Terve nädala elasin teadmises, et nädalavahetusel lähen vee peale. Marsruut võttis oma vormi alles reede lõunaks, siis saatsin marsruudi osas ka teated välja. Lõplikult läksimegi kolmekesi, Mina, Kaja ja “Lendav Hollandlane” ning Jüri oma musta ühesega.

Eesmärk sellele päevatripile oli justnimelt jalutuskäik Krassil, kus me keegi polnud varem käinud.

Krassi saare näol on tegemist pisikese kärbsemustaga keset merd, kuid mis on siiski nii suur et on väärinud äramärkimist Regio teedeatlases. Saar koosneb paeklibust ja seal kasvab mõningane rohelus, mis kohati on lindude poolt küll väga ära söödud. Teine pilt on veel allesolev kohalik rohelus.

Saarele lähenedes tõusiski sealt lendu tohutu hulk lindusid, kuid õnneks on pesitsusaeg möödas ning nad jätsid saare täiesti rahumeelselt meile.

Saarel maa seest välja turritamas raudkänkrad kuuluvad eelmisele sellel saarel seisnud tuletornile. Samuti oli kogu saar kaetud linnupesadega.

Kõige paremini võtab saare emotsiooni kokku järgmised  kaks pilti, tormide ja jääminekutega astmetesse kantud paeklibu laiumas üle kogu saare.

Muidugi ei saanud me lahkumata ilma inimese jäetud märgita.

Ei-ei – me ei kritseldanud tuletornile “bõli mõ…”

Ladusime kultuursele inimesele kohaselt maamärgi ehk kivituuri. Kui see Sinu saare külastuse ajal veel püsti, siis hea komme on seda täiendada või tagasi püsti ehitada. Järgmisel pildil siis kõik sellel saarel tol hetkel viibinud kõrgemad tornid.

Saart armastavad ka hülgepoisid, kes olid nii uudishimulikud, et tulid mere peal suisa 2 meetri kaugusele meid vaatlema. Ja ega me võlgu ei jäänud – vaatlesime muidugi neid ka.

Kui Krassile sõitsime koos, siis sealt Pakritele suundudes võtsime Lendava Hollandlasega oma tempo leppisime Jüriga kokku, et kohtume Väikse-Pakri põhjatipus. Tal olid nimelt sukeldumisasjad kaasas et vaid talle teadaolevast kohast ühte vette kadunud fotokat otsida.

Lendav Hollandlane võttis talle omase sõidukiiruse ning järgmised 25 km möödusid 3 tunniga nagu lennates, ümber Väikse Pakri ja siis kahe Pakri vahelt üles tagasi.

Jüri lõpetas just oma sukeldumist - fotokas kahjuks välja ei tulnud, erinevalt 360 omadest, kes leidsid 9 aastat meres lesinud fotoka.

Tegime lõuna, pikutasime ja siis Pedase tippu tagasi.

Kokku Lendav Hollandlane 46,3 km ja sõiduaeg 6 tundi.

Mereaerutamise Eesti Meistrivõistlused peeti Lahemaal 2012 8. september.

Pikem distants oli planeeritud 24 km, Lõuna-Malusi ja tagasi Valkla randa ning lühem ümber Pedassaare.

http://www.retked.ee/lahemaa-maraton-2012/

Mõlemad muudeti tugeva tuule, kõrge laine ja keeruliste mereolude tõttu ära. Tulemuseks oli 16km track: Valkla rand – Kaberneeme – Salmistust allapoole – Valkla rand.

Start

Start anti kaldalt ca 15 m kauguselt süstadest mis rannas valmis olid. Vedasin kiirelt teiste vahelt süsta otsapidi vette, istusin sisse ja põll peale. Ja nagu kiuste hüppas põll tagant lahti ja pidin uuesti panema, tulemuseks kaotatud 5-6 sekundit, mille jooksul õnnestus mul jääda paari kahese kajaki vahele.

Kui merele sain nägin Ivarit juba kaugel 200m kaugusel ees.

Esimesed km-d

Sõitsime kõrvuti ühese süstaga number 7, eespool paistsid veel kolm ühest süsta. Keha oli kange, kilomeeter möödus terve igaviku, kuid stardipingutusega püsisime esimesed kilomeetrid kenasti koos.

Rong

Tagant lähenes ja möödus üks kahene süst kelle sabatuules istus üks ühene numbriga 22. Kuna vastutuules annab sabas sõitmine mõningast efekti siis sebisime ennast koos number 7-ga samuti sellele rongile.

