Miks saab kull alati püütava kätte ?

Lauluväljakul uisutamas ja kulli mängimas

Nagu tavaliselt, lapsed jäävad lauluväljakule uisutama ja mina lähen Pirita tee kõrvale sileda rattatee peale kiiret sõitu tegema. Tagasi tulles aga on mul alati kohustus nendega kulli mängida.

See on iseenesest väga tore kohustus, sest sellega õpivad lapsed hästi kiireid ja järske pöördeid tegema, peatuma, kiirendama, kukkuma jne. Mäng on see, mis paneb lapsed unustama selle et neil uisud jalas on ning loob neile illusiooni, et selline veerev liikumine ongi see kõige õigem ja nad õpivad enesele teadmata suurepäraselt oma uiske valitsema.

Aga miks on piiratud alal kulli eest raske ära joosta - isegi kui sa temast kiirem oled ? Uiskudel kulli mängides mõtisklesin selle üle. Paralleliks tõin ka ühe eriti totra arvutimängu, kus pidi ruudulisel väljal ühe laevaga teiste laevade eest ära sõitma.

Kullimängu (või ruudulisel väljal laeva tagaajamise) fenomen seisneb tegelikult selles, et eest ära jooksja teeb igasuguseid kaari ja sikk-sakke (nagu jänes koera eest ära joostes) - aga kull ei tee neid sikk-sakke järele (ei lase end eksitada) vaid jookseb otse ja palju väiksemate keeramisraadiustega, mistõttu kullil on ALATI lühem maa joosta-taga ajada. Siin peitubki fenomen, miks isegi aeglasem jooksja saab kulli mängides kiirema jooksja kätte.

Kommentaarid (1) -

  • Kaja

    29.04.2005 3:09:11 | Vasta

    See on hästi vahva pilt! Kahju, et kulli ennast siin peal pole Smile

Lisa kommentaar

Loading