kiirus päris korralik ning kui ette satub takistus kõvema lume näol, mida juhtub pigem tihti, tuleb kiiresti-kiiresti jalgu liigutada, et selliselt liikudes ka püsti püsida. Tagumiku peal mäest allatulek võib olla ohtlik lumes leiduvate kivide tõttu ja nina ees mäest alla salto tegemist ei soovita kellelgi proovida.

Garmini kell hammustab rada

Rada on väga hästi tähistatud ja raja laadimist kella, et selle abil navigeerida, siin tarvis pole. On aga tuntud tõde, et pikad ultrajooksud tuleb hammustada väikesteks tükkideks, et saaks läbida neid sammhaaval. Mägiultrate jupitamine toimub tõusude ja laskumiste ehk kõige raskemate osade järgi ning joogipunktide ehk kõige vajalikemate alusel. Eeltoodud põhjustel laadisin raja ikkagi kella. Jälgisin aktiivselt kõige olulisemaid näitajaid nagu tõusukiirus, alguses 1000+ meetrit/tunnis ja lõpupoole 700-800 m/h ning laskumise kiirus alguses 2000+ m/h kuid viimasel laskumisel pigem 1500 m/h. Distants joogipunktini on aga ülioluline, et minimeerida kuuma päikese käes tekkivat riski, et jook liiga ruttu otsa saab.

Kas püsin konkurentsis?

Rinnanumbrid jagatakse rahvusvahelise jooksjate võimekuse ehk ITRA punktisüsteemi alusel. Minu number 64 väljendab seda, et olen 700 startija hulgast esimese 10% hulgas. Isiklik eesmärk on oma rankigust kõrgemale positsioonile joosta. Rajal hõigatavatest prantsusekeelsetest numbritest ma aru ei saa, seega jooksu ajal puudub ülevaade enda positsioonist. Alates raja teisest poolest jooksen palju üksi, ei ees ega taga pole kaasvõistlejaid näha. Olen jõudnud Chamonix oru lõppu, ületan tee ning rada viib piki Mont Blanci poolset nõlva tagasi. Pool on tehtud. Minu arvestus edenemise osas käib kellal olevate mäetippude järgi, mida on kokku kuus. Teine pool toob samuti 3000 tõusumeetrit ja 42 km. Siledal maal on 42km ehk maratoni läbimine alla kolme tunni pigem kergelt saavutatav. Lisades siia aga 3000 tõusumeetrit ja tehniliselt kivised ja puujuurikased teerajad, on tulemus vähemalt kaks korda aeglasem.

Viienda ja kuuenda mäe vahel on väikeste põksudega, kuid pigem tasane kahekilomeetrine lõik, see oli minu võimalus. Mägedepojad on harjunud liikuma üles või alla, kuid tasasel maal ühtlaselt pingutamine on nende jaoks väljakutse. Mulle see sobib, jooksen rahuliku tempoga ning muidugi imestan, kui kerge on siin päris mitu konkurenti selja taha jätta.

Mammutmägi ja lõpp

Viimane mägi on paras mammut ja on võistluse lõpuks vägagi arvestatav väljakutse. Siin järgneb ühele tõusule teine, kolmas ja neljas, enne kui rada lõplikult alla keerab. Lõpetuseks pakutav 1250m järsk laskumine on kirss tordil. Võtan ühe soolakapsli ja terve pudeli vett kaasa, et vältida ohtu, kus kuuma päikese käes viimastel kilomeetritel krambid kimbutama hakkaksid.

Mäed on loodud ultrajooksudeks. Siin peatub aeg, see justkui lakkab olemast ja alles jääb vaid üks igavesti kestev päev. Päev, mis liigub üles või alla. Igal silmapilgul vahelduv avarus on ajatu, kord olen kõrgemal kui silmapiir ja järgmisel hetkel vaatan aupaklikult kõigele alt üles.

Olen lõpuks all, viimane kilomeeter läbi Chamonix ja juba paistabki uhke finišikaar. Kerge samm üle viimase joone, aeg 13:46 ning üldjärjestuses 46. koht. See on 10% paremate hulgas.

Veelgi ilusam on tulemust vaadata oma vanuseklassis, kus 80 lõpetanu hulgast olen 3. kohal.

Rada: https://www.strava.com/activities/5564247826
Tulemused: Ranking 90km du Mont-Blanc - Marathon du Mont-Blanc - LiveTrail®

Hoka, Time to Fly

Jalas Hoka Evo Speedgoat mis ongi loodud Alpides jooksmiseks, neil on ühtlaselt hea pidamine nii kividel, kaljudel, juurikatel kui ka lumes.

Hokaga võistlema: süsiniktallaga Rocket X ja Carbon X2

2021-06-27T10:36:00+00:00

Hoka asfaldijooksu võistlustossudest tuleb esile tõsta just need kaks paari, Rocket X ja Carbon X2.

Pildil: Hoka Rocket X vasakul ja Hoka Carbon X2 paremal.

Lühike kokkuvõte

Mõlemad tossud on ette nähtud võistlemiseks, kuid mis on nende vahe ja millal ühte või teist eelistada?

Rocket X on kerge, kiire ning disainitud distantsidele 10k kuni maraton (42km).
Carbon X2 on veidi kogukama tallaga, jalasõbralikum ning disainitud ultrate ehk sadade kilomeetrite järjepanu läbimiseks.

Sarnasused ja erinevused

Kaal (minu jalanumbriga 45 1/3)

Rocket X: 236g
Carbon X2: 267g

Tald mõlemal: süsinik- ehk karbonplaadiga
Tallamuster sarnane, sile, asfaldile mõeldud.
Drop ehk talla langus kand-varvas: mõlemal mudelil 5mm
Talla paksus (Rocket X õhem tald, seega kiiremad võistlused)

Rocket X: 35mm - 30mm
Carbon X2: 39mm - 34mm

Süsiniktald ehk karbonplaat

Kõige olulisem: mõlemal tossul on sees vedrupõhimõttel töötav süsiniktald ehk karbonist plaat, mis tekitab jooksusammu äratõukel lisapõrke. See tõstab õige pisut jooksja kiirust, vähendab koormust säärelihasele ja hoiab päeva lõpuks jalad tervemad. Väide “tervemad jalad” on mu isiklik kogemus rasketelt maratonidelt, kus päev hiljem on jalgadel oluliselt parem enesetunne võrreldes tavaliste tossudega.

Kuidas süsiniktald vedruna töötab?

Selleks, et vedru jooksjat tõukaks, tuleb see ju kõigepealt kokku suruda ning selleks tuleb ka vaeva näha. Kuidas siis on äkki nii, et see tossu vedru töötab ühesuunaliselt? Loomulikult mitte, ikka on vaja kõigepealt vedru kokku suruda.

Süsiniktalda tuleb ette kujutada kui lehtvedru mis läheb paindesse maandumisel ehk sisuliselt jooksja keharaskuse all. Seega maandumisel laetakse see vedru energiaga ning äratõukel see energia vallandub ja tekib lisapõrge kui tald ehk vedru tahab ennast sirgeks lükata.

Hoka Rocket X

Need kiired tossud on väga hea valik võistlusele mis on lühemad kui ultra (50km).

Selle tossu pealne on õhukesest ja hingavast materjalist, mis aga on samas piisavalt jäik, et hoida jalg kindlalt paigal ka äkilisemates kurvides.

Maandumine on stabiilne ja jooksmine konarlikult maapinnal nagu näiteks munakivitänavad vanalinnas on lihtne ja jalg kontrollib tossu liikumist väga hästi. Tallinn Ironman raames tuleb vanalinna munakividel joosta, seega antud võrdlus on siinkohal paljudele asjakohane.

Tallamuster on arusaadavalt sile, kuna see on disainitud võistlustele siledal ja kõval maapinnal.

Minu isiklik kogemus. Rocket X-ga olen jooksnud oma parima maratoni aja 2:46. Ilmselgelt tuleb siinkohal veelkord meenutada, et antud tossul on süsiniktald ja mida kiirem tempo, seda rohkem hakkab see jooksja kasuks tööle. Miks? Mida teravam on jooksja äratõuge seda efektiivsemalt töötab talla ehk vedru poolt vallanduv energia jooksja kasuks.