Aegajalt aga vaatasin, et minu ees sõitev 7 kipub aegajalt rongist maha jääma, kuni ühel hetkel märkasin et tal on paadipikkune vahe rongiga. Pingutus oli niigi laes, tuli ikka lisa leida et rongi mitte minema lasta. Nüüd oli mul juba kolm paadipikkust rongile tagasi tõmmata.

Jõudsin rongile ning läksime veidi elavama tempoga edasi.

Tagant tuul

Kaberneeme ümberkeeramise järel hakkas tagant tuul ja tagant poolviltu laine. Suhteliselt ebamugav variant süsta jaoks.

Meie rong lagunes laiali, lainete dünaamika ei võimaldanud ja allatuules polnud sabassõitmisest mingit kasu. Algas igamehe oma sõit.

Lätlase ühene süst nr 27 hakkas maha jääma. Nr 7 jäi juba enne tagasi keeramist maha.

Ees kaugel olid nr 5 ja Ivari nr 1 ning kolme paadipikkuse kaugusel nr 22, kes üritas ikka veel selle kahese sabas sõita.

Mõtlesin, et pingutan üksi, kuna muud ju teha pole, ühel hetkel aga märkasin, et minu ees sõitnud ja kaugenenud 22. tuleb selg ees tagasi ja jäi aeglaselt aga kindlalt selja teha.

1:15 on sõidetud

Paremas käes tõmbas randmelihas krampi, arusaadav, ma polnud ühtegi tõmmet vahele jätnud ning sekunditki puhkust andnud. Samuti olin unustanud sõidu ajal käsi lõdvestada.

Proovisin lõdvestada ja lihast välja venitada kuid see tegi justkui veel hullemaks. Tundus et valu tuleb ära kannatada ning lihtsalt edasi aerust kinni hoida ja sõita.

Esimesed lähenevad

Pisut pidin käe tõttu tempos alla andma, kuid sellegipoolest avastasin ühel hetkel, et minu ees olevad ühesed süstad nr 1 ja 5 on kuidagi lähemale tulnud.

See oli muidugi positiivne.

Omas mõttes olin ma juba arvestanud, et kui krambid mind ära ei kustuta siis III koht peaks sellise tempoga tõmmates päris hea tulemus olema.

Kui aga tagumise ümberkeeramise poi juures oli nr 5 pisut eespool ning nr 1 ka lähedal, hakkasin juba uusi plaane tegema.

Kahjuks aga nad mõlemad nägid ka mind ümberpööramise järel ja loomulikult ei ole kumbki neist seda tüüpi et asjad nüüd lihtsaks lähevad.

Viimane vastutuule ots

Tuul tõusis, laine tõusis ja kolm ühest süsta ründasid laineid. Selgus et nr. 5 hakkas kõige rohkem taganttulejaid pelgama ja kiirendas rohkem. Nr 1 ja minu kiirused olid enam-vähem võrdsed. Ei nihkunud ma lähemale ega ka kaugemale, ükskõik mis pingutusi ma ka ette poleks võtnud.

Siis vaatasin, et Ivar (nr 1) läheb kalda poole tuule-laine varju, ehk siis tema teeb kaare ja mina sõidan otse. Jälgisin kogu aeg silmanurgast teda ja vaatasin et sõidame täpselt parallelselt ja sama kiirusega. Seega väljatulekuks on temal pikem ja minul lühem ots, olin üsna kindel et jõuan enne teda.

Aga ei!

Ilmselt ikkagi oli kaldaäärest kasu, sest Salmistu sadama juures oli ta minust ikka 7-8 paadipikkuse kaugusel.

Finish aga juba paistab!

Hakkas meeletu töö, sest mulle tundus, et ma siiski olen võimeline temast kiiremini tõmbama. Ma langesin justkui mingisse kahesõnalisse transsi, ehk siis iga aerutõmbe juures kordasin endale sõnu “Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud” jne.

Sest kui hakata jõuga umbropsu rapsima, oled 5 min pärast kutu. Seepärast korrutasin endale kogu aeg tehnikat, et ma ka sellele keskenduksin. Teisalt jälle on jõudu tarvis, et ikka kiiresti edasi liikuda.

Lähenen – Lähenen. Väga vaikselt ja visalt, kuid palju kiiremini lähenes samal ajal meile finish.

