“Tegelikult see kõige kergem rada peaks olema kirjelduse kohaselt lihtsam kui see mida me praegu teeme” ütlen Gunnarile kui me ripume käte-jalgadega kusagil kaljuseinal.
Mount Washingtonon 1910 m kõrgune teravatipuline kaljumürakas.
Päeva lõpuks saame ka seda teada, et teisele rajale sattusime juba päris alguses ning sellest tulenevalt tuli ületada erinevaid kaljuseinasid mis ei meenutanud sugugi teerada.
Lumelaamid jäid meist madalamale ja ees olid ainult teravad kaljutipud. Lugesin rajakirjeldust ja see ei läinud mitte üheski momendis kokku tegelikkusega. Selle aga jätsin enda teada, ei hakanud Gunnaris paanikat tekitama stiilis “me oleme vist eksinud”. Alles siis kui olime ühte tippu jõudnud, kust edasi läks sõna otseses mõttes ainult vertikaalne sein, paistis all kauguses rajakirjeldusega kokkulangev koht. Paras väljakutse oli sinna mööda kasutada olevaid kaljuseinu liikuda.
Alla jõudes vaatasime kella ning ning asusime taasleitud rada mööda uuesti üles, õige tipu poole minekut.
Möödusid kaks rasket tundi kuni lõpuks olime päris tipus. Rajakirjelduses on öeldud, et ärge üle 2-3 inimesega sinna minge, tipp on lihtsalt nii väike. Ja nii oligi, kui Gunnar tipus istus, siis oli tipp hõivatud. Viimased meetrid tipus tuli liikuda piki kitsast harja, kus ei võinud ainustki vale liigutust lubada, sest nii parem kui vasak pool tähendasid ühteviisi 400-500 m vaba langemist. Alljärgneval pildil on Gunnarist paremale saanud pildile ka 4392m kõrgune Mount Rainier.
Tõus oli kogu raja ulatuses väga terav, 3,2 km pikkuse raja peale on kokku 1000 tõusumeetrit.
Tipp oma ekstreemsusega ei sobi hästi nõrganärvilistele või kõrgust kartvatele inimestele.
Mount Washington võttis ilusa päevase 7,5 tunnise jalutuskäigu.
28.07.2014