Ühel 10km võistlusel sattusin nende tossudega paari kilomeetri pikkusele mudasele maastikulõigule ning see oli küll libe. Seal pidid kõik pingutama, et püsti püsida ja vajalikku tempot hoida. Muidugi oli libe, kuid tänu laiale tallale püsis olukord stabiilsena just külgsuunalist tasakaalu silmas pidades.

Seda tossu jalga tõmmates tunneta mida Hoka ütleb sisetallal: Launch Off The Line!

Hoka Carbon X2

Võistlustossud, millega võib muretult minna jooksma 100km või 24h jooksurekordeid.

See tossupaar võiks kuuluda iga ultrajooksja arsenali, kellel on plaan teha tulemust 100km ja pikematel jooksudel. Carbon X2 on raskem kui Rocket X, kuid kaaluvahe tuleneb otseselt paksemast tallast mis omakorda tähendab väiksemat põrutust liigestele ja on kokkuvõttes ülipikkadel distantsidel jalale tervislikum. Näiteks 24h jooksudel läbitakse kaugelt rohkem kui 240km ja siin muutub oluliseks iga millimeeter talla paksuses.

Tald on praktiliselt sile kuna need tossud on mõeldud kõvale ja siledale pinnasele. Talla keskel paistavad neli musta peenikest diagonaali, seal paistab välja süsiniktald. Koputa seda noaotsaga, et tunnetada kui jäik on süsiniku kiht talla sees.

Minu isiklik kogemus. Olen jooksnud mõned ca 100km otsad nendega ja saan anda kiitvat tagasisidet. Näiteks 2021 suve hakul kui esitasin Võhandu100 aerutajatele väljakutse, et kes läbib antud distantsi kiiremini, kas aerutaja või jooksja. Eesmärk oli läbida aerutajatega võrdne distants joostes alla 8 tunni. Kuna rajal juhtus mitmeid ettenägematuid viperusi, tuli seekord ajaks siiski 8tundi 20min.

Igatahes on need tossud mu esimene valik kui lähen ultrapikkadele distantsidele Eesti rekordeid jooksma.

Seda tossupaari jalga tõmmates lähed tõelisele väljakutsele, Hoka annab siinkohal kaasa mõtte: Go The Distance. Go There Fast.

Garmini kella näitajad: VO2 max, treeningu efekt, mõju

2021-05-31T14:46:18+00:00

Garmini kell kogub jooksu käigus andmeid mis pärast analüütika rakendamist kuvatakse kasutajale arusaadavate mõõdikutena. Oskuslikult kasutades on nendest mõõdikutest palju abi treeningprotsessis nii arengu kui üle- või alatreenituse seisukohalt.

VO2 max

See number väljendab maksimaalset hapnikutarbimise võimet ja aitab hinnata edenemist ning sobivate eesmärkide seadmist (5km, 10km, poolmaratoni ja maratoni aeg).

VO2 max arvutamise aluseks on väga paljud muutujad nagu kehakaal, pulsisagedus, jooksutempo, temperatuur, kõrgus merepinnast, treeningute sagedus, iseloom, intensiivsus jne. See number muutub aja jooksul, kvaliteetselt treenides tõuseb ja ebaproduktiivselt treenides langeb.

Mis tagab selle numbri suurenemise?

Eelkõige jooksutreeningute vaheldusrikkus ja piisav puhkus. Jooksud peaksid varieeruma ning olema oma iseloomult lühikesed taastavad (5-8km), pikad ja kiirenevad (20-25km), lühikeste lõikudega (lõigud 100-400m), pikkade lõikudega (1-3km), keskmised jooksud (16-18km) jne.

Kui siia lisada ka mõned puhkepäevad siis on üsna kindel, et VO2 max näitaja hakkab tõusma. Peab aga olema kannatlik sest see võtab aega nädalaid ja kuid.

Mis põhjustab selle numbri vähenemise?

Kui üldse jooksmas ei käi, siis on kindel et hakkab vähenema. Kui teha iga päev rahuliku tempoga 10km pikkune jooks siis selle mõju arengule on tagasihoidlik ning VO2 max pigem ei suurene.

Alljärgnev on minu isiklik VO2 max graafik viimase aasta jooksul.

Treeningu efektiivsus

Peale treeningut kuvab kell treeningu efektiivsuse ja mõju. Kuidas aga sellest õigesti aru saada?

Treeningu efektiivsuse ekraanitäis annab peale trenni tagasiside, et kui tugev oli antud treeningu mõju aeroobses kui anaeroobses tsoonis ja millist omadust antud treening kõige rohkem mõjutas. Alljärgnev on treeningute omaduste/mõju loetelu alates kõige intensiivsemast. Kokku seitse omadust on jaotatud kolme erineva treeningtsooni peale.

Anaeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks süsivesikuid.

Sprint
Anaeroobne võimekus

Kõrge aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid ja süsivesikuid.

VO2max jooksud (lävel ja veidi üle)
Anaeroobse läve jooks (lävel ja veidi alla)
Tempojooks

Aeroobse treeningu käigus kasutab organism energiatootmiseks rasvasid.

Baasvastupidavus
Taastavad jooksud

Peale treeningut antav tagasiside jaotub kaheks: aeroobne (+kõrge aeroobne) ja anaeroobne. Number väljendab treeningu efekti ehk kui suur oli mõju antud tsoonis.

Maksimaalne number 5 tähendab seda, et selles tsoonis oli treeningu mõju väga kõrge ja areng tekib peale seda vaid juhul kui järgneb ka piisavalt puhkust. Number 0-1 tähendab seda, et antud tsooni treening praktiliselt ei mõjutanud.

Peale treeningut kuvatav efektiivsuse ja mõju ekraanitäis on parim vahetu tagasiside saamise võimalus kella pealt.

Joonis, kuidas kõik need omadused on kella ekraanil omavahel seotud.

Käesoleval juhul on olnud tegemist jooksuga, mis mõjutas peamiselt VO2 max näitajat ehk siis treening toimus peamiselt laktaadilävel ja veidi üle selle. Kuna see oli ajaliselt pikk, siis on tulemuseks number 5, ehk väga suur koormus.

Kuna aga ka selle jooksu sees olid mõned eriti kiired lõigud siis tekkis ka anaeroobset koormust, kuid peamine efekt oli ikka kõrge aeroobne treening.

Treeningu koormus

Treeningu koormus väljendab numbriliselt antud treeningu mõju organismile. Selle numbri alusel kuvatakse kellal 4-nädalane aruanne, et millistes tsoonides on peamiselt treenitud.

See on väga kasulik, kuna annab ajalises lõikes tagasiside selle kohta, millistes tsoonides on peamiselt treenitud ja kas mõnes tsoonis oleks vaja koormust suurendada või vähendada.

Siin on kolm horisontaalset värvilist tulpa, mis on treeningutsoonid:

Anaeroobne
Kõrge aeroobne
Aeroobne

Iga tsooni juures kuvatakse number, mis iseloomustab seda kui palju antud tsoonis on treenitud. Lisaks kuvatakse punktiirjoonega vahemik kuhu vahele peaks antud tulp mahtuma, et treeningud oleksid piisavalt vaheldusrikkad ja omavahel tasakaalus.

Toodud pildil on näha, et anaeroobse läve treeningud on napilt sobivas vahemikus ja madalat aeroobset baastreeningut on pisut liiga palju.

Treenituse olek

Garmini kell annab hea tagasisidet treenituse hetkeseisust.

Treenituse tasemeid on kokku seitse pluss kaks staatust: Olek puudub ja Peatatud.

Treenituse olek arvutatakse välja vastavalt treeningu intensiivsuse, mahu, VO2 max alusel. Samuti iseloomustavad nooled, kas vorm on tõusvas trendis ja kas koormus on olnud optimaalne.

Hea on ka see, et kell kuvab alati sinna juurde juhise, et kuidas ollakse selle tasemeni jõutud ja mida peaks edasi tegema.

Treeningu koormus ja treenituse oleku põhjal arvutatakse välja optimaalne puhkeaeg. Maksimaalne puhkeaeg mida Garmini kellad pakuvad, on 4 ööpäeva.