“Tehnika – Jõud – Tehnika – Jõud…”

Jõudsin Ivari sabaga kohakuti ja siis tema kõrvale. Vaatasime ja tervitasime teineteist. Oli näha et Ivar paneb kõik endast välja. seega jutuajamiseks siin kohta ei olnud.

Finishini on 100m.

Võtan viimase abinõu tarvitusele ja kallutan keha veel rohkem ettepoole, et saaks paar sentimeetrit pikema tõmbe, samal ajal tehnikale keskendudes, et seda mitte käest lasta.

Ja millimeeter-sentimeetri haaval hakaks mu nina Ivari süstast ettepoole jõudma. Finishiks olin teinud sellest 1 paadipikkuse.

Ja kuna finish on samuti maa peal siis viimastel meetritel mõtlesin sellele, et ma nüüd kuidagi oma põllega süsta kinni ei jääks.

Siuh, süst kaldasse, põll lahti, jooksuga finishi poole ja tulemuseks:

II koht Eesti mereaerutamise MV, klassis K1

Lahemaa_maraton_2012_tulemused.pdf

Lõime Ivariga patsi ning tänasin teda, kuna vaid tänu talle sain korraliku sõidu ja pingutuse osaliseks.

Ahjaa, enne starti olin selga pannud kajaki koorik-jope, kuid õnneks nägin Ivarit kellel olid lühikesed käised. Sain kohe aru et ma olen valesti riides. Jõudsin oma kooriku eemaldada ning starti minna õhukese liibukaga, mis oli ka õige otsus.

Pildid: Retked.ee lehelt

Esmaspäeva õhtu kell 18:00 Vääna-Jõesuus. Panin kiivri pähe, paistab kohe palju profim välja

Õpin ametit, kuid esimest korda tunnetasin kuidas võib aeru kasutades süstaga tasakaalu hoida.

Kajak on mõnda aega omale õiget nime oodanud.

Ootas paremat tunnetust, puudutust, kogemust, isiklikku suhet.

Mõnda aega tagasi hakkas teiste valikute hulgas pea ühest servast teise loksuma sõnapaar “Lainetel tõttaja”.

Esialgu keskendusingi sellele kui lihtsalt ühele võimalikule variandile ning kui oli selge, et Hiiumaale lähen oma uue ühesega, tuli hea võimalus seda nime “testida”.

Algas muidugi sellega, et võtsin raamaturiiulist vene romantiku ja ilu-ulmekirjaniku Aleksander Grin (Alexander Green) raamatu “Lainetel tõttaja” ning lõpetasin selle alles kell 3 öösel, et paari tunni pärast kell 6 juba ärgata ning kajakimatkale minna.

Lainetel tõttaja omab mitut tähendust. Esimest korda puutub lugeja sellega kokku kui raamatu peategelane kuuleb seda keset pokkerimängu öeldavat, mida aga muidugi keegi ei teinud. Öösel kodu poole jalutades satub ta aga sadamas nägema tõelist luksuslikku jahti just sellise nimega, teadmata aga kust selline nimi pärineb.

Kuna tema jaoks olid asjad niigi juba imelikud läks ta Lainetel tõttaja peale ja sebis ennast reisijana kaasa.

Suurel merel tekkinud eriarvamuste tõttu kapteniga tõstetakse mees päästepaati ja jäetakse keset ulgumerd maha. Kummalisel kombel liitub temaga üks müstiline naine, kes annab talle nõu ning kaob seejärel üle lainete tundmatusse.

Alles hiljem kuuleb mees legendi ühest naisest, kes olevat oma kaptenist isaga purjetanud kui äkitselt kerkis nende teele saar, mida selles kohas kohe kuidagi olema poleks pidanud. Kapteni tütar tundis vastupandamatut soovi sinna saarele minna mis aga tehniliselt karide jms tõttu võimatu oli. Seepeale ütles üks tüürimees talle, et “Sa oled nii ilus ja kerge, et Sind kannaksid ilmselt ka lained sinna”. Selle peale hüppaski naine vette – ja jäigi lainetele pidama – olles jätnud hüvasti oma isa ja teistega, tõttaski ta üle lainete saarele.

Sellest ajast peale ilmub see naine merehädalistele ning aitab neid kõige suuremas hädas.

