Amsterdami maraton, 18. oktoober 2015. Aeg 2:59.
Väga vähesed sõbrad teadsid, millised olid mu maratoni min - avg - max eesmärgid.
Iseendale aga ütlesin, et ma olen Amsterdamis IGA tulemusega rahul. Seda enam on põhjust rahul olla alla kolme tunnise sooritusega. Sest eks see kolm tundi ole selline maagiline piir, millest alates loetakse end maratonijooksjaks.
Tööd oli tehtud Amsterdami nimel ohtrasti.
Ja kaks viimast nädalat olid korralikud puhkenädalad.
Tegin kogu ettevalmistust enesetunde järgi kasutades parimaid praktikaid nii spordirajal kui ka toitumises. Lisaks lülitasin viimasel kuul peaaegu täielikult välja õhtused õlled või kerged veinid. Jälgisin regulaarselt pulssi, et toetada oma enesetunnet objektiivsel teel mõõdetavate numbritega.
Käisin reedel (kaks päeva enne maratoni) Mariuse juures spordimassaažis. Kui ta mu ülakeha tegi, ütles, et ma jooksen oma eesmärgid ilusti täis. Jalgade kohta ütles vaid, et need on "huvitavas" toonuses. Teate, kui keegi ütleb mulle mingi asja, idee või tegevuse kohta eesliite "huvitav", siis ma tean täpselt mida see tegelikult tähendab. Kuna ma aga ei tahtnud seda Mariuse käest kuulda siis jätsin selle mõtte lihtsalt õhku.
Ja see mõte tuli tagasi 34km peal.Vasaku jala säärelihas, mida Marius üritas pehmendada, oli aga 34 km peal nii halvas seisus, et ma pidin valu pärast karjuma.
Seda enam olen oma sooritusega rahul, et sellisest seisust suutsin end lõppu vedada.
Mis seda põhjustas, on selgusetu.
Oma treenituse juures olin valmistunud oluliselt teistsuguse tulemuse jaoks.
Samuti olin hästi puhanud.
Ja mul puudus jooksueelne stress, kuna aasta eesmärk oli juba Võsu Südasuve maratonil 2:53-ga tehtud.
Sõbrad, kui ma siit Türgist ükskord tagasi jõuan nädala pärast, olen jälle inimene ja teen kõiki asju mida on tore koos teha.