Käesolev artikkel annab hea ülevaate kuidas peamiseid numbreid Garmini kellal vaadata ja mida nende põhjal järeldada/otsustada.

Seda, kuidas Garmini soovitusel treenida ja puhata või puhata ja mängida, käsitlen jätkuartiklis.

Hokaga trenni: Rincon 2 ja Mach 4

2021-05-21T22:00:00+00:00

Need kaks Hoka tossu, Rincon 2 ja Mach 4, on head igapäevaseks jooksmiseks.

Lühike kokkuvõte neile, kes soovivad pikemalt lugemata aru saada, et mis on milleks.

Pildil: Hoka Mach 4 vasakul ja Hoka Rincon 2 paremal.

Mõlemad tossud on võrdselt head igapäevaseks kilomeetrite kogumiseks. Olgu siis aeglased taastavad jooksud, pikad otsad või ka tempotreeningud.

Mach4 istub jalale tihedalt ümber ning see mudel on eelistatud tempojooksude ja lõigutreeningute jaoks. Rincon2 oma veidi paksema tallaga on eelistatud pikemate jooksude ja taastavate sörkide korral.

Sarnasused / erinevused

Kaalult võrdsed (minu jalanumber 45 1/3)

Mach4: 247g
Rincon2: 245g

Tallamuster sarnane
Drop mõlemal 5mm
Talla paksus (Mach4 sobib kiiremateks treeninguteks)

Mach4 29mm-24mm
Rincon2 32mm-27mm

Rincon 2

Igapäevased jooksutreeningud tasub teha jalgu säästvamalt.

Kuna kilomeetreid koguneb nagunii palju siis iga element mis vähendab liigset põrutust jalale, on teretulnud. Eesti siledad metsa- ja kergliiklusteed, teerajad, kruusakad, see kõik kuulub rutiinsete kilomeetrite kogumise juurde.

Rincon2 oma pehme tallaga on sellistes oludes suurepärane kaaslane. Samal ajal on tossu kaal üsna kerge ja see võimaldab reaalsuses muretult ka võistlustele peale minna. Kuna tald pole täiesti sile, on selle tossu jaoks täiesti normaalne kui ette satub metsatee.

Minu isiklik positiivne kogemus Rincon2-ga on just jalga säästev jooksmine. Pehme ja muretu tunne on liikuda asfaldil.

Mach 4

Kui trennis on ette kiiremaid lõike, siis pane jalga Hoka Mach 4. Hoka soovitus: Train to Fly Everyday!

Välja jooksma minnes on tavaliselt ette teada jooksu iseloom. Kas see on lihtsalt sörkimine või tulevad sisse ka kiiremad lõigud.

See toss tasub jalga panna kui treeningus on ette näha kiiremaid lõike. Sisuliselt võib sellega katta kogu laia lõikude vahemiku 100m kuni 3000m-ni.

Võrreldes Rincon2-ga istub see toss tihedalt ümber ning annab suurepärase maapinna tunnetuse ja iga liigutusega kaasnev energia viib edasi. Tald on õhem, toss ise kerge, pealiskangas hoiab ilusti ümber jala – seega mis siis muud kui tuleb aga jalad tööle panna.

Mulle isiklikult meeldibki Mach 4 ideaalne jalga istumine ning sellega korraliku kiiruse üles võtmine. Samal ajal pole tegemist nö. kiirtossuga, mille tald oleks väga õhuke. Vastupidi, siin on tallamaterjali piisavalt, et ka peale pikemaid jooksuotsi jalad ennast hästi tunneksid.

Hoka armastab iga uue tossuga kaasa anda väikese jooksumeemi. See trükitakse sisetallale, seega enne jooksma minekut võta ja loe. Mach 4 puhul on seal kirjas: Train to Fly Everyday!

Proovi järele

Mõlemad tossud on võrdselt head ja ega tegelikkuses mõlemat paari omada pole tarvis. Vali endale igapäevajooksuks see, kumb paremini jalga istub. See on siis tavaliselt õige.

Mine poodi ja proovi järele:

Jooksujalatsid - AT Sport

Hoka – Jooksuekspert

Hoka – Silja Sport

Maraton 2:46 ehk kuidas ületada kiirust

2021-05-04T19:35:00+00:00

Kuidas kirjutada maratonist meeldejääv lugu? Eriti veel sellisest, kus tuleb viis tasast Kakumäe ringi joosta?

Kaja annab stardi ning hetkega muutub kogu maailm kitsaks triibuks. Kui enne starti otsin endale asendustegevusi, tõmban sokisääre sirgeks, sätin joogipudeli laual teise kohta, kohendan prille jms pisiasjad mis kõik lükkavad seda rasket ja rutiinset tööd natukenegi edasi, siis nüüd stardiplaksu järel on see kõik unustatud, ees on ainult üks fookus.

Joosta, pingutada, peatusteta, iga sekundi nimel, kolm tundi järjest, ainult tempot loeb.

Garmini spordikell, mu armutu tehiskaaslane, näitab kogu jooksu vältel kolme numbrit ja need on mu elu.

Keskmine, kui kõige suurem ja olulisem number näitab sekundeid kas olen ajast ees või taga. Kui joosta täpselt seatud eesmärgis, püsib see number kogu jooksu vältel nullis. Kui sinna tekib miinusega number, siis olen ajast ees ja plussmärgiga number tähendab ajast taga (jooksen liiga aeglaselt).

Kompan esimesel sirgel optimaalset rütmi millega liikuda. Teada tõde on ju see, et algus kipub kiireks kujunema, kuid kellale pilku heitmata sätin jalgadele hea kadentsi ning sammu pikkuse.

Vähe olen oma elus maratone jooksnud ja suudan praktiliselt neid kõiki detailideni meenutada. Siin samas Kakumäe ringil jooksime kord Kajaga Vana-Aasta maratoni, kuhu tulek käis täpselt nii: “Kaja, kolme päeva pärast toimub Vana-Aasta maraton, ma panen meid kirja” – “Ok, pane”. Olimegi sellised roosad, rohelised, kogenematud spordihuvilised, kelle jaoks see päev oli lihtsalt “ma suudan ka maratoni läbida”. Alustasime kottpimedas ning esimesel ringil oli ühes kohas isegi korraldajate auto rada valgustamas sest seal oli nii pime, et ei näinud isegi mitte näppu suhu pista. Jah, olid sellised ajad Kakumäe ringil. Kontrollaeg on piisav, et igal juhul jõuab lonkides-kõndides-juues-süües finišisse. Peale lõpetamist oleme väsinud, õnnelikud ning kirjutame oma kontole “maraton läbitud”.

Täna aga olen jõudnud Kakumäe ringi kilomeetri pikkusele tagasirgele, kus on tunda head briisi mere pealt. Otse vastu. Vahelduseks on pingutada päris mõnus ning panengi jalgadele pisut rammu juurde, et kenasti tempos püsida. Juba tulebki ringi viimane 3 km pikkune “sirge” tagasi Rocca Al Mare kooli juurde. Jalad võtavad taas kergema käigu ning õige pea trehvangi mõnisada meetrit enne tagasipöörde punkti Kaja, kes mulle kokkulepitult geeli ulatab. 35 grammi on nii väike kogus, et see lipsab märkamatult kõrist alla. Tagasipöördel haaran laualt veepudeli, klunksan mõned lonksud ja heidan pudeli raja kõrvale. Kaja nopib selle ja valmistab kenasti järgmiseks ringiks ette.

Teine ring möödub sama kergelt ja uuesti tagasipöördel kellale pilku heites näen, et olen kahe ringi peale terve minuti ajast ette jooksnud. Annan oma leiust ka Kajale teada: “olen kaks esimest ringi liiga kiirelt teinud aga küll see lõpus ära kulub” – tema vaid: “Pane, pane, ilus samm”. Ja mu karbontallaga Hoka Rocket X lendab edasi.

Edukas maraton joostakse korralikult laotud jooksubaasi arvelt mille üks oluline komponent on pikad ja tõusva tempoga treeningjooksud.

