Kaljuronimist harjutamas

Oleme Kajaga kaks päeva käinud Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Mõlemal päeval 2,5 tundi - maksimumaeg, mida ühe sissepääsuga võib kasutada.

Kui varem sai ronimisseinadel käidud pigem niisama, et lapsed ka kaasa ja lihtsalt toredat tegevust teha, siis nüüd avanes hoopis teine maailm. Varem ronisid kiiresti ja hirmsa jõukuluga 2, no maksimaalselt 3 korda üles - ja siis olid käed krambis, väsinud ja ise ka kergelt tüdinenud. Et ma suudan üles minna - aitab küll, mis siin ikka rohkem teha - olen ennast tõestanud.

Nüüd aga on avanenud hoopis uus maailm. Enam ei ronigi kiiresti. Ja enam ei olegi juba peale esimest ülesminekut käed haiged ja krambis.

Ja asi pole mitte selles, et oled trenni teinud ja tugevamaks saanud, vaid tehnika ja kogemus.

Iga liigutus, mille sa teed käega kõrgemale enda silmadest, on üldjuhul üleliigne jõukulu. Väga tüüpiline esimest korda ronija tegevus on selline, et elu eest haaratakse nukist milleni vaevalt ulatutakse - ning seejärel vinnatakse end metsiku jõuga üles. Jõuad üles - oled juba kustunud.

Mida aga meie tegime - ning mille tulemusena võib ronida nö lõpmatuseni ja ronimine muutub palju huvitavamaks ja väljakutsuvamaks:

  • Kätega ei haara ühestki nukist, mis on silmadest kõrgemal (va äärmisel juhul, kuid siis ainult toetud sellele)
  • Kogu ronimistöö teevad ära jalad
  • Käed on ainult tasakaalu hoidmiseks
  • Keha tuleb võimalikult seina ääres hoida
  • Kasuta talki (muidu lõhud oma näpud ära)
  • Kasuta spets-ronimissusse, tossudega on lihtsalt proovimine
  • Roni aeglaselt, ära kiirusta !
  • Julgestamiseks-alla laskmiseks kasuta mõnda automaatse lukustusega seadeldist, säästad vaeva ja närve (meie kasutasime Petzli STOP-i)

Ülaltoodud tehnikaid kasutades läheb 2,5 tundi kahe peale lennates, sest tegelikult on jõudu ja tahtmist veel ülegi et kauem ronida.

Lisa kommentaar

Loading