Kahel korral ilmub ta veel lugejatele, millest tähelepanu väärib tema lausutud ja ühtlasi raamatu viimased sõnad:

“Tere õhtust sõbrad! Kas pole igav pimedal teel? Mul on kiire, ma tõttan …”

Pärast seda raamatut ja kolme päeva süstaga merel on kajaki nimi kindel:

LAINETEL TÕTTAJA

ingl. keeles “Running on Waves”

Kuna A. Grin töötas ja kirjutas suure osa oma ajast Krimmis, on sinna rajatud tema muuseum ühes purjekaga Lainetel tõttaja.

Kolme paadiga: Kaja-Leivo, Maare-Heiti, Pille-Asko.

Meie teekond sinna ja tagasi.

Ohtlik Osmussaare tee

On teada, et Osmussaarele minek nõuab head ilma. Seal vahepeal on Sundsteini madal, mis laeva- ja meremeeste sõnul ei võimalda igasuguse ilmaga Osmussaarele minna ja on suisa ohtlik.

Kui kaardil vaadata siis see madal jääb täpselt sinna kuhu viib meie esimese päeva punase joonega sakk. Ja milles seisneb ohtlikkus? Seal kõrval on nimelt veesügavus 50-60 m ning see tõuseb väga lühikese vahemaa järel 2,7 m peale. Seega, kui on idatuul ja meri on korralikult elama pandud, tõusevad selle madaliku juures merest lihtsalt üles suured lained-veemassid.

See töötab samal põhimõttel nagu tsunamid seal India Ookeanis, et sügavas ookeanis pole lainet nähagi ja kõik laevad tunnevad end turvaliselt, kuid kaldale jõudes tekitab tohutu laastamistöö.

Osmussaarele

Kuna Pille-Asko olid esimest korda meiega tiimis siis Pille väljendas aegajalt oma muret, et kas on ikka matkatempo jne. Noogutasime selle jutu peale.

Meri oli praktiliselt plekksile kuid me olime kindlad, et Sundsteini madala juures toimub hirmus lainemöll ja lähme seda vaatama. Tegime ümber vastava meremärgi ka tiiru, kuid mida polnud – need olid lained. Polnud lainepoegagi.

Olles selle kõige ohtlikuma koha üle vaadanud ja võisime jätkata saare suunal.

Tiir ümber saare, vaatasime mere pealt turiste, ronisime ühe pooleks hammustatud kalalaeva vraki otsas ja tulime tagasi Lõunasadama juurde campingusse. Teekond 21 km.

Saarel

Peale väikest piruka ja telgipüstitamispeatust valmistusime saarele ka jalgsitiiru peale tegema.

Kell oli vahepeal ennast juba üle 18-ne kerinud kuid ilm oli endiselt palav. Sõnavahetus aga ettevalmistuste juures oli järgmine: “oi, sa paned liibukad, kas jooksma hakkad”, “miks sa pikad riided kaasa võtad, kas nii kaua läheb või”, “Heiti, miks sul nii suur seljakott on” jne.

No ja kui me minema hakkasime siis mina mõtlesin et paar igavamat kohta võiks ju tõesti kerget sörki lasta. Nii ka ennast väljendasin ja alustasime koos Heiti ja Askoga kerge jooksuga.

Seepeale Pille aga arvaski, et “ma võtsin ühe teise paketi siia saarele tulles, ma pole tippsportlase paketi eest maksnud”.

Eks me siis rahunesime selle peale maha, sest jooksukumme meil kaasas polnud millega naisi jooksu ajal vedada.

Tiir tuli välja pikk. Algselt plaanisime kahe päeva peale selle jagada. Kuid liikudes ja kaarti lugedes vaatasin, et “kui me kabeli juurde läheme, siis lähme veidi veel ja vaatame selle suurtüki kauglaske kahuri aluse ka ära” ja kui me seal olime siis mõtlesin, et “aga vaataks siis juba selle teise torni ka ära” ja kui seal olime “siis polnud enam mõtet tagasi keerata” ja nõnda olimegi põhjatipus ning tuletorni juures väljas.

Õhtul imetlesime muhu regatti ning pidasime plaani, et “läheks käiks õige mandril peol ja peale seda tagasi”.

Tagasi maa poole

Meri oli järgmiseks päevaks natuke loksuma hakanud. Nii palju ta aga ikka ei loksunud et oleks tahtnud uuesti selle meremärgi juurest läbi sõita.

Vahepeal aga süttis meil plaan, et läheme parem hoopis otse Haapsalu poole ning palume Mamburil meid Dirhamisse autode järele tuua. Erinevaid skeeme arutades jõudsime ikka selleni et läheme otse Dirhamisse.