Meenub kuidas läksin kord Kihnu saarele nädalavahetuse pikka trenni tegema. Ütlesin lihtsalt “näe, Kaja, sel nädalavahetusel toimub Kihnu maraton ja mul just pikk treeningjooks plaanis, lähme õige saarele”. Ilm oli päikeseline ning sadamast 3-4 km stardikohta sobis maratonieelseks soojenduseks kenasti. Jõudsin numbri kinnitada kui juba oligi start. Esimesed viis kilomeetrit püsisin peapundis, kuid siis lasin M. Pirksaarel eest ära lipata. Temaga mul asja võistelda pole. Ülejäänud punt aga oli visa ning enne esimese ringi lõppu lasin nad eest ära. Teisele ringile minnes selgus, et olin “võistelnud” poolmaratoni jooksjatega. See pani mind muigama. Teen oma tugeva nädalalõpu treeningjooksu lõpuni ning mõni minut peale kolme tunni ka lõpetan. Õhtuse laevaga tagasi sõites tassin kaasas ilusat esikoha auhinda, Kihnu kaardiga puidust pingikest.

Täna, kolmanda ringi keskel, täitub poolmaraton ajaga 1:23. igaüks oskab seda kahega korrutada ning ennustada lõpuajaks 2:46. Maratonis see kahjuks nii lihtne pole, sest õige maratoni start antakse alles 35km peal. Kuni sinnamaani joostakse nö.”vanade rasvade” pealt. Kes aga viimased 7 km suudab sama tempoga joosta mis esimesed 7km, võib lugeda ennast maratonijooksjaks.

Esimesed neli ringi on kõik möödunud üsna ühtlase tempoga ning varuaeg on kasvanud kahe ja poole minuti peale. Esimesed kaks ringi 30+30 sekundit ning kolmas-neljas ring kumbki 45 sekundit. Täitsa pöörane,vaatasin ennast ja ei uskunud seda pilti. Ootasin kogu aeg mõttes seda kolmekümne viiendat kilomeetrit.

Ja siis see tuli. Täiesti ootamatult, nagu noaga lõigatult. Esiteks tundsin vasakus sääres väikest torget. Kompasin mõttes mõlemad jalalihased otsast otsani läbi ning leidsin, et ilmselt võin selle tähelepanuta jätta. Igakord aga lihastega nii kergelt ei lähe.

Aastaid tagasi Amsterdami maratonil oli eesmärk hea tulemus teha. Kuid seal juhtus see, et 35km peal võttis säärelihas juhtimise enda kätte ning mäletan hästi kuidas ma terve kilomeetri sisuliselt kõndisin. Võtsin joogilaualt mitu topsi vett ja geeli ning lihtsalt kõndisin. Meenub see kui valus oli vaadata tohutuid rahvamasse kes minust paremalt ja vasakult mööda jooksid. Ja mina lihtsalt kõnnin. Vaikselt-vaikselt hakkasin siis jalga uuesti jooksma meelitama, alguses veidi longates kuid siis ikka enam ja enam hoogu sisse saades suutsin viimased kilomeetrid ka joosta. Olümpiastaadionile keerates jooksid suurel kellal veel numbrid mis algasid kahega ning viimane pingutus staadioniringil andis ka mulle aja alla kolme tunni.

Täna, keeran taas tagumisele sirgele, jalad on korras, kuid tuul on tõusnud. Esimeste ringide vastutuul on asendunud päris valju seinaga millele tuli otse vastu söösta. Alumine number kellal näitab hetke pulssi, see on tõusnud 168-169 peale. See on paar lööki alla minu laktaadiläve seega niisuguses tsoonis suudan vaid lühikest aega joosta.

Lõpuni on neli kilomeetrit. Vastutuules pingutamine pole lihtne, nüüd on käes aeg kus jalgade asemel tuleb pea tööle panna.

Starti toob füüsiline võimekus, kuid eduka finiši tagab mentaalne tugevus.

Teine pilk kellale, ülemine number näitab hetke kilomeetri tempot. Number on vajunud nelja peale. See tähendab juba automaatselt tempot alla 4 min/km. Vajutan peale, surun, hoian pinget, sellised rasked olud peaks ju mulle meeldima, jäänud on 500m kohani kus saan küljetuulde. Loodan seal hingamise tagasi saada. Seniks aga tuleb oma mõte selge hoida.

Sain lõpuks küljetuulde, kuid hingamist tagasi ei saanudki. Lõpuni on 3km. Panen sisse tagavarakäigu kuid mitte selleks, et kiiremini joosta vaid lihtsalt olemasoleva hoidmiseks. See on nagu bussi kuues käik millel jõudu pole, aga sirgel suudab kiirust hoida.

Viimase ringi suudan kõigele vaatamata teha 10 sekundit eesmärgist kiiremini ja kell, mu tehniline kaaslane, ei pidanud kogu maratoni vältel hakkama numbreid minu kahjuks lugema.

Lõpetasin, olen väga-väga õnnelik kuna jooksin just oma elu kõige kiirema maratoni ajaga 2:46. Üksi, Ilma jänesteta. Keskmine tempo 3:56 min/km. Ületasin enda jaoks maagilise 4 min/km piiri, siit edasi saab ainult lihtsamaks minna. 17. aprill 2021

Vanus, 49 aastat, pole kaugeltki piir. Ma elan teadmisega, et minu paremad maratoni ajad on jätkuvalt alles tulemas.

Hoka Torrent – ekspert maastikujooksul

2021-05-02T11:27:00+00:00

Torrent on suurepärane maastikujooksu jalanõu Hoka tootevalikus. Peamiste omadustena tõstan esile agressiivset pidamist, head maapinna tunnetust ning vastupidavat pealisehitust.

Maastikujooksu mõttes väga kerged tossud kuna mulle sobiv suurus 45,5 kaalub vaid 285g. Tüüpiliselt kaaluvad mulle sobivad selle klassi tossud üle 300g.

Minu tugevuseks on mägised ultrajooksud ja see kui kõige nõudlikum jooksustiil üldse tõigi mind seitse aastat tagasi Hoka tootevaliku juurde. Mägiultra on keeruline kombinatsioon, kus mägi esitab jalanõu vastupidavusele kõrged nõuded ja ultrajooks eeldab tossudelt liigestele langeva koormuse minimeerimist. Ultrajookse ja jalgade tervishoidu silmas pidades on sobivaimad paksema tallaga Speedgoat ja Mafate.

Aga selleks, et mägedes ultraid (üle 100km) joosta, on kõigepealt vaja mägedes joosta. Lühemalt, aga palju. Ja siin tuleb mängu Torrent, mis oma veidi õhema talla, aga agressiivse mustri ning konkreetse ja tugeva pealisega loob täiusliku kombinatsiooni kiireks mägijooksuks.

Tänu heale pidamisele võimaldab Torrent sooritada tehnilisel maastikul väga kiireid laskumisi. Tüüpiliselt võetakse laskumisi lühikeste sammudega, sest kardetakse libastuda, kukkuda jne. See kartus on igati asjakohane, kuid teeb liikumise aeglaseks. Kui kõrvuti jooksevad mäest alla kaks inimest ning üks neist sibab ja teine lendab pikkade sammudega, siis ilmselgelt teine liigub kiiremini ja väsib vähem. Kuid pikkade sammude võtmine eeldab jalanõu usaldamist, korralikku mustrit ja head maapinna tunnetust. Torrentis on kõik need omadused kenasti olemas.

Torrentit kasutan ka talvel, lumes joostes. Piisavalt lai ja avar muster minimeerib talla alla kogunevat lumeklompi. Kitsama ja tihedama mustriga jalanõudel jääb lumi kergemini talla alla kinni, muutes jooksmise ebamugavaks.

Ka Eesti maastikujooksu jaoks on Torrent hea valik. Juurikatega kaetud teerajad, kaldus mäenõlvad, pehmed rabaservad, auklikud kruusateed, üle kraavide hüppamine ja rannakividel turnimine on just need kohad kus Torrentiga end hästi saab tunda.

