Kõige positiivsem emotsioon sellelt rajalt oli see kui vastu jooksid Viivi ja Kait. Siis muidugi ujumised ja alles peale neid tulid riburadapidi sood-rabad ja metsad ning kõikide positiivsete asjade rea lõpetasid parmud. Negatiivseid asju ei leidunud.
Parmud olid vägagi positiivsed, nad andsid meile mitmel korral kõneainet. Näiteks et mitu elu on parmul? Või et mille järgi nad valivad Riho ja minu vahel? Ja kas mõni parm on algusest lõpuni kaasas? Ja miks nende hulk püsib enam-vähem konstantsena?
Iseendaga jäime ka rahule. Iga punkti juures kekslesime nagu mõned oiutud Šveitsi lambad kell kaelas tilisemas ning otsisime punkti.
Ja taas oli põhjust rõõmustada, sest sellise stiiliga leidsime üles ka need punktid mis asusid vales kohas ja mida mõned orienteerujad ei saanudki kätte. Sest orienteeruja ju teadupärast läheb täpselt punkti peale ja kui seal punkti pole siis ega ta suurt rohkem ringi vaata. Meie seevastu, läti seiklusspordi taustaga teame, et iga punkt on olemas, see tuleb lihtsalt üles leida.
Me jõudsime võistluse lõpuks arusaamale, et meil oli suunataju jäänud kalibreerimata. Õigemini teepikkus ja suunataju olid P-s. Rõõm aga oli suur kui teel kõndivatest inimestest mööda jooksime, sest neil oli järelikult mootor ka P-s, mis meil aga töötas väga hästi.
http://www.orion.ee/et/rogain-2014, 19. juuli 2014, Kõrvemaal.
MM40 klassis 6. koht, Riho ja Leivo. Läbisime 37 km.
Pilt Tarvo fotokast