Üks asjaolu oli taas see, et “meil polnud ikka tippsportlase pakett võetud”.

9,3 km läbisime 2 tunniga ning keskmiseks kiiruseks ligikaudu 5km/h.

Tulemuseks on kõik päikesekõrbenud ning rahulolevad.

Perekond Sepp koosseisus Leivo ja Kaja elasid veel kolmapäeval täiesti rahumeelselt teadmisega, et lähevad pühapäeval toimuvale Jõelähtme rattamaratonile.

Kui aga neljapäeval selgus, et Võhandu ajab üle kallaste, on mul ütlemata hea meel et Kaja väga osavõtlikult minu ideest laupäeval Võhandu maratonile minna kinni hakkas.

http://www.vohandumaraton.ee/

Kõne Hilksile, kas saab? - saab, oli vastus. Nüüd veel tänud Rainile, kelle käest saime Kajale spetsiaalsed neopreenist aerukindad/katted ning Guidole, kelle käest saime sobiva neopreen põlle ja Ericule, kelle käest teise samasuguse saime.

Start laupäeva hommikul kell 7:00 - jää oli just järvelt läinud. Oleme koos Erki ja Sveniga kell 6:30 katuseräästa all lörtsi ja tuulevarjus. 6:45 pidime ikka välja tulema ja paadid merele lükkama (või siis Tamula järvele).

2km peale starti hakkas laia kohevat lund sadama. Mõneks hetkeks taandub kuid hakkab siis taas uue hooga kuni kulmineerub kusagil 15km paiku meeletu tugevaks rahesajuks. Kuna tuul on vastu siis näol oli füüsiliselt valus ja raheterad polnud ka mingid väikesed tilud.

30km paiku tuli kajak ümber kanda ning sai topsiga maitsvat hernesuppi. Teine hernesupi koht oli 70km peal, kus oli võistlejatele ka soojapuhuriga telk mis aitas näppudel soojeneda.

Siinkohal siis tänud veel Hillarile, kes vastutulekiult organiseeris meie auto finišisse ja korraldusliku poole pealt olidki kõige paremad asjad hernesupp ning soe telk raja teises pooles.

Rajal on kaks lahedat kohta: Süvahavva oma tammi ja sellest tuleneva kärestikuga ja Reo autosild samasugusega. Vot selles teises oli meie ees üks kanuu, mis peale tammi läbimist ahkkas keerama ja nii ta siis ümber läkski. Õnneks oli tegemist proffidega, sest nad haarasid kohe ühe käega mõlast ja teisega kanuus ning õnn oli, et ka meie suutsime neist hulpivatest võistluskaaslastest mööda manööverdada.

Ümberkäöimisi oli päris palju olnud, miski 4 kanuud triivis lihtsalt ilma omaniketa allavoolu. ja samal olid jäänud müned omanikud ilma kanuust moel, et hiljem oli üks ühel, teine teisel kaldal - oh oleks neil ometi rohkem õnne olnud.

Finiš

Nagu alati, hakkas juba kaugel enne finišit (3-4 km) puhuma Peipsi tuul ja lained - loomulikult võistlejatele otse vastu. See oli kõva katsumus, mis nii mõnegi murdis ja pani kohta kaotama. Meile see aga meeldis ning oli tore oma jõud loodusjõudega vastakuti panna.

Peale maabumist hakkab muidugi väga kiirelt külm, kuid vaja oli veel üles otsida oma auto ja kajak sinna tassida - õnneks aga oli taas Hilks sealsamas ja ta aitas meile tassimise-abi organiseerida. Jõudu meil küll oli, kuid näpud olid jääkülmad, mistõttu oli tervete kätega soojadest abilistest palju kasu.

Lahe päev oli!

Ja siin Kaja meenutus.
Ja väga hea jutt kahelt kanuunaiselt.
Ning ekstreempargi foorum.

2007 aasta Võhandu Maratoni kohta meenutused Leivo ja Kaja.

Meie tulemus: segavõistkondade arvestuses tulime 6. kohale ja üldarvestuses olime 48. kohal (171 lõpetanu hulgast) ajaga 11h 44m.
http://www.vohandumaraton.ee/maraton/finish.php 

PS: vaatame siis, kes pühapäeval ja kui kaua Jõelähtme maratonil vastu peab...