Garmini kella seadistus matkajale ja trail runnerile

2021-03-24T21:39:00+00:00

Alljärgnev on hea Garmini kella seadistus nii jooksja, matkaja või niisama mägedes uitaja vaatepunktist. Enamus matkapiirkondi on seotud mägedega ja see on ka käesoleva seadistuse üks eeldusi.

Sissejuhatuseks olulised eeldused mägedes liikujatele.

Teekond on ette teada.

Mägedes liikudes on alati ette teada kust alustatakse ja kuhu liigutakse. Mägedes pole võimalik viljeleda Eesti stiili “ah hakkan minema ja küll kuskile ikka välja jõuan”.

Radade kasutamine.

Teekond mägedes on tüüpiliselt ette valmistatud olemasolevatest radadest lähtuvalt või talvel/lumel selgete orientiiride järgi. Rada on aga põhimõtteliselt ikkagi ette teada. Teede ristumisel ei jääda seisma ja arutama, et kas minna siit või sealt.

Mägede kõrgusinfo.

Matkamine ja maastikujooks (trailrunning) on seotud mägedega. Kõrgus omab asukoha hindamisel olulist väärtust. On väga tähtis teada kas ollakse jõudnud 1500 või 2000m peale.

Kaardil navigeerimine.

Elementaarne on omada kaarti, ilma selleta ei ole võimalik mägedes hakkama saada. Kaardiks võib olla nii kell, telefon, GPS-seade kui ka muidugi paber.

Aga nüüd asja juurde. Kella spordiprofiil on Trail Running või Hike, nende erinevus seisneb ainult esimeses ekraanis, kus jooksu puhul on kiiruseks min/km aga matkamise puhul keskmine kiirus km/h. Alljärgnevad ekraanipildid koos selgitustega on kellas just täpselt sellises järjekorras.

Esimene ekraan, statistika.

Hetkel joostava kilomeetri keskmine tempo (Lap pace), mitte segamini ajada hetketempoga. Matka profiili korral on keskmise tempo asemel üldine matka keskmine kiirus km/h. Arusaadavalt distants, kulunud aeg ja hetkepulss. See ekraan on statistika ja tegelikkuses jooksu või matkamise ajal vaatan seda väga harva.

Teine ekraan, kellaaeg ja keskkond.

Siin on põhikohal kellaaeg ja alumistel väljadel aku kestus ja päikeseloojangu aeg. Matkad ja jooksud mägedes on ajaliselt pikad, seega kellaaeg ja päikseloojangu aeg on olulised. Sõltuvalt piirkonnast läheb peale päikeseloojangut 10 minutiga täiesti kottpimedaks. Kas jõuab enne pimedat laagrisse või tuleb ka pealambiga liikuda. Kella aku näit muutub oluliseks kui kell on kasutusel peamise navigatsioonivahendina. Kui see number on väike siis jõuab vajadusel mõned ennetavad ja akut säästvad tegevused teha, näiteks taustavalguse välja lülitamine, pulsivöö ühenduse katkestamine ja bluetooth/wifi ühenduse kinni keeramine. Hea mõte on aku säästuprofiil automaatseks panna, et tund enne tühjaks saamist lülitab kell ise automaatselt kõik üleliigse välja.

NB! See ekraan on mul lisatud kõikidele spordiprofiilidele: kajakisõit, suusatamine, ratas jms.

Kolmas ekraan, kõrguseinfo.

Kõige olulisem väli on hetkekõrgus. Selle alusel toimub mägedes enda paikapanek kaardil. Ülemine väli näitab kumulatiivselt kogutud tõusumeetreid. Kuna rada planeerides on tõusumeetrid ette teada, annab antud number infot kui kaugel ollakse. Tõusumeetrite info joonistub graafilisel kujul välja ka kuuendal ekraanitäiel. Pulss annab tagasiside pingutuse suuruse kohta. Isegi kui tõusul ähin ja puhin aga pulss on 124, siis mulle tähendab, et ruumi on veel maa-ja-ilm ning võin korralikult juurde vajutada. Matkal pole pulsi-info kuigi oluline, kuid sellegipoolest on ka matkaprofiili ekraan samasugune, et oleks ühtne lähenemine.

Neljas ekraan, navigeerimine.

See on nüüd kõige olulisem ekraan sest võimaldab mul jõuda planeeritud kohta. Kaardil on näha ettevalmistatud teekond ja minu asukohta tähistav väike sinine nooleke. Lisatud on kaks andmevälja, distants ja kõrgus. Distants annab tagasiside teepikkuse osas ja teadmise kui kaugele on jõutud. Kõrguseinfo on samuti asukoha määramise seisukohast oluline ja kaardivaates välja toodud. Mägedes tuleb tihti ette olukordi, kus on teada et mäetipp või mõni muu vahepunkt asub 2400m aga asutakse alles 1323 peal, seega tõusta on veel omajagu. Alumine infoväli näitab kahte asja. Kui rada on planeeritud ilma vahepunktideta, siis kuvatakse kogu järelejäänud distants. Kui aga rajale on planeeritud vahetipp, joogikoht, jõe ületus vms, siis näitab see distantsi antud vahepunkti. Kuidas vahepunktidega kaarti planeerida ja kasutada, selle kohta tuleb eraldi postitus. Navigeerimise ekraani suum on 80m mis teeb kella ekraani kõrguseks 500m ja tagab selge ülevaate eesootavatest ristumistest ja pöörangutest.

NB! Kõige alumine number tekib ainult juhul, kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada.

Navigeerimise ekraanitäis on peamine, sellest üks nupuvajutus ülespoole toob nähtavale kogutud tõusumeetrid ja pulsi. Samas üks nupuvajutus allapoole toob nähtavale käsiloleva tõusu või laskumise info, vt. järgmine ekraan.

Viies ekraan, tõusu või laskumise info.

Igal teekonnal on hulk tõuse ja laskumisi, need vahelduvad või siis hoopis üks tõus asendub teisega. Antud ekraanitäis on tähtsuselt teisel kohal navigeerimise ekraani järel. Olulised on kolm numbrit, tõusu või laskumise pikkus kilomeetrites, kõrguse muutus meetrites ja vertikaalne liikumiskiirus meetrit/tunnis. Just see viimane number on mägedes määrav, olgu siis tegemist matka või jooksmisega. Kui liikuda püsivalt 1550 m/tunnis allapoole ja laskuda on 513m siis on selge, et aega läheb umbes 20 minutit. Väga hea visuaalne indikaator on roheline-sinine värv ja punane punktike nende vahel mis tähistab arusaadavalt asukohta antud tõusul või laskumisel.

Distantsi on mägedes hea teada, kuid vertikaalne tempo on olulisem. Näiteks kõrgmäestikus on tõusutempo 100m/tunnis või veelgi aeglasem. Seeläbi saame ka mõista, et miks öeldakse mõnikord “100m enne tippu keerasin tagasi”. Aga see 100m on tõus mis võib võtta tund aega. Muud numbrid siin ekraanil pole olulised, kuid siiski üleval servas on aeg, mitmes tõus või laskumine on parasjagu käsil ning tõusu või laskumise protsent.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada spordiprofiili seadistuse juures “ClimbPro” ja lisaks valida ka “Descents”, et näha laskumisi.

Kuues ekraan, raja profiil.

Suurepärane vaade rajaprofiilile ja visuaalne tagasiside teekonnal edenemise kohta. Vasakpoolne ülemine number tähistab läbitud tõusumeetreid ja parempoolne eesootavaid tõusumeetreid. Lisaks on tähistatud kõrgeim tipp ja madalaim koht ja kogudistants. Roheline-sinine värvus ja punane punktike nende vahel annab selge tagasiside asukohast antud rajaprofiilil.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb sisse lülitada Navigation seadistuse juures “Elevation Plot”.

Seitsmes ekraan, vahepunkti info.

Ülemine number näitab distantsi päevateekonna lõpuni, keskel on vahepunkti nimi ja all distants vahepunktini. Kui vahepunkte kaardil pole, kuvatakse keskel “Finish” ning ülemine ja alumine number on võrdsed. Vahepunktid on spetsiaalsed, planeerimise käigus kaardile kantavad punktid nagu näiteks tipp, joogivesi, jõe ületus, ilus vaade vms. Kuidas luua neid vahepunkte sellisel viisil, et neist kellaga navigeerimisel abi oleks, selle kohta tuleb eraldi postitus.

