Mis on vanalinnas vana ja mis huvitav

Tegelikult siinkohal põikan lapsepõlve ja kirjutan oma kogemustest.

Vanalinna ümbritseb teadupärast müür - koos oma tornidega. Lisaks on veel Toompea ümber müür - olles palju kõrgem eelmisest.

Kui ma nii 13-16 kanti olin, siis see oli aeg, kus sai pea kõik vanalinna müürid läbi ronitud ja võrdlemisi pajudes tornides käidud. Võtsin ette Regio teedeatlase vanalinna kaardi, et saaksin siinkohal ka täpsemaid fakte nimetada.

Laboratooriumi tänaval asuva Grusbeke torni kõrval on paekividest trepp. Kindlasti ulatus see omal ajal maani, kuid tänaseks on see ligi kolme meetri kõrguselt maapinnast täis ehitatud. Eks see osa tuli siis mööda müüri ronida - kuni trepini. Ja ega see trepp ka teab mis kergete killast polnud - astmed olid täiesti pudedad ja enamikke nendest lihtsalt polnud olla (lisan juurde et praegu on need veidi paremasse olukorda viidud). Ühesõnaga, sealt saime siis üles Grusbeke torni juurde, mille küljeuks tol ajal tuule käes lahtiselt kõlkus. Sealt pääsesime ka torni käima - kuid siiski selle torni tippu me ei saanud - nagu me ei saanud ka kõrval oleva Eppingi ja Plate torni tippu. Nendest tornidest sai vaid läbi jalutada, tippumineku uksed olid suletud.

Kõige ohtlikum aga selle müüri peal käimise juures oli see, et teisel pool müüri oli miilitsaautode parkla. Ja üks miilits tol ajal - oioioi - seda ei tahaks kellelegi.

Aga teiselpool Suurtüki tänavat asub Köismäe torn. Praegu on see vist Linnateatriga seotud ja sissepääsu valvab Falck. Kuid tol ajal tuli sinna torni pääsemiseks sealt samast kõrvalt ronida mööda müüri ühe maja katusele, kust sai siis edasi poolviltu müürile ronida. See oli ohtlik, kuna jällegi kõik need katusekivid olid lahtised ning polnud kindel milline neist peab. Igatahes see oli üks väga lahe torn koos oma paljude käikude ja saladustega.

Tornides oli tol ajal tõeliselt lahe, need olid tolmunud, pimedad ja igasuguseid käike ja auke täis. Enamikes kohtades olid aknad laudadega kinni löödud, sellest siis ka see pimedus. Kunagi ei teadnud kuhu järgmine käik seal tornis viib, alati liikusid kas üles või alla mööda kitsaid, kottpimedaid ja lagunenud kivist keerdtreppe. Kui kõrgemale jõuad siis hakkab platvormidel viibides ka katusepragudest valgust immitsema, kuid siiski jääb üldine ase pimedaks, nii et järgmisele tasandile saamise käiku pidi sealt müüri seest otsima. Mida kõrgem torn siis seda enam oli platvorme - taas suundus käik müüri sisse keerutades seal üles või allapoole. Lõpuks jõuad ülemisele platvormile, seal tuul lõgistab igasuguse lahtise kolaga, alati on seal külm, pime, jalad värisevad veidi. Sest see on koht kus pole aastaid keegi käinud ning ühegi laua peale ei või kindel olla, et see äkki mädanenud pole või äkki on keegi mõne luugi lahti unustanud või mõnes kohas olid lihtsalt suured tühimikud kust võis alla mustendavasse tühimikku lennata. Järgmisel hetkel ehmatab sind mõni torni lae all laperdav tuvi, siis keerab tuul mõne katuseluugi hirmsa kolakaga teise suunda jne ...

Otse loomulikult oli see väga põnev. Köismäe tornist sai mööda müüri ja mööda katuseid ronides edasi minna järgmise - Loewenschede torni juurde. Seal vahel oli kõige ohtlikum katuselõik, kus tuli teraval katuseharjal kaksiratsi istuda ning siis ennast istudes edasi nihutada. Sinna katuselt sisse ei pääsenud, kuid maja pööninguaknaid ees ei olnud - nii et aknast maja  pööningule ja sealt juba edasi torni. Järgmine torn müüri peal on õige pisikene - Nunnadetagune torn. Sinna sai ikka ja alati korraliku inimesena tänavalt maja uksest ja läbi pööningu mindud.

Järgmised tornid: Kuldjala-, Sauna- ja Nunnatorn. Taaskord täiesti suletud ala. Sinna saime 1. Keskkooli hoovist - Kuldjala- ning Saunatorni vahel on üks tühemik müüris, kust õnnestus üles ronida. Ja seal oli minu torni- ja müürivallutaja karjääri kõige ohtlikum olukord: nimelt selleks et sinna 10m kõrgusele rõdurinnatisele saada, tuli viimane ots negatiivis ronida. See oli koht kus ma pidin peaaegu selg ees alla kukkuma, kuid viimasel hetkel sai siiski jõud võitu ning jalad üle ääre vinnatud.

Allasaamine oli sealt lihtne - müüri laskeavadest tuli läbi ronida teisele poole müüri ja sealt hopsti katusele. Mööda katuseid edai pargi poole kuni sobival kaugusel kasvavate puudeni - ja hopp - puu peale ning siis juba turvaliselt maha. Sealjuures pidi aga kiire olema, kuna majaelanikele millegipärast ei meeldinud et me nende katusel kolasime :-)

Nii et see uks Nunnatornis, kust praegu kõik soovijad saavad saavad neid 3-e torni vaatama minna, meie siis olime seespool seda kõvasti lukustatud ust ja tegime sealt ehmunud turistidele koledaid hääli.

Tegemist oli siis vana hea ajaga, kus avatud olid mitmed salapärased pööninguuksed ja eksisteeris suur hulk tundmatust.

Lisa kommentaar

Loading