NB! See ekraan tekib ainult juhul kui kellaga navigeeritakse, ehk siis liigutakse mööda etteantud rada. See ekraan tuleb luua ja sisse lülitada Navigation seadistuse juures Data Screens.

Spordiprofiili ja kella lisaseaded.

1. Power Mode ehk aku juhtimine. Üldjuhul on kellal pidevalt sees Bluetooth jms ühendused. Kui aga kella enda andmetel on akukestuse lõpuni jäänud üks tund, siis lülitatakse automaatselt kõik lisad välja. Toimima jääb ainult navigeerimine.

2. Routing. Siin on oluline määrata seadistus “Follow Course” ja kindlasti mitte kasutada “Use Map”. Follow Course korral ei tee kell muud, kui juhendab kasutajat jäigalt etteplaneeritud rajal. Kui satutakse rajalt kõrvale, annab kell selle kohta märku kuid ei sekku raja muutmisse. Use Map korral üritab kell koostada ise teekonna kõikide punktide vahel. Juhul kui eksitakse rajalt, siis kell koostab abivalmilt uue raja, arvestades muutunud olukorda. Ette planeeritud rada võib koosneda mitmesajast omavahel sirgega ühendatud punktist, Use Map korral üritab kell kõikide punktide vahel ise dünaamiliselt rada planeerida. Soovitus, mitte kasutada.

3. Auto Climb. Kui jõuda tõusule, siis kell muudab taustavärvi ja lülitab automaatsel sisse ühe lisaekraani. Väga tüütu ja kasutu, ei soovita kasutada.

4. ClimbPro. Soovitan, väga kasulik info ning see on kirjeldatud eelnevalt “viies ekraan, tõusu või laskumise info”.

5. 3D distance ja 3D speed. Need on sisse lülitatud suusaprofiili juures ja matkates/joostes ei oma tähtsust.

6. Lap Key. Lap key on välja lülitatud, sest iga kilomeetri vaheaeg tuleb nagunii automaatselt. Seega Lap Key-le vajutades läheb kell hoopis tavalisele kellaajale.

7. Alerts. Isiklikust vajadusest lähtuvalt olen lisanud siia teavituse, et kell annab iga tunni järel märku (piiksu ja surinaga). See on oluline pikkadel võistlustel, kus tund on selline aeg mille järel tuleks võtta väike amps võtta.

8. Watch face. Väga palju on loodud erinevate vidinate ja blingidega kella sihverplaate mida igaüks võib oma kellale vabalt panna. Mina ei soovita ühtegi neist ja pigem tuleks jääda vaikimisi ekraani peale ja seda sobivalt häälestada. Miks ma ei soovita teisi? Põhjus on väga lihtne, arendajad on erineva tausta ja kvaliteediga ning on küllalt esinenud juhtumeid kus kellegi poolt arendatud kella sihverplaat kasutab mõnda teenust kella sees, mis sööb korralikult akut. Alustades kasvõi pisiasjast nagu reaalajas sekundite kuvamine ja lõpetades sellega, et sihverplaadil kuvatakse ilmainfo mida üle BT või WiFi ühenduse regulaarselt uuendatakse.

9. Kella ekraankaardiga. On oluline teada, et navigeerimisel kulub kõige kiiremini aku sel juhul kui ees hoitakse kogu aeg kaardipilti. Kui on tarvis maksimeerida akukestust, siis tasub lülitada kella ekraan ükskõik millise muu näidu peale kus on lihtsalt numbrid. Kui tekib koht kus on tarvis kaarti vaadata, siis üks nupuvajutus toob ette kaardi ning kohe on pilt selge kas otse, paremale või vasakule.

Navigeerimine kellaga.

Omades kaardivõimekusega kella, ei tasu luua illusiooni, et nüüd rohkem pole midagi vaja teha ja kell teeb kõike minu eest. Kahjuks nii lihtne see pole.

NB! Kellaga saab efektiivselt navigeerida vaid juhul, kui on ette valmistatud teekond ja see kella laetud.

Ilma ettevalmistatud ja kella laetud teekonnata on nuppude abil kellaga navigeerimine väga-väga tüütu ja keerukas just väikest ekraani arvestades. Navigeerimine tähendab tegelikkuses kaardi sisse-välja suumimist, üles-alla, paremale-vasakule liigutamist ja seda pole just lihtne kellaga teha.

Soovitused edaspidiseks

Õpi selgeks mõni kaardiprogramm millega rada ette valmistada, neid on palju. Mina kasutan peamiselt www.plotaroute.com
Algatuseks võid kasutada ka kellegi teise ettevalmistatud radasid, kui need vaid sobivad.
Õpi ära kuidas radasid kella laadida.
Tee kellas vajalikud seadistused käesoleva juhendi järgi.
Õpi kellaga navigeerima.

Peale neid soovitusi avastad end hoopis põnevamast maailmast kui seni ja kell saab täiesti teise tähenduse.

Team Hoka

2021-01-16T11:20:00+00:00

Full disclosure: selleks, et kõik oleks üheselt selge, tõmban ühe olulise vahejoone.

Kuus aastat jooksmist Hoka tossudega, nende analüüsimist, objektiivset kiitmist ning vajadusel ka põhjendatud kriitikat ja ettepanekuid tootearenduseks on viinud selleni, et alates Taliharja Vanakurjast olen ma Hoka tiimis.

Hoka tossudest kuulsin esimest korda Silveri käest aastal 2015, kes ütles et need on head ultrajooksuks. Kõik tegijad seiklussportlased kasutasid tol ajal Salomoni. Tegin julge otsuse ja tellisin internetist oma esimesed Hokad, Speedgoat 1. See oli armastus esimesest sammust ja sellest alates ongi Hoka jäänud minu jooksutossuks.

Olen seni kõik oma tossud ise ostnud. Iga ost on olnud minu enda kaalutletud valik ning iga hea sõna tasustamata ja täiesti minu enda algatus. Aga mul on siiralt hea meel, et seda on märgatud ning pikaajalise Hoka kasutaja ja fännina kuulun nüüd #teamhoka koosseisu.

Kõik see, mida ma enne Hokast hästi arvasin, on jätkuvalt jõus. Ja kõik, mis edaspidi arvan, on samamoodi põhjendatud ja siiras ja põhineb minu ausal kogemusel. Lihtsalt oma tossud saan nüüd Hoka käest. See pole reklaam, vaid vastastikune aus koostöö. Minu põhimõte on kasutada ainult parimaid asju ja olla oma hinnangutes objektiivne, Mitte kunagi ei saa minust "suunamudijat", kes tasuta nänni nimel reklaamib sisutühjalt kõike, mida talle anda suvatsetakse. Ka mina valin, kellega ma koostööd teen ja Hoka on siin kindlasti minu valik.

Time To Fly™, see on Hoka, see olen mina!

#timetofly #teamhoka #koostöö

https://atsport.ee/kategooria/jalatsid/?fwp_brndid=hoka
https://jooksuekspert.ee/hoka/
https://siljasport.ee/brandid/hoka/

Tallinn Ironman võit aasta 2020 tippsündmus

2020-11-05T12:22:00+00:00

Äärmiselt habras on piir, mis eraldab (üle)treeninguid vigastusest.

Olen kõrvaltvaatajana näinud kuidas piiri ületamise järel pole kõige valusam hoop mitte see, et tekib füüsiline vigastus, vaid hoopis inimese mentaalne aheldatus ja spordil põhineva aktiivse elukvaliteedi langus.

Kui kevadel maailm lukku läks, ületan ka mina selle nii hapra piiri ja põlve ümber olevad sidemed on valulikud. Kuna puhkust andvad planeeritud matkad ja jooksmised mägedes langesid ära, uhan neid jaburaid Hiiu-Õismäe sirgeid siin kodumaa pinnal nii ühte kui teistpidi. Ja kui siis ühel hetkel mõistan, et nüüd olen liiga teinud, on juba hilja. Sõpradele aga olin lubanud, et 5. septembril olen oma parimas vormis ning Tallinn Ironman tiimis jooksen maratoni ajaga 2:45. Eesmärk on suurel võistlusel poodiumile jõuda.

Mai kuu, võimalused on head.

Neli kuud on aega, kui nüüd ennast vaikselt tagasi rajale upitan, siis on lubatud maratoni aeg võimalik. Ei suuda aga normaalselt joosta. Tegelen mingite jaburate 100km pikkuste sirgeltjoone jooksudega, mis aga rohkem metsas ragistamise ja matkamise moodi välja näevad. Täiesti kasutu. Kiiremad ja pikemad jooksud on valusad.

Juuni, peaks jooksma hakkama!

Mõtlen, kui nüüd veel alustada, siis kolme kuuga peaks siiski olema võimalik selline treenitus saavutada, et maraton ajaga 2:45 joosta. Aga jooksutrenni ei lähe. Selle asemel teen hoopis tandemrattaga poolele Eestile tiiru peale ja sõidan kajakiga merel. Täitsa kasutu. Jooksmine endiselt vastunäidustatud.

Juuli, kas äkki nüüd trenni?

Kaks kuud on aega. Annan endale aru, et viimased kaks kuud pole ma midagi teinud, et maratoni jaoks vajalikku jooksuvastupidavust saavutada. Kui nüüd viimaks jooksutrenni lähen, siis see on see lihtsalt ime kui kahe kuu pärast olen võimeline maratoni kiirelt jooksma. Ei hakanud jooksma, ei läinud trenni. Võtsin hoopis seljakoti ja läksin Alpidesse mägedesse matkama. Lubasin, et kui tagasi olen, siis kindlasti hakkan trenni tegema. Hoian pöialt, et ka jalad korda saaksid selleks ajaks.

Kõlan iseendale nagu tavaline iganädalane lubadus joodikul, et järgmisest nädalast alates hakkan korralikuks.

August!

Aega on üks kuu. Enam pole midagi mõelda. Pikki vastupidavusjookse pole teinud, tempojookse pole teinud, ainult alternatiivsed tegevused. Nüüd loen aega nädalates ja ma isegi ei julge iitsatada tiimikaaslastele, et jooksjaks nelja nädalaga ei saa. Augusti alguses teen taas alternatiivseid tegevusi ja aerutan kajakiga nädalavahetuseks Vaindloo saarele ja tagasi.

Ok. Ajan end jooksma, valus pole. Hoopis hea on! Jooksmine meeldib!

Nüüd mõtlen läbi, et kuidas nelja nädalaga kõige õigem oleks valmistuda. Lihtne, alguses on vaja kiirus taasluua lühematel distantsidel ja hiljem on tarvis taastada kiiruslik vastupidavus pikkadel distantsidel. Panen end kirja erinevatele 5-9km pikkustele külavõistlustele ja jõuan suhteliselt sagedasti oma vanuseklassis poodiumile. Süda peab harjuma kõrge intensiivsusega, et mul oleks võimsuse reserv maratoniks. Pikki jookse siiski veel teha ei suuda. Kolm nädalat enne maratoni teen esimese pika jooksu ja olen pärast 30km pikkust (tempo 4:17) treeningjooksu ülihaledas seisus. See on vaid 3-e tunni maratoni tempo. Sellise käegakatsutava enesetunde pealt on väga raske ette kujutada end jooksmas maratoni keskmise tempoga 4:00 ja alla selle.

Kolm nädalat enne maratoni suudan Kõrvemaa 15km metsajooksul edestada oma vanuseklassi jooksjaid ja lõpetada M40 esimesena.

Kaks nädalat enne maratoni jooksen Triathlon Estonia raames poolmaratoni ajaga 1:20 ja see on üllatavalt lihtne. Saavutame tiimina ülekaaluka võidu. Enesetunne on super hea.

Nädal enne maratoni sõidame Timmoga kaheses kajakis Eesti Mereaerutamise meistrivõistlustel 4. koha peale.

Viimane nädal on tavapärane puhkus ja lihtsad jooksud. Loon endale illusiooni, et olen vormis.

Tallinn Ironman maraton 2:49

Maratoni suudan joosta ajaga 2:49 (keskmine tempo 4:00). Jooks on kuni 30km-ni lihtne kuid viimased kilomeetrid tulevad väga raskelt. Alates 30+km algab maraton ning siin on edukad need, kellel on treeningpagasis ka pikad jooksud, minul neid seekord pole. Mind hoiab elusana vaid pilt sellest, kuidas ma keeran lõpuks punasele vaibale ja jooksen viimase 100m.

Läbi. Olen elus. Võit.

Finišile järgneb jooksja köögipool mida avalikkus ei näe. Olen läbi, totaalselt tühi, suures angaaris, külmal kivipõrandal, pikali kägaras, pea käib ringi, süda on paha, kõht valutab, jalad tuikavad, kristallid virvendavad silme ees. Keegi küsib hoolitsevalt “kas kõik on korras”, ma isegi ei suuda vastata. Leban, leban, leban.
Läbimärg. Külm. Kivipõrand. Hakkan tasahilju tajuma suurt angaari ning kolmandal katsel keeran end jalgele.

Mingis mõistatuslikus unenäos ajan oma asjad korda, saan vahetusriided, ajame tiimiga juttu ja püüan süüa. Ei, see pole ikka mina. Kaja võtab auto juhtimise ning mul kõrvalistmel hakkab maailm taaskord kokku kukkuma. Sulgen silmad ja soovin, et kogu universum mu ümber tarduks.

Viimaks kodus. Kõik. Selle aasta tippsündmus sai just mööda. Pingelangus ja vastutus hajub vaikselt. Maksimaalne tulemus tehtud. Võit.

UNISTAMA PEAB SUURELT.

VISUALISEERIMINE ON EDU ALUS.

Füüsiline võimekus toob starti, kuid mentaalne tugevus tagab eduka finiši.

Järgmisel päeval seisame tiimina Tallinn Ironman poodiumi kõrgeimal astmel. Aitäh tiimile, Wade Stokes ja Evgeni Nikolaevski.

111km sirgjooneliselt läbi Eestimaa: loovus, valu ja mentaalne äng

2020-10-26T11:54:00+00:00

Piirangud kui loovuse alus

Sirgjoonejooksul tuleb liikuda joonlauaga kaardile tõmmatud 200m laiuses koridoris ja see on väljakutse. Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine. See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust.

19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106km pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101km 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54km pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks.

Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200km märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja.

Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõik marjad, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40 tunnine väljakutse on esmakordne.

„Eile nägin ma Eestimaad“

Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad reaalse tähenduse, läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: „eile tunnetasin ma Eestimaad“ oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuleb füüsiliselt läbi elada.

Nuhtlev mets ja õppetunnid

Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale.

Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul on algusest peale tunne, et mets nuhtleb ja peksab mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutuvad minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haaravad riietest ja samblasse peitunud juurikad loobivad mulle sealt kaikaid kodaratesse.

Mets paneb mulle „jala taha“, kaotan tasakaalu ja maas võtab mind „hellitavalt“ vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutan käed ette ja need vajuvad maandudes märga solukasse. Ajan end püsti, oigan vaikselt omaette ja rõõmustan siiski nende õppetundide üle.

Ma olen kui väike laps kes õpib uuesti kõndima. Mets on erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus saab karistatud füüsiliselt. Ma pean õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendab seda, et pean meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pean olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks.

Ma hakkan nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandan vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viivad loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega.

Mentaalne äng

Mets hakkab mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks. Kuid ei osanud ma oodata metsa lõppematud varalaegast minu õpetamisel.

Kui alguses tulevad rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, mis on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks maha kukkunud risti-rästi puud, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada.

Mida edasi, seda sagedamini pakub mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need on järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandub mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pean end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg on 26 minutit, tabab mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin sama ajaga kuus kilomeetrit.

Füüsiline valu

Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on parim ÜKE-treener. Igal sammul painutan, sirutan, kummardan, ronin, hüppan ja turnin edasi kasutades selleks kogu oma keha. Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte jalalihased, vaid kogu keha tunneb end kui küla käest peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus.

Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Mitte ükski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100km sellist looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda.

Astun heinamaale ja unistan kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega, enne kui suudan heinamaal jõuda 6min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on 4min/km…

Teise päikesetõusu aegu

Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootab läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit.

Kui liikvele lähen, on aeg veel nii varajane, et haned alles paljajalu käivad. Ees ootab paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootab lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega.

Hommikupäike limpsab üle puudelatvade ja jõuan täiesti ootamatult 2m kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks. Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist.

Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111km peal oli valus? Ei. Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Minu jaoks on oluline, et olen selle retke planeerinud.

https://www.strava.com/activities/3383310407

Siia punkti jõudsin piire nihutades ja suurelt unistades.

Kõrged sihid ja elusam elu!

Võit, Haanja Ultra 100

2020-10-24T08:11:00+00:00

#1 koht Haanja Ultra100, ehk Võru keeles kipõmb miis.

Võistluse nimi annab hästi edasi sisu, joosta tuleb 100km Rõuge-Haanja vahelisel mägisel maastikul kus tõusumeetreid kokku ligi 2300m+.

Kohal on tugevamatest jooksjatest varasem võitja Cris Poll, lisaks viimasel hetkel kirja saanud Tauno Riibak ja mitmekülgse taustaga orienteeruja ning multisportlane Alar Abram. Tõotab tulla huvitav jooks. 10km pikkune ring on sel aastal uus, seega pole varasemat võrdlusbaasi tempovaliku osas. Mina lähen stardist igatahes minema teadmisega, et 9 tunni pärast on võistlusele joon alla tõmmatud. See teeb keskmiseks ringiajaks 54 min. Pealambid küdema, sobiv tempo jalgadesse ja nelik joondus kenasti minu valiku järgi. Läksin kohe stardist ette, kuna Ööbikuoru treppidel ükshaaval liikumine tähendab tagumistele automaatselt vahe sisse tekkimist ja kasutut kiirendust punti tagasi jõudmiseks. Ultras on oluline aga ühtlane liikumine.

Raja esimene pool kulgeb tõusvas joones mööda kruusateid. Kujutan ette kuidas need pikad tõusud lõpupoole jalast elumahlad välja imevad. Krõbistame sügavas ööpimeduses veel värskeid jalgu kui korraga kõik koos, ehmatusest peaaegu et õhku hüppame. Vaikus on asendunud hetkeliselt sadade koerte valjuhäälse klähvimisega ning lambivalguses peegeldub mustavast pimedusest hõõguvate Baskerville’de silmade allee. Muidugi on nad aedikus, muidugi on nad ketiga kinni aga ehmatus on ikka. Sellist pilti olen varasemalt Põhja-Kanadas Yukonil näinud kus ka sarnased kelgukoerte kasvandused.

4,5 km järel jätame hüvasti kruusakaga ning keerame metsasinglile, lamp läheb täisvõimsusel tööle ning jätkan ikka meie grupi tempo juhtimist. See 4km pikkune metsasinglite osa ongi selle raja kõige lahedam osa, seda ootan kõikidel ringidel ning erinevalt kruusakast ei teki siin ka võistluse lõpus tüdimust.

Kuidas toimida edaspidi joogipunktis?

Esimene ring 53 minutit. Kraban geeli järgmisele ringile kaasa ja nüüd oleme koos Tauno ja Alariga joogileti ääres kust juua saada ei õnnestu. Jooksjad, esimesed kindlasti, soovivad letilt joogi haarata, sisse kallata ning peatumata edasi minna. Isegi 10-20 sekundine viivitus, mis tundub ühe 10h pikkuse ultra juures täiesti mõttetu aeg, tähendab ikkagi seda, et gruppi tagasi jõudmiseks on tarvis teha palju tööd. Korraldaja andis omalt poolt tagantjärele kaks soovitust, mida tasub siis järgnevatel Haanja100-del järgida 1) enne võistlust tuleb teenindajaga kokku leppida, et letil täisvalatud joogitopse oleks ja 2) tavaliselt on esiotsa jooksjatel oma support-inimene. Crisil on support olemas, seega tema juba 50m edumaaga kui meie alles joogileti äärest ilma jooki saamata teele saame.

Pealambid lendavad jooksu pealt varustusekasti, püüame Crisi Ööbikuoru treppidel kinni ning liigume taas kogu tiimiga edasi. Tempo on taas minu hoida ning kruusakal võib sekundi täpsusega mõõta meie teise, kolmanda kui ka neljanda ringi vaheaegu ja ringiajad täpselt 53 minutit.

Kruusakalt metsa keeramise kohas on vahejoogipunkt ja see väärib igati kiitust. Alati on leti peal 5-6 topsi valmis valatud erinevate jookidega. Lihtsalt haara joogitops või kaks, minimaalse peatuse ja väga sõbraliku teenindusega koht. Teenindaja pakkus lisaks sooja saia, kohupiima kooki vms. head paremat mida pilditu jooksja enam ise ei märganud. Hea on see, et siin toimis joogisüsteem kenasti vaatamata varasema kokkuleppe puudumisele.

Taas oleme lemmikul metsasinglil kus iga ringiga muutusid mudased kohad järjest keerukamaks ning nõlvadelt võib välja lugeda, et nii mõnigi jooksja on siin pepu peal liugu lasknud.

Teisel ringil läheb järsematel ja tehnilistel laskumistel Alar ette ja näitab klassi, et kuidas orienteerujad sellist olukorda võtavad. Ma ei hakka temaga kaasa minema, sest nii algusfaasis tundub see liigse energiana.

Neljandal ringil oleme kaotanud Tauno ja viiendal ringile minnes kaotame ka Alari. Kuna põhijoogipunkt töötab ikka sama ebaefektiivselt nagu alguses, jooma aga peab, kulub siin alati kasutult aega ja viiendale ringile minnes on Cris seetõttu suisa 100m edumaa teinud. Kuna ta oli ees, siis kruusakal hoiab tempot tema üleval. See tundub mulle pisut kiire aga hoian siiski sabas. Olles täheldanud eelmisel ringil kui tihti ta hingab, on praegune tempo talle kindlasti liiast. Ja siis see juhtubki, ta hakkab kruusakal olevaid tõuse kõndima. Tipin tõusul ette ja lasen allamägejooksul tempo vaiksemaks. Metsa keerates on selge, et Cris enam minu tempoga lõpuni ei tule.

Olen üksi.

Hoian pulsi vahemikus 140-145 ja lihtsalt vaatan, et milline tempo selle peale kujuneb. Kuna antud pulsivahemik vastab minu siledamaa jooksutempole 4:35 min/km, siis arutluskäik on lihtne, kas mu tänased konkurendid suudavad 100km joosta 4:35 effortiga, kuigi metsas tähendab see mõnes kohas reaalselt tempot 7:20?

Ringiajad langevad ja viimased neli venivad juba mõni minut üle tunni. Järgmisteks aastateks on see jooksjatele hea alusinfo, et kuidas uutes tingimustes kohe alguses optimaalsem tempo valida.

Viimane ring.

Kuigi joon vahepunktis korralikult ja söön kaks kohupiimakooki, hakkab ometi metsavahel pilt hägustuma. Liigun päikesevirvendavas metsateel, pea on tühi ja kipun tuikuma. Tajun vaid, et puud vilksatavad kahelt poolt mööda, nägemise horisont on käeulatuses ja kogu maailm väriseb hallikates toonides mu ümber. Pingutan, et tuikuva jalaga sammu pidada ja kõik singlite kurvid täiskiirusel välja võtta. Pigistan geelituubi tühjaks, hoian magusat vedeliku suus ja tasapisi saan tagasi olukorra peremeheks. Suus hoides muide, imenduvad suhkur ja süsivesikud keele kaudu väga efektiivselt otse kehasse. Pole tarvis kohe alla neelata.

Finiš.

Ivar riputab kaela lõpetaja medali ja liigun vaevu koolimajja.

Põrandale varisedes kaon hetkega siit maailmast. Tajun vaid ühel hetkel läbi oma koomaune, kuidas Ivar koridorinurga külmal põrandal lebavale liikumatule kogule osutab ja ütleb kellelegi, et "see on võitja".